Margus Maiste

Iga asjalik haapsallane osaleb linnavolikogu valmistel ning sellepärast oleks paslik vaadelda mismoodi toimusid valimised sõjaeelses Eesti Vabariigis.
Keeruliseks teeb valimiste ning eriti Haapsalus valitsenud meeleolude jälgimise kohaliku ajakirjanduse puudumine 1920ndate aastate algupoolel. Sellepärast peabki varasemate valimiste kajastamisel leppima kiretute arhiivimaterjalide ning üleriigiliste väljaannetega. Aasta 1919 Kirjutati aasta 1919. Sama aasta lehekuul toimusid Haapsalu linnanõukogu valimised. Siinkohal ei ole tegu veaga, sest Eesti Vabariigi algaastail kasutati tõesti nimetust linnanõukogu. Valimised toimusid valija jaoks järgnevalt. Valijale saabus koju suur leht kuhu olid kantud kõik valimisnimekirjad. Enammeeldiva valimisnimekirja pidi siis välja lõikama ja asetama ümbrikusse, et see siis valimispäeval valimiskasti visata. Kui valijale kandidaatide järjestus nimekirjas ei meeldinud võis ta alla kriipsutada selle inimese nime, keda ta tahtnuks näha nimekirja eesotsas. Mõneti meenutab see protseduur 1991-1992 aasta mängu "talongilinadega". Esindatuse kohalikus võimuorganis said sel aastal viie valimisnimekirja esindajad: majaomanikud, sotsiaaldemokraadid, tööerakondlased, rahvaerakondlased ja ehitustöölised. Neist edukaimad olid majaomanikud, kes saavutasid 29kohalises linnanõukogus 10 kohta. Ajalehe Tallinna Teataja andmeil kuulusid majaomanike hulka parteitud, kristlased ja sakslased. Ülejäänud nimekirjad aga moodustasid bloki majaomanike vastu. Linnapeaks sai tollal veel parteitu Aleksander Arak, kes hiljem astus Rahvaerakonda ja volikogu juhatajaks valiti sotsiaaldemokraat Jaan Nurk. Erakondade moodustatud liit aga polnud eriti ühtne ning peagi tekkisid liitu mõrad, mis kindlasti takistasid linna juhtimist.

Aasta 1921
1921. aastal toimusid koguni kahed linnanõukogu valimised. Selle põhjuseks oli see, et veebruaris toimunud valimistel rikuti valimisseadust — jaoskonnad suleti pool tundi enne ettenähtud aega. Maksvusetuks tunnistatud veebruarivalimistel oli edukaim olnud sakslaste nimekiri. Uued valimised korraldati aprillikuus ning nendel valimistel osales kümme nimekirja. Alljärgnevalt toon ära nende valimistulemuse.
Nimekiri                                     Kohtade arv volikogus        
Omavalitsuse ja riigiteenijad        0
ESDTP                                      2
Tööerakond                               5
Saksa-Balti erakond                   8
Eesti üürnike nimekiri                  3
Kristlik Rahvaerakond                2
Rahvaerakond                            2
Üürnikud                                    3
Eesti vabameelsed majaomanikud 1
Majaomanikud                           3
Tööerakonna ajaleht Vaba Maa iseloomustas edukaimat nimekirja kaunis sapiselt: "enamus eesti soost mehed, aga on oma rahvuse maha salanud." See aga ei takistanud tööerakondlastel linnavalitsuse moodustamist koos sakslaste ja Kristliku Rahvaerakonnaga. Linnapeaks sai tööerakondlane Ulrich Selg.

Aasta 1923
Järjekordsed linnavolikogu valimised toimusid 1923. aasta jõulukuul. Üle Eesti toimus kohalike võimuorganite valimistel võimas kommunistide esiletõus. Linnavolikogudes üle maa oli neil 102 esindajat. Kuid Eestis oli üks linn erandiks — Haapsalu. Siin polnud kommunistidel kandepinda. Valimistules oli 9 nimekirja: majaperemehed, Tööerakond (2 nimekirja), Kristlik Rahvaerakond, Eesti majaomanikud, Saksa-Balti erakond, Rahvaerakond, üürnikud ning sotsiaaldemokraatide ja iseseisvate sotsialistide ühisnimekiri. Edukamateks osutusid majaomanikud, kes kahe nimekirja peale said kokku 8 kohta. Seda, et vasakerakondade kandepind tõesti ahtake oli tõestab sotsialistide ühisnimekirja 1 koht volikogus. Pärast valimiste lõppu tekkis kaunis segane olukord ja linnavalitsuse moodustamine venis. Alles järgmise aasta jaanuaris õnnestus linnavalitsus moodustada.

Aasta 1927
1927. aasta jaanuaris olid taaskord Haapsalu linnavolikogu valimised. Sedapuhku oli ametlikult tegemist volikoguga ja linnavolikogusse oli ette nähtud 15 liiget. Valimisvõitlusse asus 11 kandidaatide nimekirja. Tulemused kujunesid järgmisteks:
Nimekirjad                                       Kohtade arv
Saksa-Balti erakond                          2
Eesti Sotsialistlik Tööliste Partei         2
Üürnikud                                           0
Haapsalu üürnikud                             0
Kristlik Rahvaerakond                       1
Tööerakond                                       2
Rahvaerakond,Kristlik Rahvaerakond ja majaomanikud (4nimekirja) 7 Väikemajaomanikud                           1
Haapsalu majaomanike rühm               0
Ajaleht Kaja iseloomustas valimistulemusi Haapsalus järgmiselt: "Vana põline tervisemuda linn Haapsalu püsib endiselt kodanlise ilmega. Siin ei tehta niivõrd palju moodsaid hüppeid käremeelsete rühmade vahel kui mujal mõnel pool." Ilmselt mõtles ajaleht seda, et rahvas eelistas alalhoidlikke nimekirju. Mujal Eestis saatis endiselt linnades päris suur edu vasaknimekirju. Seegi kord tekkis linnavalitsuse moodustamisel vastuolu — algselt oli koalitsiooni moodustamises kokku lepitud võitjanimekirjade, Kristliku Rahvaerakonna, Tööerakonna ja väikemajaomanike vahel, kuid Tööerakond hüppas alt ära. Linnapeaks sai J. Põldots volikokku mittepääsenud Haapsalu majaomanike rühmast, linnanõunikeks said P.Tutt sotsialistide hulgast ja August Reinbach. Kuid moodustunud võimuliit ei suutnud järgmiste valimisteni vastu pidada. 1928. a. sügisel tagandati ametist võltsimise pärast sotsialist Paul Tutt, järgmise aasta suvel sai linn ka uue linnapea H.Alveri.

Aasta 1930
1930. a. alul toimusid jälle linnavolikogu valimised. Nüüd oli olemas ka kohalik leht Lääne Elu, mis sekkus samuti valimisvõitlusse. Sedapuhku oli välja pandud 14 nimekirja. Ühe nimekirja olid välja pannud sotsialistid, kelle esinumbriks oli pikaaegne maavalitsuse töötaja Jaan Nurk. Kaks nimekirja kandsid Haapsalu tööliste nime, nende juhtfiguuriks oli sotsialistide hulgast lahkunud P. Tutt. Neli nimekirja olid moodustanud üheskoos Rahvaerakond, vabameelsed ja Kristlik Rahvaerakond, kelle nimistus olid linnapea Hans Alver, usutegelased Ado Heide ja Johannes Lipstok. Kolm nimekirja olid võtnud endale Majaomanike, Kaupmeeste, Töösturite ja Väikemajaomanike nimetuse. Saksa-Balti erakond piirdus ühe kandidaatide nimekirjaga. Veel osalesid valimistel Majaomanike ja Krundiomanike Ühendus ja Vabameelsete Keskerakondlaste Üldkoonduse 2 nimekirja. Neist viimast iseloomustas Lääne Elu:"See nimi ongi tööerakonna salapärane mask, suitsukate, mille all on parem ja sobivam sõprust teha hääletajate kodanikkudega."Seega tegu oli tegelikult Tööerakonna nimekirjadega. Tööerakonnal aga juhtus valimiste eel palju äpardusi, näiteks sattus trellide taha üks nende liidreid A. Aren. Valimiste tulemusel saavutasid suuremat edu Rahvaerakonna, vabameelsete ja Kristliku Rahvaerakonna nimekirjad, mis viisid 7 esindajat volikokku. Kolm esindajat said omavalitsusse majaomanike ja nende liitlaste nimekirjad. Tööerakonna varinimekiri sai volikokku kaks kohta, ühe kohaga piirdusid baltisakslased, sotsialistid ja tööliste nimekiri. Valimiste tulemusel moodustus üpris stabiilne enamuskoalitsioon, mis valis linnapeaks H. Alveri. Peamiseks opositsioonijõuks jäi Tööerakond.

Aasta 1934
1934. aasta kohalikud valimised toimusid keerulises õhkkonnas. Poliitikaareenile oli ilmunud uus tugev jõud — vabadussõjalased, kelle põhiseaduse eelnõu oli rahvahääletusel heaks kiidetud. Mitmed senised erakonnad olid lõhenenud. Ka valimisseadus oli muutunud. Selle järgi oli tegemist erakondlike ja isikuvalimiste sümbioosiga. Nimekiri võis olla kolmeliikmeline, ühel erakonnal võis olla mitu kolmikut, mis omavahel ühinesid. Valijad said ka ise oma suva järgi kolmikuid moodustada. Sotsialistid olid välja pannud 2 kolmikut. Nende nimekam kandidaat oli kauaaegne maavalitsuse ametnik Jaan Nurk. Haapsalu töölised panid välja 4 kolmikut. 5 nimekirja oli välja pannud majandusliit, mis koondas endas valdavalt majaomanikke ja ärimehi. Samapalju kolmikuid oli väljas majaomanike, majandusringide ja kristlaste üldkoondusel. Nemad esindasid suures osas endisi tööerakondlasi. Kahe nimekirjaga oli esindatud Tööliste, väikemajaomanike-tööliste, üürnike ja palgateenijate ühendus. Seda keerulise nimega kooslust juhtis kunagine sotsialist Paul Tutt. Vabadussõjalaste rahvaliikumine saatis valimistulle 5 kolmikut. Nende šansse vähendas tunduvalt 1933. a. lõpul avalikuks tulnud lugu, milles nende kohalikku liidrit Räästast süüdistati kuriteos osalemises. Mõjukaimaks kandidaatideks olid neil koolimees ja preester Jakob Mutt, koolide inspektor Markus Univer ning käsitööline Herman Priegnitz. Vabameelsete liitu esindas ka 5 nimekirja. Neisse oli koondunud H. Alveri linnavalitsust toetav seltskond, esikandidaadiks oli loomulikult linnapea ise. Oma mehed saatsid valimisvõitlusse ka sakslased. Ülekaalukalt olid edukaimad senist linnavalitsust toetanud vabameelsed, kes teenisid 1070 valija toetuse ja see andis 10 kohta volikogus. Vabadussõjalased suutsid leida 391 inimese toetuse ja teenisid sellega 3 kohta volikogus. Ühe volikogukoha jagu hääli said kokku P. Tuti juhitav nimekiri ja sakslased. Ülejäänud jõud jäid volikogu ukse taha. Nagu näha oli ühe jõu ülekaal linnavolikogus suur ja linnavalitsuse moodustamisel ei saanud tekkida raskusi. Siiski ei saanud jaanuaris valitud kohalik võimuorgan kohe tööle asuda, sest valimiste tulemus oli pandud kahtluse alla. Kui probleem lõplikult lahenes, polnud aga vabadussõjalastel volikokku asja. Läbi oli viidud 12. märtsi riigipööre ja selle järel olid vabadussõjalased arvatud välja volikogude koosseisudest. Seega tööle hakkas 12 liikmeline volikogu. Edasisel polnud aga demokraatiaga mingit pistmist. Nagu eelnevast võis näha olid minevikuvalimised tänastest üpris erinevad. Kõigepealt oli erinev loomulikult valimismoodus — tänapäeval ei ole mängu ümbrikute ja välja lõigetega ega kolmikutega. Ka ei ole volikogu nüüd ei 29 ega 15 liikmeline. Kindlasti on muutunud Haapsalu elanike koosseis. Sakslaste asemel on peamiseks vähemusrahvuseks kujunenud venelased, suurenenud on tööliste ja üürnike arv. Kindlasti on muutunud poliitiline maastik, mis sel aastal on puhtalt erakondlik. Enam ei koonduta eriala järgi ( ehitustöölised), omandisuhete järgi (majaomanikud) ega moodustata muid pika nimega ühendusi. Lähiminevikus tehti meil küll naljakaid nimekirju (Realistid või Tasakaal), kuid nende aeg on nähtavasti läbi. Peamiseks sarnasuseks on see, et veelahe erinevate jõudude vahel ei läinud tihti mitte poliitilisi tõekspidamisi, vaid isiklikke sümpaatiaid.

Margus Maiste on Wiedemanni Gümnaasiumi, Haapsalu Vene Gümnaasiumi ja Haapsalu Õhtukeskkooli ajalooõpetaja.

Lisa 2: E. Laurmanni märgukiri haridusministeeriumile kooliraadio loomise võimalusest Haapsalus, 1924. Kõrgesti austatud hra Haridusministri abi! Huvi traadita telefoni wastu on igal pool wõimsalt läbi löönud ja tõesti on “raadio” ka seda wäärt. Kõik mis hra koolinõunik J. Estam Teile kirjeldab on wõimalik teostada, aga praegusel ajal see meil weel nii libedasti ei lähe kui Inglismaal. Meie raadioseadus, mis mõni kuu juba postiametkonnas wäljatöötamisel oli, jõudis järjega Teedeministeeriumi, kuid seal leiti et tema küllalt prantsuse määrustikule ei wasta, ning asuti ümbertöötamisele. Sellega wenib aeg ja võimalus oma saatejaama käima panna. Seni, kuni ei ole määrustiku ei saa ka mitte tegutseda. Ettenähes et “ringhääling” ka meil Eestis kodaniku õigusi nõudma saab, tellis postiwalitsus juba 1922 aastal “ringhäälingu” jaama Saksamaalt välja. Nüüd seisab see jaam tegewuseta ja ootab seadust ning Kontsessionääri, kes kontserta ja loenguid edasiandma saaks. Kõnesid ja muusikat Inglismaalt wastuwõtta ja edasianda, on küll wõimalik, aga tarwitab teatud kulusid. Peab soetama wastuwõtte jaama ühes kõwendaja aparaadiga, milline sisseseade umbes poole miljoni marga ümber maksma läheb. meil on aga ainult saatejaam millega kohalikke kõnesid ja kontserta üleanda wõime, kuna hoone ehituseks ja jaama ülesseadmiseks loodame raha saada kontsessionäärilt. Haapsalu raadiojaama aeg on wiimse wõimaluseni piiratud, sest tema töötab ilma wahetpidamata Saksa-Inglis ja Daanimaaga, wahetades maksulisi wälistelegramme ja waewalt on loota mingid üleandmist Haapsalu kaudu. Wõib olla wahest pühapäiwiti, kui tööd wähem on. Wastuwõtte aparaate on küll wõimalik kodumaal walmistada ja arwatawasti hakkab meie Tartu telefoni wabrik aparaate ehitama. Mis puutub aga walmistamisse koduste abinõudega, siis on lugu sellega samasugune kui kõigi füüsikaliste riistadega. Wõib küll midagi walmis teha, aga kui hea see wälja tuleb on ise asi, sest iga tööala nõuab teatud wilumust ja kogemusi. Pealegi arwan et koduste abinõudega walmistatud aparaadid, kui nad head peavad olema, mitte odawamad ei tule kui walmisostetud. Lõpuks tahaks Haridusministeeriumi tähelepanu just selle peale juhtida, et postiametkonna “ringhäälingu” jaam ennelõunat waba saab olema, kus teda wäga hästi wõiks ärakasutada pedagoogiliseks otstarbeks. Oleksin hea meelega nõus teiega isiklikult selle üle lähemalt läbirääkima, sest kiri weniks liig pikaks kõigi peensuste üleandmiseks. Lisan juurde paar broschüüri “Telefunkeni” aparaatide üle. Alati walmis Teie teenistuseks jään kõige austusega Ernst LaurmannHaapsalu Raadiojaama ülem.

Lisa 1: Telefunkeni pakkumine Haapsalu raadiojaama ehituse eel 1921.5. projekt. “Telefunken”; siin on meil ühe soliid vana ja laialt tuntud firmaga tegemist. Venemaal postiametkonnas olivad suuremalt jaolt kõik Telefunkeni jaamad. ja ilma-kuulus Naueni raadiojaam, mis ka Telefunkeni oma on, räägib juba ise oma ette. Ka pakkumine vastab kõigi tehniliste tingimistele, mis ette nähtud olivad. Telefunkeni jaam on nii sisse seatud, et nii hästi telegrafeerimine kui ka telefoneerimine ühesuguse jõuga sünnib, ehk küll telefoneerimist sama maa peale loota ei või kui telegrafeerimist, siiski 1000-1500 klm. on kindlustatud. Telefoneerimine on jaama juures sisse seatud, et võimalik saab olema linna telefoni aparaadiga, Haapsalu kaudu Berliini, Londoni ja Pariisiga kõneleda.

Koha peal Berliinis oli minul võimalik pakutavad jaama tegevuses näha, ühte Saksamaa postiametkonna raadiojaamas Königswusterhausenis ja teist Telefunkeni laboratooriumis, viimane valmistati Ungari postiametkonna tellimise peale. Kolmas sarnane jaam töötab juba hea eduga Praga linnas ja sellel jaamal olla juhtumisi olnud Ameerikaga otsekohest ühendust luua. Et nüüd järgnevate selle tüübiliste jaamade juures kõik esialgsed vead parandud, siis on loota, et pakutav jaam hea saab olema. Ka hind, mis ainult 387.880 SRM. üle 3 miljoni on, ei ole kohutav ja teeb kursi järele 16939400 Emk. Kõiki ülevalpool ettetoodud põhjusi ja andmeid kokkuvõttes, loen firma Telefunkeni pakkumise 10 kw. katood lampidega saatejaama kohta kõige kohasemaks ja loodan et selle valikuga hästi tabanud olen. Vanem tehnik Ernst Laurmann3.10.21

Lühilainesaatja käikulaskmisega 1935. a. ulatus jaama kutsung Haapsalu Radio ESA kõikide maailma meredel Eesti lipu all sõitnud laevadeni. Saatja oli määratud üldkasutatavaks otstarbeks. Raadiojaam kuulus Teedeministeeriumi Posti-, Telegraafi- ja Telefonivalitsusele. ta andis üle telegramme Stockholmi, Kopenhaagenisse, Berliini ja Londonisse. Kuna sel ajal Soomes ja Lätis suured raadiotelegraafi saatjad puudusid, siis anti ka nendest maadest Lääne-Euroopasse sihitatud telegrammid transiit-telegrammidena üle Haapsalu raadiosaatja.

Jüri Raudsepp, 2002. a.

Haapsalu raadiojaam alustas katsesaadetega 1923. a. kevadel ja avati ametlikult 8. jaanuaril 1924. Raadiojaama meeskond koosnes E. Laurmanni juhtimisel algul kahest kiirtöötelegrafistist ja kahest raadio-motoristist. Selle väikesearvulise meeskonnaga algas teguderohke ajajärk, mis kestis ühtekokku ligi 20 aastat. Haapsalu raadiojaamast kujunes peamine tuiksoon Eesti ja välisriikide vahelises sidepidamises. Siin astuti esimesed sammud Eesti rahvusliku ringhäälingu loomisel.

Talis Vare

19. sajandi I poolel lisandus “leiutatud asjade” nimekirja fotograafia. Vastavalt keemia ja füüsika arengule leiti järjest uusi mooduseid kuidas jäädvustada inimsilma poolt nähtavat maailma ka tulevaste põlvede jaoks. Tänapäevaks on esimesed katsetused selles vallas muutunud museaalseteks haruldusteks. Eestis asuvad fotoharuldused mitmetes muuseumides, nimetada võiks Tallinna Linnamuusemi, Tartu Ülikooli Ajaloomuuseumi, Kirjandusmuuseumi, Eesti Rahva Muuseumi, Meremuuseumi ja Järvamaa Muuseumi. Läänemaa Muuseum paistab silma aga sellepoolest, et siin asub teadaolevalt Eesti kõige mitmekülgsem fotoharulduste kogu. Kogusse kuuluvad dagerrotüüp vasel (tehtud 1862. aastal Narvas), ambrotüübid, koloreeritud diapositiiv koos teisele klaasile õlivärvidega maalitud kujutisega (kahe klaasi kokkusobitamisel saadi loomuliku näovärviga portree, mis klaaside paksuse tõttu eri tasapindadel asuvate kujutistega näib ruumilisena), ferrotüüp, millel on kujutatud kunstnik Ants Laikmaa ema neiuna. Lisaks neile on muuseumis naise portree, mis on tehtud arvatavasti nahale. Kahjuks on nende ligi poolteistsada aastat vanade harulduste kohta teada vähe. Me ei tea peamist — kes on autor. Eestis hakkas fotograafia levima pärast Krimmi sõda 1860-ndatel aastatel, kui lahkus Läänemerd blokeerinud inglaste-prantslaste laevastik ning fototarbeid sai vabalt sisse tuua. Esimesed andmed fotograafidest Haapsalus pärinevad enam kui saja aasta tagusest ajast — seega 19. sajandi lõpust, täpsemalt 1880-ndatest aastatest. Siis omas siin fotoateljeed Pärnust pärit P. Lanz. Ateljee asus Rüütli tänaval Schummeri majas (Rüütli ja Väike-Mere tn. nurgal). Esimestest pääsukestest võiks nimetada veel selliseid fotograafe nagu Th. Haack, kes oli tulnud Kuressaarest siia raamatukaupmehena ning kelle fotoateljee asus tollasel Lossi tänaval Grünthali majas (praeguse Kalda ja Lahe tn. nurgal, Kalda 6 aias). J. Tudma ning Hiiu Suuremõisast Haapsallu elama asunud Peeter Särglepa ateljeest pole kahjuks täpsemaid andmeid. Samast perioodist on teateid veel ühest siitkandist pärit fotograafist, kes ka üle-eestiliselt tuntuks sai. See mees oli V. (või A. v.) Krehmer. 1892. a. septembris toimus Tallinna Börsihoones Eesti I fotoamatööride näitus. Krehmer, kelle peamisteks huviobjektideks oli meri ja purjekad, paistis näitusel silma uudse fototehnilise võttega. Ta tegi “telefotogrammi” teel 3,5 km kauguselt pildi Haapsalu linnast. Tegu oli lihtsalt teleobjektiivi abil fotografeerimisega. Sellel näitusel hinnati tema tööd ka esimese auhinnaga. 19/20. saj. vahetuse Haapsalu fotograafidest on teada keegi J. Buschmann. Tema ateljee asukoht on aga teadmata. Suurimaks autoriteediks professionaalsete fotograafide hulgas oli enne I maailma-sõda Alex Jurich, kes oli oma tegevust alustanud õpipoisina Haapsalus Mikini ateljees Rüütli tänaval (arvatavasti samas majas, kus kunagi oli asunud P. Lanz’i ateljee), kus parandati ka fotoaparaate. Andekast õpilasest sai peagi ärijuht. Tema hilisemad saavutused on kõik seotud aga Tallinnaga. 1913. a. aadressraamatu järgi Haapsalus 3 registreeritud fotograafi — J. Grünthal, A. Tavast ja A. Vinnal. Eesti Vabariigi tekkega hakkasid siinsed fotograafid koonduma vastavatesse ühingutesse. 1919. a. mais asutatud Päevapildikunsti Ettevõtjate Ühisuse põhikirjale kirjutasid alla ka kaks juba eelpoolnimetatud Haapsalu meest — ühingu ajutise esimehena A. Jurich ja sekretärina A. Vinnal. Läänemaa fotograafid koondusid 1925. aastal Läänemaa Õpetajate Seminari Fotoringi ümber. Ringi instruktoriks oli pärastine tuntud kommunist Oskar Cher (kelle onu oli Haapsalus küllalt nimekas fotograaf Johannes Grünthal (hiljem eestistatud Kalda). Grünthali äri asus 1913. aastal Suurel Promenaadil Kelleri majas, 1915. aastal sama omaniku majas Suur-Mere tänaval. 1920-ndate aastate keskel aadressil Karja 27 (Eesti Panga hoone). Kümnendi lõpul avas ta äri aga juba omaenda majas Kalda 31. Lisaks Grünthalile töötasid edasi juba enne I maailmasõda alustanud A. Tavast, kelle ateljee asus Aleksandri 13 (Kaluri tn.) ning Jaan Vinnal aadressiga Poska tn. 22. Lisaks neile tegutses veel E. Virnhoff, kelle äri oli algselt Turuplatsil, hiljem Posti tn. 3. 1920-ndate aastate lõpus avab endises Grünthali fotoateljee ruumides (aadressil Karja 27) oma äri E. Maido ning alates 1930-te aastate algusest töötab seal oma ateljees Grünthali õpilane Lydia Taadler (Tarem). Lisaks eelpoolnimetatutele tegutsesid vähemal määral ka L. Veikmann (Ehte 5) ning 1930-ndate lõpul E. Neider (Neidre) aadressil Karja 18. 1930-ndatel on Haapsalus asunud ka fotoateljee “Modern” aadressiga Karja 10, mida pidas B. Veidenbaum.Saksa okupatsiooni ajal (1941-44) esinevad tolleagses ajakirjanduses vaid J. Kalda (Grünthal) ja E. Neidre nimed.

Talis Vare

“Haapsalu Tuletõrjemaja nurgakivi panekul 1935. aasta juulis müüriti koos tollaste ajalehtede ja rahaga nurga sisse ka ühe auväärse pritsimehe vunts. Pärast tseremooniat pööras see pritsimees sisse Kalda tänava nurgal asunud Priegnitzi juuksuriärisse ning laskis ka teise vuntsi maha ajada.” Nii mäletab pritsimaja avamist Leida Ehisalu, kelle isa Hermann Priegnitzile kuulus eelpoolnimetatud äri. 20. sajandi algul olnud Mängu tänaval majas nr. 2 asunud M. Kree Haapsalu ainuke juuksur. Tema juures õppis välja Hermann Priegnitz. Kree soovitanud tal minna juuksuriasjandust edasi õppima Peterburi, sest ainult sealt võis õpingute lõppedes saada dokumendi, mille alusel võis teisi koolitada. Nii sündiski ning hulk aastaid olnud Haapsalus vaid kaks juuksuriäri - Kree äri Mängu tänaval ning Priegnitzi äri Kalda tänaval. Nii mäletavad inimesed sajandialguse Haapsalu. Tolleaegse materjali järgi olnud aga vähemalt 1908. a. keegi J. Pawel Haapsalus juuksuriäri omanik. Kindel on see, et juuksuriärisid oli tollal vähe, alles 1930-ndatel aastatel tekkis neid juba rohkem. Pärast Kreed jätkas samal aadressil alates 1931. aastast juukselõikaja N. Sipelgas. 1931. aastast võtab aadressil Turuplats 4 kliente vastu juukselõikaja A. Vilu (pr. Vilu äri olnud üks väiksemaid omataoliste seas), kes juba järgmisel 1932. aastal teatab linnarahvale, et ta uuel aadressil - Karja 6 - “kestvaid lokke” valmistab. Samal aadressil asus hiljemalt 1934. aastast linna suurim juuksuriäri - Juuksetööstus “Ilo” (omanik K. Riipulk). Riipulga äri olnud jälle üks suuremaid. Suvel töötatud seal koguni kolmekesi. Karja tänaval oli veel teisigi juuksuriärisid. 1930-ndate aastate alguses tegutses aadressil Karja 9 J. Ambermanni juuksetööstus, hiljem kolis ta oma äri neli maja edasi - Karja 17. Minnes mööda tänavat edasi võis tolleaegne Haapsalu linnaelanik või külastaja peagi näha juba järgmist juuksuriäri silti. 1930-ndate algusest asus Posti 1 algul meeste, hiljem “Daamide juuksetööstus “Agi” ” (omanik R. Vähi). Kaks maja edasi - Posti 5 - asus Joh. ja H. Saal’i juuksetööstus. Julie Saal’ile kuulus samal tänaval (Posti 18) asunud juuksetööstus. Arvestades tolleaegset linnaelanike arvu (~4500) ning lisades sellele veel kuurordi külastajad on selge, et tööpuudust juuksuritel-habemeajajatel karta polnud, pigem vastupidi. Seetõttu sai näiteks kõrvuti majades läbi 1930-ndate aastate töötada nii H. Priegnitzi (asukohaga Kalda 1) kui M. Tammali juuksuriäri (Kalda 3), kus reklaami järgi otsustades kasutati juba ka elektriloki aparaati. Haapsalu juuksuriäri pidajatest võib veel nimetada Orjast (Orus) Kalevi tänaval, Kuremit Wiedemanni tänaval ja Angat Ehte tänaval. Kindlasti oli neid veel teisigi, kuid kindel on üks - pidevalt töötas linnas kümmekond juuksurit. Mõningase ettekujutuse linna juukselõikamise ja habemeajamise töötubade kohta annavad Haapsalu linnavolikogu poolt välja antud vastavad sundmäärused, mis nimetatud ettevõtete töös pidid reguleerima. Nende järgi pidid ärid tavalistel äripäevadel olema avatud kella 9-19-ni. Väga täpselt oli reglementeeritud lahtiolekuajad pühadel kella 9-17-ni pidid äride uksed olema lahti suurel laupäeval, suvistepühade laupäeval, jõululaupäeval ning vanal aastal (31. dets.). Kolmandal ülestõusmise pühal, kolmandal suvistepühal ning kolmandal jõulupühal pidid ärid olema avatud kella 10-14-ni. Hoopis suletud võisid nad olla vaid kõigil pühapäevadel, uuel aastal (1. jaan.), kolmekuninga päeval (6. jaan.), Suurel Reedel, ülestõusmispühade 1. ja 2. päeval, esimese mai pühal, ristipäeval (taevaminemise pühal), suvistepühade 1. ja 2. päeval, jaanipäeval ning jõulupühade 1. ja 2. päeval. Nagu näha, oli äripidajatele antud voli hoida oma töötuba küllalt paljudel päevadel kas osaliselt või täielikult suletud. Seevastu oli neil teistel päevadel käed-jalad tööd täis.

Milline nägi siis välja üks reeglitekohane ja tüüpiline juuksuriäri eestiaegses Haapsalus?
Esiteks pidi nähtaval kohal sissekäigu kõrval olema silt omaniku nimega. Töötoa ruumid pidid reeglina olema puhtad ja valged s. t., et ruumide laed ja seinad pidid olema valgeks värvitud või heleda tapeediga kaetud, põrandad korralikult värvitud või linoleumiga kaetud. kundede tarbeks määratud ruumides pidi peale tavaliste mööbli-esemete ja peegli olema veel riidevarn, vähemalt üks süljekauss, kinnine jooginõu keedetud veega, nähtaval kohal pidi olema kraaniga kätepesunõu puhta vee, seebi ja kuivatusrätikuga. Puhast pesu pidi hoitama ainult selleks otstarbeks kohandatud kapis või kastis. Sama kehtis kasutatud käterätikute ja muu pesu kohta. Juuksurilaual pidid tingimata olema sellised esemed nagu kinnine puhas klaaspurk puhastatud puuvilla e. vatiga, kinnine klaasnõu vähemalt 70 kraadise alkoholiga, pudel joogitinktuuriga juhuslike haavade jaoks ning kinnine klaasnõu maarjajääga. Näo pesemiseks pidi tarvitatama vaid puhtaid käte- ja salvrätikuid ning puhastatud puuvilla. Selleks tarbeks kummikäsnade e. ðvammide ja udusulest topside kasutamine oli keelatud. Juuksurite-habemeajajate käed pidid alati äärmiselt puhtad olema. Klientide vastaval nõudel olid nad aga kohustatud need veelkord üle pesema. Juuksurid ja habemeajajad pidid töö juures kandma valgest puuvillasest või linasest riidest puhtaid kuubesid, varrukatega põllesid või pintsakuid. Äripidajad ei tohtinud pidada ei nakkus- ega nahahaigusi. Samuti oli neil õigus keelduda teenindamast nimetatud haigeid. Töötoad tuli väga puhtad hoida - iga päev tuli ruume tuulutada, tolmu pühkida ja põrand märja lapiga üle pesta. Reeglitest kinnipidamist kontrollis politsei umbes kord kvartalis. Samuti kontrollis ta, et äri uksed õhtul kauem lahti poleks kui kella 7-ni. Igal juuksuril oli oma kindel klientuur. Kuna suviti käis juuksuris ka välismaalasi, pidid juuksurid oskama nii eesti, saksa kui vene keelt, natuke ka rootsi keelt. Tavaline soeng maksis 25 senti, koolipoistele oli see odavam - 15 senti. Habemeajamine maksis 15 senti. Tihti juhtus jootraha olema aga sama suur kui ametlik taks. Naistele tehti tavaliselt poldilokid. Juuksed keerati rulli peale, sellele pandi puuvillane lapp ümber ning siis pandi eelnevalt kuumaks aetud polt sinna korraks peale. Hiljem (1930-ndatel aastatel) tulid juba elektriloki aparaadid, elektriföönid ja elektrilised juukselõikusmasinad. Värvitud juustele elektri- ja poldilokke ei tehtud. Üldiselt värviti tollal juukseid harva. Üksikud “kangemad” naised lasksid endale ka poisipea lõigata. Ja ainult meestejuuksur võis õige poisipea lõigata. Meestel lõigati siilisoenguid nagu tänapäevalgi. Vanahärradel oli mood lasta pea habemenoaga paljaks ajada. Kliente jätkus pidevalt. Nädalalõppudel käis eriti palju inimesi. Ooteruumis olid ajakirjad ja ajalehed laua peal, samuti olid seinal või þurnaalides soengupildid. Lisaks juukse- ja habemelõikusele pidi meestejuuksur oskama parukaid ja kunsthabemeid teha. Kõik ðampoonid, palsamid, seebid, odekolonnid ja ligniinvatid telliti peamiselt U. Selja kaupluse kaudu. Tänu nendele toodetele oli nii ärides kui ka äriga külgnevates juuksuri eluruumides pidevalt spetsiifiline lõhn, mis imbus ka riietesse ja asjadesse. Leida Ehisalu mälestuste järgi ei kadunud lõhn ka Siberis, kuhu saatus viis nii nende pere kui ka paljud teised äripidajad.

    * 1994.95. õppeaastal õppis koolis 170 õpilast, neist pooled Haapsalu linnast ja Läänemaalt;
    * 1994.–95. õppeaastal töötas koolis 46 õpetajat-kasvatajat;
    * 35 aasta jooksul on koolis käinud, õppinud ja ravi saanud 1450 õpilast;
    * 35 aasta jooksul on kooli lõpetanud: põhikooli osa 430 ja keskkooli 189 õpilast, seega kokku 619 õpilast;
    * koolis oli 1994.–95. õppeaastal 16 klassikomplekti;
    * keskkooli on kuldmedaliga lõpetanud kolm õpilast, hõbemedali on saanud viis õpilast;
    * regulaarsed suhted välismaaga algasid 3. septembril 1990, mil Rootsi Haninge Lions Klubi tõi koolile ratastoole;
    * suhted Helsingi Ruskeasuo kooliga algasid 1991. aasta septembris.

Praegu teeme jõupingutusi, et lähiajal vastu võtta raskete liikumispuuetega ratastoolilapsi. See eeldab aga üsna põhjalikke ümberehitusi nendele lastele normaalsete elamis-ravi-õppimistingimuste loomiseks. Need tööd nõuavad väga palju raha. /---/

Meil on sõpruskool Lätimaal (Raiskumi sanatoorne kool) ja Leedus (Kaunase sanatoorne kool). Nendega oleme olnud sõprussuhetes kooli asutamisest peale. Kohtume nende koolide õpilaste ja pedagoogidega igal aastal sõbralikes spordiüritustes ja isetegevuses. Tiiu Laidre (enne teda Elisabeth Pauluse) juhendamisel mängitud õpilaste jõulunäidendid on tuntud ja tunnustust leidnud ka linna teiste koolide õpilaste seas.Tütarlaste käsitööõpetaja Helgi Milleri ja poeglaste tööõpetuse õpetaja Villu Baumanni juhendamisel tehtud õpilaste tööd on pikka aega leidnud suurt tunnustust maakonnas ja kogu Eestis, samuti Soomes, Bulgaarias, Indias, Hongkongis, Saksamaal jm.

Ligi 70% lõpetanuist (kas põhikooli või keskkooli lõpetanud) on oma haridusteed jätkanud kas keskkoolis, tehnikumis või kõrgkoolis. Ja paljud meie õpilased, kes on lõpetanud kõrgkooli, on juhtivatel kohtadel. Tunnustust on leidnud juristid Ain seppik ja Mare Aarsalu, raamatupidajad, lasteaiakasvatajad jt. Kabetamises oli meie kool omal ajal Eesti üks paremaid. Me võtsime osa tolleaegse Nõukogude Liidu noorte kabevõistlustest, kus suurt edu saavutas Piret Liiva-Kreitsberg, võtsime osa paljudest Eesti noortemeistrivõistlustest ning saavutasime esi- ja auhinnalisi kohti. Nendest tol ajal noortest kabetajatest on juba aastaid tagasi saanud Eesti parimad kabetajad. Eesti paljukordsed meistrid on Piret Liiva-Kreitsberg ja Hans Vaab rahvusvahelises kabes. meil on olnud rajooni tasemel noori sulgpallureid nagu Ants Raadla, Raivo Lekk jt.Silmapaistvaid tulemusi on saavutanud meie fotograafid. Me võtsime kolmel korral osa Eesti noorte fotokonkurssidest, kus saime võistkondlikult kolmanda, teise ja esimese koha. Esimese koha sai 1985. aastal Anne Ütsik oma fotode eest, kool sai aga esimesena väljapandud rändauhinna.

Kõikidele raskustele ja meie kooli mõningatele iseärasustele vaatamata elame, töötame ja õpime normaalselt. Kõigil õpetajatel on kõrgharidus, enamik on omal ajal käinud erikoolis töötamise kursustel, meil on neli logopeedi-defektoloogi, meie õpetajad võtavad agaralt osa kursustest ja seminaridest ning täiendavad end pidevalt. Meie õpilased, usume, õpivad nagu teisteski koolides — ühed paremini, teised halvemini. Nad teevad isetegevust ja harrastavad sporti, sest ka sport (kehakultuur) on meie koolis allutatud ravimise huvidele.Haige käe või jala, liigese pidev treenimine muudab selle aja jooksul tervemaks või päris terveks. Seega on sportlik tegevus meil muude raviviiside (mudaravi, füsioteraapia, massaaž, medikamentoosne ravi jm.) kõrval üks olulisemaid. Väga suure tähtsusega on kahtlemata ravivõimlemine.

Kooli asutamisdokumentidega määrati, et sanatoorne kool on põhiliselt normaalne kaheksaklassiline kool, kusjuures õppeaega pikendati ühe aasta võrra, sest meie lastel oli võrdlemisi suur ravikoormus ja see väsitas lapsi ning nad vajasid rohkem puhkust. Esimestel aastatel olid õpilased peaaegu täielikult poliomüeliidihaiged lapsed, 1960. a. oli neid lapsi 92%. Viimased kaks poliomüeliidivastane vaktsineerimine tegi sellele haigusele lõpu.Edasi hakkas kool vastu võtma neuroloogilisi lapsi — lapsed kaasasündinud või omandatud kesknärvisüsteemi kahjustustega (tserebraalparalüüs, kesknärvisüsteemi traumad ja infektsioonid, kaasasündinud arenguvead jm.). Teiseks ortopeediline kontingent — kaasasündinud või omandatud haigused.

Ehituse tõttu oli kogu koolihoov üles kaevatud, täis kraave ja mullahunnikuid. Haridusminister F. Eisen, kes külastas kooli paar nädalat enne koolitöö algust ja nägi koolihoovi kui ülesküntud uudismaad, lükkas kooli alguse nädala võrra edasi. Seega alustas sanatoorne kool oma eksisteerimist mitte 1., vaid 6. septembril 1960. Nädalaga sai kooli hoov pedagoogide ja teiste töötajate pingutava töö järel enam-vähem siledaks. Sageli tuli pedagoogidel lapsi kanda üle hoovi koolimajja ja seda teisele korrusele, sest esialgu puudusid sanitarid.Kõigi põhiehitustega jõuti lõpule 1964. aasta lõpuks, kui valmis seni ainuke uus hoone, saal-võimla. Kõik teised hooned pärinevad kas eelmise sajandi lõpust või selle sajandi algusest. Vanemad majad aga vajavad pidevat remonti, milleks tänapäeval puuduvad vahendid. Aga hooneid on palju — tervelt 15, neist kaheksa on ühendatud üle 200-meetrise koridorsüsteemiga, mis võimaldab lastel majast väljumata lahendada kõik oma probleemid.

Ehitusplaani koostamine oli omajagu raske. Kõigepealt ajaline küsimus. Kooli töötamise ajal ei saanud ehitajad luua endale normaalset töörinnet. Aga teist teed ei olnud: koolile oli maju kiiresti vaja. Ehitajail ja lastel tuli elada läbisegi, kumbki teineteist segamas. Kõikide vajalike ehitiste peale oli ette nähtud kolm aastat. Tegelikult jõudsid ehitused valmis alles viie aastaga. See oli raske aeg ratastoolide ja karkudega lastele.

Samal ajal leiti, et uut tüüpi kooli jaoks on vaja teha uusi hooneid ja ümberehitusi. Oli vaja katlamaja, korralikku kööki, laiendatud sööklat, üks maja oli vaja rekonstrueerida ravikorpuseks. Projekteerimisülesandeid hakkas lahendama haridusministeeriumi kapitaalehitusosakonna insener Enno Pohlak. Kogu selle raske ja keerukate probleemide lahendamise eesotsas seisis kooli asutajadirektor Voldemar Pihlau. Koos ehituste organiseerimisega hakkas Voldemar Pihlau kohe otsima uut tüüpi kooli loomise kogemusi küll Moskva, küll Läti Raiskumi samatüübilistest koolidest. Seal olid need koolid juba mõned aastad töötanud. Kogemusi sai, kuid palju tuli ise välja mõelda.

Eesti NSV Ministrite Nõukogu 1960. aasta 2. juuli määrusega asutati Haapsalu sanatoorne internaatkool. Käskkirja kooli avamiseks andis Eesti NSV haridusminister Ferdinand Eisen 30. juulil 1960. Nende kahe dokumendiga määrati kindlaks, et õppeasutus nimetusega Haapsalu Sanatoorne Internaatkool alustab tegevust 1. septembril 1960. a. endise Haapsalu erirežiimilise internaatkooli hoonete ja varade baasil. Endise kooli kasvandikud viidi üle Paliverre loodud erirežiimilisse internaatkooli, kus enne seda oli likvideeritud Palivere lastekodu. Lastekodu kasvandikud suunati Eesti teistesse lastekodudesse.Pärast vastuvõetud otsuseid käisid nii rajooni juhid kui haridusministeeriumi esindajad ja leidsid, et hooned ja ruumid põhiliselt rahuldavad vastloodud kooli nõudeid.

Tenno Sillaste, 1995. a.

Artikkel ilmus ajalehes Lääne Elu nr 57, 20. mail 1995.
Tenno Sillaste oli Haapsalu sanatoorse kooli õppealajuhataja.

1950ndate aastate teisel poolel ja veidi hiljem haaras Eesti lõuna- ja kagupoolseid ning muidki rajoone poliomüeliidi — lastehalvatuse — epideemia.
Epideemia haaras laialdaselt ka Venemaad, Lätit, Leedut ja teisi piirkondi. Lastehalvatuse tagajärjed olid paljudele lastele üpriski rasked. Vähesed tervenesid peaaegu täiesti, osal lastest jäid püsima vaevumärgatavad defektid, kuid osal olid kahjustused väga tõsised. Muist haigeid muutusid jalgade halvatuse tõttu liikumatuks. Osal olid halvatud üks jalg ja käsi või mõlemad käed ja jalad. Need lapsed vajasid tugevat järelravi. Vähemalt tollal ei olnud võimalik neile lastele ravi anda. Raskete halvatustega lastel oli raske või peaaegu võimatu koolis käia ja õpetust saada. Nimetatud asjaolud nõudsidki sanatoorse kooli toimimist. Haapsalus loodi kool seetõttu, et siin oli juba varem avatud lastesanatoorium lastehalvatust põdenud haigete laste järelraviks. Palju abi selleks osutas Tartu ülikooli professor Ernst Raudam.

Savinõusid kaunistati mitmesuguste, ka värviliste maalidega. Üldiselt jooni savinõudele ei treitud, ainult mõnda kausipartiid kaunistati ülaäärde treitud joontega. Linde ja loomi savinõudele ei maalitud. Isetegevuslik kunstnik maalis seda, milles ta käsi osav oli. Isetegevuslikuks kunstnikuks oli Edvin Võsa, kes oskas hästi maalida lillemustreid ja maastikke. Nõudis glasuuriti enne ahju panemist. Oli olemas glasuurimisveski, milles tehti segu.Tamverkide valduses oli Haapsalu savitööstus 1906.-1944. aastal Hiljem töötas see tööstuskombinaadi valduses 1944.-1961. a.

Pottsepakeder oli jalaga ringiaetav (nagu vokk), inimese rinna kõrgune ümmargune laud. Valmissegatud savikamakas asetati kedra peale ja meister voolis tema ees pöörlevast savitükist soovitud eseme. Ühe nõu treimiseks kulus 10–15 minutit. sangad ja tilad vormiti käte vahel. Oli ka käsikeder: käsitsi treiti kipsist šablooni järgi. Šabloone oli tohutult palju, kogu pööning oli neid täis. Nõusid põletati spetsiaalses savinõude põletamisahjus. Põletusahi asetses maja all ja oli 2´1,5 m põrandapinnaga ja 1,5 m kõrgune. Ahju köeti töökoja kojast, mis asus keldrikorrusel. Töötoast viis trepp alla ahju avause juurde (mis ei olnud küttekolle). Lõõride kaudu, mis olid ümber ahju, kuumenesid ahju sisemus ja elutoa vahel olev soemüür. Ühest ahjukütmisest oli kogu kahekordne elumaja soe. Enne kütmist müüriti kinni ahju see külg, kust potid sisse laaditi. Pärast kütmist müüriti küttekolle kinni. Korraga põletati 80–100 eset. Nõud laoti ahjupõrandale ja üksteise peale.Põletamine kestis kolm päeva, kuid ahi jahtus terve nädala ja alles siis sai nõud välja võtta.

Liiva segati savile hulka vastavalt sellele, mida sooviti teha. Keset õue oli seatud savisõtkumise masin ja seda aeti ringi hobuse jõul. Sauemasina kõrval seisev mees loopis labidaga vaheldumisi saue ja liiva ülalt sisse, vahetevahel ja vajadust mööda vett vahele visates. Segu vahekord oli teada: valmistati kas telliskive või potte. Telliskivisegu pidi olema parajalt vedel ja voolav, potisegu tehti kuivem. Hobuseajajaks olid harilikult lapsed. Eelmise päeva õhtul toodi keldrist 3-4 sauepalli tuppa soojenema. Järgmisel hommikul sõeluti liiva põrandale, et sau tallamisel kinni ei kleepuks. Nüüd võttis tallaja-mees jalad paljaks ja hakkas sauepalli liistakutena lahti tallama ja otsis seejuures, et segusse ei satuks kivikesi, puutükke ja muud, mis poti sisse sattuda ei tohtinud. Samuti muutus sau korduval tallamisel plastilisemaks ja ühtlasemaks. savitallamine oli abitöölise ülesanne. Ühe portsu savi segamine kestis ühe päeva. Savisegamine kogu tööstuse jaoks kestis terve septembrikuu.

Savi toodi Haapsalu linna idaservas asuvalt maa-alalt nn. Kopli pealt — praeguse Potissepa, Jalaka ja Haava tänava äärest. Liiva võeti oma suurelt krundilt. Sinna tekkinud suur süvend täideti hiljem prahiga. savivõtmise koht asus töökojast umbes 0,7 km kaugusel. Enne liiva tarvitamisele võtmist tehti proov: liiv kuumutati läbi, et kindlaks teha, kas ta ei sisalda paelisandeid, mis kuumutamisel lubjaks muutusid ja veega kokku puutudes paisusid ning poti või telliskivi kõlbmatuks muutsid. Savi kaevamist alustati pinnase eemaldamisest. õhukese mullakihi alt algas savikiht. Ülemised sauekihid olid rabedad, kuivad ja neid oli raske kaevata. Varsti muutus savi aga sinakashallikas toonis läikivaks sitkeks ühtlaseks seebitaoliseks massiks. Sau loobiti august välja käsitsi. Saueaugud kaevati sügavad, oma kaks ja pool meetrit, olenevalt kaevava mehe jõust ja osavusest savikamakaid välja loopida. Soojal ajal varuti savi talveks valmis. Suvel toodi mitukümmend hobusekoormat ega lastud seda õue kuivama jääda, vaid viidi keldrisse, kus savi väärtus laagerdumisel tõusis. Suvel pottsepatööd ei tehtud, ainult varuti materjali.Savivõtmise aeg ei olnud seotud mingite loodusnähtustega. Vihmase ilmaga ei võetud savi sellepärast, et savi oli siis väga libe.

Savi vedas ja sauesegamismasinat ajas ringi hobune. Krunt oli 4000 m² suur. Peeti ka lehma, sigu ja kanu. Loomadele osteti teravilja ja heinu, kartulit ja juurvilja kasvatati Tallinna mnt. krundil. Üks palgaline tööline elas maja teisel korrusel ja sõi perelauas. Teine tööline käis oma kodust linna servas. Olid veel õpipoisid. Töökoda asus eluruumidega ühes majas.Toodangut müüdi kodu ja ka laatadel. Haapsalu laatadel (4 korda aastas) müüs pereema kausse, lillepotte, kannusid, õllelähkreid, tuhatoose ja vaase.

Hilja Peep, 1991. a.

Artikkel ilmus ajalehes Läänlane, 13. augustil 1991
Hilja Peebu uurimus Jüri Tamverki savitööstusest on leidnud äramärkimist 33. etnograafilise ainese kogumise võistlusel

Haapsalus on olnud oma savitööstus, sest savi leiukohad on linna külje all ja ka linnast lõunas asuva Kiltsi asunduse lähistel nn. Sauetönkis. Suurim ja arenenuim savitööstus asus Haapsalu linnas Võnnu t. 29, kust said õppuse ka hilisemad Haapsalu pottseppmeistrid, kes selle järel rajasid oma isiklikud tööstused. Savitööstus Võnnu t. 29 kuulus Jüri Tamverkile (1870–1928), kes oli oma väljaõppe saanud Tallinnas. Ta rääkis puhast saksa ja vene keelt, kirjandust ja ajalugu. Abikaasa Leena (sünd. Roger) oli nooruses saksa keele koduõpetaja Helsinkis. Tema isa oli Raasiku mõisa sepp, kes määras tütrele suurema koguse kulda, millega ehitatigi savitööstus Haapsallu. Perekonnas oli 7 last, kes kõik töötasid isa käe all. Tütar Helene-Elisabet (1902–1961) lõpetas Tartu Ülikooli bioloogina ja tegutses Eesti veekogude uurijana, kõneles vabalt viit võõrkeelt. Ta oli abielus Tallinna raadiojaama ülema abiga ja perekond elas Nõmmel, kust nad 14. juunil 1941 küüditati Siberisse. Helene-Elisabet tuli tagasi Eestisse 1956. a. ja suri Haapsalus 1961. a. Tütar Ella-Elfriede (1903–1921) suri noorelt. Poeg — helilooja Johannes Gottfried Jüri p. Tamverk (1906–1988) — õppis LÜG-s ja läks gümnaasiumi lõpetamise järel Tallinna Konservatooriumi. Töötas Tallinna Muusikakoolis õpetajana ja tegeles heliloominguga. Tütar Salme-Erika Suharukova-Tamverk (1907) elab praegu Haapsalus oma isa majas [Nüüdseks küll meie seast lahkunud. – Ü.P]. Pärast isa surma 1928. a. juhatas ta tööstust ja oli perenaine, kuni nooremad vennad tööstuse üle võtsid, siis sai Salmest kantseleitöötaja. Pärast tööstuse natsionaliseerimist oli Salme raamatukogutöötaja ja seejärel koduloomuuseumi direktor. Abiellus 1947. a. Filip Suharukoviga ja abielu kestis 3 aastat. Poeg Rein-Adolf (1912–1943) lõpetas 9. klassi ja läks peenpottsepa tööd õppima Tallinna Freibergi tööstusesse. Freibergid küüditati ja edasi oli ta seal omal käel pottsepaks. Poeg Martin-Evald (1914–1943) läks Tartusse tööstuskaubanduskooli ja lõpetas selle, mille kõrval õppis Tartus ka peenpottsepa tööd ja juhtis seejärel Haapsalu savitööstust. Mobiliseeriti Punaarmeesse ja langes sõjas 1943. a. Jüri Tamverk töötas ise oma tööstuses, kuid käis ka mõisates ahjusid, pliitisid ja soeseinu ehitamas.

Haapsalu linna ja Lääne maakonna ühisapteek avab uksed 1. novembril 1926 Rootsituru äärse “St. Peterburgi” hotelli kõrval asuvas majas tollase aadressiga Turuplats 7. Samas majas asub praegugi Haapsalu linnale kuuluv Läänemaa apteek (praeguse aadressiga Karja 1).
Maja omanik oli endine linnapea Ulrich Selg, kes 4 aastat varem oli linna apteegi asutamise mõttega välja tulnud. Vahetult enne apteegi sissekolimist oli U. Selg lasknud olemasoleva ühekorruselise maja ümber ehitada (projekt 6. oktoobrist 1925). Ehituse tähtajaks määrati 31. detsember 1926. Pole teada, kas ja mis ulatuses tööd antud projekti järgi toimusid, sest juba 1926. aasta juunis valmib diplomeeritud insener-arhitekt E. Kreutzbergil ümberehitusprojekt, mille järgi hoone pidi tulema kahekorruseline, väliselt peaaegu selline, nagu ta praegu välja näeb. Täpne valmimisaeg on jällegi teadmata, kuid septembris 1929 teatab linna ehituskomisjon, et tööd on toimunud projekti kohaselt. Apteegi ja majaomaniku vahel sõlmiti esialgu 5 aastaks (1. august 1926 – 1. august 1931) üürileping 4 toa, köögi ja suure kahe poolega keldri ning pööningu apteegile kasutada andmiseks üüriga 75 krooni kuus. 1931. aastal sõlmiti uus üürileping (1. august 1931 – 1. august 1936) üüriga 85 krooni kuus, kusjuures majaomanik kohustub 1932. a. jooksul ehitama apteegi tarbeks puukuuri ning pööningule apteegi jaoks ühe eraldatud ruumi. Nähtavasti sõlmiti U. Selgi ning apteegi vahel ka uus leping (1936-41), kuid seda pole säilinud. Majaomanik laiendab maja veelgi – olemasoleva maja tagumisele küljele ehitab ta 1936-37. aastatel kahekordse elumaja ning kuuri (autogaraaži). Ehituskomisjon on maja sellisena 1938. aasta märtsis vastu võtnud. Sellises mahus on apteegimaja püsinud tänaseni. 1. novembrist 1926 asub apteek niisiis tööle.

Palgatakse personal, keda oli kokku 6 inimest (juhataja, juhataja abi, õpilane, kassapidaja, teenija ja arvestaja). Juhataja palk oli 16 000 marka kuus + 1 % läbimüügi (160 000 mk) pealt. Juhataja abi sai näiteks 9600 mk, suviti 10 000 mk kuus. 1928-29. aastal oli apteegi aastaeelarve ligi 10 000 krooni. Juhataja Martin Alaotsa vahetab peagi (15. maist 1927) välja proviisor Eduard Liiv, kes juhatab apteeki kuni selle reorganiseerimiseni 1940. aastal (töötas apteegi juhatajana kuni 8. augustini 1941). 1940. aastal seoses nõukogude võimu tulekuga riigistatakse ka apteek. Tervishoiu Rahvakomissariaadi käskkirjaga nr. 19 24. oktoobrist 1940 antakse korraldus üle võtta muuhulgas ka Haapsalu linna ja Lääne maakonna ühisapteek. Apteegi 14. sünnipäeval, s. o. 1. novembril 1940 kell 8 hommikul saabus apteeki Tervishoiu Rahvakomissariaadi volinik Helmi Ruubel, kes kutsus kokku apteegi töölised, teenijad ja juhataja ning teatas apteegi ülevõtmisest. Linnavalitsus volitas varade üleandmisaktile alla kirjutama abilinnapea asendajat Bernhard Krevaldi. Erinevate riigikordade vaheldumise ja reorganiseerimiste käigus on apteek küll erinevaid nimetusi kandnud (nt. Haapsalu linna apteek nr. 82, Haapsalu Ühisapteek, apteek nr 33, Haapsalu Rajooni Keskapteek, Läänemaa Keskapteek, Läänemaa Apteek), kuid ta on järjepidevalt samas majas töötanud kuni tänase päevani.

Talis Vare, 2003. a.

Vaevaline tee apteegini
Mõte Haapsalu linna oma apteegist, mis eraomandis olevate apteekidega konkureerida võiks, hakkas idanema juba 1920-ndate aastate alguses.
1922. a. 30./31. märtsil võttis Lääne maakonna nõukogu vastu põhimõttelise otsuse rajada Haapsallu maakonna apteek. Sarnase palvega pöördub maavalitsus maikuus ka Tervishoiu peavalitsuse poole, kust aga soovitatakse (juuni 1922) pöörduda vastava taotlusega Haapsalu linnavalitsuse poole, kellel oli eesõigus Haapsalus apteeki avada.
4. juulil 1922. a. toimub Haapsalu linnavolikogu erakorraline istung, kus otsustatakse maakonnavalitsuse palve apteek asutada tagasi lükata ning arvestades linnavalitsuse seisukohta – “linnal ise oma apteek asutada”, anda küsimus edasiseks arutamiseks linna tervishoiu-, majandus- ja eelarvekomisjonile.
15. augustil 1922. a. kogunesidki linna majandus-tervise- ja eelarvekomisjoni liikmed selleteemalisele nõupidamisele, kus linnapea Ulrich Selg (oli linnapea aastatel 1921-22) esines koosolijaile (nõupidamisel osalesid Täker, Hunnius, Blumfeld, Trompet, Mühlenkampf, Alver) kavaga linna apteek asutada. Ennustati, et apteegi rajamiseks läheks tarvis vähemalt 1 miljon marka, mida loodeti laenu võttes hankida. Uuest linna apteegist pidid linnakodanikud kui mitte rohkem, siis 10% hinnaalandust saama. Arutati ka võimalust linnale osta juba olemasolev ja tegutsev apteek (näiteks Hanseni apteek Jaani tänaval – praegune Vana Apteek). Linnavalitsust kohustati enne edasisi samme asja kohta veel täiendavat infot koguma.
Veel samal kuul esitabki linnavalitsus järelpärimised Rakverre ja Tartusse, et lähemalt uurida apteegi asutamise maksumust. Seejärel soikub apteegi rajamise mõte enam kui 2 aastaks. Võimalik, et uus linnavalitsus polnud asjast enam sedavõrd huvitatud.
Järgmine jälg apteegi rajamise teelt pärineb 12. detsembrist 1924, kui Tartu linnaapteegi pidaja proviisor Jaan Krüüdner (Küüner) palub Haapsalu linnavalitsuselt luba Haapsallu apteek rajada. Kolm nädalat hiljem saab ta vastuse, et sellist palvet ei rahuldata, kuna linnavalitsus lähemal ajal ise tahab apteeki avada.    

Sarnaseid soove Haapsallu apteek rajada või linna rentnikuks hakata tuli teisigi. 25. mail 1925 saadab Haapsalu linnavalitsus Tartusse proviisor Krüüdnerile kirja, kus pakutakse võimalust hakata linnaapteegi rentnikuks. Viimane ongi kohe nõus ning kevad-suvel jõutaksegi lepingute ettevalmistamiseni. 18. juulil esitab Krüüdner töö- ja teenistuslepingu projektid linnavalitsusele allakirjutamiseks.
Võiks arvata, et kohe-kohe järgneb sellele apteegi avamine, kuid ootamatult jääb asi venima. Nii peab Tartu proviisor mitmel korral ennast meelde tuletama ning vastust paluma, enne kui 23. oktoobril 1925 talle linnapea Leopold Grönberg vastab. Ta teatab, et Haapsalu linnavalitsus on oma esialgsest kavast apteek täielikult proviisori korraldusse anda loobunud ning kavatseb ikkagi ise apteegi sisse seada ning vastava personali palgata. Sama aasta sügisel uurib Haapsalu linnavalitsus laenu saamise võimalusi, et iseseisvalt apteek rajada. Pöördutakse Tervishoiu peavalitsuse ning AS Ephagi poole (Tallinna Farmaatsiatehase eelkäija) laenu saamiseks.
Samal ajal, kui käivad läbirääkimised laenusaamise üle AS-ga Ephag, pöördub linnavalitsus Haapsalu Ühise Haigekassa poole ettepanekuga ühisel jõul apteek avada. Alles siis kui Ephagi esindajad pöörduvad valmis laenulepingutega linnavalitsuse poole, teatab viimane et me praegu laenu ei tahagi, kuna Ühishaigekassaga läbirääkimised käivad. 1926. aasta jaanuaris määrab Haigekassa oma esindajateks Lemberi, Rebase ja Sõeri, kes pidid ühise apteegi asjus linnavalitsusega hakkama läbi rääkima. Esimeseks läbirääkimiste päevaks valiti 18. jaanuar 1926. Saadi ka vastav linnavolikogu heakskiit. Ei ole teada, mis täpselt juhtus, kuid 10 päeva hiljem otsustab Haapsalu linna volikogu pöörduda Lääne maakonnavalitsuse poole ettepanekuga asuda kolmandaks osanikuks apteegi asutamisel. Kindel on aga see, et seda tehti ilma senise partneriga konsulteerimata, sest kaks nädalat hiljem teatab Haigekassa sellistel tingimustel apteegi asutamisest loobumisest. Muuhulgas ei vajanud linnavalitsus enam ka AS Ephagi abistavat kätt, kuid teatada sellest unustati nagu paljudel eelmistel kordadelgi. Ometigi puututi rahaliste raskustega veel hiljemgi kokku.
Lääne maakonna nõukogu kinnitab 5. märtsil 1926. a. lepingu projekti, mille järgi (§ 1) otsustavad Haapsalu linn ja Lääne maakonna valitsus asutada ühiselt I järgu apteegi nime all “Haapsalu linna ja Lääne maakonna apteek”. Maikuus saadeti leping maakonnavalitsuse tervishoiuosakonna poolt linnavalitsusele. Allakirjutamisvalmis sai see alles 9. detsembriks 1926, mil sellele andsid allkirjad linnapea Grönberg ning 2 linnanõunikku, maakonnavalitsuse esimees Saar, 2 maakonnavalitsuse liiget ja sekretär. Apteegi algkapitaliks määrati selle lepinguga 1,2 miljonit marka võrdsetes osades. Valiti 6 liikmeline apteegi juhatus, moodustati 10 liikmeline nõukogu ning valiti 4 liikmeline revisjonikomisjon. Eeltöö oli nüüdseks tehtud, edasi tuli astuda reaalseid samme apteegi avamiseks. 26. mai 1926. aasta Päevalehes ilmub kuulutus, kus tähtajaga 1. juuni 1926 kuulutatakse välja konkurss apteegi juhataja leidmiseks. Saabub üle 10 avalduse üle terve Eesti sh. eelpool juba mainitud Tartu proviisor Krüüdneri oma. Valituks osutub keegi magistrikraadi omav Martin Alaots, kellest pole kahjuks rohkem informatsiooni, kui et ta Haapsalus on ka hambaarstiametit pidanud. 15. juulist võetakse ta igatahes apteegi juhataja palgale. Valmivad apteegi sisustuse (vitriinide) joonised ning taas üritab linnavalitsus puudujäävat raha leida. Kummaline on see, et augustis pöörduti laenusooviga 0,5 miljonile margale Haapsalu Ühise Haigekassa poole. Sealt tuleb kiire eitav vastus. Ometi edenevad sügisel avamise ettevalmistused omasoodu. Oktoobris muretsetakse sisustus ning ravimid. 29. oktoobril teostab Tervishoiu peavalitsus apteegiruumide ülevaatuse, mispeale lubabki apteegi avada.

Hävimast ja vandaali käe eest eemal hoida suudaks seni säilinud ausambaid vaid vastava initsiatiivi olemasolu. Pooleldi hävinud Pullapää ausambal tuleks silm peal hoida ning võimalusel taastada. Maailmas pole just palju linnu, kus on olnud kaks Aleksander III-le pühendatud mälestusmärki. See pole aga ainult siinsete vene kultuuriringkondade, vaid kogu linna asi.

Viimasena tuleb juttu mälestusmärgist, mis erineb eelpoolnimetatutest sellega, et ta on ainsana püsinud tänaseni terve. Kuigi nähtaval kohal seisev, on ta kindlasti paljudele kahe silma vahele jäänud. Kuna mälestusmärgi püstitamisest möödub sel aastal 80 aastat, on tema meeldetuletamine igati õigustatud. Posti tänava ääres Vana kalmistu värava vastas on suur rist, mis on püstitatud Vene meremeestele, kes olid Muhu väinas torpeedopaadiga 8. augustil 1916 miini otsa sõitnud. Tegu olnud Doni kasakate suur-tükiväes teeninud allohvitseridega. Kuulujutu järgi aga surnud venelased pärast denatureeritud piirituse joomist ühes Haapsalu pulmalauas.

Harmoonia-samba püstitajateks olnud pärimuse järgi kolm Napoleoni armee sakslasest sõdurit, kelle nimed olid Gottlieb Ernst, Joh. Friedrich Ratzler ja Holm. 1812. a. lõpul saabunud nad Haapsallu ning varsti ostis Ernst endale Valgevälja metsa maatüki, millele ehitati maja. maja aeda rajasid mehed hulgaliselt ausambaid, millest tuntuim on nn. Harmoonia — sõprusele pühendatud mälestusmärk. Sellise nime sai ausammas teksti järgi, mis oli samba ühel küljel.

Steh’ aller Welt zur Zierde da,
Du kleiner Ort -
Von Ernst gegründet, Harmonia

Peale kolmanda “musketäri” surma 1862. a. hakkas Harmoonia tasapisi unustusse vajuma ning aed rohtuma. Enne sõda oli maja Ratzleri sugulase August Plaestereri suvekodu olnud, kes õue hooldas ning sinna oma surnud onutütre auks veel lisaks ühe monumendi püstitas. Ümberkaudsed elanikud kutsusid, seda “Valgeks ingliks”, kuna kuju olnud valgeks lubjatud. Praeguseks on see täielikult hävinud. Harmoonia sammas püsis tervena veel vahetult peale Teist maailmasõda. Praeguseks ajaks pole sambast praktiliselt enam midagi järel. Paljud kaasaegsed pidasid neid kolme sakslast veidrikeks. Ometi suutsid need kolm sõpra ülistades ausambal sõprust anda oma väikese “veidrusega” linnaosale nime. “Harmoonia” kõrval esineb ka nimekuju “Harmoonium”. See tulnud sellest, et Plaesterer olnud suur muusikasõber ning kutsunud alatasa enda aeda esinejaid. 1931. või 1932. aastal tulnud talle külla isegi meeskoor “Liedertaffel” Saksamaalt.

Praeguse Vabadussõja ausamba kohal asus nn. Borki ausammas. See oli samuti pühendatud Aleksander III-le, kellel 17. oktoobril 1888. a. Borki küla juures Harkovi kubermangus toimunud rongiõnnetuses õnnestus ellu jääda. Õnnetuses sai 21 inimest surma ja 37 vigastada. Ka keisriperekonna vagun purunes, kuid Aleksander suutis jõudu kokku võttes hoida vagunilage sisse langemast. Borki-päeva tähistati tsaariajal riigipühana. Sambal oli tahvel kirjaga (eestikeelses tõlkes): “Keiser Aleksander III ja tema majesteetliku perekonna elu imelise pääsemise mälestuseks 17. okt. 1888”. Eesti Vabariigi algusaastail veeti monument lossiõuel olevasse vanasse viljaaita. Kui 1785. a. ehitatud ait lossiõue korrastamise käigus 1935. aastal lammutati, tõsteti monument lihtsalt õuele. Sambal puudus ikoon, mille ees kunagi oli põlenud küünal, samba otsas olev rist oli katki. Viimased teated sambast on 4. septembrist 1937, kui lossiõuel toimus põllumajandus- ja koduloonäitus. Siis oli samba ümber tehtud lilleklump; kohale, kus kunagi oli asetsenud rist, oli pandud lillepott. Hilisemad andmed sambast puuduvad.

Esmalt tuleb juttu ausambast, mille püstitamisest möödus just 105 aastat. 1894. a. suri Venemaa tsaar Aleksander III. Mõte tsaari mälestust ausambaga jäädvustada tekkis tollasel Eestimaa piirivalve brigaadi ülemal kindral-major vürst Jengalõševil. Kuna tsaar oli Haapsalut külastades armastanud Pullapääl käia (legendi järgi ka seal kartuleid küpsetada) ning et Pullapääl asus ka piirivalvekordon (hoone hävis 1944. a.), siis otsustatigi ausammas püstitada Pullapää neemikule. Ausamba avamise päevaks kuulutati 30. september 1895, mida on mitmes varasemas publikatsioonis ekslikult monumendi avamisdaatumiks peetud. Sel päeval lükati avamine aga ettenägematutel asjaoludel edasi. Lõpuks saadi organiseerimistööga niikaugele, et 25. jaanuaril 1896. aastal võidi sammas sisse õnnistada. Kolme kullatud kupliga monument oli valmistatud vasalemma marmorist vene-bütsantsi stiilis. Esiküljes olevas süvendis oli metallist reljeef, mis näitas tsaari lõkketule ääres kartuleid küpsetamas. Nišši ees oli latern. Sellest allpool oli seletava kirjaga tahvel. Mälestussamba latern ja tahvlid lõhuti 1917. a. revolutsiooni käigus. Samba põhiosa on rikutuna säilinud tänaseni.

Talis Vare

Rääkides Haapsalu linna hävinud monumentidest tulevad esmalt meelde Roman Haavamägi skulptuurid Promenaadil. Alljärgnevalt tuleb aga juttu teistest Haapsalu linna monumentidest, mis tänaseks on osaliselt või täielikult hävinenud või unustatud.

Haapsalu õigeusu kogudust on teeninud järgmised hingekarjased:

pr. Joann Tihomirov 1.2.1836-1850
pr. Aleksei  Moltsanov 25.3.1850-1854
pr. Pavel Svitkin 17.5.1854-11.5.1857
pr. Vladimir Tihonravov 11.5.1857-1865
pr. Vassili Kamenev  30.10.1865-31.12.1873
pr. Karp Tiisik 31.1.1874-14.1.1879
pr. Aleksander Mutovozov 31.12.1878-1880
pr. Nikolai Poletajev 4.7.1880-21.4.1888
pr. Nikolai Leisman 5.5.1888-7.9.1896
pr. Peeter Sõrkovski 7.9.1896-20.5.1898
pr. Aleksander Beþanitski 22.6.1898-1907
pr. Dimitri Dubkovski 21.12.1907-20.8.1918
pr. Joann Jaanus 1918-1.2.1919
pr. Karp Eberling 1.2.1919-13.4.1919
pr. Karp Ustav 13.4.1919-8.11.1920
pr. Dimitri Dubkovski 10.1.1921-28.3.1923
pr. Jakob Mutt (surn. 2.5.1948 Rootsis) 21.8.1923-sept.1944
pr. Joann Männik 12.8.1928-13.12.1934
pr. Julius Niinemets 1.10.1944-11.5.1946
pr. Joann Meltsaar  13.9.1946-26.2.1948
pr. Vjatðeslav Jakobs 8.2.1948-1951
pr. Aleksander Tarkmees 1.10.1951-15.9.1956
pr. Theodor Bleive 15.9.1956-20.6.1962
pr. Vladimir Kaseküli 20.6.1962-1.7.1964
pr. Konstantin Kaus 1.7.1964 kuni kiriku sulgemiseni

Kiriku taasavamisest alates teenisid:

pr. Aleksander Sarapik 7.4.1996-24.8.1997
pr. Jüri Ilves 24.8.1997-1.9.2002
pr. Mattias Palli 1.9.2002-1.8.2004
pr. Jüri Ilves alates 2.8.2004

Koguduses teeninud diakonid:

Nikolai Utkin 25.1.1858-22.8.1874
Andrei Liik 24.3.1891-15.6.1896
Andrei Jürisson 1.7.1896-27.11.1932
Platon (Jüri)Ilves 7.4.1996-24.8.1997

Pärast ümberkolimist püha Aleksander Nevski kirikusse teenisid kogudust:

pr. Konstantin Kaus 1964-1966
pr. Feliks Remberg 1.9.1966-13.6.1971

Edasisel perioodil ei olnud kogudusel alalist preestrit. Teenisid üpr. Nikolai Pärl, üpr. Joann Ümarik, üpr. Peeter Rahmanin, pr. Anton Aleksandrov, praost üpr. Viktor Lind, üpr. Julius Niinemets. Alates 21.08.1972 teenis üpr. Emmanuel Kirss, kes jäi esipreestriks kuni 1991. a. Alates 15.09.1983 määrati üpr. E.Kirss ka Tallinna Issanda Muutmise peakiriku esipreestriks. Perioodil 1983—1991 abistasid pr. Vladimir von Berens, pr. Nikander ja pr. Antoni. Alates 1991. amäärati Haapsalu kogudust teenima pr. Juvenalius Kaarma, kes teenis Aleksander Nevski kogudust kuni 2001 suveni, mil koguduse preestriks määrati preester Daniel Lepisk.

Preester Jüri Ilves, 2002. a.

Haapsalu õigeusu kogudus asutati 1836. a, 21. juulil Maria Magdaleena auks. Pühitsejateks olid (väidetavalt - toim. Ü. Paras) Sankt-Peterburi metropoliit Nikanor, Moskva metropoliit Filaret, Riia ülempiiskop Platon ja Tallinna piiskop Kristofor, suurvürstinna Maria Aleksandrovna juuresolekul. Kirik on ristikujuline, läänepool asuva kellatorni ja kooripealsega. Hoone on paekivist, seest ja väljast krohvitud, mille võlvitud keskosale toetub kaheksatahulise leek-kiivriga haritorn. Tornis on kaheksa akent, mis valgustavad palvesaali. Kellatornil on püramiidjas kaheksatahuline kiiver, milles on neli aknaava. 1924. a seati Maria-Magdaleena kirikusse elekter ja 1929 tehti põhjalik siseremont. Neeva Aleksandri auks. Kirikut külastasid ja tegid annetusi paljud tolleaegsed vene kroonitud pead, ülikud ja kultuuritegelased, kes Haapsalus suvitasid. Teiste hulgas annetas kirikule ikoone ning toetas rahaliselt Aleksei Vekšin, kesabistas ka Haapsalu püha Aleksander Nevski kiriku ehitamist Haapsalu Vanale kalmistule. C. Kreegi koolitee. Koolihoone ei ole säilinud. See hävis II maailmasõja ajal. Kuni 1962. a kasutati kalmistukirik. Hoone jäi kaheks aastaks kasutuseta. Vältimaks kiriku rüüstamist viidi kiriku sisustus peakirikus Promenaadil. 1964. a augustis tuli korraldus . Kogudusele pakuti võimalust kasutada teenistuspaigana kalmistukirikut. Selle kohta sõlmiti vastav leping ning ümberkolimine toimus 1964. a augustis-septembris. Kuna kirik oli kahe tühjaltoleku aasta jooksul kannatada saanud, teostati kiirelt siseremont. Tühjaksjäänud Maria-Magdaleena kirikut kasutas linn laoruumina. Koguduse arhiiv (dokumentatsioon, kirikuraamatud jne) hävitati 1980.-90. aastatel. Pärast EAÕK registreerimist Siseministeeriumis 1993. a tekkis olukord, mil osa EAÕK kogudusi soovis taastada õigusjärgset EAÕK-d Konstantinoopoli patriarhaadi kanoonilises alluvuses. Nende hulgas ka osa Haapsalu koguduse liikmetest. Selle tulemusena toimus koguduse kahestumine, millest Moskva Patriarhaadile alluv kogudus jätkas teenimist Haapsalu Vanal kalmistul asuvas Neeva Aleksandri kirikus. Konstantinoopoli alluvust soovinud kogudus alustas 1995. a teenimist Maria-Magdaleena kirikus. Promenaadil asuv Maria-Magdaleena kirik anti 1985. a Haapsalu Linna Täitevkomitee otsusega Seitsmenda Päeva Adventistide Haapsalu koguduse kasutusse, kes kiriku remontisid. Omandireformi seaduse kohaselt tagastati kirik 1995. a ajaloolisele omanikule — EAÕK Maria-Magdaleena kogudusele. Alates 1995. a teenis kaks kogudust ühe katuse all. Adventkogudus pidas oma viimase jumalateenistuse 31. augustil 2001. a.

1923. a. kevadel otsustati restorani laiendada ning ehitati veel ühele praamile saal. Nüüd juba poole suurem “Veneetsia” pukseeriti Suure Promenaadi äärde. Kuursaali juurest viis külastajaid ujuvasse restorani paadimees. Restoranis korraldati tantsuõhtuid ning töötas kabaree. Kõigest hoolimata ei tõusnud ettevõttest tulu, pigem vastupidi. Suurte võlgade tõttu laskis restoranipidaja enne sügist jalga. Ei täitnud põhjamaade “Veneetsia” ärimeeste taskuid, vaid - nagu mainis tolleaegne ajakirjandus “… sünnitas haigeid päid ning tühjendas taskuid”.     

Kahest praamist koosnevat “Veneetsiat” kujutava piltpostkaardi taga, mis on 1923. a. septembri lõpul Haapsalust Tallinna saadetud, seisab tekst: “Se on Hapsalu vee peal uiuv kabare “Vinetsia” mis pankroti jäi, ei ole enam kuulda seda ilus muusika kõla mis kostis õhtul. 19.IX 23.” Pankrottiläinud omaniku Madis Hollmanni varandus müüdi ära kahel oktoobrikuus toimunud oksjonil.

Viimaseks hooajaks jäi 1924. aasta, kui “Veneetsia” uuendatud juhtkonnaga veelkord lahele toodi, kuid jalgu see äri enam alla ei saanud.

1925. a. kevadel polnud enam mõtet “Veneetsiat” merele viia ning ta jäigi suveks sadama juurde. Siis hakkasid restorani vastu huvi tundma Tallinna ärimehed, kellel oli plaan see Piritale transportida.

16. augustil saabus üks Balti Päästeseltsi aurik Haapsalu Vanasse Sadamasse, võttis ühe osa restoranist enda järele ning pukseeris Piritale. Üks Piritale asumise tingimustest oli see, et ärimehed süvendavad teatud kohast Pirita jõge. Teadmata põhjustel polnud seda aga tehtud ning praam kästud jõelt ära viia. Kuigi uutel omanikel oli “Veneetsiaga” uues kohas probleeme, saadeti siiski aurik “Ingeborg” Haapsallu kõrtsi teist poolt ära tooma. 24. augustil 1925 jõudis “Ingeborg” Haapsalust tagasi Tallinna aga tühjalt. Pool “Veneetsiast” oli Osmussaare ja Paldiski vahel ümber läinud ning lagunenud, nii et vrakk lõpuks Nõva randa jõudis ning rannameestele reheahju rännanud küttematerjalina rõõmu tegi.

Kas pool “Veneetsiat” Pirital tööle hakkas ning milline oli ta edasine saatus, on hetkel teadmata, ent Madis Hollmann sellega ei leppinud, et teda “Veneetsia” hävimises süüdistati. 1925. aasta novembris oli asi arutusel isegi Tartus Riigikohtus, kuid otsus jäi siiski muutmata. 12. märtsil 1931 kustutati Haapsalu linnavalitsuse erakorralisel koosolekul surnud M. Hollmanni lootusetu võlg, mis ulatus 993 kroonini. Mingit varandust tal järele jäänud polnud.

Oli 1922. aasta varakevad, kui tollal Haapsalus tegutsenud ärimehed tulid mõttele teha restoran, mis keset vett ujuks. Mõte sai teoks suvel, kui ühele vanale praamile ehitati puhvetiruum koos joogisaaliga. Esialgu Uuemõisa juures lahel asunud praam-restoranile anti nimeks “Veneetsia”, kuna vee peale ehitatuna sarnanes ta tõesti mingil määral tolle kuulsa Itaalia kaubalinnaga. Ent kliente, kes paatidel oleks restorani aerutanud, jäi oodatust vähemaks ning restorani omanikud kauplesid kahjudega. Sügise saabudes viidi “Veneetsia” Vanasse Sadamasse talvekorterisse.

Talis Vare

Aegade jooksul on Haapsalu linn ehtinud end võõraste maade ja linnade nimedega. Meenutame kasvõi Rootsi turgu, Saksa, Jerusalemma ning Pariisi tänavaid, Aafrika randa ja samanimelist diskoteeki; St. Peterburgi võõrastemaja ja restorani; Viiburi ja Ateena kohvikut ning Vietnamiks ja Kongoks kutsutud õllekaid. Mõni aeg tagasi oli linna serval ka Palermo nimeline lõbustusasutus. Kuigi enamusel eelpoolnimetatud kohtadel pole endale nime andnud paikadega nii otsest seost kui Kiltsi teel, Tallinna või Lihula maanteel, on nimesaamisel neil kõigil oma lugu. Järgnevalt olgu toodud Haapsalus lühikest aega eksisteerinud restoran “Veneetsia” lugu.

Haapsalus oli 1920-30-tel aastatel küllalt palju erinevaid kohvikuid ja kondiitriärisid. Mõned neist tegutsesid vaid paar aastat, kuid paljud kohad võitsid aastakümnete jooksul endale kindla külastajaskonna. Tuntumatest võib nimetada Valdmanni kohvikut Karja tänaval, kohvik “Ateena” ja “Café promenade” Promenaadil, Ed. Jansoni pagari- ja kondiitriäri Kalda tänaval, “Viiburi” kohvikut Viieristil, restorani “Kuursaal” ja Dietrichi kohvikut Ehte tänaval. Omanäoline oli aastatel 1922-24 Tagalahel olnud ujuvrestoran “Eesti Veneetsia”. Tugeva konkurentsi tingimustes pidid kohvikud suurt tähelepanu pöörama toodete ning ka teeninduse kvaliteedile. Mäletatakse, et nii Valdmannil kui Dietrichil maksnud kook 10 senti, Valdmannil olnud kook suurem, Dietrichil jälle natuke parem. Saiad olnud jälle Valdmannil maitsvamad. Kohvikud võistlesid võimalikult laiema sortimendi eest. Teenindus pidi igal pool olema viisakas, sest “kunde” sõna oli seaduseks. Dietrichi kohvikus pakuti kolme erineval viisil valmistatud kohvi: Viini kohv (vahukoorega), Varssavi kohvi (koos piimaga keedetud) ja Moca-kohvi. Kohvi kõrvale toodi alati väikese klaasiga vett. Jookidest sai veel tellida morssi, limonaadi, teed, kakaod ja kuuma šokolaadi. Alkoholi müügil polnud, küll võis kohvikus suitsetada. Selleks oli igal laual tuhatoos. Kooke ja muud magusat oli igale maitsele - moorapead, lehetaigna õunakoogid, liivataigna rabarberi- või õunakoogid, millel oli peal paks vahukoore želee, võisaiad, korvikesed želeega, kreemikoogid, jäätis ja mitmesugused tordid. Lisaks küpsised, kompvekid ja martsipan. Toodud loetelu on vaid tühine osa tollal pakutust. Jõuludeks tehti kohvikus pipar-kooke, Lihavõtteks rosina, pähkli või šokolaadi pašat. Mäletatakse, et Jõuludeks oli välja pandud üllatuskotid, kust viljaterade seest sai teatud tasu eest endale väikese kingituse õngitseda. Külastajate ligitõmbamiseks oli kohvikus ka mänguautomaat. Kohvi nautides võis samal ajal lugeda kõiki suuremaid eesti-, saksa- ja rootsikeelseid ajalehti, mis olid omapärase pulkkinnitusega seina külge kinnitatud. Kuurordielu tingis ka selle, et kohviku ettekandjad pidid neid “kolme kohalikku keelt” vabalt valdama. Lisaks maiustustele sai ärist kaasa osta tavalist leiba, saia jms. Kaup pakiti alati valge paberi sisse. Dietrichi pagariärile oli omane, et pakk seoti nii, et ostja sai sõlme sisse peidetud väikesest puupulgast mugavalt kinni hoida. Kohviku õuel oli lisaks pagaritöökodadele ja aitadele nn. laube - jasmiinide, pirni- ja õunapuudega ümbritsetud koht, kus laua taga kohvi juues sai personal vabal ajal hinge tõmmata. Personali hulka kuulusid läbi aegade aga ka kohviku omanikud, kes pagarite, kondiitrite, müüjate või ettekandjatena kaasa lõid. Arvata võib, et see oli kohviku edu üheks põhjuseks.

Dietrichi suguvõsale kuulus maja kuni I maailmasõjani 1914. a. Pole teada, kas kohvik I maailmasõja päevil töötas, kuid arvata võib, et sõja tõttu kiratsenud kuurordielu mõjutas negatiivselt ka kohvikuid. Krunt oli 1914. aastal läinud V. Hunniusele. 1921. aastast on teada, et seal majas tegutses Mihhail Tihhonovi pagariäri. Hiljemalt 1920. aastate keskel jätkas kohvik tööd Eduard Simsoni kohviku nime all. Simson oli linnas küllalt mõjukal positsioonil — 1927. aastast linnavolinik, 1929-38 linnanõunik ja linnapea asetäitja, 1938. aastast oli ta abilinnapea ja aastatel 1941-42 ka linnapea. Simsonite maja oli otse üle tänava, aadressiga Ehte 8. Ed. Simson pidas kohvikut kuni 1932. aastani, mil selle võttis üle tema õde Helene, kes oli abiellunud P. Dietrichiga. Nii sai kohvik tagasi Dietrichite nime. 1937. aastal andis Helene Dietrich kohvikupidamise üle oma lastele ning siitpeale võttis külastajaid uksel vastu silt “Pagari- ja kondiitriäri. Kohvik. P. ja B. Dietrich”. Pauli ja Benita kohvik tegutses täie jõuga kuni 1940. aastani, mil kohvik laastati ja nõukogude võim omanikud küüditas. Saksa okupatsiooni ajal pidas kohvikut Pauli naine Frieda, kuid kohviku hiilgeaeg oli alanud sõja tõttu jäänud siiski 1930-ndatesse aastatesse.

1908. aastal avab samas kohas kohviku Paul Dietrich. Dietrichid olid Haapsallu tulnud 1870-ndatel aastatel koos Poolast ja Sileesiast tulnud esimeste instrumentaalmuusika tegijatega. Sileesiast saabusid siia ka Dietrichid, et suvitushooajal endale mänguga elatist teenida. Sügisel muusikud lahkusid, kuid oli neid, kellele Haapsalu meeldima hakkas ning kes otsustasid jääda. Nii otsustas ka pasunakooris mänginud pagar Dietrich. Selle sajandi algul avab Paul Dietrich kohviku ja kondiitriäri esmalt Viieristil (praeguses Veterinaarapteegi majas), 1908. aastal ka Ehte tänaval, millise krundi omandab ta 1910. aastal.

Talis Vare

1794. aastal alustas pagarist raehärra H. Dittmann kivimaja ehitust, millest mitmete ümberehituste tulemusena on saanud maja praeguse aadressiga Ehte tn. 5. Selles Haapsalu ühes vanemas kivist elumajas tegutses juba vähemalt 1895. aastast “L. Fristrau kohvik ja kondiitriäri”. Fristraule, kes oli muuhulgas tsaariõukonna varustajaks ja kondiitriks Aleksander III siinviibimise ajal, kuulus maja 1877.-1910. aastani.

Taasiseseisvunud Eestis tuli majandusraskuste kiuste hakata ümber korraldama senist riiklikku tervishoidu. 1990ndate algul alustati Haapsalu mudaravi traditsioonide taastamisega. 1994. a. kevadel asus tegutsema uuenenud sanatoorium “Laine”, endise Bergfeldti ravila krundile tekkis samanimeline väike mudaravila, Paralepa mändide alla ehitati ravi- ja puhkekompleks “Fra Mare”. Haapsalu on teavitanud end kui kuurortlinn ning jätkab seda arenguteed.

Pärast maailmasõja lõppu ja Eesti okupeerimist korraldati sanatoorne tegevus ümber Nõukogude seaduste järgi, kus Haapsalu sanatooriumi patsientidest moodustasid enamuse mujalt Nõukogude Liidust saabunud ravialused. Sanatoorium “Laine” peahooneks jäi Sadama t. äärne maja, milllele lisandusid magamiskorpused mitmel pool linnas. 1970ndatel kerkis ka uusehitusi – mudaravila ja polikliinik. 1986.–1987. a. valmis Viigi kaldal söökla ja magamiskorpus, millele pidi järgnema veel kaks magamiskorpust.

Pärast I maailmasõja lõppemist asuti Haapsalu mudaravilate korrastamisele, majutusvõimaluste laiendamisele ja linna üldilme parandamisele. Propaganda suunati kodumaiste ja välismaiste, eelkõige naaberriikide suvitajate ahvatlemisele. 1930ndateks oli Haapsalu end mudakuurordina teadvustanud, kuigi Pärnu oli tõusnud Eesti esikuurordiks. Edukalt töötasid mõlemad mudaravilad, võimaldades hooajal anda päevas kokku kuni 600 vanni. 1938. a. valmis suur moodne sanatooriumihoone Sadama t. ääres, kindral Laidoneri nim. Eesti Punase Risti sanatoorium. Ravialustest moodustasid enamuse Eesti elanikud, välismaalastest olid esikohal soomlased ja rootslased.

Dr. Karl Arthur Hunnius jätkas oma isa tööd nii mudaravi kui linna puhkekeskkonna loomisel. Suvitajate arv tõusis paarituhande elanikuga Haapsalu kohta tuntavalt: 1845.a. suvitas ca 300 sissesõitnut, 1850. a. — ca 950, 1859. a. — ca 2000, 1881 . a. — 3000. Kuurort jõudis oma kõrgpunkti 20. saj. algul, mil oli rajatud raudteeühendus Tallinna ja Peterburi vahel.

Mõlemad mudaravilad vahetasid korduvalt omanikke ja elasid läbi mitmeid laiendamisi ja moderniseerimisi (vanemat ravilat tuntakse Bergfeldti mudaravila ja teist Dr. Arroneti mudaravila nime all).Rahalisi vahendeid selleks laekus suvitajatelt-patsientidelt, kes enamuses pärinesid Peterburi rikka aadelkonna ja Vene keiserliku õukonna hulgast. Näit. 1859. a. subsideeris keiser Aleksander II, kes koos perekonnaga võttis siin vanne, Bergfeldti mudaravilat 1200 rublaga. Teises ravilas olid ehitatud mõned eriti elegantsed võõraste- ja vannitoad võõrustamaks Aleksander III ja ta lähikondseid. Tänutäheks teenete eest omistati dr. Hunniusele mitmeid riiklikke tiitleid ja aadliseisus.

Positiivsed tulemused julgustasid jätkama ning 1825. a. ehitati dr. Hunniuse initsiatiivil Haapsalu Eeslahe kaldale väike mudaravila. Peatselt asuti seda laiendama ning 1845. a. valmis juba teine ravila Tagalahe äärde. See oli märksa suurem ja tollaseid olusid arvestades märkimisväärsete mugavustega.

Asta Veenpere

Haapsalu kuurordit peetakse Eesti vanimaks ühtejärge tegutsenud mudaraviasutuseks. Suuri teeneid eesti mudaravi arendamisel omas Haapsalus tegutsenud kreisiarst dr. Carl Abraham Hunnius (1797–1851). Kohalikke elanikke ravides puutus noor arst kokku omapärase rahvameditsiini võttega: mitmed patsiendid vannitasid soojas meremudas oma reumavaludes käsi-jalgu ja ütlesid sellest leevendust saavat. Dr. Hunnius lasi uurida meremuda keemilist koostist ning katsetades oma sugulaste ja invaliidide-ravialuste peal hakkas välja töötama mudaravi metoodikat.

Eriti tihendas Haapsalu-Peterburi sidemeid regulaarne aurulaevaühenduse sisseseadmine 1845. a. Rongiliiklus Haapsalu-Keila liinil avati novembris 1905. a. See tähendas, et need, kes kartsid merehaigeks jääda, said nüüd rongiga Haapsallu sõita liinil Peterburg-Tallinn-Keila-Haapsalu.

Haapsalus on suvitanud paljud kuulsad peterburglased. Nendest väärivad kindlasti esiletõstmist: · Maailmakuulus vene helilooja Pjotr Tšaikovski. Oli Haapsalus 1867. a. suvel. Siin valmis osa tema esimesest ooperist “Vojevood” ja instrumentaalpalade tsükkel “Mälestusi Haapsalust”. · Maailmakuulus vene maali- ja teatrikunstnik Nikolai Roerich. Viibis Haapsalus kahel korral: 1880. ja 1910. a. Viimasest külaskäigust pärinevad tuntud teosed “Merede taga on suured maad” ja “Varjaagi motiiv”. · Maailmakuulus vene mullateadlane, geoloog ja geograaf Vassili Dokušajev. Viibis 1881. a. Haapsalus ja ekspeditsioonil Haapsalu ümbruses. · Vene riigitegelane, kes etendas eriti silmapaistvat osa Vene välispoliitika juhina kogu Aleksander II valitsusaja kestel Aleksander Gortšakov on tõenäoliselt just Haapsalus 1798. a. sündinud.

Haapsalus on käinud Vene keisrid alates Peterburi linna rajajast Peeter I (1715), 1804. a. külastas Haapsalut Aleksander I. Kõige enam on viibinud Haapsalus Aleksander II (1852, 1856, 1857, 1859). Aleksander III viibis siin 1871 ja 1880. Samal aastal ka tema poeg, tulevane keiser Nikolai II.

Ülla Paras

Peterburiga on Haapsalul püsivad ja iidsed sidemed. 1882. aastast on Peterburis ka Haapsalu-nimeline tänav , sest 19. sajandi teisel poolel peeti Haapsalut “esimeseks põhjakuurordiks Venemaal”, ja nagu Venemaa Meditsiininõukogu tollal oma otsuses teatas: “…ravimiskohana on Haapsalul mitte ainult kohalik, vaid ülevenemaaline tähtsus”.

Margus Pihelgas, Haapsalu 8-kl. kooli VIII klassi õpilane. Töörahva Lipp,16.05.1987.

1837. aasta 28. novembril avati Haapsalus esimene eesti õppekeelega kool, sest 2/3 linna elanikest oldi eestlased ja 1/3 sakslased. Koolimõtte algataja oli dr. Carl Hunnius (linnanõunik) koos paruniproua D. V. v. Ungern-Sternbergi ja parun C.v. Dellinghauseniga. Eesti kooli asutamine ei läinud sekeldusteta ja olenes suuresti sakslaste heast tahtest.

Kool oli määratud vaesematele eesti lastele. Nimekirjas oli 16 poissi ja 8 tüdrukut, kellest avapäeval oli kohal 9 õpilast.

Esimeseks õpetajaks kutsuti Johannes Peterson Paldiskilinnast, kes oli oma kohal kuni 1892. aastani ning lahkus haiguse tõttu. Tema asemele tuli tütar Berta Peterson. Viimase juhtimisel töötas kool kuni 1917. aastani.

Algul tegutseti Kooli tänavas majas nr. 6, 1739. aastal ehitatud koolimajas. See oli juba nii vana maja, et saksakeelne linna tütarlastekool ei julgenud seal enam töötada, kartes hoone varisemist.

1845. aastal osteti koolile Lafevre'i pärijate maja ühes suure krundiga Ehte tänavas nr. 14, mis ehtiati 1847. aastal linnapea Bergfeldti juhtimisel ümber. Ometi ei lahendanud see olukorda ja 1853. aastal alustati uue koolimaja ehitamist, milles oli ette nähtud üks koolituba ja tuba koos köögiga õpetajale.

Pärast dr. Carl Hunniuse surma 1851. aastal kinnitati kooli asjaajajaks dr. Karl Hunnius juunior. Rahvahariduse ministeeriumi nõusolekul lülitati kool 1852. aastal erakoolide võrku.

1855. aastal nimetati kool asutaja Carl Hunniuse auks "Carl-Stiftiks" (Karli kooliks).

Ehte tänava maju kasutati koolimajadena kuni 1. aprillini 1936, mil nad lammutati ja asuti linnavalitsuse poolt uue algkoolihoone ehitamisele. Uus hoone valmis jaanuaris 1938. Samades ruumides töötas ka Haapsalu Linna Täienduskool (asutatud 1928).

Kooli eesmärgiks oli asutada vaba kool eestlastele, et kasvatada tublisid inimesi, kes jääksid truuks oma vanemate elukutsele, säilitaksid seda ega püüaks kõrgemale.

Kool oli määratud eeskätt linlastele. Kui õpilasi oli alla kahekümne, võeti vastu ka maalapsi, kusjuures kolmel esimesel aastal oli õpetus tasuta vaid kahekümnele vaesemale lapsele.

Üldse oli ette nähtud 30 õpilast, kui aga mõned tahtsid kauem õppida, siis võis arvu suurendada veel 10 võrra.

Õppeained olid piiblilugu, katekismus, lugemine, kirjutamine, arvutamine, laulmine. Edaspidi kavatseti avada ka tööklass, kus õpetataks kudumist, õmblemist, pesemist, nõelumist, korvipunumist, aiandust.

Ametlik kooliastumine toimus igal esimesel poolaastal. Õppetöö algas kell üheksa, välja arvatud pühad ja pühapäevad. Vaesemad lapsed said tasuta lõunat.

Kui laste käitumine oli halb, visati nad koolist välja. Heade õpilaste eest hoolitseti ka pärast kooli lõpetamist.

18. märtsil 1839. aastal käis proovimistel 36 last. Vaatamata sellele, et õpilaste vanus ulatus kuni 16. eluaastani, ei olnud neil mingeid eelteadmisi Esimesed saavutused veerandi aasta pärast: lapsed suutsid juba vaikselt istuda.

Teisel poolaastal jagati kool kaheks, et parandada õpetuse taset. Õppetöö toimus kell 9-12 ja 14-16, kokku 26 nädalatundi. Õppetöö algas ning lõppes laulu ja palvega.

Tunniplaan oli järgmine:
1. tund — katekismus;
2. tund — ½ kirjutamine, ½ lugemine;
3. tund — tahvlilt arvutamine;
4. tund — õigekiri ja kooris lugemine;
5. tund — piblilugu ja kirjutamine.

Tüdrukutel oli kolmapäeval ja laupäeval pärast lõunat 2-5 tundi käsitööd. Neile õpetati sukakudumist ja õmblemist ning teisi naiste käsitöid.

Aasta keskmine õpilaste arv oli 30-40, aga viimastel aastatel kasvas see arv 50-60-ni. Üldse (s.o. 23 aasta jooksul asutamisest alates) õppis koolis 405 last vanusega 7-16 aastat, neist 187 poissi ja 218 tüdrukut.

Kool sai sissetulekuid korterite väljaüürimisest, samuti oli sissetulekuks peamiselt suvel korraldatud loterii jääk (puhastulu). Peale selle kingiti koolile rukist, kartulit, lõnga ja linast riiet, millest valmistati särke ja sukki vaestele lastele ja jõulukinke.

Koolmeister sai oma töö eest algul 400 rubla, rukist, kartuleid, 5 sülda küttepuid ja prii korteri. Edaspidi anti juurde veel 5 sülda kasepuid, mille eest koolmeistri ema pidi hoolitsema laste puhtuse ja korra eest. 1845. aastal anti täiendavalt veel 150 rubla ja kartuleid, mille eest õpetajaproua andis tütarlastele käsitöötunde.

Väljaminekuks olid maksud linnale ja kirikule, korstnapühkijale, pesunaisele. Maksta tuli samuti liiva, luudade ja remondi eest.

Eestikeelne algkool, mis tuntud ka nn. Petersoni koolina, töötas 1918. aastani. Sellest koolist võrsus kaks uut kooli, nimelt linna I ja linna II algkool. Need töötasid kuni üheks linna algkooliks liitmiseni 1937. aasta esimesest augustist arvates.
Sõjajärgsetel aastatel töötasid selles hoones Haapsalu Pedagoogiline Kool (1945-1956), Haapsalu II Keskkool (1956-1964) ja 1964. aastal alustas seal tööd Haapsalu 8-kl Kool. (Praegu asub hoones Haapsalu Linna Algkool. — toim. Ü. Paras)

Kalev Jaago, 1995. a.

Haapsalu tuntumaid maju asub Rootsiturul Ehte tn 4. See tagasihoidliku välimusega vana maja on läbi aegade olnud väärtusliku sisuga. Maja ise on ehitatud 1872. a. pastoraadiks, vana lammutatud pastoraadihoone kohale (Haapsalu kirikukroonika 1849-1940. Hps 1999, lk. 67. Pastoraadi nime kasutatakse antud artiklis selle kitsamas tähenduses — kirikumõisa peahoone, s.t pastori elumaja.).
1940. a. pastoraat natsionaliseeriti ja siin asusid mitmed ametiasutused (m.h haridusosakond). Viimastest jättis raamatukogu haapsallaste meelde kõige väärtuslikuma jälje.

Lähemalt tahaks tutvustada siinse kinnistu ajalugu kuni pastoraadi valmimiseni. Teatavasti oli Haapsalu pärast Põhjasõda ja katku nagu teisedki Eesti linnad viletsas seisukorras. Enne sõda pakutud elanike arvust (630-830) surid pooled katku ja veerand põgenes linnast. Paljud majad jäid tühjaks, lagunesid või põlesid maha. Sarnane saatus on olnud ka kinnistul, kus praegu asub meie loo kangelane. Oletavasti esineb nimetatud kinnistu kirjalikes allikates esimest korda 1658. a. linnaelanike nimekirjas, kus märgitakse tühjade kruntide all väikest krunti, mis kuulub Martensite maja juurde (EAA, F.992, n.1, s.2411). 1686. a.mainitakse Martensi maja ja aeda seoses Albert Ledeburi pärijate omavahelise tüliga (EAA, f 992, n 1, s 1183. Albrecht Ledebur (+1632) oli arvatavasti Haapsalu esimese rootsiagse bürgermeistri Albert L. poeg. Tema tütar Sophia Ledebur oli abielus Piirsalu mõisa pandipidaja Claus Martensiga (+1649 ja maetud Haapsalu toomkirikusse). Nende poeg Reinhold Martens (1633-1695, maetud Haapsalu toomkirikusse) oli Kuijõe mõisa rentnik ja Haapsalu lossikohtu assessor 1670-90. Clausi vend Reinhold oli Haapsalu raehärra 1643-49. Martensite nime võib kohata ka praegu Piirsalu kiriku vitraažidel). Reinhold Martens kaitses Haapsalu rae ees oma omandiõigust kinnistul asunud majale ja aiale. 1771. a. omandas Fromhold von Knorring Reinhold Martensi minijalt ja teistelt pärijatelt selle kinnistu, mis selleks ajaks oli juba 50 aastat tühjalt hoonestamata seisnud. Hoonestamata krunte kasutasid linnakodanikud juurviljaaedadena ning kahtlemata risustasid hoonestamata krundid linna ilmet. Nähtavasti oleks see krunt seisnud veel sama tühjalt Martensite käes, kui mitte poleks tulnud Katariina II ukaasi, millega tühjalt seisvad krundid tuli hoonestada ning kui krundiomanik seda ei suutnud, siis pidid nad krundi müüma sellele, kes suutis ehitada. Juhul, kui krundiomanik, kes linnas ei elanud, end rae juures ei registreerinud, pidi krunt minema rae kätte ja sealt edasi müügiks. See ukaas ja ka majanduse kasv põhjustasid Eesti linnades suure ehitusbuumi, mille käigus ehitajad oma võimeid sageli üle hindasid. Tekkis suur kisklemine kinnisvaraturul. Ka kõnesolev krunt sattus intriigide keerisesse.
Haapsalu pastor Jonas Carlblom (Jonas Carlblom (1725-1784) — Haapsalu pastor 1773-1783) pidi linna tööle tulles elama mitmel pool üürikorterites, muu hulgas eelmise pastori Glöckneri lese majas (vana apteek). Aktiivse inimesena hakkas Carlblom taotlema uue pastoraadi ehitamist. Ta korraldas tõelise ajaloolise uurimuse, et tõestada pastoraadihoone vajalikkust. Tänu tema väljakirjutustele teame, et 1593. a. oli nii linnakiriku pastoril kui ka lossikiriku pastoril oma maja, mille ehituskulud oli maksnud kirik. 1641-1643 ehitati koguduse rahadest uus ja uhke pastoraat, mis kahjuks 1646. a. äikesega maha põles. Uut pastoraati ei jõutud ehitada. Tühi krunt kingiti kindral-major Aderkas’ile, et ta selle uuesti hoonestaks (EAA, f 1239, n 1, s 7. Fabian von Aderkas (1619-1683) — kindral-major, Salajõe mõisnik).

Kus asus see rootsiaegne pastoraat?
Et vastata sellele küsimusele, tuli põhjalikult süüvida Aderkas’ide genealoogiasse ja uurida nende pärandidokumente. Selgus, et see nn. Salajõe-Penijõe Aderkas’ide liin ei müünud oma Haapsalusse ehitatud kivimaja kuni jätkus selle liini meesisikuid. Toimus küll pidev maja väljapantimine, kuna raha oli vaja ja ise pidevalt Haapsalus ei elatud. Viimane sellest liinist põlvnev Aderkas (Fabian Johann von Aderkas (1760-1724) — oberst-leitnant, Sipa ja Penijõe mõisnik, eelnimetatu oli tema vaarisa isa.) omas Haapsalus kivimaja, mida on juba kerge seostada Jaani tänaval asuva nn loomakliiniku majaga. Tagasi pöördudes uue pastoraadi ehitamise juurde peab nentima, et asjaolude teistsugusel kujunemisel oleks see võidud ehitada lossi territooriumile või hoopis Ehte tänavale praeguse kooli kohale. Ometi kujunes kõige soodsamaks variandiks osta endine Martensite krunt. Raad oli Knorringit kõvasti töödelnud, hirmutades teda seadustega, et mittekodanikuna ei või Knorring linnas üldse krunti omada ja et kuna ta lasi krundil üle aasta tühjana seista, peaks see nüüd hoopis linnale langema. Asi lahenes ja pehmeksräägitud Knorring müüs 1775. a. terve kvartali, mis jäi tolleaegsete tänavanimede järgi Vene (Vene tänava nimi oli Ehte tänaval, kuna kahel pool Martensite krunti asusid Vene sõjaväe staabimajad ning praeguse kino juures asuvas pargis vene kirik.), Mängu, Suure-Rannavärava (Suur-Rannavärava tänava nimi oli Suur-Mere tänaval endise linnamüüri värava järgi) ja Pime (Pime tänav on tänaselt linnaplaanilt kadunud. Tänav algas pastoraadi läänenurgast ja kulges poolkaarena üle Suur-Mere ja Väike-Mere tänavate kuni Linda (Saksa) tänavani) tänavate vahele, 20 rubla eest Jonas Carlblomile. Magus kesklinna krunt oli käes, kuid ehitamine alles ees. Suured lootused olid korjandustel, kuid 1775. a. korjanduse tulemus Eestimaa kihelkondades oli 25,15 rubla. Kõige rohkem laekus Kullamaa kihelkonnast — 3,93 rubla (EAA, f 1239, n 1, s 7). Sellest oli muidugi vähe, kui arvestada, et üksi tisler Fischerile tuli töö eest uste, akende ja treppide eest tasuda 100 rubla. Hädaga tuli hakata müüma kirikumõisale kuuluvaid talupoegi. 1776. a. alguses müüdi Ahli külast ära 10 taluperet ja saadi selle eest 985 rubla, millest kirikukonvent lubas pastoraadi ehituseks 600 rubla (Samas, l 286p). Seega sai pastoraat ikkagi ehitatud. Pastoraat püsis pastori elumajana peaaegu 100 aastat. 1870. aastaks oli maja nii hõredaks muutunud, et talvel seal enam elada ei saanud. 1871. aastal arutati mitmel kirikukonvendil elavalt uue pastoraadi ehitamist. Ehitamine usaldati ehitusmeister Johann Bergile 4000 rubla eest. Sise- ja välisviimistluse eest pidi konvent välja käima veel 1000 rubla. Aprillis 1872 alustati vana maja lammutamist ja juba 17. novembril võis pastor Max von Hörschelmann uude majja sisse kolida. Pastori arvates oli tema uus maja üks kaunemaid linnas (Haapsalu kirikukroonika, lk 67). Tänapäevaks on maja kaotanud oma originaalsuse. Säilinud on ehituskehand, kuid toad, küttekolded ja katus on ümber ehitatud. Asendatud on ka uksed ja aknad ning voodrilauad, kui pastoraadi vaim hõljub ikka veel kohapeal. Pastoraat on tagastatud kirikule ja välja renditud.

Pastoraadi eellugu
1658 — nimetatud kinnistu esimest korda kirjalikes allikates
1686 — Albert Ledeburi pärijate omavaheline tüli
1771 — kinnistu omanikuks saab Frombold von Knorring
1775 — Eestimaal koguti pastoraadi ehitamiseks 25.15 rubla
1777 — ehitati pastoraat

Kalev Jaago on Eesti Ajalooarhiivi arhivaar.
Artikkel on esmakordselt ilmunud ajalehes Lääne Elu, 17. oktoober 1995, nr 120

Kalev Jaago, 1992. a.

Ilmus ajalehes Lääne Elu, 1. veebruar 1992, nr 9 (145)

Võõra riigi sõjavägi peremehetseb meie riigis. Kas sellises olukorras leidub lohutust ja väljapääsu? Järgnevalt vaatleme, kuidas 18. sajandi Haapsalu kodanikud talusid Vene sõjaväe iket, kuidas nad selle paratamatusega leppisid või vastupidi, leppida ei tahtnud. Võib-olla saame meiegi tänapäeval tolleaegseid kogemusi kasutada.

Rootsi aja lõpul kanti Haapsalu kindluste nimekirjast maha. Haapsalus polnud ka mingit suuremat garnisoni, isegi Põhjasõja päevil mitte. Linn hakkas just eelmistest sõdadest kosuma, kui puhkes

Põjasõda (1700-1721)
Sõjaga kaasnevad alati haigused ja nälg, mis Haapsalut mõjutasid tunduvalt enam kui otsesed sõjasündmused. Nimeliselt on teada 304 Haapsalu elaniku nimed, kes surid 1710.-1711. a. katkuepideemiasse.

1710. a. suvel pärast Pärnu vallutamist marssisid katkust puretud Haapsallu kindral Rudolf Baueri juhitud Vene üksused. Mingit vastupanu nad Haapsalus ei leidnud. Möödaminnes rüüstati lossikirikut ja söödeti hobustele kõik linnarahva heinavarud, siis mindi edasi Tallinna piirama. Haapsalu kirikuhärra ei jäänud aga laastatud kirikusse käsi laiutama, vaid võttis kindral Baueriga, kes oli ka ise luterlane, ühendust ja nõudis varastatud kirikuriistade tagastamist ja süüdlaste karistamist. Ja tõepoolest, kirikuriistad tagastati. Sel puhul kirjutas kirikuõpetaja kroonikaraamatusse pika ja ülistava tiraadi "üliauliku" kindrali ülistuseks.

1711. a., kui kindral Rudolf Felix Bauer Haapsalus peatus, kutsus raehärra Fuhrlohn teda oma pojale Haapsalu jaoks ebahariliku nime "Rudolf Felix" — see tähendab tõlkes "Kuulus Õnnelik". Kahjuks ei saanud lapsest ei kuulsust ega õnneseent, sest ta suri paariaastasena.

1714. a. saatsid Haapsalu linnakodanikud Tallinnas resideerivale sõjalaevastikule 40 ankrut õlut, s.t. mitu ankrut ühe kodaniku kohta.

1715. a. külastas Haapsalut

Peeter I
Ta otsis soodsat sõjasadama kohta. Haapsalus sattus talle "giidiks" tollane kohtufoogt Johan Jencken, kes jättis Peetrile nii hea mulje, et talle ja ta järglastele anti õlle- ja viinakeetmise privileeg. Peetrile sai ka selgeks, et Haapsalu madalasse lahte sadam ei sobi. Peeter asutas seejärel Paldiski sõjasadama, mis teeb siiani Eestimaale peavalu. Ometi ei pääsenud Haapsalu sõjaväest. Terve sajandi kestel saabus ikka mõni Kaasani või Tobolski rügement, et Haapsalus talvituda. Sellest ajast pärineb ka tuletõrje platsi vanem nimetus — Troi plats ja mets. Sellel platsil korraldasid rügemendid oma õppusi ja paraade.

Eesti Ajalooarhiivis säilitatakse sellest ajast masendavaid dokumente, kus on näha kõik need negatiivsed kõrvalmõjud, mis käivad koos sõjaväega.

Majutusnimekirjadest näeb, et iga linnakodanik pidi majutama oma kodus 5–30 sõjaväelast, kes olid pererahvale mitte ainult tüliks, vaid sageli ka eluohtlikud. Näiteks: 1727. a. oli vaja 25 majja laiali jaotada 135 rügemendi staabiga seotud inimest, sõdurid ise peatusid ümbruskonna mõisates. 1743. a. pidi 50 majja mahtuma 159 sõjaväelast. 1757. al pidi 38 linnakodanikku oma kodudesse mahutama 350 sõjaväelast. Aeg-ajalt pidi majutuskohustust kandma ka pastorilesed ja aadlikud, kes muidu olid sellest kohustusest priid.
Majutamisega tegeles eraldi üks raehärra, keda kutsutigi korterihärraks.

(Teatavasti oli 18. saj. keskel Haapsalu raes peale bürgermeistri ja kohtufoogti veel korterihärra, aktsiisihärra, tulehärra ja ehitushärra amet.) Korterihärra amet oli raske ja vaenutekitav. Tavaliselt anti see amet kõige nooremale raehärrale. Säilinud on rohkesti kohtuprotokolle, mis kirjeldavad, kuidas linnakodanikud püüdsid kavalusega majutuskohustusest vabaneda, kuid korterihärra oli valmis lukustatud uksi lõhkuma ja veel ehitamisjärgus majja majutama. Majad olid tollal aga väikesed, kahe- kuni neljatoalised. Enamik maju oli puust ja kütta sai vaid mõnda tuba. Levisid mustus ja kõikvõimalikud putukad.

18. saj. polnud linnast eemal paiknevaid kasarmuid. Esialgu ehitasid jõukamad linnakodanikud oma kruntidele nn. häärberid ehk üürimajad, mis võtsid põhilise majutuskoorma endale. Nii hoidsid mitmed kodanikud oma tütarde süütust ja abikaasade au. Kuid kokkuvõttes oli moraalitaseme langus suur. Seda näeb 17. ja 18. saj. sünnimeetrika võrdlemisel. Nn. hooralaste arv on eriti suur 18. saj. I poolel.

rootsi aeg               hooralaste %
1656-1667              3%
1668-1687              1%
1688-1709              7%

vene aeg
1711-1732              9%
1733-1753              1,5%
1754-1774              8%

tänapäev (1991)      36,8 %       

Kirikuraamatusse kanti abieluvälise lapse sünd näiteks selliselt:

1716. a. sündisid hooralastena kaksikud Liso ja Mari – ema Toppo Anno, kes on ka varem hooranud; isa on üks venelane, kelle nime teab vaid jumal.
1720. a. sündis hooralaps Jürge – ema on hoor Wolber Hiiumaalt, kes peatub kodanik Wieckhoffi juures, isa on venelane. 1752. a. sündis hooralaps Ingel – ema Ingel; isa vene soldat Ivan.

Sõjavägi — see tähendab ka suuri tulekahjusid. Võõrsilt tulnud inimesed ei tundnud kohalikke tuleohutuseeskirju. Näiteks 1728. a. puhkes suur tulekahju Hertzogi majas Jaani tänava ääres, kus tegutses rügemendi kirik. Tuli levis. 13 maja põles tuhaks. Vana turuplatsi ümbrus muutus suureks lagedaks väljakuks (Lossiplats), mille endist hoonestustihedust pole siiani taastatud.
1756. a. ehitas kaupmees ja raehärra Otto Jencken oma krundile Ehte tänava äärde vene kiriku rügemendi tarbeks.

Tööd reklaamis ta kui mälestusmärki oma isa ja Peeter I kohtumisele, kuid tegelikult tahtis ta seeläbi majutuskohustusest vabaneda. Kuid oodatud kergenduse asemel saavutas ta vastupidise tulemuse. Puukirik osutus tuleohtlikuks nii Jenckeni enda kui ta naabrite majadele. Kuigi põhimõte — ehitada vaenlasele kirik, et tast vabaneda — on ju väga ilus, lausa Gandhi vägivallatu vastupanu laadne ja tänapäevalgi kasutamist väärt.

Juramentum Civium

Ich N.N. lobe und schwere hiem zu Gott und seinen H. Evangelio. Nachdem ich hiere vor einen Mittbürger auff und Hochgräffl. Exell. Unsere Landsherren, Euren Erbaren Rath und sämptlichen Gerichte trew und gehorsamb seyn. Dieselben vorm eine gebührliche Obrigkeit da zu sie mir von Gott verordnet, in allen Ehren und würden halten, des Städtleins bestes und frommen wissen, schaden und nachtheil hindern. Alles was ich sehe, spüre und vermercke, der hohen Obrigkeit, E. E. Rath, Stadt und gemeine zu werden getrewlich warnen, hindern helffen und zu erkennen geben und alles dass thue und lassen, was Einem Ehrliebenden Bürger anstehen und gebuhren will, So wahr mir Gott und sein Heiliges Evangelium helffen soll.

(EAA 992-1-2385, l. 96)

Haapsalu kodanikeraamat / Hapsaler Bürgerbuch 1496-1797. Koostanud Kalev Jaago. Eesti Ajalooarhiivi Toimetised 5(12). Tartu, 1999. Lisa 1, lk 153.    

Bürger Eidt, Einem Erbahrn Rahtte zwliestende.

Ich N.N. Lobe und schwere hiemit zu Godt und seinem heiligen Evangelio: Nachdrinne Ich hie vor einen Mitbürger auf und angenommen, Ich zw lederzeit … Einem Erbarn Rahtte und semptlichem gerichte getrew und gehorsemb sein will, dieselbe vorm eine gepurliche Ouericheit dahzw sie mein von godt verordnet in Allen Ehren und wirden halten, des Stadleins bestes und frommen wissen, schaden und Nachtiel hindern. Alles wab Ich sihe, spuere und vermercke der stadt, Einem Erbarn Rahtte und gemeine zwwidern getrewlich warnen, hindern helpfen und zwerkennen geben, und alles das thun und lassen, was Einem Ehrliebenden Bürger enstehen und gebüren wolle. So wahr mich godt helpfe und sein heiliges Evangelion.

(EAA 992-1-1, l. 7p.)

1636. aastal peeti Haapsalus viimane nõiaprotsess. Nõidumises süüdistati ühte Kastininal elavat naist, Kai Kruuskoppi. Arvati, et Kai käib mustaks kassiks moondununa naabri sahvrist toitu varastamas. Ühel päeval visanud ta kassi puuhaluga ning samal päeval hakanud Kai lonkama. Kai juttu selle kohta, et jalg jäi hoopis rannakivide vahele, ei uskunud keegi. Kai ennast nõidumises süüdi ei tunnistanud ja nii pidi ta läbi tegema veeproovi. Sadamasillal seisvale Kaile sidus timukas köie ümber ja lükkas naise vette. Veeproovi vaatama kogunenud linnarahvas ootas — kas nõiaks peetu vajub põhja või jääb pinnale. Usuti, et kui inimene põhja vajub, siis on ta süütu. Kui ta aga pinnale hulpima jääb, siis on tegemist nõiaga, keda aitavad pinnal püsida kurjad jõud. Kui Kai vette lükati, ei vajunudki naine põhja, vaid jäi veepinnale hulpima. Põhjuse selleks andis timukas ise, kes veeprooviks liiga lühikese köie võttis ja nüüd ise Kaid veepeal hoidis. Rahvas ja kohtumõistjad olid aga kindlad, et naisele tulid appi kurjad jõud ning et Kai Kruuskop on nõid, kes tuleb karistuseks tuleriidal põletada. Haapsalu hukkamispaik Võllamägi asus seal, kus tänapäeval on Sireli tänav. Tol ajal kehtis aga selline seadus, et kõik kohtuotsused pidi enne täide viimist kinnitama kohalik härra. Haapsalus kuulus sel ajal Jakob De la Gardie’le, keda rahva hulgas ka Laisaks-Jaaguks kutsuti. Tema kohtuotsust ei kinnitanud ja andis hoopistükkis käsu Kai Kruuskop vabaks lasta ja rahule jätta. Esimene Haapsalu linnakool asutati 1554. aastal ja see asus Kooli tänaval. Linnakoolis õppisid peamiselt kaupmeeste, käsitööliste ja teiste haapsallaste lapsed, põhiliselt 7–12aastased poisid ja tüdrukud. Sellist kooli nimetati mõnikord ka saksa kooliks ja seda võiks võrrelda tänapäevase algkooliga. Nagu nimigi ütleb, siis õpiti selles koolis saksa keeles. Seda sellepärast, et tollel ajal olid suurem osa linnakodanikke sakslased, kuid loomulikult oli õpilaste seas ka mõned eestlased ja rootslased. Linnakoolis oli enamasti üks õpetaja, kes õpetas lapsi lugema ja kirjutama ning arvutama. Tollel ajal pidid lapsed kirjutama gooti tähtedega, mis küll meenutavad tänapäeva tähti, kuid tegelikult on neid meile väga raske lugeda ja kirjutada. Ilukirjale pöörati koolis suurt tähelepanu ja õpilased pidid üsna tihti tegema ilukirjatöid või kirjutama proovikirju, mida õpetaja ilu ja hoolsuse poolest võrdles. Kirjatööd riputati paremusjärjestuses ümber klassi tõmmatud nöörile. Väga tähtis aine oli koolis usuõpetus. Vanasti algas koolipäev suvel kell kuus ja talvel kell seitse. Koolipäeva alguses lauldi üheskoos vaimulik laul ja loeti palve. Õpilased pidid tollel ajal jälgima palju rohkemaid käske ja keelde kui tänapäeval. Suvel oli näiteks keelatud külm suplus, talvel aga jäätükkide ja lumepallidega loopimine. Juba vanal ajal olid olemas klassikorrapidajad, kelle ülesanne oli muu hulgas ka karistamisvitsakimpude valmistamine.1640. aastal hakati Haapsalu koolmeistrit nimetama rektoriks. See tähendab, et koolis hakati õpetama ka ladina keelt ja teoloogiat.

Nii Jakob, kuid eriti Magnus Gabriel De la Gardie soovisid oma valdustes arendada tööstust ja kaubandust. Nad kutsusid Haapsallu rikkaid isikuid, kes oleksid võimelised kaubandusega tegelema ja endale laevu soetama. 1594. aastast on Haapsalul kuningas Sigismundi privileeg laevanduse ja kaubanduse arendamiseks, mille Gustav II Adolf 1616. a. kinnitas. Haapsalu tõusule oli aga väga vastu Tallinn, kes kartis konkurentsi ja nõudis, et väiksemad sadamad kaubandusele suletaks. Tallinn saavutas küll korraks oma tahtmise, kuid De la Gardie’d kasutasid oma mõjuvõimu Rootsi valitsevates ringkondades, ning neil õnnestus Haapsalu taas kaubandusele avada. Kõigile püüdlustele vaatmata ei saanud Rootsi ajal Haapsalust kuulsat kaubandus– ja sadamalinna. Esiteks olid siinsed sadamaolud üsna halvad — suured laevad ei pääsenud madala lahe tõttu sadamasse sisse. Teiseks polnud kohalikel elanikel kaubanduse arendamiseks vajalikku hulka raha ega kogemusi. Sellele vaatamata oli kohalik kaubandus üks haapsallaste peamisi elatusallikaid. Võõrastel oli keelatud Haapsalu ümbrusest põllusaadusi ja kala kokku osta ja talupojad pidid oma ülejäägid Haapsallu turule tooma. Kauplemine, alkohoolsete jookide müügiks valmistamine ja leiva küpsetamine olid lubatud ainult Suurgildi liikmetele. Linnas elavad käsitöölised ning aadlikest krundiomanikud ei tohtinud sellega tegelda. Hiljem lubas läänihärra õlut pruulida ja viina põletada ka rätsepadel. 1691. aastal oli Haapsalus 13 kaupmeeste gildi kuuluvat isikut. Teine tähtis linnakodanike majandusliku tegevuse haru oli käsitöö. 1691. aastal oli linnas u 30 käsitöölist. Käsitöölised koondusid vastavalt oma erialale tsunftidesse. Oma tsunftid olid rätsepadel, kingseppadel ja kangrutel. Teistel käsitöölistel, näiteks seppadel, tisleritel, sadulseppadel, pärlitikkijatel, klaasseppadel, habemeajajatel ja kipparitel tsunfte ei olnud, sest nende alade käsitöölisi oli linnas tsunfti loomiseks liiga vähe. Haapsalus on leidunud ka kullassepp. Haapsalu oli 17. sajandil vaene linn ning linnakodanikel polnud käsitöölistele aastaringi tööd anda. Nii leidsid enamik Haapsalu käsitöölisi tööd ka ümbruskaudsete mõisate juures ning käsitöölistel oli endil ka kariloomad ning peeti põldu. Talupojad tellisid linnakäsitöölistelt ainult meestekübaraid.    
 

Liivi sõda oli linna ja linnust tugevasti laastanud — linnus oli sõja ajal kuus ja linn kaheksa korda peremeest vahetanud. Enamik linna maju oli sõjas purustatud, hävis praegusel Lossiplatsil olnud hoonestus. Kannatada oli saanud piki praegust Rüütli ja Wiedemanni tänavat kulgenud linnamüür, mis pärast Liivi sõda lammutati ja nii ta linnaplaanilt kadus. 16.sajandi lõpus oli Haapsalu elanikkond üsna suur, vähemalt on teada, et 1595. aastal oli linnal raad, kuhu kuulus üks bürgermeister ja seitse rae liiget. (See ületab rae suuruse sajand hiljem) 17. sajandi esimesel poolel oli Haapsalu elanike arv võrdlemisi väike ja kaevatakse, et kodanikel puudub kapital ja algatusvõime. Elanike arv oli vähenenud pärast sajandi alguse näljahäda ja taudisid. 1648. aastal linnal raad puudus, kohtumõistmiseks oli olemas vaid alamkohus, kuid seegi puuduliku koosseisuga. Revideerimist toimetav komisjon pidas aga võimalikuks, et juhul, kui kodanike arv linnas peaks suurenema, võiks Haapsalus bürgermeister ja mõned rae liikmed ametisse seada, kuigi kõrgeim võim linna üle ka sel juhul pidi kuuluma läänihärrale. 17. sajandi teisel poolel Haapsalu elanike arv ilmselt suurenes, linna on väljaspoolt elama asunud rida kaubanduses vilunud uuskodanikke. Varsti on läänihärra ka esimese bürgermeistri (Christian von Huseni) ametisse seadnud. Reahärrade valimisest aga puuduvad esialgu lähemad teated. Veel 17. sajandi lõpul on Haapsalus peale bürgermeistri ja kohtufoogti (viimane oli ühtlasi raesekretär) ainult kaks rae liiget ametis. Sajandi lõpul oli Haapsalus u 45 kodanikku, üldse linnaelanike arv võis olla 700 ringis (Kalev Jaago arvates) (Soom arvab, et 400–500). Pärast 1695–97. aasta näljahäda elanike arv ilmsel vähenes. Haapsalu oli välisilmelt nigel — väike, halva planeerimisega, lihtsad õlgkatusega palkehitised. Linna ilmet taheti soliidsemaks muuta ja 1664. aastal Magnus Gabriel De la Gardie endis linnale raekoja ehitamiseks krundi. (Raekoda sai valmis alles 1775. aastal). 1640ndatel alustasid De la Gardie’d lossi ümber pargi rajamist. 1683. aastal aastal on Waxelberg joonistanud kaks linnavaadet, need on esimesed joonistused Haapsalu kohta. Rootsi ajal laienes linn väljapoole oma keskaegseid piire. 17. sajandil on esmakordselt mainitud ka mitmeid Haapsalu eeslinnu — Kastinina ehk Kaiserorti (Suur–Liiva tänava kandis), Bürgermeistri holmi, Koplit (praeguse Kopli tänava ümbrus), Loemäge (Õhtu kalda, Lahe ja Kalda tänavate vahel). Suurem osa tollaseid eeslinnade elanike olid pärit ilmselt Hiiumaalt ja Noarootsist.

Liivi sõjas oli Haapsalu linnus tugevasti kannatada saanud. Jacob De la Gardie pidas esmaseks ülesandeks loss jälle elamiskõlblikuks muuta ning 1620–30ndatel aastatel tegeldi linnuse taastamistöödega. 1626. aastal lasi Jacob Haapsallu teenistusse toodud hollandi kiviraiduril ja ehitusmeistril Arent Passeril (1589–1637) mõõdistada varemeis linnus — see 1626. aastast pärinev plaan on esimene teadaolev linnuseplaan. 1631 (28). aastal läks Passer Tallinna ning teda asendas Haapsalu kiviraiduri ametis Joachim Winter (?–1664). Arvatavastituli Winter Haapsallu Rootsist, kutsujaks oli Jacob De la Gardie. Winteri kätetöö Haapsalus on näiteks Jaani kiriku altar (1630) ja toomkiriku ristimisvaagen (1634). Peale selle veel Noarootsi kiriku epitaaf (1630) ja ristimisnõu (1634) ning Pühalepa kiriku kantsel (1636). Jaani kiriku altar on suurim kivinikeraltar kogu Eestis ja esimene säilinud uut tüüpi altar pärast kappaltareid. 1634. aastal sai toomkirik valmis, 1640ndatel uusehitused, korrastati saale ja kirikusse sai uus rõdu ja pingid. Kuid ennistustööd seiskusid, sest Jakob ehitas losse ka Rootsis ning Winter oli hõivatud tellimustöödega sinna. Magnus Gabriel De la Gardie’l, kes oli isalt linnuse saanud 1652. aastal, pööras sellele rohkem tähelepanu pärast Saarema krooni alla minekut. 1653. a usaldas Magnus Haapsalu kavandamise kuulsa Augsburgi ehitusmeistri E. Holli pojale Matthias Hollile. (Tema projektist on säilinud A. Brentzelli poolt 1660ndatel tehtud koopia) Holl viibis Haapsalus 1653–54 ja 1657–58. Projekt nägi ette olemasolevate ehitiste ümberehitamist ja moderniseerimist —linnusest pidid saama nelinurkse sisehoovi ning eraldi kellatorniga loss, mille maneristlikult toretsevas stiilis on tunda lõunasaksalikke mõjutusi E, Hollilt, J. Wolfilt ja H. Schickhardtilt. Lossi ehitus hakkab venima 1670ndatel aastatel, kui Magnus Gabriel De la Gardie oli segatud tülidesse õukonnas.Kuigi linnuses olid aeg–ajalt pooleli ennistustööd, leidsid seal siiski kogu Rootsi aja vältel peavarju krahviametnikud. 1688. aasta märtsis, lihavõttepühade ajal oli linnuses tulekahju, mis muutis linnuse kasutamiskõlbmatuks. Lossiõuel asuvas aednikumajakeses oli tulega hooletult ümber käidud — leek kandus kellatorni, sealt kiriku katusele, edasi vahitorni ja osutitorni katusele. Tuul kandis leegid ka üle lossimüüri linna majade peale. Linnas põles maha kolm Rootsi turu ääres asunud maja. Pärast tulekaju vana kellatorni juurest leiti kolme kella jäänused. Nendest vanadest kelladest valati kaks uut, mis aasta hiljem vahitorni viidi. Üks neist kelladest, millel kiri vanas saksakeeles kiri ja aastaarv 1688 Tallinn, on tornis tänapäevani. Peale vahitorni tehti korda toomkirik.

Kaire Reiljan

Haapsalus algas Rootsi aeg 9. augustil 1581. aastal, kui Rootsi väed lõplikult Haapsalu venelaste käest vallutasid. Läänemaa rannikualadest koos Haapsalu linna ja linnusega moodustati omaette üksus — Haapsalu lään, mille eesotsas seisis valitsuse poolt määratud ametnik — lossifoogt. Foogti administratiiv–, osalt ka kohtuvõimule allus otseselt ka Haapsalu linn. Kuningas Sigismundi poolt 1594. aastal antud privileeg nägi muuseas ette, et foogt on kohustatud linnakohtus ettetulevate kriminaalasjade arutamisel ja otsustamisel osalema. 1628. aastal ostis prantsuse päritolu rootsi aadlisuguvõsa liige Jakob De la Gardie Haapsalu linnuse, linna ja lääni. Siis allus Haapsalu linn krahvlikule administratsioonile, osalt ka kohtumõistmisele. Haapsalu uut kõrgemat ülemust tuleb sisuliselt vaadelda riigi läänimehena. Muuseas oli ta kohustatud linnuse kaitseseadmeid teatavas korras hoidma ja garnisoniga varustama. See kohustus langes ära, kui Haapsalut enam riigikindluseks ei loetud.Pärast tema surma 1652. aastal, omandas Haapsalu linnuse tema poeg Magnus Gabriel. 1665. aastal pantis Magnus rahaliste raskuste tõttu Haapsalu valdused oma väimehele Otto Wilhelm von Königsmarkile ja 1681. aastal sai Otto need oma pärisomandiks. Reduktsiooni käigus 1691. aastal läks valdus riigile.

Koostanud Kalev Jaago

1499        Dirich Stenberch — bürgermeister
1535        Casper Glasewerter — bürgermeister
1538        Jasper Sulningk — bürgermeister
1539        Johan Heelsberger (Heilsberger) — bürgermeister
1545        Jurgen Arne — bürgermeister
1563-69   Albert Ledebuhr — bürgermeister
1569-75, 1581-84 Kersten Treibe — bürgermeister
1585-98   Hermann Treibe — bürgermeister
1598-       Hans Mezker — bürgermeister
1603-28   Joachim Böckelmann — bürgermeister
1630-36    Andreas Plens — bürgermeister
1636-43   Johann Balhorn — bürgermeister
1643-55    Hans Gracke — kohtufoogt
1655-64    Christian von Husen — bürgermeister
1664-77    Heinrich Kohl — bürgermeister
1677-1700 Andreas Kohl — bürgermeister
1701-08    Johann Oldekopp — bürgermeister
1709-14    Georg Schmieden — bürgermeister
1715-45    Johann Jencken — kohtufoogt 1715–40; bürgermeister 1740–45.
1745-67    Johann Georg Rambach — bürgermeister
1767-84    Caspar Joachim Landesen — bürgermeister
1784-89    Fromhold Gustav Printz — linnapea
1789-92    Ernst Hingstberg — linnapea
1793-97    Johann Karstens — linnapea
1797-1818 Berend Johann Jencken — bürgermeister
1818-24    Johann Nericke — bürgermeister
1824-42    Otto Jencken — bürgermeister
1842-50    Carl Leopold Bergfeldt — bürgermeister
1850-58    Johann Linse — bürgermeister
1859-62    August Hoffmann — bürgermeister
1862-74    Aleksander Berg — bürgermeister
1874-76    Carl Friedrich Leidig — bürgermeister
1876-78    Carl Mirsalis — bürgermeister
1878         Adolph Pilar von Pilchau — linnapea
1878-79    Robert Jürgens — linnapea
1879-90    Carl Mirsalis — bürgermeister
1891-97    Johann Michelsen — linnapea
1898-1902 Evald von Ungern-Sternberg — linnapea
1902-17     Gottfried von Krusenstern — linnapea
1917           Nikolai Karisson — linnapea kt.
1917          Aleksander Eldring — linnapea kt.
1917          Johannes Leppik — linnapea
1917-18     Karl Treufeldt — Läänemaa Töörahva Nõukogu TK esimees
1918           Walter Hansen — linnapea
1918           Eduard Siegfeldt — linnapea kt.
1919-21     Aleksander Arak — linnapea
1921-22      Ulrich Selg — linnapea
1922-27      Leopold Grönberg — linnapea
1927-29      Jakob Voldemar Põldots — linnapea
1929-40      Hans Alver — linnapea
1940-41      Evald Kaar — Haapsalu Linna TSN TK esimees
1941-42      Eduard Simson — linnapea
1942-44      Valmar Erik — linnapea
1944            Alo Prii — Haapsalu Linna TSN TK esimees
1944-46      Gustav Brandt — TSN TK esimees
1946-48      August Salundi — TSN TK esimees
1948-49      Alfred Meetua – TSN TK esimees
1949            August Salundi — TSN TK esimees
1949-51      Viktor Japontsev —TSN TK esimees
1951-52       Vladimir Põlder — TSN TK esimees
1952-53      Meta Rohilaid — TSN TK esimees
1953-55      Arved Erkmann — TSN TK esimees
1955-57      Robert Silmberg —TSN TK esimees
1957-59      Leonid Nazarov —TSN TK esimees
1959-65       Eduard Tuul — TSN TK esimees
1965-73       Helmut Erschtein — TSN TK esimees
1973-82       Ivi Tamm — TSN TK esimees
1982-87       Arvo Rahula — TSN TK esimees
1987-90       Ira Paesüld — TSN TK esimees
1990-93      Tiit Beeren — linnapea
1993-2002   Urmas Sukles — linnapea
2002-2007   Teet Kallasvee — linnapea
2007-2009     Ingrid Danilov - linnapea
2009-...          Urmas Sukles - linnapea

On tehtud oletusi, et kohanimi Haapsalu on liitsõna, mille esimene pool tulevat põhjaeesti vanast murdesõnast “haabjas”, “haabu”, mis tähendas haavapuust valmistatud paati. C.Russwurmi teatel on rannarootslased väikest kolmemehepaati nimetanud hap(a) või huap. Teine sõnapool “salu” tähendab õigekeelsussõnaraamatu järgi metsa. Möödunud sajandil oli salul hoopis teistsugune tähendus. Wiedemann oma eesti - saksa sõnaraamatus annab salu tähenduseks hoopis soosaar, kõrgendik soos. Kuidas seletada seda, et salu sõna on saanud eesti keeles uue tähenduse? I. Allikmaa on esitanud selle kohta huvitava versiooni. Maapinna tõusuga kerkisid merest saared, mida tolleaegsed asukad nimetasid saludeks. Uusi salusid kerkis merest pidevalt juurde, mis omavahel ühinedes liitusid mandriga. Nii kestis see aastatuhandeid. Siis tuli aeg, mil merest kerkivaid salusid hakati nimetama saarteks. Pideva maakerke tulemusel jäid need varemalt kerkinud salud ikka kaugemale merest. Salu algne tähendus ununes, kuid kohanimed säilisid. Läänemaal leiduvad salu-lõpuliste kohanimedena Haapsalu, Randsalu, Matsalu, Paatsalu jm. Kõik nimetatud kohad asuvad poolsaartel või mere ääres. Arvatakse, et nime Haapsalu teine pool “salu” tähendab saart või poolsaart. Lähtudes oletusest, et alates linna rajamisest on veetase alanenud 2-2,5 meetrit, peetakse kõige tõenäolisemaks, et Haapsalu tähendas poolsaart või kaldalähedast saart, kus kasvas haavamets või oli paadisadam.

Üldiselt on levinud arvamus, et muinasajal oli praeguse Haapsalu linna kohal vanade eestlaste püha hiis - püha haavasalu. Sellise seletuse Haapsalu nime päritolu kohta esitas möödunud sajandi keskpaiku tuntud rannarootslaste uurija, Haapsalu kreiskooli õpetaja ja hiljem koolide inspektorina töötanud Carl Russwurm. See on küll ilus legend ja kõige lihtsam seletus, aga eriti tõsiselt seda võtta ei saa, sest haaba on eestlaste seas vaid üksikutel juhtudel pühaks puuks peetud. On ju üldlevinud kõnekäänd: “Väriseb kui haava leht”, laialt tuntud on ka ütlus: “Haava leht ja naise keel ei seisa kunagi paigal.” Lehtede lakkamatut värinat ja sageli kõlbmatuks pehkivat puu südant on rahvasuu seletanud mingi selle puuga seotud veresüüga. Muidugi on võimalus, et siin polnud mitte hiis, vaid tavaline haavamets.

Aegade jooksul on esitatud mitmeid Haapsalu nime sünniversioone. Üks keelemeeste pakutud versioon seostab Haapsalu nime püha mehe Absaloniga. Lundi peapiiskop Absalon saatis 1178.a. meie maale “paganaid päästma” esimese Eestimaa piiskopi Fulco, kes olevat Absaloni kangesti kiitnud ja tema auks olevat siinne paik tema järgi nime saanud.

Vanimad Haapsalu nime kujud on Hapsalla, Hapsallae, Hapasella, Hapsell, Haepsel, Hopisal, Hapesal, Hapesellis, Hapezelle. Keskajal on kõige sagedamini kasutatud nimekujusid Hapsel ja Hapsell. 16. -17. sajandist on peamiselt tuntud linna nimega Hapsal, mida praegugi mõnikord saksakeelsetes tekstides kasutatakse. Saksapärasest nimest Hapsal võis eesti keeles omastavas käändes ja eestipäraselt sõnarõhku esimesel silbil hääldades välja kasvada linna praegune nimi Haapsalu. Ei ole aga välistatud, et sellisel kujul oli koha nimi eestlaste seas kasutusel juba varem. C.Russwurmi teatel on 19.sajandil Noarootsi rootslased nimetanud Haapsalut Haskul, Ruhnu rootslased aga Huapsl. Hupeli järgi oli 18. sajandil Vormsil tuntud ka nimekuju Hosal. Soome keeleteadlase Kettuneni teatel on mõnedes Läänemaa murrakutes Haapsalut nimetatud ka Oablu või Aablu.

Ülla Paras, 1995. a.

Meie Eestimaa Veneetsiaks nimetatavat kodulinna kaunistab ka kaunikõlaline nimi. Linna nime kasutamise ja saamisloo kohta on läbi aegade mitmeid versioone esitatud. “Haapsalu” nime päritolu on endiselt suur mõistatus ja selleks ta ka jääb. On vaid võimalus esitada erinevaid hüpoteese ja eelnevaid ümber lükata.

eestlaste ja 1850. a. oli Haapsalus registreeritud 1860. aasta andmete järgi oli elanikke sotsiaalse kuuluvuse ja elukutse alusel: Kodanikke: 105 meest, 141 naist; vabu inimesi: 290 meest, 473 naist; tsunftiliikmeid: 434 meest, 394 naist; kaupmehi: 37 meest, 39 naist; linna talupoegi: 12 meest, 17 naist. Kokku oli kirjas 878 meest ja 1064 naist, kellest aga vaevalt 200 meest ja 300 naist elas linnas, teised aga asusid lähemas ümbruskonnas. Aadlikke ja mõisnikke elas Haapsalus umbes 100.     
       
Rahvaloenduse andmetel oli Haapsalus: 2203 elanikku; . 2884 elanikku; 3212 elanikku. 19. sajandi teisel pooleks kasvas jõudsalt eestlaste ülekaal. Kirikuraamatu andmetel elas 1864. a. Haapsalus 2294 luterlast, nende hulgas 700 sakslast ja 1600 eestlast. 19. saj. algul oli linna elanikkond juba nii palju kasvanud, et lisaks rätsepate ja kingseppade tsunftidele võis luua ka pottseppade ja pagarite tsunftid. Tsunftisundus kaotati 1866.a. 1877. a. linnaseaduse alusel tuli valida linnavalitsus eesotsas 1892. a. 11. juunil jõustus Eestis samaaegselt muude Vene riigi aladega uus 1. maini linnavolikogust ja kuurortlinnaks. vesi-mudaravila. 1831. a. alustati madalate rannikuäärsete alade täitmist ning kaldapealsete kindlustamist, kuhu asuti rajama mereäärseid sillutati Posti tänav ja suurematele tänavatele ehitati paeplaatidest tänavavalgustus. 19. sajandil toimus linnas aktiivne ehitustegevus. Linnasüdamiku tühjad krundid hoonestati, Eriti hoogne oli ehitustegevus suure maaga ühendatud holmidel, Kastininas ning Koplipealsel. 19. sajandi teisel poole avati suvine regulaarlaevaliiklus Peterburi ja Riiaga. Madala veetasemega vana sadam muutus uutele aurikutele kõlbmatuks ning aastal 1860 alustati Holmi tipus telegraaf, 1866 (apr.-dets.) ilmus saksakeelne nädalaleht “aiandusselts (1884), klubi “tuletõrjeselts (1868), vene selts (1892) ja eesti selts “Kungla” (1895).

16 kodanikku. Vahetult pärast katku kuni 1714. aastani uusi kodanikke arvatavasti vastu ei võetud. 22. oktoobril 1714 võeti kodanikeks korraga vastu üheksa inimest, kellest enamik oli loonud eraldi majapidamise Haapsalus juba enne katku.1714.-1727 võeti vastu 30 uut kodanikku. 1731. a. elas linnas juba 63 peret (kokku 288 inimest). Nende hulgas oli aadliku, pastori, uue köstri ja kooliõpetaja, endise köstri, 2 ohvitserilese, 5 raeliikme, 25 linnakodaniku, 5 kodanikulese, 19 eeslinlase ja 2 vaid orbudest koosnenud peret. 600ni, nagu see oli olnud 16. saj. lõpul. Seega vajas linn elanike arvu taastamiseks ühte sajandit.     
       
Kodanikuõigusi andis ka 18. sajandil Rambach, kes organiseeris 1740. a. taastati bürgermeistri amet, kelleks sai senine kohtufoogt Johan Jencken. 1739-1784 koosnes magistraat viiest liikmest. Bürgermeistri ja ja kohtufoogti kõrval olid ametis kolm raehärrat. Kohtufoogt oli portooriumi- ja aktsiisihärra ning sekretär. Esimene raehärra oli majutushärra ja pruulihärra. Raesekretär tegeles lisaks protokollimisele, arvepidamisele ja asjaajamisele ka postikorraldusega. Rae teenistuses olid kohtuteener ja aktsiisiteener. Aegade jooksul tööjaotus mängiti ümber vastavalt raeliikmete huvidele. 1767 oli kohtufoogt portooriumi- ja aktsiisihärra, esimene raehärra oli pruulihärra, teine raehärra oli ka sekretär, kolmas raehärra oli majutus- ja ehitushärra. Pikka aega 1780ndatel täitis kohtufoogt ka sekretäri kohuseid. Kõige ebameeldivam ala – majutamine – oli reeglina noorima raehärra kureerimise all. Raehärrade spetsialiseerumisele järgnes vastavate kassade ja osakondade või komisjonide moodustamine. Aktsiisikassa moodustati 1740, mille eesistujaks oli vanim raehärra ja kaks kaasistujat kodanike hulgast. 1780 moodustati tuletõrjekassa, mille eesistujaks oli tuletõrje- ja ehitushärra. 1865 moodustati leskede ja vaeslaste kassa, 1872 moodustati kuurordikomisjon. 1739. a. õnnestus tänu Rambachi sidemetele sisse seada riiklik magistraat turuplatsi ääres asuvas asehalduskorra kehtestamisega 1783. a. hakkas muutuma ka linna valitsemine. amet ja selle asemel määras linnas korda hoidma raest sõltumatu linnafoogt. Rae koosseisu suurendati, nüüd oli seal neli raehärrat ning neid ametikohti hakati täitma linna kodanike poolt valimiste teel. Lisaks loodi keskvõimu 1785. a. linnaseaduse alusel kaotas magistraat omavalitsuse funktsioonid ja muutus vaid alama astme kohtuinstantsiks, mis allus kubermangumagistraadile. Magistraadi koosseis suurenes ja ühtlustus teiste linnade magistraatidega. Raes oli nüüd 2 bürgermeistrit ja 4 raehärrat ja sekretär. Kodanikuõiguse said kõik vabad linnaelanikud. Kaubanduse ja käsitööga lubati tegeleda kõigil soovijail sõltumata rahvusest ja usutunnistusest. linnaametnike hulk. Mitmeid ametimehi tuli valida igal aastal uuesti; linnanõukogu ja lihtsustatud kodanikuks võtmise korraga said Eesti linnades kodanikuks paljud vabad eestlased ja venelased. 1797 kaotati asehalduskord ja taastati varasem olukord, kuid magistraat kaotas üha enam otsustusõigust. Haapsalus jätkasid tegutsemist kingseppade ja rätsepate tsunftid. 1742 loodi pruulijate gild (hilisem kaupmeeste ja suurgild), kuhu astus 15 liiget (13 kaupmeest ja 2 käsitöölist). Samal aastal alustas tegevust apteek. Pruulimisõiguse ja kõrtside koondumine pruulijate gildi kätte tekitas terava konflikti käsitööliste ja kaupmeeste vahel. Tekkinud konkurentsi tingimustes hakkas raad rakendama rangemat valikut kodanikukspürgijate vahel. 1787.a. kaotati senised suur- ja väikegild. Kaupmehed jagati varandusliku tsensuse alusel kolme gildi. Haapsalus oli arvukalt esindatud vaid kolmas gild, kuhu astusid ka mitmed jõukad käsitöölised. 18. saj. viimasel veerandil ehitati suuremad riiklikud ja kommunaalhooned – kohtumaja, tollimaja, raekoda(1775), kivist magasinid ja kasarmud, mis olid linnapildi olulised koostisosad.

Kui rootsi aja algul viidi Eestimaal läbi uus administratiivne jaotus, siis Läänemaa ranniku aladest koos Haapsalu linnuse ja linnaga moodustati omaette üksus – 1628 läks koos rea mõisatega Haapsalu läänis müügi teel Rootsi riigimarssal krahv 1652 läks Haapsalu linn koos muude sama lääni valdustega üle tema pojale 1665. a. sunnitud need valdused pantima oma väimehele krahv Otto Wilhelm von Königsmarckile. Pandivahetuskord muutus pärisomandiks. 1680. aastail Eesti- ja Liivimaad tabanud mõisate reduktsioon, mille tagajärjel ka Rootsi kõrgaadlikke valdusse langenud Balti väikelinnad jälle otseselt Rootsi keskvalitsuse alluvusse üle läksid, Haapsalut ei tabanud, sest nimetatud linn koos rea ümbruskonna mõisatega olid omal ajal Jakob De la Gardie’le müüdud, mitte doneeritud. Ka Königsmarckidele olid valdused hiljem müügiteel üle läinud     
       
Vanad 1594. Linnale laevasõiduõigus.
Riik lubas ülal pidada kahte kirikuõpetajat, kooli ja vaestemaja. Mahapõlenud kinnistute taastamiseks anti endistele omanikele või nende pärijatele piisavalt aega. 17. sajandi algul laastasid linna nälg, mis ei võimaldanud realiseerida ka linnale antud soodsaid privileege. 1629. a. vastu tulles Tallinna linna nõudmistele, andis kuningas korralduse sulgeda tollikontor. 26. juulil 1654 lubas Axel Julius De la Gardie kaubelda Haapsalu kodanikel Hiiumaal. Linnale eriti soodne periood olid aastad 1665. aastast lubas riik jätta Haapsalul pool kogutud seitse raeliiget.1628. a. kui moodustati krahvkond jäid linnas võimu teostama krahv De la Gardie määratud lossikohus. Raad lõpetas sisulise tegevuse. kaotati bürgermeistri amet ja rae koosseisu kärbiti poole võrra. Linn asunud käsitöölised ei pruukinud taotleda kodanikuõigusi. 1648. a. kaebasid linnakodanikud kuninganna Kristinale linna õiguste rikkumise üle krahvi ametnike poolt. Kaebuse tagajärjel moodustas krahv komisjoni, mis moodustas linna jaoks erilise põhikorra. Muuhulgas oli selles ka nimekiri isikutest, kes pidid astuma linnakodanikeks, kui nad ka edaspidi soovisid kasutada linnas töötamise ja elamise õigusi. Kodanikuks saamisega kaasnes ka vastav maks. Kuni 1655. aastani oli see üks riigitaaler, kuid alates bürgermeister Christian von Huseni ajast neli riigitaalrit.1665. aastal oli kodanikuraha tõusnud kaheksa riigitaalrini. bürgermeistri amet ning sellele kohale määrati linnakodanikele vastumeelne Christian von Husen. Bürgermeister Heinrich Kohl(1664-1667) suutis teha viljakat koostööd krahv kinkis linnale raekoja ehitamiseks 1627. a. elas oletuste põhjal Haapsalus umbes sakslased, vähem oli rootslasi. 1658. a. kodanike ja linnaelanike nimekirjas on 22 kodanikku, 11 isikut, kes polnud veel kodanikud ja 14 leske. 17. sajandi 90ndatel aastatel arvatakse Haapsalus elanud olevat umbes 600 inimest.. See oli ka rootsiaegse Haapsalu elanike arvu ülempiir, sest peagi saabus raske nälja-, sõja- ja katkuaeg.

1279. linna asutamise privileegi. Haapsalu linn asus Saare-Lääne piiskopi valdustes, piiskop oli siinsete maade valdaja – maahärra, seepärast võib keskaegset Haapsalut nimetada linnaõigus. Linnaõigus oli määratud linna kodanikele, aga ka mittekodanikele, kes linna piirkonnas elasid. Kõik linnad ei koostanud ise omale õigusnorme, vaid võtsid eeskujuks teiste linnade omi. Püha-Rooma keisririigis, mille hulka ka Saare-Lääne piiskopkond kuulus, olid eeskujuandvateks linnadeks Lübeck, Magdeburg, Hamburg ja Frankfurt. Hamburgi õigus võeti eeskujuks Riia õiguse koostamisel, Riia õigus kehtis 1279. aastast ka Haapsalus. 1294. a. kinnitas piiskop Haapsalu oma linnaõiguse, mille eeskujuks oli siiski Riia õigus. Haapsalu linnaõigus kehtis 17. sajandini. Iga võimuletulnud piiskop andis välja oma privileegi, millega ta kinnitas linnaõiguse kehtivust.     
       
Kodanikuvande andmine ja raad.
Raad täitis niihästi linnavalitsuse, linnavolikogu ja linnakohtu rolli. Seega oli rae käes seadusandlik, täitesaatev ja kohtuvõim, kuigi esialgu oli rae võim suhteliselt väike. Raad koosnes 4-6 bürgermeistreid. Esimesed kirjalikud teated Haapsalu raest pärinevad alles 15. sajandist, 1420. aastast. Esimene bürgermeister, keda nimeliselt mainitakse oli Dietrich Sternberch (1499.a.), ameti poolest kaupmees. Linna territoorium jagunes kaheks. saras, mida vajati majandustegevuseks. Seal olid linnaelanike põllu- ja karjamaad. Igal hommikul aeti kari mööda tänavat linna karjamaale. Selle järgi on Karja tänav ka oma nime saanud. Sarase piirkonda jäid ka eeslinnad, nt Kastininal asunud kaluriküla. linnaelanikud tegelesid peamiselt sakslased, eestlased, rootslased, küllap veel teistegi rahvuste esindajaid – venelasi, soomlasi, taanlasi jt. Rängaks katsumuseks linnale oli 1558-1583). Sõjas laastasid linna rootsi, vene, taani väesalgad, kuni 1581 läks Haapsalu nagu kogu Läänemaagi Rootsi riigi võimu alla. Tõenäoliselt hävis sõjas kogu linna hoonestus. Kroonikateate järgi olevat linnas terveks jäänud vaid kolm maja.