Ülla Paras

Läänemaa tähtsamate vaatamisväärtuste hulka kuuluvad kindlasti keskajast säilinud kirikud. Nende täpse ehitusaja kohta andmed puuduvad, kuid on teada, et juba 13. sajandi lõpus valmisid kirikud Ridalas, Lääne-Nigulas ja Kullamaal. Maakirikutest on keskajast veel Kirbla, Martna, Noarootsi, Vormsi ning Hanila ja Karuse kirikud. Enne 14. sajandi keskpaika olid Läänemaal püstitatud kõik tähtsamad kihelkonnakirikud. Ehitustegevust soodustas hästitöödeldava kohaliku ehitusmaterjali — dolomiidi — olemasolu. Kõik vanimad kirikud on gooti stiilis, ühelöövilised ja algselt ilma tornita. Ühelööviline tornita kirikuhoone vastas tookordses kirikuelus laialt mõju omanud tsistertslaste ja dominiiklaste ehituskunstilistele nõudmistele. Keskaegsed kirikud on suhteliselt väikesed, kuid nende kunstiline mõju väljendub hästivalitud proportsioonides, ruumipildi lihtsas ülevaatlikus selguses, kus olulist osa etendavad harilikult kuplitaolised domikaalvõlvid.

Ükski neist kirikuist pole säilinud oma algsel kujul. Kõik nad on kannatanud sõdade, tulekahjude ja ümberehituste tõttu. Skulptuurkaunistusi on vähe, peamiselt ainult kapiteelidel ja konsoolidel. Seinamaalinguid on säilinud Ridala ja Hanila kirikus. Välisarhitektuuri silmapaistvaim osa on peasissekäigud ehk portaalid. Huvitavaim esialgsel kujul säilinud portaal on Ridala kirikul, mille vimpergis paikneb Eesti üks vanim skulptuurifiguur, mis kujutab kiriku kaitsepühakut — Maarja Magdaleenat. Kirikutega on seotud paljud legendid, mis sageli on üsna sarnased. Eks kirikute suursugusus ja salapära, seotus püha ja kättesaamatuga on soodustanud fantaasiavaldkonda kuuluvate lugude teket.

Ridala kirikus peeti vanasti palju jutlusi, mis Vanakuradit väga vihastas. Seal leidis ta Puise rannast suure kivimüraka ja tahtis selle Ridala kiriku pihta visata. Kirik, mis mäe otsas asub, pakkus viskamiseks hääd märklauda. Aga et ta kauge maa tõttu ei saanud parajat hoogu võtta, lendas kivi kirikust üle, ainult torni ära viies. Sellest ajast on Ridala kirik madala torniga,kartuses Vanakuradi teo uuesti kordumist. Kivi lendas veel kilomeeter maad edasi ja jäi lesima Ridala mäele.

Ridala mäel olnud suured kivid ritta laotud, umbes kiriku laiuselt. Vanapagan tahtnud sinna kirikut ehitada ja vedanud seepärast sinna kive. Tema tööd seganud aga Kalevipoeg, kes tulnud 6-meetrine kuusk käes Saaremaalt.

Kalevipoeg tulnd Saaremaalt, teda kutsutud abiks. Ta tulnud Puisesse. Rahvas hädaldand, et kirikud kurnavad, Ridala kirikule maksu palju, Martnas ka. Võtnd kivi ja visanud. See kivi, mis Ridalasse viskas, see läks kirikust üle Lubjamäele. Martna kiriku jaoks hakand viskama, Martnas kukk laulnd parajasti. Ta visand kukel selle kivi. Kivi on Endu talu väravas, Ehmja külas.

Muiste ehitanud Jumal Ridala kirikut. Kalevipoeg olnud Puise mäel, näinud, vihastunud, võtnud kivi, et kirikut puruks visata. Aga ei trehvanud märki. Kivi tükk maad eemal.

Ridala kiriku lae pealt viib kiriku välismüüri seest üks kitsas trepp alla maa-aluse salakäigu sisse. Mitmed aastad tagasi julgesid mõned mehed sinna sisse tungida, kaasas olid neil tulelaternad ja köied. Äkitselt kustusid tuled laternates ära ja julged mehed pääsesid köite abil suure vaevaga tagasi. Et edaspidi seesugusi julgustükke enam ei tuleks, sai maa-aluse käigu sissepääs kinni müüritud. Rahva jutu järgi olnud vanal ajal Ridala kirik selle maa-aluse käigu abil Haapsalu lossiga ühenduses seisnud. Ükskord aga, kui trobikond röövleid või jooksikuid endid selle maa-aluse käigu sisse tagaajajate eest olla ära peitnud, olla käiguotsad mõlemilt poolt suurte kividega kinnimüüritud ja röövlid olla sääl sees hirmsa otsa leidnud. Katoliku usu ajal seisnud kiriku altari peal kaheteistkümne apostli hõbedast kujud. Need olla sõja ajal sisse pakitud ja altari all olevasse võlvistikku ära peidetud.

Taheti ehitada Lääne-Nigula kirikut. Et saada parajat ehituskohta ja pealegi veel niisugust, mis Jumala meelepärast, lastud härjad lahti ning inimesed jälginud hoolega, kuhu härjad peatuma jäid. See koht pidi olema Jumala meelepärast ja sinna hakati ehitama kirikut. Kui kirik oma ilusa kõrge torni pistis üle metsatuka, hakanud Kuradil pahameel ja ta otsustanud selle torni pealt purustada. Selleks valinud Kurat hästi suure kivi ja võtnud viskamiseks parajat hoogu. Seal hakanud kukk laulma ja ehmatanud Kuradit nii, et ta pillanud kivid kogemata maha. Kivid lennanud mitmeks tükiks. Üks tükk on praegu Võnnusaarel Läänemaal ja teine Vana-Jüri talu metsas Taebla vallas. Kivil, mis kukkunud Võnnusaarele, olnud isegi Kuradi näpujäljed. Lääne-Nigula kiriku torn jäänud nii puutumata.

Kõik kihelkonna elanikud soovinud, et kirik ehitataks nende kodukoha lähedusse. Kaua aega olevat arutatud ja nõu peetud, kuid keegi ei olevat oma nõudest taganeda tahtnud. Lõpuks palutud, et taevas ise annaks selleks esimesel pühapäeval kas suure saju, tuule, tormi või mõnel muul iseäralisel kombel märku. Kui koitis esimene pühapäev, Kasari laiadelt luhtadelt lahkus udu ja päike keskhommikusse jõudis, hakati ootama igas külas tavalist märguannet. Just siis, kui päike oma tõusu lõpetas ja hakkas juba vajuma allapoole, kerkis päris ootamatult, ei tea kus kohalt, taevasse must kõuepilv ning seda täpselt Lihula aleviku kohal, kus sel ajal asus teadupärast piiskopiloss. Nii kohe kui pilv nähtavaks sai, hakkas see suure kiirusega Kirblale lähenema. Jõudnud Kirbla mäe kohale, kostis pilvest kohutavaid kõuekärgatusi ja sähvis nii palju välke, et kogu maailm paistis olevat otsekui üksainus suur tulemeri. Siis aga lakkas äike silmapilkselt, pilv vajus tagasi Lihula kohale ja kadus niisama järsku nagu oli tekkinud. Mõistes, et see oligi palutud taevane märguanne, ruttas igaüks Kirbla mäele. Seal nägi igaüks, et pikne oli tillukesteks tükkideks purustanud paraja sauna suuruse kivi. See osutus ohvrikiviks, millelt otsiti abi haiguste, nõiduste ja mitmesuguste teiste hädade vastu. Et olla asjas täiesti kindel, rakendati veel vankri ette, millel oli kivikoorem, kaks paari härgi ja lasti loomi kihelkonna piirides oma tahtmise järgi ringi liikuda. Härjad jäid seisma samale kohale, kus pikne oli seisnud oma hävitustöö. Nüüd hakati kohale, kus asus endine ohvrikivi, ehitama Kirbla kirikut.

Hanila kiriku ehitamine pole kuigi ladusalt läinud. Mis päeval paika pandud, see öösel ära tassitud. Käidud siis Sõrves targa juures nõu küsimas. See õpetanud, et tuleb välja valida kolm musta härga, panna neile koorem järele ja saata omapead minema. Kuhu jäävad pidama, sinna tuleb hakata ehitama. Mõned verstad enne Virtsut jäänudki härjad väikesel künkal seisma. Seal hakatudki ehitama ja töö edenenud ka paremini.

Ehitustööde ajal antud vali käsk noor neiu kiriku seina sisse müürida. Selle täidesaatjad aga otsustanud inimese päästa ja müürinud seina sisse hane. Sellest peale hakatud maakohta kutsuma Hanilaks.

Kui vanal hallil ajal asuti Karuse kirikut ehitama, ei läinud töö kuidagi korda. Mis päeval valmis ehitati, kisti öösel maha. Loosse arvati segatud olevat vanakuri ise. Töölised tüdinesid ja juba taheti kiriku ehitus seisma panna, kui ootamatult ilmus kirikumeistri juurde keegi noor tüdruk ja palus end kiriku alusesse müürida. Siis ei saavat kurjad vaimud enam võimu kiriku üle. Järelepärimisel selgus, et tüdruk on väga jumalakartlik ja soovinud juba lapsest saadik end Jumala auks ohverdada. Tüdruk müüritud kiriku alusmüüri ja sellest ajast edenenud kiriku ehitus jõudsalt. Kui kirik sai katuse alla, pühitseti see ohvrimeelse neiu mälestuseks Püha Margareetele.

Karuse kirikul olnud vanal ahjal hõbedast kellad. Sõja ajal, vaenlase pealetungi eel, võetud kellad tornist maha ja viidud vaenlase eest peitu Uplinna mäele ja lastud seal rabaauku. Rahu saabudes tahetud kellad tagasi tuua, kuid ei ole neid enam sügavast rabast kätte saadud. Veel praegugi võivat jõulu, uusaasta ja jaanipäeva öödel nende kellade helisemist kuulda.

Martna kiriku välismüüril on näha kolme kivist risti. Rahvasuu kõneleb nende ristide kohta järgmist: Vanasti, kui kirikut ehitatud, vajunud imelikul viisil igal ööl see osa maa alla, mis päeva jooksul üles ehitada jõutud. Ehitajad olnud meeleheitel, ei teadnud, mida teha. Üks vanaeit andnud nõu: toodagu kolm Mardi nimelist meest, joodetagu need viinaga purju ja müüritagu need elusalt kiriku müüri sisse. Tehtudki selle nõu järgi. Sissemüürimise kohad märgiti ära ristidega. Nüüd olnud ka kuri võidetud ja ehitus viidud ilma vahejuhtumiteta lõpule. Selle sündmuse järgi olevat Martna endale ka nime saanud.

Ennemuiste olnud Martna kirik tornita. Ajad möödunud ja kirikule hakatud torni peale ehitama. Torn saadud valmis, aga see ei ole Vanakurjale meeldinud, et kirikule torn peale ehitati ja seega kirik paistab kõigile kätte. Tahtnud Saaremaalt kiviga torni maha visata, aga oh õnnetust! Lingupael läinud puruks ja kivi kukkunud Haeskasse maha, seega jäänud torn püsima. Vanasti igal jaanilaupäeva ööl põlenud sääl kivi all raha auk. kui säält mööda minnes viskasid raudasja tulle, said raha. Ükskord tulnud Haeska teovaim Sinalepa mõisast kündmisest, tee läinud läbi kivi juurest ja parajaste põlenud rahaauk. Teomehel pole käes olnud muud midagi kui puust härjaike, visanud selle tulesse, teisel hommikul leidnud mees tuleasemelt 30 kopikat vaskraha. Oleks raudasi olnud, oleks hõbedat saanud, aga et viskas puust asja, sai vaskraha.

Ülla Paras

720 aastat tagasi, aastal 1279 andis Saare-Lääne piiskop Hermann I Haapsalule linnaõiguse. Sellest ajast on palju vett merre voolanud. Haapsalu puhul oleks õigem öelda, et sellest ajast on veetase palju langenud.

Haapsalu asutamine on lahutamatult seotud piiskopilinnusega. Oli ju linna asutamise üks eesmärk piiskopkonna residentsile kanoonilise legitiimsuse tagamine. Tollase kanoonilise nõude järgi ei tohtinud piiskopkonna keskus olla maal. Ja kui piiskop poleks siia oma residentsi rajanud, kas Haapsalu oleks kunagi linnaks kasvanud. Kes teab?

Sajanditetagune minevik on Haapsalul üsna hämar. Valged laigud ja mustad augud laiutavad meie linna ajaloos. Seal kus ajaloolane kimpu jääb, tuleb appi “rahvasuu”. “Vanarahvas” on alati igasuguseid lugusid teadnud rääkida, ka Haapsalu kohta. Räägitakse, et ka Vanapaganal ja Kalevipojal olnud Haapsalu loomisega asja. siinkohal olgu ära toodud selle kohta mõned lood.

Vanasti olnud kuskil mere kaldal lihav haavamets. Sääl olnud Vanapaganal väga mõnus asupaik. Rahvasuu teab rääkida, et tal olnud sääl metsas pesa ja pojad. Kui pikne raksatas, tulnud Vanatühi metsast välja ühes oma noorsooga ja karanud merde. Ta lebanud seni vees, kuni ilm muutus ilusaks. Ta tassinud pojad pessa. Käinud ise ümbruskonna inimesi kiusamas. Hiljemal ajal, kui mets hävitati ja Haapsalu linn ehitati metsa kohale, kolinud Vanatühi põhja-hommiku poole uut elukohta otsima. Uue elukoha valik ei olnud Vanatühjale kerge, seda näitab meile tema teguviis. Oru vallas Vedra mäel olnud suur kivi. Säält leidnud loomad palava päikese eest varju. Ka öösel paha ilmaga seisnud hobused kivi ääres. Ühel ilusal kuuvalgel ööl näinud hobusekarjane nimetatud kivi otsas hirmus suure sarvedega olevuse. Ta vaadanud säält uue linna poole. Ise pomises endamisi: “Algavad juba kirikuga! Küll ma neid kutsikaid õpetan!” Siis ta astunud kivi päält maha, kahmanud kivi sülle ja visanud selle linna poole õhku. Ise kukkunud sellise mürtsuga pikali, et tuli tulnud suust välja. Hirmunud hobusekarjane jooksnud külasse, ajanud inimesed unest üles, ise karjunud: “Koll tapab linna! Koll tapab linna!” Teisel päeval mindud kivipaika vaatama. Ei sääl olnud muud näha, kui laiaks tallatud loomade pabulad. Pabulad olid pehmed ja libedad, seepärast kukkunud Vanakoll pikali. Kivi ei saavutanud oma eesmärki. Veel tänapäeval võib igaüks näha seda kivi Võnnusaares. Tükk kivist on sinna kukkumisel lahti põrunud, see lebab kivi kõrval maas.

Kord tahtnud Vanapagan Hiiumaale minna ja näinud, Haapsalu lahe ääres on tekkinud loss ja tema ümber hulk elamuid. seda nähes vihastanud ta, miks inimesed ehitanud selle ilma tema loata ja talle just teele ette. Siis võtnud ta suure kivi, pannud lingu ja tahtnud visata lossi tornile. Kuid oh õnnetust! Lingupael katkenud ja kivi kukkunud Võnnu saarde. Vanapagan jooksnud kivi juurde ja haaranud uuesti selle järele, aga kivi libisenud näppude vahelt maha ja läinud pooleks. Ta esineb veel praegu kahe kivina ning tas on viis Vanapagana näpujälge.

Kalevipoeg juhtunud korra Lääne-Nigula kihelkonda. vaatab sealt, näeb: Haapsalusse loss ehitatud, lossi kõrvale kirik. Tema aga ei tea ehitusest midagi. Vihastub, et ilma tema loata ehitatud. Otsustab ehitajaid karistada, ehitust purustada. Kahmab Pataka mäelt kivimüraka kätte, sihib Haapsalu torni pihta. Ennäe, visates libiseb jalg libedal maal. Kivil puudub sellepärast paras hoog. Kivi ei jaksa märki lennata, vaid peab paremaks Võnnu saarele heita puhkama. Seal kivi veel praegu puhkamas, tubli mürakas, kolm sülda kõrge, viis sülda pikk, paar sülda lai; otsast tükk lõhkenud, kõrval maas. Kalevipoeg vaatab: Haapsalu tornid ei kummarda ta ette maani. Sammub vaatama, mis kivist saanud. Sammub niisugusel jõul, et müdiseb maa, laenetab lahe. Sammu asemed praegu alles kividel näha: üks Vauksimäel, teine Tuulasmäel, kolmas Vastelõugumäel, neljas Laheva külas. Iga sammu vahet umbes verst maad. Kivimüraka leiab Kalevipoeg Võnnu saarelt. Et kivil tükk küljest lõhkenud ja lõhkenud äär terav, kardab Kalevipoeg, et kivi visates käe vigastaks. Ei hakka sellepärast enam teist korda viskama, seda enam, et teist parajat kivi pole saadaval. Sammub Võnnu saarelt tagasi, jätab Haapsalu lossi ja kiriku seisma.

Kogunud Ülla Paras

Sillaehituse valdkonnas teab “vanarahvas” igasuguseid lugusid rääkida. Sildu olevat ehitada üritanud just Vanapagan. Ainuke sild, mis neist “katsetustest” praeguseks teostunud, mitte küll Vanapagana poolt, on Kasari sild. Ülejäänud on vaid unistusteks jäänud.

Korra tulnud kole suur mees, Vanapagan või hiid või kes ta olnud, jäänud praeguse Ridali kiriku juurde seisma, pannud jala suurele kivile, teise jala tõstnud 5 versta eemale Mäemõisa suurele kivile ja hakanud siis kividel seistes kiva põlle või kuuehõlma korjama, et Kiidevalt Saastnasse silda ehitada. Kus küllalt vähemaid kiva koos, läinud neist silda tegema. Niihästi Ridala kui Mäemõisa kivile jäänud kivikorjaja jäljed järele. Ehitaja loopinud hulga kiva lahte silla tegemiseks, aga korraga laulnud kukk. Ehitaja pannud plehku. Sellest plehkupanekust arvatakse, et ehitaja Vanapagan olnud.

Kord tahtnud Vanapagan ehitada silla suurelt maalt läbi väina saarele. Ta hakanud selleks kivimürakaid kokku kandma. Olles nii hulk aega kibedasti töötanud, väsinud Vanapoiss viimaks ja istunud maha sööma. Pärast söömist heitnud leiba luusse laskma. Oma surmaoda, mida Vanapagan alati kaasas kannud, torganud ta maasse püsti. Suur Tõll olnud parajasti kõndimas Muhu- ja saaremaal. Ta näinud üle väina, et vanapagana surmaoda on püsti mere kaldal. Lähemal silmitsemisel märganud ta ka Vanapoissi ennast merekaldal päikesepaistel põõnutamas. Vanapagana ja Tõllu vahel olnud alati tüli. Tõll pole Vanapaganat kunagi lasknud omi tumedaid toimetusi läbi viia. Nüüd, nähes vanapaganat mere kaldal põõnutamas, kahmanud Suur Tõll mere kaldalt pihutäie liiva ja kruusa ning visanud sellega üle väina Vanapaganat. Peotäis tabanud märki ja matnud Vanapoisi liiva alla, kuhu see surnudki. Seda Suure Tõllu peotäit näeme veel praegugi Suure väina kaldal. See on Vanapagana haud. Sealsamas näeme ka tema alustatud silda, mille ehitamine ta surma tõttu pooleli jäi. Vanapagana leseks jäänud naine läinud oma kadunud kaasa hauda vaatama. Olnud parajasti jaanipäev ja kõikjal olnud käsil jaanitulede põletamine. Ka Vanapagana naine teinud oma mehe hauakünkale tema mälestuseks ja austuseks tule. Suits ja ving läinud aga mäes puhkavale Vanapaganale ninasse. Ta aevastanud nii tugevasti, et leegid ja kiirded paiskusid kõrgele üles. Hiiu-, Saare- ja Muhumaa olnud sel ajal veel üks saar. Nüüd aga Vanapagana aevastuse läbi kõrgele paisatud tulelondid ja leegid kukkusid üle väina sinna maha. Kuhu tuli maha langes, sealt põlenud maa ära ja meri asunud asemele. Nii tekkinudki need kolm saart: Saare-, Muhu- ja Hiiumaa. Et sellelt mäelt siis tõusnud niipalju kiirdeid (sädemeid), hakanud rahvas seda Vanapagana hauda kutsuma Kiireste mäeks. Vanapagana naine, kes seda tuld mehe haual teinud, ehmunud Vanapagana aevastamisest ja selletõttu tekkinud tulelontidest ja põgenenud suures hirmus minema. Suur-Tõllu poeg, kes parajasti koduõuel mänginud, silmanud põgenevat Vanapagana eite, haaranud kivi ja visanud talle järele. Kivi tabanud märki. Vanapagana naine saanud surma ja kukkunud merre. Temast tekkinud saar, mida hakatud nimetama Naissaareks.

Vanapagan tahtnud korra Virtsust Muhumaale silda teha. Mees ei ole alati suurelt maalt Muhumaale ja Saaremaale pääsnud, kui süda soovinud. Arvanud, et kui silla üle Virtsu väina teeb, siis enam takistusi ees ei ole. Pärnus olnud sel ajal õieti palju kiva. Seda teadnud Vanapagan. Läinud Pärnu, kogunud kivid kokku, tahtnud Pärnu kividest Virtsu silda teha. Kivid ladunud Vanapagan kõik põlle sisse. Lõpe kõrtsi juurde jõudes läinud mehikesel põllepaelad katki. Kivid langenud kolinal põllest maha. Vanapagan vihastanud, ei hakanud enam kiva koguma, läinud oma teed. Lõpe kõrtsi ligidale sündinud aga Vanapagana kividest suur mägi. Virtsu sild jäänud sedaviisi ehitamata. Pärnu on sest saadik ilma kivideta, sest Vanapagan need kõik sealt ära viis.

Vanapaganal olnud Muhus tihti tegemist. Väin Virtsu ja Kuivaste vahel pahandanud teda. Ei muud kui võtnud nõuks Virtsust Muhumaale silda ehitada, et hõlpsamini suurelt maalt Muhusse pääseks. Varsti Vanapagan sobivaid kiva otsima. Kannud neid mõnda kuuehõlmatäit kokku Virtsusse, kust neid silla kohale merre loopinud. Juba tekkinud kividest mitme sülla laiune silda Virtsu poole külge. Ühed arvavad, et Vanapagan määranud: ühe ööpäeva jooksul saagu sild valmis, kuid kukk laulnud varem, kui sild valmis saanud. Muist kive jäänud Virtsu poole kaldale. Kukelaul igatahes peletanud Vanapagana plehku; töö jäänud pooleli. Varsti tekkinud kange maru. See maru purustanud Vanapagana tehtud silla, jah, viinud isegi kivid merde laiali. Vanapagana sillast mälestuseks on ainult Raunama kivisilm järele jäänud. Pärast ei ole Vanapagan ega keegi muu enam katsunud Virtsu ja Muhu vahele silda ehitada. Paremini õnnestunud Vanapaganal sillaehitus Muhu ja Saaremaa vahel. Sellegi silla purustanud hiljem maru. Uuemal ajal on ometi Muhu ja Saaremaa vahele sild ehitatud, mis vee väele seni vasta pannud.

Kord tahtnud Vanapagan ehitada silla suurelt maalt Kesselaiule. Ta toonud esimese seljatäie kive ja prahti ja pannud selle paigale. See on praegugi selgesti näha meres, kus teda Uisu sääreks kutsutakse. Siis läinud Vanapagan uuesti teist seljatäit tooma. Ta saanud seljatäie kätte ja läinud ka seda kohale viima. Aga parajasti kukk laulnud. Vanapagan lasknud seljatäie maha kukkuda ja teinud ise sääred. Kuhu ta seljatäis hunnikusse maha kukkus, tekkis küngas, millele nimeks on pandud Kiireste mägi.

Kord võtnud Vanapagan omale nõuks Kasari mõisa alt jõest ühte tublit kivisilda üle teha niisuguse kaubaga, et kes päeva ajal säält sillast üle käib, on Jumala jagu, aga kes pärast päikese veerikut ja öö ajal säält üle käib, on tema jagu. Selleks hakanud ta siis ka kohe kiva oma suure põllega kandma. Mere äärest korjanud ta oma põlle kiva täis ja hakanud jõe äärt mööda Kasari jõe poole kõmpima. Aga korraga laulnud kukk, Vanapaganal läinud põllepael katki ja kivid kukkunud suure kolinaga jõe kaldale maha, kus praegu see kivivarem alles näha on. Vanapagan pahandanud ja hakanud uut nõu pidama, kuidas uueste jälle kivide kandmist ette võtta. Viimaks leidnud ta hea plaani, et talvel, kui jõgi jääkaanega kaetud on, siis temal mööda jõge reega üsna hea on mere äärest kiva vedada. Teinud siis teine ka omale ilmatu suure ja tugeva ree valmis ning jäänud talvet ootama. Niipea kui külmataat jõele jääkaane pääle meisterdanud, hakanud ka Vanapagan kohe ametisse. Läinud oma reega mere äärde, pannud sääl ühe ilmatu suure kivipuraka ree pääle ja tulnud sellega mööda jõge vilet lüües ülesse. Kui ta poole teed olnud ära tulnud ja jõe kõige sügavama koha pääle jõudnud, kus õige õhuke jää olnud, praksatanud jää katki ja määratu kivi lendanud kõige reega jõe põhja. Küll katsunud Vanapagan veel koormat jõe põhjast kätte saada, aga ei ole enam kuidagi saanud, vaid kiviv seisab tänapäevani kõige reega jões. Selge ilmaga ja kui vesi vagaselt voolab, olla regigi veel kivi alla selgesti ära näha. On aga tõeste ka suur kivi, sest sügavast jõehauast ulatab selle kivi päälmine jägu veel hea hulk maad välja. Selle kivi juurde ei julge ka mitte keegi suplema minna. Pääle seda jätnud Vanapagan oma silla ehitamise südametäiega poolele.

Ennevanal ajal nähti Vanapoissi palju tihedamini meie viletsa ilma peal hulkuvat kui nüüd, kus tema kas üsna peidus puhkab ehk ainult mõne õnnetuselapse silma puutub. Selsamal nimetatud vanal ajal tuli temal ka kena mõte pähe üle viis versta laia Laiküla soo kindlat raudkivisilda ehitada. Silla kivid pidivad enam kui kümme versta kaugelt Tuudi mäelt toodud saama. Tee oli pitk ja töö raske, sellepärast arvas Vanapagan mõnusaks va teistpoolt appi võtta. Sammusid siis mõlemad keskööl Tuudi mäele ja hakkasid kiva lahti kangutama. Nagu õige haritud mees, aitas Vanapagan abikaasa põlle kiva täis noppida ja saatis tema teele, kuna ta iseenesele koormat hakkas korjama. Naene jõudis õnnelikult kuni Kasari külani ja oleks ehk ka koormaga kohale saanud, kui mitte Anni pere kukk loodud sunnil oma häält ei oleks tõstnud. Põllepael rebenes, nii et kivid hirmsa kolina ja mürinaga maha langesivad. Hirmsa vihaga kahmas kivikandjanna paraja heinasau suurse kivi maast, millega kisategijat kukke pihuks ja põrmuks tahtis visata. Aga südametäidus ning ehmatus oli jõudu nõnda raugendanud, et kivil suuremat hoogu ei olnud ja ainult kümmekond sammu edasi vuhises, ilma et suuremat kahju oleks teinud. Sedamoodi lõppes Vanapaganan soosillutamine õnnetumalt.

Ükskord tahtnud Kurivaim Hiiumaa ja Vormsi vahele silda teha ja hakand põllega kruusi vedama. Säärenina tegi valmis juba, aga siis tüdis ära ja läks õige vaatama, kaugel see Vormsi ometi on. Võttis põlletäie kruusa kaasa. Aga põllel oli jälle auk sees ja sealt varises muist kruusa vette, sellest tekkis meresse madal ja kitsas joon. Keset merd jäi suur kivi põlleaugu ette, sinna tuli sügav koht, siis kivi kukkus maha ja on praegu seal kohas meres. Selle kivi järele saab alati kurssi võetud ja leiab sügava koha ülesse. Siis kruus hakkas põlleaugust nirinal jooksma. Kogemata pääsis põllenurk ta kääst lahti ja kruus langes korraga merde. Seal on praegugi Kakrimaa.

Vaba Maa, 17. septembril 1925

Umbes paar km Virtsu sadamast põhjapool asub merre ulatuval maaninal Virtsu “vanalinn”. Varemed on vaid säilinud sellest ehitusest. Selgesti paistavad suured võlvialused, mis nüüd mulda täis valgunud. Müüri varemete ja võlvialuste keskelt kerkib ümmargune torn, mis arvatavasti vahitorniks olnud. Nüüd on see suuremalt osalt hävinud, umb. paari m kõrgune osa tõuseb veel varemete vahelt. Vanajutu järele elutsenud siin röövrüütel, kes Kuivastu ja Virtsu vahele raudahelatest püünised seadnud, millega läbiminevaid laevu kinni püüti ja siis paljaks rööviti. Ühel pimedal sügisööl pole aga aru saadud, et kinnipüütu sõjalaev. Laevale paatidel lähenedes avatud viimastele kahurtuli. Hommikul aga hävitatud röövrüütli loss maatasa. Rüütel ühes oma abikaasaga hukkunud vastuhakkamisel. Vaiksetel öödel kuulduda veel praegugi “vanalinna” alt kellaheli ja vaikset koorilaulu. Seal pidavat röövrüütel abilistega jumalateenistust. Nii kõlab vanajutt.

Virtsu mõisa endise sulastemaja taga, milles nüüd asunikud elutsevad, on kullaauk, millest kruusa võttes palju inimkonte, vanu rahasid, puusärgi tükke jne välja on tulnud. Möödunud aasta kevadel leiti siit vana mõõk, kannused, piip ja vööde panlad. (Leitud asjad on leidjad ära viinud). Arvatavasti on siia sõja ajal langenuid maetud.

Maanteed mööda Hanila kiriku poole minnes loode pool maanteed istutatud kasesalu taga leidub ohutuskivi. See on ovaalne, peaaegu maaga tasa raudkivi, millesse ümmargune auk puuritud. Siia tullakse paisete, muhkude ja mitmesuguste muude haiguste korral abi otsima. Selleks hõõrutakse haiget kohta soolaga, mähitakse sool nartsu sisse ja viiakse see neljapäeva õhtul ohutuskivi õnarusse. Veel nüüdki leidub ohutuskivi õnaras hulk nartse ja kaltse, missugused “patsientide” poolt siia toodud. Teine samasugune, kuid suurem ohutuskivi asub Sepamaa külas, “Tooma” talu kiviaias, kuhu see hiljuti paigutatud.

Kasekülas, “Liiase” talu põllul on paekivist rist, mis neljakandilises paerahnus asub. Varem on rist keset põldu asunud, kuid nüüd on see aia ääre seatud. Ristil mingisuguseid märke ega aastaarve ei leidu. Vist on see mingisugune piirimärk vanast ajast, nagu neid mujalgi leidub.

“Rähe” talust km maad lõunapool asub “Silluallika” matusepaik. Selgesti paistavad silma rohtunud hauakünkad, milliseid vanasti kiviaed on ümbritsenud. Nüüd on see võetud kõrvalasuvale võrkaiale varjuks; vaid mõned ümmargused munakivid näitavad endist aiakohta. Kaevamisel on siit palju mädanenud inimkonte ja lauatükke välja tulnud. Ka selgus kaevamisel, et inimesed umbes paari jala sügavusele ja õige tihedasti maetud on. Rahvas teab rääkida, et siia katkuhaigusesse surnuid maeti. Matusepaigast pool km eemal on selgesti näha majaasemed, milledel kesksuvel, ka kõige põuasemal ajal, kui ümberringi kõik kõrbenud, rohi haljendab. Siin olnud sõjaväe haigemajad ja kordonid, milledes Rootsi valitsuse ajal sõdurid olnud.

Vana Uisu kordoni ligidal, Uueküla mäekallakust loode pool on Kiiresti mägi. See on sarikkolmnurga kujuline, umbes 3-4 m kõrge mägi, mille vanust keegi ei tea. Mäe jalal on ovaalne muruplats, kividega ümbritsetud. Sellelt muruplatsilt viib tee loogeldes mäekallakuni, missugune Uueküla Teomäelt alates kuni Kõera Tapi laheni ulatab. Kaevamisel siit midagi leitud pole; kivimürakad on üksteise peal, mille vahel savi ja liiv sideaine kohust täidab. Kiireste mäelt edasi “Kuha” talu ligidal merekaldal on vana matusepaik. Siin pole see nii selge kui “Silluallikal”, kuid kaevates on siit kruusa seest ülihästi alalhoidunud luukeresid leitud. Millal siia maetud, on samuti teadmata. luukerede juurest midagi leitud pole. – Edasi, endise “Kuke” mõisa kohas, “Ankru” talu karjasmaal on sama talu matusepaik. Viimane ei kuulu küll muinasaega, kuid oma üliilusa looduse ja ümbruse poolest on see nimetamise väärt. Matusepaik asub merekaldal, kalda all lasub lainetav meri, ümberringi piirab mets matusepaika. Siin valdab täielik vaikus ja rahu…

Üle Tapi lahe minnes, milline sügava fjordina Saastna ja Salevere mõisate vahelisse maasse lõikab, paistab Saastna maaninal vana kalmistu – “Porimägi”. Siin arvatakse olevat Rootsi kuninga Ingvari haud. Porimägi on pikergune, laevakujuline kalm, mille keskelt kiviread põiki üle laotud. Ümber mäe on segipaisatud kivimürakad. Mäel kasvavad suured tammed ja sarapuud, aga ka põõsad, nagu sirelid, pähklipuud jne.

Aadu Kumari, 1984. a.

Ilmunud ajakirjas Eesti Loodus 11/1984 

Kauges minevikus, rasketel aegadel oli rahva mõtete ja soovide kandja - Kalevipoeg - mitmel kombel tegev ka Läänemaa rahva abistamisel. Tema toimetamisi meenutavad läbi aegade seisnud hiidkivid. Rändrahnud püsivad, ent nendega seotud muistendid kipuvad unustushõlma vajuma

Kõige suurema kivimüraka virutanud Kalevipoeg vastase tähtsaima asupaiga - Haapsalu lossi - pihta, kus asus piiskopkonna keskus. Muistendeid selle kohta on mitmeid. Üks neist pajatab. Võnnu saares on üks suur kibi.../---/ Rahn asub Pürksi külanõukogus Lenini-nimelise kolhoosi maa-alal, Võnnussaare poolsaare läänerannal. Haapsalust on kivini umbes 6 km mereteed, Saunja kaudu tuleb mereteed 2 km, lisaks veel kilomeeter jalgsimatka. Rändrahnud on tuntud Truumanni kividena.

“Haeska külas Tõnise-Hansu talu põllus on saunasuurune kivi, mille üle räägib rahvajutt, et see olevat Kalevipoja lingukivi.

Ennem on Martna kirik ilma tornita olnud. Viimaks hakatud torni peale tegema, see ei ole aga kangelasele meeldinud. Ta tahtnud Saaremaalt linguga torni maha visata, aga õnnetust - lingu pael läinud puruks ja kivi kukkunud Haeska külasse maha, kus ta praegugi seisab.”

Tõllukivi ehk Kalevipoja lingukivi jääb Ridala külanõukogusse. Haapsalu-Lihula maanteelt Martna teeristilt on Kalevipoja lingukivi Tubrimäel poolteist kilomeetrit. Vanapagana kivi jääb Kalevipoja lingukivist 0,3 km idakirdesse, kolhoosi lautade lähedale. Muistend jutustab: “Ridala kihelkonnas  Tubrimäel on kaks suurt kivi. Teist nimetatakse Kalevipoja, teist Vanapagana kiviks. Kalevipoja kiviks hüütakse teda sellepärast, et kivi pääl on näpujäljed. See olla Kalevipoja lingukivi. Teise kivi pääl on viis varbajälge. Vanapagan olla selle kivi otsast sihtinud vaenlast. Vanapagan siis vajutanud oma raskusega need varbajäljed kivi sisse. Vanapagana kivi asetseb Saanika küla  Uuetoa põllul. Kalevipoja kivi on sama küla Allika talu põllul.” Kalevipoja lingukivi Tubrimäel on vabariikliku kaitse all Hollandi kivina. See mürakas on looduskaitse all juba aastail 1937 1940. Rahnu nime päritolu kohta pole arhiiviandmeid ega teata ka kohapeal sellest midagi jutustada. Vanapagana kivi Tubrimäel tuntakse ka Vanapagana lingukivina ehk Kalevipoja kivina.  “Kalevipoeg tulnd Saaremaalt, teda kutsutud abiks. Ta tulnd Puisesse. Rahvas hädaldanud, et kirikud kurnavad, Ridala kirikule maksu palju, Martnas ka. Võtnd kivi ja visand. See kivi, mis Ridalasse viskas, see läks kirikust üle Lubjamäele. Martna kiriku jaoks hakand viskama, Martnas kukk laulnd parajasti. Ta visand kukele selle kivi. Kivi on Endu talu väravas, Ähmja külas.

Kalevipoja viskekivi Ehmjas asu Martna külanõukogus Ehmja külas Hindu talu maal. Praegu Kuradikivina tuntud ja vabariikliku kaitse all olev kivihiid jääb Martnast kilomeetri jagu Ridala suunas, kilomeetriposti 1/11 juurde maantee lähedale.

Eedu kivi seisab Nõva külanõukogus Valgeristi-Vaisi maantee ääres Kivinõmme talu maal. Valgeristi teeristilt Tallinna-Keila-Haapsalu maanteel saab mürakani umbes 14 km. Rändrahnule, mille juures kasvab vana kask, võib kergesti ronida. “Musa külas Nõva vallas asub suur Eedu kivi. Räägitakse, et see kivi olevat Kalevipoja visatud,” nii selgitab kivi päritolu muistend. Kivi on kohaliku kaitse all. Nime saamise kohta teab Kivinõmme talu perenaine Helmi Pukk jutustada järgmist: “Palju aastaid tagasi, nii palju, et keegi ei tea aastaarvu nimetada, asus kivi lähedal väike vabadikusaun, kus elas üksik elatanud naine Eed. Ta ketras usinasti ja teenis sellega elatist. Siis aga juhtunud õnnetus - Eedu saun põlenud ära. Eed pole meelt heitnud. Ta ehitanud uue sauna, ja päris kivi juurde, nii et kivi külg jäänud sauna üheks seinaks. Sellest siis saanudki kivi Eedu nime. Hiljem olnud Eedu eluase kivi sees ja ta kedranud ikka edasi. Helmi Pukk mäletab, kuidas tema lapsepõlves külalapsed käinud kivi juures, pannud kõrva vastu kivi kuulatanud, kas kostab Eedu voki vurinat.

Haapsalu kalender 1900

Martna kiriku ligidale, Ehmja küla põllule tahtnud ükskord vana Õelus enesele linna ehitama hakata. Selle tarvis oli ta sinna juba suure hulga kivimürakaid kokku tassinud. Kivid seisavad veel praegu seal, nende lähedal olla tihti viirastust nähtud ning nende all seista suured varandused peidus. - Ka seda suurt kivi, mis Martna kiriku tee ääres karjasmaal seisab, tahtnud vana Kuri linnaehituse paigale tirida, aga et kivi alumine ots väga sügavaste maa sisse ulatanud, ei saanud ta ülestõstmisega nii ruttu hakkama, ning enne kui ta kiviga kohale jõudis, laulis kukk. Vana Pergel visanud kivi vastu maad, pannud putked mängima ja Kuradi linn jäi tänapäevani ehitamata.

Üks vanaldane kindral oli vaeseks jäenud ja elas oma kahe tütrega, kelledest teine väga ilus neiu oli, suures puuduses. Kord läks ta jahile, aga et ta midagi ei saanud, siis tegi ta lõkke üles ja hakkas ennast soojendama. Korraga ilmus üks kole must mees ta ette ja lubas teda puudusest päästa, kui ta tõutaks, et ta 30-ne aasta pärast ennast tema omaks tahab anda. Kindral võttis pakkumise vastu, tõotas ennast temale ja kirjutas tõutuse kirjale oma verega alla. Määratud aja lõpul kuulis ta ühel õhtul hirmsat kära ja jäledat laulukisa ning nägi kohe, et suur hulk kuradisi, pisukesi ja suuri, tema tuppa tungisivad. Vana kuri ise ilmus ta ette selsamal näol, nagu 30-ne aasta eest ja nõudis ta hinge kätte. Kindral hakkas vana Õelusega kauplema ja lubas ka viimati oma tütre temale anda, kui ta neid mõlemaid veel 30 aastat laseks elada. Selle kaubaga oli va Paharet üsna rahul ja kindral oma tütardega elas endist viisi edasi. Olivad nad nõnda veel mõni hea aasta vana Põrgukonna kulu peale toredat elu elanud, siis jäi vana kindral viimati mureliseksja tõsiseks, hakkas vaestele andeid andma, ehitas kirikuid ja kloostrisi ja tegi palju muid häid tegusid. Kui viimane aasta uuesti kaubeldud ajast kätte jõudis, läks ta oma perekonnaga kloostrisse elama, mis ta ise oli lasknud ehitada, paastus ja tegi palvet ning laskis ka kõik mungad enese hinge eest palvetada. Viimsel õhtul tuli suur hulk kuradisi kloostri värava ette, hirmus pikse kärgatus oli kuulda, kurasis peksivad uksed ja aknad puruks ja lendasivad inetuma käraga ümber maja, suust voolasivad neil tulejõed välja. Et kloostri maja aga Jumala kaitse all seisis, siis ei päesenud nad sisse, ja vana kindrali hing sai päästetud. Ta heitis varsti selle järele kloostris rahulikult hinge.

Haapsalu kalender 1908

Keegi Runö mees oli kuratiga kontrahi teinud, milles vana Õelus mehele hääd jahisaaki ja suurt sissetulekut tõotas. Ühtlasi andis ta mehele musta raamatu punaste kirjadega, millega mees enesele niipalju hülgeid ette võib nõiduda, kui ta iganes soovib. Kui aga kontrahi aeg lõpule hakkas jõudma, siis ei tahtnud hülged enam mehe sõna kuulda, vaid läksivad iga paugu järele ikka julgemaks, tulivad ligemale, näitasivad hambaid ja hakkasivad mehe kallale tükkima. Seda nähes püüdis mees mustast raamatust lahti saada, sest pääle määratud aja lõppu langeb raamatu omanik kuradile saagiks. Juba kaks kord oli mees raamatu ära müünud, aga või sa “kurjast” lahti saad: raamat tuli ikka jälle tagasi. Viimati kaebas ta oma häda nõiale ning see andis talle nõu, raamatu leivataigna sisse pakkida, ahjus äraküpsetada ja leiva nimel ära müüa. Mees tegi seda ja sai leiva just päev enne kontrahti lõppu ühele Saarlasele äramüüa. See võttis leiva kaasa ja läks merele kalu püüdma. Teisel hommikul leiti tühi paat, - meest ennast kusagil. Leib, mille sisse raamat oli peidetud, seisis paadi piida pääl ning kalamehe nuga oli otseti paadi põranda sisse löödud. Et ilm täitsa vaikne oli, seepärast ei võinud muud arvata, kui et kurat mehe ära viis. Õnnetuma järeljäejad kaebasivad raamatu müüja pääle konsistooriumisse, millel aga misgit tagajärge polnud.

Saastna mõisa järele on üks küla, mis Ullaste nime kannab. Selle küla talupojad tõendavad, et nad vanaste ühe saksa- või rootsisugu mõisniku järeltulijad olla. Nende liiadnimed on Klaus ja Homburg, ning nad lähevad oma kehavormide poolest teistest ümberkaudsetest talupoegadest pisut lahku. Vanarahva jutu järele olla vana-katku ajal selle sugukonna liikmed, kellede omandus selajal Saastna mõisa olnud, kõik ära surnud, ainult üks väikene poisike jäenud elusse, keda ta amm enesega Ullaste külasse viinud ja sääl üleskasvatanud. Et külas peaaegu kõik inimesed ka katku ohvriks olivad langenud, siis võttis ta viimaks ühe tühjaks jäenud talu omale ja heitis abielusse. Tema lapsed ja järeltulijad täitsivad pärast terve küla. Mineva aastasaja algusel on nad oma mõisniku seisuse õigusi katsunud uuesti maksvaks teha, aga ilma järeldusteta. Nüüd mõne aasta eest tagasi olla nad jällegi omi vanu õigusi hakanud taga nõudma, kuid selle tagajärg on kalendri väljaandjal praegu teadmata.

Umbes samasugune vanajutt käib Ridala kihelkonnas elutsevate Kelemithi ja Nuudi sugukondade kohta. Nende esiisa olnud Rootsi ohvitser Knut Kelemith, kellele Rootsi kroonu Sinalepa ja Mäemõisa vahel oleva maatüki vahvuse eest aupalgaks kinkinud. Ohvitser ehitanud sinna väikesemõisa ja nimetanud seda oma abikaasa nime järele “Dravida” mõisaks. Ohvitser leidnud ise Kolovere lahingus venelaste vastu võideledes surma, kuna ta abikaasa hiljem katkule ohvriks langenud. Nende alaealine poeg Roby jäenud ühe vana teenri, väljavahi Bengt Wendorfi kasvatada. Kuidas poeg isale kingitud maatükist ja isast ehitatud mõisast ilma jäi, sellest ei lausu vanajutt midagi. Võib-olla, et Rootsi valitsus need reduktsioni ajal tagasi võttis. Ohvitseri abikaasa nime pääle nimetatud “Dravida” mõisa hoone on praegu Sinalepa karjamõisana alles, niisamati ka selle põllud ja mets, milledest esimene “Kelemithi põldude” ja teine “Dravida sõeru” nime kannab, kuna karjarand, mida isa oma poja nime järele “Robi rannaks” nimetanud, praegu Mäemõisa käes on. Ka Pendi (Bengti) koht, kus väikese Roby kasvataja Bengt Wendorf elas, on praegu veel alles ja sai Mäemõisa küljest hiljuti äramüüdud Lillevälja (Tuuru) mõisa külge antud. Kui vanajutt õige on, siis on Ridalas elutsevad Kelemithi, Knuti (Nuudi) ja Wendorfi sugukonnad rootslased, kellede seia asumist ajaloolikult umbes 16-ma aastasaja viimase poole sisse võiks arvata.

Sellest on juba palju aastaid tagasi, kui ühel õhtul keegi ohvitser Kolovere lossi tuli. Lossi omanik graf Buxhövden võttis tulija lahkesti vastu ja käskis teda ööseks sinna jäeda, mis juures ta aga ütles, et tal muud kambrit võimalik ei olla anda, kui seda, mis lossi teises otsas on ja milles mõnikord tontisi nähtavat. Ohvitser oli sellega üsna rahul ja arvas naljatades et tal siis vähemalt seltsilisigi olla ja heitis julgesti magama. Kesk öösel kuulis ta aga iseäralist kahinat ning silmi lahti tehes nägi ta enese ees munka seisvat, kes tale märku andis enese järele tulla. Ohvitser tegi seda ja munk viis teda läbi pikkade käikude ühte nurka, kust ta krohvi seina küljest maha lõi ja salalise seinakapi ukse avas. Säält võttis ta suure võtme, andis selle ohvitseri kätte, kutsus teda lossist välja ja viis teda lossivärava ees oleva väikese künka pääle. “Siin”, ütles ta, “kaevake lahti, ja kui suure raudukse juurde jõuate, siis avage uks selle võtmega.” Seda üteldes kadus munk ära. Ohvitser langes suurest meelte ärritusest tabatud maha ja minestas ära. Kui ta teisel hommikul ärkas, siis oli võti, mida praegugi veel Kolovere lossis alalhoitakse, ta käes ja ta jutustas öösist juhtumist. Järelekaevamist aga ei arvatud mitte sündsaks ette võtta.

Dirslätti mõisahoone Noarootsis olla vanaste nonnaklooster olnud. Praegugi olla sääl veel üksikuid kambrikesi ja võlvialuseid, milledes nonned olla elanud. Rahva jutu järele olla sääl sagedasti valgeid inimese kujusid nähtud, kes ööseti mõisa ruumides ümberluusida ja majaelanikka hirmutada. Mõis müüdi ära, ning ta ostja, keegi graf Rehbinder, asus sinna elama, ilma et tontide ilmumise juttudest midagi oleks hoolinud. Ühel õhtul nägi ta aga üsna selgesti, kuidas kaks valkjashalli kogu, üks suurem, teine väiksem, läbi toa läksivad, mitmed kambrid ja käigud läbirändasivad ja viimati ühte kambrisse ära kadusivad. Ta jutustas oma nägemisest õpetajale. See laskis selles toas, kuhu tondid ära olivad kadunud, põranda üles võtta ja selle aluse läbikaevada ning leidis säält kahe inimese, ühe suurema ja teise vähema, luud. Need maeti surnuaia pääle uuesti maha ning sellestsaati pole sääl ilmasgi enam tontisi nähtud.

Sel ajal, kui Haapsalu loss Saaremaa piiskoppide valitsuse all oli, toonud üks doomiherra, kloostri valjude seaduste keelust hoolimata, ühe naisterahva, kes koorilaulja poisikese riidesse oli pandud, enese kaasas lossi. Kaua aega ei teadnud teised kirikuteenrid mitte, et koorilaulja poisike naisterahvas oli, aga viimati jäivad nad kahtlaseks ning kui piiskop Haapsalu tuli, teatati sellest temale ja ta laskis sel ajal, kui doomiherrad kirikus olivad, süüdlase elukorteri läbiotsida, kust poisikeseks peetud neiu naisterahva riides ülesleiti. Kohe kutsus piiskop kiriku nõukogu kokku, kes otsuseks tegi, et naisterahvas pooleli oleva kabeli müüri sisse peab müüritama ja doomiherra lossi vangitorni heidetama ning sääl lastama nälga suura. Piiskopi käsu pääle tehti kabelimüüri sisse paras õõnsus, pandi õnnetu neiu sinna sisse, anti tükikene leiba ja kruusi täis vett kaasa ja tehti müür ümbert kinni. Pisut aega kostis õnnetuma hädakisa inimeste kõrvu,aga kaua aega ja veel praegugi näitab ennast kuuvalgetel öödel selle koha pääl kummardaja naisterahva kuju.

Kui vene kindral Totmakov Läänemaal Vigala, Lihula, Kolovere ja Haapsalu lossid oli ära võitnud, siis käisivad ta sõjamehed venelased ja tatarlased ümberkaudu tapmas ja riisumas ning tulivad ka Vormsi saarele. Borby külas põgenesivad inimesed küla lähedal oleva suure Smäeni kivi otsa ja tõrjusivad vaenlasi, neile keevavett kaela valades, enestest ära. Kerslättis kaevasivad talupojad metsa sügavad augud ja peitsivad endid nendesse. Kohaline pastor põgenes tatarlaste eest vihtlemise sauna, aga need süütasivad sauna põlema ja põletasivad pastori elusalt ära. Kiriku paberid ja dokumendid hävitati ära ja kirikuriistad viidi Saaremaale. Mujal külades aeti inimesed majadesse ja põletati niisamati elusalt ära. Meestel nüliti nahk seljast maha ja naistel lõigati rinnad ära. Kõik, keda kätte saadi, tapeti ära, sest ülema vali käsk oli: mitte kellelegi armu anda! Üks soldat tuli tühja tuppa, kust kõik elanikud välja olivad põgenenud ja ainult imeva lapse hälli sisse mahajätnud. Lapsukene sirutas soldatile naeratades omad käekesed vastu, nii et see juba liigutatult ümber tahtis pöörata ja toast välja minna. Korraga tuli talle aga ülema vali käsk meelde, ta lükkas hälli kummuli ja pistis lapse läbi hällipõhhja odaga surnuks.

A. Grönberg. Kuurort Haapsalu. Haapsalu, 1932.

Paljude aastate eest piirasid poolakad Haapsalu lossi. Kuigi lossist viis maa-alune käik Uuemõisa, oli siiski raske hankida toiduaineid, sest maad kurnas nälg ning piiramine kestis juba seitsmendat aastat.

Elanikud otsustasid abiks võtta kavaluse. Viimastest humalanatukestest keetsid nad kange õlle, jootsid sellega ainsat järelejäänud härga niipalju, kui ta tahtis ning talutasid teda siis lossi müüride ääres. Joobnud härg möirgas rohkem, kui seda harilikult teeb terve härjakari. Kui poolakad kuulsid härja metsikut möirgamist, järeldasid nad, et lossis on toidutagavara veel küllalt ning lõpetasid piiramise.

Ühel rüütlil oli kaks poega, kes pikemat aega olid viibinud sõjas. Nooremale pakkus sõda niipalju lõbu, et isa suutis teda kodus hoida suuri vaevu, meelitades raha ja varandusega. Kui isa teda noomis pillava ja lodeva eluviisi pärast, ei meeldinud see pojale ning ta kandis isa vastu salajast viha.

Kord läks isa jahile ning poeg jälgis teda. Lühikese sõnavahetuse järele surmas ta auväärse rauga, kelle laiba peitis metsa. Pika otsimise järele leiti kadunu ning kahtlus mõrtsukatöös langes poegadele.

Pojad kutsuti Haapsalu kirikusse, kus nad pidid tunnistama oma süütust. Käsi surnu rinnal, vandusid mõlemad vennad, et nad ei ole isa tapnud. Noorem lisas juurde, et kui tema on süüdi, ta ei saa altari juurest edasi minna üle kolmekümne sammu.

Kuigi surnu haavadest seepääle hakkas voolama verd, jäi noorem vend endasse kindlaks ning lahkus kirikust. Vaevalt oli ta altarist eemaldunud kolmkümmend sammu, kui ta kukkus maha nagu välgust tabatu ning kohkunult piiskopile tunnistas üles oma süü. Kohe seepääle ta suri ning maeti sinnasamasse kohta.

Elas Haapsalus kaks venda, üks rikas ja ihne, teine aga pidi nälga eemale tõrjuma saapaparandamisega. Viimane nägi korra unes, et tema juure tuli hall mehike ning näitas talle üht nurka varemeis, kus tuleks kaevata suure varanduse leidmiseks. Mees pidas asja naljaks ning töötas edasi saabaste kallal.

Järgmisel ööl tuli hall mehike uuesti, raputas teda õlast ning juhatas varanduse juure. Hommikul läks mees rikka venna juure, jutustas sellel oma unenägu ning avaldas kahtlust selle kohta. Rikas vend kinnitas veelgi tema arvamist, et ega tühist unenägu ei maksa uskuda. Ise läks aga rikas vend öösi mainitud kohale, kaevas sääl ning hulga vaeva järele leidis mullast surnud koera.

Arvamises, et vaene vend teda tahtis narrida, viskas rikas vend koeraraipe vaese venna aknast tuppa. Ehmunult ärkas vaene kingsepp, leidis aga põrandalt selget kulda.

Haapsalu lossi seisab peidus rohkesti varandusi, milliseid valvab suur must koer. Mitmed vaprad mehed on katsunud neid varandusi kätte saada, kuid vaimud kustutasid nende laternatule või peletasid nende julguse muude kummitustega.

Keegi rootslane tuli aastal 1773 Haapsalusse, sai siin öövahi koha ning tuli korra kesköösel lossiaeda. Siin nägi ta suurt musta koera leekivate, taldrikusuuruste silmadega, istudes ise ühel rahakastil.

Mis öövaht koeraga rääkis, seda ei ole teada, samuti ka seda, mida kast sisaldas. Aga kohe pääle seda öövaht muutus ärimeheks, ostis linnas maju ning omas laialdase usalduse, nii et mitmed talumehed tõid talle oma raha hoiule. Teatava aja möödudes läks ta lõpuks metsa ning poos enda sääl puuoksa.

Muiste kasvas Haapsalu lossis suur tammepuu, mis aastate jooksul oli muutunud seest täiesti õõnsaks. Rahvasuu ei tunnustanud üksi tema kõrget vanadust, vaid samuti ka tema salapärast jõudu. Seetõttu ei tohtinud säält murda ühtki oksa ning tema varjus olev maa loeti pühaks. Samuti ei julgetud vaadata puuõõnsusesse, kuigi teati, et sinna oli varematel aegadel ohverdatud isegi raha.

Kord oli mingi sõjalaevastik Haapsalus ning üks ohvitser läks lossi jalutama. Järsku tõusis piksevihm ning et selle eest end varjata, puges mees tammepuu õõnsusesse. Kui vihm lakkas, tahtis ta uuesti väljuda, kuid komistas millegi metalli vastu. Üllatuseks leidis ta puutüvest plekktoosi paljude kullatükkidega. Raha võttis ta laevale kaasa ning see jagati hiljem sõduritele.

Haapsalu kohtuülema juure ilmus ühel õhtul kaks meest. Nad tulid ratsutades, kuljused kõlisesid, seljas ebaharilikud välismaised riided ning palusid luba nõiakepi abil varandusi otsida. Seda lubati neile sel tingimusel, et nad kogu töö viivad läbi oma algatusel, kuid leitud kullast saavad endile ainult poole.

Mehed käisid ringi, lossikiriku ees platsil paendus võluvitsake vastu maad ning mehed alustasid kohe kaevamist. Pettusvõimaluse vältimiseks seati linna poolt vahid juure. Varsti aga läks juba pimedaks ning kuna midagi veel ei leitud, läksid kõik koju. Järgmisel hommikul olid aga mehed jäljetult kadunud. Ühtlasi märgati, et lahtikaevatud augus leidusid jäljed, et sääl pidi olema asunud mingi raudkast.

Kui Haapsalu kiriku ehitamine oli lõpetatud, pahandas Kalevipoeg kellahelina üle ning otsustas kiriku purustada. Mitte kaugel Nyby´st leidis ta Vidra lähedal ühe kõrgendiku juurest suure kivimüraka, haaras selle pihku ning virutas tugeva hooga Haapsalu lossi poole. Siiski oli see kivi vist Kalevipojalegi raske, sest vise ei õnnestanud ning kivi kukkus poole tee pääl väikesele Võnnusaarele, mis asub Haapsalu lahes Roograhu lähedal. Kivi purunes kukkudes kaheks tükiks, millest suuremat veel praegu tuntakse Suurkivi nime all. Muiste olnud kivi pehme, mistõttu temal võib näha lammaste ja kitsede jälgi, mida loomad omal ajal sinna tallanud.

Haapsalust umbes 8 km kagu poole asuv Ridala kirik evib salapäraselt legendaarse mineviku. Kirik näib olevat väga vana ning teda loetakse koguni vanemaks kirikuks Eestimaal, mis ehitatud taanlaste ajal.

Ridala kiriku lähedal asunud muiste samanimeline kants või maalinn, mille varemete jälgi on praegugi veidi märgata. Möödunud sajandil leiti maapinnast veel õige sageli tahutud kive, lubjatükke, puusütt ja vanaaegseid naelu. Linna kohale on alles jäänud küngas, milles rahvajutu järele olevat maetud suur varandus. Seda valvavat aga mingi punane koer ning seetõttu ei olevat varanduse õiget kohta veel avastatud.

Rahvasuu jutustab, et Ridala kirik ja maalinn seisnud muiste üsna mererannikul. Isegi suured laevad sõitnud linna külje alla. Geoloogilised vaatlused lubavad eeldada, et siin varematel aegadel meri tõepoolest on ulatanud õige lähedale. Mõnekümne aasta eest leiti säält koguni vanaaegne laeva emapuu.

Ridala kiriku olevat ehitanud keegi hiiglasneiu, kelle kujutist praegugi veel võib näha kivisse raiutult kiriku portaali juures. Neiu valmistanud selle ehitise endale elumajaks ning kuigi teinud üsna kõrge ukse, olevat säält suure vaevaga läbi pääsenud. “Kui keegi minust suurem soovib majja sisse astuda”, ütelnud ta, “siis võib ta ju kummardada!” Hiljem tehtud sellest ehitisest kristlik kirik.

Seespool kirikumüüre viib põranda alla mingi käik, mis all on kinni müüritud. Paljude aastakümnete eest julgesid mõned uudishimulikud laternate ja nööride abil sinna käiku sisse minna. Äkki aga kustusid küünlad ning suuri vaevu pääsesid mehed jälle välja. Et sellesarnaseid julgustuskatseid vältida, müüriti käigu alumine osa kinni.

Oletatakse, et see käik on maa alt tulnud Haapsalusse. Kunagi peitnud end sellesse aga mingi röövsalk või teatud hulk ülejooksikuid. Sel puhul olevat käigu mõlemad otsad suurte kividega kinni müüritud ning roimarid koolnud said vaevarikkasse surma.

Paljude aastate eest vallutas üks taani kuningas väevõimuga Vormsi saare ning tuli Norby külasse öömajale. Enne magamaheitmist sõnas ta talurahvale: “Kui ma öösi saan hästi magada, siis ei tee ma sellele külale midagi halba, muidu aga lasen ta homme tuhaks põletada.” Otsekohe vaibus kogu liikumine, loomad talutati kaugemale, kuked viidi metsa, nõnda et varsti oli kogu ümbruskonnas rahulik vaikus ning kuningas sai mõnusasti uinuda. Pererahvas istus ise kartlikult kuulates eeskojas, et iga esilekerkivat segamist kohe kõrvaldada.

Kesköösi kuulis perenaine nagu mingit kahtlast tiksumist kuninga enda magamistoast. Väriseva südamega hiilis ta tasakesi sinna ning hämaras kuuvalguses nägi laual midagi, millest tuli korrapärane kribin ja tiksumine. Arvamises, et see on hiir, mis näris kuninga riideid ning võis koguni teda üles äratada, lõi ta käega sellele kohale tugeva hoobi ja purustas niiviisi kuninga taskukella.

Hommikul päikesetõusu ajal oli kuningas alles veel sügavas unes. Ärgates tundis ta ennast nii kosunud ja rahuldatud, et andis käsu, külaelanikkude vastu mitte tarvitada karme abinõusid. Riietumise juures märkas ta ootamatult, et tema taskukell oli lõhutud. Kohe laskis ta pererahva tulla oma juure ning määras neile ilma pikema jututa raske karistuse. Värisedes langes nüüd perenaine tema ette põlvili, rääkis oma murest kuninga unerahu eest ning saatuslikust eksitusest. Naine palus kuningalt pisarsilmil armu ja halastust. Naerdes naise teadmatuse üle, andestas talle kuningas ning külarahva tänuhüüete saatel sõitis kuningas jälle edasi.

Kui tatarlased tungisid Vormsi ning hakkasid sääl rüüstama, siis ainult üksikud elanikud päästsid end Borby lähedal asuva suure kivi otsa, kus nad kallaletungijaid tatarlasi keeva veega kihutasid eemale. Kärsläti juures kaevasid talunikud metsa sügavad augud ning varjasid end sääl peidus, kuigi vaenlased katsusid rootslaste keelt järele aimates luisata, et vaenlane olevat juba plehku pistnud.

Pastoraadis tungisid tatarlased õpetaja kallale, ning kuna ta puges peitu sauna, süütasid nad selle põlema ning piinasid õpetaja sedasi surnuks. Ühtlasi hävitasid nad kirikuraamatuid ning viisid dokumente ja kirikuriistu Saaremaale kaasa. Ka külades kihutasid nad inimesed majadesse ning süütasid need siis põlema. Meestel kiskusid nad seljast nahka, naistel lõikasid rinnad ära ning tapsid kõiki, kuna nende päälik oli käskinud olla vali igaühe vastu.

Ühte majja tuli sõdur, kus ainult laps lamas kätkis. Väeti maimuke sirutas talle käed vastu ning silmitses nii sõbralikult paluva pilguga, et sõdur tahtis liigutatult toast väljuda. Äkki meelestus talle aga pääliku karm korraldus, ta viskas kätki ümber ning puuris terava oda lapse selga.

Saulepis tuli tatarlaste röövel talumajja, milles elutses veel vaid naine ühes lapsega, kuna teised elanikud olid kõik metsas peidus. Ema ronis surmahirmus ahju otsa, väike laps jäi aga kätkisse kaeblikult karjuma. Röövel võttis lapse sülle ning tahtis teda heita küdevasse ahju. Meeltheitev ema haaras ahjult suure kivi ning viskas selle röövlile pähe nii osavalt, et mees jäi meelemärkusetult lamama. Kiiresti hüppas naine ahju päält alla ning mõne kivihoobiga surmas sõduri. Surnu riiete läbiotsimisel leiti säält hulk kulda ja hõbedat.

Rootsi kuningas Yngvar oli vahva sõdalane, kes oma laevastikuga sagedasti võitles taanlaste ja teiste meresõitjate vastu. Taanlastega sõlmis ta viimaks rahu ning astus siis seda suurema jõuga idapoolsete vaenlaste vastu. Ühel suvel riisus Yngvar Eestimaal, kuid eestlased tulid talle sõjariistus vastu ning tekkis verine lahing. Eestlaste ülekaal oli nii tugev, et rootslased sunniti põgenema. Kuningas Yngvar sai lahingus surma. Tema laip maeti sinnasamasse kohta.

Matsalu lahe ääres Saastama mõisa lähedal on kõrgendik, mis koosneb suurtest kividest. Kivid on kohati paigutatud korrapäraste kihtidena. Aja jooksul on kivid kattunud samblaga ning viimaks on hakanud sinna isegi puud kasvama. Seda kõrgendikku kutsuti porimäeks ning rahvajutu järgi olevat see mälestussammas, mis sinna seatud kuningas Yngvari mälestuseks.

Kiidevas Puistu külas teab kohalik rahvas näidata mitu kohta, kuhu olevat maetud keegi vana Rootsi kuningas. Selle tõenduseks näidatakse ka

vastavaid kive, mida tuntakse mälestusmärkidena.

Haapsalu lossi omanik Jacob de la Gardie oli õieti ettevõtlik mees, kuid kõiki toiminguid teostas ta äärmiselt pikaldaselt, rahulikult ja järelemõtlikult. Seetõttu andsid eestlased talle “Laisa Jaagu” hüüdnime.

Kord oli krahv parajasti saunas, kui ta adjutant teatas suure vaenlasväe liginemisest. Krahv keeras rahulikult teisele küljele ja vastas: “Nad oodaku senikaua, kui ma olen saunast väljas!” Ilma mingi ruttamiseta pesi ta end siis edasi.

Saunast väljunud, ligines ta vaenlastele ning võttes kaasa hariliku peapadja, sõnas seda avades: “Välja, välja, hobu ja mees!” Padjast võetud suled lendlasid tuules ning igaüks neist muutus ratsanikuks ühes hobusega. Niiviisi oli vaenlane peagi võidetud.

Kuigi puudus krahvil jällegi sõjavägi. Kuna vanakurat oli krahvi liitlane, ronis see kirikukatusele ning hakkas säält laastusid maha kiskuma. Iga hoobi juures hüüdis vanakurat: “Hobu ja mees!” Mahakukkuvad laastud muutusid kõik ratsanikkudeks ning krahv võitis lahingu.

Saadan aga nõudis säärase abi eest oma osa ning käis mitu korda vana sõjamehe hinge ära toomas. Krahv lamas aga voodis ning palus kurja sõpra, et see senikaua ootaks, kuni krahv on täielikult riietunud. Vanakuri tõotas seda, kuid kauem enam oodata ei lubanud, kuna varem oli teda sarnaste ettekäänetega juba mitmekordselt petetud.

“Tubli,” vastas krahv, “küll ma nüüd selle eest juba hoolitsen, et oleksin alati lõplikult riietumata!” Siitpääle puudus krahvi riietuse juures alati mingi ese, kas sukapael, kaelarätik või üks saabas. Vanasaadan käis teda tihedasti külastamas, kuid pidi alati tagasi minema pettunult.

Alles hiljem vabastasid taevased võimud vana rauga sellest kurjast sidemest. Krahv ehitas Stockholmi ilusa  Jacobi-kiriku ning palvetas kaua altari juures. Sel puhul oli selgesti kuulda vankrikolinat ning kivipõrandast kerkisid üles leegitsevad tulekeeled. Arvatavasti tegi niisugust tempu vanakurat ise, kes ärritas ennast ohvri kaotsimineku üle.

Peeter Suur saabus 8. juulil 1715. aastal oma sõjalaevadega Tallinnasse ning sõitis säält 17.kuupäeval lääne poole. 20.juulil jõudsid ta laevad Osmussaare, kuna keiser ise kell 5 pääle lõunat sõitis Haapsalu poole. Noarootsi olnud siis mandrist nii tublisti eraldatud, et keiser sõitnud laevaga Noarootsi ja mandri vahelt läbi. Haapsalusse saabus ta järgmisel päeval ning siis käsutas ta kogu eskaadri edasi sõitma Liibavisse, et sel viisil järgmisel kevadel kergemini jõuda Pommerisse.

Haapsalusse sõitis Vene tsaar otsima uut sündsat sadamakohta. Keisri saabumine tuli väga ootamatult. Ta randus siin Kassinina neemele, mis hiljem suures keisrivaimustuses ristiti Kaiserortiks. Peeter Suur viibis linnas lühikest aega, vaatas lossi ühes kirikuga ning juba paari tunni pärast randus ta Pullapää kohal, et sõita Ungrusse.

Külaskäik Ungrus oli mõeldud Rootsi ülemjäägermeister ja Eestimaa maanõunik parun Reinhold Ungern Sternbergile, keda ta oli tundma õppinud mitmetel kokkupuutumistel Peterburgis ja Tallinnas. Ent parun oli juba kaks aastat tagasi Tallinnas surnud. Ungrus elas ainult veel tema kahekümneaastane lesk Sophie Auguste ühes oma aastase pojaga. Peeter Suur avaldas talle mehe surma puhul kaastundmust ning veetis aega  mõnusasti vesteldes.

Ungru mõisa aed olnud sel ajal ilusamaid Eestimaal. Aedniku saatel vaatas tsaar aeda rohkem kui tund aega. Siis tuli ta tagasi ja asus einetama, mis oli vahepeal suure kiirusega jõutud valmistada. Laua juures ulatas talle keegi teener karika, millesse oli graveeritud Rootsi kuninga Karl XII nimi. Otsekohe püüdsid teised selle karika tsaarilt tagasi võtta, kuid keiser tõrjus nad eemale ning tühjendas karika hüüdega: “Elagu sõber Karl!”

Laua ääres istudes märkas tsaar ühe ukse kohal enda pilti, kuna teise ukse kohal seisis tühi raam. Ümber vaadates leidis ta ahju tagant Karl XII pildi, mis nähtavasti tsaari saabumisel oli kiiresti sinna peidetud.

“Ahjaa, vend Karl!” hüüdis ta. “Nüüd pead sina pugema ahju taha! Vahest  oleks vaja ainult üht lahingut, et ma ise peaksin minema sinna!” Nende sõnadega tõstis ta pildi jälle seinale tagasi.

Tänades perenaist lahke vastuvõtu eest, nõudis tsaar ärasõidul tavalise kutsari asemel hobusejuhiks aedniku, kes oskas rääkida saksa keelt. Vestlus aednikuga oli nii elav, et aednik suures jutuhoos jättis hobused päris hooletusse. Kutsari hirm oli aga suur, kui nüüd hobused äkki hakkasid pillutama. “Vaata nüüd korraks ka hobuste järele”, sõnas talle tsaar ja Haapsalusse jõudes andis talle rikkaliku jootraha.

Lääne Elu, 22. märtsil 1935

Põhjasõja ajal teinud Läänemaal hirmsat laastamistööd katk ehk “must surm”. Katk tulnud mannermaale lootsikuga Vormsi saarelt. Ta hulkunud ümber kui “must mees”, tihti ka kitse näol. Katk teinud Läänemaa inimestest nii tühjaks, et kui üks näinud teise inimese jalajälgi, siis andnud ta neile suud ja nutnud rõõmu pärast.

Oru vallas, ühes talus olnud laupäeva õhtul palav rukkijahu leem laual. Inimestest pole kedagi muud toas olnud, kui vanaisa üleval parsil. Vanamees näinud, kuidas kits kepseldes uksest sisse tulnud ja lausunud: “Kae imet, keeva süüakse ja keedet juuakse!”

Vanamees vastanud parsilt: “Oi imet, katk keeletu ja ise räägib!” Katk näinud, et teda ära tuntakse ja läinud oma teed.

Oru vallas Keedika külas murdnud katk väga palju inimesi maha. Üks vanapoiss vedanud surnuid Kondimaa poole kalmistule. Katku ta ei kartnud. Kui läinud surnuga, siis ajanud ise laulujoru; saanud ta surnu maha matnud, siis rüübanud pudelist vina ja sõitnud haigutades kodu poole.  Sedaviisi läinud asi Keedika külas kuni viimane inimene ära surnud ja maha maetud. Siis jäänud vanapoiss ise ta katkutõppe ja surnud.

Oru vallas Jalukse külas olnud üks vana mees, nimega Tõnis. Tema matnud oma valge märaga katku ajal kahe küla surnuid. Inimesi jäänud ikka vähemaks, kuid Tõnisel pole viga midagi olnud: mära söönud aga vilja ja Tõnisel enesel olnud ka toitu küll. Kui viimati kõik ära surnud, teinud vana Tõnis omale tee äärde haua valmis. Mõelnud, et kui ma suren, siis heidan haua äärele; mõni hea inimene ehk juhtub mööda minema, lükkab auku ja ajab mulla peale. Aga Tõnis ei surnud.

Ükskord sõitnud ta ratsa oma valge mära seljas läbi Keedika metsa Seljaküla poole. Leidnud inimese palja jala jäljed maas, karanud kohe hobuse seljast maha ja andnud jälgedele suud. Siis sõitnud jälgi mööda edasi kuni Seljakülasse. Seal leidnud ühe naise, kes olnud tüdruk, tema aga vanapoiss. Nad läinud siis paari ja hakanud ühiselt elama.

Inimesed peitnud end katku eest toominga metsadesse. Katk otsinud neid mööda metsi taga, ümisenud ise viltuse keelega: “Immi (inimese) haisu - tommi haisu - ei tunne kahte kumbatki!”

Katk läinud viimaks lootsikuga üle Haapsalu lahe Noarootsi. Üks naine tulnud talle saarel vastu, tundnud ta ära ja ütelnud: “Tere tulemast! Jumalale tänu, et sa ometi ükskord ka siia said! Küll meie sind kaua oleme oodanud!”

Katk polnud sarnast lahket teretust enne kuulnud ega ka siin oodanud. Häbi ja kohmetusega jooksnud ta merde, kuhu ta ka ära uppunud.

Aino Uibo, 1959. a.

Ilmunud ajalehes Töörahva Lipp, 24.11.1959.

Haapsalu-Keila maanteest umbes 0,5 km eemal asub endine Keedika mõis. Mõisahoone on maha põlenud, säilinud on ainult hoone all olnud kelder.

Mõisa aias asub omapärane tammede grupp – 7 tamme, mille mõisnik oli lasknud kunagi istutada. Härra olevat kord kuue kaaslasega istunud kaardilauas. Seal otsustatud Keedika mõisa aeda istutada iga mõisniku auks üks tamm. Mõisahärra olevat käskinud teomeestel minna metsa noori tammesid otsima. Teomehed olevat kuus tamme leidnud, aga seitsmendat polevat kusagilt saanud. Kuus tamme istutati ringikujuliselt. Hiljem olevat lähedalasuva Proosu talu peremees leidnud kuskilt kaugemalt seitsmenda tamme ja istutanud selle ringi keskele. See tamm olnud teistest tunduvalt suurem. Praegu keskmine tamm teistest pikem ei ole.

Tammedest mõni meeter eemal maapinnal asub umbes 8 m läbimõõduga ring . Ringjoone laius on umbes 50 cm. Kui ümberringi on rohi kollakasroheline, siis ringjoonel on ta sinakasroheline. Aegade jooksul on ring sellisena püsinud, keegi ei tea midagi ta tekkeloost. Kaevamisel selgus, et ringjoonel on muld hallikaspruun ja hästi sõmer. Sellise mullakihi paksus on umbes 25-30 cm, võib-olla kohati ka rohkem. Kõrval on muld täiesti must.

Rahvajutt räägib, et sellele kohale olevat maetud suur rahapada. Ringjoon näitavat paja ääri. Pimedatel neljapäeva öödel pidavat pada südaööl hetkeks pinnale tõusma ja kohe jälle tagasi vajuma. Paja saavat siis kätte, kui kaevata 7 pimedat neljapäeva ööd järgemööda. Algul pidavat tulema suur kivi ja selle all rahapada. Ainult ära minnes ei tohtivat tagasi vaadata. Juba mõisa ajal olevat mõned inimesed tahtnud kaevata, aga mõisahärra ei olevat lubanud. Omapärase ringi saladus on praeguse ajani lahendamata.