Ants Laikmaa majamuuseum asub Taebla vallas Kadarpiku külas. Jääb Tallinn-Haapsalu maantee äärde, u. kümmekond kilomeetrit Haapsalust.

Muuseum on avatud:
1. oktoober - 30. aprill T - L kell 11.00 - 16.00
1. mai - 30. september T - L kell 10.00 - 18.00

Riiklikel pühadel on majamuuseum suletud.

 
Pileti hinnad A. Laikmaa majamuuseumis (alates 19. jaanuar 2009):

    * Täiskasvanu   25.-         1.60€
    * Üliõpilane       20.-         1.28€
    * Õpilane           10.-         0.64€

Sooduspilet gruppidele 10 inimest 200.-    12.78€

Tasuta on õigus Ants Laikmaa majamuuseumi külastada muuseumitöötajatel, väikelastel vanuses 0 – 6a, õpilasgruppide saatjatel (10 õpilase kohta 1 saatja tasuta), ICOM liikmetel (vastava tunnistuse ettenäitamisel), represseeritutel ja nendega võrdsustatud isikutel (vastava tunnistuse ettenäitamisel).

Erinevate õppeprogrammide kohta kehtib eraldi hind iga programmi kohta.

Väljaspool ametlikku muuseumi külastusaega lisatasu 150.-    9.59€

Koduleht: www.laikmaa.eu
Tel: 47 29 756

A. Laikmaa majamuuseumi majandusjuhataja
Jaan Kelner
tel 472 9756

A. Laikmaa majamuuseumi klienditeenindaja
Eha Nõmm
tel 472 9756

2006. a. suvel toetas Keskkonnainvesteeringute Keskuse maakondlik programm Läänemaa Muuseumit 30 277 krooniga. See oli mõeldud A. Laikmaa pargi hoolduseks. Sügiseks on toetuse abiga niidetud 8 ha suuruselt territooriumilt heina ja muru ning lõigatud kraavikallastelt võsa.

2006. a. novembris alustab OÜ Muhro Laikmaal suvemaja katuse remonti. Selle käigus asendatakse senine katus uue rookatusega. Kaks aastat varem tegi sama firma ka Laikmaa elumaja uue katuse.
Projekteeris Eva Laarmann, töid rahastab Muinsus-kaitseamet 75 000 krooniga.

2007. a. suvel ja sügisel toetas Keskkonnainvesteeringute Keskus looduskaitse programmi parkide ja üksikobjektide alaprogrammi raames Läänemaa Muuseumit 24 000 krooniga. See oli mõeldud A. Laikmaa pargi hoolduseks. Sügiseks on toetuse abiga niidetud 8 ha suuruselt territooriumilt heina ja muru ning lõigatud võsa.

2008.a toetas Keskkonnainvesteeringute Keskus looduskaitse programmi parkide ja üksikobjektide alamprogrammi raames Läänemaa Muuseumit 25 000 krooniga. Saadud toetuse eest teostati Ants Laikmaa kodupargi hooldustöid. Hooldustööd kestsid juulist oktoobrini 2008. Toetuse raames niideti pargis muru, pügati võsa jne , kokku 8 ha maa-alalt.

Ants Laikmaa (kuni 1935 Hans Laipman) sündis 5. mail 1866 talurentniku peres Vigala vallas Läänemaal. Maalikunsti õppis ta Peterburis ja Düsseldorfi Kunstiakadeemias. A. Laikmaa töötas pastelltehnikas ja tõi selle sajandi algul Eesti maalikunsti impressionistliku vahetu lähenemise ning värviheleduse. Laikmaa maalis peamiselt loodusmaastikke ja portreesid eesti haritlastest ning Lääne-Eesti talurahvast.

A. Laikmaa kujundas 20. sajandi esikümnenditel Eesti kunsti traditsioone, jäädes põhiolemuselt realistiks, kuid impressionistliku kvaliteediga.

Sajandi algul oli poliitiliselt aktiivne ja pühendas kogu järgneva loomingulise elu eesti rahva huvide ja kunstikultuuri arendamisele. Austatud kunstipedagoogi ja -kriitikuna pidas ta 1903-1932 Tallinnas populaarset ateljeekooli, kus õppis hulga tuntud eesti kunstnikke. Korraldas kunstinäitusi ja organiseeris Eesti Kunstiseltsi (1907) olles Eesti rahvusliku kunsti teerajaja. Oli innukas vanavara koguja ja Eesti Rahva Muuseumi (1909) mõtte üks algatajaid.

A. Laikmaa oli looduse ja metsa rüpes kasvanud ja 1920ndatel aastatel asus vanameister Haapsalu lähedale Taeblasse omale talu ehitama. 1932 sulges Laikmaa ateljeekooli ja kolis Taeblasse, kus tema ideaalide väljendusena oli valminud Eestis ainulaadne rahvusromantilises stiilis tõeline kunstniku maja. Päris valmis see talu ei saanudki — Laikmaa suri 19. novembril 1942 ja maeti tema enda poolt rajatud 7 ha suurusesse parki (hauasammas 1956, Juhan Raudsepp).

Park on väga liigirohke ja seal on säilinud kunstniku poolt istutatud puid ja teda külastanud Eesti kirjanikele pühendatud üheksa nimelist tamme. Kirjanikud Marie Under, Friedebert Tuglas, Gustav Suits jt. olid Laikmaa sagedased külalised. Väikeses suvemajas saab korraldada kunsti- ja käsitöömüüki. Pargis peetakse rahvasimmaneid ja piknike. Külalistele võiks see olla parimaks väljasõidupaigaks Haapsalust.

Kunstniku majamuuseum avati 1960. a. ja see on Läänemaa Muuseumi (asutatud 1929) filiaal. Muuseas, just Laikmaa oli tolleaegsele Läänemaa muuseumile esimene energiline vanavara annetaja. Majamuuseumi esimesel korrusel on kunstniku elukäiku tutvustav väljapanek ja söögituba. Ülemisele korrusele jäävad kunstniku ateljee, töö- ja magamistuba koos isiklike esemete ja etnograafilise vanavaraga. Siin asub Laikmaa viis originaaltööd, lisaks taieseid tema õpilastelt.

1950. aastate lõppu langes veel üks tõsine ettevõtmine — Ants Laikmaa Majamuuseumi loomine. Laikmaa oli pärandanud oma talundi vennatütrele Alma Karule, millest 10–12 ha Eesti Kunstimuuseumile kunstnike puhkekodu asutamiseks. Lääne Maakondlik muuseum koos maakonna täitevkomiteega taotles 1949. a. taluhoonete, pargi ja matmispaiga riikliku kaitse alla võtmist ja muuseumi filiaali loomist. A. Karu nõustus vormistama kinkelepingu.

1954. a. algasid elamu restaureerimistööde ettevalmistused. Võeti arvele kunstiesemed ja memoriaalse väärtusega esemed, 95 Laikmaa ja ta õpilaste tööd, kirjavahetus ning fotokogu anti ajutisele hoiule Tartu Kunstimuuseumile.Remonttööd kulgesid n.ö. üle kivide ja kändude — kord oli raha otsas, paiguti jättis tööde kvaliteet soovida.

5. juunil 1960. a. avati Ants Laikmaa Majamuuseumi uksed. Esimese täistöö-aastaga (1961) külastas majamuuseumi ligi 5000 külastajat, Haapsalu muuseumi vastavalt 10 900.

Kümne sõjajärgse aastaga oli läänlaste suurimale ja vanimale muuseumile kindel põhi pandud. Hoolimata nõukoguliku ideoloogia survest jätkus tänuväärne töö selle nimel, et säiliksid ja kasvaksid paljude entusiastide tööga talletatud ajaloolised väärtused. Praeguses fondis on säilinud kuigipalju sedagi vara, mis kontrollorganite käskude põhjal kuulusid hävitamisele.

1. Gustav Suitsule pühendatud tamm
2. Marie Underile ja Arthur Adsonile pühendatud kaheharuline tamm
3. Hermann Hallistele ja tema abikaasa Erikale pühendatud kaheharuline tamm
4. Marie Underi tütrele Dagyle pühendatud tamm
5. Marie Underi tütrele Eddale pühendatud tamm
6. Friedebert Tuglasele ja tema abikaasa Elole pühendatud suur kaheharuline tamm
7. Aino Tammele pühendatud tamm
8. Aino Kaldale pühendatud tamm
9. Anna Haavale pühendatud tamm

Läänemaa Muuseum pakub võimalust abielude pidulikuks registreerimiseks Raekoja hoones (Kooli tn. 2) ja A. Laikmaa majamuuseumis (Taebla vald, Kadarpiku küla). Huvitatutel palume ühendust võtta tel: 473 7048 või mobiilil 52 76 244 (Rea Raus).

Ants Laikmaa — kaanekukk. Just sellisena on üksmeelselt kujutatud Laikmaa rolli eesti kunstis. Ja tõepoolest, Ants Laikmaa oli justkui kukk eesti kunsti aabitsa esikaanel: kuulutamas koitu, millegi uue algust, äratamas sügavast unest.

Laikmaa oli esimesi eesti kunstnikke, kes peale õpinguid söandas kodumaal tegutsema asuda. Esimesed professionaalsed eesti kunstnikud — Köler, Adamson, Weizenberg — töötasid kõik Peterburis, kuhu oli koondunud eesti intelligents ja kus olid soodsamad tegutsemisvõimalused. Nende loomingu kokkupuuted kodumaaga olid aga üsna nõrgad. Laikmaa ei leppinud väljakujunenud olukorraga ning asus julgelt eesti rahvuslikule kunstile eesõigust kätte võitlema. Laikmaa ateljeekooli näol oli tegemist esimese eesti kunstiõppeasutusega. Seega Laikmaa mitte üksnes ei loonud kunsti, vaid hoolitses ka eesti kunsti järelkasvu eest. Ta ise olla öelnud: “Mina olen üksik kartul, aga minust peab saama pesa, minu õpilaste kaudu.” Laikmaa Provintsiaalmuuseumis avatud näitus oli esimene eesti kunstniku näitus Eestis. Tema oli ka üks esimesi, kes julges baltisaksa kunstnike loomingut kritiseerida. Laikmaa teeneks oli eesti kunstipubliku kasvatamine, kunsti tutvustamine tavainimesele, selgitamine, et kunst on vajalik. Kui rääkida Ants Laikmaast, siis rääkida kunstnikust, rääkida pedagoogist, rääkida kunstielu organisaatorist. Need on kolm tahku, millest tema puhul on võimatu mööda minna ning millest rääkides ei saa üht eelistada teisele. Laikmaas kui mitmekülgses inimeses oli võrdselt loomingulisust, energiat, teotahet, huvi enda ümber toimuva vastu. Oma uurimustöös püüdsingi keskenduda nendele kolmele põhitahule. Kui kohati jääb mulje, et olen liialt silmas pidanud detaile, pisiasju, siis seda seetõttu, et viimased mulle kunstniku edasise kujunemise osas olulised on tundunud. Oli äärmiselt huvitav jälgida ühe kunstniku kujunemist, kasvamist, muutumist; käia temaga kõikjal kaasas; mõista tema tegemiste motiive. Laikmaa oli minu jaoks esimene kunstnik, keda nii põhjalikult uurisin ja tundma õppisin. See oli omaette elamus — tuhnida korraga viies raamatus, lapata läbi kümneid ajaleheartikleid, eriti kui silmas pidada tänast maailma, kus kõik muutub aina kokkuvõtlikumaks, pealiskaudsemaks.

Ants Laikmaa (kuni 1935. a. Hans Laipman) sündis 1866. a. 5. mail Läänemaal Vana-Vigalas Araste külas Paiba talus Hans Laipmani ja Leenu Redlichi neljateistkümnenda lapsena. Peale esimese naise Triinu Redlichi surma võttis Hans naiseks tolle noorema õe Leenu. Aja jooksul oli neil kokku tervenisti kuusteist last, kellest aga täiskasvanuikka jõudsid vaid kolm: Mai, Bernhard ja Hans. Isa Hans oli range, nõudlik ja korda armastav mees. Ants Laikmaa meenutab: “Kord ühel hilisel ööl koju tulnud ja märganud, et mu kuuel varrukas oli sisse jäänud, äratas ta mind kohemaid, viis mu sõnalausumata kuue juurde ja näitas näpuga varrukale. Muud ühti. Seda õpetust pole ma elueal unustanud, vaid kui kusagil, olgu kus tahes, kellelgi kuue varruka sees näen, tõmban selle kohe välja.” Isa Hans oli tolle aja talupoja kohta ka küllaltki haritud — õppinud Vigala köstrikoolis ja seejärel Märjamaal Haimre mõisa suurproua juures “viksteenri” ametis olnud. Pikki aastaid pidas ta talupidamise kõrvalt ka kohaliku vallakirjutaja ametit. Kuna vallamaja Vigalas tollal veel olemas ei olnud, siis kujunes Paibast omamoodi keskus — siin võeti vastu pearaha, peeti kohut ja õiendati muid valla asju. Asjaajamispäevadel kogunes rehetuppa pikajuukselisi talumehi, kes oma järge oodates seina äärde asetatud pinkidel istusid ja kõiksugu lugusid pajatasid. Mõnikord kritseldas väike Ants neidsamu Paiba talu külastavaid maamehi söega valgeks lubjatud ahjule või siis pliiatsiga isa ülearustele paberitele. Põhjendatult võiks toda kodust rehetuba noore Antsu esimeseks “kunstikooliks” pidada. Paibal elati puhtamalt ja paremini kui ümberkaudsetes taludes. Rehielamule oli lisaks külmadele kambritele veel paar laudpõranda ja pottahjuga tuba otsa ehitatud. Nendes tubades olid pehme istmega punapuust toolid ja kummut, seintel rippusid vanad kullatud raamides gravüürid. Isa kandis laia halli kaabut ja pühapäevariiet ning tõmbas “määrvami” piipu, pidulikematel puhkudel koguni sigarit. Kodus pruugiti juba kohvi ja teed.Ka selle talu perenaine ei kuulunud kõige tavalisemate hulka. Ta oli haruldaste vaimu- ja hingeomadustega inimene. Lisaks kõigele rääkis Leenu ka saksa keelt — selle sai ta selgeks lapsepõlves mõisalastega mängides, kuna tema isa oli olnud mõisakubjas. Ema Leenu oli hakkaja, toimekas, alati kõigest huvitatud, abivalmis, osavõtlik ja rõõmsameelne naine. Just temalt olevat Hans saanud oma vaimukuse ja kunstimeele. Oma memuaarides meenutab Ants Laikmaa: “Sellest mu emast ei täidu ma siin mu lapsepõlve mälestusis vaikides mööda minna. Emast oleme ju kõik pärinud: hinge, selle hoiu ja esimesed ilusamad mõjutised.”

1883. a. oktoobris toimus Provintsiaalmuuseumis maalikunstinäitus, peamiselt saksa kunstnike töödest. Seal Kanuti gildimaja saalides nägi ja koges noor Laikmaa esmakordselt elus, mida maalikunst kõike suudab. Näitus andis niipalju hoogu, et ta oma senised katsetused kokku korjas ja nendega kubermangugümnaasiumi joonistusõpetaja, Düsseldorfist Tallinna tulnud Th. A. Sprengeli juurde nõu küsima läks. Sprengel leidis nendes katsetustes midagi olevat ja ei pidanud ülearuseks õhutada tundmatut algajat kunsti alal edasi õppima. See oli nagu esimene teednäitav valguskiir, sinnapoole polnud teda varem mitte keegi osanud suunata. Sprengel lubas Antsul isegi oma ateljees harjutamas käia ja oma värve kasutada.

Paraku pidi kunstnik ise mõneks ajaks ära sõitma ja nii jäi asi peale paari nädalat soiku. Samal ajal oli ema jäänud haigeks ja muutus üha põduramaks. Et talusse oli nooremat perenaiseasemikku tarvis, oli Bernhard sunnitud isa käsul kaheksateistkümneaastasena abielluma. Lubadus venna eest väeteenistusse minna tegi Antsu tulevikuväljavaated omakorda selgusetuks: midagi kindlamat sai ette võtta alles siis, kui soldatipõlv seljataga.

Aga kas kunsti õppimine sel kombel liiga hiljaks ei jää? 1884. a. oktoobris suri ema. Nüüd jäi Ants pikemalt koju pidama, kuigi suhted isa ja poegade vahel peale ema surma tihtipeale kiiva kiskusid minema. Kõige halvem oli noorele Antsule tema seisundi ebamäärasus: polnud ta enam õige talupoiss, polnud ka päris linnainimene. Ometi polnud tal enesel enam kahtlusi, mille poole püüelda. 1886. a. suvel õnnestus isalt veidi raha nõutada, et sõita Peterburi Kunstide Akadeemia vastuvõtutingimustega lähemalt tutvuma. Ühtlasi käis ta ka nõu küsimas J. Kölerilt, kuid paraku valmistas see käik pettumuse. Kuulus kunstnik ja rahvasõber ei andnud noorele kunstihuvilisele õieti mingit nõu, vaid muudkui kordas, et kunstnikuks saamiseks pidavat palju, palju raha olema.

Tagantjärele võib seda seletada sellega, et Köler ise oli parajasti kogu oma vaevaga teenitud varanduse kaotanud ja võlgadesse sattunud.Üllatuslikult leidis talutarest tulnud kunstijünger hoopis rohkem heasoovlikku mõistmist ja vastutulekut baltisakslaselt J. Kleverilt, Peterburis tunnustatud maastikumaalijalt ja akadeemia professorilt. Kunstnik tutvus tema katsetustega ja soovitas tingimata edasi õppida. Lisaks kutsus ta Antsu korduvalt oma ateljeesse — see oli tõeline pealinna maaliprofessori ateljee, mis sisaldas rohkesti kunstivara. Võimalus viibida nimeka kunstniku ateljees, teda töö juures jälgida, tema arvamusi ja mõtteavaldusi kuulda oli mitmeti rikastav ja edasipüüdmisele julgustav.     

Taotleda otsekohe akadeemiasse vastuvõttu ei olnud ometi mõtet, sest sügisel seisis ees väeteenistusse minek. Äkitselt aga tuli selleski asjas järsk arvamuste lahkuminek isaga. Peterburist tulijalt kuulnud, et tollel oleks võimalik kunstiakadeemiasse pääseda, ilmutas vana korraga valmisolekut õpinguid toetada ja laitis maha Antsu otsuse venda soldatipõlves asendada. Nii põrkasid kaks kanget jällegi päris tõsiselt kokku, ilma et kumbki omast oleks taganenud. Raksuv riid lõppes sellega, et noor Ants vastu ööd ja lumetuisku Haapsalu poole rühkima hakkas. Venna nime all ja tema sünniandmetega võeti ta seal komisjonis väeteenistusse vastu. Sirge ja pikka kasvu, teistest rohkem kooliharidustki saanud nekrut määrati kohe kaardiväkke ja saadeti Peterburi, kus suurvürst Vladimiri enese valikul arvati reamehena “Tema Majesteedi keisrinna Kavalergardide polku”. See oli eliitväeosa, mille ohvitserid pärinesid eelkõige kõrgaadli hulgast. Tekkis lootus mõne niisuguse ülemuse eestkostel leida võimalust väeteenistusest vabal ajal kunstiõpinguid jätkata — siinsamas oli ju akadeemia, olid rikkalikud kunstikogud.

Asjad hakkasid soodsas suunas arenema, kuid siis tõmbas õppustel juhtunud õnnetus kõigele kriipsu peale. Laikmaa jäi otse hobuse kapjade alla, nii et tema parem jalg liigese juurest tugevasti vigastada sai. Peale mitut kuud haiglas lamamist sai ta 1887. a. juunis aastaks tervisepuhkust ja sõitis koju. Kuna Paibal talutööd vihtuda haige jalg ei lubanud, siis võttis Laikmaa Haapsalu lähedal väikeses Vanamõisas enesele koolmeistri koha. Seal olles juhtus ta aeg-ajalt mõndagi ümberkaudsete mõisnike ja pastorite meelevaldsetest tegudest kuulma ja kirjutas nendest ajalehtedele, ei pidanud paljuks oma nimetähtigi alla panna. Aasta pärast polnud mehe jalg veel täielikult paranenud. Peale mõnekuulist teenistust Moskvas lasti ta uuesti aastaks kodukohta puhkusele. Seekord leidus koduõpetajakoht Seljakülas, kihelkonnakohtu sekretäri juures.

1889. a. sügisel Haapsalus uuesti komisjonis olles sai Laikmaa lõpuks tegevteenistusest vabastuse ja määrati tagavaraväkke. Esialgu jäi mees edasi Seljakülasse, järgmise suve lõpul aga siirdus uuesti Peterburi. Seekord juba kindla kavatsusega pühenduda kunstiõpingutele. Nüüd oli aega ja võimalust põhjalikumalt tutvuda Ermitaaži ja Kunstide Akadeemia muuseumi, nn. Kušeljovi galeriiga, saada süstemaatilisem ülevaade kunsti arengust läbi aegade. Ermitaaži rikkalikes Lääne-Euroopa maalikunsti kogudes avanes tema ees Leonardo da Vinci, Raffaeli, Tiziani, Velazquezi, Rubensi, Rembrandti ja arvukate tesite kunstigigantide looming. Kušeljovi galeriis leidus omakorda peale vanade meistrite tööde ka hulk väljapaistvaid töid prantsuse barbisoonlastelt Troyonilt, Daubignylt, Corot`lt, Düsseldorfi kooli tuntumatelt maastikumaalijatelt vendadelt Achenbachidelt, belglaselt Rullofsilt ja teistelt karedat elutõde jälgiva suuna esindajatelt.

Kunstikogusid uurides, aga ka usinasti omapead töötades ja harjutades möödus see talv Peterburis. Mõnikord kutsus teda enda juurde ka sõbralik ja lahke professor Klever. Akadeemia galeriis käies ja Kleveriga suheldes oli küllalt võimalust pilku heita tolle õppeasutuse sisemisse ellu — ja kadus tahtmine seal stuudiumi alustada. Valitsevaks suunaks oli elukauge akadeemiline klassitsism-romantism. Õppejõududeks olid enamasti kõige konservatiivsema vaimuga, ametlikele ringkondadele lähedalseisvad ja nende maitselaadile kohandunud kunstnikud. Paratamatult kandus mõte teise kanti, Saksamaa poole. Lääne-Euroopa kunstikeskustest teati tollal siinmail eelkõige Düsseldorfi, kus olid õppinud enamik baltisakslastest kunstnikke.

1891. a. kevadel saatiski Laikmaa oma viimase aja katsetööd koos nõu küsiva kirjaga ühele Düsseldorfi baltisakslasest professorile Eduard v. Gebhartile, keda tollal peeti saksa kunstis üsna väljapaistvaks jõuks. Gebhart omakorda esitas tööd otse professorite kolleegiumile, kus jõuti soodsale otsusele. Nõnda tuligi Düsseldorfist telegramm: on tunnistatud akadeemiasse vastuvõetavaks.See oli üle ootuste soodne tulemus, millele võis juba mingeid reaalseid plaane ehitada. Isalt, kes oli hiljuti kolmandat korda abiellunud, rahalist abi ei õnnestunud saada. Tuli ilma hakkama saada.

1891. aasta sügisel asus kahekümneviieaastane Ants Laikmaa teostama hullumeelset plaani: kõndida Riiast jalgsi Düsseldorfi, et seal maalikunstnikuks õppida. Rongisõiduks oleks tal raha olnud küll, kuid tema võttis nõuks talitada omamoodi. Ta lihtsalt ei tahtnud ülepeakaela kihutada maale, kuhu pidi jääma pikkadeks õpinguaastateks, vaid sammuda jalamehena läbi Saksamaa, saada lähemalt tundma sealset elu-olu. Sellel pikal rännakul oli tal ka küllalt aega aru pidada kogu oma senise elukäigu ja väljavaadete üle. Kuus nädalat hiljem jõudis Ants Düsseldorfi. Äsjase kogemuse põhjal võis ta nüüd end kindlamana tunda: suutis ta niimoodi siia tulla, peab ta suutma selles võõras linnas kuidagiviisi ka jalad alla saada. Äärelinnas leidis ta endale odava toa ning hakkas ümberkaudsetele inimestele portreid joonistades raha koguma. 1892. a. algul võis tulevane kunstnik akadeemias nõutava sisseastumismaksu tasuda ja korrapäraseid õpinguid alustada. Kõik, mida siiamaale tehtud, oli ikkagi teadlikuma suunavõtu või järjekindlama koolituseta. Laikmaa varaseim säilunud töö on vahetult enne Düsseldorfi minekut kodukandis tehtud pisike portreejoonistus “Õemees Kustas”. Sellest võib näha, et inimese näojooni ja karakterit oli ta suuteline tabama, kuid tehniliselt tasemelt on joonistus alles abitu ja asjaarmastajalik. Hoolikuse ja hasardiga sukeldus mees nüüd akadeemilisse stuudiumi. Õppejõududele paistis ta silma erilise töökuse ja visadusega ning viidi juba paari kuu pärast elementaarosakonna madalamast klassist edasi järgmisse. Pühendumine õppetööle võttis muidugi võimaluse jätkata äärelinnakunstnikuna, teenida raha ja tihtipeale tuli võidelda näljaga. Ka koju läkitatud kirjad ei toonud leevendust — isa ei ulatanud abistavat kätt. Siin aga tuli appi üks metseenlike kalduvustega daam, tänu kellele hakkas Laikmaa iga kuu saama 75-margast toetust. Ülalpidamismuredest pääsenuna polnud nüüd muud, kui pühenduda õppimisele. Professionaalse joonistusoskuse arendamine oli Düsseldorfi kõige tugevamaid külgi. Üldiselt aga ei peetud teda ammugi enam mingiks väljapaistvaks kunstikeskuseks. Selle akadeemia kuulsusrikkamad ajad olid olnud pool sajandit tagasi, nüüd jäi ta nagu teisedki Saksa kunstikeskused Euroopa kunstilise arengu põhihoovustest kõrvale. Nagu akadeemilistes koolkondades ikka, nii ka Düsseldorfis ihaleti ja püüti järele aimata möödunud aegade kunsti — siin oli selleks eeskätt hollandi XVII saj. maalijate looming, millele kogu õppesüsteemis toetuti.Laikmaa ei olnud akadeemias ainus eestlane. 1886. aastast õppis siin Tõnis Grenzstein, 1888. aastast ka Paul Raud.     
       
    1893. a. viidi Laikmaa elementaarosakonnast üle ettevalmistusosakonda, kus tuli alustada antiigiklassis kipsi joonistamisest. Ülihoolikas kipsipeade joonistamine polnud tulevasele portretistile kindlasti üleliigne — nõnda õpiti tundma pea ehitust, eraldama hele-tumeduse varjundeid ja omandati kindlat vormitunnetust, kuid töö kipsiga oli ikkagi õige tuim ja üksluine. Siin tundus olevat midagi eluvõõrast, tardunut ja dogmaatilist. 1893. a. sügisel tuli õpingud katkestada ja koju sõita — isa oli põduraks jäänud ja arvas, et talle pole enam kuigi kauaks elupäevi antud. Terve talve ja kevade viibis Ants vähktõbise isa juures. Püüti tasandada varasemaid arusaamatusi, kuid suhted ei laabunud sellegipoolest. Suvel otsustas Ants tagasi Düsseldorfi pöörduda ja läks Tallinnasse ettevalmistusi tegema. Ent just selsamal ajal suri vana Hans Laipman ja maeti ilma poja osavõtuta. Nii lõppes isa ja poja vahekord, mis juba ammu oli olnud keeruline. Huvitaval kombel aga ei sõitnud noor Laikmaa nüüd tagasi Düsseldorfi, vaid jäi ligi pooleteiseks aastaks kodutallu. Joonistamisega tegeles ta sel perioodil vähe. Rohkem meeldis talle rahva seas ringi liikuda ja tegelda mitmesuguste kultuurielu puudutavate asjadega. Näiteks käis ta Jakob Hurdale ja Jaan Jungile rahvaluulet kogumas ja kirjutas ajalehtedele artikleid. 1896. a. kevadtalvel lõpetas Laikmaa lõpuks oma pikaleveninud koolivaheaja ja sõitis tagasi Düsseldorfi. Seal võeti ta uuesti akadeemia õpilaste nimekirja, sedapuhku järguke kõrgemal — natuurklassis. Nõnda oli siis tulevane kunstnik oma õpingutega jõudnud sinnamaale, kus joonistusstuudium hakkas omandama märksa rohkem loomingulist sisukust. Tööd elava modelliga oli ta ammugi igatsenud ja tema juhendajateks oli nüüd akadeemia paremik. Aga tundub, et erilist rahulolu siin kasutuselolev õppemeetod temas ei tekitanud. Eriti tekitas umbusku eesootav maaliklass. Üsna pea jõudis ta järeldusele, et on akadeemiast saanud peamise, mis tema jaoks sealt saada oli ja et otsiv ning katsetav inimene võib omal käel töötades sama hästi või ehk pareminigi kunstis enese tee leida. Märtsis 1897 lahkus Laikmaa lõplikult akadeemiast, üüris endale ateljee ning alustas tööd vabakutselise kunstnikuna. See oli üsna riskantne samm, kuid Laikmaale väga loomuomane. Siin täitis ta portreetellimusi ja andis joonistustunde. Silmaringi avardamiseks matkas ta naaberlinnadesse, külastas 1897. a. Brüsseli maailmanäitust ning tutvus Belgia ja Hollandi rikkalike muuseumidega. Van Dycki pidas ta siitpeale portreekunsti alal eriti tähelepanuväärseks meistriks. Peale akadeemiast lahkumist ei muutunud Laikmaa eraklikuks omaette nokitsejaks, vaid suhtles aktiivselt siinsete kunstnike ja kunstiõpilastega, võttis osa akadeemilise kunstnikeühingu “Laetitia” üritustest, kuigi ta selle ametlik liige ei olnud ja kirjutas “Olevikule” mitmekesise sisuga kirju. Esimestest iseseisvatest tööaastatest aga pole säilinud muud kui üksik ateljeefoto: molbertil aukohal ema portree Vigala rahvariides, sellest allpool autoportree, molberti jalamil “Koidu ja Hämariku” algvariant, lisaks veel “Neegri pea”, “Vanaeide portree”. Valdavaks oli saanud portreelooming. Ent tähelepanuväärne on ka Laikmaa varane huvi rahvuslik-mütoloogilise temaatika vastu. Igal juhul paistab ta huvisuund lahku minevat Düsseldorfi akadeemia professorite eelistatud religioossest temaatikast, idüllilisest žanri- või pateetilisest ajaloomaalist. 1897. a. tuli Peterburist Düsseldorfi akadeemiasse õppima Paul Raua vend Kristjan Raud. Siin kohtus ta esmakordselt Ants Laikmaaga ja peagi said kaks eesti kunsti tulevast suurkuju lähedasteks sõpradeks.

1899. a. oli eesti kunsti ajaloos otsekui veelahkmeks. Kevadel oli Peterburis surnud Johann Köler. Selle mehe kogu tegevus oli langenud aega, kus väheste eestlastest kunstnike loomingujõud pidi endale rakendust otsima väljaspool kodumaad. Nüüd aga vajas Eesti kedagi, kes olemasolevaid jõude kohapeal koondaks ja uusi ette valmistaks. 1899. a. sügisel sõitis Laikmaa tagasi kodumaale, kindlaks kavatsuseks eesti kunstile eesõigus kätte võidelda. Enesekindla ja energilise kunstniku asumine Tallinnasse ei saanud siin kuidagi märkamata jääda. Juba esimestel kuudel esines ta “Olevikus” üsna kriitiliste avaldustega Tallinnas tegutsevate baltisaksa kunstnike aadressil. Kõigest pidi näha olema, et see uustulnuk pole mitte kompromissiotsija või vähenõudlik leplikkuse kuulutaja, vaid võitleja — kõrgemate kunstikriteeriumide ja rahvusliku kultuuriprogrammi nimel. Saada rahvusliku kunstielu alustalaks ja keskpunktiks, uute perspektiivide avajaks — see polnud Laikmaale lihtsalt võimalus isikliku auahnuse või edevuse rahuldamiseks, vaid ta võttis seda algusest peale kui oma eluülesannet. Esiteks tuli tal kunstnikuna end kodumaal maksma panna, võita enesele koht üldsuse teadvuses, juurutada vähehaaval laiemateski hulkades teadmist, et meil on olemas oma kunstnikud, kes teenivad kõrgeid eesmärke. Eestimaal oli selline nähtus veel uudne ja ebamäärane — suhtuda kunstnikusse kui avaliku elu tegelasesse. Laikmaa oli Düsseldorfist tagasi tulles käinud läbi saksa väljapaistvamaid impressioniste koondava rühmituse “Sezession” näituselt ja jõudnud nüüd veendumusele: kunst nõuab midagi enamat kui osav looduse kopeerimine ja käsitöölik siledus. Tallinnas maalis kunstnik mõned lähemate tuttavate portreed, näiteks “Tšerkessi poiss”. Näo elav ilmestus annab tunnistust vaieldamatust portretistivõimekusest, ent samal ajal kõnelevad üldlahenduse vormirangus ja joonistuslik selgus, värvikäsitluse ja valguse-varju iseärasused päris selget keelt akademistliku suuna domineerimisest.1900. a. suvel sõitis Laikmaa portreetellimuse täitmiseks Saksamaale ning sealt edasi Pariisi maailmanäitusele. Pariisis veetis ta kolm nädalat: külastas maailmanäitust ja mitmeid kunstigaleriisid, tutvus suurlinna vaatamisväärsustega. Maailmanäitusel nägi ta esmakordselt oma silmaga suurte realistide Millet` ja Courbet` ning mõnitatud ja kirutud impressionistide Manet`, Renoir`, Monet` ja Sisley teoseid.     
       
Novembri keskpaiku asus Laikmaa teele Müncheni poole, et külastada sõpra Kristjan Rauda ja vaadata üle uus ja paljutõotav saksa kunstikeskus. Pariisis ja Münchenis veedetud kuud tõid murrangu Ants Laikmaa loomingusse — kokkupuuted realismi ja impressionismiga olid temasse jätnud sügava mulje. Juba jõuludel võis rändurit näha kodutalus Paibal, kus nähtavasti enne uut aastat valmis vennatütre portree — südamlik ja erksailmeline “Väike Alma”. Uus sajand tõi kunstnikule altaripildi maalimise Pärnu-Jaagupi kirikule. Kuna Laikmaa maalikavand teemal “Tulge minu juurde…” ei leidnud kiriku-eestseisjatelt piisavalt poolehoidu, siis tuli kunstnikul leppida koopia tegemisega Tallinna Toomkiriku altarimaalist. Tallinnas võis samal ajal märgata mõnesugust kunstialast elavnemist: detsembris toimus Mustpeade majas K. von Winkleri peaasjalikult akvarellidest koosnev näitus, jõuluks oli Steinfelsi kunstikauplus korraldanud iga-aastase väikese väljapaneku asjaarmastajate katsetustest. Kõige tähelepanuväärsemaks sündmuseks kujunes aga tollal juba laialdase kuulsuse omandanud Vereštšagini maalide näitus 1901. a. veebruaris-märtsis endise Toomkooli ruumides. Sel puhul “Olevikus” sõna võttes rõhutas Laikmaa, kui rõõmustav on nähtus, et sellise mastaabiga kunstnike teoseid meiegi linnadesse hakkab jõudma. Juba ammu algatatud mõte — korraldada ka Laikmaa töödest näitus — suudeti lõpuks realiseerida mai alguses. Provintsiaalmuuseumis avatud näitusele oli välja pandud kaks portreed (“Tserkessi poiss” ja A. Rosenwaldi portree), Gebhardti altarimaali koopia, Laikmaa enda algupärase kompositsiooni kavand, väiksemaid skitse pastellis ja joonistusi. Kuna samaaegselt oli Börsisaalis üleval Saksa kunstnike rändnäitus ligi viiekümne maalija teosega, siis jäi noore kunstniku esimene näitus viimase varju ega äratanud elavamat tähelepanu. Peale Pärnu-Jaagupi kiriku altarimaali lõpetamist maikuus sõitis Laikmaa venna juurde kodutallu, et sinna mõneks ajaks peatuma jääda. Üsna varsti aga läks ta konflikti sealsete mõisnikega ja otsustas seetõttu Haapsalu kasuks. Väikelinnas elas ja töötas kunstnik järgmised poolteist aastat, mis olid loominguliselt väga produktiivsed. Neil aastatel püüdis ta vabaneda Düsseldorfi koolituse kammitsaist ja anda kuju omaksvõetud uutele kunstitõekspidamistele. Võib öelda, et need poolteist aastat tähendasid tema kui kunstniku eneseleidmist. Ta töötas palju ja hoogsalt, keskendudes nüüd üksnes portreežanrile. Sellal kujunes pastell juba Laikmaa meelistehnikaks, mis siitpeale jäigi tema loomingus valitsema. Ainult üksikutel juhtudel kasutas kunstnik seepiat, kriiti või sütt, veelgi harvem õlivärve. Oleks liiga ühekülgne seletada Laikmaa loobumist õlimaalist lihtsalt sellega, et ta akadeemias maaliklassi polnud jõudnud — hilisemas iseseisvas töös oli ta omandanud küllaldase tehnilise vilumuse, et sellel alusel jätkata. Otsustav oli tõenäoliselt ikkagi asjaolu, et pastellitehnika tundus otsinguteks-katsetusteks kohasemana ja vastas ka enam tema hoogsale temperamendile: oli võimalik oma kavatsust ja vahetut muljet viivitamatult kinnistada, kiiremini lõpptulemuseni jõuda. Ja kas ei ilmnenud pastelli eelistamises omamoodi lahtiütlemine akademistlikust maalimismaneerist ja ukse avamine uute võimaluste suunas. Haapsalu-perioodi tööde paremik annab juba tunnistust Laikmaa kunstnikukäe enesekindlusest ja üha selgemini väljakujunevast isikupärasest kujutuslaadist. Nõotütre Edith Schlaff`i portreedest on õnnestunuim 1902. aastast pärinev (“Tutty”), millest õhkub õitselepuhkeva noore neiu värskust ja eluküllust. Peapöördega saavutatud hoiaku sundimatus, avala silmavaate nooruslik selgus, kombeka tõsiduse varjust aga piidlemas vallatut rõõmsameelsust ja lapselikkust. Või siis Jaansoni portree: kohevakarvase talvemütsi ja palitukrae tumedas raamistuses esiletõusva näo malbe pehmus ja ühtlasi mõtlik tõsidus laseb selgesti aimata kujutatava karakteri põhiolemust. Erilist allakriipsutamist väärib aga, et peale üksikisiku karakteri ja hingelaadi esiletoomise taotles ja suutis kunstnik ka edasi anda midagi hõlmavamat, tähenduselt avaramat. Just selles mõttes ongi väljapaistev tema üldtuntuks saanud “Lääne neiu”, mis polnud mõeldud lihtsalt ühe Lihula külapiiga näopildina, vaid rohkem juba ühe rahvusliku naistüübi ja -karakteri kehastusena. Portree on pidulikult värvirõõmus, isegi kerge dekoratiivsuse varjundiga, ent mitte odavalt ilutsev. See kaunite värvikooskõladega pilt on otsekui ülistuslaul elluastuvale noorusele, lootuslik ja peaaegu harras. Kunstniku elukäigu jälgimisel on aga vahest kõige huvitavam ja tähendusrikkam tema autoportree (1902), mis nagu annaks asjaosalise enda tehtud kokkuvõtte läbikäidud teest, selleks ajaks väljakujunenud isiksusest ja vaimulaadist. Ei ole selles läbini mehises pildis mingit välist efektsust, pidulikkust ega värvikenadust. Aga just nõnda on kunstnik suutnud mõjukalt esile tuua oma eluhoiakut ja maailmasuhet. See kolmekümne kuue aastane mees on tulvil tahtekindlust ja veendumust võimes end maksma panna — kõigi takistuste kiuste. Ta on iseendaga kooskõlas, terviklik, ent ühtlasi on selles seisvas figuuris selgesti tajutav seesmine pinge, aktiivne teotahe, valmisolek. Haapsalu aastatel külastas Laikmaa ka Helsingit. Eriti Akseli Gallen-Kallela looming pani tema mõtted liikuma rahvuslikult omanäolise kunsti loomise probleemide ümber. Oma mõtete tribüüniks kasutas ta Tallinnas ilmuvat uut ajalehte “Teataja”. Nii sattus ta tihedasse kontakti ajalehe ümber koondunud eesti radikaalsete haritlastega ning temas küpses otsus asuda taas Tallinnasse ja alustada kunstipedagoogilist tegevust.

1903. a. jaanuaris ilmus ”Teataja” esiküljel kuulutus, et küllaldase hulga soovijate korral tahab kunstnik Tallinnas “figura-maalimise, joonistuse- ja maalimisekursust “ anda. Esialgu oli kursus kavandatud kaheksanädalasena, kuid ühtlasi märgitud, et seda soovi korral pikendatakse. Juhendamist lubati iga päev, “nii kaua kui valge on, misläbi igaühel võimalik on oma töötundisid ja nende kestvust enda tahtmise järgi valida”. Kirjad osavõtu sooviavaldustega ei jäänud tulemata ja ümberasumine Tallinnasse oli seega otsustatud. Märtsikuu lõpus koliski Laikmaa Tallinnasse ning üüris endale Pikal tänaval von Nottbecki majas kohased töö- ja eluruumid. Tema kasutuses olid teisel korrusel asuvad nelja suure aknaga avar võlvlaega saal, mis sobis hästi ateljeeks, ja samas kõrval asuvad söögi- ja magamistuba. Esimeseks asjaks Tallinnas oli korraldada Steinfelsi kunstikaupluses oma töödest väljapanek, millest informeeriti ka “Teataja” lugejaid. See väljapanek sai suurem kui tavaliselt: tervenisti kolmteist portreed, millest osa küll visandid ja stuudiotööd. Nii tahtis Laikmaa tähistada oma Tallinnasse asumist ja kunstikursuste algust. Üldmulje pidi olema küllaltki imponeeriv — väljapandud tööde hulgas olid ka autoportree, “Lääne neiu” ja Edith Schlaffi portree. Kohe järgmisel nädalal alustati Pikal tänaval ka joonistus- ja maalimiskursustega. Õpilasi oli kogunenud kakskümmend: oli seitse sakslast, nende seas paar-kolm aadlikku, üks venelane, kaheteistkümne eestlase hulgas leidus ametnike, õpetajate ja kodanlikest perekondadest preilide kõrval ka linnakehvistust pärit noor inimesi. Et selles äärmiselt kirevas õpilaskogus saavutada vastastikkust arusaamist, koostöövaimu või teatavat kokkukuuluvustunnet, oli tarvis Laikmaa-taolist tugevat isiksust ja tõelist entusiasti. Ta suutis end nende nii erinevate inimeste seas maksma panna mitte üksnes oma vaieldamatu erialase autoriteediga, vaid samavõrra ja vahest enamgi oma innustuse, esinemislusti, suhtlemise sundimatuse ning nakatava huumoriga — inimliku kütkestavusega.Elav osavõtt kursusest julgustas Laikmaa muutma selle 1903. a. sügisest ateljeekooliks. Võrreldes varasemate saksa kunstiõpetajate joonistustundidega oli Tallinnasse nüüd tekkinud midagi sootuks uut: sisuliselt oli tegu eesti esimese kunstiõppeasutusega. Muidugi mõista võis Laikmaa anda oma kasvandikele üksnes kunstilist algharidust, avada neile ukse edasisteks õpinguteks, aga eelkõige seda oligi tarvis.     
       
Tööd alustati sügisel seitsmeteistkümne õpilasega, pärast aastavahetusel toimunud edukat õpilastööde näitust lisandus veel viis uut. 1904. a. sügisel üüriti suurem korter Niine tänava alguses Kotke majas, kus oli õppetöö jaoks kolm ruumi, sellele lisaks oma toad. Maja asus vastu Rannavärava mäge, akendest avanesid ilusad vaated lahele, vanalinnale ja Toompeale. Need olid Laikmaale väga hoogsad, sisukad ja tegevusrikkad ajad nii kunstipedagoogina kui ka loova kunstnikuna. Ateljeekoolis õppimine oli tasuline, kuid et tõsiste eeldustega noored rahapuuduse tõttu kõrvale ei peaks jääma, kehtis viimastele nn. priikool. 1904. a. sügisest tõusiski eestlastest õpilaste osatähtsus ja nad said ateljeekoolis valdava koha, vastavalt sellele pääses ikka selgemini maksvusele ka rahvuslik meelsus. Sellest aga ei sugenenud mingit sallimatust: sakslastest õpilasi ei peletatud eemale, vaid koheldi samavõrdselt eestlastega. Laikmaa regulaarsed kunstikursused ei sarnanenud mõistagi kooliga selle tavalises mõistes — polnud fikseeritud õppeplaani, ei õpetatud üldhariduslikke aineid, ei peetud kunstiajaloo loenguid. Ainsaks õpetajaks oli kunstnik ise ja kogu õppetegevus seisnes praktilises töös, harjutamise ja juhendamise, tulemuste ühise arutlemise ning vestluse vormis. Toda kooli võiks võrrelda vanade renessansimeistrite ateljeedega. Iga õpilast püüdis kunstnik juhendada vastavalt selle võimetele ja arengutasemele, ergutada temas iseseisvat loomingulist alget ja kõigepealt kasvatada kunstientusiasmi. Mingit diplomit polnud ateljeekooli lõpetamisel ette nähtud: ainult omandatud võimed ja saavutatud tulemused said olla hindamise mõõdupuuks. Kunsti õppimise tuum Laikmaa käsitluses seisnes eeskätt vaimsete jõudude treeningus — eesmärgiks omandada võime kujutatavat süvendatud tajumisega, kogu nägemis- ja ruumimeelega haarata. Tuli lahti saada harjumusest näha kujutatavat esijoones kontuuri kaudu ja õppida nägema vormi. Laikmaa õpetas oma kasvandikke töötama pilguga ja mitte niivõrd paberil. Alles siis, kui vorm on läbi uuritud, tema struktuur ja olemus tabatud, tuleb see julge ning kindla käega paberile panna. Töötati ateljeekoolis peamiselt söega, ent kuna õppemeetod pidas silmas eeskätt maalilisust, siis polnud üleminek pastelli või pintsli kasutamisele enam niivõrd sisuliseks probleemiks, kuivõrd puhttehnilise vilumuse saavutamise küsimus. Laikmaa pidas väga oluliseks, et tehtav töö ei jääks üksnes väikese grupi omaette harrastuseks, vaid et selle tulemused jõuaksid ka laiema avalikkuse ette. Nii korraldaski ta juba 1903.-1904. a. vahetusel Provintsiaalmuuseumi ruumides oma ateljeekooli esimese näituse, kus välja pandud rohkem kui kahesaja töö hulgas olid esitatud ka tema enese uuemad teosed. Näitus äratas tähelepanu ja leidis täit tunnustust ajakirjanduses. Mõlemal järgneval aastal korraldas kunstnik õpilastööde näituse oma ateljees ja korteris, mis leidsid elavat külastamist ning pälvisid taas esiletõstvaid kirjutisi ajalehtedes. Laikmaa ateljeekooliga oli eesti kultuuriellu tulnud tõsiselt arvestatav tegur, mis äratas lootusi rahvusliku kunsti tuleviku suhtes ja pani mõtteid uues suunas liikuma. Seda oligi kunstnik oma üritusega eelkõige silmas pidanud. Varasemate õpilaste hulgast oli üks andekamaid neiu V. Grüner, kelle suhtes kunstnikul tekkinud sügavamaid tundmusi ja kaugemaleulatuvaid lootusi. Tema tunded ei jäänud ilmselt ühepoolseks, kuid oma seisuslikus kõrkuses äärmuseni šokeeritud perekond tunnistas neiu nõdrameelseks ja ta saadeti viivitamata Saksamaale “ravile”. See seik heitis oma varje Laikmaa kogu edasisele isiklikule elule: tuli ridamisi varieeruvaid vahekordi, kiindumusi või ka pealiskaudsemaid seltskonnaseiklusi. Kindlamat ja püsivamat pidepunkti ei suutnud mees oma tundeelule enam leida. Väga andekas ja loomupäraselt sarmikas oli kursusi neljateistkümneaastaselt alustanud “gorodskoi” koolipoiss Aleksander Uurits, voorimehe poeg kaugest agulist. Temast sai peagi nii maestro enda kui ka õpingukaaslaste lemmik ja teda hakati kutsuma Printsiks. Kuigi ta hiljem oma kunstiõpinguid Peterburis jätkas ja loomingus väljapaistvat võimekust ilmutas, ei piisanud paraku tema seesmistest jõuvarudest kõigi raskuste ületamiseks, tõeliseks eneseteostuseks kunstnikuna.Teistest Laikmaa varasematest õpilastest, kellele sai osaks pärastpoole eesti kunstis koht leida, tuleb nimetada J. Greenbergi ja L. Oskarit, nendele lisandusid peagi P. Burman, O. Krusten ja O. Kallis. Ka N. Triik ja A. Tassa võtsid lühemat aega osa ateljeekooli tööst.

Juba ateljeekooli algaastatel hakkas Ants Laikmaa peas tekkima mõte luua eesti oma kunstiselts — rahvuslike kunstijõudude koondamiseks, vastastikuse koostöö arendamiseks ja sidemete loomiseks rahvaga. 1903. a. ilmuski Laikmaa üleskutse “Teatajas”. Selles ütleb ta, et on vaja luua ülemaaline kunstiselts, mis teeniks kogu rahvast ja aitaks rahuldada kunstivajadusi sisukate näituste korraldamise kaudu. “Kunst on kõikide päralt,” esitas Laikmaa rõhukalt oma demokraatliku põhimõtte. Peale artikli ilmumist sõitis kunstnik Peterburi, et seal õppivate noorte eesti kunstnikega välja töötada seltsi põhikiri. Vaatamata tehtud ettevalmistustele ei saanud kunstiseltsi asutamine sedapuhku teoks. Vanemad ja tuntumad kunstnikud — A. Weizenberg ja A. Adamson — jäid algatuse suhtes ükskõikseks ja skeptiliseks. Kuid mõte oli ikkagi idanema pandud ja kunstiseltsi loomine jäi endiselt päevakorda. Laikmaa esimesi Tallinna aastaid iseloomustas ääretu aktiivsus ja energilisus: peale pedagoogilise töö, peale laialdase ja mitmekesise seltskondliku suhtlemise osutas ta ka suurt loomingulist aktiivsust. Teoseks, mis Laikmaa kui kunstniku mainele laiema avalikkuse ees kõige soodsamalt mõjus, oli Fr. R. Kreutzwaldi 100. sünniaastapäevaks valminud pastellmaal “Kaugel näen kodu kasvavat”, millest hiljem valmis veel mitu varianti. Sümboolne looduslik taust, ööpimedust tõrjuva koiduvalguse punav viirg ja unest ärkav maa on siin niisama olulised komponendid kui Kreutzwaldi kuju, nad moodustavad lahutamatu terviku. Laikmaal oli õnnestunud tabada midagi väga olulist ajastu vaimsusest, ehkki pildi teostuslik külg iseenesest ei olegi kõige tugevam. 1906. a. valminud pastellvariandist lasti Münchenis valmistada 1000 värvilist reproduktsiooni, mis levisid paljudesse eesti kodudesse. Tol perioodil valmis mitmeid rahvaluuleainelisi töid: “Koit ja hämarik”, “Kõu ja Pikker”, “Saarepiiga”, “Seitse venda” jt. Paraku hävisid kõik viimatinimetatud 1908. a. tulekahjus. Toonasest portreeloomingust on säilinud rohkem, sealhulgas rida teoseid, mis näitavad Laikmaa võimeid parimast küljest. Tähelepanuväärne on seejuures kunstniku kultusobjektide mitmekesistumine, tema soov proovida jõudu ka võõrapäraste, eksootiliste inimtüüpidega. “Mustlashetman” kuulub kahtlemata Laikmaa kaalukamate saavutuste hulka nii oma maalilise üldteostuse kui kuju karakteristika poolest. Noor ilus mustlane oma iseäralikus kostüümis esineb ületamatu väärikusega, ja ehkki kunstnik näeb ja meilgi näha laseb mehe teatavat looduslapselikku naiivsust, on ta teda kujutanud suure soojusega.     
       
Sellal elavneb Laikmaa huvi ka karakteersete talurahvatüüpide, eriti väärikate vanataatide vastu. Kodukandis käies portreteeris ta mitut eakat Vigala talumeest. Nende tööde hulgast tõuseb oma sisulise tähendusrikkuse ja meisterliku teostusega eriti esile “Vana Aitsam”. Sellest renditalunikust, kes tollal juba üle 70 aasta vana, sai otse eesti talurahva murdumatu visaduse ja vastupanutahte võrdkuju. Üheski oma senises portrees ei olnud kunstnik näo modelleerimisel saavutanud niisugust ekspressiivsust, kasutanud nii tugevaid värvikontraste ja järske heletumeduse üleminekuid. Vana talumehe ilmesse ja hoiakusse on ta pannud ka omaenese vastuhakuvaimu ja leppimatuse. Kui kõnelda rahvusliku karakteri tugevate külgede tabamisest, siis on “Vana Aitsam” Laikmaa autoportree kõrval meie sajandi alguse kunstis üks teedrajavaid teoseid. Siinkohal võiks mainida ka rahvapärase tarbekunsti aussetõstmise püüdeid Laikmaa poolt, mis kui täiesti uudne nähtus meil äratas kaasaegsete elavat tähelepanu. Ta oli juba ammu huvi tundnud kunstipäraselt kujundatud esemelise vanavara, eriti tekstiili ja mööbli vastu, seda võimalust mööda kogunud ja lasknud ka oma korterisse enese tehtud kavandite järgi rahvuslikus stiilis sisustust valmistada. Laikmaa mööblist, maalt kogutud vaipadest-tekkidest-linikutest kirjutati ajalehtedes tunnustuse ning imetlusega. Rahvatüüpide kõrval jätkas Laikmaa eesti haritlaste ja kultuuritegelaste portreteerimist. Niisugused on eelkõige “Estonia” tollase muusikajuhi O. Hermanni ja koorijuhi M. Härma portreed. Nendes on kunstnik katsetanud dünaamilisema kompositsiooniga: üht on kujutatud klaveri taga, teist dirigeerimas. Eriline koht kunstniku selleaegses loomingus ja eluski on “Muttil” — noorproua M. Hackeri portreel, mida nüüd tuntakse kui M. Underi portreed. Laikmaa ja Underi lähem tutvus sõlmiti 1904. a. suvel, kui M. Hacker koos pooleteiseaastase tütrekesega Moskva kandist, kus ta mees töötas, kodumaale saabus. Sütitava ja kaasakiskuva inimesena võitis Laikmaa ilmselt korrapealt teise poolehoiu, noore naise ergas vaim ja elav kunstihuvi aga soodustasid tutvuse arenemist. Tegelikult valmis kunstnikul kaks portreed, teist neist tunneme üksnes reproduktsiooni järgi. “Mutti” kujutab säravalt naeratavat noort naist ja see teos on sündinud tõelisest inspiratsioonist ja imetlusest. Kui mitmel teisel pildil on naeratav nägu ikka jäänud kuidagi kunstlikuks või sunnituks, siis sedakorda on see ülesanne lahenenud otsekui iseenesest ja mänglemisi. Ülemeelik elurõõm avaldub portrees loomulikult ja siiralt, seda põhimeeleolu kannab suurepäraselt pildi erk värvilahendus. Muide oli just Laikmaa see, kes noore Underi luuleande avastas, teda edasi proovima julgustas ja tema esimesi luuletusi Mutti nime all salaja ajalahtedele saatis. Eestimaal hakkasid 1905. a. toimuma tavatud asjad: Tallinna tööliste üldstreik, streigid ja demonstratsioonid teistes linnades, maal mõisatööliste ja talupoegade sagenevad väljaastumised. Ühiskondlik aktiivsus võttis niisuguse ulatuse ja omandas selliseid vorme, millest seni mõeldagi ei võidud. Laikmaa jätkas tööd oma ateljeekoolis, kuid ärev õhkkond ja üksteisele kuhjuvad sündmused kiskusid teda vastupandamatult kaasa. “Teataja” toimetus, millega tal oli tihe side, sai noil päevil üheks revolutsiooniliseks keskuseks. Ajasündmused ei jäänud mõjuta ka ateljeekooli tegevuses. Noor A. Uurits oli “Volta” tehases treialiks hakanud ja sukeldus nüüd niisuguse õhinaga revolutsioonipöörisesse, et kunstiõpingud kippusid unarusse jääma. Teine õpilane J. Otsmann asus kujutama tööd metallitehases. Mitmed õpilased ilmutasid huvi poliitilise karikatuuri vastu. Laikmaa ise üritas sellal oma ajakirja väljaandmist alustada. 1905. a. märtsis esitas ta koos E. Vildega Trükiasjade Peavalitsusele avalduse saada luba kunstilis-humoristlikule ajakirjale “Reinuvader”, mis pidi ilmuma kaks korda kuus ja sisaldama endas pilte, jooniseid ja karikatuure; lühiproosat, luuletusi ja nalju; kunstiteoste retsensioone ja kriitikat. Niisugune ajakiri oleks toonastes oludes olnud midagi uudset ja väga vajalikku, paraku aga lükati taotlus pool aastat hiljem tagasi. Rahutud ja ärevad päevad ei jätnud Laikmaale ateljeekooli kõrvalt mahti ulatuslikumaks loominguliseks tööks. Siiski valmis kunstnikul sellal teos, mis oma tekkesituatsiooni tõttu leidis erilist vastukaja ja sai suurema tähenduse, kui sel muul ajal oleks olnud — nimelt proletaarse kirjaniku Maksim Gorki portree. Et Laikmaa polnud tollal Gorkit veel isiklikult kohanud ja sai toetuda üksnes trükis ilmunud päevapiltidele, ei olnud selle teose juures määrav niivõrd portreeline vastavus, kuivõrd teema ise ja selle tõlgendus üldisemas plaanis. Kirjanikku on kujutatud noore mehena, nagu ta oli olnud oma loomingutee alguses, ja portrees on väljenduse leidnud see poolehoid ja imetlus, mida Gorki vastu tunti: ta oli tollal Eestis paljuloetav ja -tõlgitav autor. Teinegi kirjanikuportree — Henrik Ibseni oma — valmis Laikmaal 1905. a.. Ilmselt oli see inspireeritud “Estonias” lavastunud Ibseni ühiskonnakriitilistest etendustest “Tondid” ja “Seltskonna toed”. Tallinnas jätkus streigiliikumine, toimus poliitilisi koosolekuid ja korraldati demonstratsioone, mille laialiajamiseks kasutasid kroonuvõimud sõjaväeosasid ja politseid. Üha ärevamaid teateid tuli ka kodukohast Vigalast, kus mõisa ja renditalunike vastuolu oli muutunud äärmiselt teravaks. Julgustatuna sündmustest pealinnas nõudsid siinsed talupidajad Bernhard Laipmani eestvõttel taga oma õigusi. Laikmaa loomingus leidsid nende päevade meeleolud väljenduse otseselt kirikuvastase sisuga satiirilistes piltides “Kurat” ja “Õpetaja” (mõlemad hävisid 1908. a. tulekahjus). 1905. a. jaanuaris võeti Paibal kinni kunstniku vend Bernhard ning lasti paar päeva hiljem koos kahe mehega Veliselt ja Orgitalt maha. Heasoovlike isikute kaudu sai Laikmaa õigel ajal hoiatuse, et ta mingil juhul ei sõidaks venna matustele. Sest tema tulekut oli arvestatud ja meeleldi oleks kasutatud võimalust teha vagaseks ka mässajast kunstnik. Kuna olukord kodumaal oli ebakindel, sõitis Laikmaa mõneks ajaks Peterburi, kus valmis lapseportree “Zina”. Tagasi pöördudes sai tema esimeseks mureks ateljeekooli viimine soodsamasse asukohta. Juba ammu oli kunstnik pidanud silma peal Falgi puiestiku äärsel endisel suveteatri hoonel, kus Vene-Jaapani sõja ajal oli olnud Punase Risti haigla. Pärast ruumide vabanemist võetigi maja üürile. Nelipühil 1906 tegi Laikmaa oma õpilastega kaasa kolmepäevasel ekskursioonil Helsingisse aurikul “Nordenskjöld”. Helsingis võeti koos eesti pagulastega osa soome tööliste ja punakaardi esimesest suurest rongkäigust läbi linna. Sama aasta sügissuvel toimus Tartus esimene ulatuslikum eesti kunstinäitus, mis oli korraldatud Tartu põllumeeste seltsi iga-aastase näituse omaette osakonnana Eesti Üliõpilaste Seltsi majas. Näitusest olid oodatud osa võtma kõik arvestatavad eesti kunstnikud ja kunstiõppijad, kuid jõudude hajutatuse, eemalviibimise ja osalt ka omavaheliste vastuolude tõttu ei kujunenud näitus kaugeltki täielikuks. Kõige võimekamatest kunstnikest ei võtnud osa Paul Raud, millegipärast ei pannud oma töid välja ka Kristjan Raud, ehkki oli üks näituse peakorraldajaid. Kõige paljutõotavamad noored talendid N. Triik, K. Mägi ja J. Koort olid aga teatanud, et ei pea võimalikuks esinemist koos tolle keisrikujude tootja Weizenbergiga. Näib, et Laikmaagi ei olnud algusest peale kindel oma osavõtukavatsuses. Täielikumat ülevaadet eesti kunstist 1906. a. näitus pakkuda ei suutnud: suured lüngad jäid sisse, tase oli ebaühtlane ja raske oleks esitatus näha ka mingit proportsionaalsust. Laikmaa omalt poolt oli teinud mis võimalik, et esimesele ühisnäitusele suuremat kaalu anda ja oli pannud välja üle kahekümne töö viimase kuue aasta loomingu paremikust. Seal olid: “Väike Alma”, “Tutty”, autoportree (1902), “Lääne neiu”, L. Jaansoni portree, “Abessiinlane”, “Kaugel näen kodu kasvavat”, “Mustlase Reesi”, “Mutti”, “Vana Aitsam”, Maksim Gorki portree, “Zina” jt. Kui lünklik ja piiratud 1906. a. väljapanek ka ei olnud, siiski kujunes ta käegakatsutavaks tõendiks eesti kunsti olemasolust. Asi oli uudne ja äratas üsna elavat huvi: kokku külastas näitust ligemale 4000 inimest, mis oli tolle aja kohta õige suur arv. Jätkates töötamist peamiselt portretistina oma väljakujunenud laadis, oli Laikmaa toonase eesti kunsti üldpildis saavutanud küllalt kaalukaid tulemusi. Niisugusena paistab 1906. a. valminud töödest silma tuttava sakslasest tarbekunstniku E. Schaeferi portree, mis oli ka näitusel ja on meistri üks peenekoelisemaid ning psühholoogiliselt huvitavamaid teoseid. Käsitlus on etüüdlikult värske ja tabav, omapäraselt ning julgelt kontrastne värvilahendus aitab süvendada kujutatava karakteristikat. Samal ajal portreteeris Laikmaa veel arst K. Lüüsi, lauljanna M. Mielerit, näitleja P. Pinnat ja rahvaluuleuurija J. Hurta. Veel ühe portreega on ta 1906. a. algust teinud, mida meil küll iial näha ei õnnestu. Jutt on Aino Kallasest. Teisemates oludes kujunenud ja suurte vaimsete ambitsioonidega, oli too Soomest Tartusse toodud noorik sajandi alguse eesti seltskonnas iseäranis silmapaistev ja mitmeti siinsest naistüübist erinevana huviäratav. Loomulikult tekkis Laikmaal soov teda kujutada, seda enam, et naine äratas temas tundeid, mis niipea ei vaibunud. Vaatamata sellele, et kunstnik veel aastaid hiljem portreed Kallaste pool viimistlemas käis, jäi see segastel asjaoludel lõpetamata. Laikmaast oli saanud mees, keda igal pool tunti ning tunnustati kui kunstnikku ja kui avaliku elu tegelast. Tunnustati ja vajati — tema demokraatlike veendumuste, tema ammendamatuna näiva energia ja iginoorusliku vaimustusvõime pärast. 1907. a. jaanuaris valiti ta koos sõber Kristjan Rauaga Eesti Rahva Muuseumi ettevalmistavasse toimkonda. Sai viimaks teoks ka algatus, mille eestvedajaks Laikmaa juba aastaid oli olnud: samal 1907. a. kevadel toimus ateljeekooli ruumides Eesti Kunstiseltsi asutamiskoosolek. Uue seltsi esimeheks valiti enesestmõistetavalt asja algataja A. Laikmaa, asetäitjaks V. Päts. Näis, et võib alata mitmekesine ning sisukas tegevus, kuid paraku ainult näis. Samaaegselt ei olnud kunstnik ka poliitikast päris kõrvale jäänud. II Riigiduuma valimistel oli ta “Dvigateli” töölise Paul Pärna valijamees. Ent selle ülesastumisega oli Laikmaa sattunud poliitilise kõrglainetuse keskele, mis tõi ta elukäiku järsu murrangu. II Riigiduuma osutus oma koosseisult tsaarivalitsusele vastuvõetamatuks. Rahvaesindus aeti laiali, Tallinnas arreteeriti kokku üle neljakümne inimese, nende seas ka Laikmaa. Pärast kaht ja poolt nädalat kestnud eeluurimisvangistust tehti teatavaks otsus saata kunstnik sõjaseaduse kehtivusaja lõpuni Balti kubermangudest välja. Niisiis oli ateljeekooliga sedapuhku lõpp. Laikmaad tabas represseerimine ka majanduslikus mõttes eriti raskelt. Oli ta ju Falgi puiestiku hoone hiljutise ümberehitamise, remondi ja sisustamisega teinud suuri kulutusi, enamus teadagi võlgu. Nüüd tuli kõik sinnapaika jätta. Oli tegemist, et talle asjade korraldamiseks antud paari päevaga oma kaunis laialdaseks paisunud majapidamist likvideerida. Pildid, visandid, raamatud, mööbli ja tiibklaveri toimetas ta Allika tänavale Hackerite korteri pööningule.Laikmaa tegevus Tallinnas lõppes üleöö, kuid eesti kunstist oli kodumaal saanud arvestatav kultuurikomponent, selle edasisele arengule oli pandud kindel põhi.

Elama otsustas Laikmaa asuda Soome Viiburisse või selle ümbruskonda. Sealt sõitis ta saabuvaks talveks Peterburi, kus tal arvukate tutvuste tõttu oli võimalus portreetellimusi hankida. Suviti elas ta Imatral ja Vallinkoskil. Soome-aastatest saavad alguse Laikmaa maastikumaalid, mis tõusevad, osaliselt portreemodellide puudumise tõttu, juhtivaks žanriks. Need tööd kõnelevad muudatustest Laikmaa kunstilistes tõekspidamistes. Soome kunstis tooniandvate prantsuse koolitusega meistrite, eriti P. Halose tööde mõjutusel, tuli Laikmaa teostesse postimpressionismi jooni. Seetõttu määrab ühe osa maastike — “Saima maastik”, “Laadoga maastik põldudega”, “Tukaharju” — üldilme stiliseeriva, dekoratiivse kallakuga käsitluslaad. Majade ja puude lihtsustatud vorme toonitab must tugev kontuurjoon, põllud on liigendatud erivärvilisteks dekoratiivseteks pindadeks. Seevastu teine osa maastikke — “Maastik Imatral”, “Vallinkoski” — on kantud suveheledast impressionistlikust nägemisviisist. Laikmaa portreed A. Hankost, õest Annist, samuti “Soome tööline” ei erine varasematest oma käsitluslaadilt. Kodumaal suhtuti Laikmaasse endiselt kui eesti kunsti peamisse eestvõitlejasse, kelle poole pöörduti nõu saamiseks. Laikmaal jätkus taas küllaldaselt energiat, et leida võimalusi revolutsiooni järel laialipillutatud õpilasi abistada (suurem osa Laipmani enda õpilastest siirdus edasi õppima Müncheni). Jaanuaris 1908 sai kunstnik Tallinnast jahmatama paneva teate: Allika tänava maja, kus Hackerid elasid, oli jõulupühade ajal maha põlenud — kõigi tema sinna hoiule toimetatud teoste, raamatute ja mööbliga. Ainult üks pilt ja klaver, mis polnud pööningul, suudeti põlevast majast välja tuua. Oli muuga kuidas oli, aga hävinud teosed olid kadunud igaveseks. Seal oli kokku olnud üle kolmekümne pildi, alates juba Düsseldorfi aegadest. Muidugi polnud need kõik kaugeltki meistriteosed, aga nad olid tema kunstnikukssaamise, tema otsingute ja katsetuste tunnistähed. Hävinud tööde hulgas oli tema loomingu paremikku kuuluvaid töid: “Koit ja Hämarik”, kadunud Bernhardi ja A. Adamsoni portreed, Sonny Brumbergi täisfiguurportree, Alma rahvarõivais ning lisaks rida maastikupilte. Saatuselöögid olid viimastel aegadel järgnenud raudse halastamatusega: vend Bernhardi mõrvamine, Laikmaa enda väljasaatmine ja lõpp ateljeekoolile, nüüd ka hulga teoste otsasaamine. Kunstniku masendus võis olla üsna suur.     
       
1908. a. suvel kavatses Laikmaa korraldada kolmekuulised kunstikursused Soomes, kuid pidi plaanile paraku kriipsu peale tõmbama, kuna kohale ilmus vaid üks õpilane. Suviti käis kunstnikul Soomes palju külalisi, kellega korraldati lühemaid või pikemaid matkasid ümbruskonna looduskaunitesse paikadesse. Rahaliselt olid Soome-aastad Laikmaale vägagi rasked, kord oli ta isegi sunnitud kõik oma asjad võlgade katteks panti andma. Kõige äärmisemast kitsikust välja pääsenud, hakkas Laikmaa jälle aktiivselt esinema kunstialaste sõnavõttudega kodumaises ajakirjanduses. Kuna eesti kunsti tulevikuperspektiiv oli vahepeal muutunud õige ähmaseks, siis püüdis Laikmaa oma artiklites igati seda ülemäärast pessimismi ja ebakindlust hajutada. 1909. a. algatas Laikmaa idee korraldada näitus noorte eesti kunstnike tutvustamiseks-toetamiseks, viimasest kasvas tegelikult välja II eesti kunstinäitus, mille korraldamise võttis enda peale Eesti Kirjanduse Selts. Selle näitusega lootis Laikmaa noorte kunstnike loomingut rahvale tutvustada ja nende rahalist olukorda teoste müügi läbi parandada. 1909. a. hilissügisel sai Laikmaa lõpuks loa kodumaale tagasi pöördumiseks. Siia jäi kunstnik aga väga üürikeseks ajaks. Juba ammu oli tal mõttes mõlkunud kestvam välisreis, mille peamiseks sihtkohaks pidi saama kunstiajaloos nii erakordset osa täitnud Itaalia. Nüüd, mil otseselt miski sidumas ei olnud, näis õige aeg olevat see kavatsus teoks teha. Ja oli ka ülim aeg tema kui kunstniku enesetäienduse seisukohast: kevadel oli ta saanud neljakümne kolme aastaseks. Enne kui taas teisi õpetama asuda, vaja ka enesel veel mõndagi näha ja õppida.Välispassi hankimine pealinnas läks tal peatselt korda, täbaram oli lugu rahaga. Kuid Laikmaa-sugune entusiast ei võinud kitsikuse tõttu oma suurejoonelisest plaanist ometi loobuda.

Järgneva eluloo-peatüki konkreetsuse oleme eeskätt võlgu Laikmaa reisikirjade sarjale, mis ilmus 1910-1911 “Päevalehes” üldpealkirjaga “Teelt”. Novembris 1909 asuski Laikmaa Tallinnast teele. Peatunud pikemalt Viinis ja Budapestis, külastas ta sealseid kunstimuuseume ja galeriisid. Viinis tutvus ta laialdasemalt ekspressionismi ja fovismiga. Kunstniku sümpaatia kaldus täielikult esimese poole, sest nendes töödes oli kunstnik “oma ande ohverdanud inimõiguste kaitsmiseks”. Fovismile heitis ta ette sisutust — selles kunstis on “ainult värvide mäng järele jäänud”. 1910. a. kevadel jõudis rännumees Itaaliasse. Esimene peatus Veneetsias kestis vaid paar päeva, kuid juba siin murdis laviinina peale Itaalia möödunud aegade kujutav kunst ja arhitektruur. Vaatamisväärset oli selles linnas määratul hulgal, kõige mitmekesisemal kujul ja hämmastaval täiusetasemel. Tintoretto, Tizian, Veronese… Itaallased meeldisid kunstnikule algusest peale üle ootuste. Korraarmastaja põhjalase jaoks oli nende juures küll palju lõunamaalaslikku lohakust ja räpasustki, aga muidu olid need mõnusad inimesed, kellega oli hõlpus suhelda kasinast sõnatagavarast hoolimata. Rooma, oma reisi esialgsesse sihtpunkti, jõudis Laikmaa 1. märtsil 1910. Esimeses muljetetulvas Roomast õele läkitatud kaart väljendab ülevoolavat vaimustust: “Anni, siin pole inimesed asunud, vaid — Jumalad. Mis kunst! Mis ehitised!”Märtsi lõpus sai Laikmaa ootamatult kaardi Fr. Tuglaselt, kes oli kuulnud kunstniku viibimisest Roomas, kuhu temagi oli Firenze kaudu suundumas. Saadigi siis kokku ja asuti koos Rooma vaatamisväärsustega tutvuma. Kõige suuremaid elamusi pakkuv oli renessansi kunstipärand otse paganlikus värvirikkuses ja elurõõmus: Vatikani maalikogud, Boticelli seina- ja Michelangelo laemaalid ning “Viimne kohtupäev”, Raffaeli stanzad ja loggia, suured kogud Villa Borgheses ja Farnesinas, Galleria Dorias, Barberini, Colonna ja Corsini palazzodes ning mujal. Ikka needsamad vanad meistrid, kuid uute ainetega ja vahel ka üllatavalt uute võimetega.     
       
Paraku hakkas rahanappus õige pea endast tunda andma ja nii läksidki mehed Naapolis lahku, kust Tuglas asus tagasi koduteele. Laikmaa aga sõitis edasi Capri saarele, mida ta kavatses vaid korraks külastada, et järgmisel päeval tagasi tulla ja jätkata reisi Sitsiiliasse. Kuid see imeline saar tegi edasistesse kavatsustesse omad korrektiivid. Korrapealt jälle minema sõita tundus võimatu ja nii saidki paarist päevast nädalad, kuud, peaaegu terve aasta Capril. Saare looduslik ilu näis olevat otse ammendamatu, pidevalt uusi külgi avav — mida lähemalt ja põhjalikumalt tundma õppida, seda enam. Peaaegu samavõrra suurendas Capri kütkestavust arvukate kunstiinimeste mõjul valitsev suhtlemise lihtsus ja sundimatus: siin ei teinud keegi end tähtsaks. Olgugi, et kitsikus endistviisi pidevalt kannul käis, võis kunstnik end õnnelikuks pidada, et jälle vähemalt tööjärg ees avatud on. Pilditöö kõrval asus ta jälle usinasti täitma ka oma kohustusi “Päevalehe” vastu — nelikümmend rubla kuus oli küll napp, kuid ometi midagi regulaarset. Capril valmis “Mia padrona” — teos, mida asjatundjad on üksmeelselt hinnanud meie portreekunsti üheks tippsaavutuseks. Eaka itaallanna kortsuräguses näos on Laikmaal tõepoolest korda läinud kokku võtta ja edasi anda tolle inimese olemust, lasta aimata tema elukäiku ning maailmasuhet. See on pikas elus ilmselt nii rõõme kui katsumusi kogenud naine, kes pole noorena norutanud ega vanana kõigest tülpinuks muutunud, vaid säilitanud enesekindla toimekuse, ja näib oma mälestustemaailma süüvivat ning ümbritsevalegi vaatavat pisukese elutarga muhelusega. Ka tegi Laikmaa ettepaneku portreteerimiseks saarel elavale Maksim Gorkile, kuid arvatavasti ei olnud viimane asjast huvitatud. Ootuspäraselt sai nüüd Laikmaa loomingus valdava koha maastik, mille ta oli enese jaoks avastanud Soomes olles. Ta kujutas Monte Solaro nõlvakult nähtud Anacapri panoraami või karisid Capri rannal, maalis arvukalt erinevaid vaateid mitmesugustel päevaaegadel. Laikmaa maastikes tavaliselt ei ole lõunamaist heledust. Domineerib sinine, mida ergastavad mürkroheline, lilla, oranz, punakaspruun. Näeme tumeda kontuurjoonega piiratud majakuubikuid, piinialaadseks stiliseeritud puid, üksikutest pindadest nagu kokku lapitud mäekülgi, dekoratiivse lindina väänlevaid teid. 1911. a. kevadel sõitis kunstnik Sitsiiliasse ja sealt edasi aastaks Tuneesiasse. Põhiliselt möödus see aasta Tunises ja selle lähikonnas, kus nägemisväärset oli küllaga. Suuremal osal portreedest on kunstnik kujutanud beduiine, kellega kontaktileidmine osutus hõlpsamaks. “Beduiini neiu” on värvikas, kuid kaugel ilutsemisest. See kiirete ja hoogsate tõmmetega paberile pandud, kõike ebaolulist vältiv pilt on üks veenvamaid näiteid Laikmaa spontaansusest, kujutatava olemuse nappide vahenditega tabamise võimest. Kunstniku mõttes hakkasid nüüd ikka sagedamini kiskuma tagasiteele: võõrsil oli juba küllalt kaua oldud ning tegemised kodumaal ootasid. 1912. a. kevadel pöördus ta tagasi Caprile, kust poole aasta möödudes läks Berliini, et võtta jalge alla kodutee. Kui nüüd tagasi vaadata, siis oli Laikmaa minek välismaale olnud iga mõistliku ja kaine inimese seisukohast puhtakujuline avantüür, sööstmine teadmatusse. Ometi oli see läbi ja lõhki laikmaalik. Sellelt välisreisilt pärineb ühtekokku üle saja töö ehk peaaegu veerand kunstniku kõigist meieni jõudnud töödest. Selle perioodi looming ei ole tähelepanuväärne mitte ainult kvantitatiivselt, vaid ka kvalitatiivselt. Need võõrsil veedetud viljakad aastad oli Laikmaale tõeline avastusretk ja tema sündmusrohke elukäigu üks kõige eredamaid järke. Võib vist isegi öelda: lõunas veedetud aastatel läbis kunstniku elu ja looming oma kulminatsiooni.

Eestisse jõudis Laikmaa 1913. a. kevadel. Esimene suvi kodumaal möödus peamiselt Saaremaal. Laikmaa matkas ringi, tegi väiksemaid etüüde, kujutas rannamotiive ja iseloomulikke pukktuulikuid, aga ka Muhu- ja Pöide kirikut. Need ja veel järgnenud aastate maastikupildid ilmutavad teostuslikku sarnasust lõunas väljakujunenud stiilile. Sügisel saadi ka ateljeekool jälle käima — pärast rohkem kui kuus aastat kestnud vaheaega. Õpilaste arv ei olnud esialgu suur, kui nende hulgas oli võimekaid ja heade eeldustega noori. Peale O. Kallise tulid Kunstiseltsi kursustelt Laikmaa juurde üle veel A. Tuul, A. Krims, A. Mülber jt. Kunstnik korraldas koos õpilastega ekskursioone Peterburi, Moskvasse, Helsingisse. Suviti koguti innukalt vanavara. Kodumaises kunstielus seadis Laikmaa eesmärgiks Eesti Kunstiseltsi juhatuse asendamise võimekamate inimestega. Selles küsimuses jagasid tema seisukohti Nikolai Triik ja Kristjan Raud — nendest kolmest saigi eesti kunstielu juhtiv tuumik. 1915. a. sai kunstiseltsi eestseisuse uueks esimeheks K. Menning, kunstinõukogu esimeheks A. Laikmaa, abiks Kr. Raud, sekretäriks N. Triik.Pedagoogilise tegevuse ja heitluste-võitluste tõttu ei olnud Laikmaa loominguliselt küll enam nii produktiivne kui välisreisi aastatel, ent säilitas endist taset. Arvukate maastikuetüüdide kõrval valmis ka uusi portreesid, millest eriti mõned lasteportreed (“Salme”) tollal üksmeelset tunnustust leidsid. Kui 1915. a. juunis korraldati Tartus Eesti Rahva Muuseumi ruumes Laikmaa töödest väike näitus, siis said tunnustava hinnangu osaliseks eeskätt varasematest aastatest pärinevad portreed, kuna viimaseaegsete vanade talutaredega maastikupiltide kohta märgiti, et nendel olevat liiga tume ja raskelt mõjuv koloriit. Aga kas ei avaldunud just selles toonane ajastutunnetus, mida kunstnik ei saanud jätta edasi andmata?     
       
Näituse puhul Tartus viibides portreteeris Laikmaa vana head tuttavat A. Kitzbergi. Portree oma ekspressionismile läheneva rahutu, nurgelise, teravalt murdliku pinnakäsitluse ja ärev-kontrastse koloriidiga näikse vähem taotlevat kujutatava isikuomaduste esiletoomist kui ajastu painajalike reflekside tabamist eaka kirjamehe psüühikas: see pilt nagu väljendaks eelkõige humanistliku intelligendi hämmingut ning jahmatust kõige toimuva üle. Samal ajal tuleb kunstniku eluloose uus juhtmotiiv — oma maakodu rajamine. Taebla oli Laikmaa enesele avastanud 1913. a. suvel, oles koos E. Virgoga jalarännakul Paliverest Haapsallu. Koht jäi kunstnikule korrapealt kuidagi eriliselt südame külge. Muidugi sai ka Laikmaa lähem tutvuskond tema kiindumusest informeeritud ning kui avastati, et Taebla ja Haapsalu vahel pool krunti soodsalt saada on, haarati asjast kinni. Laikmaal enesel polnud küll võimalik selleks operatsiooniks hankida rohkem kui viiskümmend rubla, aga Leo Simsivart rahamehena maksis põhiosa välja — ähvardas ju sõjaolukorras raha nagunii paratamatu väärtuselangus. Talupoolik läks Laikmaa käsutusse tingimusel, et ta tõepoolest sinna oma elamist-olemist seadma hakkab. Järgmiseks aastaks oli kuidagiviisi pisut raha hangitud, nii et võidi alustada ajutise peavarju üleslöömist. Vähehaaval laskis Laikmaa oma krundil ka põldu üles harida ja heina teha, kuid kaugemale esialgu võimalused ei küündinud. Kunstniku energiat, huvi ja tähelepanu jätkus aga ka muudeks asjadeks. Uuendatud Eesti Kunstiseltsi korraldusel toimus viimaks 1916. a. märtsis-aprillis Kanuti gildi hoones taas ulatuslik näitus, millest võtsid osa peaaegu kõik tolleaegsed arvestatavamad eesti kunstnikud. Vaatajate ja kriitikute tähelepanu keskpunktis olid sel näitusel N. Triigi ja K. Mäe looming, kelle kõrval Laikmaa osa jäi suhteliselt tagasihoidlikuks. Ei saa öelda, et Laikmaa välja pandud seitseteist tööd poleks tunnustust leidnud, kuid temas ei nähtud enam keskset, juhtivat jõudu. Tema osa oli olnud teerajaja osa, kelle energiast enamjagu oli kulunud rahvuslikule kunstile algelisemategi olelusvõimaluste nõutamisele. Nüüd oli ta vaid üks paarikümne eesti kunstniku hulgas, keda ei peetud enam eesotsas sammujaks. Aga kas polnud peaasi ometi see, et need edasiminejad olid olemas, et eesti kunsti oli lisandumas noori lubavaid talente? Vahetult järgnes näitusele Laikmaa viiekümnes sünnipäev ning kunstniku teened ja isikuomadused pälvisid avalikkuse ees asjakohast hindamist. “Postimehes” võttis juubeli puhul sõna peatoimetaja J. Tõnisson isiklikult. Laikmaa selleaegsete teoste seast väärib tähelepanu 1917. a. suvel valminud autoportree. Seda eraldab eelmisest viieteistkümneaastane vahemaa — ja kui palju oli vahepeal juhtunud! Siis oli ta olnud kolmekümne kuue aastane, õieti alles oma loomingulise tee hakul. Nüüd, viiekümne ühe aastasena, kalduti teda peaaegu et vanameistrite hulka lugema. Võib-olla selle arvamuse ja aastatega otseselt vaidlev, vanadusmõtet trotslikult tõrjuv on selle autoportree võimukas vitaalsus. 1917. a. jäi raskesti haigeks Laikmaa lähim õpilane, võimekas noor kunstnik O. Kallis. Arstid pidasid tingimata vajalikuks tema lõunasse saatmist ja nii asusidki Laikmaa ja Kallis detsembrikuus koos põetajaga teele. Laikmaale oli Kallise saatus eriliselt südamelähedane, vanameister nägi temas kui paljutõotavas talendis oma elutöö edasikandjat. Paraku ei paranenud Kallise tervis sanatooriumis olles ning ta suri kahekümne viie aastasena Jaltas. Laikmaa jõudis Tallinnasse tagasi veebruaris. Märtsis suri kopsupõletikku Alfred Tuul, kunstniku teine lähedane õpilane. Kuigi sõda ikka veel kestis, korraldati 1919. a. suvel ulatuslik eesti kunsti ülevaatenäitus, mis oli mõeldud kõigi olemasolevate kunstijõudude koondamiseks ja tutvustamiseks. Autoriteete kummutavas õhkkonnas, mis oli iseloomulik revolutsioonijärgsetele aastatele kunstielus, kaasnesid näitusega ootamatult drastilised sõnavõtud. Moodsatele vooludele, eeskätt ekspressionismile tee rajamiseks nõuti kunstielus senise “kuldse kolmnurga” — A. Laikmaa, Kr. Raua ja N. Triigi — kõrvaleheitmist. Peamised kriitikud olid A. Gailit ja A. Alle, kes kasutasid oma kirjanikusulge üsna salvavalt. Sellest hetkest alates võib täheldada Laikmaa aktiivsest kunstielust kõrvale tõmbumist. Tema nimi kadus näitustelt, ajakirjanduses võttis ta sõna harva, nõudes arhitektuurimälestiste muinsuskaitse alla võtmist ning võideldes kunstimuuseumi asutamise eest. Laikmaa töötahet see esialgu halvata ei suutnud, kuid tollastes töödes avaldub kunstniku teatav sisemine häireseisund. See ilmneb mitmes raugaportrees, eriti tugev on niisugune tunnetus “Finišis”. “Juuditaris” ja mõnes teiseski portrees valitseb samuti hämar, süngevõitu tonaalsus. Valdavalt melanhoolsed või kuidagi üksildased on arvukad vanade talude kujutised. Isegi lillemaalides — uus žanr Laikmaa loomingus — on tajutav mingi nukrusevarjund. Eriti selgesti avaldub kunstnikku tabanud kriis aga kahes teineteisega võrdlemisi sarnases autoportrees (1920 ja 1921). Võrreldes 1917. a. vitaalsusest hõõguva portreega oleks siin tegemist nagu hoopis teise inimesega: teravad näojooned, vaade väsinud ja kinnine, kogu olemus kuidagi endassetõmbunud. Kulminatsiooni saavutas Laikmaa selleaegsete tume-süngete, pettumuslike ja rõhuvate elamuste kajastus aga “Noorikus”. 1920-ndatel aastatel pühendas Laikmaa oma energia põhiliselt ateljeekoolile. 1921. a. tõusis õpilaste arv üle 70-ne. Järgnevatel aastatel aga hakkas see kunstikooli “Pallas” aktiivse tegevuse tõttu langema. Tallinnas oli Laikmaa ateljeekooli osatähtsus kunsti algõpetuse andmisel endiselt suur. Oma parematele õpilastele soovitas Laikmaa edasiõppimist Tartu “Pallases”. Ateljeekooli hilisematest õpilastest tasuksid ära märkimist N. Kull, J. Võerahansu, H. Halliste, H. Miikman, P. Aavik, V. Eller, E. Roos jt. 1923. a. täitus kakskümmend aastat Laikmaa kunstipedagoogilise tegevuse algusest. Tema juures oli sinnamaale lühemat või pikemat aega õppinud ühtekokku 778 inimest, kellest arvestatavaiks kunstnikeks oli saanud paarikümne ringis. Tekkis loomulik soov teha sellest tööst mingi kokkuvõte. 1923. a. kevadel organiseeriski Laikmaa üsna suurt vaeva nähes oma endiste õpilaste teoste näituse. Välisministeeriumi peosaalis Toompeal esines nelikümmend üks kunstnikku ligemale kolmesaja tööga. 1920-ndate aastate lõpust alates muutub Laikmaa loomingus üha rohkem valitsevaks maaliline laad. Portreedes süveneb realistlik asjalikkus, maastikes romantiline meeleolukus. Kogenud meistrikäega on loodud “Helga”, “Noorik Vigalast”, R. Lüüsi ja A. Konsa portreed ning mitu “Miku” nime all tuntud naiseportreed. Maalilisuse ja meeleolukusega köidab “Viljapõld viie tuulikuga”. Sügavast sisemisest rahust ja tasakaalust on kantud Laikmaa üks viimastest maastikest — “Talvemaastik”. Ka vanas eas muserdasid Laikmaad pidevalt rahamured, mis olid saatnud teda kogu elu. Olude sunnil maalis ta nüüd mõnikord seltskonnategelaste paraadportreesid ja asutustele fotode vahendusel vanade kultuuritegelaste portreesid. Need on teostatud üsna igavalt ning kuivas laadis. Ta kordab ka Soome ja Itaalia maastikumotiive ning beduiini neidude portreesid.Laikmaa kodu ehitamine Taeblas aga takerdus — rahapuuduse ja kõige muu tõttu. Tänaseni on säilinud Laikmaa mõningaid esialgseid visandeid tulevasest elamust, sealhulgas äärmiselt fantastilisi, kõrgetornilisi, muinasjutulossi taolisi. Neid fantaasiaid teostamine aga ei olnud niisama lihtne kui paberil kritseldamine. Kõrvalolevast võsastunud karjamaast hakkas kunstnik kujundama parki: laskis padrikut raiuda-harvendada, istutas juurde uusi puid. Nüüd tuli täie selgusega ilmsiks, kuivõrd talupoeglik Laikmaa põhiolemuselt ikkagi oli: oma maatükk ja majapidamine olid tema enesetundele niivõrd tähtsaks saanud, ta oli nendega niivõrd tihedalt sidunud kujutluse oma edasisest elust, et loobumine kõigest sellest ei olnud enam mõeldavgi.

Tasapisi hakkas aga halvenema vanameistri tervis. 1930. a. kevadel Tartus tööretkel olles oli ta hetkeks kokkukukkumise äärel ning paigutati seetõttu haiglasse. Suvistepühiks lubati Laikmaal Taeblasse sõita, kus ta järgneva suve jooksul lootis end üles turgutada, jätkates ravi kodusel teel. Aga inimesel, kes harjunud aina tõttama-toimetama, oli hirmus raske leppida oma jõuetusega, sammu aeglusega. 1932. a. kevadel lõpetas Laikmaa oma ateljeekooli tegevuse, likvideeris senise elamise-olemise Tallinnas ja siirdus päriseks oma tallu Taeblas. Kuna raha maja ehituse lõpetamiseks oli visa tulema, siis tuli kunstnikul sügise ja talve tulles tihtipeale külmas kambris öid veeta. 1934. a. hilissügisel tabas Laikmaad tervisliku olukorra järsk halvenemine — vasaku kehapoole kergekujuline halvatus — mis viis ta pikkadeks kuudeks Haapsalu maakonnahaiglasse. Ravil oli niipalju tulemust, et mees vähehaaval uuesti käima sai, siitpeale küll üksnes kepi najal.Et Laikmaa elukäik oli olnud kirev ja sündmusterohke, seda me juba teame. Aga missugune oli tema vanadusaastate hingekliima, kas ta eaka mehena leidis lõpuks meelerahu, tasakaaluka tarkuse kõige olnu ja läbielatu mõistmiseks? Laikmaa ideaaliks oli ja jäi tarmukas mees, kes ei alistu — ei alistu ka oma väsimusele ja vanadusele, kes häbeneb seda kui jõuetuseavaldust, allakäiku. Kelle meelest suurimad väärtused on nooruslik elujõud, aktiivsus, osavõtt elust, suhtlemistihedus. Ja üksnes harva kerkis ebamäärase tundmusvarjuna tajutavaks ka too teine olemuskülg, mis väärtustab omaetteolekut, seesmist rahu ja leplikku sulamist looduskõiksusse surma väravast läbiminekul. Ei jäänud Laikmaalegi tundmatuks pettumused, optimismi kriisid, üha tajutavamaks muutuv ärakulumisetunne, kui kangekaelselt ta ka poleks katsunund seda varjata ja sellest üle olla. Eks olnud ka kogu see lõputu majaehitamine kunstniku jaoks omamoodi vastupanu vorm ja seepärast jätkas ta aastast aastasse oma ülejõukäivat heitlust. Tema järeleandmatust tuleb tahes-tahtmata imetleda, kuid soodsate töötingimuste loomise asemel oli tulemus täiesti vastupidine. Taeblas ei kujunenud kunagi loodetud-ihaldatud kunstnikukodu. Pooleliolev maja jäi üksnes hädapäraseks peavarjuks vanale haigele mehele.     
       
Elada ning veel ajapikendust saada oli nüüd Laikmaa peamiseks motiiviks. Iseloomulik inimesele, kes on tugevasti elu küljes kinni olnud ja sellest võimalikult kõike kätte saada tahtnud. Veel osa võtta, veel midagi ära teha, lõpuni olla teovõimeline — selline oli Laikmaa loomus, elukäsitlus, usutunnistus. Nõnda püüdis ta jätkata ka loomingulist tööd, kõigi tervisehäirete ja muude takistuste kiuste. 1930-ndatel aastatel, mil kunstis olid taas tugevnenud realistlikud tendentsid, hakati selle suuna vanemaidki meistreid kõrgemalt hindama kui vahepealsel ajal. Huvi Laikmaa loomingu vastu oli elavnenud, teda hakati uuesti rohkem tähele panema. See mõjus kindlasti virgutavalt, kuid… 1941. a. algul tabas Laikmaad raskekujuline vasema kehapoole halvatus ja tal tuli viiel korral olla Haapsalus ravil. Tervislik seisund ei võimaldanud tal osa võtta ka oma 75. juubeli pidulikust tähistamisest Tallinnas 1941. a. mais. Surmamõtetega harjumiseks oli tal aega olnud ning ta oli end ette valmistanud: “Ma olen nüüd olnud mitmel korral “surma suus”, aga ma ei karda teda sugugi rohkem kui ma oleksin kunagi kartnud elu või selle eest tahtnud põgeneda." Ants Laikmaa suri ööl vastu 19. novembrit 1942. Soovi kohaselt maeti ta oma talu maa-alale Tallinn-Haapsalu raudtee lähedusse, sest Laikmaa tahtis “ka pärast surma olla kontaktis eluga”.

Lõpetuseks tahaksin pisut arutleda teemal: Ants Laikmaa ja tänapäev. Õnneks ei tule mul siinkohal öelda, et kunstnik Laikmaast on tänaseks saanud aegade hämarusse mähkunud mälestus. Vastupidi — Laikmaad mäletatakse eredalt. Kunstniku Taebla-kodus asub täna Ants Laikmaa majamuuseum, mida kevadeti ja suviti tihedalt külastatakse. Elumajja on paigutatud muuseumi ekspositsioon, mis valgustab kunstniku tegevuse mitmeid tahke. Vitriinides ja tubades on välja pandud kunstnikule kuuluvaid töövahendeid ja tarbeesemeid. Säilitatud on tema tagasihoidlik ja lihtne mööbel. Teisel korrusel asuvas ateljees on välja pandud mitmeid kunstniku enda ja tema õpilaste maale. Maja juurest viivad kaks kasealleed — üks metsa ja teine suvemaja juurde. Kadakapuiestee aga kulgeb kunstniku kalmule, mis asub kuuskedest ümbritsetud künkal. 1956. a. püstitati hauale graniidist sammas kunstniku bareljeefiga, autoriks Juhan Raudsepp. Ants Laikmaa töid on kõige rohkem hoiul Eesti Kunstimuuseumis Tallinnas. Ligi kolmandik teadaolevatest töödest on erakogudes. 2000. a. novembris toimunud Vaal-galerii oksjonil müüdi Laikmaa “Vaade Caprilt” 130 000 krooniga. Paradoksaalne, kas pole — suurema osa oma elust elas Laikmaa äärmises kitsikuses ning oli sunnitud nii mõnegi töö poolmuidu ära andma. Nüüd on tema pastellmaalidest saanud klassika, mida kõrgelt hinnatakse. Igal aastal antakse välja Laikmaa-nimelist õpilaspreemiat, millele kandideerivad noored andekad kunstnikud Läänemaalt. See on justkui Laikmaa toetus oma mantlipärijatele — et nemad ei peaks enam samamoodi kannatama, et ajalugu ei korduks. Käesoleva aasta 5. mail toimus Ants Laikmaa 135. sünniaastapäeva tähistamine, mille raames avati Läänemaa muuseumis Tartu Kunstimuuseumi näitus “Ants Laikmaa ateljeekool 1903-32” ning peeti konverents Lasteraamatukogu saalis. Hiljem sõideti Ants Laikmaa majamuuseumisse, kus toimus kunstniku mälestamine. Laikmaad ei ole unustatud. Mulle tundub, et kui üks inimene midagi väga tahab, siis ta saavutab selle. Laikmaa tahtis meeletult elada, veel enne oma surma oli temas mingisugune eriline vitaalsus, elutahe.

Tegelikult Laikmaa ju elab — elab edasi meis ja on siiani kontaktis eluga, just nagu ta soovis.

Liisa Kaljula on Tartu Ülikooli ajalooteaduskonna tudeng
Eelnenud kirjutis on Haapsalu Gümnaasiumi uurimustöö

Artikkel ilmus ajalehes Lääne Elu, 4. mai, 1995, nr 50.

20. aprillil 1927. aastal sündis Viiburis tütarlaps, kellele pandi Aino Kalda ja Marie Underi auks nimeks Aino Marie. Tüdruku isa oli kunstnik Ants Laikmaa ning ema kunstniku modell Miku.

“1927. aasta kevadel saatis Laikmaa kauni üliõpilasneiu “Miku” keelepeksu vältimiseks Viiburi. Oma sealse onupoja Hindrik Redlichi külalislahkust oli Laikmaa ise varem korduvalt kasutanud,” kirjutab Postimehes Vaike Tiik, kes Laikmaa tütrega hiljem kirjavahetuses oli.
Pärast lapse sündi sõitis Miku tagasi Eestisse ja laps jäeti Soome, Kilpiö perekonna hoolde. Seda esialgu ajutiseks, ning vanad postikviitungid näitavad, et Laikmaa saatis algul tütre kasvatamiseks raha.
Neli aasta hiljem lapsendas tüdruku Kilpiö pere, kellel endal lapsi polnud. Aino Mariet tuntakse Anu Kilpiö nime all.

Päritolust teadlik
Anu Kilpiö oli oma päritolust ja vanematest teadlik. Vaike Tiigi Postimehe-artiklist selgub, et 1940. aastani oli tal oma isa, Ants Laikmaaga ka napp kirjavahetus. Oma tütart silmast silma aga kunstnikul näha ei õnnestunudki.
Vaike Tiik ütleb oma artiklis, et kunstniku õe Auni sõnul oli laikmaa oma tütresse väga kiindunud. “Samuti olin Laikmaa paberite hulgast Taeblast leidnud tütre lapsekäega kirju, tüdruku foto jm,” kirjutab Vaike Tiik.
Anu Kilpiö õppis ära ka eesti keele ning 1960. aastal tutvus ta oma sugulastega, Ants Laikmaa venna, Bernhard Laipmani järeltulijatega Tallinnas.

Natuke isalt, natuke onult
Kirjades Vaike Tiigile analüüsib Anu Kilpiö humoorikalt oma isikut ning leiab sarnaseid jooni nii isa kui ka teiste sugulastega. “Asi, milles olen isasse läinud, on mu kirjad, ma armastan kirju kirjutada ja need üldse on nii segased ja täis ääremärkusi. Aga üks joon, see, et ma alati tegutsen, küllalt aega pole mul kunagi, samuti heliplaadid, selles suhtes arvan ma midagi vana-Leenult (Laikmaa ema, oli suur muusikasõber) saanud olevat. Armastan üksindust ja selles “omaetteolemises” on tükk emast. Aga see, et ma asjade ja raha suhtes olen — mitte kitsi, kaugel sellest, aga nii , nii täpne ja pedantne, et iga palga kohta on mul täpne eelarve. Mu isa pöörab, siis see Antsu hauas ennast hämmastusest ümber iga palgapäev. Kellesse ma siis olen läinud? Sellesse vallakirjutajasse (Laikmaa isa) või?” Oma jonnakuse leiab Anu olevat pärinud onu Bernhardilt.

Teatriteel
1945. aastast töötas Anu Kilpiö näitlejana mitmes Soome teatris ning 1960. aastast alates vahetas ta näitlejakutse suflööriameti vastu. Tänu oma tööle suhtles Anu Kilpiö tihedalt ka eesti teatrirahvaga, tema tutvusringkonda kuulusid Salme Reek, Aino Talvi jt. Sageli oli Anu Kilpiö meie kultuurirahvale Helsingis giidiks. Hästi oli Anu kursis ka eesti kultuurieluga ning jälgis ka seda, mis toimus väljaspool Tallinna. Anu Kilpiö oli lapsest saadik nõrga tervisega, peamiseks mureks nõrgad kopsud. 1968. aasta jõuluajal ta haigestus ning suri 41-aastasena 1969. aasta 8. märtsil Helsingis. Ants Laikmaa tütar Aino Marie Kilpiö ei abiellunud kunagi ning tal polnud ka järeltulijaid.

Artiklis on kasutatud Laikmaa muuseumi juhataja Helgi Ojasoo andmeid ning Tartu Kunstimuuseumi kauaaegse direktori Vaike Tiigi artiklit ajalehes Postimees Extra, 28. jaanuar 1995.