Postimees, 22. jaan. 1934

/…/ Üksikute linnavalitsuste ümber on meil suuremat lärmi tekkinud ainult Haapsalus. Umbes kümmekond aastat tagasi valiti seal linnapeaks keegi väljast sisse sõitnud mees, Ulrich Selg, kes oma esinemisvõime ja kõneoskusega äratas elanikkude seas usaldust. Linnapea kohal sai see mees hakkama igasugu asjadega. Nõnda tahtis ta kogu Haapsalu kuurordi muuta mängupõrguks, milleks oli läbirääkimistesse astutud ühe Prantsuse ettevõttega. Volikogus jäi aga tema projekt vähemusse, kuna kombelised linnaisad kartsid sellega kaasa tulevat üldise moraali langemist. Ulrich Selja karjäär lõppes viimati paari aasta pärast sellega, et linnapea ühel päeval võeti linna turuplatsil vahi alla ja mõisteti mitmete kuritarvituste eest 2½ aastaks vangi. Mees sai sellest nii kuulsaks, et Haapsalu voorimehed luuletasid toreda laulu “Oh sa poiss, seda sa ei tea, kes on Haapsalu linnapea”. Seda lööklaulu lauldi rahva keskel veel seniajani. /…/

Vaba Maa, 25. märts 1934

Veider linn see Haapsalu – nagu küla. Veel enamgi. Asub teine üksikuna meresopis, nagu moonakamaja mõisaserval, kus koos mitu perekonda. Just nagu seal, nii ka Haapsalus, teab iga mees teise asju ikka paremini kui oma. Kõigile on siin teada, mida keegi teeb või kunagi teinud. Ja Haapsalu ei unusta. Praegugi on aeg, kus mõni mees näeks meeleldi, et mõnigi asi ta lähemast minevikust oleks unustatud. Aga võta näpust! Nagu kiuste kraamitakse kõik vanad asjad välja ja tuuakse aga päevavalgele just siis, kui neid kõige vähem vaja. /…

Kuressaare Meie Maa, 10. mai 1934

Lõbusaid pildikesi linlaste elust-olust /…/ Dr. Alver on hea esindusmees ja hea kavaler. Räägitakse, et ta arstina ilusamaid naispatsiente põhjalikult järele vaatab, kuid põhjalikkus on juba dr. Alveri iseloomus, millest järgmine anekdoot. Kord olnud Alver kohtus eksperdiks ühes pussitamise loos. Kedagi Jürit või Jaani süüdistatud selles, et tema oma vimmamehele oli pussiga torganud (selline torkamine on Läänemaal heaks tooniks), kuid torgatu oli hiljem surnud verekihvtitusse. Dr. Alver andis siis asja kohta oma asjatundliku ja ajaloolise seletuse: “Kui oleks puss olnud desinfitseeritud, siis poleks surm järgnenud, aga puss oli desinfitseerimata ja tekkis verekihvtitus surmaga”. Olnud lausa nauding kuulata sellist seletust ja eriti lõbustanud end kohtus viibiv Läänemaa pussirahvas. Simmanitel võis näha järgmist huvitavat pilti: pussimehed laaberdavad ringi nagu noored sõnnid, ühes peos puss, teises salapiirituse pudel. Ja enne Jussil või Priidul soolikate mahalaskmist torkavad pussi ikka piiritusse, et terariist oleks desinfitseeritud ega tekiks verekihvtitust ühes halbade tagajärgedega, mis kergitaks karistusteredelil astmed kõrgemale. Ja ise kiidavad tarka tohtrit. /…/ Paadisadamas võõbatakse ruubasid ja kalastajad seavad korda omad õngeridvad. Meil on kahte liiki kalastajaid: ühed elukutselised, teised asjaarmastajad. Viimased ostavad merele minnes viinapoest pudeli viina ja igaks juhuks turult paar värsket purikat. Ei paista ju muidu kalastaja moodi. Hiljem aga räägitakse muinaslugusid kolmepuudalistest purikatest ja muudest ebatavalistest seiklustest. Sest valetamises haapsallane ei jää põrmugi maha kuresaarlasest. /…/

Uudisleht, 22. juuni 1934

/…/ Meri sinendab ja aina õrnemaid helisid voolab kõlakoja poolt. Kuid siirdume parem Aafrika kalda poole, kus olevat tantsupõrand ja muud mugavused. Kuid ega vaevata taevasse saa, olgu taevas nii madal kui tahes. Kuursaali ja pargi alguse vahel on Sahaara. Kurjad keeled räägivad, seal olla nii päikesetõusu ümber näha ka kaameleid. Puuduvad nii siis vaid oaasid. Mingil heal võimul on olnud nähtavasti palju liiva ja helde süda. Ongi kasutanud mõlemaid ohtralt. Eriti liiva. Nüüd kaovad daamide kontsakesed jäljetult, sukkadesse hammustab sissetungiv liiv kenad aukmustrid. Vaid kavalerel on hea olla, sest, võidelnud surmapõlgusega läbi liivamere, toetub näitsik kõrvalises paigas saatja käevarrele ja kallab kingad tühjaks. Millisel toimingul ei puudu teatud võlu. Aafrika kaldal on tõepoolest tantsupõrand. Kõrgem ümbrusest. Et ei läheks palju liiva peale ja avaneks võimalus näidata omi oskusi kukkumises. Aga vaevalt küll keegi müksab, öeldakse ju, et meie eliit areneb otse peadpööritavalt kiirelt peensuse ülima tipuni. Näiteks juba seegi, et kõrgem ametnik ei võtagi suvekorterit muidu, kui peremees muretsegu sama maja teistesse korteritesse ka samasugused kõrged ametnikud. Mees ohkab, kust võtta? Aga hea on selline eksklusiivne seltskond küll – pole vaja tegelda alamate hingede kultuurivaesusega. Ja kombed aina peenenevad. Riietumisputka tagant ulatub nägemispiirkonda paar pikki koibi. Omanik seletab varbaid õõritades, ta käinud täna juba vees. 14º - kas C või R, ei tea. Vahva olnud. No miks mitte – karastab ja kõik. Ainult, et võtab varbaotsad roosaks, kui pistad sisse. Aga pea ta soojaks ei lähe. Haapsalu merevesi on ju alati kõigist soojem. /…/

Postimees, 16. juuli 1934

/…/ Siinsamas, vaade mere poole, ja ümbritsetud rohelisest, asub suurem osa pansionidest. Õieti on aga kogu Haapsalu üksainus aedlinn. Juba paar tänavat südalinnast eemal võib rahuotsija leida paekivist müüri taga korteri, kuhu vaevalt kunagi kostab väline hääl. /…/ Päeva haripunktiks on suveorkestri ettekanded J. Simmi juhatusel, kella 12-2 p. “Aafrika rannal”, kella 6-8 õht. kõlakojas. Need on tunnid, mil ükski “patisaks”, olgu ta kes tahes, ei suuda koju jääda. Haapsalu kõrgemat kihti võib tunda kapteni mütsist valge põhjaga. Iga korralik haapsalulane on nimelt jahtlaeva omanik kui sarnane Jahtklubi liige, mis talle annab õiguse kanda uhkusega meremehe mütsi. Sellesse seltskonda, milles kohtad Tallinna ja Tartu tuntud tegelasi ja millest kostavad kõik Balti merd ümbritsevad keeled, peatub hetkeks ka Uue-Haapsalu isa, linnapea dr. Alver, et varsti jälle rutata edasi. /.../ Nooremad veedavad õhtu kuursaalis, harrastavad sõude- või purjesporti või teevad kaasa lugematuid väljasõite ümberkaudsetele saartele. See on ala, kus Haapsalu ei tunne võistlejaid. Tema huvireisid ulatuvad kuni Soomeni, hinna eest, mis kättesaadav ka väiksemale suvitajale. Olles poolteist tundi ristlenud purjekaga karastavas mereõhus, ja maandud Vormsi või Noarootsi rannal, kus rahvariides Rootsi naised jälgivad uudishimulikkude pilkudega suurelt maalt tulejat ja kus tükk aega kulub ära enne kui sõrmede ja kombineeritud eesti-rootsi-saksa keele abil suudad seletada oma soovi – soolatud kala ja võileiba piimaga. /…/ Vana Haapsalu elanik armastab tihtipeale kurta taga aegu, kus “üksainus Vene suurvürst jättis linna rohkem raha kui nüüd kõik suvitajad ühtekokku”. See põlv harjunud kulda kokku ajama mitte millegi eest, loomulikult kurdab, kui tema remonteerimata ja möbleerimata korter ei leia kohe üürnikke. Noorem põlv aga, kes on õppinud elama tänapäeva võimalustes ja kellel sellepärast neist selgem ülevaade, võib rahuldustundega vaadelda tehtud uuendusi, mis võidavad Haapsalule järjest rohkem sõpru. Tänapäeva miljonid liiguvad sentide kaupa omasarnaste väikeste inimeste käe läbi, kes vajavad alati kõige tarvilikumat – tervist ja puhkust. /…/

Lääne Elu, august 1934

Saadik Karl Robert Pusta: “Kõige paremaks tõenduseks minu huvist Haapsalu vastu on see, et ma igal suvel tulen siia suvitama. Ma olen palju elanud suurlinnades ning seetõttu igatsen vaikset kohta, kus saaksin end välja puhata. Niisugust mõnusat vaikust ja rahu pakub just Haapsalu. Siin on mahe kliima, soe merevesi, palju võimalusi suplemiseks ja merel käimiseks. Puudub ainult suurem liivarand. Kui Balti mere vesi on üldiselt külm, on merevesi Haapsalus siiski suvel väga soe. Samuti on ta madal, nõnda et isegi lapsi võib lasta kartmatult suplema.” /.../
Helilooja Juhan Aavik: “Muidugi meeldivad mulle, nagu teistelegi Haapsalu külastajaile kuurordi looduslikud vahendid, nagu pehme õhk ja soe merevesi. Peamiselt tõmbas mind aga Haapsalusse just meremuda, kuna ravimine Tallinna elanikele on siin väga käepärane. Mulle meeldib eriti jalutamine Paralepas, kuid ligipääs sinna on minu arvates puudulik. Suureks kergenduseks oleks näiteks kui ehitataks sild otse Õhtukaldalt Paralepa randa.” /.../ Balti jaama ül. Johannes Saarmann: “Elan siin päris Tarzani moodi,” vabandab külastatav tervitamisel, osutades oma tõmmukspõlenud näole ja mõnepäevasele habemetüükale. “Minule meeldib suvitada täiesti vabalt ja võimalikult rahus. Sellepärast valisin oma suvituskohaks Haapsalu ja otsisin korteri Õhtu kaldal. /.../ Võtsin siin juba teist aastat söehappe vanne kopsupõletiku tagajärgede kaotamiseks. Tegutsen siin ka oma lemmikalade - merespordi ja õngitsemisega. Olen vist üks vähestest, kes istunud uues sadamas 1000 tundi ilma silgu poegagi saamata. /.../ Ainukese puudusena Haapsalus torkab mulle silma see, et kuidagi ei suudeta ära keelata rattasõitu Õhtu kaldal.”

Vaba Maa, 20. august 1934

/…/ Haapsalu teeb kokkuvõtteid suvehooajale ja leiab muheledes, et suvitamise majandus veab päris ilusasti tasakaalu. Augusti lõpp tõotab koguni puhastkasu tuua. Raudteevalitsus omalt poolt annab Haapsalule toetust ühepäeva suvitajatega. Eelmisel pühapäeval sõitis Haapsallu 22 vagunitäit pealinna rahvast, läinud pühapäeval tuli 14 vagunit. Üheks päevaks Haapsalu tuiksoon – Suur promenaad omas jälle kesksuvise rahvatiheduse ja meeleolu. Haapsalu moodustab ja kombineerib praegu pinevalt lõbustusi, et suvitajaid kauem kinni hoida. Tallinnast tulnud ühepäeva suvitajad muutuvad Haapsalus kohe ägedateks meresportlasteks: pühapäeval kogu Haapsalu laht valgendas purjekatest, mille vahel sagisid aerupaadid. Orkester hra Simmi taktikepi ergutusel saatis helisid mere ja maa poole. Promenaadil jalutas tihedalt tuntumaid Tallinna seltskonna tegelasi ja ärimehi. Kuuldus arvamisi, et Haapsalu kipub Piritaga võistlema hea raudteeühenduse abil. Pühapäeva õhtul väljus Haapsalust kolm rongi suvitajatega ja viimane rong kell 9.45 min. õhtul avaldas tähelepanu oma peenema koosseisuga: rongi moodustasid 7 teise klassi ja ainult 1 kolmanda klassi vagun ning seegi kõige lõpus.

Vaba Maa, 9. veebruar 1935

Haapsalu kaunistamise seltsi poolt alustati hiljuti Haapsalu ilusama puiestee - Vaikse kalda pikendamistöödega, et seda jalutamispaika ehitada välja kuni Sadama tänavani, s. o. mitmesaja meetri võrra pikemaks. Seni on tööd edenenud kõigiti jõudsasti . Töö teostatakse peamiselt vangide tööjõu abiga, kelle töötasu on neli korda odavam harilikkude päevatööliste tasust. Vaikse kalda väljaehitamisega saab teoks kuurordi arendamise üks punktidest – ringtee ümber viigi.

Päevaleht, 26. august 1934

Huvirongid. Kui need saabuvad, küll siis on jaamas sagimist. Harilikult haudvaikne Haapsalu muutub korraga kärarikkaks. Tallinlased toovad uut elu ja hoogu. /…/ Kui huvironglased linnas, siis Haapsalu pärissaksadki pistavad nina akna vahelt välja ja kohendavad prille. Et ena kus on ikka kombed, poiss päisipäeva ajal plikal käe alt kinni. Noobel supelsaks. Kui tahad anda noobleima supelsaksa mõõdu välja, siis tuleb plaashil esineda tingimata üleni valges rõivastuses. Valged püksid, valged kingad ja valge kampson või sviiter valge särgi peal. Sellised valged härrad annavad rannaelule üldilme ja noblessi. Nad, oma väärtust tundes, ei istu kunagi üldpingil, vaid võtavad korvtooli. Nad promeneerivad ka ilusaimate daamidega. Supelsaks valges käärib alati särgivarrukad üles, et kuldne käekell silmipimestavalt särava ketiga oleks kõigile selgesti näha. Üks selline supelsaks omab lisaks muule veel hästi treenitud hundikoera. Küll ta selle koeraga heegeldab ja askeldab… Laseb koeral ronida puu otsa, viskab kive merre ja käseb koeral ära tuua. Koer sumab vette ja sukeldub. Sabaots vaid näha veepinnal. Aga ränk on leida kivi mudasest merepõhjast. Peremees aga pillub uusi kive kui rahet ja käsutab resoluutselt: “Otsi!” Koer siis otsib, raputab kõrvu ja puristab. Plaashil on küll plakatid ülal, et köidikuta koeri ei tohi rannale tuua, aga kes söandab seda tuletada meele noobleimale supelsaksale… /…/

Päevaleht, 20. september 1934

Kesknädalal algasid Haapsalus Suur-Holmis tulevase supelranna planeerimistööd, mis viiakse läbi Haapsalu seltskonna algatusel. Kohalikud seltskonnategelased linnapea dr. Alveriga eesotsas võtsid labidad kätte ja hakkasid maad kaevama. Esialgselt kaevatakse maha kõrgemad künkad ja täidetakse suuremad lohud, millega tulevane supelrand ja selle ümbrus tasandatakse. /.../ Seal on ilus liivane rand ja sügav merepõhi. Suvel leiab see rand suplejate poolt alati kasutamist, kuigi ta seni ei ole veel korda tehtud. Alles möödunud aastal tekkis Suur-Holmi kordaseadmise küsimus elavamalt päevakorrale. Siis istutati ka poolsaare põhjaservale mitutuhat männitaime, mis randa tulevikus kaitseksid külmade põhjatuulte eest. See ei olnud esimene kord, mil Haapsalu seltskond võtab ise labidad kätte ja hakkab suvituslinna heaks tööd tegema. Umbes viie aasta eest hakati niiviisi ehitama uut puiesteed, mis viib raudteejaamast linna. Seltskonna algatus kandis siis väga head vilja. Nüüd aga ergutab Haapsalu seltskonda see asjaolu, et Pärnu kavatseb suuremate krediitide abil hakata arendama oma suvituslinna. Haapsalul niisuguseid krediite loota ei ole, ning seetõttu katsub seltskond kuurordi arenemisel välja panna kogu oma jõu.

Oma Maa, 4. veebruar 1935

Neil päevil esines Haapsalus kõnega Haapsalu lossi “valgest daamist” linnapea dr. H. Alver, kes kandis ühtlasi ette ka tuttava legendi. Kõnele järgnesid läbirääkimised, kus peeti soovitavaks, et Haapsallu püstitataks “valge daami” kuju. Kuna “daami” ennast saab aknal jälgida ainult väheste päevade jooksul aastas, siis kuju ärataks turistidele suuremat huvi. Teati rääkida, et ühel tuntud kujuril olevatki juba valmis “valge daami” täppis kuju.

Vaba Maa, 1. märts 1935

Meie naiskodukäsitöö omapärasemaid tooteid – n. n. Haapsalu rätik – on praktilise riietusesemena seni leidnud kodumaal väga laialdast tarvitamist. Nüüd saabus Haapsalu linnapeale Ameerika Eesti peakonsulaadi kaudu kiri, milles lähemalt edasi antud Haapsalu rätikute turustamise väljavaated ja tingimused Ameerikas. /…/ Kui Eestist saadetavad kaubad peaksid hinnalt ja kvaliteedilt osutuma vastuvõetavaiks, siis annab firma lootusi rätikutööstuse saaduste massiliseks ja püsivaks turustamiseks. Ameerikas olevat väljavaateid kahte liiki rätikute turustamiseks – suured rätikud tänava- ja spordirõivastuse jaoks ja väiksemad kolmnurksed sallid, - mõlemad ühe- kuni kolmevärvi kombinatsioonis. /…/

Maa Hääl, 2. aprill 1935

Mõni aeg tagasi hakati meie Haapsalu raadio-aktiivsest mudast valmistama “Temu” (tervise muda) seepi, mis lasti müügile kohalikule turule. Haapsalust tuuakse muda kuivatatult Tallinna ja siin segatakse see vastavate ainetega. Nüüd on see seep leidnud enesele turu ka välismaal. Käesoleva aasta jaanuaris saadeti proovisaadetis 1 tonn seepi ja 1 tonn kuivatatud muda Mandshukuosse. Sellele järgnes kohe tellimine ja täna viib saksa aurik “Johannes Russ” siit teele juba 7 tonni seepi Mandshukuo jaoks. Seep on erilises pakendis hiina, jaapani ja inglisekeelsete pealkirjadega. /…/ Seebi müügiks Euroopas on asutatud keskpunkt Brüsselis. Suuremad esindused on veel Stokholmis ja Soomes. Belgia kaudu levib see seep kogu Lääne-Euroopas. On saadetud seepi ka Ameerikasse.

Esmaspäev, 23. juuni 1935

Laupäeva hommikul kell 9 sõitis Tallinnas Balti jaama ette raudtee peatehastes ehitatud diiselmootorvagun, et teha oma esimest sõitu Tallinnast Haapsallu. /.../ Kell 9.08 hakkas vagun Balti jaama eest liikuma, suundudes Haapsalu poole. 100 kilomeetrit tunnis!/.../ Tee Tallinnast Haapsaluni, mille pikkus on 105 kilomeetrit, oli ära sõidetud 1 tunni 24 minutiga, hulka arvatud ka paar-kolm peatust. Kuna Haapsalu kui supel- ja suvituslinn seni kaebas halbade ühendusolude üle, siis nüüd, “Lendava Läänlase” käimahakkamisega Tallinn-Haapsalu liinil Haapsalut võivad kadestada kõik teised linnad Eestis seniolematult kiire ja meeldiva rongi pärast /.../ Uhke sõit 3. klassi hinnaga. Uus diiselmootorvagun on ehitatud viimaste nõuete kohaselt ja ta peaks reisijatele erandita meeldima. Kõige olulisem on see, et suurte akende tõttu - klaasruutude vahel on ainult aknaraamid - on igal reisijal vagunis täiesti vaba ülevaade kogu maastikupanoraamist, kust läbi sõidetakse. See teeb “Lendavast Läänlasest” eeskujuliku turismivaguni. Istmed on küll kõvad, pehme katteta, kuid nägusad. Põrandal on vaip, tualetiruumis pesemistarbed, vaguni seintel pildid Piritast, Pühajärve maastikust. Kui veoameti juhatajalt Orlelt küsiti, miks pole seinal Haapsalu fotosid, vastas see naljatades: “Arvasin, et Haapsalu härrad panevad ise oma linna pildi vaguni seinale.” /.../

Uudisleht, 2. juuni 1935

Haapsalu kannatab ühes teiste meie suvituskohtadega rannahotelli puudumise all. Ulualuse saamine lühemaks ajaks on raskustega seotud. Hotellid suures enamuses ei rahulda väikestegi nõudmistega kodanikku. Neil põhjusil on ka Haapsalus võetud tõsiselt arutusele rannahotelli ehitamine Poska promenaadile. Hotell sisaldaks kuni 40 kõigi mugavustega varustatud tuba. Ehituskuludeks on kalkuleeritud kuni viis milj. senti. Nagu “Uudisleht” kuuleb, on paarkümmend Tallinna rahameest osutanud niivõrd suurt huvi rannahotelli ehitamise vastu, et kapitali investeerimine sellesse üritusse on kindel. /.../

Tallinna Post, 19. juuli 1935

/…/ Sattusin Haapsallu ajal, mida võiks nimetada “vana hea rootsi aja” uuendamiseks. Neli kollaseristilise lipuga sõjalaeva olid paisanud oma ohvitserkonna ja madrused maale, ja kõigil oli heameel: haapsallasil sellepärast, et sai vaheldust ja veidi välisraha, rootslasil, et naps oli odav ja seda sai osta ka ilma söögiportsjoni sunduseta, Vormsi ja Noarootsi näitsikutel, et avanes võimalus omakeelseks kuramaashiks.Rootslased jäid viisakateks poisteks, kuigi kasutasid eeltähendatud võimalusi ohtralt. Kuursaal oli täis rootsikeelset suminat ja Vaiksel ning teistel kallastel sosistati õhtuvidevikus õrnemaid sõnu, kusjuures see, mis keeleoskusest jäi puudu, sama edukalt ära öeldi näppudega. /…/ Kõige rohkem vedas siiski tollel taksokutsaril, kes esimesel õhtul viis rühma rootslasi koos näitsikutega Paralepa kõrtsi. Sõidu eest, mille põline haapsallane tingib välja krooniga, ta võttis seitse, rootslased andsid omalt poolt jootrahaks kaks, ja sohver omakorda võttis ootamise eest kolm. Nagu öeldud: kõigil ja kõikjal oli heameel. Mis sest, et ühele valge kraega kaasvõitlejale tuli teha kunstlikku hingamist kunstlikul plaashil. Ta oli võtnud palju ja see läheb mööda ega ole jäädav nagu tobedus. /…/ “Elan siin nagu vana issanda enda selja taga,” seletab Paul Pinna, olles muhedate sõnade saatel läkitanud tantsupõrandale kaks kenakest “sisterit”, kes kahjuks pole just eriti süvenenud tantsukunsti saladustesse, “siin pole ju jälgegi sellest igavesest madinast, mis Jõesuus tahtis hinge välja võtta, muudku – noh, istu’nd, istu raasike, aja sõnake juttu! Siin pole istumisest juttugi, aga puhkusest seda rohkem. Meres käin söögikorra eest – kolm korda päevas, aga – ega ma seepärast söömatagi jäta.” Ja muheledes raputab Pinna kätt ning siirdub uuesti poodiumile, sest varsti ilmub lauljanna, kelle nime kahjuks ei mäleta, ta erialaks näib olevat ooper “Naeratuste maa”. /…/

Postimees, 29. juuli 1935

/…/ Kuid egas Haapsalus nii vaikselt elatagi, siin on oma tingeltangelit küllalt. Isegi tsirkus käis korra ära. Lõi turuplatsile puldanid üles ja pani lõvid sisse möirgama. Pisike see tsirkus küll oli, keskmise skauditelgi suurune, kuid reklaami järgi pidi olema metsloomi ja imetajaid täis mis hirmus. Nii et selles mõttes kah tsirkuse ime. /…/ Aga põnevust on ilma tsirkusetagi küllalt. Jaan Jaago oma rammumeestega on nimelt siin. Suvitab, parandab tervist Haapsalu kuulsas tervisemudas, mida talle, nagu ta ise seletab, välismaa arstid olevat soovitanud, ja lööb sekka mõned “matsid” kah. Vastaseid talle juba jätkub. Kuri indulane Mahhutshuhha, või mis ta nimi oli, näib teda jälgivat igal pool, kuhu Jaago aga jala pistab. Jaago on teise küll juba mitmendat korda seljali tõmmanud, aga või niisugune paksunahaga kollast tõugu inimene sellest hoolib: muudkui jälle, et paneme aga rinnad kokku. Ja mis viga panna, kui raha tuleb. Saaremaa Suur Tõll Sannik on siin kah. Nii et rammu on Haapsalus küllalt. /…/ Kuid teid huvitab eriti vist see, kes Haapsalus suvitavad, noh nii tuttavatest ja tähtsamatest meestest, naistest. Aga vaat see Haapsalu erijoon ongi, et siin suvitatakse salaja. Kes siia juba tuleb, see hoolitseb selle eest, et tema isik jääks võimalikult varju. Tahetakse elada inkognito. Kuid eks ta tule ikkagi välja, varja end kuidas tahes. Kirjanik Tuglast, igipõlist Haapsalu suvivõõrast on siin näha. Kõnnib harva väljas ja töötab, vist seal kohviku teisel korrusel (Valdmanni kohvik ja möbleeritud toad Karja 18. A.V. märkus), kus eelmistelgi aastatel, sest ainult kohviku peal saavat ta kõige innukamalt töötada. Mille kallal – selle peab esialgu saladuses. Miina Hermann (Härma) oli ja läks, prof. Aavik on, “Estonia” perest Betty Kuuskman (Kuuskemaa), Paul Pinna, Lüdig. Kujur J. Raudsepp on saanud siin poolkaudu nagu oma inimeseks, ja ehitab kaevu (mitte nii lihtsat, vaid ikka päris kunstitööd kohe). (Poiss kalaga Rootsiturul. A.V. märkus). Haapsalu armastatum kuju kunstnik Ants Laikmaa (Laipmann), vana Läänemaa mees ja suur Haapsalu sõber, ei saa esialgu kahjuks tulla Aafrika randa, kuna ta viibib haigena Lääne maahaiglas. Ta tervis on küll juba paranemas ja varsti loodetakse näha lustitujulise vanahärra sirget kuju juba jalutamas rannal. /…/

Postimees, 5. juuli 1935

/../ Mängides linna mudaravila lähedal mererannal sattus Haapsalu kohtu-uurija Jürvetsoni poeg Henn kilpkonnale, kes rahulikult kössitas kivi otsas. /…/ Poisike viis looma koju, kus ta võeti lähemale uurimisele. Selgus, et loomal oli üks käpp otsast ära ja vasak silm pime. Loom on umbes 15 sentimeetri pikkune ja seljas peopesa suurune kilp. Talle seati maja rõdule ase, anti süüa ja juua. Rõõska piima neelas ta päris aplalt. Võimalik, et ta oli pikemat aega olnud näljas. Kuna kardeti, et loomale vigastused sünnitavad asjatut piina, viis kohtu-uurija kilpkonna loomaarsti juurde. Arst arvas, et vigastused ei ole hädaohtlikud elule, kuna käpa järelejäänud osa oli ilusasti kasvanud kinni. /…/

Oma Maa, 31. juuli 1935

/…/ Haapsalust leitud kilpkonna elukäik ja saatus on omapäraselt keeruline, seda enam, et säärased elukad meie maal võrdlemisi haruldased. Loomake on elanud pikemat aega diplomaatide ja poliitikategelaste kaitse all ning ta elupäästjaks sai saadik Pusta tragi koer. Selle kuulsusrikka kilpkonna oli umbes 4 aastat tagasi saadik Pusta pojale kinkinud tema Narvas elutsev tädi, kes loomakese umbes 30 aastat tagasi oli toonud kaasa Venemaalt. Loomakesele oli antud nimeks “Vanka”, arvatavasti päritolu tõttu. Vahepääl loomake oli olnud Taebla riigimõisas kellegi Pusta tuttava pool, kust ta alles möödunud sügisel toodud Haapsallu. Seal elanud kilpkonn rahulikult aias jalutades kuni saatusliku õnnetuseni – ta sattunud siili ette, kes hakanud lõhkuma kilpi kandvat lõunamaa loomakest. Parajal ajal tulnud õnnetule appi Pusta väike foksterrier Riki, kes päästnud loomakese surmast, kuigi raskelt haavatult. Haavatud loomake oli viidud ühel hommikul mereranda, lootuses, et ta seal vabas looduses rutem paraneb. Nädalapäevad hiljem leitigi haavatud loomake rannalt kivi otsast ja see leid pani aluse suurele lainetusele, mida kilpkonn löönud tänavu suvel kuurortides.

Vaba Maa, 9. august 1935

/…/ “Kubja” talu heinamaa asub Pullapää Haapsalu poolsel merekaldal. Paari päeva eest oli 72-aastane peremees heinamaal jalutades järsku märganud merest paarisaja meetri kaugusel kõrgemal seljandikul suuremat mullavalli. Lähemal vaatlemisel selguski, et eelmisel ööl on samas toime pandud kaevamine. Suure raudkivi juures oli maasse kaevatud umbes 4 jala sügavune järsk auk. /…/ Kas juhtisid öist väljakaevamist antropoloogilised huvid või tuldi siia otsima peidetud varandusi, pole teada. Nähtavasti pidid kaevajal siiski kasutada olema mingid andmed, kuna võrdlemisi kitsa augu kaevamisega on otsekohe satutud rohketele inimluudele. /…/ Inimluude leidmine ei ole siin esmakordne. Nii teab samas asuva talu omanik Schmuul seletada, et mererannast on ka varemalt välja kaevatud inimluid. /…/ Kalmistu olemasolu aitab tõendada ka asjaolu, et on luude kõrval tehtud ka suurema ajaloolise väärtusega leide. Nii on enam kui poolsada aastat tagasi Ungru mõisa omaniku krahv Ungern-Sternbergi poolt Pullapääle ehitatud mingi suvila või väike ranna-restoran. Viimase keldri ehitamisel on maapõuest leitud vanaaegseid kolmenurgelisi metallrahasid. See leiukoht asub nüüdsest kaevamiskohast ainult mõne meetri kaugusel. /.../ Aga Pullapää oli ka tähtsaks väljasõidukohaks tolleaegsetele suvitajatele. Kaasaegsena on “Kubja” peremehel hästi meeles veel keisri perekonna väljasõidud Pullapääle nende Haapsalus suvitamise ajal. Pullapää all olevat Aleksander 3. vedanud noota, keisrinna Anna Feodorovna olevat mererannal visanud lutsu. Seljandikku mööda mere poole sammudes jõutakse kõrge Vasalemma marmorist valmistatud samba juure. Samba püstitamine ei olevat seotud just eriti mälestamisväärse sündmusega - siin olevat keiser kunagi küpsetanud kartuleid. Umbes kolme meetri kõrgune sammas on sõjapäevil tublisti saanud kannatada - puuduvad ristid ja on täis kuuliauke. Vanasti asus samba õõnsuses jumalaema kuju, mille ees päevad kui ööd põles tuli. Viimase eest pidid hoolitsema vene piirivalvurid, kelle kordon asus samas lähedal.

Päevaleht, 21. jaanuar 1936

Haapsalu linnas on puhkenud veider massipsühhoos, mis on nii haiglaselt nakkav, et lühikese ajaga on vallutanud terve linna. Nimelt liiguvad linnas igal pool poolärevad jutud, et lossiaias on nähtud mingit veidrat kummitust. /…/ Esimene variatsioon tondijutust kõneles, et koolilapsed on õhtupoolikul lossiaias mänginud, kui nende juure tulnud keegi hirmus mees ja hakanud lapsi hirmsa häälega taga ajama. Lapsed pääsenud tondi eest vaevu minema. Hilisemad tondid on juba hulga fantaasiarikkamad. Nõnda näinud keegi vanem naine, kui lossivärava kohal karanud mingi veider luukere, kusjuures sel olnud siidpüksid jalas. Varsti räägiti linnas, et tont söönud lossiaias ühe 2-aastase lapse ära. Kui teda hiljem mindud vaatama, olnud lapsest järele jäänud ainult kaks sinist soolikat. Ühe teisendi järele suutnud tont otsimise puhul põgeneda, kuid ühes lossitornis leitud kauss hernesupiga ja polosärk, mis kuulunud tondile. Need teisendid on hirmutaval kujul levinud peamiselt laste ja vanemate inimeste seas. Tasakaalukamate inimeste seas on aga jälle omad teisendid. Lossiaias varjavat end nimelt keegi hullumeelne, kes olevat Seevaldist ära karanud. Teise jutu järele olevat tegemist kellegi mehega, kelle naine istuvat Haapsalu vanglas. Naine pidavat varsti vanglast vabanema, ning nüüd ootavat mees teda lossiaias. /…/ Komissar seletas, et politsei kõrvu on ulatanud tondijutud esimest korda möödunud nädala neljapäeval. Siis tulnud postikordniku juure Karja tänaval lapsed ja jutustanud, et nad lossiaias näinud tonti. Kordnik on kohe läinud lossi, kuid pole seal midagi leidnud. Kuna aga tondijutud järjest laienesid, siis saatis komissar lossiaeda konstaabli ühes kordnikega, kes lossivaremeis kõik koopad ja urkad järele vaatasid. Sealt aga midagi ei leitud. Politsei on püüdnud selgitada, kes seda tonti on näinud ja olnud jutu algatajaks, kuid järelepärimisel igaüks ütleb, et keegi tema tuttav on tonti näinud. /…/

Vaba Maa, 18. juuni 1936

Aeg üteldakse olevat säärane, et iga asi vajab määratut reklaami. Mitte üksi äriline, vaid ka iga muu ettevõte. /…/ Mul on alati tõusnud aukartus meie supelrandade ja –linnade kohta, kui ma neist midagi loen. Seal on kõik nii jumalikult armsaks, mugavaks ja ilusaks seletatud, et aina imesta. /…/ Sõidan ühel ilusal pühapäeval Haapsallu. Sinna peab sõiduplaani järgi olema nüüd ligipääs väga mugav ja kiire – moodne miljoneid maksev mootorrong, nagu reklaamib raudteevalitsus. Aga see on jälle muidugi reklaam, sest tegelikult sussitab Haapsalu-Tallinna vahet ikka aururong vanade, noaaegsete vagunitega, kus on pime, kitsas ja umbne. /…/ Lõpuks oled keskpäevaks siiski Haapsalus. Ning kuna oled võõras, kõnnid loomulikult võõrastemajja. Tuleb näitsik ja ütleb, et tuba maksab 1 kroon 50 senti. Hüva. Natukese aja möödudes aga koputab häbelikult ja teatab, et tuba maksab 2 krooni … “Kas hinnad vahepeal tõusid või?” “Peremees arvab, et pühapäev … palju võõraid,” põhjendab avameelses kohmetuses. /…/ Haapsalu kuursaali on kiidetud, et asuvat otse vastu merd, ilusa vaatega merele. Tõsi, rannajoonel ta seisab, otse vee piiril. Aga kui rõduaknalt alla vaatad, ei paista silma mitte lahke sinine vesi, vaid hall ja roheline, haisev lima, mis lainest kantud otse akna alla. “Kas seda sodi ei saaks kuidagi kõrvaldada?” küsid kuursaali kohanäitajalt, läikivas smokingis noorhärralt. “Ei saa, enne kui tuleb maatuult ja viib merele. Kes seda jõuab ära hoida…” /…/ Sama kuursaali ukselt loed: lõunad kell 1 – 5. Kell on ¾ 5. Aga öeldakse: lõunad otsas, tellige a la carte. Ja tuuakse ühed niisugused ilusad mustad kaaned nagu ikka restoranis. Aga sama ilusad kui kaaned on ka hinnad seal vahel. /…/ See ei ole enam odav isegi mitte rootslasele, rääkimata tallinlasest. Ja kui siis kella viie paiku tuuakse lauale kastes ligunenud liha, on selge, et tegemist pole mingi a la carte, kohe valmistatud toiduga. Seletust pärides vastatakse lihtsalt: “Meil täna pühapäevane asi…” /…/

Tallinna Post, 24. juuli 1936

Kui alustada ilmateatega, siis püsib Aafrikarannal ja Poska puiesteel ning nende mõlemas restoranis kõrgrõhkkond. Eriti langeb see kõrgerõhk rahakottidele pärast ööpäevast suvitust. Kuigi see järgnevat väljamagamist ei soodusta, on see suvituslinnas ikkagi normaalne nähe ja võiks ütelda isegi üks peene kuurordi tundemärk. Peale selle on hindadeküsimus liiga diskreetne, et sellest ajalehes kirjutada. Küllaltki hilisele ajale vaatamata laseb Haapsalus end asjatult oodata hapukurgi-hooaeg. See kahemõtteline tõde tuleb ilmsiks eriti turul, kus kurkide eest nõutakse triiphooneaegse saagi hindasid. See kõhumure ei lase end seletada ka suure põuaga, sest ka eelmistel aastatel on Haapsalu turg end varustanud peamiselt Lõuna-Eesti kurgi-ekspordiga. Üldse on Haapsalu kohta tarvitatud “odav elu” tänavu eriti omal kohal. Nii jäi hiljuti päevade kaupa piimast ilma iga poodide avamisele vähegi hilineja. “Piimasabad” on aga igapäevane nähe ka praegu. Mitmestki toiduainest ilmajäämine muudab elu tõesti odavaks. Missugune koht Haapsalus asub Berliinile kõige lähemal? Et küsimusele ühtegi õiget vastust niikuinii ei saa, siis olgu vastus siia ära märgitud: ujula. Siin tegid mõlemad Roolaidid end kindlateks olümpiameesteks. Egon ongi juba olümpialaagris. Boris jätkab veel rekordide-uuenduse tööd. Kuid Haapsalu bassein ei ole “teinud” mitte ainult kaks olümpiameest, vaid neid on vees praegu mitmedki valmimas. Kui suur on järgmine “tegu”, ei ole veel teada, sest tõusvad ujumistähed on pea kõik alles nii noored, et hiljutisel instr. Rahmani poolt korraldatud demonstratsioonil oli publiku hulgast kuulda hädalisi hoiatusi: “Ajage nad siis juba vette kalda ääres. Või sügavasse basseini lapsi ära uputama!” “Läänela” jalgpallimeeskond oli, uudset väljendust tarvitades, üle ootuste võidukas esivõistluste sarjas. Ka järjekordse mängu Tallinna “Visadusega” oleks kergesti arendatud võidurikka lõpuni. Kuid saatuslikuks said läänlaste uued jalgpallisaapad, mis olid Tallinnast toodud ja Lääne pallimeeste jalas hakkasid palli pommitama läänlaste värava pihta. Tagajärg 1:1 “Läänela” kasuks.

Uudisleht, 21. juuli 1936

Haapsalus on voorimees. S. t. on ka autosid, aga need on paratamatult sunnitud vanduma alla voorimeestele kitsaste tänavate tõttu. Siin on harilikuks nähteks, et voorimees sõidab uhkelt ees ja auto “traavib” häbelikult järgi. Kus vaja, peatub voorimees, õiendab pikkamööda sõitjaga arveid ja laseb siis mugavat sörki järgmise tänavanurgani, kus hea õnne peale auto saab mööduda. Autojuht võib pasundada dur’is või moll’is ─ ei see mõju absoluutselt hobuse ega voorimehe närvidele. Lühidalt: kõik märgid näitavad ─ sellega ollakse harjunud!

Vaba Maa, 29. juuli 1936

“Kõik lapsed maale!” oli kevadel meie hüüdsõnaks. Kui palju vaeva peavad need nägema, kes lapsi peavad kaugemale paigutama, kuna oma kodu ei paku suvitusvõimalusi. Haapsalu lastel on suvitamiseks kõige soodsamad tingimused. Vabalt mängivad nad päikese käes, mis neid tõmmuks põletanud. Haapsalu linnavalitsus on rannale üles seadnud kiike, igasuguseid loomi, näit. suure krokodilli, kuhu otsa võib ronida, muretsenud palle, võimlemisriistu jne. Rannal korraldatakse võimlemist ja ühismänge, kuid sundust ei ole, enamik eelistab oma väljamõeldud mänge. On tore neid vaadata! Ilmad on nii soojad, et et nad poolalasti ringi hüppavad ja võime imetleda nende graatsiat. Lapsed on demokraadid, nemad ei tunne seisuse vahesid, nad nõuavad ainult, et nende mängukaaslane oleks mängu kõrgusel, tubli ja algatusvõimeline. /…/ Pühapäeval korraldas Haapsalu kaunistamise selts lastepeo. Orkester oli laste teenistuses. Kuursaali esisel platsil oli rahvast murdu, sest siit pidi kostümeeritud laste rongkäik mööda minema. Sealt nad tulevadki. Kirju rida. Kostüümid juhuslikud, kuid see ei ole tähtis, kuna ju laps ehib oma kostüümi, mitte kostüüm last. Kui kaunid nad on, need punamütsikesed, lilleõied, shotlased, indiaanlased jne. jne. Väikesel vahest ainult õe pikk seelik kostüümiks, aga missuguse näoga ta kõnnib. Jagati ka auhindu, linnapea abikaasa pr. Alver jagas kingitusi ja maiustusi, ilma ei jäänud keegi. /…/

Päevaleht, 19. mail 1936

Ladies and gentlemen!
Teie kliimaga olen päris hädas: mõnelpool on ta nii, mõnelpool naa. Korralikku ja demokraatlikku Londoni udu või mõnda muud vastuvõetavat ilamstikku on raske leida. Mulle on soovitatud arstide poolt küll Tartut , küll Poolamaad, kuid ka seal on olnud oma väikesed klimaatilised defektid, mis on häirinud eriti tundeorganeid. Panin kogu lootuse Haapsalule, kuna viimase 125 aasta jooksul on tema kliimat peetud parimaks. Seda tõendavad juba 150 teaduslikku tööd ja traktaati, mis on kirjutatud Haapsalu kiituseks. Ja siis veel see vedel sopp, mida nimetatakse tervismudaks ja millist serveeritakse küll kuumendatult, küll külmalt. Mulle teati tõendada, et Londoni raudteejaam on täpselt pool yardi lühem Haapsalu omast. See polegi vahest võimatu, sest esimene on ehitatud demokraatliku rahva jaoks, kes ei vaja erilisi separaatmõnususi, viimane aga Vene isevalitsejatele, keda muidu olevat olnud võimatu vastu võtta. /…/ Olin teinud vaevalt mõne sammu jaama perroonil, kui keegi noor daam jooksis mulle juure, ulatas mingi ümmarguse klaasitüki ja juhtis minu tähelepanu asjaolule, et mina olevat kaotanud oma teise prilliklaasi. Siin oli ilmselt tegemist tsivilisatsioonist mahajäämisega. Teiselt poolt võin anda Haapsalu napsikultuurile võimsa löögi, kui nii veetlev daam ei eralda viinaklaasi kapja prilliklaasist ja pakub minu monoklile paarimeest. Mr. H. Alver, lord-mayor of Haapsalu, teadis väita, et tema linn olevat kõige moraalsem mitte ainult selles krahvkonnas, vaid kogu Eestis. /…/ Kui Peeter Suur pani Narvas aluse kaikakultuurile, jättes oma kuulsa “dubiina” muuseumi ja mr. Soomi hooldada, siis Haapsalus on pannud ta aluse “kõrgeltkõndimisele”. Üks maja kannab seal tahvlit, et “siin elas Peeter Suur jne.” Selle maja teisel korral on uks – otse tänavale. Nii võib oletada, et suur ja võimas isevalitseja astus teiselt korralt otse tänavale. Ja nii on see traditsioon säilinud tänaseni. Selle maja praegune isevalitseja tavatsevat samutigi olla vääriline kord-loodud õilsale, kuid hädaohtlikule kombele. /…/ Kui meie – inglased – midagi loome või teeme, siis peab selleks olema aluskapital tuhandetes naeltes. On aga maailmas olemas üks liik kunstnikke, kes mittemillestki teevad midagi. Ja kui seda “midagit” on tehtud palju, siis neid kunsttükke võib nimetada isegi mustakunsti-meesteks. Sellisesse liiki kuuluvad ka Haapsalu raehärrad. Neil pole Jumalalt antud midagi muud kui kohutav hulk radioaktiivset soppa ja kuiv kliima. Enestel neil pole samuti money – kuid aluskapital on loodud kümne küünega. See on asi, millest inglanegi ei saa aru. Respectfully yours, John G. J. G. Johnson.

Päevaleht, 1. veebruar 1936

/…/ Kui veel 5 aastat tagasi võidi ütelda: Pärnu minnakse flirtima, Kuressaare laulatama, Narva-Jõesuhu sarvi saama ja Haapsallu lahutama, siis võib nüüd julgesti konstateerida, et Haapsalu on moderniseerunud moodsaks supellinnaks saamise suunas sinnamaale, et ta juba väga hästi kõlbab kõigiks seiguks. Ta tempo on tormitsev igal alal: mullu ootas reisijaid rongi saabumisel “keiserlikus jaamas” 2 autot ja 12 hobust, tänavu talvel juba 4 autot ja 8 hobust. Aga et voorimees juba tuleval suvel jääb hoopis alla autole, see on klaar. Riikliku raadio-saatejaama tohutu mastimürakas raudteejaama lähedal metsas – see ennustab tehnikasajandi täit võitu kogu rindel ja kontsentreeritud ameerika-ajastu algust abieluasjanduses Haapsaluski.

Vaba Maa, 3. august 1936

Berliini olümpia näib suvituslinnas tõrjuvat välja kõik teised eluavaldused ja palju ei puudu, et lähematel päevadel tuleb kuursaalis või rannal valimisele “Miss Olümpia” – muidugi nende seast ainult, kes on kõige rohkem kursis Berliinis saavutatud tagajärgedega. Kõikjal, kus vähegi liigub inimesi, on ainukeseks kõneaineks kas Viidingu või Palusalu [võitiski kõigi eestlaste rõõmuks kaks kuldmedalit. AV märkus] tagajärjed. Õhtuse rongi saabumise ajaks kogunevad isegi pikad sabad ajalehekioskite ette ja vist viimanegi raadioaparaat on lülitatud Königsvusterhausenile, et jälgida otseselt tagajärgi. Olümpiaadi kõrval on vesi pea täiesti unustatud, välja arvatud muidugi niipalju kui omainimesed ootavad Läänelasse kuuluvate Roolaidide võistlusseminekut. Kuigi Haapsalus on kuurortidest kõige soojem merevesi, on isegi siin suutnud külmad tuuled niivõrd mõjuda, et suplejate arv on muutunud minimaalselt väikeseks. /…/

Päevaleht, 25. september 1936

Haapsalus valmis neil päevil suvituslinna kõige nooblim villa. See kuulub Kärdla kalevivabriku direktorile Hans Peltzerile ja asub Sadama tän. nr. 20. Õieti polegi see üks villa, vaid terve majade grupp, ühes laialdase pargiga. Hooneid on Peltzer ehitanud ja remonteerinud juba tervelt 5 aastat. Peahoone moodustab kahekordne kivimaja torniga ja õhurikaste akendega. Praegu on selle juure veel ehitamisel üleni klaasist avar rõdu. Sellesse hoonesse asub nüüd dir. Peltzer ise alatiselt elama. Seni oli ta alatiseks elukohaks Hiiu-Kärdla. Külalistele on samasse eeskujulikult korda seatud roheline puumaja. Kõikides majades (autogaraash, teenijatemaja jne.) on seatud sisse veevärk ja telefonid. On olemas isegi oma kodune telefonikeskjaam. Sissekäik villasse on ilustatud kunstnik Espenbergi (Roman Haavamägi) poolt.

Vaba Maa, 30. oktoober 1936

Neljapäeva õhtul peetud linnavolikogu koosolekul Haapsalus tuli arutusele rida ulatuslikuma tähtsusega päevakorrapunkte, mille juures volikogu siiski ei kaotanud lõbusat tuju. /…/ Tüli tekib koeramaksu juures. Linnavalitsuse ettepanek on tõsta koertemaksu 3 kroonilt 5 kroonile. Linnapea Alver põhjendab sealjuures, et kuigi ta ise on koeraperemees, peab ta tunnistama, et koerad kipuvad ülekäte. Neid on palju ja nad rikuvad iga väiksemagi kaunistuse. Volinik Evald ei poolda koertemaksu suurendamist, kuna ka kassid olevat läinud ülekäte. Suvitajad kurdavad, et ei saa kasside kisa pärast öösel magada. Volinikud kahtlevad, kas linnaseadus lubab “kassimaksu” määrata. Leitakse siiski, et saab ja pannakse küsimus hääletamisele. Kassimaksu pooldajaid oli aga ainult 4 volinikku. /…/

Esmaspäev, 5. detsember 1936

Kümne aasta eest, õieti veel varemgi, kerkis päevakorrale rahvamaja ehitamise küsimus, milleks detsembrikuus 1926 loodi Haapsalu Eesti Seltside Liit esmalt mõttega muretseda omale üürikorter, et siis peagi asuda oma maja ehitamisele. Muretseti korter, kuhu oldi sunnitud jääma seniajani. /…/ Jõuti selgusele, et omal jõul ei jõua Haapsalu kunagi ehitada rahvamaja. Seltskond on vaene ja passiivnegi. See kiht, kes võiks anda oma veeringuid rahvamaja heaks, sellel on pealinn liig ligidal, ega tunne nad miskit vajadust oma teatri ja oma teatrimaja järele. Ja laiem mass on jaotatud usu, rahvuse ja kõikide teiste piiridega mitmesse kihti, kes ei sobi üksteisega ja seda ei vii miski ühise rahvamaja ehitamisele. Ja sealjuures on kogu aja püütud teha teatrit, mängida näidendeid nii hästi, kui see oli võimalik kitsastes oludes. Varemalt saksa koolimaja (praegu Lahe 10. AV märkus) madalal laval ja saalis. Hiljem, kui valmis riigile kuuluv uus gümnaasiumihoone, avanesid võimalused, kuid ka siin tuli lüüa lahinguid, sest kooliruume polnud võimalik, või ei tahetud igal ajal anda teatritegemiseks. /…/ Praegu on liit jõudnud nii kaugele, et omab ehituskrundi kesklinnas, kus on valmis isegi maja keldrikord – pärandusena eelmisest omanikust, tuletõrjeühingust, kes siin plaanitses omale suurt pritsimaja, kuid hiljem sellest mõttest loobus ja ehituskrundi müüs seltside liidule. On kogutud ka paartuhat krooni raha ehituskapitaliks, kuid suurema nurgakivina omatakse riigivanema lubadus toetada esimesel võimalusel Haapsalu rahvamaja ehitamist. (Nimetatud krunt politseimaja kõrval Lossiplatsi ääres seisab tänini tühjana. AV märkus)

Postimees, 9. jaanuar 1937

Haapsalus valmis Lääne maavalitsuse uus maja, mis saadi põhjaliku ümberehitamise läbi vanast majast, mille iga oli juba üle 110 aasta. Vanast hoonest jäid järele ainult alusmüürid. Uus maja on valmistatud insener E. Reinsaare plaanide järgi ja läks maksma 35.000 krooni. Selles on täiel määral viidud läbi koridori süsteem, mis võimaldab kõige otstarbekamat ruumide jaotust. Maja teine kord sisaldab peale ametiruumide veel suure saali koosolekute pidamiseks. Ühtlasi seati uude majja kodune telefonikeskjaam, et suurendada töökiirust.

Uudisleht, 2. veebruar 1937

Laupäeval korraldas Läänemaa gümnaasiumi lastevanemate komitee peo, kus kanti Haapsalu näitetegelaste poolt ette I. Kalmanni operett “Mariza”. Külalisena esines Narva teatri primadonna pr. Valentin-Galinsky. Lavastas Karl Karus (LÜG õpetaja. AV märkus). See oli kolmas operett Haapsalus aastate vaheaja järele. Lavastaja, orkestrijuht helilooja C. Kreek, dekoraator kui ka näitlejad olid teinud tõhusa töö, et suurlavastust hästi välja tuua. Primadonna pr. Valentin-Galinsky oli oma osas kindel ja temale sekundeeriv P. Mutt (tollal TÜ üliõpilane. AV märkus) tõotab olla tõusev lavatäht supellinnas. Meeldejääva paarina köitsid tähelepanu veel hr. Parameel ja pr. Gross. Omapärased tüübid olid veel pr. Nikonovitsh, härrad Silde ja Leopas. /…/ Et Haapsalu publik operetti hindab, seda tõendab juba see, et saal oli eelmüügil väljamüüdud viimse kohani. Ka aplausiga mängu kestel ei oldud kitsi. Näitlejad said kinke ja lilli.

Vaba Maa, 21. jaanuar 1937

Haapsalu spordielus on praegu saanud tähtsamaks päevaküsimuseks võimla ehitamine. Loodetava riikliku toetuse pärast on tekkinud vägikaikavedamine. /…/ Kaks kilomeetrit linnast on skautspataljoni kasarmus eeskujulik võimla, mida aga kauge maa tõttu ei saada järjekindlalt kasutada. Praegu kasutab Haapsalu gümnaasium võimlemiseks üht väiksemat saali, milles pole võimalik pidada käsipallimänge. Sama saali kasutavad ka sportlased treeninguks, kuna käsipallivõistlused peetakse skautspataljoni võimlas, kuhu aga kauge maa tõttu tuleb vähe pealtvaatajaid. Aasta tagasi, kui linn asus uue algkoolimaja ehitamisele, loodeti, et sinna ehitatava võimlaga laheneb ka Haapsalu võimlakriis. Linn kahjuks ei ehitanud võimlat normaalsuuruses, saal on ainult 16 m pikk. Kuna nüüd linn on koolimaja ehitamisega sattunud rahalistesse raskustesse ja võimla valmisehitamise lükkas edaspidiseks, pöördus Läänemaal asutamisel oleva spordiliidu asemik – spordikomitee linnavalitsuse poole ettepanekuga, kas linn ei nõutaks toetust Eesti spordikeskliidult tingimusel, et võimla valmimise järele see antaks kasutamisele ka Haapsalu väljaspool kooli olevale sportlaskonnale. Linn oli ettepanekuga nõus ja möödunud nädalal käis Haapsalus keskliidu esindajana spordiinspektor A. Kolmpere, kelle arvamise järele linn võiks saada kas odavaprotsendilise laenuna või ka toetusena umbes 1,5 milj. sendi suuruse summa võimla valmisehitamiseks. /…/

Postimees,9. veebruar 1937

Suur osa Läänemaa rahvast, Hiiu saarega eesotsas, ei leia suurt põhjust nurisemiseks tänavuse talvega. On ju Hiiumaa, Vormsi saar ja muugi rannarahvas oma maakonnalinnaga ühenduses ainult mereteed kaudu, suvel paatide ja laevaga, talvel regedega ja tõukekelkudel. Eriti viimaseid võib talvel näha Haapsalu tänavatel sadade kaupa. Noortest kuni seitsmekümne aastasteni, talusulasest kuni vallasekretärini ja konstaablini - kõik teevad oma linnasõidud tõukekelgul. /.../ Tänavu läks kõik kiiresti. Vormsi vahele tekkis jää kolme päevaga ja samal päeval, kui laev jäi jäässe kinni, tulid ka esimesed jalamehed üle. Ühenduse tekkimine Hiiumaaga võttis nädal rohkem aega, aga nüüd on loodud ka kõige ilusam”võidusõidutee”, mida veel pole suutnud lõhkuda jääpraod. Post käib nüüd 6 korda nädalas - luksus, mida hiidlased suvel endile ei saa lubada. Aga nüüd on ju väin “viss” hiidlaste keeles ja kerge maatõugu hobune, “klepper” traavib vahemaa maha nelja tunniga. Muidugi peab tossava piibuga postimees hoidma lahti silmad-kõrvad, sest pea ei või jääprao sinine viir tekkida hobuse jalgade ette ja kui oled üksinda, pole lootustki hobuse päästmiseks, vaid aita veel kaasa ta piinade lõpetamiseks. Üks hiidlaste anekdoot kõneleb mehest, kes sidus jääauku kukkunud hobuse suu kinni, et hing välja ei pääseks, ja läks siis külla abi otsima. Aga niipalju tõtt selles jutus on, et hobust päästes seotakse tal suu kinni - silmus ümber koonu ja teine mees tirib sabast, sellise päästmismeetodiga on hiidlased juba vilunud, kuna õnnetusi tuleb tihti.Veel tihemini aga päästab hobune end üle jääprao paarimeetrilise hüppega. Areneb ju elav olend oludekohaselt mitmekülgseks. /.../

Uus Eesti, 17. veebruar 1937

Haapsalu turul on jäänud vanad mõõtühikud püsima: kartuleid müüakse vakaga, puid süllaga ja jahu puudaga, kusjuures näiteks kartulivaka hind on võrdne Tallinna 20-liitrilise mõõdu hinnaga, seejuures aga Haapsalu vaka suurus on 45 toopi või umbes 50 liitrit. Sama olukord valitseb ka puude- ja jahuturul.

Vaba Maa, 13. veebruar 1937

Haapsalu pole rikas. Kõige paremini võib seda märgata Haapsalu turult, mis tihtigi on peaaegu tühi. Talvel, kui väljas paugub pakane, ei pääse haapsalulased turulkäimisest, sest külm ei luba teostada kokkuhoidu. Kui siis veel on tulnud lund ja lumeteed, on Haapsalu väike turuplats puu-, heina- ja haokoormatega täidetud. Ja keegi pole oma kaubaga läinud koju tagasi. /…/ Juba vara tuleb turule minnes rida haokoormaid vastu, linnanaised-mehed kõrval. Kaup on nähtavasti juba koos. Turul ongi veel ainult paar koormat, mis aga ka kohe hakkavad liikuma. Siis tuleb keegi Pürksi asundusest. Hobuse jalad ja kõhualune on jääs. On ilusad jämedad haod, sellepärast tahtjaid palju. “Mis sa siis hinnaks tahad? “ küsitakse. “17 senti vihk,” nõuab müüja. Ostjad peavad seda paljuks, kuid kauplevad edasi. Varsti liigub koorem linna poole. Passlepa mees on toonud müügile kadakahagu. Kuigi ta küsib nende eest ainult 12 senti koost, ei taha ostjaid leiduda. “Need on ju nii kole kõverad,” hädaldab keegi linnaproua. “Ei saa kuidagi ahju ajada… lõhu ahju suu ära”. /…/ Vormsi saar ja Noarootsi on peamised Haapsalu küttematerjaliga varustajad. Eriti Vormsi saarelt, kus rohkesti kasemetsa, tuuakse palju puid turule. /…/

Maa Hääl, 3. märts 1937

Ametlikult on Tallinna-Haapsalu kiirrong, aga rahvas on otsinud temale kui ka teistele mootorrongidele oma hüüdnimed ja ristinud ta “Lääne Välguks”. Aga sellel raudteel on veel üks teine värskem nimi. “Laisa rahva raudteeks” nimetas seda keegi ja seletas siis sõbrale, millest see nimi: “Vaata, Haapsalu rahvas on nii laisk, et ei viitsi öösel rongiga sõita. Viimne rong tuleb sealt linnast välja õhtul kell viis, et parajasti hämaruses Tallinnasse jõuda. Ja järgmine tuleb teisel hommikul kell kuus. Nii et kui sa tahad õhtuks Haapsallu jääda, siis pead hotellis öömaja võtma. Ja ega Haapsalu oma inimestel Tallinnas käies ei ole parem lugu. Saadavad oma kiirrongi Tallinnast õhtul kell neli välja ja täpselt kahe tunni pärast teise, postirongi, mis jõuab parajasti õhtuseks ajaks Haapsallu. “Kes siis selle teise rongiga sõidab,” segas sõber nüüd vahele. “Postirong on ju tublisti aeglasem?” “Räägitakse, see rong olevat nende jaoks, kes tulevad jaama täpselt kella neljaks. Tegelikult aga sõidab rong kaks minutit varem välja.” Niisiis hiljaksjääjate rong … /…/

Vaba Maa, 26. veebruar 1937

Haapsalus puudus sundmäärus võõrastemajade ja möbleeritud tubade kohta, kuigi selle järgi vajadust tunti. Nii püüdis linnavalitsus võõrastemajadesse seni korda luua tegutsemislubade mitteandmisega. Uus sundmäärus, mis antakse volikogule kinnitamisele, loob õige karmi korra nii võõrastemajades kui ka möbleeritud tubades, seades nõudeid üles ka nende ehituslise külje kohta. Praegu töötavail ettevõtteil, mille ruumid ei vasta sundmäärusele, lubatakse tegutseda linnavalitsuse eriloal ainult kuni 1. jaan. 1838. a.

Ühistegelised Uudised, 16. aprill 1937

/…/ Meie kahes kuurordis – Haapsalus ja Kuressaares säilitab rahulik ja ühetooniline elujärg veel mõndagi muuseumilist vanast Balti-Saksa miljööst ja omapärast. Rohkem küll majade sisemuses võiksime jälgida seda eelmaailmasõjalist elamisoskust ja valitsevast jõukusest loodud elukorraldust. Pärandus Balti-Saksa ajast peab neis suvituslinnades veel vastu, vähemalt vanapõlve inimeste näol. /…/ Peale maareformi valgus rohkesti endiseid mõisnikke Haapsallu ja Kuressaarde oma linnamajadesse vanaduspäevi pidama järsult muutunud olukorras. /.../ Endine täisverd aadlimees, pikk ja sale von Kursell elutseb Haapsalus pisitasa oma naise ja nelja lapsega. Kaaskodanikud hindavad tema olemist ennem kehvapoolseks, kuigi omab osa end. mõisast. Kursell peab toitma ka oma kahte venda. Näib, et endise jõuka mõisniku elujärg sulab juba ühte tavalise Haapsalu kodaniku olemisega. /…/ Ettenägelikumalt oskas oma tulevikku enne revolutsiooni korraldada Läänemaa mõisnik v. Knorring, kes muretses igaks juhuks Haapsallu paar kena majakest ja nüüd näib nende varal päris lahe ära elada. Majadesse pandud kapital osutus kindlaks. /…/ Kodukorra ja traditsioonide poolest lähenevad Haapsalus endistele aadlikele omal ajal kuulsate Balti-Saksa sugukondade järeltulijad. Neid leidub Haapsalus rohkesti. Nendest preili Bergfeldt kuulub Haapsalu kuurordi ajalukku, kuna Bergfeldtide nimi on tihedalt seotud praeguse linna mudaravilaga. Seda tervismuda sanatooriumi hüüti mitukümmend aastat järgemööda Bergfeldti mudaravilaks. Tema esimeseks omanikuks oli apteeker C. L. Bergfeldt, kes 1845. a. seda asutust märksa laiendas (rajatud 1825. AV märkus). Praegu prl. Bergfeldt elab hoopis tagasihoidlikumalt kui “vanadel headel aegadel”. Haapsalu Saksa koguduse õpetaja v. zur Mühlen, kärmas ja kõbus vanahärra, elutseb suures vanamoelises kirikumajas, mis meenutab kirikumõisat maal. Selle möödunud sajandist hoone ees kohisevad valgetüvelised kased. Hoone taga varjuline park. Avarad võimalused elamiseks. Pastori majapidamisse kuulub ka lehmadepidamine. Kirikumõisa kodumajandust juhivad kaks vanaldast “mamslit”, kes elutsenud õpetajamajas juba palju aastaid ja loodavad siia jääda elulõpuni. /…/ Terve rida teisi sakslasi on veel leidnud endale Haapsalu eluaegse kodu. Nende kodudes hoidub püsivalt alal saksa meel ja saksa kultuur, väljaspool aga võiks neid juba eestlasteks pidada./…/

Uus Eesti, 25. aprill 1937

Haapsalus algab tänavune suvehooaeg juba 19. mail, mil Stokholm-Haapsalu otseliini aurik “Ruhnu” saabub esimeste rootsi turistidega ja suvevõõrastega. Umbes samaks ajaks valmib ka uus ja nägus kindral Laidoneri nimeline sanatooriumihoone Vaikse Kalda ääres, mis läheb maksma 15 miljonit senti. Elavad järelepärimised ja arvukad korterite reserveerimised annavad kohapeal põhjust arvata, et eelseisev hooaeg kujuneb väga elevusrikkaks. /.../ Möödunud hooajal esmakordselt katsetatud suvitajaspere huvialaline organiseerimine andis häid tagajärgi. Arvestades saadud kogemusi, püütakse süvendada huviringide tegevust. Põhimõtteks on see, et keegi ei tohi tunda igavust. Kõige eeltoodu soodustamisega käivad praegu täies hoos: spordiväljaku ehitus Lossiaias, Paralepa rannas erilise ujumissilla ehitamine, kuursaali laiendamine ja osaline ümberehitus, Vaikse Kalda ringtee ehituse viimase osa lõpetamine ja tosin teisi ehitusi, mis kõik peavad teenima suvitajate heaolu tõstmiseks. /.../

Esmaspäev, 15. mai 1937

Läänemaa randades, saartel ja poolsaartel on jälle moodi minemas suuremate lindude munade ärakorjamine pesadest. Kohalikud kalurid ja poisikesed rüüstavad munadest tühjaks partide, hanede, kosklate ja teiste suuremate lindude pesad. Munade korjamine saartelt ja mererandadelt oli vanasti Läänemaa rannaelanikkudele üldtuntud kõrvalteenistuseks. Munad toodi Haapsalu pagaritele, kes neid kasutasid kookide ja saiade valmistamisel. Siis võis Haapsalus näha veelindude mune korvitäite viisi müügile toodutena. Nüüd on pesade rüüstamine keelatud, kuid seaduse täitmise järele ei jõua küllaldaselt valvata ja kohalikkudel elanikkudel ei ole arusaamist, millist kahju sellega tehakse linnuriigile. Mõni aasta tagasi Tallinna jahimeeste selts määras 30-kroonise preemia igaühele, kes üles annab pesadest munade korjaja. /.../ Praegu rannarahvas, eriti kihnulased, söövad mune ise, ja mis enam süüa ei kõlba, need antakse sigadele, kasutatakse seebi keetmiseks jne. /.../ Haapsalu jahimehed ja linnusõbrad kavatsevad asuda linnupesade rüüstajate vastu energilisemale võitlusele. Suurendatakse valvet ja lindude munade korjajad antakse kohtu alla.

Vaba Maa, 7. aprill 1937

Pärnu suvemuusika juht V. Tago sõitis Haapsallu, et tutvuneda sealse uue ja moodsa orkestri kõlakojaga. Haapsalu kõlakoda võetakse mõnes osas eeskujuks Pärnusse ehitatavale uuele kõlakojale. Kõlakoja ehitamiseks linna eelarves summasid ei olnud. Kuna aga suure silla rendist saadi pool miljonit senti rohkem, kui arvestatud oli, siis toimub kõlakoja ehitus selle summa arvel.

Uus Eesti, 31. mai 1937

Aurik "Ruhno" esimene reis Haapsalu–Stockholm–Pärnu liinil.
/…/ Rootsi lehemehed, turismitegelased ja mõned ärimehed kogunevad “Ruhnole” koosviibimisele. Kõnedes üteldakse sooje, otsekoheseid sõnu Eestile. “Peaasi – te siin olete toredad inimesed,” ütleb direktor Svennbeck. /…/ Haapsalu linnapea dr. Alver räägib: “Rootslastel on nagu kõigil rahvastel vallutamisetung. Olete meid vallutanud ja meie vallutasime Sigtuna ka. Meil polegi selle vastu, kui tulete meid veel kord vallutama – aga seekord oma Skandinaavia kultuuriga. Uue laeva saadame siia selleks, et ehitada Eesti-Rootsi silda, mida mööda võite tulla…” “Selle silla jaoks on vanad sambad veel päris tugevad,” lisab rootslane minu kõrval. “Võtke asja rohkem praktilisest küljest,” räägib keemiatööstur Holmberg ja raputab oma valgeid lokke lõvipeal. “Teie olete maa, mis müüb tervist. Ja teate – tervis on niisugune kaup, mille hinda jõukas inimene ei küsi. Meie kuulsad professorid on annud oma autoriteetse otsuse teie tervismuda kohta. Ja vaadake, see siin on teine väärtus – tervis ja ilu kokku…” Laudkonna lõbusa naeru saatel tõmbab direktor Holmberg taskust välja sinised pakikesed. “The Blue Mask – Blå Masken” – “sinine mask – parim näonaha ravi, originaal Haapsalu mudast.” “Olen 40.000 krooni annud tänavu välja ainult reklaamiks,” ütleb direktor. “Mul on meie paremate rohuteadlaste ja arstide soovitused. Uskuge – ma ei alustaks asja, mille edus ma poleks kindel. Nüüd läheb see üle Inglismaa, Norra, Soome ja teiste Euroopa riikide, isegi Ameerikasse…” /…/

Pärnu Päevaleht, 3. juuni 1937

Sestsaadik, kui eesti töösturid ostsid ära ja kinkisid riigivanema suveresidentsiks Oru lossi Toilas, meie põhjaranniku ilusamas kohas, käivad seal kibedad ülesehitamisetööd, et tõsta Toila suvituskohana jälle sama kõrgele, kui ta oli enne maailmasõda. Selle töö vastu ei saa kellelgi midagi olla, sest Toila on tõesti seda väärt, et temast saaks eelistatuim suvituskoht neile, kes otsivad tõelist puhtust ja rahu. Nüüd võis aga paar päeva tagasi ajalehtedest lugeda, et Toila väljaarendamise kavad lähevad veelgi kaugemale. Isegi nii kaugele, et Toilast võib saada võistleja meie senistele mudaravikuurortidele. Nimelt tahetakse Toilasse luua ka mudaravila, transporteerides vajaliku muda laevaga Haapsalust. /…/ Meil kõigil on ju teada, kuidas meie kuurortide vahel käib kibe võistlus suvitajate ja ravivajajate pärast. Üksteise võidu püütakse leiutada ikka uusi abinõusid külaliste juurdemeelitamiseks. Seni on õnneks külalisi jätkunud kõigile meie kuurortidele. Kas see ka edaspidi nii saab olema, eriti veel, kui arvestada, et kuurortides tehtavate järjest suurenevate investeerimiste rahuldavaks tasuvuseks peaks ka suvitajate ja ravijate arv vastavalt tõusma – seda on raske ette näha. /…/

Päevaleht, 11. juuni 1937

Õhtul ja öösel vastu kesknädalat valitses Haapsalus pilkane pimedus. Ellamaa elektrijaam katkestas ootamatult vooluandmise supellinnale. Nagu kesknädala hommikul selgus, oli teadmata kelle poolt paar kilomeetrit väljaspool Haapsalut elektri kõrgepingeliinile heidetud vaskjuhe ja liin seega maandatud. Kas tegemist oli ulakusega või kuriteoga, seda selgitab praegu kriminaalpolitsei.

Vaba Maa, 14. juuni 1937

Konserveerimiskunstis oleme viimasel ajal kõrgeid tagajärgi saavutanud. Räimedest ja kiludest teeme sprotte, õuntest ananassimoosi ja sõstratest viinamarjaveini. Isegi naised säilivad moodsate konserveerimisvahendite tõttu palju kauem kui varemalt. /…/ Praegusel ajal tõesti ei või teada, missugune daam on niiöelda remonditud ja missugune uuelt ehitatud. Viisakas peab nüüd kõigi vastu olema. Tahtsin siiski kirjutada teistest varemetest, nendest päris tõelistest. Nagu Viljandis, Haapsalus, Kuressaares… noh, meil neid leidub igas linnas, ekspordi kasvõi munade pähe Saksamaale. Või arvate, et niisugused lossivaremed on vähemväärtuslikud kui munad. Viljandi lossivaremete konserveerimiseks tahetakse kulutada miljon senti. Munade jaoks kindlasti nii suure raha eest vesiklaasi (konserveerimiseks. A.V. märkus) ei ostetud. Järelikult varemed on palju väärtuslikumad. Ma kord käisin neid Viljandi varemeid vaatamas. Noh, suurt asjad nad küll ei ole, päris lagunenud. Teemeister ütles, et isegi killustikuks ei tasuvat teha, mujalt saavat kive kergemini kätte. Ega nad varemaltki midagi erilist ei võinud olla. Kindlustusseltside majad Tallinnas Vabaduseplatsi ääres on palju vägevamad. /…/ Peale Viljandi on meil päevakorras ka Haapsalu ja Kuressaare varemed. Neisse taheti spordiplatsi või olümpiaadi teha. Ma täpselt ei saanud aru, sest sportlaste keel on poolest saadik inglise keelega segamini. Aga seda olümpiaadi ei lastud varemetesse teha. Rikkuvat varemete väljanägemist. See on niisugune eriteadlaste termin, millest saab aru alles siis, kui mõelda, et varemed on pärit kiviajast ja nüüd läheb keegi sinna varemete keskele raudkuuliga kargama. Shoking ühesõnaga. Ja mis võivad veel need vanad mõisnikud mõelda, kes pidasid sealsamas varemete vahel turniire raudriietes. Kuidas võib lasta niisugusele pühale maale poolalasti poisse, kes pealegi pole aadlisoost. Teiseks võib sarnane sagimine teha kahju ajaloole. Kui kergesti näiteks ei või juhtuda, et Kreek läheb Haapsalu lossiaeda kuuli tõukama ja võtab kogemata kivi. Mine otsi pärast üles, kuhu kohta see kivi sattus ja kust kohalt ta on pärit. Viie aasta pärast võibolla tulevad ajaloouurijad, tuhnivad kogu spordiplatsi üles (sellest ei ole suurt kahju) ja leiavad kivi üles just sellelt kohalt, kus kõigi ajalooliste seaduste ja veel rohkem arvamiste põhjal pidi olema lossiproua kurgipeenar. /…/Missugused koledad ja saatuslikud eksitused võivad juhtuda. Niisugused, millest meie, tavalised surelikud, üldse aru ei saa, välja arvatud nii palju, et ajalugu tuleb ümber õppida ja kooliraamatud uuesti trükkida. /…/

Uudisleht, 15. juuni 1937

“Ruhno” laseb laisalt Rohuküla sadamakai ääres ankrut. Nagu Noalaevast voolab sillale igast rahvusest nägusid. Kõik see rahvas hingab korraks sügavasti Eesti ozooni, et siis trügida võidu voorimeeste man. Eriti rootslased on maiad troskadele. Auto on ju nii tavaline ja on neid kodugi üleliia. Sõidavadki siis “fuhrmannil” nagu paabulinnud uhke zhestiga linnaväravaist sisse. Ja juba käib eesti keele hädavajalikumate sõnade õppimine. “Armastan”, kui see kõige hädavajalikum sõna on momendilt sulaselge. Ent sellele lisandub voorimehe arve tasumisel turistijuhi poolt lausutud “õiendame arve korralikult ära.” Ja hiljem linnas kuuled rannahotelli ümbruses tihti sünteesi kahest esimeseks õpitud fraasist: “Ma armastan sind korralikult ära !” Naeru lõgistades korratakse seda lõpmatuseni. /…/ Poska promenaadil promeneerib noorsugu, kuna vanemad (siin küll keegi vana polegi, sest muda teeb kõik nooreks) naudivad suveorkestri võrgutavat mängu 2 dirigendi juhatusel. Seda 2 dirigenti ei tule võtta nii, et kaks meest korraga poodiumil vägevasti vehivad. Ei, ikka kordamööda, Klausen majesteetliku rahuga, Raaso sädeleva temperamendiga. Abielupuhkusel prouad ja härrad vaatavad süütute nägudega vastassoost sümpaatiate järele, süda omal tulvil suve ja iha seikluste järele. Kuid alles õhtul rannahotellis sobivad tantsupõrandal esimesed suvetutvused, mis arenevad hiljem kuursaali jazzihelides ja lõpevad valgete öödega. Ent suvearmastus on õletuli, mis pea vajab uut toitu. Aafrikaranna plaazhil aeleb päikesekummardajate seltskond. Siin ei hinnata päikesevarjuga inimesi. Jumalik on see, kes kõige rohkem sarnaneb nahavärvilt Tartu neegrile. Kuigi räägivad kurjad keeled, et tänavu pruun nägu polevat moes. Kuldujuja Roolaid on nende päikesekummardajate ülempreester. Kes küllalt on pruunistunud, see aetakse vette. Roolaid võtab midagi õngevitsa taolist, seob patsiendi nööri otsa ja istub nagu kalur silla äärele. Suur kala aga puristab ja näeb kurja vaeva, et veepeal püsida. Kuid mõnigi olevat lõpuks jäänudki veepeale. Ja kes siin küllalt ei saa, see rändab paadiga paradiisi – Paraleppa. /…/ Kuulsin täna, kuidas keegi sigariga rootslane põrutas voorimehele: “Hotel Laidoner”. Voorimees sügas kukalt ja vaatas abiotsivalt minule. Et pealtnäha päris terve mees, aga nimetab sanatooriumi hotelliks. Kuid neile näib see moodne asutis meeldivat ja nii on sanatooriumi asunudki osa rootslasi, kuna suurem hulk pesitseb pansionides ja rannahotellis. Kuid iga sissesõitnu tahab ikka esmalt “hotell Laidoneri” asuda, sest Stokholmis olevat palju räägitud sellisest nooblist kohast. Koht on küll noobel, aga sellepärast ka hästi koormatud juba. /…/

Päevaleht, 21. juuni 1937

Pühapäeval toimus Haapsalus Eesti Punase Risti kindral J. Laidoneri nimelise sanatooriumi äsjavalminud hoone pidulik õnnistamis- ja avamistalitus, millest võtsid osa sõjavägede ülemjuhataja kindral J. Laidoner, riigivanema esindajana sotsiaalminister O. Kask, ligemale 200 kutsutud külalist ja rohkesti Haapsalu päris- ning suveelanikke. /.../ Hoone on nii väljast kui ka seest moodsajooneline, sisaldades endas kõiki vajalisi mugavusi. Kõikjal paistab silma, et on taoteldud otstarbekohasust, avarust ja hubasust. Eriti mugav ja koduselt hubane on kinnine kaminaga rõdu, kus asetseb ka kindral J. Laidoneri büst. Maja on varustatud keskküttega, mispärast seda saab kasutada ka talvesanatooriumina. Lähemas tulevikus kavatsetakse sanatooriumi juure ehitada ka juurekuuluvad mudakümbluste ja hüdro-terapeutilised osakonnad. /.../ Avamispäeval oli sanatooriumis ravialuseid juba 50, missugust arvu võib pidada suureks, kui arvestada, et hooaeg vast algas, ja et hoone võib üheaegselt mahutada vaid 72 inimest. Nagu seletas asutuse juhataja, olevat sanatooriumi vastu hakanud huvi tundma isegi välismaalased.

Vaba Maa, 7. juuli 1937

Haapsalusse teatavasti ehitati käesolevaks suveks invaliidide sanatoorium, nende jaoks, kes pidid tulema karkudel ja tagasi minema jookstes. Aga nüüd on teps niisugune lugu, et sanatooriumis ei ole teps mitte üksinda invaliide, vaid üsna rohkesti neid, keda võib-olla vaevab ainult armuvalu. Seega on siis sanatoorium kujunenud päris harilikuks rannahotelliks. Ainult et ta ei oma seesugust kuulsust nagu Pärnu rannahotell, kuigi väljavaade on siin vast paremgi. Rootsi ajalehtedes siiski reklaamitakse juba päris selge sõnaga “Hotell Laidoneri”. See pisut ebataktiline samm olevat aga päris põhjendatud, kuna rootsi keeles puuduvat vastav sõna. “Sanatooriumi” all tuntavat Rootsis ainult tiisikushaigete ravilat ja sellisesse asutusse juba reumahaige ei lähe. Nii et meie keelemeistrid peaksid õige mõneks ajaks Rootsi rändama ja seal hoogtöö korras uusi sõnu tegema, muidu jääme päris hädasse rootsi tervete suvitajatega, kes kipuvad sanatooriumidesse. Kuid õieti võiksid nad ju tullagi, kuna meil omal nähtavasti ei ole inimesi, keda sanatooriumi paigutada. Oleme terve rahvas.

Pärnu Päevaleht, 13. juuli 1937

/.../ Ei saa salata - Haapsalul on mõningaid paremusi Pärnu ees, kuigi viimasel ajal enam mitte nii tunduvaid kui varematel aastatel. Nimelt ühenduse mõttes välisilmaga: Tallinnast vaevalt paari tunni sõit ja oledki Haapsalus. Kuid ka tänavu loodud Pärnu-Stockholmi laevaliinist saab Haapsalu oma osa: enne Pärnu jõudmist põikab laev ka Haapsalusse ja küllap viimane võtab ka matti Rootsist tulevate suvitajate hulgast. /.../ On ju tõsi, et ruumiliselt ulatuselt jääb Haapsalu Pärnust kaugele maha. Ühe ainsa õhtupoolikuga võib saada täieliku ettekujutuse Haapsalu suurusest. Algul tundub nagu koomilisenagi see ruumiline piiratus. Ent siiski ei saa salata, et selles miniatüürsuses on palju omapärast idüllilist võlu: rohelisse mähkunud tänavaid, mererohtu kasvanud lahesoppe, kus pesitseb julgeid metsparte ja lossivaremetest hõljuvat aastasadade müstikat. Kuid kuurordina... ei, siin ei maksa Pärnul karta võistlejat Haapsalust. Sest kujutlege ise: plääž on kui kirbu uperpall - kus siin tõeline kuurordielu saab võtta tuult tiibade alla, kus daamid demonstreerida oma pidžaamade lõikeid, kus kuldne noorus kohtuda suviseks flirdiks? Ei, Haapsalu pole lõbujanulisele noorrahvale, sellele kuurordielu tõelisele kandjale, ta on ja jääb ikkagi rohkem haigele vanarahvale. Ühes asjas aga peab Pärnu siiski püüdma Haapsalule järele jõuda. Nimelt skulptuurilises ornamentikas. Haapsalus kohtad peaaegu igal sammul mõne suurema skulptuuri või jälle skulptuurilise pisiasja: leiad helilooja Rudolf Tobiase, 1905. a. tegelase Bernhard Laipmanni ja veel mitme teise tegelase büstid, valge jääkaru ukerdamas rannahoone esises madalas vees, mitmesuguseid sammasornamente, omapärase päikesekella jne. Pärnus samal ajal pole muud midagi, kui Koidula ausammas ja supelasutuse ees väike poistegrupp. Seda on vähe ühele moodsale kuurordile. /.../ Ühes asjas Pärnul küll ei maksa võistelda Haapsaluga. Nimelt viimases, sest ei tahaks uskuda, et kõik need, kes tänavatel ja pargis kõnelesid või purssisid saksa keelt, oleksid ehtsad sakslased. Tõesti, eesti keelt võib Haapsalus kuulda ehk ainult lossi valge daami suust...

Päevaleht, 19. juuli 1937

Laupäeva ja pühapäeva õhtutel toimus Haapsalu lossiaias kauaoodatud “Valge daami” esietendus, esimesel päeval eesti, teisel rootsi keeles. Ettekanne õnnestus täielikult. Eestikeelset etendust jälgis umbes 2000-pealine rahvahulk, eestlasest suvitajad ja kohalikud elanikud. Rootsikeelsel ettekandel oli kuulajaid märksa vähem. /.../ 2000-pealine rahvahulk jälgis põnevusega ordurüütli peakattega kaunistatud eesriide avanemist. Rootslasest suvitaja kunstnik Bertil Damm’i kavandite järgi valmistatud kloostri värava ees laulis kohalikest kooridest moodustatud laulukoor “valge daami” muusika looja ungarlase dr. L. v. Rajteri juhatusel sissejuhatuse, hümni ilusale Eestile. Järgnes avamäng orkestrilt ja eesriided avanesid taas ettekandele. Ettekande lõpul ei tahtnud ovatsioonid lõppeda ja korduvalt kutsuti välja muusika loojat dr. Rajterit, kellele annetati terve sületäis punaseid lilli. Dr. Rajter omakorda kutsus autorina kaasa ka idee andja ja kogu ettekande hinge pr. Bleesi, kes võimlemisõpetajana Ungaris viibides jutustas legendi nii teksti loojale prof. Valdemar Langletile kui ka dr. Rajterile. Ettekanne toimus Haapsalu rootsi rahvatantsuühingu korraldusel, mille juures pr. Blees oli kahtlemata agaramaid tegelasi.

Päevaleht, 6. september 1937

Haapsalu põllumajanduse- ja kodukultuuri näitus, mis peeti lau- ja pühapäeval, meelitas Haapsalusse rohkesti rahvast kogu Läänemaalt. Kuna lisaks omainimestele näituse puhuks Haapsalusse saabus huvirongil umbkaudu 1000 tallinlast, võidi näitust külastanud inimeste hulka arvestada 5000-le. Näitus, missugune oli iseseisvuse ajal esimene suurem põllumajanduse paraad Läänemaal, võttis oma alla lossiaia ja kuursaali, kus mõlemates kohtades, eriti pühapäeval, toimus suur rahva-liiklemine. Väljapanekuid oli üle 200-lt põllumehelt ja tööstuselt ning asutuselt. Lossiaias äratasid külastajatele suuremat huvi Haapsalu hõberebastekasvatuse väljapanekud. Tõuloomi oli näitusel vähevõitu, kuigi esinenute seas puutus silma mõnigi tore eksemplar. Tähelepanu äratasid Sinalepa mõisa liha- ja villalambad. Teatud “atraktsiooniks” lossiaias olid käsikivid, mis näituse külastajaile demonstreerisid esiisade-aegset viljajahvatamist. Kõrvuti nendega näitasid moodsat püüli maakonna moodsamad veskid. Kuursaalis paelusid rahva tähelepanu rahvariided, mis olid esitatud kihelkondade kaupa. Rohkesti ostjaid leidsid ka Haapsalu kuulsad naiskodukäsitöö väljapanekud, millest tuli kätte koguni puudus. /.../

Maa Hääl, 10. november 1937

Vaevu jõudis Haapsalu vabatahtlik tuletõrjeühing avada oma vastvalminud uue pritsimaja, kui juba pritsimeeste peres on maad võtnud omavahelised lahkhelid. /…/ Lahkhelid tekkisid sellest, et osa juhatuseliikmeid nõudis uue pritsimaja valmimise puhul liikusid ka vähematele vendadele – lihttuletõrjujatele, kelledest paljud isikliku tööjõuga on hoone ehitamisele kaasa aidanud. Liikudeks küllaldaseks peeti 50 krooni, millise summa andmisest aga teine osa on kategooriliselt keeldunud. Teiste hulgas olnud “napsiraha” andmise vastu ka Läänemaa brigaadipealik B. Melts. Sõnalahingutes ähvardatud vastamisi ühingust lahkuda ning viia kaasa ka oma pooldajaid. Tüli paisunud lõppeks nii suureks, et osa juhatuseliikmeid lahkunud koosolekult enne selle lõppu. Lahingu võitjaks jäänud siiski B. Melts oma pooldajatega; liigud meeskonnale jäeti ära. Kõige selle tulemusena olevatki oodata teatavat pereheitmist. /…/

Maa Hääl, 10. november 1937

Haapsalu linnavalitsus esitas teedeministeeriumi ehit.-järelvalve-inspektorile Haapsalu linna lähema 5 aasta avalike ehitiste püstitamise kava. /…/ Kõigepealt tahab Haapsalu asuda Paralepa supelrajooni väljaarendamisele. Seal tahetakse muru eemaldada ja välja tuua puhas mereliiv. Supelrannale kavatsetakse ehitada moodsad kabiinid ja rannakohvik. Teine rannahotell (lisaks 1936. aastal Poska puiesteel valminule; praeguseks hävinud. AV märkus) tuleks ehitada Õhtu kaldale, fassaadiga vastu Paralepa randa. Uus rannahotell tuleks senisest suurem; ehitus läheks maksma 40.000 krooni. Samasse rajooni on kavatsetud püstitada ka moodne autogaraazh /…/ Kallimaks ehituseks kujuneks linna supelasutusele (Suur-Liiva 15. AV märkus) ajanõuetele vastava uue tiiva juurdeehitus, mis on kalkuleeritud 70.000 krooni. Samapalju läheks maksma ka Haapsalu rahvamaja, milleks juba projekt ja põhifond olemas. Viisaastaku lõpposas tuleks veel mainida südalinna autobusejaama püstitamist. Ehitamisele tuleks võimaluse korral veel muuseumihoone Kooli tänavale, senise linna 1. algkoolihoone kohale (Kooli 6. AV märkus). See maksaks 40.000 kr. Varem oli ehituskavas ka uue raekoja püstitamine, kuid kuna praeguses hoones teostatakse põhjalik remont ja osaline ümberehitus, siis loodetakse vana majaga veel läbi ajada, kuna esijoones tuleksid ehitamisele kuurordi heale tulevikule kasulikud hooned.

Päevaleht, 30. november 1937

Haapsalu linna algkooli hoolekogu viimasel koosolekul, millel tulid läbivaatamisele kehvemate õpilaste vanematelt nende laste õppevahenditega ja jalanõudega varustamiseks esitatud palved, konstateeriti, et Haapsalus leidub mitmeid perekonnaisasid, kes selle asemel, et teha tööd ja hoolitseda oma perekonna eest, tööst meelega kõrvale põiklevad, kogu oma juhuslikult saadud raha kulutavad alkoholile ja laste ning perekonna ülalpidamist loodavad aina linnalt ja riigilt. Hoolekogu asus seisukohale, et selliste “tegelaste” laste toetamisega tekkivaid kulusid ei saa linn ega riik oma kanda võtta, vaid et seesugused isad tuleks saata asutamisel olevasse sundtöölaagrisse, kus nende teenistustasust kaetakse lastele muretsetavate õppeabinõude ja jalanõude kulud, vähemalt osaliseltki. /.../

Päevaleht, 19. detsember 1937

Rootsi ajaleht “Östergötlands Dagblads” oma lehe pühapäevases lisas on avaldanud pealkirja all “Ida poole” pika ja heatahtliku kirjutuse Eesti kohta. Selles tutvustatakse Tallinna ja teisi linnasid, suvituskohtasid, meie maad ja rahvast. /…/ Reis Eestis on eriti rootslastele huvitav; nad leiavad palju mälestusi rootsi ajast, mis jätsid sügavaid jälgi riigi ajaloos. Suurte päevade mälestused on väga suured: näiteks Narvas ja ka teistes kohtades. Saame mulje, et “see hea rootsi aeg” oli ka eestlaste poolt läbi elatud; võib-olla see on üks põhjustest, miks rootslasi võetakse vastu nii sõbralikult. Kahjuks viimastel aastatel tehtud odavad turist-reisid Rootsist on halvasti mõjunud rootslaste populaarsusele Eestis. Kui öelda tõtt, siis mõne rootsi turisti ülalpidamine on vähe kiiduväärt. On väga kurb, et asi oli nii ja võib loota, et ajakirjanduses toodud etteheited parandavad olukorda. /…/

Rahvaleht, 31. jaanuar 1939

/…/ Kohaliku kaitseliiduüksuse poolt on saadetud ametiasutustele üleskutse, et nad edaspidi uute ametnike võtmisel palkaksid ainult seesuguseid mehi, kes oskaksid mängida mõnd puhkpilli… Häda seisvat selles, et kaitseliidu pasunakoor ähvardavat kokku kuivada ja muud teed ei jäävat uute mängijate hankimiseks. Linnavalitsus olevatki seda soovi arvestanud. Viimati palgatud ametnik ei oska küll puhuda pasunat, kuid selle eest lööb ta orkestris trummi või taldrikuid, ei mäleta enam täpselt, mida. Maal on kooliõpetajate valimisel ammu juba püüe saada inimesi, kes mängiksid kaasa näidendis või juhataksid laulukoori. Kunstiandelistel kantseleiametnikel on edaspidi rohkesti väljavaateid. Sest kui Haapsalus nõutakse, et sealsed ametnikud peavad oskama mängida vaskpasunaid, siis Tallinnas tuleb muidugi eksam, kuidas kandidaat tuleb toime nii hiiu kui ka shoti torupilliga… Haapsalus pole midagi muutunud. Isegi see, et kordnik võib nüüd käia kõnniteel, polnud Haapsalule uudiseks. Käis kordnik siin ennemalt mööda tänavaääri ja käib praegugi, sest milleks peakski kordnik jalutama mööda jumala tühje tänavaid, kui pärast kella kümmet õhtul on tema ainuke liikuja. /…/ Ka päeval on siin päris vaikne. Posti ja Karja tänavatel on veel vähegi liikumist. Saarterahvas tuleb puu-, heina ja rookoormatega linna ja ajab oma hobused ühisuse hoovile. Aga linnaservades, seal, kus tänavad viivad vastu merejääd, on vaikne nagu metsas, ainult tuvid kraabivad katustelt lund ja õige harva näeb saksa mutti piimakannuga libedal tänaval ettevaatlikult tatsatavat. Planguserval kükitavad kaks isakassi ja turtsuvad võidu. Kevadkuud näivad tulevat siin õige vara.

Päevaleht, 1. veebruar 1938

Haapsalu kuurordivalitsuselt saabus ajakirjandusele teade, mis alul tundub vahest pisut erakordsena ja mida seepärast võiks pidada sensatsioonilisekski. Nimelt kavatsetakse Haapsalu lahe mereveest lähemal ajal hakata valmistama naturaal-tervisevett, midagi kuulsate Helgolandi tervisevete taolist. /…/ Asi iseenesest oleks üldjoontes järgmine: merevesi filtreeritakse, puhastades kõigist tervisele kahjulikest ainetest ning gaseeritakse selle järel söehappega. Proviisor Donneri poolt valmistatud tervisevesi maitseb nagu tavaline selters, kuid sisaldab seejuures küllaldasel määral aineid (kaltsiumi- ja magneesiumisoolad jne.), mis võivad olla mõjuvaks ravimiks seedeelundite rikete, mitmesuguste lastehaiguste jne. vastu. Kuna katsed, nagu üteldud, on annud soovitud tulemusi, kavatseb kuurordivalitsus tervisevee müügile lasta juba eeloleval suvitushooajal. Muidugi tuleb enne seda täita veel mõningad formaliteedid vastavates ametasutustes. Hinnalt tuleks uus naturaalvesi odav – 10-15 senti pudel. On märkida, et Haapsalu tervisevesi oleks esimene omasarnane Eestis, kuna varemalt meil merevett selliselt ümber töötatud ei ole. /…/

Päevaleht, 23. märts 1938

Teisipäeval viibis Haapsalus New Yorgi suurkaubamaja Alex Lee Wallau direktor mr. Alfred G. Son, kes kohapeale sõitis selleks, et pidada linnavalitsusega läbirääkimisi Haapsalu naiskäsitöö saaduste ulatuslikuma ekspordi teostamiseks Põhja-Ameerika Ühendriikidesse. Kuna “anschlussi” tõttu Ameerika firmad enam Austriale, mis oli siiani suurimaks naiskäsitöö eksportijaks ookeani taha, loota ei saa, siis – nagu tähendas mr. Son – tahetaksegi sel alal nüüdsest pearõhk panna Eestile, kuna siinsed naiskäsitöö-artiklid olevat niisama huvitavad ja omapärased kui Austria omadki. /…/ Mis puutub meie naiskäsitöö minekusse Ameerikas, siis olevat see hea, ning Alex Lee Wallau firma on omapoolt nõus Haapsalu naistele ookeani taga garanteerima piiramatu turu. Et see ka tegelikult on nõnda, seda tõendavad kas või needki tellimised, mis mr. Son oma firma ülesandel juba mullu Haapsalu linnavalitsusele andis, ja mis olid niivõrd suured, et linnavalitsus neid ei suutnud täies ulatuses rahuldada. /…/

Päevaleht, 25. märts 1938

Haapsalu ainuke ja Läänemaa suurim spordiselts “Läänela” tähistab käesoleval suvel oma tegevuse 10. aastapäeva: 1. augustil s. a. möödub seltsi asutamisest 10 aastat, missuguse aja jooksul “Läänela” on võrsunud üheks tugevamaks spordikantsiks meie provintsilinnades. “Läänelast” on meie spordile võrsunud mitu rahvusvahelise kuulsusega atleeti, kellest siinkohal olgu nimetada Eesti kuulitõuke meistrit A. Kreeki, kuldujujat E. Roolaidi, tema venda B. Roolaidi, jooksjat Pilistet jt. Seltsi peakoosolekul, mis peeti neil päevil, otsustati eelseisvat juubelipäeva märkida suuremate spordipidustustega, kusjuures pidustused kestaksid terve päev ja haaraksid kogu Läänemaa sportlaspere. /…/ Juubeli puhul annab selts välja ka albumi, milles sõnas ja pildis kajastatakse seltsi tegevust 10 aasta kestes. /…/

Maa Hääl, 6. aprill 1938

Haapsalu linnavalitsusel on kavatsus eeloleval suvel eriliselt austada püsivalt Haapsalus suvitanud isikuid. Nii kavatsetakse kõiki suvitajaid, kes on “vastu pidanud” Haapsalu suvedele vähemalt 15 aastat, dekoreerida eriliste medalitega, korraldada nendele auõhtu ja vabastada suvitusmaksust. Linnavalitsuse andmeil on selliseid “kestvussuvitajaid” umbes sadakond isikut.

Maa Hääl, 25. mai 1938

Haapsalu linnavalitsus laskis seada korda Ungru krahvi lossi torni, mis avatakse turistidele vaatetorniks. Sealt avaneb kaunis vaade merele ja Hiiumaale.

Uus Eesti, 19. mai 1938

Möödunud nädalal sai Läänemaa Muuseumiühing oma muuseumile ruumid Haapsalus, Kooli tän. 6. Senini seisid kogud kokkupakitult aastaid linnavalitsuse kantseleiruumide taga olevas väikeses toas. Teisipäeval ja kolmapäeval toimus kogude ja esemete kohaleasetamine ja lähemail päevil avatakse muuseum publikule. Ruumid andis muuseumile linnavalitsus, kellel uue algkooli hoone valmimisega jäi vana koolimaja tühjaks. Muuseumi kasutada on kolm avarat ruumi. Muuseumil on esemeid kõikidest ajalooperioodidest. Kivi- ja pronksajast on hästi säilinud ehteid, tööriistu ja relvi. Rohkearvuline on ka rahvarõivaste ja kannude kogu. Hilisemast ajast on terve rida esemeid kuurordi ajaloo kohta. Erilise asukoha omab aga muuseumis kuulsa mereröövli krahv Ungern-Sternbergi portree; maal, mis on ainuke Eestis legendaarsest Ungru krahvist. Maal, mis ka kunstiliselt omab suure väärtuse, on maalitud Poola kuninga Poniatovsky õukonna kunstniku poolt, kui Ungern-Sternberg viibis Poniatovsky õukonnas. Legendaarne krahv oli Poniatovsky isiklik sõber. Maalil on Ungern-Sternberg Poola aadliku tolleaegses riietuses. Erakordne on ka maali sattumine muuseumi. Üks Ungern-Sternbergi järglasist oli ühe krahvi ohvitserivormis kujutava maali jätnud võlgade katteks Haapsallu. Hiljem vahetati see maal teiste sugukonnaliikmete poolt praeguse maali vastu. Selle portree eest on pakutud muuseumile suuri summasid. Muuseumi tahetakse koguda ka kõik kuulsa mereröövliga ühenduses olevaid esemeid ja raamatuid.

Rahvaleht, 16. märts 1938

Lähemail päevil sõidab Rootsi meie supellinnade delegatsioon, et rootslastega läbi rääkida suvitajate siiasaabumise üle eeloleval suvel. Stokholmi sõidavad : Kuressaare linnapea J. Perens, Haapsalu linnapea dr. Alver ja Pärnu supelinspektor Paul Randpõld. Nendega sõidab kaasa ka a.-s. “Pärnu Laevaühisuse” esindaja. Samad linnade esindajad käisid Rootsis ka eelmisel aastal ja nende sõidu tulemuseks oli suur suvitajatevool Pärnu, Kuressaare ja Haapsallu.

Postimees, 22. mai 1938

Kunagi kavatseti Haapsalus asutada murtud karkude muuseumi. Tõepoolest sümboliseerivad murtud kargud Haapsalu kuurordlikku olemust niivõrd hästi, et sobiksid vapikilpi. Tervis, püüd jõule ja ilule - see on Haapsalu suvitusolu sihiks. Tervismuda, päike ja tohutu veeküllus on tagatiseks tervise saavutamisel. Aastasadade jooksul on tuhanded veeloomakesed surres sadestunud Haapsalu lahe põhja, tekitades radioaktiivsete omadustega meremuda. Tänavu pakutakse Haapsalus tervismuda kõrval veel tervisvett, mille ravivad omadused avastas sajandi eest esimene Haapsalu supelarst ja mudaravila asutaja dr. Hunnius. Tervisveel, mis valmistatakse radioaktiivsest mereveest, on seltersi maitse ja mõjuvat suurepäraselt seedimisorganitele. Kuid Haapsalu on ka midagi muud kui mudalinn. Pehmed tuuled, soe merevesi lahekatlas ja idülliline loodus kutsuvad kõiki inimesi maitsma mõnusat puhkust igapäevasest tööst. Turisti silm tabab vana lossi, mille ringmüür on üks pikemaid põhjamail, rootsi elanikkonnaga Vormsi saart ja paljusid saarekesi lahes. Oma hubasusega väike Haapsalu on köitnud omal ajal suure Venemaa vägevaid tsaare, alates Peeter Suurest, kelledest mitmed Haapsalus suvitasid; andnud inspiratsiooni helimaestro Tshaikovskile ja kodumaa laulikuile. Valge daami ilmumine pimedail sügisöil ja müüdid Ungru krahvidest on tekitanud müstifikatsiooni Haapsalu ümber. /.../

Rahvaleht, 1. juuni 1938

Haapsalu linnapea dr. H. Alver on kusagil kirjutanud: Linnad on nagu luuletajad… Ning edasi on ta märkinud, et Haapsalule mõeldes tõuseb ta silme ette prantslase Paul Verlaine’i kuju. Kui ma lugesin neid ridu, ei mõistnud ma nende sõnade mõtet. Ei taibanud enne, kui sattus silme ette Verlaine’i värss: Muusikat, muusikat enne muud ! Eelista kõnele sosinal suud. Muusikat enne muud! – seda mõistad siis, kui tead, et väike suvituslinn kulutab oma suveorkestrile hooajal 6000 krooni, ehitab uue muusikapaviljoni ja palkab ametisse kaks orkestrijuhti; siis mõistad võrdlust Haapsalu ja uusromantikute kooli suurema kuju vahel. Haapsalu on romantikute linn oma viikide, holmide ja kallastega. Haapsalulased isegi on romantikud, kes unistavad möödunud aastatest, tsaaridest ja vürstinnadest. Haapsalu linnapeagi pole erandiks, on temalgi oma unistuste kavandid, õhulosside saja-aastakud kusagil hingesopis. Kuid see pole verevaene õhkamine kuuvalgetel öödel taeva ja hämaruste poole, vaid pisitasa teostatakse kõik need unistused. Mida projekteeriti tunamullu, sellega alustatakse tänavu. Kui veevärk ei valmi ühe aastaga, siis kahe-kolmega kindlasti ja see on kindlasti parem kui ei üldse midagi. /…/ Aga Haapsalu võib romantikat odavasti saavutada, kindlasti odavamalt, kuid niisama hästi kui Veneetsias. Odavamalt ka kui Pärnus, kus näiteks rannahotellis maksab ühe voodiga rõduta tuba ilma millegi muuta 3-4 krooni. Haapsalu rannahotellis saavad “odavad rootslased” ühe toa ühes pansioniga sama hinnaga, ning nädalavahetusel antakse samad ruumid välja oma inimestele. Kodune kuurort, odav kuurort ja pealinnale ta läheduse tõttu alati kättesaadav kuurort.

Rahvaleht, 2. juuli 1938

Haapsalu kuurordivalitsuse väljaandel hakkab tuleval nädalal ilmuma suvitusala käsitav nädalaleht “Haapsalu Kuurordi Teated”. Lehe väljaandmiseks on siseministeeriumist vastav luba juba hangitud. Lehe tekst tuleb eesti-, soome- ja rootsikeelne, sisuks on suvitajate nimekiri ja teateid suvitusalalt.

Rahvaleht, 2. juuli 1938

Reedel toimus Haapsalus traditsiooniline juulilaat, kuhu eriti rohkesti oli müügile toodud põrsaid. Suvitajad-rootslased olid eriti huvitatud müügiletoodud eesti pastlaist, milliseid osteti õhinal.

Rahvaleht, 9. juuni 1938

Vabariigi presidendi otsuse kohaselt 3. juunist s.a. avatakse arvates 1. augustist 1938 Haapsalus Rootsi haridusseltsi poolt ülalpeetav “Rootsi Eragümnaasium”. Rootsi vähemusrahvusse kuuluvate kodanikkude lastele keskkooli ja gümnaasiumi hariduse võimaldamiseks töötab Haapsalus Rootsi hariduse seltsi poolt ülalpeetav eraprogümnaasium ja eragümnaasium. Viimane kool lõpetab avalikkude keskkoolide seaduse kehtivuse kaotamisega tegevuse 1. augustil 1938 ja uus eragümnaasium, mille õppejõudude palgad võtab selts enese kanda, oleks jatkuks suletavale koolile. Uut õppeasutust toetab rahaliselt ka Rootsi riik. /…/

Rahvaleht, 5. juuli 1938

Eestimaa Mere-jahtklubil (laiemas hulgis tuntakse klubit “Saksa jahtklubi” nime all) on teeneterikas minevik. See klubi oli esimene, kes hakkas Tallinnas korraldama purjespordis “Tallinna nädalaid”, asutas “Balti Purjespordiliidu”, sõitis esimesena välismaale võistlema ja sai lõpuks teenete eest “keiserliku Jahtklubi” nimetuse. Neid oli üle suure Venemaa kõigest neli. 1929. aastast on Eestimaa Mere-Jahtklubi etendanud Euroopa jääpurjespordiliidus domineerivat osa, kuna unioni sekretäriks on tuntud jääpurjesportlane E. Holst. 50 aasta jooksul on klubil olnud 9 kommodoori. Esimeseks kommodooriks oli haapsallane Rudolf Gernet ja ta püsis sellel kohal 24 aastat. Klubi auliikmeteks on kroonitud päid – Taani kuningas Kristjan X, Norra kroonprints Olaf ja Rootsi prints Wilhelm – Södermanlandi hertsog. /…/ Et Haapsalu kui väike provintsi- ja suvituslinn omal ajal kujunes Eestimaal purjespordi keskuseks, seda soodustas peamiselt ilus laht. Üheks tõukejõuks oli asjaolu, et vanasti aurikud peatusid Haapsalu reidil, kuna nad ei saanud sadama puudusel silduda ja väikesed purjepaadid sõitsid reidile laevadele vastu. Tolleaegsed purjepaadid olid ehitusviisilt primitiivsed ja praegusaegse kalapaadiga vaevalt saab neid kõrvutada. Kohe klubi asutamise esimesel aastal (asutamiskoosolek peeti detsembris 1888; klubi kantselei asus villas “Friedheim”, s.o. Supeluse t. 2. AV märkus) hakati kalurite ja teiste paadiüürijate-omanikkude vahel korraldama võidusõite. Pea nakatus ka Tallinn Haapsalu purjespordist ja sellest huvitatud isikud tulid Tallinnas 1890. aastal kokku, kus otsustasid ellu kutsuda Haapsalu klubi osakonna. /…/ 1897. aastal jäi Eestimaa Mere-Jahtklubi keskus juba Tallinna.

Uudisleht, 13. juulil 1938

Meie nimekamate raskejõustiklaste osavõtul toimunud raskejõustiku propagandapäev Haapsalus õnnestus suurejoonelisemalt ja sisukamalt, kui julgesid loota isegi innukad asja algatajad ja teostajad. See suur üritus, viia meie nimekamaid võistlejaid kord suuremal arvul provintsi võistlema, täitis ülesande paljutähendavalt. Meil on maalt sageli kuuldunud kurtmisi, et ainult suuremail provintsikeskusil on õnnestunud näha esinemas-võistlemas meie kuulsamaid atleete, kuid väiksemad spordihuvilised maanurgad pole saanud selle au osaliseks. /.../ Näib sageli nii, et suurvõistluste paremusega harjunud võistlejad ei taha meeledi minna väikestesse keskustesse. Teadagi, et väiksemate keskuste võimalused on piiratud, ega suuda pakkuda kõike seda, mida võistlejad võivad oodata-tahta. Kuid ometi on enamik meie nimekamaid suursportlasi võrsunud maalt, küladest, alevitest, väikelinnadest. Selletõttu on eriti kõrgesti hinnatav see asjaolu, et just raskejõustiklased võtsid esimesena ette suuremaulatusliku propagandaretke provintsi ja vähemaidki mugavusi - päevarahasid ning muud lootmata - sõitsid meie kuulsama atleedi Kristjan Palusalu sünnimaakonda. Selle tõhusa ja õnnestunud sündmuse algatajaks olid maadlusõpetaja A. Ohaka ja Läänemaa Spordiliidu tuliselt energiline abiesimees V. Kaarneem. “Raskete meeste” külaskäik oli Haapsalule ja ka ümbruskonnale tõeliseks suursündmuseks. Juba meeste saabumisel Haapsallu tekkis jaama perroonil suur kihin-kahin. Tiheda müürina kogus rahvahulk raskeatleetide ümber, imetledes meeste tüsedaid rühte ja arutades nende saavutusi, millest kõneldud nii rohkesti. Meeste saabumisel lossiaeda tervitas 1200-pealine spordihuvilistepere atleete kaua-kaua kestvate juubeldustega. Rõkkasid vanad ja noored, põlisläänlased ja supelvõõrad ning kümmekond suursündmuseks kohalesõitnud hallipäiset talutaatigi. Nad olid tulnud “oma silmaga” vaatama Läänemaa kehvalt pinnalt võrsunud kuulsaimat spordimeest Kristjan Palusalut ja tema mitte vähem kuulsaid kaaslasi Luhaäärt, Karklini j. t. /.../ Südamlik vastuvõtt läänlaste poolt tekitas võistlejais kõrgendatud võistlushoo. Nii oli mõistetav, kuidas Arno Luhaäär imeväikesel ja lootsikuna kõikuval platvormil suutis surumises teha uue 130-kilose Eesti rekordi. /.../

Päevaleht, 8. juuli 1938

Viimased ilusad ilmad on Haapsalu suvitajate arvu kiiresti tõstnud 2000-le. Neist on välismaisi suvitajaid 450. Traditsiooniline esikoht on on ka tänavu rootslasil, keda seni on registreeritud 250. Järgnevalt on soomlasi 61, riigisakslasi 20, lätlasi 30, šveitslasi 12, inglasi 11, hollandlasi 7 ja leedulasi 4. Üksikuid suvitajaid on veel Itaaliast, Poolast, Daanist j. m. Nimekamatest välismaistest suvitajatest väärivad nimetamist Rootsi insener Botvidson, Stokholmi kuningliku ooperi režissöör Hälsig ja Upsala ülikoolo prof. Fritz Brock. Rohkesti on Haapsalus esindatud ka “rahvusvaheline” suvitajaskond juutide näol.

Uudisleht, 13. juuli 1938

Haapsalu 2200-pealist suvitajateperet iseloomustab praegu vist paremini õhtupoolikuil promenaadil liikuv tundmata härra põlvpükstes. Kuigi mõni uustulnuk vanahärrale püüab kummalise pilguga järele vaadata, siis vana Haapsalu patisaks ei tee sellistest seikadest väljagi. On ju Haapsalu lõppeks päikese ja tervise kuurort, miks siis ei või ka vanemad härrad nautida nooruse eesõigusi ja käia põlvpükstes? Ning Haapsalu peavõlusid ongi asjaolu, et siin võib tunda ennast kodusena ja vabana. Nägin eile suure piksevihma ajal, ennast Paralepa võludes leotades, kuidas märg seisusevahed kaotab. Igamees jooksis paljalt lähedalasuvasse skautide metsatarre vihmavarju, olgu siis särgiväel või supeltrikoos. Seal räästa all seistes näisid kõik ühesuguste merehädalistena. Soe piksevihm (mis aga Haapsalu lahe 25-kraadilise vanniga pole võrreldav) pani vägisi suplema ka need, kes varemalt loobusid suplemismõnude nautimisest meres. /.../ Vihmad ja vesised panoraamid õhtuti on suvitajate pulbitsevat elurõõmu veidi taltsutanud. Ent väljendust leiab ta siiski päikeselistel päevadel ja lõbusatel olengutel Kuursaalis. Keegi soovitas tänavuse suve kohaselt elu ümber korraldada: nimelt olevat tema kui alaline Kuursaali “kunde” märganud, et ka vihmasel ajal on Haapsalus ööd kuivad ja kuupaistelised; sellest järeldus - magagem päeval ja nautigem suvitusmõnusid öises kuupaistes. Lõppeks polegi vihmaga muud teha, kui magada. Kas keegi head nõu kuulda võttis, pole teada, kuid viimaste heade päikeseleitsakuliste suvitusilmade tõttu ei ole probleem enam nii akuutne. Pääsukesed lendavad aga ikka veel madalalt - neil veel veres juuni harjumused. /.../

Uus Eesti, 13. juuli 1938

Kuna Haapsalus on viimasel ajal ilmnenud nähe, et paljud majaomanikud ei registreeri korralikult suvitajaid, siis on politsei asunud kontrolli teostamisele suvitajate registreerimise üle. Mõned majaomanikud, kes pole küllalt hoolsad olnud, on juba karistada saanud suvitajate mitte registreerimise pärast.

Uudisleht, 13. juuli 1938

Haapsalu on igal aastal olnud Eesti kuurortidest kõige monarhistlikum. Ikka oma sadakond kuningat, kuningannat, vürsti, printsessi, printsi ja paashi on jõutud ära valida. Tänavu seisab “misside” hooaeg veel ees, mistõttu kõik kaunitarid, kelle pead veel pole kroonitud, on teretulnud külalised. Kui on selline hulk kuninglikke isikuid, siis Haapsalu suvemonarhia kipub enamasti omandama äärmiselt demokraatlikku jumet. Aga see on asjale kasuks. Rannahotelli trepil istub keegi vanadaam, nähtavasti rootslanna, oma nöpsninakese tütrega. Portjee seletab midagi, ent daam jääb külma näoga istuma. Alles hiljem kuulsin, et ta olevat tahtnud asuda elama rannahotelli, kuigi seal kõik toad juba üüritud. Mujale tema ei tahtvat minna, tal meheleminekueas tütar, see peab elama kindlasti suvituselu tsentrumis, kus alati küllaldaselt seni peigmehekõlbulisi meesolevusi. Kas väikepreili on juba omale südamepaashi leidnud, seda pole ajaraamatusse veel märgitud. /…/

Päevaleht, 11. juuli 1938

/…/ Hulkusin mõnikord üsna hilja lossivaremeis. Siis kui tornikell lõi kaksteist. Ei ühtki hinge siin surnud varemete vahel. Valget daamigi pole praegu veel näha. Öine tuul vaid kohiseb põlispuies ja kuski kriuksub roostetanud tuulelipp. Pargitee lõpeb paekivist kõrgendikuga sirelite all, kuhu on asetatud kolm laia pinki. Kord leitud ühelt mainitud pingilt endatapja. Noormees dokumentideta. Revolver kõrval ja kuuliauk peas. Nüüd istub samal pingil mõnikord armastajaid paare. Ega neil kõigil polnud vist aimugi, et siin kord surmavikat niitis noore elu.Või on seda vajagi teada. Elu peab kestma ja arenema isegi “surmapingil”. Kui viimati lossivaremeis jalutasin, kuulsin äkki kohutavat häält. See oli metsik röögatus, mis käis kerest läbi. Piip kukkus kohe suust pihku. Aga mis see siis oli? Ei muud midagi, kui lõvi möirgamine. Turuplatsile oli saabunud tsirkus loomaaiaga.

Päevaleht, 11. juuli 1938

Mu suvekorteri aken oli vastu merd. Ja meri oli tänavu tihti väga rahutu. Sageli puhus edelast lausa tormituult. Tuhandeid vahuseid laineharju kihutas kohisedes vastu randa. Merel ankrustatud paadid tantsisid paigal nagu köietatud hobused, keda ajanud peruks tormimürin. Pullapää rannal vilkus üks ja paremal, vanasadama pool, teine tuletorn. Seda tulede ülpimist ööhämaruses ja lainetemängu võib inimene jälgida hommikuni. /.../ Supelasutuse valitseja Akelberg liigub rahutult rannal, piip köeb kohutava praginaga suus. Vanahärra on mures, et kas pääseb mudapraam Voose vahelt tormiga tulema või ei. Mis mõnu on siis veel supelsakstel suvitada, kui ei saa enam külma peletuseks kuuma mudavannigi. Mudakriisi ei ole niipea küll karta: Väikeses holmis on ju varuks tagavaramudapaagid. /.../ Torm on ajanud luikedemaja sanatooriumi hoone juurest Vaiksele rannale. Luiged ise õõtsuvad kaugel lahes nagu merre visatud lumelahmakad. Nii möödub päevi, ikka tormituulte ja vihmasadude saatel. Suvituskuu läheneb lõpule. Väga harva oli õnn näha päikest ja päikese loojangut, mis on nii unustamatult ilus Haapsalu lahtede taga. Pardipojad on kasvanud juba suureks. Nad teevad ema juhatusel juba lennuharjutusi. Küllap lendavad varsti siit lahesopist laiadele veteväljadele. Suvitajaid sõidab kah minema. Ühed lahkuvad, teised tulevad. /.../

Rahvaleht, 21. juuli 1938

Haapsalus suvitavad rootslased jätkavad endiselt külaskäike Vormsi saarele rannarootslaste juure. Kuna sadamast saare kirikukülla on 6 km maad, siis on vormsilased külaliste sõidutamiseks hakanud kasutama tõldasid, mida nad ise tavaliselt tarvitavad pulmasõitudel. Sadamas seisab alaliselt 5 tõlda ja tõllaomanike teenistus olevat hea.

Uus Eesti, 23. juuli 1938

Hiljuti lõppesid Haapsalus s. s. “Läänela” poolt korraldatud ujumiskursused, millest peale haapsallaste võtsid osa ka suvitajad. Suvitajatele õpetati ujumist mitmes grupis ja nagu selgunud, õppisid ujumist ligi 250 suvitajat, nende seas rohkesti ka välismaalasi.

Rahvaleht, 18. juuli 1938

Haapsalu tervismuda ülemaailmalist levikut iluravivahendina tõendab sellekohane hiinakeelne reklaamplakat, mis paigutatud Läänemaa muuseumi. Nüüd kuuldub rootslastelt, et Rootsis on asutatud mitu iludusinstituuti mitmes linnas. Nendes asutistes kasutatakse iluravivahendina ainult Haapsalu tervismudast valmistatud näomaskisid.

Rahvaleht, 16. juuli 1938

Reede õhtul jõudsid rongiga Haapsallu Põhjamaade haridusnädalast osavõtvad skandinaavlased, kes reede hommikul saabusid Tallinna. /…/ Pärast vastuvõttu jaamas ja 1905. a. kangelase Bernhard Laipmanni ausamba külastamist oli kuursaalis eine, kus külalisi lühikese kõnega tervitas linnapea dr. Alver. Välismaalaste esimesi küsimusi Haapsallu jõudes oli, milline on veetemperatuur kraadide järgi. Kui kuuldi, et vesi on soe ligikaudu 25 kraadi, ruttasid paljud välismaalased kohe suplema. Norralased kurtsid, et nad kodumaal pole tänavu külma vee tõttu veel supelda saanudki. Pärast einet tutvuti Haapsalu koolidega, millest kõige rohkem huvi äratas kohalik rootsi eragümnaasium. Õhtul tutvuti kuurordiga; ka kohvikutes ja kuursaalis võis rootslasi ja soomlasi näha soetamas tutvusi siin suvitavate omamaalastega. /…/

Päevaleht, 6. juuli 1938

Haapsalu linnapea ja Stokholmi kuningliku ooperi dirigendi Sten-Ake Axelsoni vahel on käimas läbirääkimised, et viimane oma peatsel suvitusreisil Eestisse külastaks ka Haapsalut ja külalisena juhataks Haapsalu suveorkestrit. Kuulduste järgi olevat tunnustatud Rootsi dirigent nõus viibima Haapsalus 26.-29. juulini ja juhatama paari kontserti. Hiljem tahab dirigent Axelson külastada ka Pärnut ja juhatada sealset orkestrit ühel kontserdil.

Teataja, 27. mai 1938

Teaduste akadeemia president prof. K. Schlossmann saatis neil päevil Haapsalu linnavalitsusele kirja, milles teatab, et Tartu Ülikooli bakterioloogia-instituut tahab hakata uurima teaduslikult Haapsalu tervismuda omadusi. Linnavalitsus saadab selleks instituudile õhukindlates pudelites tervismuda proove.

Uus Eesti, 24. mai 1938

Nagu kuuleme, on Haapsalu-Lihula ja Lihula-Pärnu bussiliinide pidajad jõudnud omavahelisele kokkuleppele nimetatud liinide sõiduplaanide kooskõlastamiseks. Kokkuleppe kohaselt algab Pärnust ja Haapsalust eeloleval suvel autobuste väljasõit esmaspäeviti ja laupäeviti nii, et sõitjatel enam ei pruugi ööbida Lihulas nagu senini, võimaldades otsekohest ümberistumist Lihulas. Teistel nädalapäevadel aga toimub ühendus vana korra järgi. Uus korraldus võimaldab märksa elavamat turistide liikumist kahe kuurordi vahel.

Teataja, 16. mai 1938

Laupäeval pidas Haapsalu konvendi täiskogu koosolekut, kus arutusele tuli terve rida küsimusi. Tähtsamaks oli Haapsalu linnas piimamüügi ümberkorraldamine. Praegu Haapsalus 1. valiku piima ei ole, kuid tarvidus selle järgi, eriti suvitushooajal on suur. Kuna linna ümbruskonnas on enamikus väikemaapidajad, siis ei jõua nad seda ise korraldada. Täiskogu otsustas linna sisse seada meierei, mis korraldaks piima turustamist ja saadaks müügile 1. valiku piima. Linna ümbruse põllupidajatest luuakse kontrollühisus. /.../

Rahvaleht, 18. juuni 1937

Hea on küll elada inimesel, kes midagi ei mõtle. Ei tee mingisuguseid järeldusi. /.../ Mina aga mõtlen ja juurdlen. Aga mida sa mõtled ja juurdled, kui sa pole mõttetark? Teed niisuguseid järeldusi, millest pettud ja mis lõbu sellest siis on? Viimasel ajal tõusis mu viha välismaalastele. Nii kui neid kuskilt maailma nurgast Eestis käis, nii kirjutasid ajalehed, et nad imetlenud, et küll olevat elu siin odav. Ja mõni päev hiljem võisid jälle lugeda, et lihahinda on tõstetud, piimahinda on tõstetud, leivahinda on tõstetud... Mina muidugi tegin järelduse, et seda puha välismaalaste pärast. Et näidata, et ega meie mõni popside maa ole - meil seda jõukust on, võivad ka kallimad hinnad olla. Nüüd ühel päeval lugesin, et selleks, et meelitada meile välismaa turiste, tulevat neid vastutulelikult kohelda. Ahaa, mõtlesin, selles siis see asi seisabki, et neid vastutulelikumalt koheldakse, et neile odavamalt antakse, ega’s nad muidu kiida, et meil elu odav on. Et ju ikka saavad tugevasti alla selle hinna, mille eest saavad oma inimesed. Et on niisamuti kui meie peekoni ja võiga välismaal, seal on nende hinnad odavamad kui meil siin kodumaa turul. Ja et see odavus peab ikka silmapaistev olema. Näe, Lätis on elu vaid veidi kallim ja lätlane juba ei kiida, et Eestis on elu odav. Soomlased – need on hõimurahvas, neil ei passigi kiita. Meie kiidame, et Soomes on elu odavam kui meil. Ja eks ta nii olegi /…/ Sain veidi puhkust ja mõtlesin, et puhkuse ajal läheks ikka veidi hubasemalt elada. Ja käis läbi peast mõte, et mis oleks, kui mängiksin välismaalast? /…/ Sõitsin Haapsallu, sest olin lugenud, et seal on võimalus suvitajal saada tuba odavamalt kui kuskil mujal. /…/ Rääkisin siis kohalikus saksa keeles. Ütlesin, et olen Münchenist. Ja küsisin, mis tuba maksab. Perenaine ei vastanud kohe. Rääkis põiklevalt seda ja teist. Seepärast, et peremees uuris oma toas veel kursitabelit. Kui siis ta tuli ja üüri ütles, oli see nimeliselt küll Eesti kroonides, aga tegelikult peaegu Saksa kuldmarkades. Siin ei lubanud mu rahakott enam välismaalast mängida ja ma lahkusin. /…/ Viimaks taipasin, leidsin selle soone, kus mind hästi koheldi. Mängisin ühte välismaalt kodumaale sõitnud Balti aadliku poega. Siis olin kõigiti “kuku-pai” ja mind poputati. Aga süda ei kannud olla niisugune “ersats” ja sõitsin tagasi Tallinna. /…/

Postimees, 1925

/…/ Juba raudteejaamast Kalda tänavat pidi linna sõites üllatus suur, sest vaade erineb oma iseloomu poolest täiesti kõikide teiste Eesti linnade iseloomust. Esiteks domineerib igal pool valge paekivi värv: paekivist on aedade madalad müürid, paekivist on tänava sillutus ja osalt ka majad. Teiseks on suurem jagu uulitsaid õige kitsad, mitte üle 5-6 sammu, ja seejuures liikumise poolest väiksed. Tundub, et nemad on rohkem suvitajate kõndimise jaoks kohased kui vankrite või koguni automobiilide kiireks sõiduks. Kolmandaks üllatab vaikus ja siis ümbruse kui ka õhu puhtus kõiksugu tahmast, suitsust ja lõhnadest, milledest eriti suurlinna eeslinnades puudu ei ole. Haapsalus paistab ka üllatavalt silma trahterite ja igasuguste joomakohtade puudus. Ainult turuplatsi ääres on üks “restoraan”; kuid minu paaril möödakäimise ajal ei näinud seal ühtegi hinge sisse minevat ega välja tulevat. Ka tänavatel ei või ühtegi purjus kuju kohata. Et suplusvõõrad alkoholi ei tarvita, on arusaadav; kuid linnakodanikkude karskus on igatahes üllatav ning rõõmustav. /…/ Et Haapsalu tänavad prügitamata ja tolmused olla, sellest olin juba varemalt Eesti päevalehtedes lugenud. Selle tõttu oli minul eelarvamine tekkinud, et Haapsalu uulitsad kuiva ilmaga paksu tolmukihiga kaetud on, vihmase ilmaga sama paksu porikihiga, nii umbes nagu Savi tänav Tartu linnas. Kuid sissesõidul ning ka pärastpool ei võinud ma pori ega tolmu tähele panna. Tolmu puudumise põhjuseks oli vist vihm, mida siin pea iga päev parajal mõõdul on olnud. /…/ Kõige mugavam ning ajakohasem ja ühtlasi eriti Haapsalu jaoks vist ka kõige odavam sillutamisviis oleks küll asfaldiga. Saksamaa linnades tarvitatakse uuemal ajal ainult veel asfalti sõiduteede sillutuseks, ja ühe kauemat aega Berliinis viibinud isiku arvates pidavat asfalt ka sealsele hiigla-suurele automobiilide liikumisele hästi vastu! Ning jalakäijatele, keda kuurordis esimeses joones silmas pidama peab, oleks asfalt mugavam kui kivitee, sest et ta sellest pehmem on. Ja tundelikkudele kõrvadele sünnitab asfalti-teed mööda sõitja vanker kahtlemata vähem müra kui väikeste põllukividega prügitatud uulitsal. Sarnase moodsa tänavasillutusega jõuaks Haapsalu ühel hoobil kõikide Eesti linnade etteotsa.

Taavet Linnupete, 1925

/…/ Ei ole karta, et tänavune päike triigiks nahka või tilguks põsenukile. Enamjagu Haapsalusse sõitnud kahvanägudest on alles valged ja klaarid, ühest inimesest ei ole veel saadud mitut nahka. Kui meeleldi sibliksid kostüümitarid rannaliival, vallatleksid lainekuhjadega, hüppaksid rõõmutuhinas paradiisi eeskottagi. Ja pealegi uues plääshis… Niisugust imevärki tahab linn soetada sinetavast Paralepa lehmakarjamaast. Pidavat tulema kõige moodsam ja ehtsam supelrand, ilusam kui unistus ja korralikum kui linnavalitsuse asjaajamine. Ujumiskabiinid, kuurkasiino, tennisväljad, kaklemisplatsid – niisugune tore plääsh tulevat sinna, kus mullu alles Päits ja Punu tegid ''ammuu'' ja talleke lõi kepsu. /…/ Ei ole kahtlust, et praegu on alles Haapsalu suvituselu baromeetriks Poska puiestee, rahvakeeles – suur promenaad. Siin heliseb kaks korda päevas suviorkester, päev läbi kisavad siin jõngermannid, siblivad terved ja puruhaiged, liuglevad kõnniteede hämaruses kudrutavad paarikesed. /.../ Ja kõnnivad siin puiesteel suvitajad ja patisaksad, ja kes ei kõnni, see istub ja kurameerib, ja kes ei kurameeri, see vaatab niisama taevast, taskukella ja rabedat liiva. Mõni aga kuulab muusikat, asetab kaks sõrme põselohku, surub huuled veidike torru ning võtab hästi luulelise poosi. Aga tuleb järsku üks värske leitnant, vibutab käega kõrva ääres ja laseb kuulda oma julget häält. On ta pealegi ratsaväest, siis on preilidele ja neitsikestele nagu külma vett ja nööpnõelu kaela visatud. Nad siristavad nagu linnud ja varblasepojukesed. Järsku lööb nagu pikne selgest taevast ja kõrvalistuv juudimammi pistab pööraselt kisama. Väikene Moosese võsu kükitab samapikkuse Jehuudaga kaldaserval, mõlemal pool keha üle ääre, sülitavad vette teineteisest kaugemale. Mammike lippab ähkides nagu tank oma võsukesi ''päästma''. Aga, nagu öeldud, kes tahab, see naudib rahulikult muusikat. /…/ Suvitajaid ei ole küll palju, alles poolteisttuhat, nende hulgas aga juba oma kolmsada välismaalast. Eriti palju on neist soomlasi, kelle lame ja jõuline ''s'' kõlab üldises jutukõminas meeldivalt ja koduselt. Heebrea rahvast, keda muidu Haapsalus ikka valdavas enamuses, liigub siin tänavu erakordselt vähe ja seetõttu on turul kukepoegade läbimüük kaunis väike.

A. Lüüs. Postimees, 1924

Haapsalu ja Kuressaare – need on kaks Eesti linna, millest igal aastal palju juttu tehakse. Neid on tutvustatud kui kuurorte nii sise- kui väljamaal. /…/ Haapsalus on kolm asja tõesti ilusad: vaksal, lossipark ja suur promenaad. Vaksal oma laia esisega ja ruumika vabaõhu einelauaga on kena ja moodsa suvituskoha vääriline. Lossipark on väike, natuke umbne, kuid lossivaremete vana restaureeritud kiriku ja ajaloolise pinna tõttu siiski huvitav jalutuskoht. Ka vaade kellatornist on tore. Päris pärliks võib suurt promenaadi nimetada: korralikud kõnniteed, põõsad, lilled, muusika, kuursaal. Ilus mere äär ja veel kenam vaade merele: lai, mõjuv, võluv, iseäranis veel siis, kui purjekad merel paraadi seisukorda on seatud. Ka paar kunstlikku ilustust meres meelitavad vaatleja pilku oma poole; kui õieti mäletan, siis jääkaru ja hülge raidkujud. Kaugel palistavad silmapiiri saared, maa, mets. Linn ise on ilusa koha peal, pea igalt poolt ümbritsetud veest, mis lahedena ja lahekestena siia-sinna majade vahele tungib ja nii linna mitmekesidust, ilu ja huvi veelgi tõstab. Ka aedasid ja puid on rohkesti, nii et linnake üsna rohelises uppub. Kuid mis rabavalt mõjub: linnal ei ole prügitatud uulitsaid. Nad on ainult kivise kruusaga kaetud, mis tuulega tolmavad ja vihmaga porised on. Võõrastav on ka see nähtus, et krahvi aed, mis oleks loomulikuks pargiks linna elanikkudele ja suvitajatele, on osalt suletud, osalt hobuste kopliks, osalt ehitatakse majadega täis… Suvitajat-terviseotsijat huvitab muidugi eeskätt vastavate asutiste seisukord. Neid on kaks: linna mudasupelasutus ja Dr. Arroneti oma. Esimesel on 18 üksikut vannituba, teisel 32. Nad mõlemad on juba vanapoolsed ehitused, neil kummalgi ei ole meestele ja naistele eriti lamamisruume, vaid mehed ja naised peavad samades ruumes ootama ja lamama. /…/ Üldiselt võib ütelda, et Haapsalu praeguses seisukorras vaevalt kuurordi nime väärib. Ta ei rahulda omamaalaste väheseidki soove, veel vähem suuremate nõuetega väljamaalaste omi. /…/ Nii Haapsalus kui ka Kuressaares kuuled tihti kurtmist nüüdsete halbade aegade üle: enne olnud saksad rikkad, maksnud hästi, pildunud rublatükkidega sinna-tänna, nüüd maksetavat vähe, saksad olla kidsid, omad, maa-inimesed j. n. e. Nende kaebtuste peale tähendan siinkohal niipalju, et ükski kuurort ei saa elada üksikutest rikastest, vaid elab peaasjalikult massist, paljudest keskmise jõukusega inimestest. Sest mis tähendab kuurordile kümmekond rikast, kui sajad ehk tuhanded jõukad puuduvad. /…/

Ants Laipman (Laikmaa). Päevaleht, 1929

Seepärast, et Haapsalu ei oska end hoida tarvilisel suvituskoha kõrgusel. Haapsalus valitseb kitsas ja lühinägeline omakasupüüd ja Haapsalul pole jatkunud seni oma tegelaste seas avarama, kaugemale-ulatuva silmaga kodanikke-eestvõitlejaid ja linnavolinikke. /…/ Kui mitmel puhul oleme pidanud vahele astuma, kui kirves ta külje all oleva uhke Parali metsa kallale kippus ja oma südames on ta lõhkunud kauni ''Krahvi-aia'' põlise pargi. See paik, ainus suurem ja avalikuks aiaks kõlbav puiestik Haapsalus oleks pidanud Haapsalule puhas ja puutumata olema, kui ta enda olemisest kui suvituskoht oleks osanud lugu pidada. /…/ Pean siiski nimetama, et viimasel ajal mõnelt poolt on katsutud kõike teha, et Haapsalu enesetapet hoida, teda tagasi tervendada ja talle meeldivamat ja juuremeelitavamat jume anda – ma mõtlen kõigi nende linna ilustuste peale, mis siia hilisemail aastail on siginenud Kaunistusseltsi või dr. Alveri – kui ma ei eksi – ahvatlusel kunstnik Espenbergi (Haavamägi) peitli kaudu, millest nimelt ma hiljuti Nikolai pargis ülesseatud meie vara kadunud suure helilooja Rudolf Tobiase mälestist nimetada tahan (muudkui et selle juures soovi avaldaksin, et ilusale kujule vabam vaade välja Noarootsi-poolsele lahele avataks mõne puu või nende ettetükkivate okste kõrvaldamisega, nimelt aga too vana kuuri ja kivikeldrilogu kasimisega, mis seal sellele vabale vaatesihile vägisi ja inetult ette tükib). Dr. Alver on nüüd Haapsalu linnapeaks valitud ja sedakorda tohib Haapsalule veel mõndki parandust loota, aga kõik need head teod ja püüded mõne üksiku inimese poolt teevad vaatajale ainult valu, kui ta näeb, kuidas sealsamas ja ühel ajal ikka edasi Haapsalu endiste väärtuste kallal näritakse ja neid hävitatakse mõne üksiku isiku kitsaks kasuks, linna marjamaid, paiku suvituslinna südames ikka enam ja enam tükeldatakse, mida võiks hoida linna üldiseks iluks ja eriti suvituslinna iluks ning heaks. Omal ajal oli krahv Brevern de la Gardie n. n. ''Krahvi aia'' ühes lossiga, kus keiser Aleksander III suvitada armastas, linnale müüa pakkunud umbes 65 tuh. rubla eest. Linnapea Selgi ajal (linnapeaks a. 1921-22. AV märkus) plaaniti see vana, linna südame all asuv park väikesteks ehituskruntideks, kuhu eeskätt väiksepoolsemad kastmajad peale tulid, vanade põliste, linna ilustavate puude asemele. Hea, et siia veel endisest lossist ümberehitatult eeskujulik maakonna haigemaja sai, millele ka oma tükike aeda jagati. Järele jäi ka ainult vastu endise piiskopi lossi müüre puuvilja-aed umbes 8 tuhat ruutsülla suuruses, üks varjulisem ja rahulikum paik, mida siit kergesti niihästi lossiaiaga kui merepoole ulatuva n. n. ''Aafrika ranna'' ja Nikolai pargiga (ma nimetaksin selle nüüd ''Tobiase saluks'' ümber), kuni välja ''Suurele promenaadile'' – nüüd vist ''Poska rand'' või ''kallas'' nimetatud – oleks ühendada võinud./…/
Taeblas, 15. 10. 1929

Päevaleht, 1930

Tunnustades ''Päevalehe'' teeneid Eesti ilusaima naise otsimisel, otsustas Haapsalu linnavalitsus oma viimasel koosolekul määrata valitavale iluduskuningannale ja kahele näitsikule väärtuslikud preemiad. Kõigile kolmele võimaldatakse eeloleval suvitushooajal – 1. juunist kuni 1. septembrini – Haapsalu kuurordis täiesti maksuta suvitamine. Iludustele reserveeritakse Haapsalus, arvatavasti linna supelasutuses (end. Bergfeldti mudaravila. AV märkus) kaks tuba, üks iluduskuningannale ja teine kahele näitsikule, mille väärtust rahasse ümber hinnates tuleb arvata kokku 19.500 senti. Kuna mitmesugused vannid palju kaasa mõjuvad naha õrna jume ja iluduse tõstmiseks, antakse kõigile kolmele suve jooksul iga päev tasuta üks vann linna supelasutuse arstide ettekirjutusel.Vannide koguväärtus oleks 56.250 senti. Iluduskuninganna ja kahe näitsiku toitmise eest kannab hoolt Haapsalu nooblima võõrastemaja ''Petersburgi'' omanik ja Kuursaali einelauapidaja V. Kiris, kes on oma poolt lubanud neile kolme kuu jooksul täieliku ülalpidamise, milline preemia rahasse ümberarvatult oleks 81.000 senti. Sel juhtumil, kui Eesti iluduskuninganna valitakse rahvusvahelisel iludusvõistlusel Miss Euroopaks, annab Haapsalu linnavalitsus temale kasutada Haapsalu suvitusrannas eraldi suvila, mis määratud preemiat veelgi tunduvalt suurendab.

Vaba Maa, 1930

Juba enam kui 100 aasta kestel, mil Haapsalu on kannud suvituspaiga nime, on külalised tulnud ja läinud kui suvilinnud. On minevikus olnud aastaid, kus Haapsalu on võtnud vastu kuni 8000 suvivõõrast. nende seas oli palju neid, kellest muud pole teada, kui et nad sündinud, olnud ja surnud, aga nende seas on olnud ka loorberitud päid, nagu kirikumuusik R. Tobias, kellele läinud aastal püstitati Vilmsi promenaadil mälestussammas, akadeemik Wiedemann, temanimeline mälestustahvel ehib praegu maja seina tema nimelisel tänaval, kus ta elanud j. t. Siin inspireeris Haapsalu suurele Tshaikovskile tema ''Chant fans paroles'' ning vana Hans Laipman hüüdis vaimustuses Haapsalu hommikust: ''Kuskil ei tõuse päike nii kaunilt kui Haapsalus!''

1930

/…/ Mitme alevi kõrval on Läänemaal ka kaks linna: Haapsalu ja Lihula. See asjaolu, et viimane ametlikult linnade võrku ei ole ülesse võetud, ei mängi ju suurt rolli, kuid juba ammu on käinud peale ''omamaa'' meeste Harju- ja Pärnumaa inimesed Lihula ''linnas'' laadal. Nii ei lähe ka kohalikkudel elanikkudel see kordagi, kuidas ennasttäisolevad ''teised'' Lihulat nimetavad – neile on see linn. Kui linn olemas, siis tarvis ka linna asutuste eest hoolitseda. Lihula suuremaks sooviks oli saada omale gümnaasium. Kui Haapsalu gümnaasiumi hoone ehitati, siis korjati hoolega allkirju, ja tehti rahvahäält, et gümnaasium Lihulasse üle viidaks. See jäi aga katki. Et Lihula mehed oma jonni ei jäta ja iseseisvalt oskavad midagi ette võtta, tunnistab see, et nad lõid siis omaette täiesti uue koolitüübi: Lihula kõrgema rahvakooli, nagu seda tunnistab igale külastajale avalik silt. Iseenesest on Lihula pikk linn. Oma rahukohtuniku, notari, arstide ja igasuguste kauplustega on ta pikkus ligemale klm. – laiuti aga mõnikümmend meetrit. Lihulas on ka vabatahtlik tuletõrje ehitanud omale nägusa pritsi- ja ühtlasi seltsimaja ja töötab ka seltside kodu. Seal võetakse ka külalisi vastu kui võõrastemajja ei soovita minna ning saab süüa ning söögialust seltsiliikmete kviitungi järele. Lihulas on ka auto ja taksikoer. Viimane saadab külalisi majesteetliku rahu ja eneseteadvusega, vaatab kõigile sõbralikult sabaliputades otsa ja juhib võõraid vaatamisväärilistesse kohtadesse nagu lossivaremed ilusa tiigi ja pargiga. Kahju aga, et neis mägedes varemed kohutava kiirusega hävinemisele vastu lähevad ja hävinenud ongi, sest nende korraldamiseks puuduvad kapitalid. Aga Lihulas peatudes võib küllalt teha sinna jalutuskäike. Lihula on kuulus ka lähemas minevikus ajalooliste ettevõtete tõttu. Nii umbes 12 aastat tagasi austati kuulust ''vabastajat'' kindral Seckendorfi (tema juhitud Saksa okupatsiooniväed tegutsesid 1918 .a. veebruaris Läänemaal. AV märkus) sellega, et tema nimeline uulits Lihulas tehti. Hiljem läks aga see ilus ettevõte kahjuks vett vedama – ja võib olla ehk edaspidi, kui hakatakse mälestussambaid püstitama kuulsatele meestele – ega siis ka ehk Lihula unusta oma kangelasi. Linnas eneseski on kangeid mehi. Sportliste saavutuste rekordiks on laadapäeval purjus peaga kotist lipu lehvima viimine kiriku torni. Torn on nõelterav, sirge ja kõrge, et sinna pääseda, pidi küll ronida oskama paremini kui mõni kaljukits ja hüppama paremini kui perus olev must inimesesööja. Ja mahatoomine ise sündis vaid korvi õlle eest. Kas viija enese poolt või mitte, sest see on saladus ja rekordilööja rekord avalikult fikseerimata. Lihula väikeseks halbuseks on ta eraldumine ja raske ligipääs teistele kultuurilistele kohtadele. Nüüd aga lõikab ta lähedalt läbi Rapla-Virtsu raudtee ning raudtee ääres asuval linnal on arenemisvõimalused hoopis soodsamad. /…/

Postimees, 1930

Ennevanasti oli Paralepa kõrts, mis tänavu mitmeaastalise vaheaja järele uuesti avati, Haapsalu ''patisakstele'' nooblimaks ja mõnusamaks väljasõidukohaks. Ja voorimeestele leivaallikaks. Et kuuma ilmaga, või ka nii päris jaheda temperatuuri juures voorimees oleks hea sõidu eest suupisteta ja suupiste aluseta jäänud, ei tulnud kunagi ette. Seda võis sõitja teha ka suurema riisikota. Sest ei saanud ju voorimees, niivõrt kui teda ka üles ei köetud, 100-kilomeetrilist kiirust ''peale panna'', ega läinud kunagi rikki rooliratas, kas olid kutsaril ohjad peos või mitte. Teid tundis tark hobune iseseisvalt igatahes paremini kui praegune auto, mis alati pahiseb ja podiseb. Sest esimesel on vähemalt looma mõistus peas. Suuremad löömingud olid Paralepal jaanipäeval. Siis kestis pidu tagant järele vähemalt nädal. Suurte puude all loitis tuli õieti toredasti ja tuju tõstmiseks oli tokayeritki kohale tellitud. Oli ka Paralepas jaanipäevaks nii tarvilik atribuut: kiik. Ainupärase konstruktsiooniga arvatavasti üle terve Eesti. Sellega võis ajada üle võlli täiesti hädaohuta, sest jalad jäid alati alla rippuma. Tuletas meelde Viini Praateri suurt ratast, ja olemine oli seal, olgugi et silmaring nii suur ei olnud kui Praateris, ikka mõnusam ja kodumaisem kui Viinis. Nüüd on sellest järele jäänud kahe männi vahele tugev võll. Teine mõnus asi oli ''kegelbahn''. Seal sai jaanilaupäeva hämaruses maha lüüa mitu korvi ''Sakku'' ehk samuti võita. Ja kus tervis tuli! Nüüd on aga ka varsti võimalik seda lõbu edasi kasutada, sest viskemunad ja vigurid on treimisel. Praegu saab Paralepas süüa ja juua. Isegi lõunat. Jäätist veel ei ole. Aga see tuleb, kui lähevad ilmad kuumemaks. Kohal on aga ilusate ilmadega puude vilus laulukoorid. Muidugi tenori- ja bassihäältest koosnevad. Laulavad tellimata. Et oleks lõbus lauljatel enestel ja kui meeldib, siis muidugi kuulajatel. /…/

Vaba Maa, aprill 1930

/…/ Mõni päev tagasi käisid Haapsalus kõrged külalised – riigivanem oma saatkonnaga (riigivanem Otto Strandman külastas Läänemaad ja Haapsalut 26.04.30. AV märkus). Oli see Metsik Lääs teinud talle tublisti peavalu. Laiutamised ja kokkuvarisemised kõikjal, otsekui kuskil Balkani poolsaare metsikus mägestikus. Kuid kaunis Haapsalus heldus riigi-isa meel, kuna ta nägi meeldivat kuurorti. Jalutas promenaadil, käis Vanasadamas ja muutus lahkemaks ning rõõmsamaks. Vana Haapsalu suutis riigivanemat võluda. Ja mis siis veel, kui oleks ta peatanud siin juulikuus, kui päike nii heldelt jagab kuurordile oma kiiri ja tervisemuda kiirgab välja seda tervekstegeva raadiumi lõhna. /…/

Päevaleht, juulikuul 1930

Hulgun mina hilistunnil Haapsalu uulitsal, hulgun ja plaanitsen: mis oleks, kui külastaksin õige Haapsalu lossi Valget Daami. /…/ Haapsalus on see haruldane nähe, kui mõni inimene liigub öisel tunnil uulitsal. Siin-seal lükatakse aken lahti, kulupäine eit või taat vaatab välja ja pomiseb: ''Imekene asi, mis see mees küll südaöösi neist kõnnitee kividest klõpsib!'' Ja tõesti, endalgi tundub kohutavana sammude kõla. Nii vaikne on linn. Siirdun Neidude uulitsalt Suurele promenaadile. Neidude uulitsal polnud muud kui kaks siili, kes veeresid kuhugi aeda nagu okkalised kerad. Suurel promenaadil kõik vaikne ja lage. Kuursaali rõdult vaid viskub valgust lahele, kus virvendab rahutult vesi. Päikesekella juures näen siiski inimpaari. Mees katsub veenda oma kaaslannat, et siin näitab tunniaega ka kuu. Tuleb vaid oodata, kuni kuu tõuseb. /…/ Lossivaremeis haarab mind öine hämarus, sest olen ümbritsetud kõrgest välismüürist ja tihedaist pärnadest. Rootsiaegsed kahurid mustendavad, nagu oleks mind ilmunud hirmutama kaks põrgukoera, kes kükitavad allmaa käigu tumeda avause juures. /…/ Puiesteel pole peale minu ühtki inimese hinge. Kuski kiiksatab mingi metallese. Vististi tuulelipp lossitorni tipus. Puuladvas soperdab öökull ja varemeilt veereb alla üks lahtipudenenud kivi, mis kopsatab kukkudes vanale trepiastmele. Kas Valge Daami sammud? küsitlen end ja mu peanahk kerkib. Torni aken endiselt pime. Istun pingile just sinna, kus torn läbi vahtrate näha. Kuskil hakkab kell lööma südaöö tundi. Nüüd, nüüd… Seal, äkki, mis see on!? Puiestee teisest otsast, varemete poolt küljest, läheneb valge kogu… Läheneb aeglaselt ja siirdub otse mulle. Nüüd on Valge Daam väljas, ei siin pole enam teist. Mu põlved hakkavad hirmu pärast võbisema nii, et nende vahele sattunud paberossikarp on kohe lössis ja lai nagu vihaleht. Mul pole jõudu püsti tõusmiseks. Nüüd seisab ta mu ees. Tal on tuli punases suus ja nägu valge kui kriit. Silmad imelikult viltused, kulmude joon ahtake nagu kõverdatud jõhv. ''Te ootate Valget Daami,'' rääkis öine ilmutis, ''ma tulin. Vaadake, ma pole halvem piigast, kelle kord üks ihardunud piiskopp peitis müüri. Tulge minuga!'' Nüüd põgenesin. Otsekohe mäest alla. Valge Daami naer nagu nõelus mulle kehha. Saaks rutem ära siit… Äkki olen peadpidi võrgus. Jah, võrk mis võrk, kisu kasvõi küüned sõrmilt, aga läbi ei pääse… Haa! Olen sattunud tennisplatsile. Siit pole väljapääsuteed linna. Peab minema varemete kaudu tagasi! Seda ma ei tee: seal puiesteel ootab ju Valge Daam, sädemeid kukub punasest suust. Tõmbun siilina kössi võrgu nurka ja ootan hommikut. Õnneks on Haapsalu öö lühike. Ärkasin, kui üks valge kuulike kopsatas mu ninale. Noor inimpaar mängis tennist. Päike pistis aga oma naerul näo üle lossitorni, varemeist olid ammugi kadunud vaimud ja varjud.

Päevaleht, 1930

Laadalisi saabus mandrilt ja saartelt. Võis näha Vormsi ja Noarootsi rahvarõivais noorikuid ja päevitunud mehi. Turuplatsile tõmmati kaubaplagude read. Tallinnast oli kohale sõitnud hulk kaupmehi, kes tegid siin rahaks pitse, satse ja seelikuid. Ilm oli äärmiselt soe ja plagude all liikumine maksis higi. Loomadest oli müügil kõige rohkem seapõrsaid. Neid müüdi umbes 20 krooniga. Noori harjasloomi osteti sedavõrd rohkesti, et terve linn oli sigudike kisa täis. Kes ikka vastu tuli, sel põrsas karjus kotis. Terve see kaubitsemine ja olemine jättis külalaada mulje. Uulitsa ääres lõid ''suslanaised'' oma lauad üles ja külapoisid ning –plikad pugisid rosinatega saia nii, et lõuad punnis. Pealtvaatajale tekib mulje, et see on külanoormehest suur kavalerlikkus, kui ta oma kallimale ostab kruusi kohvi ja paar naela saia, esijoones rosinatega saia. Räägiti, et üks Vormsi kaunitar keeranud tervelt kuus naela saia kinni. Taas oli turu ääres suur telk loomaaiaga ja ''trikimeistritega''. Sees saeti viiuleid. Sisseminek 15-35 senti. Ah, kui palju oli siin karvatunud külamehi, kes ''Mikumärdi'' Antsuna kratsisid küsitledes kukalt: kas minna või ei. Suured krokodillid ja loomad, neid peaks nägema, 15 senti raha pole aga ka plekk, et loobi aga tuulde. (Haapsalu turul sai 15 sendi eest kilo silku. AV märkus). Joogikohis lasti juba hommikutundidel laulu, sest palava ilmaga hakkab alkohol kergesti pähe. Kõrtsist väljudes võttis mõni külakangelane auto ja käskis kihutada puha promenaadil. Seal pole aga luba sõita jalgratturilgi, seepärast sooritati esitussõite kesklinnas, nii et tolm tõusis. Kui laadakaubad korras, mindi kuursaali juure supelsakste elu-olu uurima. Küla-pillimehed istusid pingil ja kuulasid Murrill-serenaadi. Üks kesteldunud ninaga poiss arvas, et Konnaoja Kustas kisub sama muusikapala lõõtspilliga iga oktaavi peal puhtalt välja. Üks turjakas Taebla taat oma naabriga vajus otsekohe kuursaali einelauda. Lõi piibu põhjaga kop-kop vastu lauda ja köhatas: ''Hehee, kas süüa saab?'' Kuna kelner kandis road lauale, seletas taat lauanaabrile, et karta polevat midagi. Kui inimesel on raha, suru end kas või otsekohe saksarahva sekka. Salatist ei saanud aga peremees aru. ''Mis see on? Mis salat! Mina maksan puhta rahaga et toote kobrulehti lauale, muudkui ma keeraku kinni. Koristage ära!'' Veel hilistundidel liikus uulitsail laadaliste jõuke. /…/

Päevaleht, 1930

Kui rääkida mudavannest, siis ei saa jätta mainimata ka söehappe-vanne. Neid kirjutab arst eriti meile, s. o. lehemeestele, sest oleme närvilised. Ravi ja suvitus Haapsalu linna supelasutuses algas nii söehappe-vannidega. Annad arstitähe kontoris hallipäisele daamile ja ootad siis õe ning vanninaiste korraldusi. Ootetuba on ilus ja avar. Ajalehti seinal ja laual. Valgega kaetud kuschetel lebab vannist väljunud inimesi, punased ja prisked kui porgandid. Vannitube on paarkümmend. Oled siin eraldatud kabinetis üksi oma haigusega ja alastusega. Kui olin juba vees, siis ilmus vanninaine ja suskas vanni põhja kuus kausikest mingi elemendiga, mis pani vee vannis mühisema ja kohisema. Pärast pistis vesi meeletumalt keema. Aiva visin ja vulin. Mind virutati ühest vanni servast teise. Sõnaga, olin kui kuivanud pintsel, mida maaler kupatab kuumas vees. Rebisin hirmunult kellapidet. Las’ ilmub keegi asutuse personaalist, siin pole asjad korras. Ilmus õde ja küsis, mis viga. ''Ah, mis viga… Kas teie ei näe, kuis kõik mu ümber kohiseb ja keeb. Arst kirjutas vanni närvide rahustuseks, siin kupatab aga inimese lausa tobedaks?'' ''Keemises just seisabki söehappe vanni tervendav mõju,'' seletab õde. ''Kas teie ei tunne kibelemist nahapinnal? Kas teie ei tunne, kuis mõnus soojustunne levib kehas?'' ''Tunnen ikka küll, aga see keemine ajas hirmu peale,'' ütlen ja õe nõuandel tõmban keha pärast vanni niiöelda lõõgele. Magan paar prisket söömavahet ja ärkan siis värskes meeleolus. /…/