Haapsalu piiskopilinnus
Tule linnusesse!
Ülla Paras Haapsalu inimestele ja külalistele on alljärgnev ekskursiooni tekst abiks minevikujälgede otsimiseks piiskopilinnuses. Ekskursioon algab peavärava juurest, sealt liigume väikesesse linnusesse, ronime vahitorni ja astume sisse linnusemuuseumisse ning toomkirikusse. Lõpuks tuleme mööda ringmüüri äärt tagasi peavärava juurde. Sensatsiooniline avastus - müürihoone (15.-16. saj)
2001. aastal alustati Haapsalu piiskopilinnuse suure linnuse põhjamüüri konserveerimist, eesmärgiga pärast müürilõigu taastamist muuhulgas avada ka Osutitorni väravaava. Enne värava avamist ning linnusemüüri ennistamist tuli eemaldada 16. sajandil vastu Osutitorni loodud muldkindlustus. Nende kaevetööde tulemusel tuli ootamatult päevavalgele ühe keskaegse hoone jäänused. Praeguseks on sellest hoonest välja kaevatud veidi vähem kui pool tema omaaegsest pindalast (joonis 1). Maja säilinud osadest õnnestus 2001. ja 2003. aastal põhjalikumalt uurida kahte vastu linnusemüüri paiknevat ruumi (joonis 1, I–II), keldrit (joonis 1, V) ning pealiskaudsemalt ühte abiruumi (joonis 1, III). Arheoloogiliste kaevamiste tulemusel selgus, et maja ehitati 15. sajandil peale linnusemüüri ja Osutitorni valmimist. Hoone oli circa 17 ´ 10 m suurune ja rajati kahekorruselisena. Samuti oli ta varustatud kahe omavahel ühendamata keldriga (joonis 1, IV–V). Ehitise esimene korrus oli jagatud kaheks erineva funktsiooniga ruumiks. Osutitornipoolne saalitaoline ruum (joonis 2, I) oli kõigile avatud nn esindusruum. Siit pääses keerdtrepi (joonis 1, 1) abil hoone teisel korrusel asunud tubadesse ning samuti suuremasse keldrisse (joonis 1, IV). Saali seinad olid kaunistatud värviliste krohvimaalingutega – osa sellest paljandus 2001. aasta kevadel põhjaseinas asunud niðis (joonis 1, 2). Kahjuks hävines kokkupuutel päevavalgusega sealne lillornament praktiliselt silmapilkselt. Valget Daami otsimasLehte Ilves, 1995. a.
/---/ Haapsallasest ajaloolane Kalev Jaago Eesti Ajalooarhiivist käsitles (Läänemaa Muuseumi II ajalookonverentsil) muistendeid kirikutesse elavalt sissemüüritud inimestest. Kalev Jaago toonitas, et käsitleb nimelt muistendeid, mitte legende. Rahvaluuleteadlaste jaoks on muistend rahvajuttudele ja -uskumustele toetuv lugu. legend on pühakirjal põhinev rahvajutt. Kirikute ja nende ehitamisega seotud muistendite seas ongi kõige arvukamalt lugusid, mis räägivad elavalt sissemüüritud inimestest. /---/ Sellele jutugrupile järgnevad need, milles kõneldakse kirikule sobiva asukoha otsimisest. Sissemüüritud inimeste lugusid on räägitud peaaegu kõigi keskaegsete, aga ka hilisemate kirikute kohta. Näiteks kõneldakse Tartu Peetri kiriku (19. saj.) kohta, et sellesse on müüritud Peetri-nimeline mees. 13.-16. sajand
Toomkirik on romaani stiililt gooti stiilile üleminekuaja nähtus. Romaani stiili märgib seinapiilarite kapiteelide taimornament, gooti stiili teravkaarvõlvistik. Kiriku portaal oli algselt samuti romaani stiilis — ümarkaare ning kroonitud ehisviiluga, milles paiknes niðð kiriku kaitsepühaku kujuga. Kiriku seinad olid kaetud maalingutega ja kiriku põrand hauaplaatidega, mille alla olid maetud vaimulikud ja tähtsamad aadlikud. Tõenäoliselt 14. sajandi teisel poolel ehitati ainulaadne ümara põhiplaaniga ristimiskabel, mille aknale ilmub täiskuuöödel Valge Daam. Arvatavasti 1260ndatel aastatel rajatud toomkirik sai Saare-Lääne piiskopkonna peakirikuks ja selle juurde ehitati piiskopilinnus. Toomkirik pühitseti Saare-Lääne piiskopkonna kaitsepühakule Püha Johannesele. Liivi sõja ajal piiskopkond lagunes ja toomkirik kaotas oma tähtsuse. Sõjas hävis kogu kiriku sisustus katoliiklusele omaste arvukate pühakute kujude ja neile pühendatud altaritega. Keskajast on säilinud vaid konsoolide taimornamendiga kapiteelid, sakramendiniðð ja konsoolrõdu.
13.-16. century The Cathedral was built in the overlapping time of Romanesque and Gothic styles, the first characterised by the plant ornament of the capitals and the second by the star (asteroid) vaults. The portal was originally Romanesque, too – the vimperg on the round arch had a niche with the figure of the patron saint. The inner walls were covered with paintings, the floor consisting of the gravestones of clergymen and distinguished noblemen. A unique round baptismal chapel was built probably in the second half of the 14th century. A figure of a lady in white is said to appear on its window during the nights of full moon. The Cathedral dating from the 1260s became the main church of the Oesel-Wiek bishopric and the bishop’s castle was built beside it. The Cathedral was dedicated to St. John – the patron saint of the bishopric. The bishopric and the Cathedral lost their importance during the Livonian War. Typical Catholic interior – including numerous figures of saints and their altars – was destroyed. Only the plant-ornamented capitals of the consoles, the tabernacle and the cantilever balcony have survived from the Middle Ages Toomkapiitel
Saare-Lääne piiskop
|
Erki Russow, 2004.
Lehte Ilvese refereering Kalev Jaago ettekandest Läänemaa Muuseumi II ajalookonverentsil. Artikkel ilmus ajalehes Lääne Elu 11. juulil 1995. 
Piiskopi kõrval tegutses piiskopkonna peakiriku ehk toomkiriku juures toomkapiitel - kõrgem vaimulike kolleegium, mis koosnes enamasti kaheteistkümnest toomhärrast ehk kanoonikust. Toomkapiitel oli nõuandvaks ja kaasaotsustavaks organiks piiskopiriigi juhtimisel. Kapiitli liikmed määras osalt piiskop, osalt oli tal endal koopteerimisõigus. Kanoonikutel oli õigus piiskoppi valida. Toomkapiitli ülalpidamiseks oli esialgu määratud piiskopi maadest ühisvaldused. Hiljem anti igale toomhärrale kasutamiseks isiklikud maavaldused. 
Piiskop oli Saare-Lääne piiskopkonna kõrgeim vaimulik ja ilmalik valitseja. Kiriklikult allus piiskop Riia peapiiskopile, ilmalikult Saksa-Rooma riigi keisrile, mis oli küll rohkem formaalne. Piiskopkonna peakirikus asus piiskopi ametitool ehk troon. Peakirikus korraldati pidulikumad jumalateenistused.