Ülla Paras

1228. a moodustas Riia peapiiskop Saare-Lääne piiskopkonna. Esimeseks residentsiks sai Lihula. 1251. a viis piiskop residentsi Vana-Pärnusse. 1263. a põletasid leedulased Vana-Pärnu linna maatasa. Uue keskuse asupaigaks valiti Haapsalu, kuhu ehitati uus toomkirik koos piiskopilinnusega. Hakati rajama mõisaid ja ehitama kihelkonnakeskustesse kirikuid. 1559. a. müüs piiskop Johannes V Münchhausen piiskopkonna Taani kuningale Frederik II-le, kes loovutas selle oma vennale hertsog Magnusele. 1558. a alanud ja üle kahe aastakümne väldanud Liivi sõja käigus võitlesid piiskopkonna maade pärast rootslased, taanlased, venelased ja poolakad. Alles 1581. a allutas Rootsi riik siinse ala oma võimu alla. Läänemaast sai Eestimaa kubermangu kreis, mis jagunes Haapsalu, Koluvere ja Lihula linnuselääniks. 1628. a ostis Haapsalu lääni krahv Jacob De la Gardie. Üheks põhilisemaks murranguks, mis Rootsi aeg Läänemaale tõi, oli mõisamajanduse areng ja maavalduse minek riigilt aadlile. Põhjasõja ajal liideti Läänemaa Vene keisririigiga. 18. ja 19. saj oli Läänemaale iseloomulik aktiivne usuliikumine (vennastekoguduse, taevaskäijate jm.) 19. saj muutus Haapsalu keisririigi populaarseks kuurortlinnaks, 1904. a avati Tallinn-Haapsalu raudteeliin. Eesti Vabariigi ajal sai Läänemaa maakonnaks, mis nõukogude korra ajal nimetati ümber rajooniks. 1990. a taastati Lääne maakond.

1228. a moodustas Riia peapiiskop Läänemaast, Saare- ja Hiiumaast ning väiksematest saartest Saare-Lääne piiskopkonna, määrates piiskopiks Dünamünde tsistertslaste kloostri abti Gottfriedi. Lõplikud piiskopkonna piirid määras kindlaks paavsti legaat Modena Wilhelm 1234. a Piiskopkonna esimene residents asus Lihulas, kuhu Orduga kahasse ehitati kivilinnus. Ordu sai ka ¼ piiskopkonna maadest. Püüdes vältida tülisid mõjuvõimsa Orduga, viis piiskop 1251. a residentsi üle Vana-Pärnusse, mille leedulased 1263. a põletasid maatasa. Uueks piiskopkonna keskuseks sai Haapsalu, kuhu ehitati toomkirik ja hakati rajama piiskopilinnust. 1279. a andis piiskop Hermann I Haapsalule linnaõigused. 1298-1302 sõdis piiskop Orduga. 23. aprillil 1343. a alanud Jüriöö ülestõus kandus ka Läänemaale, mille käigus piirati Haapsalu piiskopilinnust. 14. saj II poolel viis piiskop oma residentsi üle Kuressaarde. Piiskopi nõukogu -toomkapiitel - jäi edasi Haapsallu. 1524. a andis piiskop Johannes IV Kievel loa vabalt kuulutada luteriusku. 1532-1536 lõhestas piiskopkonda kodusõda paavsti poolt kinnitatud Reinhold von Buxhövdeni ja toomkapiitli poolt valitud Brandenburgi markkrahvi Wilhelmi vahel, kus võitjaks osutus Reinhold von Buxhövden. 1541. a sai Reinholdi järglaseks Kuramaa piiskop Johannes V Münchhausen, kes 1559. a müüs piiskopkonna 30 00 taalri eest Taani kuningale Frederik II-le. See omakorda loovutas piiskopkonna oma vennale hertsog Magnusele, saades vastu maid Schleswig-Holsteinis. Hertsog Magnus oli ka ainuke piiskop, kes vermis Haapsalus oma raha - veeringuid ja killingeid. Liivi sõja käigus laastasid piiskopkonda rootslased, taanlased, venelased, poolakad, kuni 1581. a läks piiskopkond Rootsi riigi valdusse, saades Eestimaa provintsi osaks.

Lihula linnus oli Muinas-Eesti üks tähtsamaid kantse. 1211. a, kui sakslased ei olnud veel Eestit vallutanud, määras Liivimaa piiskop Albert Lihula (Leale) Eestimaa piiskopkonna keskuseks. 1220. a vallutasid linnuse rootslased, kuid saarlased sundisid nad lahkuma. 1234-1251 oli Lihula Saare-Lääne piiskopi residents, 13. saj.-st kuni 1561. a.-ni piiskopi ja Liivimaa Ordu ühisvalduseks. Liivi sõjas tugevalt kannatada saanuna kaotas linnus oma kaitsevõime. 13. saj keskpaiku tekkinud Lihula alev hävis Ordu ja piiskopi vaenuses 1298. a, kuid ehitati üles ning oli 16. saj suur asula. Seal asusid mitu kirikut ning reformatsioonini tsistertslaste nunnaklooster (rajatud 1265-80) ja frantsisklaste mungaklooster (esmamainimine 16. saj). Hiljemalt 1241. a moodustati Lihula kirikukihelkond. Pärast Liivi sõda oli Lihula 1581-1631 Rootsi linnuselääni keskus ja 1631-91 Tott'ide suguvõsa valduses. 1797. a tunnistati alevi õigused minetanud asula Lihula mõisa omandiks. Uuesti arenes Lihula Lõuna-Läänemaa keskuseks 19. saj. II poolel. Aleviks sai 1945, 1950-61 oli rajoonikeskus. Linnusemäel on aastaid toimunud arheoloogilised kaevamised, mille tulemusel on välja kaevatud ja konserveeritud osa linnusemüüridest, läheduses asuvas Lihula mõisa härrastemajas avati 1996. a Lihula muuseum.

Haapsalu linna kohal asus enne alalise asutuse tekkimist arvatavasti kaubitsemiskoht. Oletatakse, et nimi Haapsalu on liitsõna, mille esimene pool tähendas ühepuupaati - haabjat - ja teine nimepool poolsaart, mis Haapsalu kohal varem oli. Levinuima legendi järgi on linn nime saanud hoopis siin asunud muistsete eestlaste püha hiie - haavasalu - järgi. Haapsalu linn asutati 1279. a Linnas asus Saare-Lääne piiskopkonna residents -toomkirik koos piiskopilinnusega. 1279. a andis piiskop Hermann I linnale Riia linnaõiguse. 1294. a sai Haapsalu linn uue linnaõiguse, mis kehtis 17. saj keskpaigani. Suurima hoobi andis linnale Liivi sõda (1558-1583). Sõja käigus kaotas kaitsevõime arvat. 14/15. saj vahetusel ehitatud linnamüür, purustati kogu linna hoonestus, säilis vaid üks hoone - praegune Jaani kirik. 1581. a said rootslased Läänemaa enda valdusse. Kuni 1625. aastani oli Haapsalu lossilääni administratiivseks keskuseks, kuuludes Tallinna kubermangu koosseisu. 1625. a ostis Jacob De la Gardie Haapsalu linnuse, linna ja lääni. 1655. a pantis tema poeg Magnus Gabriel De la Gardie Haapsalu linnuse ja linna koos mõisatega Otto Wilhelm von Königsmarkile. 1691. a riigistati Haapsalu uuesti. Vene keisririigi koosseisu minnes sai Haapsalu krahvkonna ning 1784. aastast maakonna(kreisi) keskuseks. 1715. a sõjasadamale sobivat asukohta otsides külastas Haapsalut keiser Peeter I. Sõjasadam rajati hoopis Paldiskisse. Haapsalust tähtsus oli juba Rootsi riigi alla minnes järk-järgult vähenenud. Linnakese allakäik kestis kuni 19. sajandini, mil Haapsalu hakkas kujunema kuurortlinnaks.

Linnus hõlmab 2,9 ha suuruse territooriumi. Selle rajamine, laiendamine ja ümberehitamine toimus sajandite jooksul mitmes etapis. Varaseim säilinud linnuseplaan pärineb aastast 1626.
Vanim linnuse osa ehk väike linnus ehitati ristülikukujulise kastellina. Ühe külje moodustab sellest toomkirik, mida on esmakordselt mainitud 1279. a Piiskopilinnuses tegutses ka toomkool, mida on esmakordselt mainitud 1280. a. 14. saj teisel poolel ehitati kastell-linnus ümber konvendihooneks. Linnuse suur ringmüür koos suurtükitornidega valmis piiskop Johannes IV Kieveli valitsemisajal (1515-1527). Seda tõendab piiskop Kieveli vapp peavärava kohal.
1558. a alanud Liivi sõjas sai linnus raskesti kannatada, osaliselt purustati väike linnus ja eellinnuse müürid. Piiskopkonna kadumisel kaotas linnus piiskopkonna keskuse ja toomkapiitli residentsi funktsiooni.
Rootsi võimu ajal alustasid linnuse omanikud De la Gardie'd kapiitlihoone remonti ja ümberehitust renessansslossiks. Töö katkestas 1688. a tulekahju. Kapiitlihoone jäi varemeisse, ainult vahitorni ja toomkirikut saadi veel kasutada.
1984. a alustati kapiitlihoone varemete ümberehitamist ja osalist restaureerimist. Kapiitlihoone läänetiivas asub praegu linnusemuuseum, avatud on ka vahitorn. Linnuse siseõue ja terrassi kasutatakse vabaõhuürituste korraldamiseks.

Haapsalu piiskopilinnuse kirik oli keskajal Saare-Lääne piiskopkonna peakirik ehk toomkirik, mis ehitati 13. saj 60ndatel aastatel. Hoone on 11,5 m laiuse kandeava, 15,5 m kõrgusele ulatuvate domikaalvõlvide ja 425 m² pindalaga üks suurimaid ühelöövilisi kirikuid kogu Baltikumis. Toomkirik on romaani stiililt gooti stiilile üleminekuaja nähtus. Romaani stiilile viitab seinapiilarite kapiteelidel kujutatud taimornament ja gooti stiili märgivad teravkaarvõlvid.
Ainulaadne on toomkiriku ümmarguse põhiplaaniga ristimiskabel, sarnaseid on teada ainult Itaalias. Kabel on ehitatud arvatavasti 14. sajandi II poolel ja pühitsetud Neitsi Maarjale. Augustikuu täiskuuöödel ilmub kabeli aknale Valge Daami kujutis.
Peale Saare-Lääne piiskopkonna likvideerimist sai toomkirikust tavapärane kogudusekirik. 1688. a tulekahjus sai kirik tugevalt kannatada, kuid remonditi kiiresti. 1726. a tormis hävis kiriku katus, mida asuti taastama alles 1886. a. Kirik taaspühitseti 1889. a ja tegutses 1940. aastani, Nõukogude okupatsioonini. II maailmasõja lõpul rüüstasid kiriku Nõukogude sõjaväelased. Mõne aastakümne pärast otsustati kirik restaureerida kontserdisaaliks ja alustati restaureerimistöid. 1990. a otsustas Lääne maavalitsus kiriku kogudusele tagastada ja võtta see uuesti kasutusele pühakojana. 1990. a jõulude ajal peeti toomkirikus esimene jumalateenistus.

Augusti südaöösel täiskuu paistel ilmub Haapsalu toomkiriku ristimiskabeli aknale naise kujutis - nn Valge Daam. Valge Daami kohta on levinud mitmeid legende. Tuntuim on eelmise sajandi lõpul C. Russwurmi kirja pandud variant. Selle järgi oli Valgeks Daamiks kooripoisi rõivastuses lossi tulnud toomhärra armsam, kes avastatuna elusalt kabeliseina müüriti. 1928. a ilmunud rootsikeelses variandis on peategelasteks madalast seisusest rootslanna ja kohalik rüütel, keda vanemad tahavad lahus hoida. Rüütel sulgub vaimulikuna Haapsalu lossi, kuhu tütarlaps talle kooripoisi rõivastes järele läheb. Kavatsetud põgenemise asemel järgneb avastamine ja karistus. 1937. a ilmunud esimese eestikeelse variandi järgi õnnetu eestlastest armastajapaar Ehko ja vanema tütar Kuiki hukkuvad, sest piiskop armub Kuikisse ning vastuarmastust leidmata laseb nõiaks tunnistatud neiu kabeliseina müürida. Ehko hukkub vangistuses piinatuna, talle ilmub kabeliaknal Kuiki kuju. Juba üle kümne aasta mängitakse igal suvel augustikuus linnuseõuel Valge Daami legendi, samas korraldatakse suviti Valge Daami vehklemisturniiri. Kevaditi toimub Läänemaa teedel Valge Daami autoralli.

Juba enne 14. sajandi keskpaika olid Läänemaal püstitatud kõik tähtsamad kihelkonnakirikud. 13. saj lõpul valmisid kirikud Ridalas, Lääne-Nigulas ja Kullamaal. Maakirikutest on keskajast veel Kirbla, Martna, Noarootsi, Vormsi ning Ordule kuulunud Hanila ja Karuse kirikud. Ehitustegevust soodustas hästitöödeldava kohaliku ehitusmaterjali - dolomiidi - olemasolu. Kõik vanimad kirikud on gooti stiilis, ühelöövilised ja algselt ilma tornita. Ühelööviline tornita kirikuhoone vastas tookordses kirikuelus laialt mõju omanud tsistertslaste ja dominiiklaste ehituskunstilistele nõudmistele. Keskaegsed kirikud on suhteliselt väikesed, kuid nende kunstiline mõju väljendub hästivalitud proportsioonides, ruumipildi lihtsas ülevaatlikus selguses, kus olulist osa etendavad harilikult kuplitaolised domikaalvõlvid. Ükski neist kirikuist pole säilinud oma algsel kujul. Kõik nad on kannatanud sõdade, tulekahjude ja ümberehituste tõttu. Skulptuurkaunistusi on vähe, peamiselt ainult kapiteelidel ja konsoolidel. Seinamaale on säilinud ainult Ridala kirikus. Välisarhitektuuri silmapaistvaim osa on peasissekäigud ehk portaalid. Huvitavaim esialgsel kujul säilinud portaal on Ridala kirikul, mille vimpergis paikneb Eesti vanimaid skulptuurifiguure - kiriku kaitsepühak Maarja Magdaleena.

Keskajal oli Ordu ja piiskopi kõrval suurimateks maavaldajateks Haapsalu toomkapiitel ja Lihula naisklooster. Juba piiskopkonna loomisel algas maade läänistamine vasallidele. Sellega koos hakkasid maavaldustesse kujunema mõisad. Algul olid mõisad väikesed, koosnedes peamiselt veskist, aitadest, vasalli elamust ja sinna juurde kuuluvatest talumaadest koos talupoegadega. Aja jooksul kasvasid mitmed mõisad põllumajanduslikeks suurkäitisteks. Eriti suured maavaldused kogunesid Üxküllide perekonna kätte. 16. saj keskel oli nende valduses Läänemaal 13 mõisa. Mõjuvõimas oli ka Farensbach'ide perekond, kelle valduses oli 10 mõisa. Suuri alasid omasid ka Ungern'id, Zöge'd, Tittfer'id jt. 1581. a läks Läänemaa Rootsi riigi alla. Riik võõrandas ordu-, piiskopi-, toomkapiitli- ja kloostrimõisad. Need läänistati eelkõige rootsi aadlikele. Läänistisi said ka mitmed rootsi poole üle tulnud vene aadlikud. Kuid 1682. a mõisate reduktsiooni tulemusel 133 mõisast 65 riigistati. Peeter I kinnitas aadlile kõik privileegid ja tühistas Karl XI poolt teostatud mõisate reduktsiooni. 18. saj teisel poolel algas ulatuslik ja suurejooneline ehitustegevus. 18. sajandist pärinev barokne Keskvere härrastemaja on kogu Eestis üks vanimaid tänaseni säilinud puidust mõisahooneid. 19. saj mõisaarhitektuuri iseloomustab klassitsism. Läänemaa mõisaansamblitest on tähelepanuväärsemad Massu ja Lihula. 20. saj üks atraktiivsemaid ehitisi Eestis on neobarokne Ungru loss, mis I maailmasõja tõttu ei saanudki lõplikult valmis. Eesti Vabariigi maareformi tulemusel suurem osa mõisamaid riigistati. Mõisamaad tükeldati ja mõisaansamblid kaotasid oma esialgse funktsiooni.

Koluvere linnus, mis rajati arvat. 1234-1237, oli Saksa võõrvallutajate üks esimesi tugipunkte Läänemaal. See kuulus tollasele võimsaimale vasalliperekonnale - Lode'dele, kes pidid linnuse ordu survel 1238. a Saare-Lääne piiskopile loovutama. 14. saj algul ehitati algne kastelllinnus ümber konvendihooneks. 16. saj algul püstitati kirdenurka ümmargune suurtükitorn. Liivi sõja ajal oli linnus kordamööda rootslaste, taanlaste ja venelaste käes, 1560. a piirasid linnust ülestõusnud talupojad. Koluvere sai 17. saj mõisakeskuseks ja minetas oma sõjalise tähtsuse, läänistati 1637. a Löven'ite perekonnale, 1771. aastast kuulus krahv G. Orlovile. 1780. aastail saadeti tsaariõukonnast Koluverre pagendusse Würtenbergi printsess Augusta Carolina, kes aasta pärast saladuslikel asjaoludel suri, aga käivat siiani linnuses kummitamas. 1797. aastast 1920ndate alguseni kuulus Buxhoeveden'itele. 19. saj viidi hoonestuses läbi ulatuslik restaureerimine. Ajastu vaimule vastavalt kohandati nii siseruumid kui osaliselt ka fassaad moes olnud tudorstiili vaimus. 1905. a mõis põletati ja hiljem taastati neogooti stiilis. Aastast 1924 paiknes linnuses hoolekandekool, aastast 1963 on seal invaliidide internaatkodu.

1581-1710 oli Läänemaa Rootsi valduses, moodustades Eestimaa kubermangu kreisi. Riigimaad jagunesid 17. saj II veerandini Haapsalu, Koluvere ja Lihula linnuselääniks, mille haldamine läks aadli-omavalitsuse kätte. Riigivõimu kõrgeimaks esindajaks oli kreisikomissar ja talle alluvad kihelkonnakomissarid. Just Rootsi riigi võimu ajal kujunes kihelkond puhtkiriklikust organisatsioonist haldusüksuseks. Erilaadse haldusüksuse moodustas Haapsalu krahvkond kuuludes 1625-1691 De la Gardie'de perekonnale Krahvkonna haldamist juhtis De la Gardie'de nimel nende asehaldur, kes resideeris Haapsalus ja kellele allus Haapsalu raad.

Kuulsa Rootsi väejuhi Pontus De la Gardie poeg Jakob ostis 1628. a Haapsalu linnuse, linna ja lääni, ühendades need oma muude valdustega Haapsalu krahvkonnaks. 1628. a lahkus Jakob De la Gardie Baltimailt. Haapsalu ja Läänemaa valdused päris peale ta surma (1652) poeg Magnus Gabriel, kes suhtus Haapsalusse soosivalt: üritas isa eeskujul jätkata Haapsalu linnuse renoveerimist, taastas Haapsalu vanad linnaõigused, kaitses linna kaubandushuve, toetas kooli, kirikut ja raekoja ehitamist. M. G. De la Gardie pantis 1655. a Haapsalu linnuse ja linna koos mõisatega oma väimehele krahv Otto Wilhelm von Königsmarkile. Kui krahv Magnus suri, jäi krahv Otto tema pärijaks. 1691. a kõik valdused riigistati, mis vene keisririik omakorda tagastas. Otto Wilhelmi vennatütar krahvinna Maria Aurora von Königsmark sai 1726. a tagasi Vormsi. Hiiumaa mõisad anti 1755. a tagasi krahv Adam Karl De la Gardie tütrele, Jacob De la Gardie pojatütrele - krahvinna Ebba Magarethe Stenbockile. Ebba Margarethe siirdus maavalduste pärast Eestimaale tagasi. De la Gardie'de suguvõsa kandev osa jäi elama Rootsi.

Põhjasõja (1700-1721) ajal jäi Läänemaa sõjategevusest puutumata. Maakond pidi aga täitma küüdikohustust, osa talupoegadest saadeti ka Tallinna kindlustama. Rahvas ei olnud sõjast huvitatud. Näiteks 1701.a keeldusid Vanamõisa talupojad teotööst ja küüdikohustusest.
1710. a läks Eestimaa Vene keisririigi võimu alla. Samal aastal tabas maad katk, millest ka Läänemaa puutumata ei jäänud. 1712. a andmetel suri Läänemaal katku ligi 70% rahvastikust. Üks tuntud rahvapärimus kõneleb, et Läänemaa mandril tapnud katk peale ühe mehe kogu rahva. See ainuke taudist pääsnu liikunud elavaid inimesi otsides läbi kogu maakonna, leidnud aga kõikjal eest ainult tühjaks jäänud külasid ja talusid ning laipu. Oma otsingute teekonnal läinud ta lõpuks Hiiumaale ja leidnud sealt endale eluseltsilise - naise, ainsa ellujäänud hiidlase. See abielu andnud elu uuele sugupõlvele, neist põlvnevat kogu Läänemaa hilisem rahvas.
Katkueelse suuruse saavutas rahvaarv alles 1770. aastateks.

Vene ajal moodustati Läänemaast eraldi maakond (kreis), kuhu kuulusid ka Hiiumaa, Vormsi ja rida väiksemaid saari. Taastati aadli eesõiguste süsteem, tagastati Rootsi aja lõpul redutseeritud mõisad. Tähtsaimaks tootmisalaks jäi endiselt põllumajandus. Maakonna suurimaks tööstusettevõtteks kujunes 1829. a rajatud Kärdla kalevivabrik Hiiumaal. Kreiskool asutati Haapsalus 1805. aastal.
19. saj 60ndatel aastatel alanud rahvuslik liikumine puudutas kehval majanduslikul järjel elavat läänemaalast peamiselt usulise ärkamise kaudu, tekkisid baptismi- ja priikogudused. Esimene laulupidu toimus Läänemaal alles 1896. aastal. Venestamine ajajärgul haaras ka Läänemaad 1883-85 usuvahetuslik liikumine - talurahva massiline siirdumine vene õigeusku. Järgmine sotsiaalne ja ühiskondlik plahvatus leidis aset 1905. a revolutsioonis. Mässumeelsuses põletati Läänemaal maha 19 mõisa härrastemaja.

Haapsalu muutumine kuurort- ja suvituslinnaks on tihedalt seotud just mudaravi kasutuselevõtuga. Esimene mudaravila ehitati linnaarst dr Karl Abraham Hunniuse õhutusel 1825. a Sellest ajast peale hakkas Haapsalu muutuma Vene keisririigis üha arvestatamaks kuurortlinnaks, eriti kõrgema seltskonna seas. Alates Nikolai I valitsemisaja lõpust on Haapsalus suvitanud ja mudavanne võtnud ka enamus Venemaa keisreid kuni Nikolai II-ni välja. Haapsalus on suvitanud ka helilooja Pjotr Tšaikovski (1867. a), kunstnik Nikolai Roerich (1880., 1910. a), prof Nikolai Pirogov (1853. a), polaaruurija Eduard von Toll (1898. a) jpt.
Eesti Vabariigi ajal (1918-1940) oli Haapsalu jätkuvalt populaarne suvituslinn, kuid nüüd rohkem orienteeritud eesti, soome ja rootsi puhkajatele. Haapsalus suvitasid ka paljud väljapaistvad riigi- ja kultuuritegelased Aino Kallas, Friedebert Tuglas, Villem Grünthal-Ridala, Oskar Luts, Jakob Liiv jt. Nõukogude ajal laiendati sanatoorse ravi võimalusi. Laiendati juba Eesti Vabariigi ajal rajatud ja praegu edukalt tegutsevat sanatooriumi "Laine". Haapsalu sai populaarseks suvituskohaks ka Moskva ja Leningradi intelligentsi seas. Praegusel ajal on Haapsalu jällegi orienteerumas eesti, soome ja rootsi suvitajatele, kuid tagasi on pöördumas ka Venemaa puhkajad. Tööle on hakanud uuesti erasanatooriumid ja -puhkeasutused.

Haapsalu muutumine kuurort- ja suvituslinnaks on tihedalt seotud just mudaravi kasutuselevõtuga. Esimene mudaravila ehitati linnaarst dr Karl Abraham Hunniuse õhutusel 1825. a Sellest ajast peale hakkas Haapsalu muutuma Vene keisririigis üha arvestatamaks kuurortlinnaks, eriti kõrgema seltskonna seas. Alates Nikolai I valitsemisaja lõpust on Haapsalus suvitanud ja mudavanne võtnud ka enamus Venemaa keisreid kuni Nikolai II-ni välja. Haapsalus on suvitanud ka helilooja Pjotr Tšaikovski (1867. a), kunstnik Nikolai Roerich (1880., 1910. a), prof Nikolai Pirogov (1853. a), polaaruurija Eduard von Toll (1898. a) jpt.
Eesti Vabariigi ajal (1918-1940) oli Haapsalu jätkuvalt populaarne suvituslinn, kuid nüüd rohkem orienteeritud eesti, soome ja rootsi puhkajatele. Haapsalus suvitasid ka paljud väljapaistvad riigi- ja kultuuritegelased Aino Kallas, Friedebert Tuglas, Villem Grünthal-Ridala, Oskar Luts, Jakob Liiv jt. Nõukogude ajal laiendati sanatoorse ravi võimalusi. Laiendati juba Eesti Vabariigi ajal rajatud ja praegu edukalt tegutsevat sanatooriumi "Laine". Haapsalu sai populaarseks suvituskohaks ka Moskva ja Leningradi intelligentsi seas. Praegusel ajal on Haapsalu jällegi orienteerumas eesti, soome ja rootsi suvitajatele, kuid tagasi on pöördumas ka Venemaa puhkajad. Tööle on hakanud uuesti erasanatooriumid ja -puhkeasutused.

Ülla Paras, 2000. a.

Maakond 7 kihelkonna ja 1900 adramaaga. Läänemaast olid suuremad Virumaa, Saaremaa ja Järvamaa, arvatavasti ka Sakala ja Ugandi. Taani hindamisraamatus on Läänemaad nimetatud Rotalia. Henriku kroonikas on Läänemaa nimeks veel Maritima.
   
1215. a. sündmuste kirjelduses on Henriku kroonikas lause”... ridalased, kogunedes oma Maritima kihelkondadest maleva kokku, tungisid Liivimaale...”. Siin on jälle Ridala samastatav Maritimaga. Hiljem on seda sõna järjekestvalt kasutatud Läänemaa tähenduses: episcopus Osiliae et Maritimae, s.t. Saare-Lääne piiskop, mille saksakeelne vaste on Ösel-Wiek. Maritima on niisiis samane kohanimega 1574.: op de Lenemaelsche grensze (Läänemaa piiril). Selles et nii hilja eestikeelset nime mainiti, pole midagi imelikku. Nt Saaremaa nimi, tuleb ette alles 1490. a. (Sarma). E. Tarvel ja A. Vunk on Läänemaa varakeskaja käsitlemisel Läänemaa lõunapoolset osa Maritimaks, eesti keeli Soontaganaks.

Läänemaa kihelkondade arv 7 on 13. sajandi ajalooallikates kirja pandud seitsmes kohas. Kihelkonnanimedena esinevad Haniale (Hanhele), Rotelewic (Rotelewic et Rotalia); Sontagana (Sontackele); Leale, Maritima; Corbe; Cozzo (Cotze, Cotze et Suorbe, Sorven, Cotye).    

Leale samastuvad Hanila ja Lihulaga. Teiste kihelkondade määratlemine on juba raskem. Cotze ja Sorve moodustasid arvatavasti ühise kihelkonna, mis hiljem kandis Karuse nime. Rotelewic oli Ridala kihelkond. Maritimat seostada Soontaganaga (Legaat saatis enda võimu alla võetud Maritimasse preestrid, need läksid Soontaganasse, kus maritimalased neid vastu võtsid). Jääb veel üle osa põhajpoolsest Läänemaast, mille nime teada ei ole. See on umbes hilisema Märjamaa, Kullamaa, Vigala ala.

Ristisõda ja ristiretk on mõisted, mis Eesti ajalookirjutustes traditsiooniliselt vastandatakse muistse vabadusvõitluse nimetusele. Ristiretk aga üritus või kampaania selle raames. Ristisõda Läänemaal algas 13. sajandi alguses, tingimustes, kus Euroopas esile kerkinud kolmas seisus oli kujundamas oma ristisõja-ideoloogiat.

See erines 12. sajandil välja kujunenud sõdur-palverändurite omast. Kaupmeeste pragmaatiline taktika pidas paganate alistamise eesmärgiks nende asualade hõivamist kaubapunktide ja linnade rajamiseks teel idapoolsetele turgudele. Rüütlite ja vaimulike eesmärk oli kristlike koguduste ja läänisüsteemi rajamine Neitsi Maarja patronaažil allutatud Liivimaal. Esimene dokumenteeritud ristiretk Läänemaale toimus peale 1210. aasta jõule Riias resideeruvate ristisõdijate, kaupmeeste, liivlaste ja lätlastest vastristitute ning Pihkva sõjasalga osavõtul. Ristimist siis veel ei alustatud. Sontagana linnusesse varjunuile (linnust ei suudetud vallutada) pakuti ristimise sakramenti. Riia piiskopkonna Godefrid on tegi oma tugipunktiks Lihula linnuse. Valik polnud ilmselt juhuslik. Tugev Lihula oli Läänemaa keskseid linnuseid. Lihula kindlustamine tähendas sillapea loomist, kiilu löömist taanlaste valduste vahel Põhja-Eestis ning sakslaste omade vahele Sakalas ja Liivimaal. Ristisõdadel Läänemaal oli mitu suunda. Eeskätt ristimine. Kaks aastat hiljem jõudis rahu. 1219. aastal jagunesid taanlased ja sakslased kaheks vaenulikuks leeriks. Selle tagajärjel sai koos allutatud Läänemaa põhjaosast vaidlusalune ala, mille 1220. aastal ristisid hoopis rootslased. Nii jagasid kristianiseerimise au Läänemaa lõunaosas Riia kirik ja põhjaosas rootslased.

Riigi loomine Läänemaal langes mängust välja 1223. a., kuna ta oli 7. maist 1223 kuni 24. detsembrini 1225 Schwerini krahvi käes vangis. Riia piiskop Albert ja tema vend Eestimaa piiskop Hermann käisid enne 1224. aasta kevadel Liivimaale tulemist vangistuses oleva kuninga juures ja saavutasid selle nõusoleku, et Mõõgavendade Orduga. Maade jagamine toimus 22.-24. juulil 1224.

LH: “Ja sõjateenistuse vennad (Mõõgavendade Ordu) leppisid kokku nende piiskoppidega (s.t. Alberti ja Hermanniga) ja kiriku meestega ja kõigi riialastega Riia alla kuuluvate Eestimaa maakondade jagamise üle. Ja nad Riia piiskopile määrasid nad Maritima (Läänemaa) seitsme kihelkonnaga. Ja maritimalased, kuuldes, et nad kuuluvad Riia kiriku alla, rõõmustasid kangesti ja tasusid täielikult kahe aasta maksud, mis nad taanlaste kallaletungi tõttu olid hooletusse jätnud.” Sellele järgnes suur sõjakäik Tartu vastu. Kuigi ta säilitas 1235. aastani Lihula piiskopi nimetuse, oli nüüd lõpp Eestimaa piiskopkonna loomise kavadel ning Lihula ja Läänemaa osal sellest. Modena Guillemus (Modena Wilhelm), et lepitada konkureerivaid ristisõdijaid. Paavstile otsealluvat riigikest Eestis pole võimalik kaitsta ega säilitada, ta andis Revala, Harjumaa, Läänemaa, Järvamaa ja Virumaa üle Mõõgavendade ordule ja piiskoppidele, kes neid pidid valitsema Rooma kiriku nimel. Nii läks Läänemaa 1227. a. tagasi Riia piiskopi võimu alla.

Saare-Lääne piiskopkond Gottfriedi. Segadus ei olnud aga lõppenud. Ordu ja läänimaid saanud vasallid üritasid oma positsioone vastloodud riigis tugevdada. Segane olukord lahenes 1234. a. lõpul kui teistkordselt paavsti legaadina Liivimaal viibiv Modena Wilhelm määras lõplikult kindlaks piiskopkonna piirid ja nimetas ametisse uue piiskopi dominiiklase Heinrichi. (Gottfried oli juba ametissenimetamise aastal Läänemaalt lahkunud.)
   
Sõjaks läks aastal aastani Jüriöö ülestõusuga aastal põletanud ja laastanud läänlased maal asuvad sakslaste elamud ja mõisad, tapnud seal 1800 inimest (see arv on ilmselt küll liialdatud) ja asunud siis piirama Haapsalut, kus olnud varjul piiskop Hermann II ja teised vaimulikud. Haapsalu vallutamine siiski ei õnnestunud, sest piiratuile tulid appi orduväed. Nii lõppes eestlaste vabadusvõitluse üks etapp. Üsna varsti vallandus uus suur jama. Nüüd küll võimukandjate endi vahel, mis arenes veriseks võitluseks 1381. a. metsikult kägistati. Nüüd aga vallandus 1423-1462, mil korduvalt seisis piiskopkonna eesotsas kaks piiskoppi: üks tavaliselt toomkapiitli poolt valitud ja teine paavsti poolt määratud. Samal ajal kasvas jätkuvate läänistuste tõttu vasallide majanduslik tugevus, mille tagajärjel nende poliitilised nõuded üha paisusid. 15./16. sajandi vahetusel püüdis piiskop Johannes Orgas (1492-1515) parandada allakäinud kiriku- ja usuelu. Tema üritust jätkas ta järglane Johannes Kyvel (1515-27), kes ühtlasi püüdis pidurdada vasallide võimupüüdeid. Tema kiriklikeil võimupüüdeil oli edu, kuid pealetuleva 1524. a. oli piiskop sunnitud vastu tulema vasallide nõudmistele ja andma vasallidele erilise eesõigustekirja. Selle alusel sai aadelkond võimaluse osa võtta piiskopkonna valitsemisest. Edaspidi võis toomhärrasid valida ainult kohaliku aadelkona seast. Sama kirjaga andis piiskop 1530. valiti piiskopiks Reinhold von Buxhoevden, kellel oli aga toomkapiitlis ja vasallkonnas palju vastaseid, kelledest vägevaim oli Georg von Ungern. Ettekäändel, et Reinhold pole hankinud oma valimisele paavstilt õigel ajal kinnitust, loobus markkrahv Wilhelm 30. septembril 1534 Haapsalu ja Koluvere linnustest, vabastas toomkapiitli ja rüütelkonna talle antud vandest ning lahkus Läänemaalt. 24. oktoobril tühistas kapiitel Wilhelmi piiskopiks valimise otsuse. Alistunud vasallid pidid Reinholdile maksma 5000 marka. Piiskop lubas neil peale raha tasumist vabalt lahkuda, kuid kokkuleppe tingimusi rikkudes nad siiski vahistati ja peeti aastaid Haapsalus vangis. hertsog Magnusele. Põhjus oli selles, et eelmine kuningas Christian III, kes suri 1. jaanuaril 1559 oli oma testamendis määranud Schleswig-Holsteini oma pojale Magnusele, aga Frederik tahtis neid maid enda kätte ja otsis Magnusele kompensatsiooniks muid valdusi. Olgu öeldud, et Piiskopkond sattus nagu kogu Liivimaagi mitmeks aastakümneks sõjakeerisesse. Siinsete maade pärast võitlesid venelased, rootslased, taanlased, poolakad ja kohalikud sissisalgad. Alles 1581. aastal sai Rootsi riik siinse territooriumi peaaegu poolteiseks sajandiks oma võimu alla.

Juba Liivi sõja ajal oli Saare-lääne piiskopkond koos teiste Vana-Liivimaa konfõderatsiooni riikidega lagunenud. Läänemaa sai samuti Rootsi kuningriigi Liivimaa provintsi üheks osaks, kaotades oma poliitilise ja majandusliku iseseisvuse. Sõjad, mida Rootsi selle ajastu kestel pidas Baltimail poolakate ja venelastega, ei ulatunud otseselt Läänemaale, mõjutasid küll oma kaasnähtustega, nagu katku, moonastamissurve ja näljahädadega, ka Läänemaa elu ja arengut.

Lähtudes kolmest tähtsamast keskaegsest halduskeskusest jagati maakond kolmeks — Haapsalu, Koluvere ja Lihula linnuselääniks. Nüüd kujunes uus halduskorraldus. Läänemaa sai üheks Eestimaa neljast kreisist, Rootsi aja lõpuks sai kihelkond senisest puhtkiriklikust organist haldusühikuks.Erilaadse haldusühiku moodustas Haapsalu krahvkond, Nimelt müüs Gustav II Adolf 1625. a. terve Haapsalu lääni koos Haapsalu linna ja lossiga krahv Jakob De la Gardie’le.Viimane ühendas selle ostu ja oma muud maavaldused Lääne- ja Harjumaal Haapsalu krahvkonnaks. Krahvkonna koosseisu kuulus Haapsalu linn ühes oma lähema ümbrusega, Käbla, Uuemõisa ja Võnnu mõis Ridalast, Taebla ja Uugla mõis Nigulast, Ehmja, Keskvere, Ohtla, Patsu ja Putkaste mõis Martnast, peaaegu terve Noarootsi kihelkond ühes samanimelise saarega, Vormsi saar ja umbes ¾ Hiiumaast. Väljaspool endist Haapsalu lääni kuulus krahvkonda Piirsalu mõis Kullamaalt ja Kolga ning Kiiu mõis Kuusalust Harjumaal. Krahvkonna haldamist juhtis De la Gardie’de nimel nende asehaldur, kes resideeris Haapsalus. Haapsalu krahvkond püsis kuni mõisate reduktsioonini. Krahvkonna likvideerimise ajaks oli see küll läinud pärimise teel krahv Königsmarcki valdusesse. võõrandas riik ordu-, piiskopi-, toomkapiitli- ja kloostrimõisad, läänistades neid heldelt eelkõige rootsi aadlikele, kuid ka Rootsi poole üle tulnud vene aadlikele. Riigimaade läänistamine tähendas Rootsi riigikassale suurte sissetulekute kaotust ning vastavalt Rootsi riigipäeva otsusele algas riigile 65 mõisat 133-st. Tagastatud mõisad jäid soodsale rendile senistele omanikele. Pearõhk mõisates oli Rootsi ajal kadusid pea täielikult vabatalupojad, v.a. rannarootslaste asualadel. Talupojad pidid lisaks kurnavale teotööle suutma maksta andameid riigile, mõisale ja kirikule; talu pidi andamite näol loovutama 50–80% sissetulekutest. Enamikku Liivi sõjas purustatud linnustest ei ehitatud kaitserajatistena enam kunagi üles. Näiteks 14. saj. algul kastelllinnusest konvendihooneks ümberehitatud Koluvere piiskopilinnus, millele 16. sajandil ehitati juurde suurtükitorn, minetas oma sõjalise tähtsuse ja sai 17. sajandil mõisakeskuseks, mis 1637. a. läänistati Löven’ite perekonnale. Tähtis oli, et mõisas oleksid olemas aidad, tallid, veskid, rehehooned. Kõik muu, k.a. mõisaomaniku enda elutingimused, oli vähemalt esialgu teisejärguline ning allutatud peamisele eesmärgile — tootmisele. Rootsi riigi võimu alla minek 16. saj. lõpul tähendas luterluse lõpliku kinnistumist. Luterlik kirik asus eestlasi luterlasteks kujundama ja see polnud kergem ega vähem aega nõudev kui nende pööramine paganlusest. Maakirikute visiteerija David Dubberch, püüdis Liivi sõja järel kihelkondades mingit kindlamat kiriklikku korraldust juurutada, kuigi peale ränka sõdadeperioodi oli kirikusüsteemi uus ülesehitamine väga raske ülesanne. Tema poolt visiteeritud Läänemaa kihelkondade ja koguduste seas olid Läänemaal (tollastes piirides Mandri-Läänemaal) Haapsalu (Hapsola), Martna (S. Martini), Noarootsi (Nucköö), Vormsi (Vormsöö), Ridala (Röthel), Lääne-Nigula (Pönel), Lihula (Leola), Jaani (S. Johannis), Kirbla (Kyrefer), Mihkli (S. Michaelis), Karuse (Karrhusen), Hanila (Haneel), Varbla (Werpel), Kullamaa (Lode eller Goldenbeck), Märjamaa (Mariae Moha), Vigala (Fickel), Pärnu (Pernow), Pärnu-Jakobi (S.Jacobi). Just sellest ajast säilinud visitatsiooniprotokollid aitavad praeguses ajas saada ülevaadet tollasest olukorrast kirikus. Kirikute majanduslik olukord oli teadagi kehv. Dubberch kaebas, et Karuse kirikul pole ei katust ega ust, aknaid ega pinke. Mõisapidajad ei ole midagi teinud ega teegi midagi kiriku kordaseadmiseks. Altarivarustus on äärmiselt vaene: peale ühe tinast karika ja kotiriide lõngadest kujutud altarilina ei ole midagi olemas. Armetus seisukorras olevat olnud ka kirikuaed: puudub tara, nii et härgadel, lehmadel ja sigadel on vaba voli seal päeval ja öösel pidutseda ning inimeste luude ja kontidega nõnda toimida, et seda on valus näha ja taluda. (Karuse visitatsiooniprotokoll, 1593). Duberch kurdab, et paljud aadlikud ja muudki isikud Lääne-, Harju- ja Virumaal võlgnevad kirikule suuri summasid. Rahu ja jõukuse ajal varustati ja ehiti mõisad ja majad kiriku rahadega toredasti, nüüd aga vaikitakse sellest kõigest, olles arvamises, et kõik on juba aegunud ja külmunud. Ja ega ju meie Issand Jumal ei teadvat, kuipalju temale ja tema jumalakodadele aastate eest võlgu jäänud. Ja eks Jumal ole pealegi väga helde ja vaga võlausaldajana võla tasumise juba ammu kviteerinud. Kiriku maadegi lugu ei ole palu parem. Siin-seal on nemad (s.o. aadlikud ja teised) kiriku põllud vaestelt jumalakodadelt ära näpistanud, kurdab Duberch Karusel (1593). Usulise kasvatuse esmaülesandeks sai surnute matmine. Visitatsiooniprotokollides kurdetakse, et mõneski kohas on võimutsenud “loomalik ja ebakristlik” komme, et surnute laibad pannakse kohe peale “hinge heitmist maa sisse nagu mõistmata tõprad”. Sageli eelistati surnud matta põldudele, metsa või mujale, aga mitte kristlikult pühitsetud mulda. Lääne-Nigula pastor teatas veel 1645. a., et külades käib suur nõidumine, ennustamine ja lausumine. <b style="mso-bidi-font-weight: normal>Tsentraliseeritud kirikukorraldus suudeti kehtestada alles 17. saj. lõpul, mil rakendati ellu Rootsi 1686. a. kirikuseadus, mis oli jõus veel vene ajal, kuni 1832. aastani. Rootsi kirikuseaduse kohaselt on luterlus riigiusk ja kuningas riigikiriku pea, kes nimetab ametisse piiskopid. Viimased vastutavad ainult kuninga ees. Toomkapiitlid ja konsistooriumid koosnevad ainult vaimulikest, praostid valib piiskop praostkonna õpetajate esitatud kandidaatide hulgast. Oluline oli õpetajate ametisse kinnitamise kord. Nn. kuninglikes ringkondades oli õpetajate ametisse kutsumine kuninga eesõigus (tavaliselt arvestati siin piiskopi soovitust), ülejäänutes kehtis patronaadiõigus, mille kohaselt patrooni (mõne tähtsama mõisniku) soovitatud kandidaadi arvestamine oli piiskopile peaaegu kohustuslik.

Vene keiser Peeter I oli kindlalt otsutanud raiuda vabaks tee Euroopasse – Venemaal oli vaja Läänemere äärset piirkonda. Rohkem kui 100 aastat tagasi oli Ivan IV Julmal Baltikumi vallutamine ebaõnnestunud, Peeter üritas uuesti. Seepärast algas 1700. aastal Põhjasõda, mis kestis aastani 1721 ja lõppes Uusikaupunki rahuga.     

Läänemaa jäi otsesest sõjategevusest puutumata. Kuid maakond pidi täitma küüdikohustust, osa talupoegi saadeti ka Tallinna kindlustama. Kuid talurahva seas esines ka vastuhakke. Nt. keeldusid Vanamõisa talupojad teotööst ja küüdikohustusest. 1710. a. harku rahulepinguga läks Eestimaa Vene keisririigi võimu alla. Lepingu allakirjutamisest võttis osa ka Ungru mõisnik krahv Ungern-Sternberg.(vt. tahvlit Ridala kiriku seinal). Samal 1710 aastal tabas maad katk, millest ka Läänemaa puutumata ei jäänud. 1712. a. andmetel suri Läänemaal katku ligi 70% rahvastikust. Üks tuntud rahvapärimus kõneleb, et Läänemaa mandril tapnud katk peale ühe mehe kogu rahva. See ainuke taudist pääsenu liikunud elavaid inimesi otsides läbi kogu maakonna, leidnud aga kõikjal ees ainult tühjaks jäänud külasid ja talusid ning laipu. Oma otsingute teekonnal läinud ta lõpuks Hiiumaale ja leidnud sealt endale eluseltsilise – naise, ainsa ellujäänud hiidlase. See abielu andnud elu uuele sugupõlvele, neist põlvnevat kogu Läänemaa hilisem rahvas. Katkueelse suuruse saavutas rahvaarv alles 1770. aastateks.

1783. a. Baltimaadel maksma pandud uus halduskorrastatus, nn. asehalduskord, tõi mõningaid muudatusi ka Läänemaa suhtes. Kullamaa ja Märjamaa kihelkond eraldati Läänemaast ja lülitati Paldiski kreisi külge. Asehalduskorra iga oli lühike. Juba 1796. a. tühistas keiser Paul I selle ja restaureeris endised olud.    

Vene riigi alla sattumisega algas Rootsi riigi poolt redutseeritud ulatusliku 19. sajandi lõpul oli Läänemaal 145 eramõisat, 2 kroonumõisat, 16 kirikumõisat. Mõisate arvu kindlaksmääramine on mõneti tinglik, sageli moodustasid samale omanikule kuulunud ja lähestikku asunud mõisad tervikliku majapidamise ehk mõisapaari, kuigi juriidiliselt oli tegemist eri mõisatega. Samas oli sageli mõis jagunenud mitmeks osaks. Mõisate liigendumise tähtsaimaks põhjuseks oli majandamise kohmakus suure põllumajandusliku maa tõttu. Läänemaal oli 20. sajandi algul 129 mõisat, neist 48 omas kõrval- või karjamõisaid; 1916. aastaks oli mõisamajapidamisi kokku 162. esimene pool kulus suuresti Põhjasõja laastamise all kannatanud majapidamiste ning nälja, taudide ja sõja läbi kahanenud rahvastiku (Läänemaal 70% elanikkonnast) taastamiseks. Läänemaal oli varemeis mõisaid 32. Vaid 11 mõisas olid hooned enam-vähem kasutamiskõlblikud. On teada isegi juhuseid, kus mõisaomanik elas rehehoones (näit. Keskkülas). Alles sajandi keskpaigaks oli mõisamajandus täielikult kosunud. Tuluallikaks kujunes piiritusetootmine mõisnikele aga peale 1766. aastat, kui avanes võimalus müüa viina kroonuhangete korras Venemaale. Soodsate viinahindade püsimine lubas mõisnikel enam kui poole sajandi jooksul harjuda suurte sissetulekutega, mis võimaldasid neil harrastada märksa härraslikumat eluviisi kui seni. Keskvere mõisamaja. 20. sajandi algul hakkasid eestlased mõisaid ostma. Osteti nii mitme peale kokku kui ka üksinda ning mõnigi jõukam eestlane ostis koguni mitu mõisat. 10. oktoobril 1919 võttis Eesti Vabariigi Asutav Kogu vastu maaseaduse. Selle kohaselt võõrandati kogu mõisamaa ning jagati see asundustaludena soovijatele. Jätkus juba Rootsi riigi valitsemisajal alustatud Piibli tõlkimine. 1715. a. toimetas Kullamaa pastor Heinrich Gutsleff trükki põhjaeestikeelse “Uue Testamendi”. Kullamaa kihelkonna pastor ja hilisem praost Heinrich Gutsleff kutsus talulapsi enda juurde õppima, kutsudes ka nende vanemaid. Rahva seas oli küll huvi, kuid mitte aega. Õppekavas olid usuõpetus, katekismus ja piiblitundmine. Suuremalt osalt haigutas rahva ja kiriku vahel sügavik. Peamisteks põhjusteks olid sakslastest pastorite ja nende poolt peetud jumalateenistuse rahvakaugus (kuni 1881. a. kuulus Läänemaa maakogudusse keskmiselt 4354 inimest ühe pastori kohta), kirikukoormised, sageli ka pastori isikust tingitud vastuolud. Neid võib pidada ka peamisteks põhjusteks, mis andsid tõuke 1740. aastate algul Liivi- ja Eestimaa talurahva seas laiemalt levima hakanud vennastekoguduse liikumist on peetud selle ajani valdavalt vaid formaalselt ristiusku talurahva tõsisema kristianiseerumise alguseks.Läänemaa sai Hiiumaa ja Tallinna kõrval vennasteliikumise ja sellega paiguti kaasnenud usuliialduste peamiseks keskuseks Põhja-Eestis. Hernhuutlaste liikumise keskusest Saksamaalt Herrnhutist saadeti 1729-1743 Liivi- ja Eestimaale usuäratust viima saadetud hernhuutlased leidsid kõigepealt sooja vastuvõtu hernhuutlusesõbralike pastorite ja mõisnike juures. Põhja-Eesti maakondadest oli 1740. aastate algul just Läänemaal enim pietistlike ja vennastesõbralikke pastoreid – 11, samuti 13 vennaste tegevust soosinud aadlikku. Esimene teadaolev palvemaja Läänemaal ehitati 1756. a. Ridalas. Peale vennastekoguduse ärakeelamist 1743. a. läks usuliikumine küll põranda alla, kuid jätkus Läänemaal, vaatamata takistustele ja repressioonidele, suhteliselt edukalt. 19. saj. esimesel neljal kümnendil toimus vennastekoguduse liikumises pidev tõus, mida soodustas Aleksander I armukiri hernhuutlastele 1817. a. ning taevakäijate liikumine siiski vennastekoguduse ja luteri kiriku raamesse. Enamasti naissoost Vennastekoguduse ja taevakäijate liikumisega alguse saanud usutraditsioone jätkas 1870. aastate keskpaiku puhkenud Läänemaa ärkamisliikumine. Ärkamisliikumine sai alguse, kui Rootsi Evangeelne Isamaaselts saatis 1873. a. Läänemaa rootslaste juurde kaks misjonäri-kooliõpetajat, kellest T. E. Thorén asus tööle Noarootsi ja L. J. Österblom Vormsi kihelkonda. Mõlemad asusid lisaks koolielu käimalükkamisele pidama palvetunde, kus nad õpetasid, et inimene peab Püha Vaimu ja jumalasõna läbi patust pöörduma ning usuliselt uuesti sündima ehk ärkama. Noarootsis sai ärkamisliikumise keskuseks Sutlepa vald, kus rahvarohkeid palvetunde peeti vennastekoguduse palvemajas, talutubades ja ka lageda taeva all. Palvetundides seletati oma äranägemise järgi Piiblit, lauldi uusi religioosseid rootsi laule, tunnistati patte, kuulutati peatset viimsetpäeva, kukuti maha ja väriseti põrguhirmus ning hüpati rõõmust pattude andekssaamise ja jumalalapseks muutumise üle. Vormsil tunnistati patuseks vormsirootslaste rahvalaulud, -tantsud ja –rõivad. Österblomi enda mälestuste järgi kadunud aga koos usuliikumise levikuga saarel pea täielikult joomine ja suitsetamine. Tagakiusamise süvenedes moodustasid luteri kirikust lahkunud ärganud 1880. aastate esimesel poolel seaduse poolt lubatud baptisti ja irvinglaste kogudused või liitusid vene õigeusu kirikuga, osa moodustas aga illegaalsed priikogudused või jätkas oma tegevust luteri kiriku kontrolli all tegutsevates vennastekoguduses. Erinevalt 1840. aastate Venestamisajajägul 19. saj. 80ndatel aastatel soosis riigivõim õigeusku minekut, seda eriti siis kui Eestimaa kuberneriks sai slavofiil vürst Šahhovskoi. 1905. a. Läänemaal Punase aasta rahutu ja tõrges meeleolu haaras maakonda juba 1905. a. kevadel, millal siin ja seal mõisates esitati talupoegade poolt rida nõudmisi. Ulatuslikum oli Kullamaale, Märjamaale ja Lihulasse, mis olid tollase Läänemaa kõige ärksamad ja jõukamad kohad. Teised kihelkonnad jäid 1905. a. liikumises suhteliselt loiuks. 11. dets. 1905 kutsuti Tallinnas “Läänemaal põletati esimese mõisana 14. dets. Valgu mõis. Põletajateks olid kohalikud Velise mehed. Järgmisel päeval jõudis linnast kohale mõisapõletajate salk, kes koos kohalike meestega põletasid järgneva kolme päeva jooksul (15.-17.dets) siin maha veel 19 mõisa: Velise, Mõisamaa, Kasti, Haimre, Vana-Märjamaa, Orgita, Sõtke, Paeküla, Sulu, Tolli, Teenuse, Vana-Vigala, Mõraste, Jädivere, Luiste, Sipa, Sooniste, 1905. a. revolutsioonile järgnes I maailmasõda, vene 1917. a. revolutsioon ja saksa okupatsioon, Eesti iseseisvumine, lõpuks vabadussõda. Alles siis saabusid 20-ks aastaks rahulikumad ajad.

E. Tarvel. Läänemaa varaajaloost. Läänemaa Muuseumi Toimetised (LMT) I. Haapsalu, 1997.
A. Vunk. Ristisõda Läänemaal. LMT III. Hps, 1999.
J. Plaat. Usuliikumised Lääne- ja Hiiumaal 18.–20. sajandil. LMT II. Hps, 1998.
Eesti mõisad. Tln, 1994.
B. Russow. Liivimaa kroonika. Tln, 1993.
Läänemaa I. Maateaduslik, majanduslik ja ajalooline kirjeldus. Üldosa. Trt, 1938. Läänemaa II. Eriosa. Käsikirja koopia Läänemaa Muuseumis.
M. Aitsam. 1905. aasta revolutsioon Läänemaal. Vigala, 1950. Käsikiri Läänemaa Muuseumis.

Artikkel ilmus ajalehes Lääne Elu, 25. märtsil 1995.

1899. aastal ilmunud raamatus „Muinasajateadus eestlaste maalt I” kirjutas Abja koolmeister ja tolle aja toimekaim kodu-uurija Jaan Jung Eesti muistsetest linnustest järgmist: „Need vanaaja linnad või kindlused on nimelt vaenlaste eest varjamiseks alustatud ja sisse seatud, kuhu vaenu ajal naised lapsed ja kallim vara varjati, aga päris elamise kohad ei olnud need mitte. Ei olnud seal suuri lossisi, ega majasid, nagu mõned seda mõtlevad. Need „maalinnad”olivad vete äärde kõrgete oru kallaste peale, soode sisse ehk kõrgete mäekinkude peale asutatud. Mäe harjad saivad pealt tasaseks aetud ja selle mullaga mäe küljed kunstlikult järsuks tehtud. Üks koht oli sissekäimise tarvis kas trepi viisil tehtud, ehk madalama otsa poole jäetud, kus jälle üks veike eeskants valvamise tarvis oli! Mäe serva peal oli kas raudkividest ehk paedest ja mullast tehtud vall, aga ilma lubjata ja liivata ehk ka tugev püstpalkidest pihapuu aed. ... Seespool puuaeda oli jälle kividest ehk mullast vall, kelle sisse ümber selle kantsi õue ümmargustest palkidest madalad hurtsikud olivad tehtud, kelle uksed kantsi õue välja käisivad. Nende hurtsikute laed olivad ära savitatud ja siis mullaga ja mätastega pealt kaetud. Need olivad siis seespool aeda sisemiseks valliks. Keskel kantsi oli jämeda kruusaga kruusatatud õueplats, kus ka kaev oli. Väljaspool pihapuu aeda ehk valli olivad mäe serva peal lahtised kivid ja palgid hunnikus, mis vaenlaste kaela veeretati, kui need mäekülge mööda ülesse ronida tahtsivad. Kus need kantsid vee ääres olivad, seal olivad maa pool kraavid ette lõigatud ja vett täis lastud. Kõrgete kinkude peal olivad neil muidugi sügavad orud kraavideks ümber. ...Et need linnad või kindlused mägede peale olivad asutatud, sellepärast kutsutakse nüüd nende asemeid linnamägedeks.” Esitatud andmete aluseks ei olnud kantsidel tehtud uurimitööd. Eesti linnustele oli tolle ajani kaevatud vaid mõned proovikaevandid, needki peamiselt Jaan Jungi enda poolt. Teave põhines naabermaade uurimistöödel ja meie kantside välisilme viimastega võrdlemisel. Praeguseks on Eesti 120-st linnusest vaid kaks (Rõuge, Lõhavere) peaaegu täielikult läbi uuritud. Paljudel kantsidel teostati küll proovikaevamisi, enamasti aga vaid väga väikeses mahus. Üldse ei ole Eestis uuritud linnuste ümbrusse piirajate omaaegsest tegevusest jääda võinud jälgi. Läänemaa muinaslinnustest on arheoloogid seni suuremas ulatuses kaevanud vaid praegu Pärnumaa, kuid varem Läänemaa alla kuulunud Vatla maalinnal on tehtud vaid väga väikese ulatusega proovikaevamisi. Seetõttu saame neist Läänemaa kantsidest rääkida peamiselt vaid mujal uuritud kindlustustele viidates ning oletusi tehes. Pole kahtlust, et Vatla linnused ehitati tugevate kantsidena välja alles muinasaja lõpul, 12.-13. sajandil. Varased linnused Lihunetsi linnuse ainsaks nähtavaks kaitserajatiseks on neemiku otsa muust seljandikust ära lõikav madal vall, kitsal seljandikul paiknevat Massu linnuse juures 1973. aasta sügisel toimunud väikeseulatuslikud kaevamised näitasid, et kindlustuse vall koosneb peamiselt paekividest. Valli alt kogutud vähesed savinõukillud pärinevad arvatavasti meie ajaarvamise algusest. Kõik kolm linnust on ehitatud I aastatuhandel, kas selle esimesel või teisel poolel, seda saavad selgitada vaid põhjalikumad uurimistööd. Martna lähedasel Palivere lähedal metsas. Seal näib aga tegu olevat pooleli jäänud ehitisega. I aastatuhande lõpus välja kujunenud linnused tekkisid sageli vahetult asula naabrusse, mõnikord ehitati aga osa asulast endast ümber kantsiks. Läänemaa linnustest on asulakihid avastatud Ridala Tubrilinna ja Vatla maalinna juures.
Nii Lihula kantside puhul on tegu Lääne-Eestile muinasaja lõpul iseloomulike võimsate ringvall-linnuste või maalinnadega. Mõnikord püstitati kividest ja mullast või üksnes kividest Vatla, Lihula, Ridala ja ilmselt ka Kedre Hallimägi paikneb pikema liivaseljandiku järsult kõrgemale tõusval keskosal. Kantsi rajamisel on vallide kuhjamiseks ja kogu mäe tõstmiseks materjali juurde toodud. Kõige kõrgem on vall lõunapoolses otsas. Proovikaevamistel avastati linnusel muinasaja lõpusajandite kultuurkiht. Muuhulgas leiti pronksivalu juures kasutatud tiiglite tükke, mis annavad tunnistust metallitööst linnusel 10.-12. sajandil. Ridala Tubrilinn oli samuti muistne kihelkonnakeskus. Linnus püstitati kirde-edela suunalisele seljandikule juba I aastatuhande lõpus. Sealt juhuleiuna leitud ristikujuline ripats tõendab, et ta oli kasutusel veel 13. sajandil. Kantsi kividest ehitatud ringvallist on säilinud vaid lõunapoolne osa. Lihula muinaslinnusel oli ilmselt samuti paekividest kuivmüürina laotud ringvall. Selle lammutamise jäljed avastati Piiskopilinnuse väravakäigus 2 m sügavusel 1994. aasta uurimistöödel. Vall on kulgenud täpselt samas kohas, kuhu hiljem püstitati piiskopliku pealinnuse müür. Just seal moodustab paealuspõhi pangal madala kõrgendiku. Kindlasti kasutati enamikku Läänemaa linnustest Muistse Vabadusvõitluse päevil. Konkreetseid andmeid leidub siiski vaid Soontagana ja Lihula kohta. Esimest piirati Riiast tulnud sakslaste väe poolt 1211. ja 1216. aastal, teise juures löödi aga lahingut maale tunginud rootslastega 1220. aastal. Linnuse valli siseküljel paiknesid reeglina elu- ja majapidamishooned. Pidevalt elas kantsis siiski ilmselt vaid valvemeeskond või mõni pere. Jälgi suurtest rehielamutest pole Eesti linnustelt leitud. Puuduvad andmed, et meile igipõlisena tunduv rehielamu tüüp Eestis enne 13. sajandit üldse oleks kasutusel olnud. Mitmetel linnustel on aga leitud jälgi väikestest, 4 x 5 m kuni 6 x 7 m suurustest rõhtpalkehitistest. Taoline eluhoone koosnes ühest ruumist, mille nurka, sissekäigu poolse seina äärde, oli ehitatud suuga ukse poole avanev kerisahi. Ahjude põrandaks ja laeks kasutati seejuures suuremaid paeplaate, küljed on aga olnud laotud suurematest raud- või paekividest. Mõnel juhul ehitati hoonele ka väike kütmata eeskoda. Peale kirjeldatud elumajade on linnustel avastatud ka jäänuseid veidi suurematest, kuni 8 x 8 m suurustest aidahoonetest, samuti lautadest. Mõistagi puuduvad andmed kõigi nende ehitiste katusekonstruktsioonidest. Katused kaeti ilmselt nagu oletas juba Jaan Jung, mullamättaga. Roo, õlgede või mõne muu kergesti süttiva materjali kasutamine ei tulnud kerge süttivuse tõttu kõne alla. Õu kantsi keskel oli peaaegu lage. Ülivajaliku rajatisena asus seal küll peaaegu alati kaev. Ilmselt võiks sellistena ette kujutada ka Läänemaa linnuseid. Nende põhjalikum uurimine jääb aga tulevikku.

Mati Mandel on Eesti Ajaloomuuseumi arheoloog.

Ülla Paras, 1995. a.

Aastakümneid kestnud mandri-eestlaste võitlus vabaduse eest lõppes 1224. a., mil murti lõplikult nende vastupanu. Ühtlasi õnnestus sakslastel tõrjuda taanlased eemale ja haarata Läänemaa enda kätte, mis 1224. a. teostatud maadejagamisel anti Riia peapiiskopile.

Läänemaa saadikud sõitsid Riiga, tõotasid kuulekust ja truudust Riia kirikule ning maksid hinnust (maarenti) tagantjärele ka nende aastate eest, mil maakonnas olid võimutsenud taanlased.
Viimased ei loobunud aga nüüdki oma õigustest Läänemaa suhtes ja kimbutasid läänlasi korduvalt relvadega. Samuti korraldasid Läänemaale retki saarlased, nähtavasti siinsete eestlaste alistumise eest sakslastele. Riia peapiiskopil polnud sõjalist jõudu, et läänlastele tõhusat abi anda, seepärast palusid läänlased 1225. a. kaitset paavsti legaadilt (saadikult) Modena Wilhelmilt, kes viibis Maarjamaal piiskop Alberti kutsel.
Modena Wilhelm oli olnud paavst Honorius III asekantsleriks, hiljem Modena piiskopiks. 1225-1226 tegutses ta paavsti legaadina Liivimaal, Preisimaal, Semgallias ja Kuramaal, etendades tähtsat osa kohalike kirikuolude ja poliitiliste suhete korraldajana, püüdes lepitada pärismaalasi võõra usu ja valitsusega, kõrvaldades vastuolusid taanlaste ja sakslaste vahel ning üritades kindlustada paavsti ülemvõimu.
Legaat Wilhelm võttis Läänemaa paavsti kaitse alla, jättes taanlastele ainult Harjumaa. Ta moodustas Läänemaast ja taanlastelt äravõetud maakondades erilise otse paavstile alluva puhverriigi, mille asehalduriks määras oma kaplani, magister Johannese. Riialaste sobitusel sõlmiti 1226. aasta lõpul rahu taanlastega, et ühisel jõul välja astuda seni alistamata saarlaste vastu. Sõjakäik Saaremaale sai teoks 1227. a. algul ja lõppes saarlaste alistumisega.
Modena Wilhelmi poolt taanlaste ja sakslaste valdusalade vahele loodud ja otseselt paavstile allutatud puhverriigi eluiga oli väga ühike. Sakslaste survel, kes 1227. a. haarasid enda kätte taanlaste valdused Eestimaal, likvideeris magister Johannes tema haldamisele usaldatud ala juba 1227. a. ja Läänemaa langes jälle Riia piiskopi võimu alla. 1228. a. kujundas Riia peapiiskop Läänemaast, Saare- ja Hiiumaast ning väiksematest saartest Saare-Lääne piiskopkonna, määrates piiskopiks senise Dünamünde (Daugavgriva) tsistertslaste kloostri abti Gottfriedi.
Piiskopi esimene residents asus Lihulas. Juba 1211. a., mil ristisõda eestlaste alistamiseks alles algas, oli Riia peapiiskop valinud Lihula tulevase Eestimaa piiskopkonna keskuseks. Selle otsuse langetamisel rääkis kindlasti kaasa Lihula asend teede ristumiskohas, mere lähedal ning olemasolevad looduslikud eeldused tugeva kivilinnuse rajamiseks.

Ülla Paras

Piiskopile kuulus nii ilmalik kui vaimulik võim. Ometi ei suutnud esimene Saare-Lääne piiskop Gottfried oma võimu kindlustada. Ta püüdis vasallide toetust saada aktiivse läänistamispoliitikaga, s.t. piiskopilt maad saanud vasall pidi talle kuuletuma ja kui vaja, siis tema eest sõdima. Nii jagas Gottfried laiali kõik vallutatud maad ning sellega jagas ta ära ka võimu.

Vasallide hulgast nimetas ta piiskopkonna foogtiks (kõrgem haldusametnik) Johannes Lode, kelle suguvõsast on otsitud ka eesti päritolu. Foogti asukohaks sai juba magister Johannese poolt eestlaste maalinnale rajatud Kullamaa linnus (castrum Goldenbeke).
Juba mõni kuu peale piiskopiks õnnistamist siirdus Gottfried Saksamaale ja ei pöördunudki enam tagasi. Aastail 1230-1234 haldas Läänemaad seetõttu jälle Riia piiskop. Nähtavasti püüdis samal ajal Mõõgavendade ordu siin oma kanda kinnitada, sest ühes 1234. a. paavsti kirjas on mainitud, et orduvennad on hävitanud Kullamaa linnuse ning maksustanud sealseid vasalle ja äsjaristituid 1000 marga hõbedaga. Samal ajal süüdistati ka Riia peapiiskoppi Läänemaa ülekohtuses anastamises.
See selgusetu olukord lahenes 1234. a. lõpul, mil teistkordselt paavsti legaadina Liivimaal viibiv Modena Wilhelm määras 10. septembril 1234. a. lõplikult kindlaks Saare-Lääne piiskopkonna piirid ja nimetas piiskopiks dominiiklase Heinrichi, kes valitses 1235-1238.
Piiskop Heinrich kaebas Riia peapiiskopile, et temal on Gottfriedist maha jäänud tegude pärast häbi. Legaat Wilhelm tühistas küll Gottfriedi läänistused, kui piiskop Heinrichil puudus reaalne jõud sundimaks vasalle kuulekusele ja loobuma läänistatud maadest. Eriti suuri raskusi oli tal endise foogti Johannes Lode poegadega, kes rajasid Koluvere linnuse ja tundsid end seal nii julgelt, et ignoreerisid isegi kirikuvande alla panemist. 1238. a. tegi Modena Wilhelm vennaste Odenwardus ja Henricus Lode võimu likvideerimise ülesandeks Liivi ordule. Ordu vaheleastumine mõjus. Loded põgenesid taanlaste juurde Tallinnasse ja Koluvere linnus läks piiskopi valdusesse.

Ülla Paras

Piiskopkonna residentsis asus peakirik ehk toomkirik, mille juures tegutses toomkapiitel — kõrgem vaimulike kolleegium, mis koosnes enamasti kaheteistkümnest toomhärrast ehk kanoonikust.

Toomkapiitel oli nõuandvaks ja kaasaotsustavaks organiks piiskopkonna juhtimisel. Kanoonikud valisid ka piiskopi, kelle paavst pidi seejärel ametisse kinnitama. Kui paavst ei olnud piiskopikandidaadiga nõus, võis ta ise piiskopi määrata. Baltisaksa ajaloolase C. Russwurmi uurimistööle toetudes võib öelda, et toomhärrad järgisid tsistertslaste mungaordu ühisreegleid ja Lübecki toomkiriku põhikorda. Toomkapiitli eesotsas oli praost, kes juhatas kapiitliistungeid ja piiskopkonna majanduselu. Jumalateenistuste korda ja üldist distsipliini jälgis dekaan. Toomkapiitli juures tegutsevat toomkooli, mida esmakordselt mainitakse 1280. a., juhtis õpetaja, kes täitis ka kapiitli kirjutaja ülesandeid. Köster hoolitses valgustuse, lauluraamatute, salvimisõli, kirikurõivastuse jm. eest ning andis teada jumalateenistusest. Toomkapiitli liikmete hulka kuulusid veel neli preestrit, diakonid ja alamdiakonid ning abilised. Vaimulikele lisandus arvukas majanduslik personal eesotsas köögimeistriga. Toomhärrad elasid tsölibaadis ja kasutasid ühiseid elu- ja tööruume. Kanoonikutele määrati ülalpidamiseks maid, kuhu nad ajapikku ehitasid endile häärberid, asudes sinna elama ja nende tööülesandeid pidid sageli täitma hoopis vikaarid (abiõpetajad).

Ülla Paras

Loomulikult ei abistanud ordu piiskoppi vastutasuta, vaid sai 1238. a. ¼ Läänemaast ja poole järgnevail aastail ordu ja Heinrichi poolt ühiste kuludega ehitatavast Lihula kivilinnusest.     

Linnuse ehitamist alustades tuli paratamatult lähtuda peakõrgendiku kuju järginud eestlaste linnuse põhiplaanist. Nii pidid ehitusmeistrid sobitama 13. sajandi Euroopa ehituslikud põhimõtted ja sõjanduslikud uuendused kohalike tingimustega. Tulemuseks oli täiesti unikaalne kindlustus. Selle tuumikuks sai peakõrgendiku kõige kõrgemale nukile püstitatud pealinnus. Põhja ja lääne suunas kaitsesid seda lisaks müürile veel paeastangu järsud küljed ning veega täidetud vallikraav. Linnust ühiselt ehitades leppisid piiskop ja ordu kokku, et torn ja värav pidid jääma piiskopi poolele. Ordu sai nüüd kindla jalgealuse, kus võis end segada piiskopkonna siseasjusse ja kasutada oma huvides piiskoppide ja vasallide vahelisi tülisid. Et orduga tülitsemisest pääseda, oli piiskop Heinrich lõpuks sunnitud oma residentsi Lihulast ära viima.

Ülla Paras

Uueks piiskopkonna keskuseks sai Vana-Pärnu, mis asus piiskopkonna lõunapiiril, Pärnu jõe paremal kaldal. Jõe vasakul kaldal asuv alla kuulus juba 1224. aastast ordule. Vana-Pärnu asus otse jõe suudmes, mis ühes oma lisajõgedega haaras laialdase maa-ala, võimaldades veeühendust Peipsiga. Kuna see oli soodne sadamakoht, siis hakkas sinna kujunema linn, kuhu piiskop Heinrich viis üle oma residentsi ja 1251. a. kuulutas Vana-Pärnu kiriku Saare-Lääne piiskopkonna peakirikuks ja toomkapiitli asukohaks.

1262. aasta 20. augustil pühitseti Lübeckis ametisse uus Saare-Lääne piiskop Hermann I — Hermannus, Dei gratia episcopus Osiliensis ecclesiae (Hermann, jumala armust Saaremaa kiriku piiskop) ehk Hermannus, Dei gratia episcopus Osiliae et Maritimae (Hermann, jumala armust Saaremaa ja Läänemaa piiskop).

Juba järgmisel 1263. a. talvel sai piiskop Hermann ja tema piiskopkond näguripäevi näha. Ordu sõjajõud koos teiste Liivimaa maaisandate sõjasalkadega, k.a. Saare-Lääne piiskopi omadega, olid Kuramaal linnuseid vallutamas. Seda teades tõi zemaidi (leedu hõim) vürst Treniota, hilisem Leedu suurvürst, oma sõjaväe Saare-Lääne piiskopkonda ja laastas seda. Dünamünde kloostri annaalide põhjal on teda, et küünlapäeval, 2. veebruaril 1263. a. tegid nad Vana-Pärnu linna koos toomkirikuga maatasa.
Ka järgmistel aastatel tuli Hermannil tegemist teha välisvõitlustega. Arvatakse, et tema vasallid ja sõjavägi ei saanud kõrvale jääda 1268. a. võitlustest venelastega ning et piiskop ise pidi osa võtma sellega seotud läbirääkimistest ja nõupidamistest. Sellest pole midagi konkreetset teada. Seevastu on teada, kui lähedalt tabasid piiskop Hermanni 1270. aasta sündmused.

Sel ajal kui ordumeister Otto von Lutterburg oli parajasti sõjaretkel Zemgales, kogusid leedulased tugeva sõjaväe, et minna Liivimaale. Üks äraandja tõi sellest ordumeistrile sõna. Lutterburg pöördus kiiresti Riiga ning saatis käskjalad Tartusse, Lihulasse ja mujale. Leedulased siirdusid Läänemaa kaudu üle jää Saaremaale, kus nad kõvasti laastamistööd tegid. Ordumeister aga liikus leedulaste jälgi mööda Läänemaale. Teel ühinesid tema väega sõjasalgad, sh. Taani kuninga vasallid Eestimaa hertsogkonnast, Tartu piiskop Friedrich kogu oma sõjaväega ning Saare-Lääne piiskop Hermann oma meestega. Lõpuks jäid leedulased lahinguvälja peremeesteks, sakslaste vägi aga põgenes.     
       
Vanema riimkroonika teatel langenud 1600 leedulast ja 600 sakslast, sh. ordumeister Otto ja 52 orduvenda. Piiskop Hermann sai haavata. Lahing Karuse juures merejääl toimus 16. veebruaril 1270. Riimkroonika jutustab:
Seal kuusteistsada surma sai
Ja verest punaseks jää jäi.
Seal Lihula piiskop sai
Ka haavata otsemaid.
Kuussada kristlassõjaväest
Maha sai löödud merejääl.

Piiskop Hermannist on teated ka aastast 1274. a., kui ta võttis osa Lyoni kirikukogust. Järgnevalt osales ta Liivimaa kaubanduspoliitika suunamises. 1277. aasta kevadel võttis ta osa Liivimaa maaisandate nõupidamisest. Selle nõupidamise otsuses kutsuti kõiki Läänemere kaupmehi üles tooma laoplatsid üle Liivi- ja Eestimaale. Kaupmehi kohutati hädaohtudega, mis Novgorodi või mööda Väinat ülessõitjaid ähvardavat. Selle otsusega haakub sisuliselt privileeg, mille ordumeister Ernst von Rassburg, Riia peapiiskop Johannes ning Saare-Lääne piiskop Hermann andsid 29. märtsil 1277. a. Läänemere kaupmeestele. Neile lubati mitmesuguseid kaugeleulatuvaid vabadusi: tolli- ja rannaõiguse vabadust; sadamate, karjamaade ja rannariba kasutamise vabadust; kütteks ja laevaparanduseks puude võtmise vabadust ja oma kohtupidamise õigust.

Tõenäoliselt piiskop Hermann I valitsemisajal asuti ehitama Haapsalu linnust. Võib arvata, et peale seda, kui 1263. a. Vana-Pärnu residents leedulaste poolt maatasa oli tehtud. Piiskop, kes nähtavasti jõudis veendumusele, et see koht asub siiski liiga lähedal ordu valdustele, ehitas uue peakiriku Haaspsalusse.

Haapsalu piiskopilinnust on ka varasemasse aega dateeritud. Nii kirjutab Chr. Kelch oma kroonikas, et Haapsalut hakkasid sakslased ehitama juba 1227. a., pärast verist retke Saaremaale, ja alles pärast seda toodi piiskopi residents Vana-Pärnusse. Seda teadet ei kinnita aga mingid ürikulised andmed. Kunstiajaloolased on Haapsalu toomkiriku ehituse dateerinud 1260ndate lõppu, kuigi on ka väiteid, et toomkirik on ehitatud enne 60ndaid aastaid.
Jooniseid ja plaane keskaegse Haapsalu linnuse kohta pole. Vanim säilinud plaan on aastast 1626. 1279. a. Haapsalu linna asutamisürikus on esmakordselt mainitud toomkirikut, aga ei selgu, kas toomkiriku juures on ka linnus. Linnust on esmakordselt mainitud 1284. a. piiskop Hermanni poolt talupoegadele kinnitatud koormistekirjas nimetuse all castra ecclesia, mida on tõlgitud kui 'kindluse kirik'. Üldiselt ollakse arvamusel, et esimesel ehitusetapil rajati toomkirik ja sellega põhja poolt seotuna madala kaitsekäiguga kastell. Kastell-linnus oli reeglipärane nelinurkse müüristikuga kindlusehitis.
13. sajandil, mil alustati piiskopilinnuse rajamist, olid peamisteks ehituskeskusteks kloostrid. Varasemate põlvkondade kogemustele tuginedes määrati kindlaks ehitise põhiplaan ja välisilme, detailide mõõtmed ja dekoratiivsete kaunistuste paiknemine. Meistrid töötasid oma kogemuste ja kunstis sel ajal kehtinud kiriku poolt kinnitatud üldnõuete järgi. Käsikäes ehitusmeistritega töötasid kiviraidurid, kes raiusid välja kõik plastilised ehitusdetailid — ehisviilud, konsoolid, kapiteelid, palestikfiguurid jne.
Haapsalu piiskopilinnuse toomkirik, nagu kõik Läänemaa vanimad kirikud, ehitati tornita, ühelööviliste ja lakoonilise interjööriga kodakirikutena. Tõenäoliselt tistertslaste mõjul, kuigi suure torni ehitamine oli keelatud ka dominiiklastel. Kirikutorni peeti liigse upsakuse märgiks.

Piiskop Hermann I on ajalukku läinud kui Haapsalu linn asutaja. 1279. a. on ta välja andnud Haapsalu linna asutamisüriku, mille tekst tõlgituna on järgmine:

Püha ja jagamatu kolmainsuse nimel. Aamen. Hermann, jumala armust Saaremaa kiriku piiskop tervitab kõiki Kristusele ustavaid neitsi kuulsusrikkas pojas. Me ihaldame, et kõigil, kes käesolevat kirja näevad, oleks teada, et meie, olles asutanud peakiriku Haapsalus ning varustanud meie kanoonikud vajalike eluhoonetega ning sissetulekutega, määrasime ühe paiga linna rajamiseks, kuhu kõik kokku voolaksid ning sinna taanduksid, kes koos meiega tahaksid valida seal elupaiga, ja, kui hädavajadus seda nõuaks, kaitsta kirikut oma võimalustekohase toetusega. Me teeme neid ka meiega ja meie kanoonikutega ühisvalduste osaliseks loomusekohtades, metsades, aasadel ja karjamaadel, kes neil, mis on meie poolt antud, või mis on meie raha eest hangitud, või mis on meie palvel vastristitute, meie naabrite poolt loovutatud karjamaade ja metsade ühisvaldusesse, keelates kõige kõvemini, et keegi keelatutest ei söandaks ilma kõigi nimetatute nõusolekuta midagi eraldi kasutusele võtta, vaid et kõik oleks ühine ning et igaüks ülalnimetatutest, nagu juba öeldud, kasutaks oma vajadusteks. Käesoleva jõul lubame ka esialgselt, et nad oma arutatavatest ja otsustatavatest kohtuasjades järgiksid ja peaksid riia õigust. Foogti aga ehk kohtuniku valivad nimetatud raehärrad üksmeelse valimisega, kelle, kui need on vajalikul viisil ametisse seatud, kinnitab piiskop, aga kinnitatuna ei saa teda ülalnimetatute poolt ilma juba otsuse langetanud piiskopi nõusolekuta tagandada. Sellest, kui keegi arvab endale ülekohut olevat, kannab ta oma asja esmalt raehärrade ette kaebusena, kui neilt õiglust ei saavutata, võib ta, kui tahab, piiskopile apelleerida, kes, asjaga tutvunud, mõistab ta õigeks või süüdi, ja mis kohtumõistmisest sisse tuleb, jagatakse võrdselt piiskopi ja ülalnimetatute vahel. Rahalöömise aga ning selle juurde kuuluva jätab piiskop endale üksi. Et niisiis ülaltoodu jääks kehtivaks ja kindlaks, lasksime käesoleva kirja kinnitada meie ja meie kapiitli pitseriga. Antud Haapsalus armu aastal tuhat kakssada seitsekümmend üheksa. [Tõlk. E. Tarvel]

Haapsalu linna rajamise eelduseks oli eelkõige piiskopiresidentsi rajamine. Piiskop Hermanni poolt linna väljakuulutamine oli kindlasti tingitud ka kanoonilisest nõudmisest, mille kohaselt piiskopi residents ei tohtinud asuda maal.
Tõenäoliselt said esimesteks linnakodanikeks linnuseehitajad. Linnuse rajamise juures oli vaja arvukalt müüri- ja mullatöölisi, lisaks paemurdjaid, kandjaid, voorimehi, lubjapõletajaid, puuseppi, seppi, rätsepaid, kingseppi ja muid meistreid, kes olme eest hoolitsesid. Lisaks oli käsitööliste ja toomkapiitli teenindamiseks vaja paarkümmend inimest, peale selle veel hooaegset abitööjõudu. Nii võis juba linnuse ehitustööde ajal paarkümmend meistrimeest taotleda krunti maja ehitamiseks ja majapidamise rajamiseks.
Haapsalu linna vanim asustustuumik — turuplats koos vanema tänavavõrguga — asus poolsaare esileulatuval seljandikul. Seljandik hõlmas ka piiskopilinnuse suure kastelli territooriumi, asudes poolsaare kaelal ja olles linnale kaitseks maapoolsest küljest. Vastu seljandiku idakülge (praeguse Krahviaia territoorium) ulatus madal vesine ala, mis oli linnale veetõkkeks maapoolsest küljest. Linnuse asend poolsaare maapoolse külje vastas, määras ära linna territooriumi asendi — linn jäi linnuse ja mere haardesse, lubades linna territooriumi edasist laienemist vaid lääne suunas.

Järgnevatel aastatel toetas piiskop Hermann I ordu vallutuspoliitikat, sest uus ordumeister Konrad von Feuchtwangen seadis 1279. a. jalule head suhted kõigi piiskoppidega. Saare-Lääne väesalgad võtsid 1282 ja 1286 osa ordu sõjakäikudest semgalite vastu. 1283 kinnitas piiskop Hermann varasemal ajal ordule antud privileegid. 1283. a. lõpul või 1284. a. algul võttis Hermann teiste Vana-Liivimaa maaisandate hulgas osa kokkulepete kinnitamisest, millega Taani vasallid Eestimaa hertsogkonnas lunastasid Tallinna piiskopile 60 adramaa vastu oma kirikukoormised.1284. a. andis piiskop Hermann välja üriku Saare-Lääne piiskopkonna talupoegade koormiste kohta.

Kuid sajandi lõpuaastatel puhkes ülemvõimu pärast Liivimaal kodusõda Mõõgavendade ordu ja Riia peapiiskopi vahel. Peapiiskopi liitlasena tõmmati sõtta Saare-Lääne piiskop Konrad I. Kuulutanud piiskopile 1298. a. sõja, tungisid Läänemaale ordu väesalgad, kelle ridades oli rohkesti metsikuid ja poolpaganlikke kurelasi. Nad laastasid ja riisusid, andmata armu isegi kirikuile. Martna kiriku hävitasid ordumehed tookord täielikult. Samuti piirasid Lihula linnust, kuhu oli taganenud Saare-Lääne piiskop. Saare-Lääne piiskopi poolt paavstile ordu vastu esitatud kaebuses on selle kohta kirjas: [---] Et nimetatud meister ja ordurüütlid, tehes sel puhul näo, et nimetatud piiskop neid olevat haavanud, püüdsid igasuguste riugastega teda Lihula linnusest, kus ta oli, oma võimusesse saada. Piirasid ta suure uskumatuist ja ususttaganenuist kokkutoodud sõjaväega ja kippusid talle kallale seal seni, kuni piiskop, kes teist viisi minema ei pääsenud, loobus oma linnusest, kindlustustest, piiskopkonna kõigi tuluallikate valitsemisest, tagasi astus ja kõik neile ordurüütleile üle andis, loobudes igasugusest lootusest selle tagasisaamiseks. Nii et piiskop elab püsivalt paaris mõisakohas, mis tal maal olid, ega lahku iial Saaremaa provintsist; ka ei saa ta kunagi esitada mingeid nõudmisi või kaebusi nimetatud meistri ja ordurüütlite ega kellegi teise vastu nende killast. Seesama meister ja ordurüütlid hävitasid peaaegu sootuks nimetatud Lihula linnuse ja muud nimetatud piiskopi kinnisvarad, kiskudes välja juurtega puid, röövides loomi, riisudes muud vallasvara, tekitades isegi tulekahjusid ja tegid niiviisi piiskopi paljaks kogu vallasvarast. Et nimetatud piiskop ja Saaremaa kirik eelnimetatud tagajärjel kahju kannatavad ja kandnud on umbes kuni 10 000 hõbemarga suuruses. Et nimetatud meister ja ordurüütlid sel maal sõjariistaga käes on hävitanud või hävitada lasknud mitu kirikut, riisunud altareid, purustanud jumala ja õndsa Maarja kujusid, on maha põletanud varjupaiku ehk hospiitse ja ühtlasi kavatsenud maksma panna hullema türannia kui see uskumatute juures valitsemas.
Kuigi piiskop Konrad oli lubanud Läänemaalt mitte lahkuda, õnnestus tal üsna pea põgeneda Riiga ja sealt uute vägedega Läänemaale tagasi tulla. Piiskopi väed said nüüdki lüüa. Ordu survel ütles toomkapiitel end piiskopist lahti, kui aga toomkapiitli orduvaenulikkus pärastpoole uuesti avaldus, siis kaotati toomhärrade kolleegium hoopiski ja asendati ordukonvendiga, ametisse seati piiskopi asemel ordupreester. Toomhärrad vangistati, nende mõisad laastati ning põletati maha. Eespooltsiteeritud ürikus on selle sündmuse kohta veel öeldud: Saaremaa piiskopkonna peakiriku, kus tavaliselt jumalat austati ja jumalateenistusi peeti, muutsid nad linnuseks, tugevdasid seda uute kindlustustega. Sealt nad panid ja panevad praegugi toime palju jõledaid häbitegusid. Et nad rohkesti teisi hirmsaid teotusi ja tõsist kahju on põhjustanud Saaremaa piiskopile, kapiitlile, preestritele ja rahvale oma vägivallategudega ja päevast päeva jätkavad nad neid, mida üksikasjaliselt seletada oleks aeganõudev ja ränk.
See sõda kurnas Läänemaad mitu aastat. Alles 1302. a. sobitati poolte vahel rahu. Ordu poolt paavstile saadetud kirjas on selle sündmuse kohta kirjutatud: Et härra Isranus, kunagine Riia peapiiskop, sõlmis rahu ja lepingu Saaremaa piiskopi ja selle kapiitli ning piiskopkonna elanike vahel ühelt poolt ja nimetatud orduvendade vahel teiselt poolt kõigi lahkhelide, riidude ja vaidluste kohta, mis neil omavahel olid. Et eelnimetatud ülem ja ordurüütlid nimetatud härra Isranuse korraldusel andsid nimetatud Saaremaa kiriku kanoonikuile neile samade ordurüütlite poolt põhjustatud kahjude katteks sada kuuskümmend säilitist teravilja maksis siis tavalise hinna järgi kuussada marka head ja puhast hõbedat riia kaalu.
Suhted orduga jäid siiski pinevaks, kuid avalike kokkupõrgeteni Läänemaal siiski ei arenenud. Liiatigi sundis vaenutsevaid pooli leplikusele talurahva seas tõusnud käärimine, mis 14. sajandi keskel vallandus avalikuks vastuhakuks.

1343. a. vapustas Vana-Liivimaa võime 23. aprillil, ööl enne jüripäeva alanud eestlaste ülestõus, mida peetakse muistse vabadusvõitluse viimaseks vaatuseks. Eestlased püüdsid viimast jõudu kokku võttes taastada oma poliitilisi vabadusi. Ülestõusust ei jäänud puutumata ka Saare-Lääne piiskopkond.

23. aprillil olid harjulased pööranud oma relvad üle sajandi maal võimutsenud võõraste vastu. Mõni päev hiljem järgnesid harjulaste eeskujule ka läänlased. Läänemaa sündmusi märgitakse tolleaegsetes kroonikates väga põgusalt ning selles väheseski on tõsiseid vasturääkivusi. Kroonik Johann Renner teatab pärast jutustust harjulaste saadikute tagasijõudmisest Tallinna alla järgmist: Mõni päev pärast seda lõid ka läänemaalased kõik saksad surnuks, keda nad eest leidsid, nii nagu Harjus oli sündinud, läksid ja piirasid Haapsalu ja tapsid Läänemaal 1800 inimest, noori ja vanu.. Wartberge kroonika järgi algas ülestõus Läänemaal alles suvel, 24. juulil, päeval enne jaagupipäeva üheaegselt ülestõusuga Saaremaal. Wartberge kirjutab: Samal aastal langesid Saare-Lääne piiskopkonna vastristitud üks päev enne Püha Jaakobuse päeva ära usust ja piirasid Haapsalu linnuses sisse piiskopi koos tema vaimulike ja teiste usklikega. Ka Pöide linnuse piirasid nad samuti sisse. Balthasar Russow märgib oma kroonikas ülestõusu Läänemaal peale Tallinna piiramisele asumist harjulaste poolt: Niisugust mängu alustasid ka Läänemaa talupojad ja piirasid Haapsalu sisse oma piiskopi koos kõigi toomhärradega ja paljude aadlikega.
Ülestõusu kandumine Läänemaale on väljaspool kahtlust. Raskem on aga lähemalt tabada selle selle käiku, iseloomu ja võimalikke erinevusi võrreldes Harjumaaga. Igal juhul algas ülestõus Läänemaal õige varsti peale avalööki Harjumaal. Pind selleks pidi valmis olema. Kroonikute napid andmed näitavad niipalju, et ülestõus kulges ka siinmail võrdlemisi hoogsalt ja üheskoos mindi piirama Haapsalu linnust.
Piiskop Hermann II ja toomhärrad olid ülestõusu ajal varjul Haapsalu linnuses, mille vallutamine piirajail ei õnnestunud, sest 16. mail, peale harjulaste sõjalise jõu purustamist, tuli piiskopile appi ordumeister Burchard von Dreileben koos oma väega. Kroonikate teadetel suruti ülestõus Läänemaal maha väga kiiresti. Suvel jätkus ülestõus Saaremaal, mis suruti maha alles 1345. aasta talvel.

14. sajandi keskpaigani oli Saaremaa ainsaks linnuseks Pöide tornlinnus, mis asus Saaremaa ordule kuulunud idaosas. Saare-Lääne piiskopi valduses olnud territooriumil täitsid kaitseülesandeid Valjala, Kihelkonna, Karja ja Püha kindluskirikud. Jüriöö ülestõus tõestas aga vanemate kaitseehitiste kõlbmatust. Nii oli Pöide linnuse meeskond sunnitud ülestõusnuile alistuma. Tõhusat kaitset ei suutnud pakkuda ka teised kindluskirikud. Tuli püstitada erakordselt võimas kants, mis oleks kindlaks tugipunktiks hädaohu korral.

Suuremaks hädaohuks kui eesti talupojad oli Saare-Lääne piiskopile siiski ordu. Seoses eestlaste ülestõusu mahasurumisega oli ordu mõjuvõim veelgi kasvanud. 1346. a. müüs Taani Põhja-Eestis asuva Eestimaa hertsogkonna 19 000 kölni hõbemarga eest saksa ordule ja järgmisel, 1347. a. andis saksa ordu kõrgmeister Harju- ja Virumaa valitseda Liivi ordule. Nii oli kogu Läänemaa ordu haardes. See oli ilmselt üks peapõhjus, miks piiskop otsustas oma residentsi üle viia Saaremaale. Kuigi ka Saaremaal kuulus ordule maid ja pealegi asuti ehitama Maasilinna ordulinnust, oleks saarel asuv residents olnud kaugel ordu mandril asuvatest peavägedest.
Nii püstitati piiskopi valdusalale Kuressaare linnus. Kuressaare piiskopilinnuse ja Maasilinna ordulinnuse ehitustöödele aeti eestlasi kokku mitte ainult Saaremaalt, vaid ka mandrilt. Sellele vaatamata kestsid ehitustööd kaua, kuna maa oli ülestõusu halastamatu mahasurumise tagajärjel kurnatud. Kuressaare linnuse ligi sada aastat kestnud ehitstööd viis lõpule piiskop Winrich von Kniprode, kes oli piiskopiks aastatel 1385-1419. Piiskop Kniprode valitsemisaeg oli piiskopkonnale suhteliselt rahulik. Piiskopi lähedane sugulane oli Saksa ordu kõrgmeister ja seetõttu suutis Kniprode hoida orduga häid suhteid ja samuti ohjeldada võimuahneid vasalle.
14. saj. lõpul sai Kuressaare peamiseks Saare-Lääne piiskoppide residentsiks. Haapsalu tähtsus aga ei vähenenud, sest see jäi toomkapiitli residentsiks ja peakiriku asukohaks. Arvatakse, et just piiskop Kniprode ajal rajati Haapsalu linnuse läänepoolne eellinnus ja linnamüür. Haapsalus peeti igal aastal meespäevi, millest võtsid osa piiskop, toomkapiitel ja vasallide esindajad. Samuti viibisid piiskopid sageli oma Läänemaa mõisates — Koluveres, Audrus, Koongas.

Kui piiskop Kniprode 1419. a. Kuressaares suri, vallandusid piiskopkonnas sisetülid, mille taga oli Vana-Liivimaa tugevaim jõud — Liivi ordu. 1438. aasta 12. septembril valis toomkapiitel piiskopiks Ludolf Grove, aga ordu sobitusel paavst seda otsust ei aktsepteerinud, vaid kinnitas 20. märtsil 1439 Saare-Lääne piiskopiks hoopis Johannes Creuli. Riigi eesotsas oli seega kaks piiskoppi: üks toomkapiitli valitud, teine ordu sobitusel paavsti määratud. Ordu ise püüdis taktikalistel kaalutlustel tahaplaanile jääda, ässitades endale mittesobiva piiskopi vastu võitlusse kohalikke vasalle.

Kahe piiskopi valitsemise all oli piiskopkond 1457. aastani, mil Johannes II Creul suri ja Haapsalusse maeti. Aasta hiljem varises manalasse piiskop Ludolf Grove, kes oli elanud Kuressaares. Uueks piiskopiks valiti Jodokus Hoenstein, kes paavsti poolt kinnitati ametisse 23. augustil 1460. Segadused piiskopkonna valitsemises tõid kaasa raske kriisi mitte ainult riiklikus valitsemises, vaid ka usulisel pinnal. Vaimulike kõlbeline tase langes, hoolimatult täideti kutseülesandeid. Samal ajal püüdsid piiskopid endale vasallide seas poolehoidjaid võita sellega, et läänistasid neile üha uusi maid. Seetõttu muutusid vasallid majanduslikult veel tugevamaks ja nende poliitilised nõudmised üha paisusid, kasvades piiskoppidel varsti üle pea.

Olukord muutus rahulikumaks kompromisse otsivate piiskoppide Johannes III Orgase (1492-1515) ja Johannes IV Kieveli (1515-1527) valitsemisajal.
Johannes Orgas on üks tähelepanuväärsemaid valitsejaid Saare-Lääne piiskopkonna ajaloos. Ta pärines Riia piiskopkonna vasallisoost, oli kanoonilise õiguse doktor, tegutses ajutiselt Riia peapiiskopi ofitsiaalina (ametnikuna) ja hiljem vikaarina (abivaimulikuna), 1473. aastast Saare-Lääne toomkapiitli dekaanina kuni 1492. aastani, mil ta piiskopiks valiti. Orgase ajal püstitati Martna, Kirblaja Käina kirikud ning osa Haapsalu suurest ringlinnusest. Kõigil neil ehitistel on tänaseni säilinud Orgase vapid. Piiskop plaanis Hiiumaale (Kõpu) tuletorni ehitamist. Sellest annab tunnistust tihe kirjavahetus Tallinna raega, milles arutatakse üksikasjaliselt majakaehitamise küsimusi. Orgase ajal majaka ehitamiseni siiski veel ei jõutud.

Piiskop Orgas püüdis parandada allakäinud usuelu. Seepärast viis ta läbi kirikukatsumisi ehk visitatsioone. Visitatsioonid viis läbi piiskop või tema ülesandel saadetud isikud. Kaasas oli notar, kes koostas protokolli katsumise tulemustest. Kui visitaator ei osanud eesti keelt, oli kaasas tõlk. Visiteerimise juures olid vannutatud tunnismehed, kelledeks võisid olla külavanemad, kümnisekogujad või muidu vanemad ja lugupeetumad talupojad. Sageli esinesid tunnismeestena kupjad.

Vaimulike järelvalvet teostati aga sinoditel — piiskopkonna vaimulikel koosolekutel. Koostatud protokollides on piiskop tunnistanud, et kus kihelkonans preestrid on vigased, laidetud, loiud ja hooletud, seal on rahvas distsiplineerimata ja rikutud, mitte mõistes isegi Meie-Isa palvet ega usutunnistust, veel vähem kümmet käsku. Orgas on öelnud: Vaimulikud on kogudusele seda, mida puule juur, kui puul on närbunud lehed ja ta ei kanna tarvilist vilja, siis on see tunnuseks, et juur on vigane.
Seepärast nõudis ta esmajoones vaimulikelt hoolast kohustuste täitmist ja laitmata eeskujulikke eluviise ning andis neile sinodil Haapsalu toomkirikus 23. juunil 1505 kolmekümne ühest punktist koosneva eeskirja, mille teatavakstegemist ja täitmist ta eriti tarvilikuks pidas. Selles nõuti, et vaimulik ei kannaks habet ega pikki juukseid, peab olema tonsuur (soeng, mille puhul pealagi oli keskelt paljaks aetud) ja kandma vastavat vaimuliku rõivastust. Preestrid pidid hoiduma keelatud mängudest, kõrtsidest, ilmalikest pidudest, v.a. pulmapeod, ja kahtlastest kohtadest. Nad pidid olema kasinad ja eeskujuks kogudusele, et ei saaks öelda, et nad kuulutavad üht ja teenivad teist jumalat. Kihluste, laulatuste, matuste ja sakramentide eest ei tohtinud maksu nõuda, sest vaesematel inimestel ei pruukinud nende kombetalituste täitmiseks raha olla. Igal pühal ja eriti pühapäeval pidi preester õpetama rahva keeles meie-Isa palvet ja Ole-tervitatud-Maria palvet ning usutunnistust. Veel pidi õpetama palvet: Jeesus Kristus, elava Jumala poeg, kes sa oled sündinud neitsist Maarjast, halasta minu peale.
Piiskop Orgase 31. punktist koosnevas eeskirjas oli kirjas ka rida patte, mille eest rängalt võidi karistada. Nendeks rasketeks pattudeks olid abielurikkumine, preestrite kasinuserikkumised, suguline läbikäimine ligemate sugulastega, juutidega, saratseenidega, ruteenidega, nunnadega, vallaliste neitsidega. Loomuvastasteks pattudeks loeti kirikuõiguste rikkumist, vägivalda vaimulike vastu, tapmist, relvade ja hobuste müümist venelastele ja uskmatutele. Piiskopi kohtule pidid alluma ka ihulisi vigastusi tekitanud isikud, oma ema ja isa lööjad, avalikult jumalat ja pühakuid teotanud, valevandujad, ligimese kahjuks valetunnistusi andnud isikud, kirja-, pitseri-, raha-, mõõdu-, kaalu-, küünra- jm. võltsijad. Samuti need, kes palju aastaid pihist ja armulauast eemale hoidsid, kihluselubaduse murdjad, keelatud ja salaja abiellujad, nõiad, ihuvilja kaotajad, mürgitajad, tõotuse rikkujad, väärusus ja muis suurtes avalikes süütegudes süüdistatavad. Kuivõrd neist eeskirjadest kinni peeti, on muidugi iseküsimus.

Piiskop Johannes Kievel, kes valitses aastatel 1515-1527 oli pärit Vana-Liivimaa vasallisoost. On oletatud, et Kievelite suguvõsa võis olla eesti päritolu, kuid seda oletust ei saa kuidagi tõestada. 1506. aastal Johannes Kieveli nimi nii Tartu kui Saare-Lääne piiskopkonna toomhärrade seas. Tol ajastul esines tõesti juhuseid, kus üks mees oli korraga mitme toomkapiitli liige. 1513. aastal sai Johannes Kievel piiskop Orgase koadjuutoriks. Kui Johannes III Orgas 19. märtsil 1515. a. suri, valiti tema järeltulijaks piiskopitoolil Johannes IV Kievel.

Ta jätkas oma eelkäija tööd usuelu reformimisel, kuna Orgase püüdlused polnud andnud erilisi tulemusi. Kievel alustas võitlust samade pahedega, mis Orgaski. Korduvalt manitses ta kõiki vaimulikke täitma korralikumalt oma teenistuskohustusi. Rahva kõlbluse tõstmise huvides keelas ta kõik piiskopi poolt kinnitamata gildid, mis pidavat arendama ainult joomahimu. 1518. a. oli ta sunnitud uuendama Orgase korraldust, mis keelas maavaimulikke sidumast kirikutalituste täitmist või täitmata jätmist koguduseliikme maksuvõlaga. Kievel nõudis preestritelt jutluse pidamist kirikus kõigil kirikupühadel, ähvardades korralduse mittetäitjaid ametist tagandamisega.
Et tundma õppida kirikuelu tegelikku olukorda, alustas ta 1519. a. kevadel piiskopkonna maakogudustes visitatsiooni. 1520. a. augustis sundis mandril puhkenud katk kirikukatsumise Läänemaal katkestama ja ta sõitis visiteerima Saaremaale. Maasilinna ordufoogtile teatas Kievel, et preestrid Saaremaa piiskopi aladel valdavad kõik eesti keelt, orduala kihelkondade preestrid seevastu eesti keelt ei oskavat ja olevat hooletud oma kohustuste täitmisel. Kievel teatas, et tema valitsusalal ainult Kaarmas oli kõlbmatu õpetaja, kes aga mõni päev peale visitatsiooni minema saadeti.
Johannes IV üritas kasutada usuelu parandamiseks ka vasallide abi. 1521. a. sügisel toimunud meespäeval tegi ta vasallidele ettepaneku, et need peaksid mõisates üleval ühe vaese, kes õpetaks talurahvale usutunnistust ja palveid. Vasallid olid ettepanekuga nõus. Nad nõustusid ka sellega, et iga mõisnik hoolitseks selle eest, et tema talupojad oleksid kristlikus abielus ja et karistataks neidude röövijaid, vägistajaid ja teisi vägivallatsejaid.
Juba varem oli Vana-Liivimaa võimukandjates seas hakanud levima mõte, asutada siinmail vaimulike ettevalmistamiseks ülikooli tasemele lähenev nn. ladinakool. Selle eestvõitlejaks oli Riia piiskop Jasper Linde. Teda toetas ka Saare-Lääne piiskop Johannes III Orgas ning tema järglane Johannes IV Kievel. Kievel kutsus Rostockist kooliõpetajagi kohale. Selleks pidi saama väljapaistev humanist, latinist Egbert Harlem. Kool kavatseti rajada Vana-Pärnusse. Kievel tahtis, et seal valmistataks vaimuliku kutseks ka talupoegade lapsi. Piiskop ilmselt uskus, et talurahva seast pärit inimesed on vaimulikutööks võimelised. Just tema valitsemisajal oli Haapsalus toomhärraks Johannes Pulck, kellel arvatakse olevat eesti päritolu. Kool jäi siiski avamata. Otseselt küll laieneva reformatsiooni tõttu, kaudselt aga Vana-Liivimaa valitsejate loiduse ja ihnsuse tõttu.

1522. aastal astusid vasallid usuliitu linnade ja teiste maahärrade vasallidega ning ründasid piiskop Kievelit aina uute poliitiliste ja õiguslike nõudmistega. 1524. a. oli piiskop sunnitud vastu tulema vasallide soovile ja andma neile erilise eesõiguste kirja. See tegi piiskopkonna valitsemise vasallidest sõltuvaks, sest piiskopi aadlikele antud armukirja järgi võis toomhärrasid valida vaid kohaliku aadli hulgast ja piiskopi valimisel pidi sõnaõigus olema ka vasallidel. Sellega läksid toomhärrade tulu toovad ametikohad koos neile kuuluvate mõisatega kohalike vasallide kontrolli alla. Lisaks oli Kievel sunnitud laiendama vasallide õigusi neile läänistatud mõisate suhtes. 1524. a. andis piiskop loa vabalt kuulutada luteri usku. Kõik need järeleandmised tehti vasallide tugeval survel ja see näitas piiskopiriigi keskvõimu nõrkust.

Peale seda, kui piiskop Kievel 22. aprillil 1527 Haapsalus suri, saabusid Saare-Lääne piiskopkonnale rasked ajad.
Keskvõimu ja vasallide suhted, mis olid niigi pingelised, kasvasid võitluses piiskopitooli pärast veriseks kodusõjaks.

18. oktoobril 1530 valiti piiskopiks range katoliiklane Reinhold von Buxhövden, kelle paavst kinnitas ametisse 8. juulil 1532. Uuel piiskopil oli toomkapiitlis ja vasallkonnas palju vastaseid, kelledest ohtlikuim oli Georg von Ungern. Et piiskop ei täitnud kõiki vasallkonna soove, liiatigi jätsid soovida tema eluviisid ja tegevus majandusalal, leidis tema vastu suunatud kihutustöö soodsa pinnase. 11. novembril 1532 tühistasid toomkapiitel ja vasallkond vähem kui aasta eest Reinhold von Buxhövdenile antud truudusvadne, ettekäändel, et piiskop polnud hankinud oma valimisele paavstilt õigel ajal kinnitust. Põhjusena toodi veel esile vägivallateod ja talupoegade rõhumine.
Reinholdi vastased kutsusid 1532. a. uueks riigipeaks varem Riia peapiiskopi koadjuutoriks valitud luterlase Brandeburgi markkrahvi Wilhelmi. Viimane nõustus ettepanekuga ja 14. novembril 1532. a. anti kõigile Saaremaa ja Läänemaa vasallidele korraldus 19. novembril uuele piiskopile truudusvande andmiseks relvastatult Haapsallu ilmuda. Wilhelmi vastuvõtuks telliti Tallinnast veini ja toiduaineid. Saaremaa aadlikud polnud käsu täitmisel piisavalt aktiivsed, nii et nõuet tuli korrata. 20. novembril sõitis Wilhelm pidulikult Haapsalusse ja võttis vastu Läänemaa rüütelkonna truudusvande, samas kinnitas nende privileegid. Wilhelmile vandus truudust ka toomkapiitel ja alistusid piiskopkonna mandriosa lossid, kuid Saaremaa jäi ustavaks piiskop Reinholdile.
Mõlemad pooled relvastusid ja tõid kohale võõraid palgasõdureid. Haapsalus resideeruva Wilhelmi väed rüüstasid Hiiumaad, Saaremaal viibiva Reinholdi väed tungisid Läänemaale ja rüüstasid seal metsikult. Mõlemad pooled otsisid toetajaid kohalikelt Vana-Liivimaa võimukandjatelt: Liivi ordumeistrilt, Tartu piiskopilt, Tallinna ja Riia linnalt. Kodusõda omandas lausa rahvusvahelised mõõtmed, sest sellesse olid segatud ka tolleaegsed võimsad Euroopa riigid: Preisimaa, Poola, Taani, Rootsi, samuti Saksa-Rooma riigi keiser ja Rooma paavst. Vana-Liivimaa tähtsamad linnad — Riia ja Tallinn — olid vastu võtnud luteri usu ja seetõttu Riia toetas luterlasest Wilhelmi. Tallinna linn aga hoidis piiskop Reinholdi poole. Wilhelmi katsed Tallinna linna evangeelsel alusel enda poole võita, jäid viljatuks. Selles, et Riia ja Tallinn erinevaid pooli toetasid, võib näha kaubalinnade omavahelise konkurentsi ilminguid. Wilhelm taotles, et Taani ja Rootsi blokeeriksid Buxhövdenit Kuressaares varustavate Tallinna linna ja Harju-Viru vasallide kaubaliikluse.
1533 saabus poolte lepitamiseks spetsiaalne komisjon. Reinhold toetus argumendile, et tema piiskopiks valitud ja paavsti poolt kinnitatud. Aga Wilhelm ei andnud järele, vaid nõudis komisjonilt, et see sunniks Reinholdi piiskopitoolist loobuma. Siiski nõustus Wilhelm 19. veebruaril kuni lihavõtteni vaherahu sõlmima.
1534. a. sügisel alustas piiskop Reinhold otsustavat rünnakut Brandeburgi Wilhelmi vastu, vallutades Virtsu ja Lihula linnused ning Audru ja Koonga mõisad. Edasi suundusid Reinholdi väed Haapsalu alla ja piirasid linnust. Haapsalus piiramisrõngas olev Wilhelm oli võimetu murdma vastase sõjalist jõudu. 30. septembril loobus markkrahv Wilhelm Haapsalu ja Koluvere linnustest, vabastas toomkapiitli ja rüütelkonna talle antud vandest ning lahkus Läänemaalt. 24. oktoobril tühistas kapiitel Wilhelmi piiskopiks valimise otsuse.
Kaotaja pool püüdis endale tuhka pähe raputada ja süüdlast otsida, süüdistades Wilhelmi valimises eelkõige vasalle Georg von Ungerni ja Otto von Üxkülli. Piiskop Reinhold pööras oma relvad peale vastupiiskopi minemakihutamist sõnakuulmatute vasallide vastu. Need, kes olid põgenenud Otto von Üxkülli juurde Vigala lossi, piirati seal sisse. Ordu sobitusel kapituleerus Vigala loss 1355. a. juulis. Alistunud vasallid pidid Reinholdile maksma 5000 marka. Piiskop lubas neil peale raha tasumist vabalt lahkuda, kuid kokkuleppe tingimusi rikkudes nad siiski vahistati ja peeti aastaid Haapsalus vangis.
Rahu saabus alles 1536. aastal. Siis määrati ametlikult kindlaks hüvitise suurus, mida piiskop Reinholdi reetnud vasallid pidid nüüd talle maksma. Samuti otsustati, et Reinholdi sõjaväe poolt hävitatud Üxküllidele kuulunud Virtsu linnust ei tohi uuesti üles ehitata.
1541. a. loobus Reinhold von Buxhövden piiskopitoolist ja elas kuni surmani 2. mail 1557 Koluvere linnuses. Reinholdi järglaseks valiti 1541. a. Kuramaa piiskop Johannes Münchhausen.

1558. a. augustis algas Liivi sõda. Samal ajal valitses piiskopkonda Kuramaa piiskop Johannes V Münchhausen, kes oli ka viimane katoliiklik valitseja siinmail. Tema perekonnanimi esineb kirjalikes allikates ka kujul Mönnichusen ja Monckhus. Vana-Liivimaa poliitikasse sekkus aktiivselt ka piiskopi vend Christoph, kelle initsiatiivil andis ordu komtuur Franz von Segenhagen 1558. a. juuli lõpul Tallinna linnuse omavoliliselt talle valitseda. Christoph kuulutas end Taani kuninga asemikuks, nimetades end “Eestimaa hertsogiriigi, Harju- ja Viru-, Saare- ja Läänemaa, ühes neile kuuluvate losside, linnade ja majade, Pärnu, Viljandi, Haapsalu, Paide statthalteriks”. Kõigilt võimudelt ülalmainitud Vana-Liivimaa osades nõudis see Taani isehakanud asemik kindlat alistumist uuele valitsejale.

Sama mees pidas oma venna piiskop Johannese nimel läbirääkimisi Taaniga, mille tulemusel jõuti kokkuleppele, et Taani kuningas pidi saama Kuramaa ja Saare-Lääne piiskopkonna valitsejaks. Kuid 1. jaanuaril 1559 kuningas Christian III suri ja läbirääkimised jätkusid uue kuninga Frederik II-ga. Kõnelustest võtsid osa ka siinse aadli esindajad Klas Aderkas, Conrad Burmeister ja Heinrich Üxküll ühes toomkapiitli esindajatega. Läbirääkimisi kroonis edu — Taani kuningas Frederik II ja Christoph von Münchhauseni vahel sõlmiti salaleping, mille järgi pidid Kuramaa ja Saare-Lääne piiskopkond Taani kuninga vennale hertsog Magnusele saama. Selle sammu astus noor kuningas Frederik II seetõttu, et oma testamendis oli vana kuningas Magnusele määranud mõningad maa-alad Schleswig-Holsteini hertsogkonnas. Frederik tahtis neid enda kätte koondada, otsides Magnusele mujalt kompensantsiooniks valdusi ja selleks said nimetatud piiskopkonnad.
Taani kuningale oli leping seega kasulik. Sama võib ka öelda Christophi kohta, kes vaevles suures rahapuuduses. Piiskopkondade mahasahkerdamise eest said vennad Johannes ja Christoph 30 000 taalrit. Oma seisukohast tegutsesid vennad arukalt ja ettenägelikult, sest kummitamas oli “vene oht”.
26. septembril 1559 lahkus Johannes V Münchhausen oma endistest valdustest. Selle kohta kirjutab kroonik Balthasar Russow: Aastal 1559 jättis Saaremaa ja Kuramaa piiskop Johannes Mönnichusen oma mõlemad piiskopkonnad maha ja andis need hirmus moskoviidi ees Taani kuningale Frederik II-le üle, kes need oma venna hertsog Magnuse heaks vastu võttis. Lühinägelikku ja muretut suhtumist sõjaohtu iseloomustab aga järgnev Russowi poolt kirjapandu: Aastal 1555, sügisel, pidasid Läänemaa ja teised aadlikud Pärnus maapäeva, kus nad muude hoopis tähtsuseta asjade hulgas isegi tantsu üle aru pidasid, nimelt kuis teenril või mõnel teisel, kes sünnilt aadlikud ei ole, tuleks tantsimisel aadliisiku vastu olla.

15. aprillil 1560 saabus hertsog Magnus Kuressaarde. Kuigi Magnus usutunnistuse järgi protestant oli, kuulutas ta enda Saare-Lääne piiskopkonna piiskopiks. Kroonik Russow kirjutab: See sündmus tekitas kogu Liivmaal suurt rõõmu ja hõiskamist. Ka reisis uus saatkond Lüneburgi maa aadlimehe Diedrick Behriga saatkonna juhina moskoviidi juurde Taani kuninga nimel, millest väga paljud liivimaalased suurt lootust ammutasid, et Liivimaa käsi kord jälle hästi saab käima. Siis hakkas suur muretus taas maad võtma ja inimesed ei arvanud muud, kui et nad kõigest hädast pääsenud on. Kuid nende lootused olid petlikud, sest Taani kuningal polnud mingit huvi venelastega võitlusse laskuda. Liiatigi polnud hertsog Magnus ei osav väepealik ega kogenud riigimees, vaid 19-aastane kergemeelne, kuigi väga ambitsioonikas, nooruk, kes polnud suuteline kindlakäeliselt juhtima oma valdusi. Piiskopkond sattus mitmeks aastakümneks sõjakeerisesse. Siinsete maade pärast võitlesid venelased, rootslased, taanlased, poolakad ja kohalikud sissisalgad. Alles 1581. aastal sai Rootsi riik siinse territooriumi peaaegu sajandiks oma võimu alla.

Alttoa, K. Kölni meister — kas fiktsioon? Läänemaa Muuseumi Toimetised (edaspidi LMT) I. Haapsalu, 1997.
Kala, T. Tallinna ja Haapsalu keskaegse õiguskorra võrdlemisest linnaõiguse alusel. LMT II. Hps, 1998.
Kreem, J. Keskaegne laevatee ja selle kirjeldused 16. sajandil. LMT II.
Leimus, I. Haapsalust Briti muuseumi. Ühe Eestimaa hõbeaarde kauge teekond. LMT I:
Leimus, I. Saare-Lääne piiskop mündihärrana. LMT II.
Leimus, I. Haapsalu õigus kui allikas keskaja Liivimaa rahaajaloo uurimiseks. LMT IV. Hps, 2000.
Mandel, M. Miks sai Lihula Eestimaa piiskopkonna esimeseks residentsiks? LMT I.
Mandel, M. Lihula piiskopilinnuse uurimisest. LMT III. Hps, 1999.
Mäesalu, A. Haruldased relvad Haapsalu piiskopilinnuses. LMT I.
Pärn, A. Haapsalu linn Saare-Lääne piiskopkonna keskuste kujunemisloos. LMT I.
Põltsam, I. Linn nagu keskaja Haapsalu. LMT II.
Sipelgas, K. Trapetsiaalsed hauakivid Lääne- ja Saaremaal. LMT IV.
Tarvel, E. Läänemaa varaajaloost. LMT I.
1294. a. Haapsalu linnaõigus. T. Kala tõlge ja kommentaar. LMT II.
Vunk, A. Ristisõda Läänemaal. LMT III.

Mati Mandel, 1995. a.

1994. aasta suvel hakkas Tallinnas Liivalaia tänava ääres (Pärnu maantee lähedal) ehitustöödel inimluid välja tulema. Koha üksikasjalikumal uurimisel selgus, et oli satutud keskaegse Tallinna tuntuimale hukkamispaigale. Arheoloog Ain Olavi poolt juhendatud kaevamistel puhastati välja kaks teravnurgas liituvat paekivimüüri ja kunagi ülespoole ehitisele viinud paekividest trepijäänus Ehkki müüride lahtisi otsi ühendanud kolmas müür oli hävinud, sai selgeks, et algselt kujutas ehitis kivivõllase kolmnurkse põhiplaaniga alust. Milline võis see koht omal ajal välja näha? Vastuse saame ühelt Mustpeade mälestustahvlilt, kus on kujutatud hukkamispaik Tallinnas 1560. aastal. Näeme kolmnurkse põhiplaaniga ehitist, mille igas nurgas kõrgub torn, tornide vahelistel põikpuudel ripuvad aga paarikaupa üles poodud kurjategijad. Peasüüdlase tarvis oli kivivõllase keskosas veel kõrgem võllapuu, võllase ümber näeme aga kolme rattale aetud hukatut. Üldse oli noil aegadel kombeks poodud pikemaks ajaks rippuma jätta ning maha raiutud pead teiba otsa torgata. Möödujatele (paik asus vana Pärnu maantee lähedal) pidi see võigas paik nii võimalikult kauaks silme ette jääma.
Muidugi teadsid ajaloolased koha süngest keskaegsest minevikust. Polnud aga erilist lootust, et hukkamispaigast veel midagi säilinud on. Oli ju piirkond suuremalt jaolt hoonestatud.
Kaevamistel õnnestus üldse tuvastada 107 inimese luud. Hukatud olid olnud meie mõistes enamasti noored inimesed, mõned lausa noorukid. Antropoloogide hinnanguil leidus nende seas 20-25 aastaseid üheksateist, 16-20 aastaseid kaksteist ja 13-16 aastaseid neli. Surmatud olid maetud sinnasamasse tapalava naabrusse, nn. raipeaeda. Paljud hukatud leiti selja taga asetsevate käeluudega. Ilmselt olid neil kohtuotsuse täideviimise ajal olnud käed nööriga selja taha kinni seotud. Kõige enam esines luid väljakaevatud müüride vahel. Sealt leiti koguni terve kolpade hunnik. Ilmselt viitab see leid süüdlaste maha raiutud ja tapalava alla visatud peadele.

Keskajale olid iseloomulikud väga erinevad karistusviisid. Seaduste vastu patustanu võidi näiteks lihtsalt linnast välja saata. Küllalt levinud olid kehalised karistused nagu ihunuhtlus või mõne kehaosa (kõrva, käe) äraraiumine. Kasutati veel rahatrahve, raskeima karistusena aga surmanuhtlust. Ka hukkamisviise oli väga erinevaid. Meessoost pikanäpumehed poodi, naissoost vargad aga maeti elusalt. Valerahategijatele, dokumentide võltsijatele ja sodoomia harrastajatele oli ette nähtud tulesurm, kusjuures neid võidi kas tuleriidal põletada, pannil praadida või pajas keeta. Näiteks mainib kroonik Balthasar Russow 1494. aastal Tallinnas hukatud kahte venelast. Neist üks mõisteti valekillingite müntimise eest ärakeetmisele, teine aga märaga suguühtesse astumise eest ärapõletamisele. Vastav kohtuotsus kutsus idapiiri taga esile lausa hüsteeriahoo. Moskva suurvürst Ivan III lasi vastumeetmena Novgorodis viibinud saksa kaupmehed kinni võtta ja nad jalad raudus üheksaks aastaks vangitorni heita. Ilmselt mängis rolli asjaolu, et kui Euroopas levinud õiguse järgi oli sodoomia üks taunitavamaid tegusid (hukati muide ka loom), siis Venemaal ei peetud seda karjakasvatajate rahvaste juures üsna laialt levinud kommet 16. sajandil ilmselt kuigi suureks patuks.
Piinarikas ja üks häbiväärsemaid karistusviise oli rattal hukkamine. Seda kasutati röövmõrtsukate, abikaasa tapjate ja kirikuvaraste puhul. Seejuures tampis timukas sellesama rattaga süüdimõistetu käe- ja jalaluud enne puruks, et neid oleks kergem rattakodarate vahelt läbi toppida.
Kõige auväärsemaks hukkamisviisiks peeti pea maharaiumist, eriti kui see toimus vaatemänguna linna peaväljakul. Mõnikord võidi kurjategijal erilise „halastuse” märgina tulesurm või elusalt matmine koguni selle karistusviisiga asendada.

Kuidas peaksime suhtuma keskaja hukkamispaikadesse ja noil aegadel hukatutesse? Ilmselt mitmeti. Nagu nägime, mõisteti siis pahategijaid sageli surma meie mõistes tühise süüteo eest, nii mõnigi mõrtsukas elas aga rahulikult kõrge vanaduseni. Lisaks on mõnikord hukatud meie mõistes süüdimatuid isikuid ja nagu Tallinna Võllamäe kaevamistel selgus, koguni lausa lapsi. Veel peaksime silmas pidama, et surmati ju ka võõrvõimu ja mõisnike vastu üles tõusnud maarahva juhte. Nii näiteks tapeti 1560. aasta talurahvaülestõusu juhid Koluvere juures toimunud lahingu järel peale hirmsat piinamist rattal. Teiste puhul olevat hukkamine toimunud kohapeal, üksnes ülestõusnute „kuningas” viidud selleks Kuressaarde, kus ta krooniku teatel mõni päev hiljem neljaks kisti.Nii või teisiti on selge, et keskaegsed hukkamispaigad väärivad ajaloomälestistena kaitset, nende teaduslik uurimine annab aga meie teadmistele tollest perioodist olulist lisa.

Kohe tuleb öelda, et kaugelt kõiki Läänemaa hukkamispaiku me veel ei tea. Tuntumad neist asusid linnade või linnaliste alevite (Haapsalu, Lihula, Kuressaare) juures. Oli ju keskajal nii vasallide (mõisnike) kui ka talurahva üle kohtumõistjaks maahärra (Läänemaal niisiis Saare-Lääne piiskop) ise või tema volinik (foogt). Seetõttu viidi ka karistus üldiselt täide maahärra asupaigas ja seda võimalikult kiiresti peale otsuse langetamist. Seoses maade läänistamisega läks aga ka kohtumõistmine lääni piires elavate talupoegade üle maahärralt vasalli (mõisniku) kätte.
Muidugi ei olnud mõisnikul mingit mõtet oma talupoegi lihtsalt maha tappa või invaliidiks teha lasta. Seetõttu püüti ilmselt enamasti läbi ajada rahatrahvide või kergemate ihuliste karistustega. Ometi ei saa välistada ka surmanuhtlust, seda vähemalt otsese vastuhaku puhul ülematele. Seetõttu võib arvata, et hukkamiskohti võis tekkida peale linnade ka väiksemates kohtades. Läänemaa puhul võiks sellise karistuspaiga olemasolu oletada eelkõige võimsa vasalliperekonna Lodede asukohalinnuse Kolovere lähistel, võib olla ka Virtsus Üxküllile kuulunud linnuse juures.

Haapsalu Võllamägi kujutab endast praegu umbes meetri kõrgust kamardunud küngast Sireli tänava äärsel majadevahelisel platsil, mitte kaugel iidsest Lihula maanteest. Ilmselt teavad vähesed, et kohas on kunagi ka kaevatud. Arvatavasti tingised selle mitmesugused rahvajutud. Nii räägiti, et mäel olid 17. sajandil asunud võllad ja piinakamber, kus piinati ning hukati nii kurjategijaid kui ka Eesti rahva vanemaid ja juhte. Veel 1932. aastal väitsid vanemad elanikud end seal noorpõlves mädanenud võllapuude otsi näinud olevat.
Igatahes hakanud ajalehe „Lääne Elu” teatel samal 1932. aasta suvel paar Haapsalu noormeest Võllamäel kangide ja labidatega kaevama. 1 m sügavusel tulnud nähtavale suured kivid, nende all aga kolmest kohast läbi saetud täiskasvanud mehe luustik. Saetud oli ohvril vasakut jalga pealtpoolt põlve, paremat jalga altpoolt põlve ja pead otsmikust kuklani. Järgnevalt korraldas kohapeal kaevamised juba Läänemaa muuseum. Seejuures leiti eelmise luustiku alt veel teine. Seda kattis meetrine liivakiht ja suured raudkivid. Tegemist oli 40-50 aastase mehe säilmetega. Pealuu alt leiti veel tihedaid musti juukseid. Märgati ka kaitsevärvi sineliriide tükke ja kolme metallist nööpi. Ilmselt oli laiba ümber tuld tehtud. Seda lubasid arvata riideosade põlenud servad. Hukatu jala- ja käeluud olid terved, pealuu aga nagu eelmiselgi läbi saetud. Luustiku rinnakorvi juurest leiti roostes noatera. Vaevalt, et mees siiski noalöögiga surmati nagu ajalehepealkirjast arvata võiks. Matuse juurest leiti ka kõdunenud palgiots, ilmselt võllapuu osa.
Nende leidude järel kirjutas „Päevaleht”, et 17. sajandil olevat Haapsalu linnas (või lossis) üks eestlaste mässujuht poomissurma mõistetud ja et esimesena kirjeldatud matuse puhul võiks just sellega tegu olla. Võib arvata, et kirjeldatud ei ole siiski ainukesed Võllamäel hukatud. Ilmselt võiksid suuremad kaevamised seal veelgi luustikke päevavalgele tuua.

1994. aastal teatas allakirjutanule geodeet ja ajaloo uurija Uno Hermann, et ta on leidnud Tartus arhiivis töötades andmed ka Lihula keskaegse hukkamispaiga kohta. 18. sajandi muinsusteharrastaja Carl Otto von Gullenschmidti 1785. aastast pärit käsikirjast loemegi, et too mees on umbes 5 aasta eest näinud väljapool alevit, kus üks kivist võllas on seisnud, sellest veel üht vundamendi osa ja ühte sammast. Need seisnud mitte kaugel Lihula kõrtsist suure tee ääres, kust Tuudi mõisa poole sõidetakse. See teade tuletas meelde ühe paiga Lihula läänepiiril, mis on riikliku kaitse all ohverdamiskohana kuid mida rahvasuu kutsub „Kivivõllaste metsaks”. Tegu on üsna madala ja tasase võssakasvanud paigaga, kus silm küll enam midagi võlla aluse sarnast, ega isegi mingeid jäänuseid sellest ei märka. Ometi pole kahtlust, et just kusagil sealkandis on Lihula ajaloo üks süngemaid paiku asunud. Küllap tasuks selle uuriminegi kunagi plaani võtta.

Mati Mandel on Eesti Ajaloomuuseumi arheoloog.
Artikkel ilmus  ajalehes Lääne Elu, 4. märts 1995, nr 26.

Lihulal olid linnaks saamiseks algselt nii eeldused kui ka õiguslik alus. Nimelt sätestab kanooniline õigus, et piiskopi asukohaks peab olema linn. Lihula siiski linnaks saada ei jõudnud. Selle peapõhjus oli kätketud 1238. ning 1242. aasta lepingutega sätestatud Lihula kaksikhaldamisse, mis lõppes piiskopi lahkumisega sealt ning uue residentsi rajamisega. 14. sajandi alguseks jäi Eestis üldse uute linnade kujunemise protsess seisma. Selleks ajaks juba tekkinud linnad ja maahärrad ise tegid kõik selleks, et enam võistlejaid juurde ei tekiks. Ka Saare-Lääne piiskopil polnud Haapsallu siirdumise järel enam mingit huvi Lihulat linnaks arendada. Haapsalu oli linnaks saanud ja sellest piisas. Koos piiskopiga tulid sinna käsitöölised ja kaupmehed. Loomulikult ei olnud ka viimased huvitatud konkurentidest Lihulas. Seda enam, et sisuliselt kuulus Lihula 14. sajandil ja hiljemgi Ordule. Ordu arendas Lääne-Eestis eelkõige Uus-Pärnut, Lihula oli talle vajalik vaid sõjalise tugipunktina.

Nüüd rääkisid Lihula kahjuks juba ka mitmed muud tegurid nagu merest mõnevõrra eemale jäämine ja hea sadama puudumine. Ka oli uute rannikukeskuste, eelkõige Tallinna, Pärnu ja isegi Haapsalu esilekerkimisega Lihula oma laiema kaubandusliku tähtsuse kaotanud. Mis puutub tekkinud alevikku kaitsvasse Lihula linnusesse, siis ilmselt selgus üsna pea, et kindlustus on püstitatud ebakvaliteetsest, kiiresti ilmastiku käes lagunevast paekivist. See seadis omanikud keerulise probleemi ette, kuidas linnust vastavalt tulirelvade kasutuselevõtmisega kaasajastada. Pealinnusel ei näi mingeid kantsi moderniseerimisele viitavaid ehitustöid toimunud olevat. Tulirelvade ajastule omased ümartornid puuduvad. Esimest eeslinnust lõuna poolt kaitsnud vallikraav näib praegustel andmetel olevat süvendatud 13. sajandi lõpul või 14. sajandi algul. Siis pidi see eeslinnus ka müüriga ümbritsetama ning pealinnust lõunaküljelt kaitsev vallikraav otstest suletama. 1683. aasta plaanil nähtav kahe bastioniga müür saab pärineda alles 15. sajandist. Niisiis jääb kaks võimalust: kas ehitati 15. sajandil I eeslinnuse lõunaküljele vallikraavi äärde uus müür või lisati varem olemas olnud müürile siis bastionid. II eeslinnust lõuna poolt kaitsnud vallikraav ning selle äärne müür pärinevad ilmselt alles Liivi sõja eelsest ajast. Midagi muud peale pealinnuse lõunaküljele järjestikku kahe eeslinnuse rajamise pole pealinnuse ehitamisele järgnenud sajanditel aga kindlustuse tugevdamiseks ette võetud.

Mati Mandel, 2002. a

Täismahus (koos allikmatejali viidete ja joonistega) on artikkel ilmunud kogumikus Vana Tallinn XII (XVI), Tln, 2002.

Teatavasti pühitses Riia peapiiskop Albert juba 1211. aastal Dünamünde kloostri abti Theodorichi algul Lihula, hiljem ka Eestimaa piiskopiks. Tol ajal tähendas see pühitsemine otsust Põhja-Eesti vallutamiseks ning uue piiskopkonna loomist keskusega Lihulas. Miks just seal? Sellepärast, et Läänemaa ja Loode-Harjumaa kihelkondadest olid Lihulal siis selleks suurimad eeldused: mere lähedus, asukoht liiklusteede ristumiskohas, linnuse olemasolu ja tihe asustus selle ümber. Piiskopkonna reaalne asutamine siiski viibis, sest ristisõda Lääne- ja Põhja-Eesti vallutamiseks oli alles pooleli. Kui Theodorich 1219. aasta lahingus surma sai, määras Albert uueks Lihula piiskopiks oma venna Hermanni. Peale Tartu vallutamist 1224. aasta augustis asutas viimane aga endale uue, Tartu piiskopkonna. Teda nimetati ometi esialgu ka Lihula piiskopiks.

1228. aastal moodustas Liivimaa kirikupea Läänemaast, Saaremaast, Hiiumaast ning reast väiksematest saartest Saare-Lääne piiskopkonna ja määras selle etteotsa senise Dünamünde kloostri abti Gottfriedi. Piiskop Alberti, palverändurite ning Riia kodanike nõuandel andis Gottfried kolmandiku oma valdustest Ordule lääniks. Viimane pidi omakorda piiskopkonda kaitsma, vaimulikes asjades aga kirikupeale sõnakuulelik olema. Gottfriedist ei saanud siiski tõelist piiskoppi. Ta läänistas, müüs ja kinkis suure osa piikopkonna mandriosa maid vasallidele, ise siirdus aga juba 1228. aastal alatiseks Saksamaale. Saare-Lääne piiskopkond jäi nüüd päris pikaks ajaks piiskopita. Alles 1234. aastal hakkas paavsti erivolinik Modena Wilhelm korda looma. Ta määras kindlaks Saare-Lääne piiskopkonna piirid, tühistas Gottfriedi läänistused ning nimetas uueks piiskopiks dominiiklase Heinrichi. Gottfriedi tegevuse tulemusel olid Läänemaal kujunenud võimuahned vasalliperekonnad. Nende kuulekusele sundimiseks uuel piiskopil reaalne jõud puudus. Eriti tõsine konflik tekkis Heinrichil endise foogti Johannes de Lode poegade Odewarduse ning Heinrichiga Kullamaal, kes eirasid koguni kiriklikku põlustamist. Modena Wilhelm tegi Lodede likvideerimise ülesandeks Ordule. Vennad jõudsid siiski taanlaste juurde Tallinna põgeneda. Niisiis pidi Saare-Lääne piiskop oma maid hallates tahes või tahtmata toetuma sõjalist jõudu ja raha omavale Ordule. 1238. aasta 28. veebruaril sõlmis Heinrich I Orduga Lihula linnuse ehitamise lepingu. Osapooled tõotasid ehitada kindlustuse ühiste kuludega ning moodustada ühiselt ka valvemeeskonna. Kummaltki poolt pidi välja pandama vähemalt 10 meest, Ordult sealhulgas kuus venda. Linnuse torn ja värav pidid jääma piiskopile, kusjuures Ordul ei olnud piiskopi loata torni ehitamise õigust. Ka aleviku rajamine linnuse juurde pidi toimuma ühiste, võrdselt kantavate kulutustega. 1242. aasta lepingus sätestati, et 300 adramaad eraldatakse katedraali jaoks, maad, mida kutsutakse Sorven, Cotye, lähevad aga orduvendadele. Kõigist ülejäänud vabadest maadest pidi Ordu saama neljandiku, Lihula linnuse ees olevast külast aga poole. Nende lepingutega seadis Heinrich I enda ja järgmised Saare-Lääne kirikupead omamoodi pantvangi seisusse. Lihula kujunes kahe maahärra – Ordu ja piiskopi – ühisresidentsiks. Väliselt olid võtmepositsioonid küll piiskopi käes, mis toimus aga tegelikkuses, võime üksnes aimata. Ilmselt ei tundnud piiskop end sõjaka kaaslase kõrval väikeses linnuses kuigi kindlalt. Võib arvata, et esines ka üsna teravaid kokkupõrkeid. Miks muidu hakkas piiskop endale kohe uut, turvalisemat asukohta otsima? Ka katedraali ehitamisestki Lihulasse pole midagi teada. Vähe sellest, 1251. aastal hakati seda rajama hoopis Vana-Pärnusse, Sauga jõe paremale kaldale. Olles veendunud uue paiga eelistes, määraski piiskop selle toomkapiitli asukohaks. Peale Heinrich I surma sai Saare-Lääne piiskopiks Hermann II. Peagi tabas piiskopkonna uut keskust aga katastroof: maale tunginud Leedu vürst Traniate (Tranaitis) hävitas 2. veebruaril 1263. aastal nii katedraali kui ka kogu linnakese. Hermann loobus seejärel Vana-Pärnu kui residentsi taastamisest ning hakkas omale uut kindlamat asukohta otsima. Valik langes Haapsalu lahe lõunakaldale. Sinna kerkiski kiiresti asula. Juba 1279. aastal sai Haapsalu linnaõiguse. Lihula areng ei jäänud siiski veel seisma. Juba 1241. aastal mainitakse tekkinud alevikus preestrit. Linnuse juurde, ilmselt endise küla asemele, kujunes käsitööliste-kaupmeeste alevik. Sealse Elisabethi kiriku ehitusaeg on teadmata. Esmakordselt mainitakse seda alles 1298. aasta hävitamisega seoses. On siiski äärmiselt ebatõenäoline, et tekkinud alevik sai pool sajandit ilma pühakojata eksisteerida. Seepärast võib oletada, et esimene Elisabethi kirik ehitati juba siis kui linnus, seega hiljemalt 1240.-ndatel aastatel. 1262. ja 1285. aasta vahemikus asutati Lihulasse ka tsistertslaste nunnaklooster. Ordu jaoks oli linnuse valdamisel suur tähtsus. Seda rõhutab ka kõrgeima käskmiku – komtuuri paigutamine Lihulasse. Lihula komtuurkond kattus Karuse ning osalt ka Lihula kihelkonnaga. Alles 15. sajandi viimasel veerandil liideti ta Pärnu komtuurkonnaga. Ordu ja piiskopi vaheline vimm lahvatas avalikuks kokkupõrkeks 1298. aastal. Algas see 1297. aasta tülist Ordu ning Riia linna vahel. Riia poolele asusid peapiiskop ning Tartu ja Saare-Lääne piiskopid. Viimaseks oli siis juba Konrad I. 1298. aastal kuulutas Ordu peapiiskopile ja Konrad I-le sõja. Tähtsamad linnad langesid peagi Ordu kätte. Peapiiskop vangistati ja paigutati Viljandi ordulinnusesse. Konrad I-l õnnestus hõivata kogu Lihula linnus ja varjuda selle müüride taha. Orduvägi eesotsas meister Brunoga piiras linnuse sisse. Tegutseti tavapärase julmusega. Alevik koos Elisabethi kirikuga põletati maha, kogu ümbrus rüüstati. Piiskopil tuli kapituleeruda. Ta pidi loobuma kõigist linnustest, tuludest ja kogu ilmalikust võimust. Ordu poolele üle läinud toompraost Johannes võttis üle kõik piiskopi mõisad ja ka Lihula linnuse. Siiski õnnestus Konrad I-el Riiga põgeneda. Sealt Ordu vastu saadetud vägi sai aga lüüa. Nüüd hõivasid orduvennad ka Haapsalu linnuse. Toomhärrad vangistati, nende mõisad laastati ja põletati, katedraali aarded viidi aga Lihula linnusesse. Alles 1302. aastal suudeti sõjaeelne olukord taastada. Piiskop Konrad sai oma linnused ja ka kõik varasemad õigused tagasi. Ehkki sõda enam ei puhkenud, jäid Ordu ja piiskopi suhted siiski ka edaspidi pingelisteks. Liivi sõjas käis Lihula korduvalt käest kätte. 1581. aasta suvel vallutasid rootslased kogu Läänemaa. Ümber piirati ka Lihula linnus seal asunud venelastega. Tuliste kuulidega süüdati lossi väravad põlema, nii et puumajad linnuses põlema süttisid. Siis palusid venelased armu ja vaba pääsu Venemaale, mida nad ka said. 27. juulil anti loss rootslastele üle. Liivi sõja käigus said Lihula linnus ja alevik tugevasti kannatada. 1570. aastal hävis tsistertslaste klooster. Linnus kaotas oma sõjandusliku tähtsuse. Nii ei taastatudki teda enam. 1630. aastal müüs Rootsi kuningas Gustav Adolf Lihula mõisa koos 20 külaga feldmarssal Åke Tottile. Järgmisel aastal kinkis ta viimasele ka Lihula linnuse. Selle juurde arvati nähtavasti ka Lihula alev, mille kodanikud ei suutnud nähtavasti muutunud oludes oma privileege kehtima panna. Jäänud mõisa varju, puudusid alevil edaspidiseks arenguks ka eeldused.

Arheoloogiliste kaevamistega on seni läbi uuritud vaid murdosa kogu Lihula keskaegse aleviku territooriumist. Seetõttu puuduvad paljudele küsimustele praegu veel vastused. Teame, et 13. sajandi keskpaiku linnuse ette, sellest vahetult lõuna poole rajatud esialgne alevik hõlmas praegustel hinnangutel vähemalt 1,5 hektari suuruse ala. Ilmselt asus just samas kohas varem Lihula küla. Kas see küla paigutati 1230.-ndatel või 1240.-ndatel aastatel kuhugi mujale? Või lihtsalt likvideeriti? Pole teada, kas esialgne alevik oli kaitstud ka mingi kraavi ja piirdetaraga. Jääb selgusetuks, miks ei ehitatud Elisabethi kirikut tolle aleviku südamesse, vaid alevikust enam kui 100 meetrit edelasse, soise ala äärde. Teame, et alevikku ehitatud majad olid korralike kivivundamentidega ja omasid nii Lääne-Euroopas tavalisi lahtisi küttekoldeid kui ka Eesti talumajadest üle võetud kerisahje. Oletame, et need majad olid enamikus ühe ja mitmeruumilised vahvärkehitised. Pole teada, millised olid katusekonstruktsioonid, pole teada, kas leidus ka mitmekorruselisi ja kivihooneid. Teame, et majade juures olid üsna mahukad keldrid, kuid me ei tea peaaegu mitte midagi aleviku planeeringust ja võimalikest tänavatest. Alevik eksisteeris linnuse juures veel 1523. aastal, mil Saare-Lääne piiskop andis Peter Ixkullile maja Lihulas, kloostri vastas mäel. Tema õitseaeg näib siiski seniste kaevamiste andmeil olevat olnud 13. sajandi lõpus ja veel ka 14. sajandil. Siis käis kõikjal vilgas ehitustegevus, arheoloogilises materjalis leidub nii kohalikke tooteid kui ka arvukalt Lääne-Euroopa importkaupa. Miks alevik linnuse juures oma eksisteerimise lõpetas, pole teada. Ehk lammutati linnuse kaitsesüsteemist välja jäänud hooned alles Liivi sõja eel kohustuslikus korras? Hilisem alevik on paiknenud kahel pool Lihulat läbivat Tallinna maanteed, peamiselt Elisabethi kiriku ja Oja tänava vahelisel alal. Pole teada, millised hooned olid seal enne linnuse juures asunud aleviku likvideerimist. Kas ainult eestlaste puithooned? Või ka mõned mujalt tulnud käsitööliste-kaupmeeste elamud? Igatahes kasutati 13. sajandi teisel poolel kohalike toodete kõrval juba ka seal importkaupa – Saksamaal valmistatud savinõusid. Senised uurimistööd on hõlmanud alles väga väikese osa Lihula piiskopilinnusest ja keskaegse aleviku alast. Seetõttu jäävad paljud küsimused vastuseta. Siiski on 13. ja 14. sajandil Lihulas toimunud kiire areng nii kultuurkihis kui ka arheoloogilises leiuaineses üsna selgesti jälgitav. Lihula ei kujunenud keskajal linnaks eelkõige seetõttu, et kohast ei saanud piiskopkonna tegelikku keskust. Kaasnesid aga ka muud ebasoodsad asjaolud.

Mati Mandel on Eesti Ajaloomuuseumi arheoloog.

Ilmar Allikmaa, 1991. a.

Artikkel ilmus ajalehes Läänlane 28. märtsil 1991. a.

Haapsalu–Nõva maantee ääres, Ingküla bussipeatusest sadakond meetrit põhja pool (endise Vanari talu põllul), on näha kündmata põllulapp. Kohta nimetatakse Kabelimäeks ja see on praegu arheoloogiamälestisena kaitse all. Vana rahvajutt räägib, et kunagi vanal ajal käinud katk inimese kujul ringi. Keda too hall mees puudutanud, see surnud. Katkuohvrid maetud kabelimäele. Ingkülas jäänud ellu ainult Miku pere rahvas, kes katku tulekul põgenenud külast eemal asuvasse küüni ja seal katkuaja üle elanud. Ühe 1925. aasta paiku kirjapandud rahvajutu järgi olevat kolm põlve tagasi veetud kalmet ümbritsev kiviaed ja kalmekivid hoonete ehituseks. Vedajal surnud varsti pärast seda kaks head hobust. Külarahva arvates olnud see kalmehaldja kättemaks kalme lõhkumise eest. Miskipärast on kalmest läbi kaevatud kraav. Rahvajutt räägib, et mehed, kes seda kaevanud, läinud mustaks ja surnud. Samas kabelimäel nähtud mõnikord öisel ajal tulukest. Kord kündnud keegi tüdruk Kabelimäe lähedal. Äkki jäänud adraraud millegi taha kinni. Samal ajal hüüdnud maa seest tulev hääl: “Kui sa muist neile ka annad, kes seda näevad ja kuulevad, saad selle omale, mis siin on.” Tüdruk vastu: “Mis siin siis on?” “Raha,” vastanud hääl — Tüdruk: “Mis siis mulle endale jääb, kui ma teistele ka pean andma, kes seda näevad?” Sedamaid vajunud miski mürinaga maa alla. Ainult pajasangataolise traadijupi saanud tüdruk kätte ja viinud koju. Enne Teist maailmasõda leitud Kabelimäelt raha-aare, milles olnud ka vanu araabia münte. Samast olevat hiljem veel leitud vanaaegsed metallist ohvitseripagunid. Vedra külas on Kalmu mägi, kust on leitud inimluid. Koht on arheoloogiamälestisena võetud kaitse alla. On oletatud, et ka Linnamäe nimi tulenevat Leinamäest — katkukalmest, mis asuvat teeristist sadakond meetrit edela pool (H. Mällo teade). Kuid Linnamäe kohta on ka teistsuguseid seletusi. Soolu külas endise Puuri talu Kalmedepealsel põllul olnud kalme on hävinud. Sealt olevat leitud pealuid ja mitmesuguseid esemeid, samuti XVII sajandist pärinevaid münte, mis viitab sellele, et sinna on enne Põhjasõda ja võib-olla ka pärast seda möllanud katku ajal maetud. Käesoleva sajandi algul hakanud tolleaegne Puuri talu peremees kalmel olevaid raudkive lõhkuma, et neid hoonete ehituseks kasutada. Aga üks laeng lõhkenud enneaegu, mille tõttu lõhkuja jäänud pimedaks. Elades ligi 20 aastat pimedana, pidanud mees seda kalmehaldja kättemaksuks. Äniste külas on Kalmude mägi. Viimase kohta siinkirjutajal lähemad andmed puuduvad. Keedikas arvatakse katkuaegseid kalmeid olevat kaks: Ullastes bussipeatuse lähedal asuv liivaküngas, kus veel praegugi vedeleb luid, ja kaugemal Vainu pere juures asuv nn. Katku loik. Viimase kohta on kirja pandud rahvamälestus: “Ennemuiste oli siin katk oln ja vettud surnuid sinna auku. Üks kangesti ilus tüdruk oln ja suured pikad juuksed rippund.” Siiski ei saa Katku loiku pidada kalmeks, sest möödunud sajandil on Katku loiguks nimetatud roiskuva veega madalamat kohta, lompi. Just selline lombike ongi Vainu pere juures. Ilmselt on jutt ikkagi Ullastes asuvast kalmest. Keedika asunduses on Kondima talu. samanimeline talu on ka Tagaveres. Auastes on möödunud sajandil olnud Santvangi talu, mille varasem nimi olnud Kääbastemäe. Kus see talu asus, seda enam teata. Pole võimatu, et see on praeguse silotorni vastas üle tee asuv kalme. Kõrgema külas Maanuse talu lähedal on vanad kruusaaugud. Kohta on vanasti nimetatud Katkumäeks. Katku ajal liikunud külas ringi hall poisike. Igaüks, keda ta kepiga puudutanud, jäänud haigeks ja surnud. Koolnud maetud Katkumäele. Esimese maailmasõja paiku leitud sealt kruusa võtmisel 7 või 8 täiskasvanu ja 3 lapseluustikku. Luustike kõrvalt olevat leitud roostetanud nuge ja mingisuguseid kõveraid rauast esemeid, mida kruusavedajad (Saunja mõisa moonakad) pidanud saaparaudadeks! Teise jutu järgi olevat Vanapagan oma varanduse sinna ära peitnud. Seepärast olevat seal öösiti nähtud sinist tulukest. Varanduseotsijad polevat sealt aga midagi leidnud. Rannakülas surnud katku kõik peale Mangu pere. Viimased matnud katkuohvrid Loomse talu põllule. Sajandi algul vedanud Loomse talu peremees kalmekivid ära ja teinud selle koha põlluks. Koela külas jäänud katkust ellu ainult Mälla pere. Endise Triki talu maal asuv kalme kuulub ilmselt muinasaega (on leitud odaots ja põlenud luid), kuid pole võimatu, et sinna on ka katkuajal maetud. Kuuldavasti olevat sealt leitud ka ühest puust tahutud puusärk koos luustikuga. Võntkülas on kalmu põld. Põltsamaa pastori Hupeli teatel surnud kõik Võntküla elanikud katku ja krahv De la Gardie, kellele küla tollal kuulus, asustanud küla uuesti mujalt toodud inimestega. Eespool oli juttu ainult mõnest katkukalmest ja nendega seoses olevatest rahvapärimustest. Tegelikult leidub katkukalmeid igas vanas külas, kuigi neist enam suurt midagi ei teata. Paljud külad surid välja ja kadusid hoopis, nagu Keedikast lääne pool asunud Suureniidi küla. Samuti märgib endise küla aset Jalukse poe lähedal asuv Küla(a)sema talu. Maakonna põhjapiiril endise Metsküla lähedal, Kivinõmmes, on muistse küla ase. Juba sajandi algul olla arvatud, et selle küla nimi on jäädavalt rahva mälust kadunud. Kümmekond aastat tagasi aga ilmnes, et oli veel inimene, kes selle küla nime teadis. See olevat olnud Lehtmetsa küla. Arvatakse, et Soolu — Rootsiküla ja Salajõe küla rootslastest asukad surid välja just sellel viimasel katkuajal, mis tabas Eestimaad pärast Põhjasõda 1711. aastal, kui hukkus ligi kolmveerand elanikkonnast ja oli otsene eesti rahva väljasuremise oht. See oli 280 aastat või 13-14 inimpõlve tagasi. Veel aastat 50 tagasi olid Lääne-Nigula kihelkonnas mälestused katkuajast küllaltki hästi tuntud. Seda eriti inimeste seas, kelle lapsepõlv oli möödunud enne esimest maailmasõda. Viimane maailmasõda aga oma uute hauaküngastega ja elulaadi muutusega pühkis need rahva mälestusest.

Mati Mandel, 1995. a.

Stockholmi sõjaarhiivis säilitatakse Rootsi fortifikatsiooniohvitseri Samuel Waxelbergi poolt 1683. aastal koostatud Lihula piiskopilinnuse ja alevi põhiplaani. Sellelt leiame lossi, tsistertslaste nunnakloostri, kõrtsi, kiriku, pastoraadi, kabelid ning alevi kruntide piirid. Kõnesolevast plaanist on Lihulaga seoses korduvalt juttu tehtud. Allpool käsitletakse plaanile lisatud jooniseid, millest üks kujutab 17. sajandi lõpu alevit, teised kaks aga seda, mis 13. sajandil ehitatud ja 1581. aastal viimast korda lahingus kasutatud linnusest plaanistamise ajaks veel alles oli.

Kogu 1683. aasta alev mahtus ära ürgse liiklussoone Tallinna maantee äärde, praeguse Penijõe tee ja Oja tänava vahele. S. Waxelberg on Lihulat joonistanud ida poolt, umbes praeguse Ristiku uusrajooni kandist nähtuna. Joonise parempoolsel äärel kujutatud hoone, mille viilkatust ehivad kaks tuulelippu, oli tol ajal parun Üxküllile kuulunud kõrts. Praegu asub seal, Tallinna maantee ja Penijõe tee nurgal (niisiis vana kõrtsi müüridel) kahekorruseline roosa elumaja. Kõrtsist vasakul näeme mingit torniga hoonet. Põhiplaani järgi saab see olla vaid keskaegse tsistertslaste nunnakloostri kirik. Tornikiiver ehitisel puudub. Ilmselt oli kirik tol ajal juba varemetes, muud kloostrihooned aga hävinud. Muide, 1991. aasta arheoloogilistel kaevamistel tuli rusudekihi alt nähtavale ka kloostrikiriku enam kui meetri kõrguselt säilinud lõunaseina vundament. Pole mingit kahtlust, et samamoodi on maa see säilinud ka kloostri teiste hoonete alusmüürid. Järgmine madal ehitis joonisel oli ilmselt mingi maantee servas tol ajal asunud kuur või ait. Viimasest vasakul kõrgub praeguse luteriusu kiriku eelkäija, 13. sajandil ehitatud Eliisabeti kirik. See ida-lääne suunalise pikihoone ja läänetorniga ehitis asus praegusest hoonest mõned meetrid edela pool. Praegu on vana kiriku koht põlispuude all nähtav madala kamardunud kõrgendikuna. Kirikust vasakul kujutatakse maantee idaküljel asunud mantelkorstnaga pastoraati ja selle kõrvalhooneid. Praegu kõrguvad pastoraadi kohal mitmekorruselised elumajad. Edasi, kirikumõisast vasakul on kujutatud veel vaid paari suuremat kõrvalhoonetega elumaja. Üks neist näib olevat paiknenud umbes praeguse Juko poe, teine Jaani poe kandis. Kas S. Waxelbergi poolt kujutatu oli tõesti kogu 1683. aasta Lihula alev? Päris kindlasti mitte. Põhiplaanil on krundid märgitud kuni Oja tänavani. Kindlasti paiknesid enam-vähem kõikidel maatükkidel Tallinna maantee ääres siiski ka hooned. Revisjonimaterjalide põhjal oli alevikus tol ajal tervenisti 25 maja. Tihedat hoonestust on näidanud ka arheoloogilised proovikaevamised.Võib-olla ei pidanud Waxelberg kõigi majade ülesjoonistamist lihtsalt oluliseks. Ilmselt oli tema kui fortifikatsiooniohvitseri põhiülesanne linnuse ja selle lähiümbruse plaanistamine. Alevi kaugem osa ei mänginud aga sõjanduslikus mõttes enam erilist rolli. Nii on see pildil ka vaid tinglikult kujutatud.

Üks linnuse pilt on joonistatud vaadatuna idast, kusagilt praeguse kultuurimaja ja ühistu lautade vaheliselt kõrgendikult. Joonise esiplaanil eristuvad kaks vallikraavilohku. Praeguseks on need mõlemad suures osas pinnasega täidetud. Maanteeäärne vallikraav läks läbi praeguse mõisahäärberi eest, teine kraav aga mõnevõrra põhja poolt, hoone tagant. Vahetult teise vallikraavi taga näeme keskajal sisemist eellinnust kaitsnud madalat müüri. Müüri vasakus (edelapoolses) otsas kõrgub tol ajal niisiis veel alles olnud võlvitud väravaehitis. Kohe värava taga on näha viilkatuse ja kahe korstnaga vana mõisahoone. See ehitati 1670. aastal ning kujutas endast laudkatusega kivist soklile toetuvat puitehitist. Hoone lammutati mitte enne 1850ndate aastate lõppu, kui praegune klassitsistlik häärber juba valmis oli. Vana mõisahoone kelder on 1220. aasta lahingu mälestuskivi lähedal tänaseni säilinud. Müüri taga näeme veel kahte madalat viilkatusega korstnateta hoonet. Neist üks oli kirjelduse järgi ait, teine sigala. Paremal pool linnuses on kujutatud kooguga kaevu, selle taga, praeguse kaevandi lähedal mingit kõrgemat hoonet. Põhiplaani järgi asus sellel kohal vana elumaja. Pealinnuse müürist oli joonise järgi otsustades 17. sajandi lõpul säilinud praegusest hoopis pikem ja kõrgem, paljude aknaavadega osa. Teise, põhja suunast joonistatud vaate puhul seisis Samuel Waxelberg ilmselt kusagil linnusest eemal, veega vallikraavi käänu taga. Pildil eristuvad selgesti paekalju järsk sein ning sellel kõrguvad linnusemüürid. Näeme, et ka pealinnuse põhjamüürist oli tol ajal alles praegusest hoopis suurem osa. Müüridest paremal on kujutatud suuremat, viilkatuse ja nelja korstnaga maja. Tegelikult oli seal tegu kahe eraldi asunud hoonega. Neist parempoolne oli idapoolselt vaatelt tuttav mõisahäärber, vasakpoolne aga valitsejamaja. Edasi, linnusest paremal, paistavad pildil kaks torni. Tuulelipuga on Eliisabeti kirik, sellest vasakule jääb aga tornikiivrita kloostrikiriku vare. Jooniste paremal serval võib veel näha üksikuid alevi hooneid.

Artikkel ilmus ajalehes Lääne Elu, 13. aprillil 1995.

Ülla Paras, 1998. a.

Aastatuhande algul on hea vaadata ajas tagasi. Inimese loomus ei ole aastasadadega eriti muutunud. Eksistentsiaalsed küsimused pole kuskile kadunud ega kao ka tulevikus. Teadmatus tuleviku suhtes tekitab endiselt sageli ärevust ja pidetustunnet. Hirm loodusjõudude ees ja jumalakartlikkus on üha enam asendumas reaalse füüsilise vägivalla hirmuga. Tõsiseimat hirmu tekitab tehnika, mille inimene on ise loonud, aga mille üle kardab kaotada kontrolli. Inimene endiselt tahab uskuda ja usub. Traditsiooniline rahvausund on asendunud astroloogia, parapsüholoogia, UFO-de, New Age’i rahvapäraste vormidega jms.

‘Usk’, ‘uskumine’ tähendab meie keelelises teadvuses üldiselt ja tavaliselt ‘arvamist’. Algselt on ‘uskuma’ asjatundjate arvates tähendanud ‘millelegi toetuma’, ‘usk’ seega vastavalt ‘tuge’. Uskumist ja religioossust ei saa üks-üheselt mõista. Uskumine millessegi või kellessegi on eelkõige psüholoogiline fenomen, mis ei pruugi kanda edasi traditsioone. Religioossus on lisaks psüholoogilisele ka ajalooline nähtus, s.o üks inimkonna kultuuriloo avaldumisvorm, mis väljendub ka ühiskondlik-ajaloolistes traditsioonides, kõlbelistes arusaamades jm. Eesti on 13. sajandist alates kuulunud kristliku Euroopa areaali ja omaks võtnud kristlusega seonduvad arusaamad, traditsioonid jm. Kuigi kiriku ja ristiusu mõju tungis rahva mõttemaailma aeglaselt, oli see 15.-16. sajandiks täiesti ilmne. Uku Masing on öelnud: “Eestlase kristlus ei ole taanlase oma ega vastupidi. Seepärast meid paratamatult huvitab meie esivanemate ja soomeugrilaste mütoloogia ja mentaliteet./-/ Kõik inimeste rajatud süsteemid on mütologiseeritud, nimetagu nad ennast dogmaatikaks, filosoofiaks, loodusteaduseks või otsigu uusi sõnu.” Eesti rahvausundit on nimetatud maausuks. Olid ju eestlased eelkõige maarahvas, kelle jaoks oli tähtsal kohal põlluviljakus, karjaõnn ja talutööde õnnestumine. Võimalik, et mingid alged varasematest arusaamadest on ka kaasaega jõudnud, mida ise ei oska märgatagi. On ju eestlane üldjuhul alles teist-kolmandat põlve linlane. Kõigi meie juured on kuskil maal, kuigi seda kiputakse ära unustama. Carl Jung on öelnud: “Mida vähem me mõistame seda, mida otsisid meie isad ja esiisad, seda vähem me mõistame iseendid.”

Andmeid eestlase maailmasuhtumisest ja tõekspidamistest on 17. sajandi eelsest ajast väga vähe. 17.-19. sajandini on säilinud kirikukatsujate ja pastorite dokumente. Vanimad tõendid uskumuste kohta Läänemaal võib välja lugeda Saare-Lääne piiskopi Johannes IV Kieveli kirikukatsumise- ehk visitatsioonikorrast, mis on välja antud umbes 1519. aastal. Selles on kirjas ka nn väärusku puudutav, mille vastu kirik peab võitlema:

    * Samuti, missuguseid karistatavaid süütegusid on rahva hulgas abielurikkumiste, hooramiste, liisuheitmiste, nõidumiste ja sarnaste avalikkude süütegude liigist, millede paranduseks vahel ei jätku preestritest.
    * Samuti, kas teavad nad mõningaid nõidujaid naisi või nõidujaid mehi.
    * Samuti, kas nad teavad mõningaid mürgistajaid.
    * Samuti, kas on mõningad kahtlases väärusus, nii et nad ei ole head kristlased, austades hiisi või kive, puid.
    * Samuti, kas pöörduvad mõningad haiguse või õnnetuse ajal nõidade, linnutarkade ja sarnaste poole.
    * Samuti, kas otsivad mõned lojuste haiguse pärast nõu mainitud nõidujailt.
    * Samuti, kas austavad mõned kõue, juues tema auks või tehes muid ebausukombeid, lootes sellelt vihma ja aasta suuremat viljakust, mis kõik on tühine ja kõlvatu, ja selle eest kui truudusetuse pärast tuleb neid karistada. Kes sel korral ei pane oma lootust Jumalale, vaid loodusasjale, nagu kõuele, nimetades kõue pühaks jne., need tuleb ärateenitult ära põletada kui uskmatud ja väärususlised.
    * Samuti, kui kõu oleks püha, sellepärast, et arvatakse, et ta vihma esile toob, mispärast ei nimetata ka tuult pühaks, sest et enamasti ka tuul vihma esile toob: kõik säärased asjad on tühised ning kõlvatud ja ärateenitult kõige valjemini karistatavad.<b style="mso-bidi-font-weight: normal>

Reaalsete märkidena meie esivanemate uskumustest on Lääne maakonnas riikliku kaitse alla võetud 69 kultusekivi, 14 ohvriallikat, üle 20 ohverdamis- ja hiie koha. Vanad tõekspidamised säilisid rahvakommetes ja lauluvaras. Eesti folkloori ulatuslikum üleskirjutamine algas alles 19. saj. lõpuveerandil. Järgnev kirjutis toetubki folkloristide poolt üleskirjutatud ja Kirjandusmuuseumis hoiul olevatele materjalidele.

    * Eba usk on see nasama moodi – nagu me praegu räägime sii – ma sii räägin seda ja kui keegi akkab seda uskuma, siis see on äba usk. Us on meite südames, keegi ei saa seda katsuda. /Kullamaa/
    * Äbausk on nisuke, öötalse inimese kohta – et kas mõni o vaimu näind – mõni kartis nõidust, see oli siis äbausk. Vanad inimesed ütlesid, kardab nõidust, vigurit näind siin ja seal, viirastusi näind – siis ööldi – see on üks äba usklik. /Kullamaa/
    * Äbausk on tühad kombed ja usk vaimudesse metsas, toa peal, vee sees ja mueal. /Lääne-Nigula/
    * Äba usk – kui sa akkad ühte asja uskuma ja selle järel põle kedagist – öötakse äba usk. /Kullamaa/

Muistne eestlane ei pidanud end looduse kuningaks, loodusest eralduvaks suuruseks. Tema elu aluseks oli animistlik maailmakäsitlus. Selle järgi omasid hinge ja hingejõudu nii inimene kui ka kõik olendid, esemed ja nähtused looduses.
    * Ah ing lähäb, kisseda teab kus ta lähäb, - mis ta teenind on, kas põrgusse või taevasse – nagu inimesed rääkvad – kui see aeg tuleb. /Kullamaa/
    * Eluõhk on see, mis jookseb naha ja liha vahel nagu rott, jalge vahel käriseb ja ... /Kullamaa/
    * Kui mingis asjas eneses kaheldi, kas läheb nii või naa, siis lasti ingeõhku akna peale ja tõmmati sõrmega kohe rist. Kui rist kohe ära kaob, siis asi läks tühjaks, aga kui selgeks jäi, siis said karistada. /Lääne-Nigula/
    * Ilmarine – Muudkui üks jumalatauline ikka oli vist, vanad rahvas rääkisid ikka. Siis olid ju tuule jumalad, vee jumalad ja../Kullamaa/

Meie esivanemad ei tundnud kultusehitisi, nende tempel oli looduslik hiis. Hiiemetsade ja –salude puudumisel asendasid neid üksikud hiiepuud. Peale tammede austati hiiepuudena veel saari, pihlakaid, jalakaid, vahtraid, pärni, leppi, haabu, remmelgaid, kadakaid, mände, kuuski jne. Hiiemetsas ja hiiepuude all käidi tavaliselt neljapäeva õhtuti palumas ja ohverdamas. Hiiepuude otsa sandi paelu, linte, lõnga, riidetükke, linapeosid, preese, sõlgi ja muud sellesarnast.
    * Hanila Mõisaküla ja Kukemõisa vahel kasvas eelmisel sajandil saar, millest rahvasuu kõneles, et see tulnud sinna mujalt. Räägiti, et saared tahtnud kusagile rännata. Ühel saarel rebenenud pastlapael ja ta hakanud seda kinni siduma. selle aja sees kadunud teised rändavad puud ta silmist ja ta jäänud sinna kasvama.<b style="mso-bidi-font-weight: normal>
    * Lääne-Nigula kiriku visitatsiooniprotokollis (23. dets. 1645) kurdetakse: Ohverdatakse ebajumala ohvrit kivide juures ja puude all, nagu iseäranis herra Buxhövdeni mõisas Paliveres, kus kaks puud olla, mille külge inimesed paelu seovad ja riputavad, arvates sedaviisi haigusi parandada ehk muidu õnne saada.
    * Hanila koeraküla viherpuule viidi linte, paelu ja soolatopse; nendega vajutati haigeid kohti, nagu maa-aluseid, vistrikke ja paiseid.

Läänemaal on eriti rohkesti pühaks peetud kive, millele toodi ohvriande. Enamasti on need tavalised rändrahnud, kusjuures suurus ei näi olevat pühakspidamise esmane põhjus. Kuju poolest olid nad enamasti lamedad, paljud looduslike ja mõned kunstlike süvenditega, millesse kogunenud vihmaveega on haigusi ravitud. Lohke on tihti peetud kellegi jälgedeks. Ohvrikivid asuvad peamiselt küla lähedal kultuurmaastikus: põllul, karja- või heinamaal, harvemini metsas.

Ohverdamisel etendas väga suurt osa sõna maagia, samuti ohverdamise aeg. Kunagi tunti palju maagilisis sõnu (nõiasõnu), ilma milleta ohverdamine ei mõjunud. Vahel aitas ka “Issameie” korduv (kuni 7 korda) tagurpidi lugemine. Nii segunesid muistne tundmatute loodusjõudude austamine ja kartus nende vastu ristiusu elementidega. Kividel arvati haldjas olevat, keda mõnikord ka kivialuseks nimetati. Iseäralikel kordadel ilmus see haldjas ehk kivialune nähtavale. Kividelt käidi veel selle sajandi algul abi otsimas vistrike ja muude nahahaiguste vastu. Mõne kivi juurde tuldi mitmekümne kilomeetri tagant ja viidi kivi lohkudesse ohvrit. Kodunt võeti pudelitäis vett, valati vesi kaussi ja pesti haiget kohta; siis valati vesi jälle pudelisse tagasi, et ühtki tilka üle ei jääks, vastasel korral ei saadud haigusest lahti. Seejärel viidi vesi ohvrikivile, kuhu veel soola või raha lisati, hiljem küll ainult soola. Koju minnes pidi haige lausuma: “Jääge te siia, mina lähen koju!”.
    * Virtsus on lohkudega kivi, kust veel 1921. a. suvel nõelu, riidehilpe ja muid värskeid ohvriande leiti.
    * Hanila kiriku juures Peedu talu maal oli enne kaks viske kivi, üks suur, teine väike. (Nimi 'viske' on tekkinud sõnast vistrik)
    * Lihula Rõkandi (?) kivil pidi ikka raha seisma. Võttis keegi rahatüki sealt ära, tekkis iseenesest teine asemele. Hõberaha peeti paremaks kui vaskraha. Kui abiotsija ei jõudnud hõberaha ohverdada, kaapis vähemalt hõbevalget lohu imettegevasse vette. Kaapimine pidavat kasvatama vee tervekstegevat jõudu.

Väga paljud kivid on seotud legendidega Kuradi ehk Vanapagana ja Kalevipoja kohta.
    * Saanika küla läheduses on suur kivi, viis auku sees. Rahvas räägib: Kalevipoeg visanud sellega Vanapaganat, aga kivi ei sattunud Vanapagana pihta. Kalevipoeg haaranud kivist nii tugevasti kinni, et sõrmejäljed kivisse vajutanud. Hiljemini on neisse sõrmeaukudesse kivi peale ohvreid viidud.
    * Kabrametsa külas Priki mäel on Kalevipoja jälg, sool hoitakse seal sees, kivil sees nagu lapse jälg.
    * Lääne-Nigulas olla Kalevipoja jälgi, räägiti. Kirimäe ja Võnnu vahel leidub kivis Kalevipoja jälg. Vist on see jälg muistne ohvrikoht olnud. Sest jäljest on leitud ohvriainete jälgi. Vist käidi seal vanasti ohverdamas.
    * Sinalepa mõisa juures on Kalevipoja kivi, milles on näha Kalevipoja jälg. Ükskord läks ta suure rutuga, pidi minema Puise pulma, Tagamõisa tite talgule, Väitse varrule. Astus seepärast suurte sammudega ja vajutas ühe jalaga kivile astudes sellesse jalajälje.
    * Oonga küla Karja talu põllul oleval kivil auk, mida kutsutakse Kalevipoja jäljeks. Kivil arstitavat maa-aluseid. Kivisse olevasse auku visatakse vaskrahasid.
    * Hanila valla Kaseküla karjamaal on umbes 2 m kõrgune kivi, millel vanasti Kurjavaimu naine olla maganud. Kivi päält lai, sääl otsas olla ka tantsit.
    * Lääne-Nigula kalmistul on Kaarnakivi Vanapagana sõrmejälgedega.
    * Tahuküla mõisa lähedal asub suur kivi. kivil on kolm kitsejälge sees, neid nimetatakse Vanapagana jälgedeks.Iga vana-aasta ööl nähakse seal kurjavaimu. Kui külas on üks süütu neiu, peab sellele keegi hõberisti kaela heitma ja sinna saatma, siis pääseb küla. Juhtub aga, et ei oleseda, siis hukkub küla. Kivile peab enne Vanapagana tulekut kolm ringi ümber tegema.Kui neiu suudab üle astuda ja kivile suud anda, on Vanapagan võidetud.

Eraldi peab välja tooma Uku kivid, mis olid samuti ohvrikivid. Uku oli majahaldjas. Talu, seal elavad inimesed ja koduloomad olid majahaldja kaitse all, kellele toodi ohvreid. Uku kivi oli tavaliselt suur ja lai paas, mõnikord tasane raudkivi, pealpool asuva lohuga. Uku kivi asemel täitis ohvrialtari kohuseid ka talus olev ukuvakk. Kui Uku vakk talus puudus, oli selle asemel Uku kivi. Uku kivid olid nii üksikute talude kui ka kogu küla jaoks. Enamasti olid ühised Uku kivid hiie juures.

Eiseni teadete järgi viidi kevadel seemnekülvi ajal igast sordist Uku kivile, samuti sügisel pärast lõikust. Küpsetati leiba või pruuliti õlut, ikka viidi kõigepealt osa Uku kivile. Mõnel pool ohverdati kivile toitu iga päev. Pruut viis pärast laulatust leiba ja viina kivile, lapse sünnitaja saatis esimese piima, ka lehma poegimise järel viidi sinna piima. Sünnitamata naised käisid kaks korda nädalas kivil ohverdamas, üks kord tingimata neljapäeva õhtul. Tapeti talus mõni loom, ikka pidi Uku kivi oma osa saama.
    * Uku kivi – need olid nisugused – suured kivid, ennemuiste peeti pühaks, käisid seal palvetamas -–enne kirikui põlnd. Ubasalus on iie kivi. /Kullamaa/
    * Uku kivi – eks se ole se sama mis iied olid – vanasti sur jumal oli. /Kullamaa/
    * Tapeti siga ära, peremees võttis poole sea pead kaenlasse – kuuvalgel õhtul – teinekord ratsaobusega, - egas igakord Uku kivi olnud ligi, teienkord kaugel ringkonnas kus teati kus jumala asukoht oli. Muidugist sel mõttel ikka, et jumalale ohvrit viia. /Kullamaa/
    * Uku oli endine äba jumal, vanasti oli ju se – kummardasid nisukseid kujusi ja kiva – peeti pühaks, nisukseid eluta asju – põlnd sest kedagi. Tehti äba jumala kujud, ennemuiste oli – pildi peal ju – ennemuiste põlnd ju usku kedagi, nüüd ikka natuke rohkem omiti. /Kullamaa/

Eestile on iseloomulik kultusallikate rohkus, eriti arvukalt on neid Saaremaal ja Läänemaal. Rahvas tundis mitmesuguseid allikaid: pühi allikaid, raviallikaid, eluallikaid, ilmaallikaid, uduallikaid, viinaallikaid, mõduallikaid jne. Palju on raviallikaid, mille veest on püütud haiguste vastu abi saada, näiteks nahahaiguste (nn. maa-aluste) vastu. Sageli on allikaveega silmi pestud lootuses, et see tagab hea nägemise ja võtab ära silmade väsimuse. Silmi pestes tuli iga kord allikale ohverdada kas lõnga, soola, nartsutükke, villu või midagi muud. Kõige enam arvati mõjuvat raha, eriti hõberaha, aga ka sõrmused ja sõled.
    * Taebla Tohtriallika veega pesti peale silmade veel kõrvu: niisugune pesemine tegi silmad ja kõrvad terveks. Kuna mujal hõbedat visati, lepiti siin vaskkopikatega. Mõned abiotsijad istusid Tohtriallikal ööpäeva ühtejärge ja pesid end tihti. Allikavett viidi pudelitega kaugele arstirohuks.
    * Rantsimäe allikas Karusel olla üks niisugune allikas, et kui sealt allikast vett jood või silmi pesed, siis pidi see vesi haiguste puhul aitama ja terveks tegema. See vesi jookseb allikast vastu hommikut välja, sinna visati asju sisse, et siis kui haigused tulevad, siis see vesi teeb terveks. Vesi olevat olnud vastiku hapu maitsega. Rohi peabki olema vastik ja paha, arvanud rahvas, - muidu ei mõju.
    * Oru Vallas Jalukse külas oli allikas, mida rahvasuus tunti Valgeallika nime all ja ajas vett välja 30-40 avausest. “Rootsi sõja” (ilmselt Põhjasõda) ajal uppunud allikasse mitutuhat vene sõdurit ja allika ümbruses olevat hiljemgi näha olnud vanu sõjakaevikuid. Allikas ise olevat tekkinud maavärisemisest. Kuna allikas on väga sügav, siis peeti seda ühtlasi põrguväravaks, mille kaudu vanasarvik ise käivat maa peal.
    * Vatlas asub Äiasilma allikas, mis on vanast ajast kuulus ohvri- või nõiaallikas, mille iseäranus seisnud selles, et ta olevat ühenduses olnud ümbruskonna talude kaevudega. Kord kukkunud Kaeru talu kaevu hani ja tulnud välja Äiasilma allikast. Selle talu ja allika vahe olnud 2 km.
    * Nehatu külas oli vanasti tuntud terviseallikas, mille vett viidi ravimise otstarbel kauge maa taha. Allikasse visati raha, soola, viljateri ja riidetükke.
    * Haeskas jooksnud ühe tamme juurte alt välja allikas, millest vanasti toodi jaanipäeva öösel vett. Kes seda vett jõi või tarvitas näo pesemiseks, see vabanes kõigist haigustest. Eriti heaks rohuks olnud allika vesi silmahaiguste vastu.

Eesti folklooris on mitmeid jälgi keskaegsest pühakutekultusest. Kujutlus kristlikest pühakutest on segunenud usuga kaitsehaldjatesse. Lääne-Eestis tunti majahaldja ja viljakuse edendajana Tõnni, kelle kultus püsis 19. sajandi keskpaigani. Tõnni nimi on mugandus katoliku pühaku Antoniuse nimest, kes oli loomade, eriti sigade kaitsja. Tõnni esindas iidolina vahaküünal või puust nukk, mida hoiti toalakas või aidas tõnnivakas, kuhu viidi ohvriks peamiselt toiduaineid. Tõnn oli taluhaldjas, keda iga pere omaette kummardas.
    * Aastaid tagasi ühel vanaperenaisel künataoline Tõnni vakk reheall loomade juures. Perenaine pannus sissa igast värskest asjast, lihast, leivast, viljast ja uuest kangast, esimese osa. Siis pidanud majapidamine korda minema. Vakk haisenud hirmsasti. Surres manitsenud perenaine minijat, et ärgu see hakaku seda kuntsi pidama, kuna ei oskavat õieti. /Kullamaa/
    * Tõnnivakk oli aida nurgas, sinna pani peremees igast uudsest asjast osa, uudse viljast, leivast, värskest piimast ja.. Perepoeg võtnud kord naise, noorikul sündinud poeg. Peremees nõudnud ka nooriku piima Tõnnivakka. Sulane läinud kord aita, näind, - punane koer magab vakas. /Kullamaa/
    * Tõnnivakk… nisuke oli enne… inime tegi kasetohust vaka valmis, siis pani küünlast, rauast või mitaalist niukse valatud kuju sinna sisse ja siis kui ta midagi müüs ja raha sai, siis viskas selle sinna sisse, siis Tõnn pidi seda hoidma. See vakk seisis ahju taga. Tõnnivakka ei tohtin teine keegi vaadata kui peremees. Ükskord sulane vaadand, lein 50 rupla seest, läin purjutand selle maha. Ei põle pimedas jään ega aiges ega kedagi. Tõnisepäe öösel tulega läin perenaine ja peremees lauta, Tõnni kuju oli kaasas, siis käin iga looma juures ja küsin: pühä Tõnnike, kas lubad seda mulle. Kui siis kuuldud mingit kassi või iire äält, siis see oln Tõnni ääl, siis seda looma ei tohtin enam pidada. /Kullamaa/
    * Tõnnivakk asus peremehe hoolel toanurgas, teised seda puutuda ja lahti teha ei tohtinud. Sinna korjati Tõnnile kõigist asjust, sööki, riideid ja kõiki asju. Seal pidas peremees vist ka oma väärtasju. Vahest nüüdki öeldakse: Mis tõnnivakka sa korjad. /Kullamaa/
    * Tõnni vakka pidi ike kõigist asjadest sisse panema, muidu ei lähe korda. Vaimud viie siis jälle ära. /Karuse/
    * Piiru pilbastest tehtud korv ja küünal pandud sisse, siis see olnud Tõnni korv. Ahju ees laudil riiulil olnud. /Piirsalu/
    * Tõnnisekott olle olnud. Rehe toa otsas rippund. Toitu viidud sisse Tõnise päeval ika oli viidud. /Lihula/

Viljakushaldjas Metsik edendas vilja-, lina- ja karjakasvu ning tõi kalaõnne. Metsikukultus oli kollektiivne. Metsikukultusest on teateid alates 17. sajandist ja see vaibus 19. sajandi jooksul. Arvatavasti tähendas Metsik algul metsa, metsatukka, aga ka metsa asujat. Hiljem sai Metsik metsa vaimu, metshaldja nimeks. Metsiku tegevusalaks sai taimeriik ja nii laienes ala metsast põllule. Metsaga lähedas ühenduses seisis karigi. Kasutati ju metsa ennem ka karjamaana. Seega sai metshaldjast Metsikust karja kaitsja ja järelvaataja, kellelt loodeti, et ta hundid karjast eemale tõrjub.

Metsikut kehastas suur õlgedest nukk. 1680. aastast Mihkli kihelkonnast pärineva kirjelduse järgi oli see 30 tolli pikk, linadest juuste ja habemega ning selgelt markeeritud sugutiga, peas müts ja õlal puulaastust mõõk. Metsik tehti ühel aastal mehe-, teisel naisekujuline. Need andmed osutavad selgesti Metsikule kui viljakushaldjale. Metsik valmistati enamasti talve hakul ja teda austati laulude ja tantsudega mängutubades, kus koosolemised olevat kohati võtnud pöörase orgastilise ilme. Metsikupidu peeti harilikult vastlapäeval, ka jõulude ja vastlapäeva vahel või varakevadel. Pidulikus rongkäigus viidu Metsik pillimängu, laulu ja tantsu saatel külast välja metsa, külakarjamaale või võõrale maale,asetati puu otsa ja tantsiti tema ümber. Metsik jäeti seotuna puu latva. Metsikukultusega on ilmses suguluses KADAAJAMINE. Teadaolevalt Hanilas tõnisepäeval pimeda tulekul kogunesid külanaised kokku, vanu riideid ja muid asju kaasa tuues. Need panid nad kera moodi kokku. Niisugust kotti vanade riiete ja muude asjadega kutsuti kadaks. Kott seoti kinni, naised võtsid pikad pulgad kätte ja hakkasid kada küla karjamaale veeretama, ise kooris üteldes: “Kada, mine … karjamaale!” Kada pidi karja suvel kõige kurja ja õnnetuste eest hoidma. Karjakaitsja sai riided ja muu tühja-tähja, tänutäheks pidi ta kada valmistajate loomi hoidma.

Pell oli viljakushaldjas või majavaim ja tema nimi on pärit Piiblist – Baal on Vana Testamendi järgi peamine taevajumal, kellest oleneb sigivus ning kasvamine. Pellile ohverdati koduses ohvriaias nagu teistelegi majavimudele ja tontidele, et vältida haigusi ja õnnetusi.
    * Pell olla vanasti see olnd, mis vanasti kõik ära neeland, mina olen sedamoodi kuulnud, mina ei tea paremat. Öeldakse vahest – nagu sur Pell, mis kõik ära neelab. /Kullamaa/
    * Kirjandusmuuseumi materjalide põhjal on Pell Läänemaal olnud esindatud ka ohvrikivina:
    * Pell – see oo jälle üks jumal. Pellele viisid niisamutigi jälle süia ja juua kui teistelegi. Seda öeldakse ikka ebajumalaks. Mo isa rääkis, et suur kibi see on jälle Pell. Kui pühad ond siis ond inimesed ratast ringis seal ümber. /Kullamaa/

Ühe või teise loodusvaldkonna valitsemine ja selle kaitsmine oli haldjate põhiülesanne. Loodushaldjad võisid olla nii heatahtlikud kui kurjad, see sõltus inimese enda õigest või taunimisväärsest käitumisest. Haldjatel oli palju ilmumiskujusid ja muutlik välimus. Sageli kujutati haldjat alasti inimese kujul, mis vastandas teda loodust esindava metsiku olendina inimesele, kes kannab riideid kui tsivilisatsiooni märki.

Üheks näiteks võib tuua vilja kaitsehaldja, keda on nimetatud Läänemaal enamasti Allapallakaks, mujal esineb ka nimi Rukki-Mart, viljaneitsi, rukkinudi. Rukkihaldjat kujutati hirmuäratava olendina, kelle ilmumise ähvardusega lapsi sõnakuulmisele sunniti ja keelati viljapõllus tallamist.
    * Allapallakas peab rukkis elama, mõni olle näin, oln päris alasti, muidu inimese moodi, pahandust põlle kellegile tein ühti. /Hanila/
    * Alapaljakas – rukki haldjas. Näitavat ennast vilksamisi. Olevat halasti. /Hanila/
    * Rukkis oln Allapallakas. /Karuse/
    * Kui mõni jookseb ihualasti ümber, siis on see Allapallakas. /Karuse, Lihula/
    * Rukkipallakas – see põln muud kui laste irmutamene, et lapsed ei lää rukkist tallama. Oln seoke valge, särgi väel.

Läänemaal olid tuntud ka laevahaldjas — Kotermann. Teda kujutati tavaliselt väikese halli vanamehena, mingi loomana vm kujul, kes laeva hukku eel sealt lahkus. Kui Kotermanni vihastada, võinud ta ise laevale õnnetust tuua. Kotermanni kujutelm on võrdlemisi hiline (18.-19. saj.) laen Põhja-Saksa või Hollandi meremeestelt.
    * Laeval on ka vaim. Kui näitab ennast, siis läheb rekki, laev tuleb senna kohta rekki. /Ridala/
    * Kotermann – see peab olema üks laevavaim. Vahel peab nägema teda, meremehed näevad. Kui ta laevast välja läheb ja midagi kaenlas on, siis üks madrus upub. /Ridala/
    * Laevas oli laevavaim. Taga Riguldis pandi laeva ehitamise ajal hõberaha kuskile, et oleks parem õnn. Lõhkusime kord laeva. Kiilu ja tamme vahel või luki vahel oli raha. /Noarootsi/

Näkk kuulub eesti rahvapärimuses mõjukaimate tegelaste hulka. Näkis kehastusid hirmud ohtliku veevalla ees. Loodushaldjate suhtumine inimesse ei ole üheselt määratletav. Nad võivad olla nii heatahtlikud kui kurjad, sageli sõltub suhtumine inimese enese õigest või taunimisväärsest käitumisest. Näkki peeti kardetavaks deemonlikuks olendiks, kes kippus ründama inimest, kes sattus tema tegevuspiirkonda.

Deemonlikel olenditel oli palju ilmumiskujusid ja muutlik välimus. Näki puhul eelistati naise kuju, kuid ta võis esineda ka (vana)mehena, lapsena, loomana, veelinnuna, vees ujuva puunotina jne. Inimesekujulist näkki kirjeldatakse väga sageli alasti inimesena, mis vastandab ta loodust esindava metsiku olendina tsiviliseeritud inimesele. Naiseliku seksuaalsuse ja deemonlikkuse seostamine on tunnuslik ka keskaja deemoneid käsitlevale õpetusele.
    * Vanasti olla noodaga püütud siin üks naisterahvas kinni, tagumine ots olnd tal aga kala moodi. Mehed mõtelnd, et mis ulluga ikka teha ja lasknud ta lahti. Siis kui pääsnd, teind meestele tänuks kummarduse vee peal ja läind minema. Rinnad joosn tal piima. Seda liiva, kus ta püüti, üitakse veel praegu ”neitsi liivaks”. Mehed ütlesid, et see olla mereneitsi. /Ridala/
    * Meres peavad olema merenäkid, soldatid ütlevad, et peavad pesema päeval vahel, kui vihm sajab ja päike paistab. Ta peab istuma vee peal kohe. Tal peab olema kalasaba, aga inimese nisad. Merineitsid ja näkid peavad olema. Vaarao rahvas on ka ikka seesama. /Ridala/
    * Üks vana soldat rääkis, et nad näind, et sedasi veest on üles tõusnd ja “vaarao” üüdnd. Nad on ühe kinni püüdnd, pand vee sisse laeva peal. Madrused akand ta nisasi näpistama. Siis ta näidand nii äbelik olema, naesterahvas olnd. /Ridala/
    * Hülged on sündinud siis, kui Iisraeli rahvas läks läbi Punasest merest. Vaarao rahvas jäi vette. Neist said hülged. Hülged karjuvad praegugi “vaarao, vaarao”. Hüljes on inimese moodi.

Kurat on eesti rahvapärimuses kõige populaarsem üleloomulik olend, kes esineb muinasjuttudes, naljandites, muistendites, uskumusteadetes, lauludes, vanasõnades. Kurat on kurja ja paha kehastus, hea (Jumala) vastand. Kurat sai eesti rahvausundis olulise koha seoses kristliku maailmavaate levikuga. Tabusõnana on kurat saanud hulgaliselt paralleelnimetusi. Kurat ilmub enamasti inimese kujul, vähem loomana või saba, sarvede ja loomajalgadega saatürliku olendina.

Kuradiga on segunenud paljud hirmutavad vaimud, näiteks kratid ehk varavedajad ning juhmid hiiud, näiteks Vanapagan. Vanapaganat kujutatakse kuraditaolise suure jõuga, kuid kohtlase olendina. Läänemaal on kuradi kohta peamiselt lood, kus Vanapaganana kujundab loodust ümber – viskab ja kannab kive, jätab jälgi kividele, ehitab, künnab jne, võitleb Kalevipoja, Suure Tõllu ja kirikuga.

    * Vanapagan tahab põrgut ehitada, tambib Mõisaküla raba.
    * Kloostrimõisa lähedal on mägi – Salumägi. Selle lähedal oli Tuuliku rehi. Vanapagan tulnud rehest välja tükkis pingiga, pingi külge kinni seotud. Kukkus mäest alla koos pingiga. Olevat öelnud, et selle koha peal ei pea rohtu kasvama ega inimesi käima. Mäel ongi kukkumise koht näha, seal ei kasva rohtu ega seal ei käi ka keegi. Pole asja kellelgi üles ronida.
    * Martna Ehmja küla linnamäge kutsutakse Kuradimäeks ja seal olevat ka Kuradikivi. Kuradimäeks sellepärast, et kuradid käivad seal öösiti kell 12 tantsimas.
    * Haapsalu lahes on saar, mida hüütakse Ruunarahuks. Sinna kogunud Vanapagan endale hobuseid, kui tahtnud minna õiguse vastu sõdima. Aga inimesed saanud sellest teada ja hakanud seda saart piirama. Vanapagan ise saanud säält kuidagiviisi põgenema, aga hobused jäänud sinna ja surnud söögipuudusesse. Pärast seda on tihti nähtud Vanapaganat sääl otsimas, et kas ei ole sääl veel mõni hobune, millega saaks minna õigust võitma.
    * Poole kilomeetri kaugusel Martnast on kivi, kus kurat kedrand laupäeva öösiti.
    * Suur Tõll viskab Suure väina kaldal magava Vanapagana liivahunniku alla. See liivapeotäis on praegu näha Kiireste mäe kujul endises Massu vallas.

Nõiduse valdkonda kuulub ka kratt, eesti uskumuste populaarsemaid kujusid. Kratil on mitmeid erinevaid nimetusi – puuk, tont, pisuhänd jm. Kratt oli olend, kes lendas ringi tule- või sädemejoana ja kandis kokku vara: vilja, piima, rõivaid, raha jm. Varasema arusaama järgi käis inimese hing või inimene ise nõiasõnade järgi kratiks. Hiljem on germaani rahvaste mõjul tekkinud kujutelm omavalmistatud krattidest.

Selle meisterdamiseks on antud konkreetseid juhtnööre, kusjuures üldine on olnud usk, et inimese kätetöö elustamiseks tuleb kuradile kolm tilka verd anda. Patt seisnes kuradiga verelepingu sõlmimises, mis tähendas hinge müümist temale. Selles mõttes oli krati peremees võrreldav nõiaga. Kaitseks krati vastu ja tema kinnipüüdmiseks rakendati mitmesugust tõrjemaagiat. Krati kohta on Kirjandusmuuseumis üllatavalt palju teateid Läänemaalt.

    * Kui inimese hing läks välja, siis läks teise juure krätiks. Inimene ise magab. Krätil on suur saba. Läheb kohe unka. /Noarootsi/
    * Üks naine kein krätiks. Pojad rääkin. /Noarootsi/
    * Vanamees ülgejahilt tulles näinud, et tulesoru tulnd. Vanamees oli oma isalt kuulnd, et kui sa kräti kohta midagi nimetad, siis ta selleks ka kohe muutub. Ta ütelnd kolm korda: kräti kartsas. Kolm pulka nagu kartsas kohe mehe ees. /Noarootsi/
    * Kratt ja tuleaga – see on vist üks, see on ka kraamivädaja, teise inimese käest toob ja teisele viib. Peab punane kera olema, peab katuse unkast sisse käima. Eks see kuri inimene ole, kis teda kurjaga seltsis teeb ja saadab. /Piirsalu/
    * Kratti – mõni ütleb tuleaga – saadud õbekuuliga või leivaraasukestega maha lasta. /Piirsalu/
    * See olnd niisugune nagu konn. Ronind säärt pidi üles ja imend lehma nisast piima. Tee raud tulseks ja turka, siis kaob ää. Siis pärast kuula, kes aige, see on käind See oli inimene neh. /Piirsalu/
    * Kratid vedasid teiste viljajätkud ära. /Martna/
    * Kratt olevat musta kassi sarnane – veab peremehele vara kokku, peremees söödab teda selle eest, pand söögi kausiga toa peale. /Kullamaa/
    * Kratt läind rehaltsi alt, suurem oli kui kass, aga kassi moodi. Kandis kõik varandust, pole tal lammast olnd, aga lambavillu olnd veel küll. /Kullamaa/
    * Tuliänd on nagu ratas, nagu tuline ratas veeres maad mööda, vedas omanikule vilja. /Karuse, Lihula/
    * Räägiti jälle pisuhändadest, et inimene saadab oma inge vällä teese aidast villa vädama, et niikaua keha maas surn ja... Vanast oln tarku, kes neid seisma pand, kui suure tulesoraga lööb. Kummargili tagaspidi oli riidid läbi jalgevahe läbi vädan, ja siis oli pisuhänd seisma jään. Kui ta siis oma kuntsiga oli lahti lasn, siis ta läin senna majasse, kus ta oli pidan menema ja pand selle põlema. /Karuse/
    * Tuliänd on niisugune ümmargune kuuli sarnane tume tuli, mis kotiga ööse teise inimese käest kõik sugu vara käib toomas, ühe kurja ja targa inimesel olevat tuli änd, üks saadana sulane. /Karuse/
    * Puugad käisid lehmade all imemas, kassi moodi pidid olema. /Hanila/
    * Perenaine viis igal hommikul pööningule krätile süüa. Krätid elasid pööningul vakkade sees, valged linad üle, kädisesid nagu luiged. Üks oli isane, teine emane. /Ridala/
    * Ööse suured tulelondid keisid katuse ungast välja. Viisid leivajätku ää. Tuliännad üüti. Ta oli justkui tulelont läks, väga palju jah oli enne neid. /Ridala/
    * See üiti pisuand, suur tulelont taga, ja viia teise villa aidast ää. See oli nõid, kes sedasi pisuända käis ja vedas teise aidast villa ää. /Ridala/
    * Krati omanik on kuradiga ühenduses. Krati eest annab oma hinge kuradile. /Ridala/
    * Üks mees sõitis hobusega ja nägi kuidas ta kõrval mööda valli sõitis vedeaja. Tuli oli ees, mustad tiivad pääl, kaherattaga käru järel. /Ridala/
    * Krätt peab keima taevaalust mööda, tuulelohe moodi peab olema. /Lääne-Nigula/
    * Poiss olnud karjas Malle soos, näinud, kuis kratt maast üles tõusnud. Poisid kivid kätte ja kratti piirama. Kratt ei pääsnud edasi, poisid alati kividega ees. Krati pea olnud kassi moodi. Üks poiss ajanud püksid maha, midagi kukkunud. Teisel päeval leitud sealt põlenud vilja, rukist, otri. Kui kratil suur koorem peal on, õõtsub üles-alla. Ükskord jutlustaja nägi kratti Koloveres laada ajal. Laat oli kahel päeval, öösel tehti tuld. Kratt läinud nagu tulejuga üle laadaplatsi. Kui kratt maja süütab, põleb maja raginal. /Lääne-Nigula/

Huvitavaid teateid on Kirjandusmuuseumis ka krati tegemise ja kasutamise kohta:

    * Kui krätti tahetakse teha, peab üks saja-aastane peale pühi, üks saja aastane vokki tald, üks sauna viht, ja tükk takkusi võetama, need keik kokku siduma, rist tee peale minema ja takkud põlema süütama. Siis peab see lindama hakkama ja krättiks jäema ja keik sugu varandust kokku vidama hakkama. Aga igakord peab talle senna rist tee peale õhtu vastu minema ja seda varandust ta käest vasta võtma. Süüa peab talle andma tangu pudru ja jahu suppi. Vihastada ei tohi teda mudu lindab ta maea ligidale, ja süistab maea põlema. /Haapsalu/
    * Varanduse tooja ehk vidaja. Tehakse sell kombel, et inimene kolm nelja päeva õhtut (eha valgel) läheb ristteede peale ja võttab omaga ligi kolm sannas viheldud vihta. Kolmandamal õhtul tulla siis kange tuule keerd ja ta piab siis vihad tuule keeru sisse viskama käskides “Too mulle varandust!” /Lääne-Nigula/
    * Rikas mees õpetab vaest, kuis rikkaks saada: tuleb teha kratt. Selleks võetakse saunast vihtu, aetakse mustal kassil ing välja. Siis viiakse kass vana kuu neljapäeval sauna lavale, kaks vihta tiibadeks, kaks elavat süttsilmadeks, ise üütakse, et kratt ellu tõuseks. Teisel ja kolmandal neljapäeval viiakse kratile süüa, kolmandal neljapäeval kratt hakkab liigutama, küsib juua. Siis peab andma pahema käe nimetissõrme otsast kolm tilka verd. Kratt tõuseb siis lendu, küsib tööd, eluaset. Ta juhatatakse elama toa äära pääle, kus on vaikne ja üksik koht. Kratt hakkab teenima, talle tuleb ainult süüa anda. Ära tulles ei tohi teiste loomadega tegemist teha. Kui sülitada valge hobuse saba alla 3 korda, saab hea kratt. /Lääne-Nigula/
    * Maider Ants teinud korra kratti, kuna kuulnud et see veab vara. Ants olnud vaene, tulnud kroonust. Ta käinud kolmel neljapäeva õhtul ristteel, vana luud ja vanad püksid kaasas. Esimesel õhtul üks noorhärra möödunud, torganud kepiga ta tööd, teisel korral kusnud koer ta krati pääle. Kolmandal neljapäeval tulnud uhke härra tõllas. Ants jooksnud minema suures hirmus, kuigi härra teda tagasi hüüdnud. Kratt jäänud sinna. /LääneNigula/
    * Krätti tehtud: üks vana saunaviht võetud, risttee peal tehtud, nimetissõrmest kolm tilka verd antud. /Ridala/
    * Pidi kolm tilka verd antama krati eest ja vanakuradiga kontraht tehtama 25 aasta peale. Kui ei täida kontrahti, pidi majad põlema pandama. /Ridala/
    * Krätt on inimese tehtod elukas. Teda tehakse: üks vana vokki pink, viibsiko harud, ahju pühkimese luua võrud ja pagan täeb mis sene kiik kokko ajatakse kolm neljase õhtod tehakse test vanapagana abiga siis hakkab ta vilja teiste aitadest ja salvedest ära vedama. /Ridala/
    * Mõisnikud tegid tontisid “seitsmenda Moosese piibli” abil. /Ridala/
    * Üks Väike-Rõude mees teinud krätti. Üks saunaviht, üks ahjuluud ja üks kraapluud, pannud need kokku, aga pole kratile hinge sisse saanud. Kuulnud, et peab kolm neljapäeva õhtut ristteel käima. Mees käinud kaks neljapäeva õhtut. Pole midagi olnud. kolmandal neljapäeva õhtul kuulnud kauget mühinat metsast, hirmunud ära, pannud plagama, visand selle juraka maha. Tuul pidanud teda ära viima jooksuga. /Ridala/
    * Kratt - äkepakkudest jalad, õlekotist kõht, koera pealuu peaks, kolmekeesed paelad, nendega kinniseotud. /Piirsalu/
    * Enne muiste oli olnd üks vätur või tulihänd, kes oli varandust kokku vädanud. See oli tehtud vanast ratta rummust ja vana ahu luuast ja tea veel, mis rämpsu veel oli senna juure pandud. Siis hommiku koidu aegas nähti, kuidas suur tulelont tuleb, siis vaadati, kust maja katuse unkast ta sisse läks, sinna siis pidi varandust viidama. Kui ta oli madalasse läind, lai tulesaba taga, siis tal oli väga raske koorm olnd, aga kui kõrgest käind, siis – kerge koorm. /Kirbla/
    * Neljabe õhta ristteel vilistades tuleb kolmanda vile peale kurivaim ja küsib mis vilistaja tahab. Kurivaim küsib ehk tahad et pisuänd selle vilja toob. Kui mees tahab, siis on kurivaim nõus, aga tasuks peab mees kurjale vaimule vasaku käe nimetissõrmest kolm tilka verd andma. Kui mees lubab verd anda, siis akkab kurat teda teenima. /Hanila/
    * Pisuänna jaoks oli ratas katuse ungaauku. Sulane võttis selle vana ratta ja viskas ära. Peremees sidus uue asemele. Selle ratta rummu läbi tuli pisuänd ja tõi peremehele saaki (vilja, erned, ube ja läätsi). /Hanila/
    * Sulane pand tühja nõu õhtu aita. Rangid pand sisse. Ommiku oln rangid kadun. Pisuänd toon nõu vilja täis – rangid jään alla. /Karuse/
    * Pusa… Pusakonn… Ega see põlegi konn. See niisuke vädaja konna kujul. ükskord üks eit keetnud iga lauba õhtu kangesti iad piimasuppi. Teenijatüdruk mõtend – kust kohast ta võtab selle piima – lehmad ei lüpsa ja kodust ta ka ära ei käi. Ükskord lauba õhtu, kõik läind sauna vihtlema – alati siis, kui kõik saunas olnd, ta keetnud suppi – tüdruk jäänd pimedas nurka valvama – ennemuiste olid pimedad tuled – kui supp valmis saand, siis eit üüdnud seda konna. Siis tulnudki suur kärnkonn paja ääre peale ja oksendanud piima patta mis kolinal. sest ajast tüdruk põle änam seda suppi söönd. /Kullamaa/
    * Tehtud ristteel kratt. Kolm tilka verd antud. Kratt vedanud öösiti teisest perest. Vigalas Kaljaste külas kratt läind öösi unkast sisse, tulejoru taga. Toidunõud tare otsa peal. Sinna vedand varandust sisse. /Kullamaa/
    * Kolm nellaba õhtut ikka kratti tehe. Kolm va aholuuda pandama kokko. Sõnad juure lugeda ja … Mõni pääst ikka perss taguse paela lahti, siis kukkund maha. /Kullamaa/
    * Kolm neljapäeva õhtad käidud krätti risttee peal tegemas. Leivalabidas ja takukoonlad viidud sinna, seal tehtud neid. Kel need olid see oli rikas. Mõni katsund laska, aavlid tulnd eese kätte. /Martna/

Krattidega pidi ka ettevaatlik olema, et nad ei vihastaks ja kättemaksuplaane hauduma ei hakkaks. Kratti väljavihastades olid õnnetused kerged tulema:

    * Kord oli rikas talu. Talu sulane märkas, et perenaine iga kolma- ja laupäeva õhtul pani kapi peale putru ja piima, mida imelik hall loom südaööl sööma tuli. Saba lohises mööda maad. Sulasele oli selge, et tegu kratiga. Hakkas teist petma. Kord pani tuhka pudru asemele. Kratt tuli sisse ja märkas pettust, tormas kolinaga välja. Perenaine tõusis ehmunult voodist. Sulase vigurist kuuldes kukkus pikali. Teisel päeval põlesid kõik selle talu hooned maha. /Ridala/
    * Perenaine teeb kratti. Sulane vaatab salaja pealt. Teeb järele. On ühe sõna unustanud ja tema kratt saab kolme jalaga. On palju tugevam ja virgem kui perenaise neljajalgne kratt. Sulane sai krati läbi rikkaks. Tahtis lõpuks temast lahti saada. Kord sulane sööb krattide pudru. Jätab väljaheited asemele. Kratid tulevad sööma. Sulase kratt ei söö, ütleb: “Äkk, äkk!” Perenaise oma: “Pupp, pupp!” , aga sööb. Kratid lähevad riidu, kuni mõlemad venduvad pettuses. Panevad kättemaksuks maja põlema, ise ronivad aiateibas olevasse rattarummu. Sulane näeb seda ja viskab rummu tulle. Nii saavad kratid otsa.
    * Kratid kahte moodi, ühed tulega, teised ilma…Käivad varandust korjamas, tulevad unkast sissekui palgid.Laudil on nende jaoks kauss,sinna peremees paneb kratile süüa. Korra sulane söönd kausi tühjaks ja pärast sittund kaussi. Kratid tuld tagasi,akand sööm, kuid asi ei ole õige, vaadand kaussi, üks ütld äkk, teine pupp, - viimati saand aru, läind välja ja pistnd maja põlema. /Kolovere/

Nagu eelpoolkirjutatus nähtub, on läänlaste uskumused heterogeensed ja vastuolulised nagu inimese mõttemaailmgi. Teadmatus, soovid, unistused, rahulolematus, hirmud jm tunded, mis üldjuhul väljendavad hirmu, et ei suudeta kontrollida ja juhtida olukordi, et on ”tumedad jõud”, mis mõjutavad nende elu, on arvatavasti olnud tõukeks mütoloogiliste olendite kireva maailma ja üleloomulike jõudude tõelisuseks pidamisel. Eks igal ajal ole üritatud maailma omal kombel korrastada. Eestlaste kui töörügaja rahva maailm korrastus läbi töö ja elatisega seotud ootuste. Eespool on käsitletu on ainult põgus vaade esivanemate mõttemaailma ja sedagi lähtumata žanrispetsiifikast. Loodan, et kunagi mõni selle eriala professionaal kirjutab põhjaliku töö läänlaste usuelust.

Talis Vare, 1996. a.

Teadaolevalt esimest korda seostas sini-must-valget värvikombinatsiooni eesti rahvusvärvidega Tartu Ülikooli usuteaduskonna üliõpilane Jaan Bergmann oma luuletuses “Eesti lipp”, mis ilmus M. J. Eiseni poolt 1881. a. välja antud kogus “Eesti luuletused”. Selle viimane salm algab:
“Kus kolme värvi kaunistuses
Must, valge, helesinine,
Kus usk ja lootus armastuses
On ühel meelel täieste, ... “ Samal mehel ning teisteski rahvuslikes ringkondades levis veel mõte sini-must-rohelisest ja must-rohe-sinisest värvikombinatsioonidest, kuid ajalugu lükkas need peagi tahaplaanile. Värvikolmiku ametlikuks sünniks võib pidada 29. septembrit 1881, kui Tartus tuli kokku “osakonna” (loe: korporatsiooni) “Vironia” (hilisem Eesti Üliõpilaste Selts) asutav koosolek, kus lisaks teistele tuntud rahvusliikumise tegelastele osales ka eelpoolnimetatud J. Bergmann. Organisatsioon otsustas võtta endale tunnusvärvideks sini-must-valge kombinatsiooni, kusjuures esitati iga värvi kohta ka põhjendused. Esimene avalik esinemine sellise värvikombinatsiooniga leidis aset 7. aprillil 1882, mil Tartu Ülikooli usuteaduskonna üliõpilane ja “Vironia” liige Aleksander Mõtus sõitis voorimehetroskas värvitekkel peas läbi Tartu kesklinna tänavate. Rüütli tänaval peatati ta saksa korporantide poolt, kes hiljem ta kolmevärvilise tekli jalge alla tallasid. Kaks aastat peale seda, s.o 1884. a. kevadel levis dr. K. A. Hermanni perekonnas mõte õmmelda sellistes värvides lipp. Mõtte algatajaks oli dr. Hermanni abikaasa Paula Hermann, kes koos maja naisperega sama aasta märtsis-aprillis õmbles EÜS-le sini-must-valge lipu. Selle esimese rahvusvärvides lipu (mida praegu säilitatakse Eesti Rahva Muuseumis) õnnistamine ja pühitsemine leidis aset 4.-5. juunil 1884. Päev varem oli EÜS-i seltskond vankritel Otepääle saabunud. 6 versta enne Otepääd rulliti lipp lahti ning lasti vabalt lehvida. See oli esimene kord, kui avalikkus võis sini-must-valget lippu näha. Ka kolmandal peopäeval sõideti lehviva lipuga kiriku juurest Pühajärve äärde (edasi-tagasi umbes 6 km).
Järgnevatel aastatel levis kolme värvi kombinatsioon tasapisi üle Eesti. 1886. a. 13. juulil toimus Tallinnas I Harjumaa laulupidu, kus suurvürst Vladimiri abikaasale annetati eesti värvides põll. 1891. a. 15. juunil Eesti IV Üldlaulupeo rongkäigus Tartus kasutati sini-must-valgeid lindikesi vanikute kaunistamiseks, samade värvidega rosett oli koorijuhtide rinnamärgiks. 1892. a. märtsis loodi esimene muusikateos sini-must-valgele ainesele. See oli Aleksander Läte poolt viisistatud Martin Lipu luuletus “Eesti lipu laul”. A. Taska toob oma raamatus “Sini-must-valge 100 aastat” ära Elisabeth Lammase (sünd. 1875) mälestused, mille järgi olnud näiteks Laiuse kihelkonnas Kivijärve vallas “...kõikides taludes juba kaua aega enne sajandi vahetust sini-must-valged lipud. Nii oli ka meie talus lipp juba sel ajal, kui ma käisin kooris laulmas Tallinna laulupeo jaoks, mis toimus 1896. a. Taludes olid lipud eri mõõtudes. Oli suuri ja väikesi ja neid tarvitati pidudel ja perekondlikel sündmustel, eriti pulmades.” V Üldlaulupeol, mis toimus 18.-20. juunini 1894. a. Tartus Liivimaa talurahva pärisorjusest vabastamise 75. aastapäeva tähistamiseks, ilmusid Suure-Jaani laulukoor Ilmarine ja Tartu-Maarja koguduse laulukoor peole oma uute sini-must-valgete lippudega. VI Üldlaulupeole Tallinnas 1896. a. ilmusid juba paljud koorid rahvuslipuga. Konkreetselt on nimetatud Kivijärve ja Rõuge laulukoori. Haapsalus tegutseva Eesti Kungla Karskuse Seltsi laulukoori lipp paistis selle poolest silma, et sini-must-valged värvid olid lipusse hästi p e i d e t u d (Jakob Hurda märkus — autori sõrendus). Eesti meredel lehvis see lipp veel varem. Kaubalaevaaktsiaseltsi “Linda” (kuni 1893) lipuks oli sini-must-valge, mille keskosas kuldne “L”.

Rahvuslik seltsitegevus Läänemaal
1895. a. lõi Karl Hellat Haapsallu Kungla Seltsi ning juba järgmisel aastal suutis ta Haapsalus organiseerida laulupeo. Seda sündmust ei saa aga ka parima tahtmise juures väga afiðeerida, kuna Haapsalu rahvuslikus liikumises sugugi esimest osa ei etendanud. Nii kurb kui see pole, oli rahvusliku seltsitegevusega hilja peale jäädud. Enamus eestlust kandvad organisatsioonid loodi Eestis ligi 30 aastat enne Kunglat, mõned aga juba tunduvalt varem. Olgu siinkohal mainitud vaid Laiuse meeskoori (1827), Väägvere pasunakoori (1839), Põltsamaa segakoori Heli (1840), Torma pasunakoori (1848) jne. Juba enne III Üldlaulupidu, mis toimus 1880. a. Tartus, püüdis Läänemaad virgutada Mihkel Veske, kes pöördus Lihula koolmeistri ja tuntud kirjamehe J. Pärna poole, et ta aitaks laulupeo jaoks koore organiseerida. Siinset olukorda vägagi iseloomustav oli J. Pärna vastus Veskele 16. augustist 1879: “Kurvastusega pean sule näpu vahele võtma ja Läänemaalt sõnumid Tartusse saatma, mis mulle südant ei soojenda. Läänemaal ei ole veel ühtegi laulu- ega muusikakoori ja neid minul asutada otse võimatu asi, ehk ma peaks peaga läbi seina pugema, tuulest ja vihmaveest elama ja siis koorisid jalale seadma. Juba oma kirjalikkude tööde pärast eesti rahva kasuks sõimatakse mind siin sotsiaaldemokraatlaseks, rahva mässama ajajaks jne., ehk mina nende sõnade sisugi veel ei tunne; siis saaks ma vist päris Saatanaks nimetatud, kui ma laulukoorisid veel hakkaks võõrastes kihelkondades asutama ja neid Lihulasse kokku kutsuma. Ma rääkisin veel mõne mõistliku eesti mehega selle asja üle, lugesin Sinu kirja ette, aga ka nemad arvasivad seda asja koguni võimatumaks. Läänemaal ei ole veel ühtegi kihelkonnakooli, köstrid on vanad, laulujuhatuse tundmata mehed, vallakoolmeistrid ei tohi ilma õpetaja lubata ühtegi ette võtta ja ma usun, et viimsed nendele lubagi ei saa andma kuhugi laulmisele ja mängimisele kokku minna, ehk kui nad seda ilma lubata teeksivad, siis oleksivad nad vaesed viimast aastat oma kohtade peal. Ka Lihula kodanikud, kes ennast puhtad sakslased arvavad olema, ehk küll igast kõnekäänust ära tunda, et nad seda ei ole, ei saaks minule luba andma nende koolimajas eesti laulusid laulda ega eesti rahvast, kes ju päris sead nende meelest on, nende maja reostama tulla, ja muud kohta selle tarbeks ma ei tunne.” Läänemaa olevat muudest maakondadest 50 aastat taga, ja teoorjus valitsevat seal veel tugevasti. Pärn ei suutvat midagi organiseerida, ja leitagu parem keegi teine selleks. Parasjagu möllasid Läänemaal ka lahkusulised liikumised, mis võtsid mitmes kihelkonnas kõik võimalused rahva muusikaliseks tegevuseks. III laulupeol Tallinnas oli Läänemaalt esindatud vaid Kasti (praegu Raplamaa) mees- ja segakoor 37 lauljaga P. Vaheri juhtimisel. Kui laulupeorongkäik jõudis Toompeale kubernerilossi ette, et pidupresident C. v. Wistinghausen saaks kubernerile üle anda eesti rahva truudusetunnistuse, polnud viimast lossis. Kuberner Polivanov oli sõitnud troonipärija vastuvõtuks Haapsallu . Seega peame tõesti tänulikud olema Karl Hellati, Miina Härma ja David Otto Wirkhausi “dessandile” Haapsallu 1896. aastal. Tänu neile sündis ja jõudis VI Üldlaulupeole ka Haapsalu Kungla Selts.

Mati Mandel, 2002. a.

Artikkel ilmus esmakordselt ajalehes Lääne Elu, 8. jaanuaril 2002.

2001. aasta suvel sattusid arheoloogid Läänemaal mitme sensatsiooniga meediaväljaannetesse. Nüüd võib juba kõigest avastatust liigsete emotsioonideta arutleda. Mida kardinaalselt uut on siis toonud mööduv ja mõni eelminegi aasta teadmistesse Läänemaa muinasajast? Esmalt kõige üldisemast. Nii ulatuslikke arheoloogilisi kaevamisi nagu 1980ndatel aastatel pole Läänemaa muinasmälestistel viimasel ajal enam toimunud. Ometi ei ole uurimistöö lakanud. Käesoleva kirjutise autor lõpetab 2002. aastal teadusfondi finantseeritud uurimuse Läänemaa 5.-13. sajandi kalmetest. Selle uurimistöö põhisisuks on kõnealuse ajajärgu matmiskombestiku üksikasjade täpsustamine. Töö käigus otsitakse ja registreeritakse seni teadmata kalmeid ja ka muid muistiseid. Need uuringud on juba üsna oluliselt muutnud varasemat ettekujutust Läänemaa muinasajast. Nii mõndagi on muutunud isegi raamatus „Läänemaa esiajalugu” 8 aasta eest kirjutatuga võrreldes.

Viimastel aastatel täpsustusid mitmete muistise dateeringud. Ainuke Läänemaal seni läbi uuritud kivikirstkalme Kasekülas dateeriti kaevamiste ajal I aastatuhande lõppu e. Kr. Praegu arvatakse kalme olevat ehitatud nooremal pronksiajal, s. o. veel 600-700 aastat varem. Täpsustus ka Kaseküla kalmekihi all teada olnud muinasasula vanus. Nüüd teame, et seal elati juba kiviaja lõpul. Kõmsi tarandkalmete ehituasaeg, mille arheoloog Vello Lõugas paigutas 1.-2. sajandisse, on nüüd nihkunud 400-500 aastat varasemasse aega. Veidi vanemaks kui varem peetakse praegu ka allakirjutanu poolt uuritud Poanse tarandkalmeid. Väga põnevaid tulemusi andis Lihula, Kaseküla ja Poanse kalmete inimluude uurimine. Oleme neist varem Lääne Elu veergudel ka kirjutanud. Praegu uuritakse mitmete teiste läbi kaevatud Läänemaa kalmete luumaterjali.

Läänemaal pole külatuumikut, põllulappi ega karjamaad, mida arheoloogi pilk poleks viimase kolmekümne aasta jooksul juba otsivalt seiranud. Ometi leitakse igal aastal juurde mõned uued asulakohad, kalmed või muinaspõllud. Ühelt poolt on põhjuseks arheoloogide teadmiste ja kogemuste täienemine, teiselt poolt ka asjaolu, et alati ei satuta võimaliku muistise asukohale avastamiseks just kõige sobivamal hetkel. Leitud on isegi mitmeid kivi- ja pronksiaegseid asulaid, milliseid varem Läänemaal üldse teada polnud. Lisaks juba mainitud Kasekülale leiti noorema kiviaja asulakoht ka sealt kaks kilomeetrit loode poolt Rõustest. Kolmanda samaaegse elamispaiga jäljed avastati Valge-Risti - Nõva tee ääres. Seni teadmata pronksiaegsele asulakohale viitab keraamikaleid Kullamaalt, sealse veehoidla idakaldalt. Ilmselt kuulub pronksiaega ka üks kolmest Vatla linnuse lähedal ammu teada olevast, kuid seni muinasaja lõppu dateeritud asulakohast. Järjest huvitavamaks muutub Ridala lähisümbrus. Suure-Ahli külast leiti Ridala kandi esimene väikeselohuline kultusekivi. Varem on neid, viimasel ajal peamiselt viljakusmaagiaga seostatavaid kive leitud üksnes Matsalu lahest lõunasse jäävast piirkonnast ja Taebla–Uugla–Jalukse ümbrusest. Lisaks varem teada olnutele avastati 2001. aastal muinasasulate kultuurkihid Suure-Saanika külas ja Ridala kirikust 800 m põhja pool. Nii teatakse Ridala muinaskihelkonna südames, linnulennult 5 kilomeetri raadiuses ümber Tubrilinna linnuse juba 14 muistset külaaset. Seega on Ridala tihedaima asustusega kihelkonnakeskus muinasaja lõpu Läänemaal.

Käesoleval aastal õnnestus Salevere Salumäelt leida isegi seni teadmata linnus. Allakirjutanult on juba korduvalt küsitud — kui Läänemaa on üks arheoloogiliselt kõige paremini läbi uuritud piirkondi Eestis, miks seda linnust siis varem ei avastatud? Põhjusi on mitu. 1970ndate aastate algul teostas Läänemaal väga aktiivseid väliuuringuid arheoloog Vello Lõugas. Tema avastas Salevere Salumäe idaosast tarandkalme ja kirjutas raamatus „Arheoloogiga Eestimaa teedel”: „Kalmest põhja pool sarapuuvõsa all on palju vanu põllujäänuseid, osa neist (eriti kivivared) võivad kuuluda isegi muinasaega.” Kirjutatust jääb mulje, et Vello Lõugas uuris Salevere Salumäe siis juba väga põhjalikult läbi. Tegelikult see nii ei olnud. Teiseks põhjuseks on asjaolu, et Salumäge katab väga tihe lehtpuumets, mis muudab selle suvel lausa läbinähtamatuks. Arheoloogilise luure (muististe otsimise) jaoks ongi parim aeg varakevad ja hilissügis, mil lehestik puudub. Siis leidub aga alati piirkondi, mille läbiuurimisega on kibekiire. Ja nii lükatigi Salevere Salumäe uurimine ikka ja jälle mõttega — „kuna mägi on täies ulatuses looduskaitse all, ei ohusta sealseid muistiseid miski” — tulevikku. Kolmandaks põhjuseks tuleb pidada asjaolu, et Salevere linnuse vall on mõõtmetelt üsnagi tagasihoidlik, isegi tagasihoidlikum kui Massu linnusel. Tavainimene, kes taolisi muistiseid enne näinud pole, ei tuleks iial mõttele, et tegu võib olla linnusega. Möödunud oktoobris, kui lehed olid juba langenud, sai Salevere linnuse ja kogu mäega põhjalikumalt tutvutud. Selgus mõndagi huvitavat. Linnus on ehitatud Salevere Salumäe põhjakalda äärde, nii et põhja poolt kaitseb teda enam kui 10 m kõrgune, püstloodis langev kallas ise. Edelast, lõunast ja kagust on 270 m pikkune ja 100 m laiune linnuseõu aga piiratud poolkaares kulgeva, 5-6 m laiuse ja maksimaalselt kuni 1 m kõrguse, laugete nõlvadega valliga. Põgusad uuringud näitasid, et vall koosneb kokku loobitud paekividest ja vähesest huumuserikkast mullast kivide vahel. Ometi ei ole valli ehitus kogu ulatuses ühetaoline. Lõunaküljel koosneb selle üks osa peamiselt hoopis suurematest, kuni 1 meetri läbimõõduga raudkividest. Ka leidub lõunaküljel kohti, kus samasuuri kive on valli välisserva lausa ritta seatud. Linnuse ja selle lähikonna uurimine näitas veel, et kogu mägi on kunagi olnud põld: kõikjal, sealhulgas linnuse õuel, leidub vanu, tugevasti kamardunud põllukivihunnikuid ja põllupeenraid. Pole kahtlust, et tegu on väga vanade, vähemalt 2000 aasta vanuste põlluharimise jälgedega. Sealhulgas leidub kivivarede hulgas tõenäoliselt ka sama vanu kivikalmeid.

Läänemaal oli registreeritud ka mitmeid kalmeid, mille täpsemat ajalist kuuluvust seni ei teatud. Möödunud suve peaeesmärgiks oligi selliste matmispaikade vanuse ja tüübi kindlakstegemine. Seepärast toimusid väiksemaulatuslikud kaevamised tervelt 11 kohas. Huvitavaid tulemusi andsid kaevamised Ristil, Tagaveres ja Käbla külas, lausa sensatsioonilisteks kujunesid need aga Keskveres. Varase rauaaja asustusjälgi oli seni teada vaid Kõmsi–Poanse–Vatla piirkonnast Matsalu lahest lõunas ja Taebla-Uugla kandist Haapsalust idas. Nüüd saadi tolleaegse elu tõendeid mujaltki. Risti „Kalvamäge” peeti seni muinasaja lõpu kalmeks. Proovikaevamised tõid aga päevavalgele 2000 aasta vanused või vanemadki leiud: keraamika, rauast karjasekeppnõela ja õhukese kitsa pronkskäevõru. Ilmselt on tegemist selleaegse tarandkalmega, vanima seni teadaoleva tõendiga inimasustusest Risti kandis üldse. Põllu all olevast ja pidevalt haritavast Käbla kalmistust oli varasematel ülevaatustel saadud vaid muinasaja lõpusajandite leide. Nüüdsetel proovikaevamistel tuli aga päevavalgele ka ühe umbes 2000 aasta vanuse rauast karjasekeppnõela ning ühe 5.-6. sajandi ehtenõela katkendid. Niisiis on saadud andmeid, mis näitavad, et ka väljaspool Läänemaad suuri varase rauaaja asustuspiirkondi on üksikuid väiksemaid asustussaarekesi esinenud. Tagavere kivikalmesse kaevatud proovikaevandist tuli luude kõrvalt segamini nii varase rauaaja kui ka 11.-12. sajandi keraamikat. Tegu võib olla muinasaja lõpul toimunud hauaröövi ilmingutega. Uuringud Uuglas näitasid, et lisaks varem teada olnud kalmetele laiub ka Veskimäe põhjanõlval muinasaja lõpuperioodi põletuskalmistu. Seega on Uuglas tegu ühe tähelepanuväärsema 11.-12. sajandi asustuskeskusega Läänemaal. Proovikaevamised Keskveres andsid teadmistesse Lääne-Eesti muistsetest matmiskommetest olulist lisa. Kõigepealt selgus, et üks uuritav kivikalme pärineb sealgi varasest rauaajast. Teine kaheosaline kivikalme näib aga luid, keraamikat ja väheseid metallileide arvestades kuuluvat 7.-8. sajandisse — aega, mille matmiskommetest on seni veel kõige ebaselgem pilt. Uuritu puhul on küll tegu kivivarega, kuhu maeti nii põletamata, nõrgalt kui ka tugevasti põletatult. Sensatsioon tuli aga kolmanda kalme uurimisel. Sarnaselt Käbla kalmistule on sealgi tegu pidevalt põlluna kasutatud alaga. Selle servast, kuhu on kokku lükatud suur kivihunnik leiti aasta eest Bütsantsi pronksmünt. Piirkonda laiemalt uurides selgus, et tegu on üsna suure kalmistuga. Umbes 100 x 50 meetriselt alalt tulid päevavalgele mitmeid 5.-13. sajandi esemed. Esimeseks sensatsiooniks oli pooliku kõveraks väänatud 9. sajandi viikingimõõga leidmine. Uurimistööde lõpul satuti aga ühes kobaras asunud 10. sajandi esemekompleksile, milles leidus 4 käevõru, 7 sõrmust, käärid, odaots, hobusesuurauad, nuga, 3 kaelavõru, 3 spiraalkäevõru ja 3 ehtekee tükid. Kompleksi kuulus veel hoburaudsõlg, ripats, varrasahelik, ehtenõela vars, pronksteravik, mida võiks kuju järgi pidada kirjutusvahendiks ning 52 erineva läbimõõdu ja pikkusega pronksspiraali ning mitmeid pronksesemete katkendeid. Esemed olid tules olnud, enamik ka purustatud. Ühe ripatsi külge oli kleepunud tugevasti põlenud luukild. Ilmselt põletati surnu ja tema panused kusagil lähikonnas, luud ja esemed asetati aga kalmesse eraldi. Leitu puhul on tegu esemete poolest Eesti ühe arvukama muinasaegse matusekompleksiga üldse. Kõige arvukam, umbes üheksakümnest terviklikumast esemest koosnev 6. sajandi kompleks tuli teatavasti 1923. aastal päevalgele samuti Läänemaalt, Kirimäelt. Erinevalt Käbla kalmistust ei ole Keskvere matusepaika vist igalt poolt põhjani segi küntud. Seetõttu kavatsetakse kalmet järgmisel suvel suuremas ulatuses uurida.

Mati Mandel on Eesti Ajaloomuuseumi arheoloog.
Artikkel ilmus esmakordselt ajalehes Lääne Elu, 8. jaanuaril 2002.

Mare Räis, 1996. a.
Artikkel ilmus Läänemaa juubelilaulupeo teatmikus. Haapsalu, 1996.

Läänemaa — Eesti kängunuim nurgake
Rahvuslik liikumine puudutas kehval majanduslikul järjel elavat läänlast peamiselt usulise ärkamise kaudu, mis viis baptismi ja priikoguduste tekkele. M. J. Eisen kirjutab oma mälestustes: “Haapsalu on isamaalisuse ja rahvuslise harrastuse poolest täiesti setu küla sarnane. Eesti elu magas seitsmemagaja und, niisama igasugune seltsielu.” Ometigi korjati ka siinkandis anntusi Eesti Aleksandrikooli hääks, oli ajalehtede kirjasaatjaid ja edumeelseid kooliõpetajaid, koguti rahvaluulet — vähem, jah, kui mujal Eestis, aga siiski. Nii kirjutab “Valguse” kirjasaatja, et Läänemaad loetakse toona Eesti elus kõige oma pealinna Haapsaluga üheks kängu jäänud nurgakeseks. “Siinjuures tähendatakse enamiste ikka selle peale, et Läänes umbusu külvajad iseäranis head vastuvõtmist leiavad, et seda aga ka teistes paikades meie maal rohkeste sünnib, see jäetakse nagu meelega silmapaari vahele. Läänlased kannatavad ja kannatavad, aga ka nendegi kannatus lõpeb viimaks otsa, nad hakkavad toetajatele vastu ja tahavad igaühele selgeks teha, kuidas lood-järjed selle poolest õige on.”

Laulupidu sai alguse seltsielu ja eestluse idee arenemisest
Seltsielu aktiivsus sõltus tihtipeale pastorite ja mõisnike heatahtlikkusest, aga ka eestvedajate olemasolust. Laulukoorid loodi esmalt ikka kirikute juurde jumalateenistust kaunistama. Kirikupühad, pastori- ja mõisahärra sünnipäevad olid võimaluseks kontserte anda. Peagi lisanduvad vaimulikele lauludele ilmalikud lood ja kirikukooridest kasvavad välja muusikaseltsid ning ilmalikud koorid. Pasunakooride vähesus tulenes pillide muretsemise raskusest. Need telliti välismaalt ja väljaostusumma ulatus mõnesaja rubla piiridesse. Ka oli talutööd tegema harjunud kätel vaja pikka aega pasunamängu harjutamiseks. Seltsielu eestvedajaks kujunesid edumeelsed kiriku- ja kooliõpetajad, kes rahva kõrtsidest eemale meelitamiseks muid vaba aja veetmise võimalusi otsisid. Peoõhtud kõnede, näitemängu, laulu, pillimängu ja tantsuga ning raamatukogud olid selleks parimad võimalused.

Vene riik kartis Jakobsoni ideede levikut
Ometigi tekkis igasugusele seltskondlikule elule ka vastuseisu. Kardeti Jakobsoni ideede levikut, et eesti asja ajamine liig suure tähenduse võtab. Et mitte seesuguste mõisnike ja hingekarjaste pahameele alla sattuda, pidasid Kullamaa muusikud oma harjutustunde väljaostetud talu ruumides — oma tuba, oma luba. Tihtipeale tuli aga leppida sellegagi, et majanduslik sõltuvus ka vaimse sõltuvuse kaasa tõi. Vist rohkem meeldida püüdmiseks kui teenete eest valiti Kullamaa Muusika Seltsi auliikmeks krahv Buxhöwden, pastor Kentmann, hiljem ka krahv Ungern-Sternberg.

Tavaarusaamade kammitsais
Murda tuli ka ühiskonnas valitsenud arusaamu kasuliku ajaviitmise ja kõlbluse kohta. Veel 1890. aastatel kirjtuatakse, et “Läänemaal ei või naisterahvas seni veel mitte seda ette võtta, mille tarvis taeva taat temale anded kinkis, vaid ainult seda, millesse teda hallid aastaajad oma karmi käega sundisid.” Supikulp, sukavarras ja meheleminek on siin naisterahva ainuke elusiht ja sisu. Kaasatundmine, ligimesearmastus, üleüldise asja kasuks töötamine — kõik see on meesterahva töö põld.

Laulupeo mõtte tekkimine
Laulupeo mõtte algatus tuli ühekorraga Kullamaalt ja Kärdlast. Üldlaulupidudest osavõtmine ja siinsetel kooridel kehvade teeolude ja rahapuuduse tõttu võimatuks. Oma kohapealse laulupeo korraldamiseks otsiti sobivat momenti. Kullamaa Muusikaseltsi koosolekul 1893 soovitab kooliõpetaja V. Leithal korraldada üleüldine maakonna laulupidu priiuse mälestuseks. Toonasest protokollist loeme: “Koosolijad arvavad ka seda ettepanemist heaks ja tegivad otsuseks, et tarvilikul ja kasunäitaval olekul üht suuremat maakonna laulupidu 754 aasta priiuse mälestuseks Haapsalu linnas pidada, kui kohaliste linnaelanikkude seast ka niisuguseid mehi asjatoimenduse ligi tuleb.“ Kui ettevõtmisest asja ei saa, siis otsustati laulupidu Kullamaal ära pidada.
   
Laulupeo korraldajaks sai Eesti Kungla Karskuse Selts
Haapsalu sai laulupeo korraldajaks 1895 ülemtalurahvakohtuniku Karl Hellati algatusel ellu kutsutud Eesti Kungla Karskuse Selts (edaspidi Kungla selts). Poliitiliselt õige hetk peo korraldamiseks saabus uue keisri Nikolai II kroonimispidustuste aegu, mis üritusele igati riigitruu ilme pidi andma. Karl Hellat oli lõpetanud Peterburi Ülikooli Õigusteaduskonna 1889. aastal. Seejärel töötas ta Haapsalus Ülemtalurahvakohtu esimehena. Ta tarvitas oma asjaajamises eesti keelt, mis sel ajal üsna erakordne oli. M. J. Eiseni mälestustest loeme, et tema kooliaegses Haapsalus mängis kadakasakslus esimest viiulit. “Iseäralikku saksluse püüet ei olnud märgata, kuid saksastus tuli nii öelda iseenesest, kuna saksakeelne miljöö ja kool avaldas tahes-tahtmata linna alalistele elanikkudele, eriti noorsoo peale mõju, kasvatades Haapsalule juurde uusi kadakaid.” Karl Hellat püüdis tõsta läänlaste rahvuslikku eneseteadvust, mis venestamispoliitikaga ei sobinud. Kuberneri survel tuli tal hiljem Kungla seltsist välja astuda. Omandanud kardetava isiku kuulsuse, oli ta sunnitud 1899 Eestist lahkuma.

Karl Hellat otsib peo korraldamiseks abilisi
Laulupidu ette valmistades tuli olla ettevaatlik. Oma kirjavahetuses kaasaegsetega teeb ta tihti vihjeid ohule, mis ei lubanud tal sõpru esialgu ettevõtmisse kaasa haarata. Kui peo toimepanekult takistused kõrvaldatud said, hakkas Hellat aktiivselt abilisi otsima. Keeleteadlane Oskar Kallas, kes sellal Peterburis õpetaja ametit pidas, kutsuti peokõnelejaks. Miina Härmaga olid Kungla seltsil head suhted juba selle loomisest. tema koostas laulupeo kava, korraldas nootide trükkimise, koorijuhtide õpetamise ning tegi kooridega eelproove. David Wirkhaus oli Läänemaa pasunakoore aidanud pillide muretsemisel. Nüüd oli “pasunakooride isa” see, kes muusikakooride juhtimise peol enda kanda võttis.

Jõuline preili Miina Härma
Laulupeod olid ja on praegugi koorielu elavdajad. Peo eesmärgi sõnastas K. Hellat lauliku eessõnas: “Lootuse jõul saab võimalik olema selgeks teha, et Läänemaa mitte nii pime nurk ei ole nagu seda tihtipeale nimetatakse.” Peomõte sütitas läänlasi, sest üle maakonna käis kooride asutamise laine. Üheks ärgitajaks oli kindlasti M. Härma energia. Hellat hindab tema tegevust: “Kõik kaksiti mõtlemised, mis mitmesuguste raskuste pärast siin ehk seal vahest veel maad leidsid, kadusid nagu udu tuules, niipea kui preili Hermann sellele laulupeole oma tuge ja abi tõotas. /…/ Kuid hingelt olid valmis ka läänemaalased ise. Kui laulupeo pidamine mitte vapratelt esivanematelt päritud eesti veres ei seisaks, missugune üksik inimene ehk ka terve selts oleks siis küll suutnud Läänemaal, kus laul üleüldiselt unustusse arvati jäänud olevat, rohkem kui pool tuhat inimest oodatava pidu tarvis nii agarale tööle hüüda, et hoolimata pikast teest, kraasimisest ja kanga kudumisest tütarlapsed hea meelega lauluharjutustele tõttavad ja noortel meestel meelegi ei tule kõrtsi ehk mujale kahtlase väärtusega ajaviidet otsima minna, et kodus kelladki ette lükatud saavad selle tarvis, et lauluharjutustele mitte hiljaks jääda. Eks paista siit välja, et Läänemaa oma laulupidude tarvis ainult põhjust ootas, kui ka seda, kes esimese käikude käimise oma peale võtaks.”

Osa võtab 37 laulu- ja pasunakoori
Detsembris 1895 rõõmustab K. Hellat, et osavõtmine on suurepärasem, kui seda ealgi arvata võis. Kokku oli registreerunud 37 laulu- ja pasunakoori. Laulupeo mõte oli käima lükatud ja K. Hellat hoiab nüüdsest ajalehtedele teateid saates Eesti rahvast toimuvaga kursis.

Läänemaa I laulupeol osalenud koorid ja nende suurus

Osaleja                  Registreeritud        Osalenud          Juhataja   
Segakoorid
Koonga-Lõppe          20                            20                 Anniko
Kullamaa                    20                            20                 W. Leithal
Kungla                        22/41                       22                 J. Wolmer
Sutlepa                       21                             22                 W. Thalbak
Piirsalu                        20                             20                 Hacker
Kalju                           16                            —                  Leithal
Kaevere                     20                            14                   Leber
Vaikna                        20                           —                   Weidemann
Käina                          22                           22                   Sakkeus
Kiltsi                           17                            17                  Liima
Paslepa                       27                           27                   Wiksten 
Vigala                         25                            25                  Grepp(Laptmann)
Reigi                          12                             24                   P. Reikmann
Kärdla                        28                      (ei ole teada)         Bruus
Rikholdi                      12                           —                   Thumson
Tolli                            18                           18                   Siidermann
Kassari                        15                         13                    Piik
Emmaste                     20                          22                    F. Bruus
Meeskoorid
Vigala                          12                          12                    Rock
Kullamaa                     10                           10                   Reinthal
Martna                          8                            8                    Waiküll
Luiste                          12                           10                    Kromel/Allmann
Palivere                         8                            8                     Eller
Nurtu                           12                          12                    Oviir
Tolli                            14                           14                    Siidermann
Märjamaa               (ei ole teada)                —                   Uritam
Lõppe                        12                           12                      Anniko
Varbla                        4                               4                     Soovik
Kungla                       12                            12                     Wolmer/Ligema
Mihkli                         12                            18                    Hallik
Vaikna                    (ei ole teada)                12                   Weidermann
Pasunakoorid
Kullamaa                    10                             10                   Lillesmägi
Vigala                      (ei ole teada)           (ei ole teada)         Some
Kärdla                     (ei ole teada)           (ei ole teada)         Weskberg
Nurtu                         10                            10                     Oviir
Varbla                         8                          (ei ole teada)        Soovik
Kungla                       10                            10                      Mäe

Laulupeo lähenemine elavdab muusikaelu
Koorid õppisid peolaule suure agarusega, mida omalt poolt toetas Miina Härma, kooridega ühiseid proove tehes ja koos musitseerides. Nii olid Käina vallamajja ühisele lauluharjutusele kogunenud Käina, Kassari ja Emmaste koorid. Proovile järgnes laulu- ja orelikontsert. Kullamaal andis Härma orelikontserdi Mendelssoni ja Reinbergi teostest, koor esitas neli vaimulikku laulu. Hommikul ja pärast kontserti oli leeritoas laulupeolaulude proov. Kungla seltsiga kujunes koostöö eriti tihedaks. Koos peeti mitmeid muusikaõhtuid, kuhu kutsuti muusikuid oma linnast ja kaugemalt. Ilmselt võib Kärdla ja Kungla laulukoori kõrge tase tuleneda just koostööst M. Härmaga. Olles peo ettevalmistustöödega rahul, kutsub K. Hellat kevadel rahuliku südamega pidulisi kokku. Vahekokkuvõtet tehes on Hellati andmetel peolisi 24. jaanikuu päeval kokku 27 laulukoori umbes 440 lauljaga ja 6 mängukoori umbes 60 mängijaga.

Tasuta laev Hiiumaa ja Haapsalu vahel — krahvihärra toetus
“Lõppeks võin rõõmuga kuulutada /…/, et tuntud kõnemees cand. phil. O. Kallas Peterburist kõnet saab pidama. M. Härma on kõik koorid aegsalt enne laulupidu juba lehekuu alguses läbi sõitnud ja ära proovinud. Pidu ajal saavad ooperilaulja Salme-Heljin ja Vene keisrikoja orkestri esimene viiulimängija hr. Neiup Haapsalus kontserti andma. Pidust osavõtjatele on niihästi Riia aurulaevad, kui ka “Osilia” seltsi aurulaev “Konstantin” sinna- ja tagasisõidu hinda poole peale vähendanud, kuna Hiiu saart ja Haapsalut ühendav Ungern-Sternbergi aurulaev “Progress” pidust tegevalt osavõtjaid maksuta veab.”

Koorid jõudsid enamasti laupäeva õhtuks Haapsallu. Öömajal oldi kasarmutes ja linnakooli ruumides. Emmaste koor ööbis krahviproua Brevern De la Gardie juures, kus neil oli prii hommikukohv. Pärast pidu kingiti lauljatele siidilipp, naistele siidirätid, meestele särgiriie ja koorijuhataja Brewer sai sigaritoosi. Õhtul enne laulupidu oli lossikirikus Kungla seltsi poolt vaimulik kontsert, millest ka Miina Härma, Salme-Heljin, Neiup ning Hiiu-Kärdla laulu- ja pasunakoor osa võtsid. Kontsert oli laulukoori juhtidele prii sissepääsuga ja mõeldud külaliste vastuvõtuks. “Valgus” kirjutab kommentaariks: “…kontsert oli vaimustav. Säärast uhket vastuvõtmist ei teadnud küll keegi oodata.” Poolteist tundi kestnud kontserdil kanti ette kaheksa numbrit. Rahvast oli õhtul kaunis rohkesti.

Laulupidu avati pasunakooride etteastega linna tornidest
Pidu ise algas 23. juuni hommikul sellega, et pasunakoorid linna tornidest kirikulaulu puhusid. Hommikul vara oli kolmetunnine vaimuliku kontserdi peaproov lossiaias. Peale jumalateenistust sätiti pidurong poole kolmeks Kungla seltsi maja juures (Wiedemanni 16) korda ja siis pidas peo esimees Karl Hellat lühikese, aga mõnusa tervituskõne, milles laulu ja mängu väärtust, “kui paremat lõbu puhketundidel põlluharija rahva juures õigel viisil ülendati. /…/ Weneriigi vägevate ja inimese armastajate Walitsejate kaitse all on meil eestlastel jälle võimalikuks saanud oma endist armast sõjariista, laulu, mõega asemel tarvitama hakata, millega meie kõik kurbtuse hood ja vaenuvood eemale tahame tõrjuda. Kõlagu siis Eesti laul kaunimal kõlal meie riigipeade kiiruseks, meile endile kosutuseks ja rõemuks, hurraa!” kirjutab peokülaline. Rongkäigus ei tohtinud koorid lippe kanda. Liikvele mindi muusika saatel. Teisel päeval olid lipud siiski lubatud, kuid ootamatult keelati kreisiülema poolt ära. Kulus poolteist tundi ootamist, meenutab laulupeoline R. Ligema, enne kui kuberneriga telegramme vahetades luba saadi lippe kanda. Teisel peopäeval oli rongkäigus 17 (mõnedel andmetel 25) lippu. Kõige ilusamad olnud Kungla ja Kullamaa seltsi lipud. Sini-must-valge värvikombinatsiooniga Kungla seltsi lipp oli samal aastal Tallinna laulupeol tähelepanu äratanud.

Telegramm Vene tsaarile
Piduplatsile jõudes lauldi kõigepealt “Keisri laulu” ja selle järel luges esimees K. Hellat Riigi Isale saadetava telegrammi ette. “”Eesti Kungla Selts” üheskoos 500 Läänemaa eesti laulja ja mängijaga, kes praegu Haapsalu linna kokku kogusivad, et oma armsa Keisri Härra ja Tema Kõrge Abikaasa kroonimise pärast lauldes rõemu avaldada ja palvelauludes nende valitsuse peale jumala õnnistust mahahüüda, heidavad Keisri Majesteedi jalgade ette oma truualamlises tundmuses.” Pealtvaatajate sõnul kõlas telegrammi peale vaimustav hurraa ja siis lauldi uuesti “Keisri laulu”. See olnud kõige püham silmapilk. Eesti ajalehed avaldavad hiljem ka Keisri vastutelegrammi, milles ta teatab, et on lauljate saadetu “rõemuga” läbi lugenud.
   
Hurraatamine pani kreisiülema piinlikusse olukorda
Peokirjeldusest loeme: “Nüüd palus esimees rahvast, et see vaimulikkude laulude juures oma kiitust mitte käteplaksutamise ehk hüüete läbi ei avaldaks, mis asjaga kokku ei sünni, vaid rahulikult otsegu kirikus pealt kuulaks.” Tollal oli suurpidudel aplausi ja käitumise teema ajakirjanduses ka seoses Tallinna üldlaulupeoga aktuaalne ja üldiselt peeti vaimuliku muusika ettekandmisel kiiduavaldusi harimatuse ja kultuurituse näitamiseks. Laulupeost osavõtja Rudolf Ligema meenutab, et kombekohaselt lauldi vaimuliku kontserdi alguses keisrilaulu. “Selle lõppedes tõusis kreisiülem püsti ja hakkas hurraatama, oodates publikult sedasama. Rahvas jäi vait. Seda ülemusele ootamatut passiivsust läks “Kungla” esimees K. Hellat kõnetooli vabandama. Ta seletas, et vaimulikul kontserdil pole sünnis hurraa hüüda ega käsi plaksutada.”

Parandustega “Kroonimise laul”
Tagantjärele on raske hinnata, kuidas asi tegelikult oli, kui ülimas keisritruuduses ei maksa Haapsalu lauljaskonda ilmselt süüdistada. Venestamise tingimustes tuli teatud “maski” taluda. Sirvides Teaduste Akadeemia Raamatukogus hoitavat laulupeo noodiraamatut, leiame, et M. J. Eiseni sõnadele loodud K. A. Hermanni “Kroonimise laulu” sõnad on käsikirjaliselt ära parandatud. Kõik read, kus keisrile õnne ja hüvangut soovitakse, on Eestimaa ja eestlaste või hoopistükkis taevaste vägede peale ringi tehtud. Peab küll möönma, et lauliku päritolu meile teadmata on ja et sama laulikut ka 1886. aastas et laulupeol tarvitati. Ju siis isekeskis lauldi laulu teiste sõnadega ja see peaks rahva tegelikku vaimsust hoopis rohkem näitama kui hurraahüüded peoplatsil. Eks mäletatakse ju tänapäevalgi laulupidude aegseid austusavaldusi Leninile ja kommunistlikule parteile.

Peokõned peeti eesti, vene ja saksa keeles
Peokorralduse kohta leiame ajakirjandusest mitmeid teateid. Kõik kõned ja ütlemised laulupeol peeti kolmes keeles. Teisiti ei ole see ka võimalik, hindab külaline, sest piduvõõraid oli väga mitmesuguseid. Mitmes lehes kiideti peopaiga looduslikku sobivust laulupeo tarvis. “Valgus” kirjutab, et kõlakoda oli asjatundlikult ehitatud. Lauljaid ja mängijaid ei olnud mitte palju, umbes 500, “aga kõla järel võis neid kaugelt tõeste tuhande peale rehkendada”. Peoplats oli hinna järgi viieks tsooniks jagatud. Kõige kallim pilet maksis 2 rubla ja odavaim 20 kopikat. Siinkohal leidis üks kirjasaatja nurisemiseks kohta, et kuna platside hinnad suplejate tõttu kõrged olid, polnud vaimulikul kontserdil ka mitte liiga palju kuulajaid. Iseäranis andsid pidulikkust ilusad rahvariided, mida peaaegu kõik naisterahvad kandsivad ja ka Kullamaa ja Vaikna koori mehed.

Vaimuliku muusika päev
Vaimuliku muusika päeval esitati kümme laulu M. Härma “Pühade lauludest” ja “Vabaduse juubeli” laulupeo nootidest. Alustati ühendkooridega, seejärel laulsid sega- ja meeskoorid. Alustuseks, vaheaegadel ja ka lõpetuseks mängisid pasunakoorid. Vaimulikku kontserti on mitmed hinnanud paremini kordaläinuks kui Tallinna VI üldlaulupidu. Peale peokontserti oli lossikirikus vaimulik kontsert Tallinna koorilt “Lyra”. Kaunilt oli kõlanud Händeli “Messias”. Kurdeti osavõtjate vähesust, mis osalt selle süüks pandi, et kuulutusi väljas polnud. Seda enam meelitanud osavõtjaid õhtune kontsert Haapsalu uhkeima võõrastemaja “Salong” saalis, mis olnud rahvast pungil. Kontsert oli ilmalikust muusikast. Esinesid Neiup viiulil, sopran Salme-Heljin ja klaveril Miina Härma. Vaheaegadel mängis Kärdla pasunakoor ja Kungla selts etendas Koidula näitemängu “Kroonu onu”. Õhtu oli koorijuhtidele tasuta. Magama saadi alles kell üks öösel.

Laulupeo teine päev oli ilmaliku laulu päralt
Ka laulupeo teine päev algas kell 6 hommikul proovidega. Rongkäiku Wiedemanni tänavalt peopaika korrati ja nauditi lippude ilu. Kõik kontserdilaulud olid Miina Härma toimetatud laulupeo noodiraamatust. Toonane arvustaja “Lindast” leiab, et Kungla selts selle raamatuga endale jäädava mälestuse saab — see on asi, mida austada annab. Härma kirjutas selle peo tarbeks kolm eesti rahvaviisi “Lauliku lapsepõli”, “Ei saa mitte vaiki olla” ja “Varajane õis”. Spetsiaalselt selle peo jaoks on kirjtuatud ka Aleksander Lätte laul “merele”, mille sõnad valmisid Nõo õpetajal M. Lipul Haapsalu ja Tallinna vahelisel meresõidul.

“Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” liigutas rahvast südameni
Kokku lauldi laulupeol 8 sega- ja 4 meeskoori laulu. Pasunakooride saatel laulsid segakoorid “Mu isamaa, mu õnn ja rõõm”. “Sakala” kirjeldab: “Kui laul “Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” ette sai kantud, oli rahvas nii liigutatud, et paljud oma istmetelt püsti tõusivad ja ühes laulsivad, niisama ei tahtnud selle laulu hurraahüüdmine vaikida, mille juures tungivalt selle laulu teist korda laulmist nõuti, mis tunnistust annab, kui kallilt Eesti rahvas oma isamaad armastab ja Jumalalt sellel õnnistust palub.” “Valguses” kirjutati aga, et kõige rohkem sünnitasid tormi kuulajate seas eesti rahvaviisid Miina Härma seades. Ülivägevasti kõlas “Kroonimise laul”, mis nagu piksemürinaga kajas üle 2000-päälise rahvahulga sekka.

Laulupeole saabus hulganisti tervitusi
Kontserdi vaheajal luges esimees saabunud telegrammid ja kirjad ette. Õnnesoove olid saatnud mõisnike peamees, Martna kirikuõpetaja Törne, Saaremaa karskuse selts, doktor P. Hellat Kaukaasiast, “Eesti Postimehe” ja “Sakala” toimetus, Kullamaa praost W. Kentmann, M. Kampmann, A. Peet, A. Busch, H. Treffner, A. Laipmann Düsseldorfist jt. Peo lõpupoole jõudsid kohale ka “Lootuse” ja “Estonia” seltsi saadikud Tallinnast.

Laulupeolistele korraldati võistulaulmine, mis äkki ära keelati
Peolaulude järel algas võistulaulmine, kus iga koor esitas pala oma äranägemisel. Žüriis olid Peterburi konservatooriumi direktor J. Boroska, M. Härma, D. Wirkhaus, K. Hellat ja pr Salme-Heljin ja Neiup. Võistulaulmisel osales 9 sega- ja paar meeskoori. Et aga üksikute kooride laul piduprogrammis üleval ei olnud, siis tegi ülemvalitsus sellele järsku lõpu, nii et mõned meeste- ja pasunakoorid laulma ei saanud, teatas “Valgus”. Ometigi oli kooride võistulaulmine juba ette ajalehtedes välja kuulutatud. Tegelik ärakeelamise põhjus oli ilmselt kartus igasuguse isetegevuse ees, sest kui laulud oma äranägemise järgi valiti, ei võinud ju kindel olla, mida lauldakse. Mäletame, et ka nõukogudeaegsed peod aeti kiiremas korras pärast ametliku eeskava lõppu laiali. Ometigi jagati õhtul kooridele võidu ja kiitusetunnistused välja. Esimeseks tuli Kärdla segakoor, teiseks Kullamaa ja kolmandaks Kaera. Eraldi kiideti Tolli, Emmaste ja Käina koori. Pasunakooridest sai esimese auhinna Hiiu-Kärdla.

Eriarvamused parimate esinejate osas
Komisjoni hinnanguga ei paista kaugeltki mitte kõik nõus olevat, ka toonases ajakirjanduses tuleb tegelike võitjate osas parandusi teha, kuna ebatäpsused ilmselt autorite endi eelistusi näitavad. Laulupeo käiku üksikasjadeni valgustanud “Valgus” avaldab hinnangu, et ülepea olivad hiidlased Läänemaa laulupidul paremate killast. “Ristirahva Pühapäevalehes” on õiendus: “Arvatakse mõnelt poolt, et komisjon on asjatundjatest koos, — eks nad ikka kohalisema otsuse anna, kui lihtpealtkuulajad.“ ”Lindas” kirjutab piduline, et teise auhinna saanud Kullamaa koor rahva silmis suurema au sees oli kui Kärdla. Seda tunnistas rahvalik kink, mis koorijuht hr Leithalile anti. Emmaste koor oli tema arvates kolmanda koha vääriline, mis vahest “eksikombel teisele sai”. Kärdla pasunakoor sai auhinna “küll täie õigusega, sest seda muusikakoori tunnistasivad kaugemalt tulnud võõrad täieste Eestimaa esimeste hulka”.

Peo lõpp
Peo lõpul tänati eestvedajaid. D. Wirkhaus sai rahva poolt loorberipärja, rahvas imetles teda ta julgelt talupoegliku väljanägemise pärast. M. Härma sai lillekimbu. Juhatajale ja piduesimehele lauldi “Ta elagu!” ja kontsert lõpetati kolmekordse “Keisri lauluga”. Üks laulupeoline leiab, et üle kõige tuleb hr. Hellatit kiita, et ta Haapsalus elades on läänlaseks saanud ja oma palava rahvaarmastusega on jõudnud kaljukülma Läänemaad elavale isamaalikule tööle äratada.

Oskar Kallase isamaaline kõne keelati ära
Peol jäi seekord pidamata Oskar Kallase kõne, mille tekst Fr. R. Kreutzwaldi nimelises Kirjandusmuuseumis tallel on. Kõnetekstil on märge, et kubernerilt kõnepidamise luba ei saabunud. Kallas osales laulupeol, olles liitunud Reigi kooriga, kus tal juba enne tuttavaid oli. Kõnes tahtis ta aga rääkida vana muinasjuttu meenutades, et “kui Vanemuine kannelt lõi, siis kõlas see nii ilusasti, et Vanemuise enese silmast pisarad langesid ja kallisteks helmesteks muutusivad. Need helmed tähendavad seda südame liigutust, mis laulu- ja mängujäreldus on, seda äratamist ja tõmbamist parema poole, kus ta töö orjaks ei pea jääma ja maad kaudu roomama. Neid helmeid otsige ka tänasest pidust ja peitke oma südamesse”. Ta manitseb eestlasi oma rahvust mitte häbenema, kui nad parema hariduse läbi põllumehe seisusest on lahkunud ja igapäevaelus tihtipeale oma vanemaid häbenevad. Kallase arvates lähendavad niisugused peod eri seisusi. Ta leiab, et seisuslik kord sellisel moel, nagu see Eestis välja kujunenud, oma aja ära oli elanud, tõdedes, et eestlased enam ammugi ainult talupojad ei ole. Ta lõpetab kõne sooviga: “Kangenegu ja kasvagu üksmeel meie vahel vaatamata selle pääle, mis keelt me räägime, kust elukevade lillekesed korjasime, kas Saare saludest või Viljandi väljadelt, kus me lapsepõlves kiikusime, kas Volga voogudel või Läänemere lainetel.” “Sakala” avaldab oma peoülevaates K. Hellati kõne mõtte, milles ta eestlaste kuldset aega, nende muistset luuleaega, kibedaid orjapõlvemälestusi ja praegust olukorda silma ette tõi.

Kulud-tulud napilt tasa
Laulupeo kokkuvõtvas aruandes märgib Hellat ära kulud ja tulud, leides, et pidu omadega rahaliselt küll välja tuli, kuigi Kungla seltsi kulusid siinkohal arvestatud ei olnud. Pileteid müüdi esimesel päeval 1266 tk 51 rubla, teisel päeval 1720 tk 516, 50 rubla eest. Välja jagati 50 priipiletit. Peol oli 15 auvõõrast ja 39 kutsutud võõrast. Sissetulekut saadi veel programmide, peolaulude ja kõlakoja materjalide müügist ning einelauast. Kokku oli sissetulekuid 1385,45 ja väljaminekuid 1344,64 rubla, pealtkuulajate arvu hindas Hellat kahe päeva kohta 3090 inimeseni. “Sakala” kirjutab, et külalisi oli igalt poolt eestlaste maalt: “Sakalast, Ugandist, Metsapoolt, Viru, harju ja Järvamaalt oli osavõtjaid kokku tõtanud. Ei puudunud siin säravas rahvariides hiidlasi ja magusalt naeratavaid muhulasi.”

Pidu võeti pildile ja ilmutati fotoalbumina
Laulukooridest tegi ülesvõtteid silmapaistev fotograaf Tiedermann. Koos Tallinna üldlaulupeo piltidega koondati need järgmisel aastal ilmunud “Eesti laulu- ja mängukooride pildi-albumiks”, mis oli tasuta kaasanne “Valguse” tellijatele ja lugejatele. Laulupeol oli ka oma märk, mis eri andmetel lasti teha Peterburis või Hamburgis. Kõige ilmsem peo tulemus oli muusikaelu taastamine. Aktiivne kultuuritegevus, lugedes tolleaegseid kontsertide ja pidude arvustusi ajakirjanduses, jätkub veel poolteist aastat ja raugeb siis taas. Järgmine laulupidu viiakse Kungla seltsi poolt läbi alles 1913. aastal.

M.J.Eisen, 1930. a.

Ilmunud ajalehes Lääne Elu,16. aprillil 1930.

Sagedasti arvatakse, et meie kohanimed on põlised ega muuda kuju. Kuid aeg muudab kõiki, nii ka kohanimesid, kui mitte äkisti, siis pika peale ometi. Imelik on tähele panna, et meie kohanimedest mõnigi kena “mägi” muutub “maaks”. Niisuguse muutmisprotsessi on praegune kihelkonna nimi Kullamaa läbi teinud, nagu me vanade ürikute järele võime otsustada. Rahvasuu ei mäleta niisugusest nimemuutumisest midagi. Ürikute järele kandis praegune Kullamaa vanasti nime Kullamägi, Kullamäe. Kullamaa kõrval leidub veel mitu kohta, mis oma nime lõpu - mägi maa vasta vahetanud. Nii näituseks sama kihelkonna Maidla, mis vanasti Mäe, aga ka Tokumäe nime kandis, milline nimi hiljemini Tokumaaks ja viimaks omaniku järgi Maidlaks nimetati. Keile kihelkonnas leidub endine Kanamaa jaam; vanemates ürikutes kannab koht Kanamäe nime. Ellamaa esineb vanemal ajal nime all Ellan mägi, Kuremaa Tartumaal Kuremägi jne ehk puutume veel teiste nimedega kokku, kus sõna “maaks” moondunud. Niisugused kohanimed on näiteks Paadremaa, Oidermaa. Saksa keeles on nende nimede endised kujud säilinud Padenorm, Oidenorm. Saksakeelne “norm” tuleb eesti keeli muidugi “nurm” lugeda. “Oida” tähendab rohujuurt, nimi Oidermaa Oidenurm, oleks seega “rohujuurte nurm” Paadremaa nimi võiks ehk olla paas sõnast tuletatud paaside nurm, lühendatud paade nurm, paade maa. Imelikul viisil on “maa” ette niisama kui Oidremaal r mahutatud. Tarviliku materjali puudumisel, ei taha ma ometi kindlaks võtta et tõesti nii sündinud. Kohanimedesse harrastab rahvasuu mõnegi korra tähti juurde lisada, nii vahel - “salu” sõnaga kokku pandud kohanimedes, näiteks Ilmatsalu, mis õieti peaks kuuluma Ilmasalu, aga niisama Matsalu, Paatsalu jne. nimedes. Matsalu kuulus alguses vist Maasalu, aja jooksul tekkis nimesse ja nime ennast lühendati, Maasalust sai Matsalu. Paatsalu nimi kuulus esiotsa Paadesalu, see lüheneb Paadsaluks, Paatsaluks.

Huvitav veel tähele panna Kullamaa saksakeelne nimi Goldenbeck. Maale tulles püüdsid sakslased, kus võimalik,eestikeelseid nimesid saksa keelde tõlkida. Niisugune samm võeti Kullamaagagi ette. Endises saksa keeles nimetati jõge sagedasti “beck”, nii näiteks “Embeck”, Emajõgi. Eesti “mägi” kõlab vähe eesti keelt mõistjate võõraste meelest nagu”beck”, nii tõlkisid nad siis ka Kullamägi oma keeli Goldenbeck, Kullajõgi Tokumägi Tokumbeck jne. Igatahes andsid nad mitmele kohale oma keeli “jõe”nimeks ehk küll koha ligidal jõgi täiesti puudus.

Kui kohta Kullamaaks nimetatud, ei tunnista nimi veel, et seal maas seest kulda leitud. Võimalik, et keegi seal kulda omandas ehk parem veel, et hea viljakasvu pärast kohale nimi anti Kullamaa. Igatahes kulla leidmist Eestis mullast ei tunta, kui ka mujalgi Eestis Kulla ja Kullamaa nimelisi kohti leidub.

Võnnu nimest ei või väita, et see oleks kellegilt isikult omandatud. Võnnu ei esine ainult Ridali kihelkonnas, kus sellenimeline mõis samanimelise vallaga ja kiviga olemas, vaid peale selle kannab sama nime Tartumaal üks kihelkond ja Pärnu jões ka üks kivi, Lätimaal linngi. Rahvasuus esineb veel kõnekäänd “võnnu võõras”. Pean kohe tähendama, et sama sõna Soomeski tuntakse, kuid mitte just kohanimena. Sagedasti ühendatakse Soomeski vento. milline ju võnnu sõna tüvi ´võõra´ sõnaga, näiteks “vento vilras”. Mõne korra tarvitatakse võnnu nime härjaga ühenduses, nagu “Vennen härka”. See Vennen härka on sama, mis meie rahvalaulude suur härg. Soome keeles on võnnu sõnal mitu tähendust. Sõnaraamatu järel tähendab vento sõpra, seltsimeest, aga adjektiivina ka rahulikku, sügavat, avarat, peale selle veel niisket, soist kohta. Kohanimeks sobib meil "sõbra”, “seltsimehe” tähendus vaevalt, nimelt kui meil kividega tegemist. Vist on parem Võnnu seletust kohanimedes otsida teisest tähendusest: soine koht, soo äär, nagu Tartumaa Võnnu kirik ongi just soo äärde ehitatud. Muidugi ei tarvitse Läänemaa kogu Võnnu soone maa alla; kui aga tükk soost maad praegu Võnnu nimelise alaga kokku puutub, leidus vanal rahval põhjust küll kohta Võnnuks nimetada. Alguses kutsuti ehk ainult sooäärt nii, hiljemini laiendati mõistet avarama ala kohta.

Võnnu linn selle vastu ei ole samast tüvest pärit, vaid on nime vist vendlastelt pärinud, kes seal ligedal asunud.

Kasari on kohanimi, mille seletuse kallal palju pead murtud. Kui ka ise mitte kihelkonna nimi, võib ta suurema tutvusega hoobelda kui mõni kihelkond. Nime tuttavaks tegemise eest on peaasjalikult hoolitsenud Kasari lahte voolav jõgi ja sellele jõele ehitatud sild. Kaugemal mannermaal vahetati jõe nimi, seda enam, et ta nagu muistne paradiisi jõgi neljaharuliseks moondub, millest igaüks tavalisesti selle koha nime kannab, kust ta läbi voolab, kuna lahte suubumisel ta kaldal leiduv Kasari, talle oma nime nagu pitsati peale vajutab.

Nime seletuse küsimuses olen mõnesuguseid arvamisi kuulnud, aga üks neist on enam vastuvõetamatu kui teine. On mõeldud Kassaare peale. Hiiu lähedal on küll Kassaare olemas, kuid Kasaris puudub niisugune saar. Niisama ei taba  naela pea pihta teised seletused, nagu Kasesaare, Kasehari, Kasari (-ka ja hari). Kõigil neil puudub enam, vähem alus Kasari nime tekkimiseks, nii et neist peame pikemalt peatumata mööduma. Kõige tõenäolisemaks tuleb pidada, et Kasari on nime isikult pärinud. Nimelt  on Kasari mõisa ja valla omal ajal omandanud vene mõisnik Kasari Baranow. Vist on ümberkaudsed elanikud hakanud kohta selle järele nimetama ja see nimi on kohale jäänud, kui ka selle Kasari järele muunimelised mõisnikud mõisa ja vallavanemateks said. Teateid puudub, millist nime koht enne seda kandis, kui venelane Kasari Baranow sinna asus, kuidas jõge enne seda kutsuti.

Allan Jaarma, 1995. a.

Haapsalu–Tallinna reisirongiliiklusest on viimasel ajal räägitud Riisipere-Haapsalu teelõigu ebakorrektse sulgemise tõttu. /---/ Vanu rongiplaane ja Lääne Elu numbreid uurides selgub üllatusega, et “Eesti ajal” sõitsid rongid kiiremini kui nõukogude ajal. Üks põhjus oli see, et vanasti oli vahejaamu vähem. 1923. a. sõiduplaanis on Tallinna-Haapsalu vahel 11 peatust: Nõmme, Pääsküla, Saue, Keila, Vasalemma, Riisipere, Sooniste (Turba), Ellamaa, Risti, Palivere ja Taebla. 1928. a. mainib Lääne Elu ühenduses uue mootorvaguni proovisõiduga uusi peatusi: Valingu, Kulna, Ingo (hilisem Jaanika), Metsa, nimetu peatus Risti-Palivere vahel (hiljem Jaakna), Nigula, Ridala ja Uuemõisa. 1930ndatel olid kõik nüüdsed Tallinna-Haapsalu vahejaamad plaanidesse märgitud, kuid Haapsalu rongid peatusid ka Nõmmel, Pääskülas, Sauel, Keilas Vasalemmas, Laitses, Jaanikas, Ristil, Paliveres ja Taeblas. Nõudepeatused olid Laagris, Valingul, Kulnas, Metsal, Jaaknas, Nigulas, Ridalas ja Uuemõisas, mille taha kellaaegu ei märgitud. Erinevus tänasega oli selles, et hulk Tallinna-siseseid jaamu jäi ära, kus peatusid Keila ja Paldiski rongid. Sõit võis pikemaks venida aga nõudepeatuste tõttu. 1930. aastal tögas üks reisija ajalehes, et juba Pääskülas kahetses ta, et ei võtnud kaasa kogu “Looduse” võistlusromaanide tagavara, mille jõuaks Haapsaluni läbi lugeda. See olevat kõige laisem rong olnud — kaks ja pool tundi! (Selle aasta (1995) 22. septembril sõitis viimane rong 3 t 20 min.) Pööre tuli 26. juulil 1935. aastal, kui sõitma hakkas diiselmootorvagun, mis esimestel proovisõitudel nimetati “Lendavaks läänlaseks”. Uus rong asendas hommikuse ja lõunase rongidepaari mõlemalt poolt. “Lendav läänlane” peatus ainult Keilas, Ellamaal, Ristil , Paliveres ja Taeblas ning plaani järgi kestis sõit 1 tund 55 minutit, mis peaks olema senine ametlik rekord. 1935. a. eelnevates “Lääne Elu” tutvustustes lubati peatumist kõikides jaamades ja sõiduaega 1 tund 45 minutit. Rongiliiklus ja piletimüügi korraldus oli paindlik hinnaalanduste, eri- ja huvirongidega ka Haapsalu liinil. Erirongid väljusid Tallinnast laupäevadel ja pühade eelsetel päevadel peale lõunat, Haapsalust pühapäeva ja pühade õhtul. Kaks kuni kolm korralist rongi käis päevas — hommikul vara, peale lõunat ja õhtul. Lisaks üks või kaks mainitud erirongi. Kahe ning kahe ja poole tunniste rongide kõrval käisid ka neljatunnised äripäevarongid, mis peatusid tihedamini. Kummalisel kombel oli 1940. aasta suvel käigus ainult kaks rongi päevas. Kiirem neist oli hommikune Tallinna rong — 2 tundi 34 minutit.

Artikkel ilmus ajalehes Lääne Elu, 31. oktoobril 1995.

Mati Mandel, 2000. a.

Läänemaa muinasaja uurimisega on aktiivselt tegeletud juba üle kolmekümne aasta. Seda alustas 1969. aastal Kõmsi kaevamistega arheoloog Vello Lõugas. Hiljem jäi Läänemaa allakirjutanu uurimispiirkonnaks. Kaevatud on siin peamiselt kalmeid, vähem asulakohti, muistseid põllujäänuseid, kultuseobjekte ning linnuseid. Kõige aktiivsemalt on tegeletud kõikvõimalike inimasustuse jälgede otsimisega. Miks käivad arheoloogid kevadeti-sügiseti mööda põlde, metsi ja karjamaid?

Asustusjälgede otsimine seisneb peamiselt maastiku läbikäimises ning kõigi nähtavate vanade inimtegevuse jälgede registreerimises. Nii liiguvadki arheoloogid üksi või mõne abilisega kevadeti-sügiseti, mil taimestik nähtavust kõige vähem segab, mööda karjamaid ja ülesküntud põlde, vaatavad lähemalt igat küngast ja kivi, uurivad tähelepanelikult mullapinda, teevad mõnikord ka siia-sinna labidaga mõne šurfi. Kogenud arheoloogi silm eristab üsna kergesti jäljed mis inimene on maastikule jätnud viimase 50-60 aasta jooksul nendest, mis seal püsinud tuhat või enamgi aastat. Selle otsimistöö tulemusena on arheoloogiamälestiste arv maakonnas kolmekümne aastaga kasvanud enam kui neljakordseks. Leidub ka juhuseid, kus maapind ei taha nii kergesti oma saladusi reeta. Mõnikord avastatakse inimeste kunagised elamisjäljed või matmispaik alles kolmandal-neljandal käigul. Leidub aga ka pikka aega otsitud, kuid seni avastamata muistiseid.

Metallidetektori kasutamisest
Viimastel aastatel on Eestisse ilmunud metallidetektorid, aparaadid, millega saab avastada mullas olevaid metallesemeid. Arheoloogid kasutavad neid siis kui silm ja kogemused enam ei aita, esijoones arheoloogilistel kaevamistel läbi vaadatud mulla veelkordseks ülekontrollimiseks, aga ka uute, silmale varjatumate kalmete-asulakohtade otsimiseks ja nende vanuse ning piiride kindlaksmääramiseks. Järgnevalt tehakse siis valik: millise avastatud objekti kaevamine on teadusele antud momendil hädavajalik ja milline jäetakse riikliku kaitse alla võetuna tulevastele põlvedele uurimiseks. Arheoloogiamälestiste teaduslik kaevamine annab aga juba olulist uut informatsiooni Eesti teadusele ja rikastab muuseumeid huvitavate eksponaatidega. Õnnetuseks on maastikule ilmunud ka teist masti „uurijad”. Need on mehed, kes käivad metalliotsijatega ringi mitte soovist meie kultuurivarasid rikastada ja teadust arendada, vaid esijoones lootuses ise rikkaks saada. Selleks tuhnitakse kunagistes taluvaremetes ja pillutakse laiali iidseid kiviaedu, ei põrkuta aga tagasi isegi muinaskalmete rüüstamisest. Mõne mündi, vana ehte või relva leidmisel püütakse see antikvariaati või koguni välismaa kollektsionääridele maha müüa. Tegelikult kuuluvad kõik maa seest leitud vanad esemed seaduse järgi riigile. Millegi tõesti väärtusliku juhuslikul leidmisel maksab riik ka leiutasu. See ei tähenda, et iga mees võiks metalliotsijaga kalmeid rüüstama minna nagu see juhtus 2000. aasta suvel Kirnas. Sügisel seal allakirjutanu poolt läbi viidud kaevamised näitasid, et hauaröövlid olid tõesti ühe matuse leidnud, selle segamini pööranud ning luustiku juures olnud ehted omastanud. Rikkaks nad sellega päris kindlasti ei saanud, küll aga tegid vaesemaks meid kõiki ja sattusid ise tagaotsitavateks. Kirna hauaröövist kirjutati siis ka ajalehtedes. Sellest oli kasu, Läänemaa inimesed on muutunud hoopis tähelepanelikumateks. Tahan siinkohal tänada Võntküla taluperemeest, kes tundis huvi tema põlisel põllumaal läbi viidud arheoloogiliste proovikaevamiste vastu ning tegi allakirjutanule märkuse asjaajamises tehtud vea kohta, aga ka neid inimesi, kes on saatnud politsei kontrollima, kas maastikul metalliotsijaga töötavajatel inimestel (sealhulgas allakirjutanul) on olemas muinsuskaitse usaldusmehe tõend või vastav uurimisluba. Niisugust suhtumist oma kultuuriväärtustesse ning nende kaitsesse tahaks kohata ka edaspidi.

Arheoloogilistest lünkadest ja mõistatustest
Siiani on Läänemaal avastatud vaid kaks kohta, kus inimesed kiviajal, umbes 4000-5000 aasta eest elasid. Üks neist leiti Kaseküla kivikirstkalmete alt, teine Rõustest, kõrgelt, osalt kahjuks liivavõtmisega lõhutud liivikult. Siit-sealt mujaltki on päevavalgele tulnud mitmeid kiviaegseid esemeid, nende täpseid leiukohti aga enamasti ei teata. Seni pole Läänemaalt leitud ühtegi muistist ega eset, mis kuuluksid ajavahemikku 1.-4. sajandini. Ülinapilt on neid ka ajavahemikust 7.-10. sajandini. Kas jäi Läänemaa noil aegadel rahvast mingil põhjusel peaaegu tühjaks? Või ei ole me tolleaegseid elamisjälgi lihtsalt osanud otsida? Neile küsimustele praegu veel vastus puudub. Muistseid matmispaiku on Läänemaal üsna ulatuslikult kaevatud, ometi leidub nendegi osas mõistatusi. Miks pole siiani leitud kiviaja matuseid? Kas on eri ajajärkudel lisaks kivikalmetele põletatult maetud ka maasse kaevatud haudadesse? Teame, et 11.-13. sajandil oli valdav põletusmatus ja surnute põletamine toimus kalmealal. Ometi esineb krematsiooni ka varasematel aegadel ja siis kusagil kalmest kaugemal. Kus siis surnuid põletati?

Palume Läänemaa inimeste abi
1958. aastast asub Haapsalus Läänemaa Muuseumis kogum tugevasti põlenud ja oksüdeerunud 10. sajandi ehteid, peamiselt ehtekettide tükke, aga ka käevõrusid, pronksspiraale jms. Ehted on muuseumi toodud tapeediribasse mässitud pappkarbis. Paberile ja ka karbi kaanele on pliiatsiga kirjutatud: „Lähtru kooli juurest leitud kalmeleid (põletiskalme) 1958. a.”. Karbis leidub ka koolile adresseeritud sama aasta alguse ajaleht „Noorte Hääl”. See lubab arvata, et asjad pakkis karpi ja tõi muuseumisse mõni kooli inimene. Kool asus tol ajal Suure-Lähtru mõisas. Oleme juba üles otsinud mitu tolleaegset õpetajat ja direktorigi. Siiani pole aga inimest, kes ehete leiust midagi mäletaks, kohanud. Ehk teab keegi lugejatest, mis töödel Suure-Lähtru mõisa juures ja kust täpsemalt 1958. aastal muistsed pronksehted välja kaevati? Nõukogude ajal ehitati paljudesse kõrgematesse kohtadesse lautu ja siloauke või võeti sealt muidu kruusa. Välja tuli mõndagi, mis oleks arheoloogidele huvi pakkunud: luustikke, odaotsi, ehteid jms. Siis vaikiti need leiud maha. Ju arvati, et ehituse kiire lõpetamine on kultuurist tähtsam. Hiljem on teated kunagiste matmispaikade hävitamisest, mis tolleaegsetele majandijuhtidele ja töödejuhatajatele au ei tee, siiski teadlaste kõrvu jõudnud. Nii näiteks leiti hulgaliselt luid Järise külast ida poole ehitatud karjalauda ning veehoidla ehitamisel, aga ka Ridala kooli tagant kruusa võtmisel. Kui keegi mäletab neist või mujalt ehitustöödel ja kruusavõtmisel välja tulnud luudest või leidudest, paluks allakirjutanule kirjutada! Kui kellegi valduses on mõni kusagilt juhuslikult leitud kivikirves, odaots, mõõk või muistne ehteasi, paluks ka sellest kindlasti teatada Lihula muuseumisse (Lihula Tiigi 5, tel 78-880), või Läänemaa muuseumisse (Haapsalu Kooli 2, tel. 37-048). Võib-olla aitate nii avastada mõne seni teadmata muistse asulakoha või matmispaiga.

Mati Mandel on Eesti Ajaloomuuseumi arheoloog
Artikkel ilmus ajalehes Lääne Elu, 2. detsembril 2000.

Helmar Roomäe, 1987. Töörahva Lipp, 24.11, 28.11, 1.12.

Helmar Roomäe, Noarootsis kooli vilistlane 1931. aastast, sõja- ja tööveteran, pensionär, kauaaegne pedagoog on arhiividokumentide põhjal kirjutanud Noarootsi kooliõpetuse lühiajaloo.

Noarootsi koolide kroonikaraamatuid vaadates näeme, et ajal, kui Eestimaal oli "Rootsi aeg" ja Paslepa mõisa lähedal viigis oli sadam, saabus 1648. aastal Pasleppa Rootsist Västergötlandi maakonnast (läänist) Mariestadi linnast pastor Isak Hasselblad. Kokkuleppel rootslastest mõisnikuga, kes andis rahvakooli tarbeks kasutada mõisa abihooneid, avas Isak Hasselblad 1650. aasta sügisel Paslepas rootsi laste kooli (Svensk barn skolan).

Uus asi leidis elavat poolehoidu, kooli tuli õppima ca 40 last, mis peale õpetaja oli sunnitud jagama õpilased soo järgi kahte gruppi. Tüdrukud käisid koolis kolm päeva ja teised kolm päeva poisid. Kooliaasta algas mardipäeval (10. november) ja lõppes jüripäeval (23. aprill). See oli vastavuses tolleaegse küla karjamajandusega. Kooli programmi jaotas Hasselblad kolme talve peale. Rootsi laste koolis õpetati nagu Rootsiski rehkendust (rekning), laulmist, katekismust, piiblilugusid ja käsitööd. Lapsi õpetati rootsi keeles (Västergötlandi murrakus).

Et sel ajal õlilampe veel ei olnud, tulid lapsed kooli, kui päike oli juba kõrgel. Koolitunni pikkus olenes sellest, kuidas õpetaja jõudis küsitlemise ja uue aine ülesandmisega toime tulla. Tund lõppes, kui õpetaja klassist välja läks. Tunni algusest teatati aisakellaga. Poisid pidid hommikul puid lõhkuma ja ahju kütma. Tüdrukute hooleks oli koristamine.

Pärast Isak Hasselbladi surma olid õpetajateks tema poeg ja pojapoeg.

Rootsi laste kool tegutses 50 aastat, kuni Põhjasõjani. 1709. aastal kaotas Rootsi riik oma meretagused valdused — Eesti-, Liivi- ja Ingerimaa. Teiseks möllasid Põhjasõja ajal katkud ja muud õnnetused, need tegid külad pooltühjaks.

Pärast katku hakkasid Noarootsis levima pühapäevakoolid. Need olid niisugused, kus mõni ärksam ja haritum külamees kutsus oma küla lapsed enda juurde koju ja pani neid tähti õppima, usutükke lugema ja laulma. Kaheksateistkümnenda ja üheksateistkümnenda sajandi vahetusel oli niisuguseid koole juba igas külas. Nii tegutses Noarootsi kihelkonnas Paslepa, Sutlepa ja Riguldi vallas 19 sellist kooli. Tasu pühapäevakooli õpetaja ei saanud.

1865. aastal pidid vallavalitsused Eestimaa aadelkonna (Landsstube) eestvõttel oma külades asutama rahvakoolid.

Esimene Paslepa valla külakool avati mõisa kõrtsihoones. Esimeseks õpetajaks oli Kuuda õpetajate seminari lõpetanud Hans Kibus, kes oli ühtlasi valla kirjutaja (sekretär). 1868. aastal läks Hans Kibus sama valla Österby kooli õpetajaks 100-rublase aastapalgaga valla poolt.

Et Paslepa kool jäi õpetajata, viidi see üle Noarootsi kiriku leerituppa, kus esialgu oli õpetajaks Anders Brus. 1872. aastal tuli Pasleppa kaks misjonäri, Österblad ja Thoreen. Viimane asutas Paslepa mõisa härrastemajas 1873. aastal köster-kooliõpetajate seminari, mis töötas 14 aastat.

Et Paslepa külakooli õpetaja Anders Brus mõne aasta pärast lahkus, määrati tema asemele seminari lõpetanud Johan Nyman.

Kui Thoreen haigestus, määrati Johan Nyman seminari õpetajaks.

Vabanenud kohale Paslepa kooli tuli nüüd seminari kasvandik Gustav Dreiman, kes tegutses seal tükk aega. 1892. aastal valis vald tema asemel uueks õpetajaks Johan Tomti, kellel küll vastavat haridust polnud, kuid kes mõistis hästi vene keelt. Et vana koolimaja enam ei kõlvanud, ehitas vald Einby ja Paslepa küla piirile uue koolimaja, mis valmis 1901. aastal. Uude koolimajja valiti õpetajaks Joel Nyman 125-rublase aastapalgaga. 1903. aastal kutsuti Johan Tomti õpetajaks tagasi. 1918-1920 oli abiõpetajaks Hans Vesterblom. 1920. aasta sügisel muudeti Paslepa kool 4-klassiliseks. Johan Tomti määrati koolijuhatajaks, õpetajaks kutsuti Martha Blees. 1921. aastal Tomti haigestus ning võttis endale asendajaks laevakapten Eduard Tui, kes Tomti surma järel jäigi õpetajaks, Martha Blees oli koolijuhatajaks kuni abiellumiseni. Siis valiti koolijuhatajaks Tui ning õpetajaks võeti Voldemar Sedman. 1928. aastal muudeti kool 5-klassiliseks, mistõttu vallavalitsus määras õpetajaks Soomes seminari lõpetanud Olga ja Nelly Söderholmi, kuna Sedman vähese hariduse tõttu vallandati.

Kool kandis seda nime 1924. aastani, mil ta viidi üle Vööla mõisa härrastemajja. Kooli asutajad oli kohaliku kiriku õpetaja Girgensohn ja vöörmünder parun Ungern-Sternberg.

Kool alustas tegevust 1868. aastal, esimeseks õpetajaks oli pastor Girgensohn, kes pidas kooli ühe aasta ja andis kord nädalas tunde. 1869. aastal hakkasid lapsed käima Noarootsi kiriku köstri Anton Westerseni juures kiriku leeritoas. Anton Westersen oli kreiskooli haridusega. Palka maksis talle algul kirikuküla, hiljem vald. Palgaks oli pool Hansas talu (25 tiinu maad) ja 25 rubla aastas.

1873. aastal ehitati köstri elumaja juurde koolituba, materjali selleks andis kohalik mõisnik Sternberg. 1880. aastal lahkus Westersten ja tema asemele valiti Paslepa seminari kasvandik Aleksander Kibus. 1881. aastast muutus kool kakskeelseks, siis hakkasid käima ka Vööla ja Sutlepa lapsed. 1892. aastal suri õpetaja Kibbus, pärast seda polnud koolitööd terve aasta.

1893. aastast õpetas lapsi Osmussaare kooli õpetaja Johan Nyman. Nimekirjas seisis 30 õpilast. 1913-1916 oli köstrikoolis õpetajaks Johan Nymani poeg Arved Nyman. 1918. aastast jätkas Johan Nyman õpetajaametit. 1920. aastal põles köstrikooli hoone osaliselt maha. Johan Nyman laskis oma kuludega hoone taastada, seni andis ta Kudani küla lastele oma magamistoas tunde.

1924. sügisel asus köstrikool Vööla mõisa ruumidesse, mis olid mitmeti soodsamad ja külade keskel. Johan Nyman hakkas pärast 44-aastast tööd saama vallavalitsuselt pensioni.

Sutlepa algkooli esimestest aastatest on vähe kirjalikke tõendeid. Sutlepa valla ainuke kirjaoskaja mees Gustav Umda, kes oli hariduse saanud Kuuda õpetajate seminaris, hakkas protokolliraamatut pidama alles seitse aastat pärast kooli avamist, s.o. 1874. aastal. Kool ise avati 1867. aastal Aulepa külas Rehe-Antsu rehetoas, õpetaja Umda kodukohas. Kool oli kakskeelne, eestlased käisid kolm päeva ja rootslased teised kolm päeva nädalas. Lastel, kes olid kolm talve koolis käinud, loeti kool lõpetanuks. Kuni leerini (17-aastaseni) pidid lapsed käima talvel nn. pühapäevakoolis iga nädal.

Kooliõpetaja ja vallakirjutaja palgaks oli talukoht, 52 rubla raha, 50 sülda hagu ahjukütteks, 2 sülda kasehalge ja prii korter.

Kooliskäimine oli sunduslik, puudujatel tuli maksta 10 kopikat trahvi iga puudutud päeva eest.

Gustav Umda viimane märkus Sutlepa kooli protokolliraamatus on 1895. aasta 2. maist. Pärast mõnekuulist haigust ta suri. Uueks õpetajaks tuli Paslepa seminari lõpetanud Gustav Tomti, kelle ajal 1868. aastal ehitatud koolimaja sai põhjaliku remondi. 1912. aastal läks Tomti Österby kooli õpetajaks, tema asemele tuli Aleksander Heymann. Viimane töötas seal Esimese maailmasõjani, hariduse oli ta saanud Haapsalu 2-klassilises Nikolai koolis.

1915-1917 töötas Sutlepa koolis Villem Ambros. Tema järel valiti õpetajaks Willem Talbak, sama valla elanik, aga vastava hariduseta. Vahepeal õpetas Sutlepa lapsi ka Joel Nyman, kes läks peagi Vormsisse õpetajaks. 1919. aasta kevadel õli õpetajaks Anton Westerberg. 1920. aastal muutus olukord normaalsemaks. Vallavalitsus valis õpetajaks ohvitser Herman Timmermanni, kes oli lõpetanud Rootsis Uppsala õpetajate seminari. Lääne maavalitsus ei kinnitanud teda ja tema palka maksti edasi eelmisele lühiajaliselt õpetajaks olnud Karl Aliinile. 1920. aastal muudeti kool 4-klassiliseks ja Timmermann kinnitati õpetajaks. Nii oli koolis kaks õpetajat. 1930. aastal Aliin lahkus, tema asemele tuli Läänemaa õpetajate seminari lõpetanud Ester Hein. Kahe aasta pärast vahetas tema välja Julie Palm ning aasta hiljem Adeele Leever.

Paslepa valla Österby külakool asutati 1868. aastal avaliku rahvakoolina. Õpiaeg oli kolm aastat. Esimeseks õpetajaks tuli Paslepa kooli Kuuda seminari lõpetanud Hans Kibus, kes sai aastas 100 rubla palka. Kool oli kakskeelne, õpilasi 30-40.

Hans Kibuse järel valiti õpetajaks paslepa seminari lõpetanud Johan Kuuskmann Sutlepast. 1881. aastal valmis koolimaja, sinna valiti õpetajaks paslepa seminari kasvandik Kristjan Einbusk. 1893. aastast alates õpetasid Österbys H. Lievoch, Gustav Tomti, Hans Pöhl, Johannes Pöhl, Karl Aliin, Herman Timmermann, Ida Kivarimees, Martha Blees. 1920. aastal valiti õpetajaks 1904. aastal sündinud Aleksander Sedman, see kutseta mees töötas edukalt 9 aastat.

1927. aastal muudeti kool 4-klassiliseks. Selles kakskeelses koolis tuli õpetajal korraga kaheksale klassikomplektile õpetust anda. 1929. aastal muudeti kool 5-klassiliseks, juurde ehitati teine klassituba, õpetama hakkas Läänemaa õpetajate seminari lõpetanud Helene Laving. 1930. aastal, seoses Pürksi 6-klassilise kooli uue hoone avamisega, suleti Österby kool.

Kuna õpetajate perekonnad olid paljulapselised, siis sidusid majapidamismured neid nii, et mõnigi kord jäi tund pidamata. Koolide hoolekogu protokollides on kirjas juhtumeid, kus lapsed ootasid õpetajat asjatult, sest viimane oli laudas poegiva lehma juures. Sagedasti juhtunud, et õpetaja saatis hommikul tulnud lapsed koju tagasi, sest ta hakkas siga tapma.

Noarootsi köstrikooli õpetaja hoidis klassitoa seinal oma hobuserange, looka, talvel vankrirattaid. Ägestudes haaranud ta vahel seinalt looga poiste hirmutamiseks.

Tänane Noarootsi kool on välja kujunenud praeguse elanikkonna alaiibe mõjul väikestest Paslepa, Sutlepa, Österby ja Vööla kakskeelsest, Kluttorpi, Höbringi, Rooslepa, Spithami rootsikeelsest ja Vedra eestikeelsest koolist, milles kokku õppis 350 õpilast.

Esimene Noarootsi kihelkonna koolide reorganiseerimine toimus juba 1930. aastal, mil Pürksis valmis uus koolimaja. Siis jäid järele veel Pasleppa kaks klassi, Vööla 3-klassiline algkool. Sutlepas jäi tegutsema 6-klassiline kool. Pürksi 6-klassilises algkoolis hakkas 1930. aastal õppima 171 last kuue õpetaja eestvedamisel. Kool oli muidugi kakskeelne. Õpetajad olid kõik seminari haridusega. Koolijuhataja Aleksander Samberg ja õpetajad Nelly ja Olga Söderholm olid lõpetanud Soomes õpetaja seminari.

1936. aasta koolikorraldus kaotas algkoolides võõrkeelte õpetuse. Et lapsed gümnaasiumi pääseksid, pidid vanemad oma järeltulijaid linnaprogümnaasiumi panema, mistõttu vähenes veidi õpilaste arv kohapeal. 1940. aastal tehti Pürksi kool 7-klassiliseks, programme muudeti vastavalt aja vaimule, õpetama hakati vene keelt, konstitutsiooni, üldbioloogiat ja muud. /-/

Kalev Jaago, Andres Ammas, 1992. a.

Ilmus ajales Lääne Elu, 15. 02. 1992, 22. 02. 92.

/---/ Järjepideva ajakirjanduse algust Läänemaal tähistab nädalalehe "Läänemaa" sünd 14. detsembril 1927. Lehe esimene väljaandja oli tuntud seltskonnategelane Edgar Leopas, vastutav toimetaja Evald Soosaar.

26. aprillil 1928 ilmus "Lääne Elu" proovinumber. Vastuolud olemasoleva ja loodava lehe vahel olid juba enne "Lääne Elu" sündi, seda eeskätt trükkimise tõttu. Samal 26. aprillil ilmunud "Läänlases" nr. 17 kirjutati, et "juba pikemat aega liikusid kuuldused, et Haapsalus hakkab käima teine ajaleht 1 kord nädalas. Asja taga seisab, nagu kuulda, Tamverk, kellel Haapsalus trükikoda, ning kes väljaandjana alla kirjutab. Suuremad raskused olnud väljaandjal vastutava toimetaja leidmisega, isikud, kelle poole pööranud, on ära ütelnud (…)Üheks eriliseks tõukejõuks uue lehe asutamisel olevat olnud põhjus, et "Läänemaa" toovat liiga palju sõnumeid maalt, sellest loodab aga uus ajaleht eemale hoida. Sellega sammub Läänemaa kiirel sammul teistele maakondadele järgi, ka temal on ligemal ajal 2 lehte. Iseküsimus on muidugi, kui kaua ta suudab püsida, liiatigi, kui uus ajaleht hakkab käsitama kogu riigis ettetulevaid nähtusi"

"Lääne Elu" rõhutas algusest peale oma erapooletust ja süüdistas "Läänemaad", et viimane oma sihist olla "vaba parteipoliitilistest kõrvalmõjudest, kitsarinnalistest erakonnahuvidest, mis suuremalt jaolt ühiskondlist arenemist ja edu takistavad" üsna pea taganes ning et "Läänemaas" "taheti maksma panna vastutava toimetaja ja kõrvaliste isikute poolt sarnast poliitilist mõju, mille vastu võitlemiseks herra Leopas üksi jõuetu oli ja oli sunnitud vastu oma tahtmist kogu oma ilusast ideest loobuma."

/---/  "Teine põhjus, miks ajaleht "Läänemaa" ei saanud edasi, on see, et temal puudub majanduslik seljatagune ja igasugune äriline juhatus. Lehe korratu kätte saatmine ja kaebtused tellijate poolt — see oli igapäevane nähtus. Sõnumid ja kuulutused tulid 4 päeva enne lehe ilmumist sisse anda." "Läänemaa" korratu ilmumise üle sai "Lääne Elu" tublisti irvitada. Algul olevat asjad olnud korras, sest esimesed 7 numbrit trükiti Tamverki trükikojas. Et 7. numbri väljaandmine elektririkke tõttu viibis, "viidi trükkima Tallinna "Vaba Maa" trükikotta, kus aga lubatud 1 päeva asemel läks aega 3 päeva." Hilinemine jätkus ja see andis "Lääne Elule" põhjust kirjutada: "Neil põhjusil ei saa läänlased sellest peale, kui leht "Vaba Maa" trükikotta viidi, enam "Läänemaad" läänlaste häälekandjaks pidada. Hr. Leopas tegi ka viimase ja astus sellest supist välja. Et läänlased oma häälekandjat vajavad, mis erapooletu ja kohapeal trükitakse, otsustati "Lääne Elu" väljaandma hakata, mis tõsine läänlaste huvide kaitsja."

"Lääne Elu" kavatsuste kohta teatati juhtkirjas, et see korraldatakse nii, et leht saaks olla "täielikuks juhtnööriks igale läänlasele igapäevases elus". Igaks juhuks rõhutati korra veel, et kuna leht kohapeal trükitakse, "on meil võimalik lehe sisu kokku seada veel viimasel momendil enne ilmumist, sündmused, mis on olnud ilmumise päeva hommikul, võivad veel lehes aset leida, samuti ka kuulutused." Kadestamisväärne operatiivsus. Täna, kus lehe sisu trükkimineku kellaaja dikteerib suur monopol — trükikoda — võime vaid Tamvergi trükikoja järgi õhata.

"Läänemaa" kommenteeris "Lääne Elu" juhtkirja põhjalikult, avaldades selle ka oma lehes toimetusepoolsete sõrendustega. Vastuväiteid polnud aga kuigi veenvad, näiteks "Tamvergi trükikoda ei ole nii võimas, et võiks ajalehte trükkida". Ometi oli "Läänemaal" ilmselt tuline õigus ühes: "Uue lehe ilmumise tarvidus on väga selgelt välja öeldud, et oleks keht, mis Haapsalus trükitakse, et targu muidugi ütlemata jättes, vast "trükitehnilistel" põhjustel — et seda lehte peab trükitama Tamvergi trükikojas."

Sisu kohta öeldakse, et "küll tegelik elu näitab, kust sihist "erapooletus" puhub. Leht ise on aga täieline "Läänemaa" plagiaat — pealkirjad, nende paigutused. Maakonna sõnumid ainult teistest lehtedest välja kirjutatud."

Kahtlustamine erapoolikuses osutus hiljem küll põhimõtteliselt õigeks, sest "Lääne Elu" muutus õige pea keskerakonna vaadete kajastajaks. Ka välimuselt ei erinenud väljaanded oluliselt üksteisest. Küll oli aga "Lääne Elu" stiil loetavam ja ladusam, oma näo andsid ilmselt hiljem järjest tööle asunud noored professionaalsed ajakirjanikud.

10. novembril 1928 oli "Lääne Elul" taas põhjust konkurente pilgata, nimelt "Maavalitsuse häälekandja "Läänemaa" ilmub viimasel ajal õige omapäraselt. Alul ilmus leht igal neljapäeval, nagu see lehel oli märgitud, kuid neljapäevad venisid liiga pikale. Tihti nägi neljapäevane leht päevavalgust alles järgmisel esmaspäeval ja kord jäi üks nr sootuks ilmumata. Nüüd muudeti kuupäeva: leht ilmub igal pühapäeval. Kuid ka päeva muutmine ei mõjunud lehe korralikuks ilmumiseks. Leiti uus vigur: paneme lehe ilmuma igal  nädalal, olgu siis päev kuidas välja kukub. Ka sisu hankimisel käiakse seal teed, mis pole tarvitusel korralikus ajakirjanduses. Nimelt kirjutatakse seal järjekindlalt maha meie sõnumeid. Samuti näpatakse teistest ajalehtedest. Sageli sünnib see sõna-sõnalt. Poleks selle vastu midagi, kuid siis peaks märkima algallikat."

Südantkosutav on lugeda, et rohkem kui 60 aastat tagasi oldi hädas sama murega, mis tänapäevalgi. Nimelt et "Lääne Elult", mis varem trükki läheb, konkurent trükikojas vargsi sõnumeid kiigata võib.

Sulesõda "Läänemaaga" jätkus "Lääne Elu" teises aastakäigus 1929. aastal.

Sõnumis ""Läänemaa" kuulutustevabrik väidetakse, et ajaleht avaldas arstide kuulutusi, ilma et need seda üldse oleksid soovinud. "Kuuldavasti käivat toimetusele lähedalseisev isik arstide uste taga andmeid varastamas. Paistab tõenäolik, et paljud teisedki kuulutused on sünnipäralt samasugused."

Üks tänapäevalgi Läänemaa ajakirjanduses kasutatud nipp — avaldada arvud tellimise hetkeseisust naaberlehte "ära unustades" — pole tegelikult uus. 1928. a. 19. veebruari lehes kummutab "Lääne Elu" "Läänemaa" valeandmed oma lehe laiast levikust Taebla ümbruses. Nimelt väitis "Läänemaa", et Taeblas loetavat kõige rohkem "Vaba Maad", "Teatajat" ja "Läänemaad" ning kõige vähem "Kaja" ja "Lääne Elu". "Lääne Elu" teatab oma lugejatele, et "Läänemaad" on tegelikult Taeblasse tellitud 9, Martnasse 16, Räägule 3 eksemplari, Sutlepasse koguni mitte ühtegi. "Lääne Elu" seevastu läheb Taeblasse 29, Martnasse 20, Räägule 31, Sutlepasse 9 eksemplari.

 /---/
Kahe lehe vastasseisu taga oli peale ajakirjandusliku konkurentsi ka poliitilised huvid. Nimelt muutus "Läänemaa", kes sündides sõltumatust kuulutas, õige pea sisuliselt tööerakonna häälekandjaks, "Lääne Elu" aga hakkas paljudes küsimustes väljendama keskerakonna seisukohti.

Esimene ajakirjandusest põhjustatud kohtuprotsess Haapsalus on aga seotud hoopis kolmanda väljaande — 1927. a. 14. ja 15. veebruaril ilmunud "Haapsalu uudistega". "Läänemaas" nr 18 (3. mai 1928) kõneldakse, et 28. aprillil arutati rahukohtuniku juures endise Haapsalu linnapea Leopold Grönbergi kaebust erakorralise ajalehe "Haapsalu uudiste" kirjastaja Mihkel Hammelmanni vastu. Õieti oli see erakorraline ajaleht Haapsalu linnavolikogu valimiste number, kus süüdistati, et linnavalitsus olla nõuetele mittevastavat kruusa müünud, sinelisi müünud. Räägiti mingist "suhkru operatsioonist" ja väideti, et volikogu avaldas linnapeale järjest umbusaldust.

Linnapea L. Grönbergi vahetaski välja V. Põldots. "Läänemaa" 6. numbris (11. veebruar 1928) antakse mõlemale mehele mõnusas stiilis iseloomustus. Kummale poole ajalehe sümpaatia kaldub, otsustage ise.

Ekslinnapea linnapeaga ühe katuse all ei viibi
"L. Grönberg. Elukutselt juhtija. Juhtinud suuri laevu, mudapraame, majapidamist ja kodulinna keerulist valitsust. Viimast kaks aega järgemööda (…) Kõige kurvem ja suurem on see häbiplekk, et valitses omal ajal kõrvuti praeguse linnapeaga (V. Põldots oli siis nõunik). Kasvatas omale ussi põue soojuses. Raskemad silmapilgud minevikust on need hetked, kus tuli esineda kõnedega linnavalitsuse esitajana. Praegu juhib teravat opositsiooni. Kindlas, sirgjoonelises sihis: kõik, mis ühenduses praeguse linnavalitsusega, on roheliste ettevõte ja –mäda (…) Põhimõtteliselt ei viibi linnapeaga ühel ajal ühe katuse all. Ei seisa ka seal kohal, kus teine enne seisnud. Mõne aja eest jäi pidamata linna elektrimaksu koosolek, kuna linnapea kutsus erikomisjoni oma kabinetti. Komisjoni liige ekslinnapea lubas osaleda vaid juhul, kui koosoleku kutsub kokku üks komisjoni liikmetest ja võimalikust postkontorist.

Linnapea peksab kepiga
V. põldots. Suurim mees linnas. Mitte tollipulgaga mõõtes, siis kaob suurus. Auahne. Kindlakäeline ja järjekindel oma suuruse maksmapanemises. Igaühega ei kõnele — ja kui kõneleb, siis õige valjusti temperamendirikkalt, ning valitud sõnadega, milliseid tavaliselt rahulikul läbikäimisel ei tarvitata. Peksab kepiga. Osav kombineerimas. Mitte ainult 80 häälega kõrgele kohale, vaid ka Rohukülast telliskive, arveid, mootoreid kaevudele. Aga muidu rahuarmastaja: ei ilmu siis koosolekule, kui arutatakse kirja, mis ligi 6 kuud vana ja puudutab nii mõndagi joont ta mitmekesises tegevuses. (…) Eraelus baumeister. Nüüd ehitab kaastundmusestkodulinna vastu selle osi. Puumajadele kivitreppe, mootoriga purtskaevu ja paadisilda. Omab ühe idee fixe'i: pritsimeeste uus seltsimaja tuleb asutada Kalda ja Karja nurgale. Sest see kavand on tema tehtud."

"Linnavalitsus on vanadekodu"
"Lääne Elu" teises aastakäigus jätkas ajaleht teravalt kriitilist hoiakut linnavalitsuse suhtes. Pealkirjad "Linnavaltisus on vanadekodu", "Pikk kriis linnavalitsuses", "Volikogu koosolekud muutuvad kinoetendusteks" jt kõnelevad ise enda eest.

Süüd Haapsalu mõningases allakäigus nähakse linnavõimude passiivsuses. 7. numbris ilmub uuelt toimetajalt Leonhard Sõerdilt selleteemaline pikem kirjutis. "Pea viga, nagu eemalseisjale esimesest silmapilgust paistab, seisab selles, et linna kuurordi korraldamine ja suvitushooaja vaoshoid on antud (või võetud) linnavalitsuse, praegusel juhtumisel kuurordinõuniku hoolde." L. Sõerd nimetab linnavalitsust "kroonumaiguliseks asutuseks", kellel ei ole piisavalt painduvust ja kohanemisoskust. Edu oleks siis, kui kuurordi organiseerimis- ja korraldamistöödest võtaksid osa laiemad ringkonnad, näiteks Haapsalu Kaunistamise Selts (HKS).

Linna volikogu kritiseerides tõstab ajaleht korduvalt heast küljest esile HKS-i esimeest dr Hans Alverit, kes varsti saabki linnapeaks.

"Läänemaa" oli linnavolikogu suhtes hoopis sõbralikum. Ja kuidas oleks saanud see teisiti olla, kui "Läänemaa" väljaandja Adolf Korris, ametilt advokaat, oli Haapsalu linnavolikogu esimees. Oma 34. numbris avaldas "Läänemaa" anonüümse rünnaku dr Alveri vastu, millele viimane "Lääne Elus" artikliga "Raiskkärbsed" teravalt vastas.

H. Alver ütles otsesõnu, et rünnaku taga on valimisteeelne hirm poliitilise konkurendi ees. "Miks nii palju vaimurikkaid sõnu ühe absurdse ettepaneku pärast volikogus? Kas sellepärast, et ligineb 1. september — käes on raiskkärpsete viimased päevad."

H. Alver kirjutab, et raiskkärpsetel "on komme enne surma valusasti nõelata" ja ütleb, et volikogu enamus on oma raja selgesti määranud: praeguse linnapea Põldotsaga kaasa ei tõtata.

Viimane "Läänemaa" läks makulatuuriks
"Läänemaa" lõpp oli kurb. "Lääne Elu" 200. numbri puhul ilmunud ülevaates "Meie ajalehist Haapsalus" kirjutati: "Leht ("Läänemaa") elutseb kuni 30. maini 1929, üldine numbrite arv on 72. Järgmine nr olnud küll trükikojas valmis, kuid jääb rahapuuduse pärast väljalunastamata ning aurab pikapeale makulatuuriks. Pika vaheaja järele ilmub leht veel kord (8. jaanuaril 1930) kuid Viljandi lehe "Sakala" sabana. Toimetaja Aren läheb maavalitsuses ilmsiks tulnud kuritarvituste tõttu vanglasse.

Talis Vare

1917. a. veebruarirevolutsioon Venemaal (s.h. Eestis) tõi kaasa uute institutsioonide tekkimise üle terve endise tsaaririigi. Suurest vabaduseideest kantuna likvideeriti senised riigi- ja valitsusasutused — saadeti laiali politsei ning vangimajadest vabastati vangid. Selle tõttu said vabaduse ka paljud kriminaalkurjategijad. Vajadus tagada kodanike julgeolek sundis organiseerima uusi korrakaitsestruktuure. Heidame pilgu ajas 80 aastat tagasi: aastasse 1917, mida Läänemaa Kaitseliit peab oma sünniaastaks.

Haapsalus pandi revolutsiooniline kord maksma 4. märtsil 1917. Juba varahommikul levis linnas teade, et mõnikümmend Vene madrust olla kohale jõudnud. Esimeseks madruste ohvriks langes raudteejaamas keegi linnavaht, kes küllalt kiirelt polnud nende käsku täitnud. Teiseks ohvriks olnud endine mõisnik von Tritthof, kes mõrvati oma korteris. Seejärel vabastati linna vangimajast kõik vangid. Kõik dokumendid, mis rahukohtuniku ja politseipristavi juurest leiti, hävitati.
Kella 9 paiku organiseerisid peamiselt Vene madrused ja Läti sõjapõgenike naised Turuplatsil revolutsioonilise omakohtu, kus kohtu all olid linnapea dr. G. von Krusenstern ja kirikuõpetaja R. von zur Mühlen. Mõne tunni pärast lamasid nad juba tänaval vereloigus — linnapea surnuna ja pastor raskesti haavatuna, kuid siiski elusana...
Aprillikuu keskpaigas hakkas kehtima Vene Ajutise Valitsuse poolt välja antud miilitsaseadus. Selle järgi jäi miilitsa üldine organisatsioon sarnaseks endise politseikorraldusega. Miilits oli paiklik, ta korraldamine anti omavalitsuste hooleks.
Normaalsetes tingimustes oleks korrakaitse jõududele abiks olnud sõjavägi, kuid 1917. aastal olid Vene väeosad ise kujunenud korratuse allikaks, millest väikesearvuline miilits oli võimetu jagu saama.
14. septembril 1917 kirjutas Lääne maakonnavalitsuse esimees Aleksander Saar alla Lääne maakonna omakaitse asutamise otsusele. Selle kohaselt pandi omakaitseüksuste moodustamine vallavalitsuste õlgadele. Vastav korraldus saadeti valdadesse
27. septembril 1917, millist kuupäeva Läänemaa Kaitseliit oma sünnipäevana tähistab
Eriti keeruliseks läks olukord 1917. aasta septembri lõpul, kui Saksa väed hõivasid Eesti saared ning maakonnas viibivaid Vene vägesid haaras paanika. Nüüd läks vaja jõudu, mis oleks suutnud ohjeldada külasid rüüstavaid deserteerunud sõdureid. Oktoobri alguses toodi Haapsallu ja selle ümbrusse 1. Eesti polk, mis kandis koostöös omakaitsega korrahoidmisel põhiraskust. Kõige paremini õnnestus inimeste omakaitsesse organiseerimine Läänemaal, seda eelkõige tänu 1. Eesti polgule ja siinsetele rahvuslikult mõtlevatele tegelastele ning vaatamata enamlaste vastutöötamisele. Raskusi oli relvade muretsemisel, kuid juba oktoobri esimestel päevadel saadi maakonnavalitsuse abiga esimesed relvad. Maakonnas jagasid rahvale relvi ka 1. Eesti polgu allüksused. Mõned omakaitselased ostsid Vene soldatitelt isikliku raha eest endale laskeriista. Omakaitseüksuste soodne areng maal hoidis ära suurema rüüstamise laostunud Vene väeriismete poolt. Agaralt tegutseti kuni Saksa okupatsioonini 1918. a. veebruari lõpus. Pärast seda peideti püssid pööningule ja heinalakka ja töötati edasi põranda all.
Oktoobri lõpul ja novembri algul 1918 oli Eesti põrandaalune kaitsekorraldus juba niivõrd tugevnenud, et oodati iga soodsat hetke avalikuks väljaastumiseks. See teostuski 11. novembril 1918 Eesti Kaitse Liidu asutamisega. Kaitseliitu võeti vastu “igat ausat eestlast”, kuid nõuti ka usaldatavaid soovitusi. Kaitseliidu juhid püüdsid arendada seda organisatsiooni ülemaaliseks võrguks, mis pidi kaasa haarama iga maakonna, linna, alevi, kihelkonna ja valla. Lääne maakonna ja Haapsalu linna kaitseliidu ülemaks määrati leitnant Theodor Rõuk. Kaitseliidu ülesanded kujunesid väga mitmekülgseteks. Need olid näiteks avaliku korra ja julgeoleku tagamine, aga ka riigipiiride valvamine ja kaitsmine. Kaitseliitlasi oli vaja, et asutusi, varandusi, telefonikeskjaamu jms. lahkuvatelt sakslastelt üle võtta; koha peal oma vägedele abiks olla nii valveteenistuses kui ka küütide hankimisel ja rekvisitsioonide teostamisel. Järgnesid haarangud röövjõukudele, väejooksikutele ja salaviinapõletajatele.
Vabadussõja puhkedes kaldus enamus kaitseliidu üksusi kaitsma vaid oma kodukohta. Suur osa jäi aga passiivseks ka siis, kui lahingud jõudsid oma õuele. Seda enam tuleb esile tõsta Läänemaa Kaitseliidu organiseeritust Vabadussõja algul - kohe pärast Saksa okupatsiooni suudeti Läänemaalt Tallinnasse appi saata paarsada meest. Läänemaa kaitseliit - omakaitse osales ka 1919. aasta veebruaris Saaremaal aset leidnud enamlaste mässu maha surumisel. Punasaarlaste käe läbi sai surma vähemalt üks läänlane, kelle nimi on raiutud ka Vabadussõja mälestussambale. Selleks oli Saaremaa komandandiks määratud Luiste valla mees Karl Tulmin, kes Kuivastus mässajate poolt selja tagant maha lasti ning jää alla uputati. Enne seda oli Karl Tulmin tuntud kui Lääne kaitseliidu üks organiseerja. Lühikeseks ajaks määratud ka siinse KL ülemaks. Peale Vabadussõja lõppu arenes tegevus kaitseliidu jahisalkades, kuna omakaitse tegevus endisel kujul lõpetati ühiskonnas levima hakkava pahempoolsuse tõttu.
Kaitseliidu uuestisünd sai teoks alles pärast 1924. aaasta 1. detsembri enamlaste mässu. 21. detsembril samal aastal peeti Haapsalus Läänemaa Kaitseliidu ringkonna asutamise koosolek. Sellest võttis osa osa hulgaliselt seltskonnategelasi, riigiametnikke, omavalitsuse, hariduse ja avaliku elu tegelasi, kellest valdav enamus soovis KL taas ellu kutsuda. Koosolek valis organisatsiooni juhiks O. Pakase. Sellele järgnes Läänemaa ringkonna allüksuste organiseerimine, jaoskondade ja rajoonide juhatuste valimine ja relvade väljajagamine. 20. jaanuaril 1925 valiti maakonna KL ülemaks reserv-kapten V. Väeden - endine Läänemaa KL ülem Vabadussõja ajal ning KL organiseerija Saksa okupatsiooni ajal. 2. mail 1925 organiseeriti Lääne malevkonna juures esimene naiskodukaitsejaoskond Haapsalus. Noorte Kotkaste Lääne malev moodustati 1. juulil 1930. Kohaliku “Kodutütarde” organisatsiooni loomisele asuti pärast 3. oktoobrit 1931
1939. aastal kuulus kogu Eestis Kaitseliitu ja Naiskodukaitsesse kokku üle 59 000 liikme. Peale selle tegutsesid veel ligi 40 000 -se liikmete koguarvuga KL noorsoo-organisatsioonid “Noorkotkad” ja “Kodutütred".