Villased pitskoelised rätikud ja sallid on olnud juba teist aastasada Haapsalu käsitöömeistrite lemmikartikliks, mis oma kunstimeisterlikkuse tõttu on kujunenud unikaalseks käsitöötooteks. Haapsalu rätiku nime all on tuntud seda nii Eesti- kui välismaal juba üle pooleteise sajandi.

Traditsiooniline haapsalu rätik on nelinurkne suurusega 100x100 kuni 150x150 cm. Rätik koosneb kolmest osast: peenekirjalisest keskosast koos poortiga ja eraldi kootud ning külge õmmeldud äärepitsist. Ta kootakse peenest kahekordsest villasest lõngast puuvarrastel nr. 3-4. Valmis rätt pestakse soojas seebivees kergelt muljudes, loputatakse ja raamitakse kohe keskmise pingega. Hinnatuim oli valget värvi pitsrätik. Materjaliks oli varemalt kodukedratud ühe- või kahekordne lambavillane lõng, eelistatavalt tallevill. Hilisemal ajal hangiti peeni välismaiseid lõngasorte, nii et õiget haapsalu rätikut sai naisterahva sõrmusest läbi tõmmata.

19. saj. teisel veerandil kujunes Haapsalust keiserlik kuurortlinn, kus suvitasid tihti Peterburi ja Moskva kõrgaadlikud kaaskonnaga, sh. keisri perekond. Haapsallased said suviti tulusat teenistust ning naiste käsitöö leidis huvilise tarbijaskonna. Lihtsate maavillaste õlarättide asemel hakati nüüd kuduma aina õhulisemaid ja pitsilisemaid salle-rätte, meelitamaks ostma rikkaid vene aadlidaame. Suuri nelinurkseid rätikuid kanti kahekordselt kokkumurtult kas pearätikuna või õlgadel. Suvitajate abiga levis haapsalu rätik naabermaadesse: Venemaale, Soome, Rootsi ja Lätisse. 1930-ndatel tegi linnavalitsus propagandat Haapsalule kui kuurortlinnale ja siinsele käsitööle. Osaleti käsitöö-näitustel kodu- ja välismaal, sh. New Yorgis ja Berliinis. Haapsalu rätikuid turustati isegi Austraalias. Enim olid rätid nõutavad siiski Põhjamaades ja Saksamaal. Tunnustatud kuduja Anette Martson oma õpilastega 1913. a. Anette Martson on oma kootud rättide-sallide eest võitnud üle kolmekümne auhinna.

1990. a. algul “Uku” tegevus lõppes. Sallikudujad koondusid 1992. a. loodud käsitööseltsi. Selts muretses kudujaile sallilõnga, korraldas kursusi. Haapsalu salli-räti traditsioonide hoidmiseks korraldati 1997. a. Haapsalu kuursaalis sallipäev, kus oli üles seatud näitus, toimus salli oksjon, peeti ajalookonverents. Üritus leidis palju huvilisi, nii otsustati see kujundada traditsiooniks. Linda Elgas on jäägitult käsitööle pühendunud suurmeister. Enam kui viiekümne tööaasta jooksul on ta kudunud üle tuhande salli ja räti. Haapsalu Käsitööselts abistas Linda Elgast kogumiku “Haapsalu rätikud” väljaandmisel 2001. aastal. Selles on kirja pandud 20 kaunist rätimustrit.

Selle kirjaga rätik kooti ja kingiti 1932. aastal. Haapsalut külastanud Rootsi kroonprintsile. “Kroonprintsi” motiive kasutatakse tänaseni.

Selle koekirjaga sall kooti Haapsalus 1936. a. ja saadeti New-Yorki filminäitleja Greta Garbole kingituseks. Kirja motiive “südameid” kasutatakse tänaseni “Greta Garbo” kirjana.

Sellise kauni maikellukese kirjaga salli sai Rootsi kuninganna Silvia kingituseks 1992. aastal kuningapaari visiidil Haapsallu.

Traditional Haapsalu scarf is square with measures of 100x100 up to 150 x150 cm. The scarf consists of three parts: fine patterned middle part with a border and separately knitted and sown edge lace. It is knitted ,using double woollen yarn on wooden needles no. 3-4. The ready- made scarf is washed in a lukewarm soap-water, rinsed and framed immediately with an average tension. The most valuable is a white scarf. The material used to be a home-made single or double sheep wool,preferably little lamb`s wool. Later imported wool sorts were used, so that it was possible to drag a real Haapsalu scarf through a women`s ring.