Talis Vare
1917. a. veebruarirevolutsioon Venemaal (s.h. Eestis) tõi kaasa uute institutsioonide tekkimise üle terve endise tsaaririigi. Suurest vabaduseideest kantuna likvideeriti senised riigi- ja valitsusasutused — saadeti laiali politsei ning vangimajadest vabastati vangid. Selle tõttu said vabaduse ka paljud kriminaalkurjategijad. Vajadus tagada kodanike julgeolek sundis organiseerima uusi korrakaitsestruktuure. Heidame pilgu ajas 80 aastat tagasi: aastasse 1917, mida Läänemaa Kaitseliit peab oma sünniaastaks.
Haapsalus pandi revolutsiooniline kord maksma 4. märtsil 1917. Juba varahommikul levis linnas teade, et mõnikümmend Vene madrust olla kohale jõudnud. Esimeseks madruste ohvriks langes raudteejaamas keegi linnavaht, kes küllalt kiirelt polnud nende käsku täitnud. Teiseks ohvriks olnud endine mõisnik von Tritthof, kes mõrvati oma korteris. Seejärel vabastati linna vangimajast kõik vangid. Kõik dokumendid, mis rahukohtuniku ja politseipristavi juurest leiti, hävitati.
Kella 9 paiku organiseerisid peamiselt Vene madrused ja Läti sõjapõgenike naised Turuplatsil revolutsioonilise omakohtu, kus kohtu all olid linnapea dr. G. von Krusenstern ja kirikuõpetaja R. von zur Mühlen. Mõne tunni pärast lamasid nad juba tänaval vereloigus — linnapea surnuna ja pastor raskesti haavatuna, kuid siiski elusana...
Aprillikuu keskpaigas hakkas kehtima Vene Ajutise Valitsuse poolt välja antud miilitsaseadus. Selle järgi jäi miilitsa üldine organisatsioon sarnaseks endise politseikorraldusega. Miilits oli paiklik, ta korraldamine anti omavalitsuste hooleks.
Normaalsetes tingimustes oleks korrakaitse jõududele abiks olnud sõjavägi, kuid 1917. aastal olid Vene väeosad ise kujunenud korratuse allikaks, millest väikesearvuline miilits oli võimetu jagu saama.
14. septembril 1917 kirjutas Lääne maakonnavalitsuse esimees Aleksander Saar alla Lääne maakonna omakaitse asutamise otsusele. Selle kohaselt pandi omakaitseüksuste moodustamine vallavalitsuste õlgadele. Vastav korraldus saadeti valdadesse
27. septembril 1917, millist kuupäeva Läänemaa Kaitseliit oma sünnipäevana tähistab
Eriti keeruliseks läks olukord 1917. aasta septembri lõpul, kui Saksa väed hõivasid Eesti saared ning maakonnas viibivaid Vene vägesid haaras paanika. Nüüd läks vaja jõudu, mis oleks suutnud ohjeldada külasid rüüstavaid deserteerunud sõdureid. Oktoobri alguses toodi Haapsallu ja selle ümbrusse 1. Eesti polk, mis kandis koostöös omakaitsega korrahoidmisel põhiraskust. Kõige paremini õnnestus inimeste omakaitsesse organiseerimine Läänemaal, seda eelkõige tänu 1. Eesti polgule ja siinsetele rahvuslikult mõtlevatele tegelastele ning vaatamata enamlaste vastutöötamisele. Raskusi oli relvade muretsemisel, kuid juba oktoobri esimestel päevadel saadi maakonnavalitsuse abiga esimesed relvad. Maakonnas jagasid rahvale relvi ka 1. Eesti polgu allüksused. Mõned omakaitselased ostsid Vene soldatitelt isikliku raha eest endale laskeriista. Omakaitseüksuste soodne areng maal hoidis ära suurema rüüstamise laostunud Vene väeriismete poolt. Agaralt tegutseti kuni Saksa okupatsioonini 1918. a. veebruari lõpus. Pärast seda peideti püssid pööningule ja heinalakka ja töötati edasi põranda all.
Oktoobri lõpul ja novembri algul 1918 oli Eesti põrandaalune kaitsekorraldus juba niivõrd tugevnenud, et oodati iga soodsat hetke avalikuks väljaastumiseks. See teostuski 11. novembril 1918 Eesti Kaitse Liidu asutamisega. Kaitseliitu võeti vastu “igat ausat eestlast”, kuid nõuti ka usaldatavaid soovitusi. Kaitseliidu juhid püüdsid arendada seda organisatsiooni ülemaaliseks võrguks, mis pidi kaasa haarama iga maakonna, linna, alevi, kihelkonna ja valla. Lääne maakonna ja Haapsalu linna kaitseliidu ülemaks määrati leitnant Theodor Rõuk. Kaitseliidu ülesanded kujunesid väga mitmekülgseteks. Need olid näiteks avaliku korra ja julgeoleku tagamine, aga ka riigipiiride valvamine ja kaitsmine. Kaitseliitlasi oli vaja, et asutusi, varandusi, telefonikeskjaamu jms. lahkuvatelt sakslastelt üle võtta; koha peal oma vägedele abiks olla nii valveteenistuses kui ka küütide hankimisel ja rekvisitsioonide teostamisel. Järgnesid haarangud röövjõukudele, väejooksikutele ja salaviinapõletajatele.
Vabadussõja puhkedes kaldus enamus kaitseliidu üksusi kaitsma vaid oma kodukohta. Suur osa jäi aga passiivseks ka siis, kui lahingud jõudsid oma õuele. Seda enam tuleb esile tõsta Läänemaa Kaitseliidu organiseeritust Vabadussõja algul - kohe pärast Saksa okupatsiooni suudeti Läänemaalt Tallinnasse appi saata paarsada meest. Läänemaa kaitseliit - omakaitse osales ka 1919. aasta veebruaris Saaremaal aset leidnud enamlaste mässu maha surumisel. Punasaarlaste käe läbi sai surma vähemalt üks läänlane, kelle nimi on raiutud ka Vabadussõja mälestussambale. Selleks oli Saaremaa komandandiks määratud Luiste valla mees Karl Tulmin, kes Kuivastus mässajate poolt selja tagant maha lasti ning jää alla uputati. Enne seda oli Karl Tulmin tuntud kui Lääne kaitseliidu üks organiseerja. Lühikeseks ajaks määratud ka siinse KL ülemaks. Peale Vabadussõja lõppu arenes tegevus kaitseliidu jahisalkades, kuna omakaitse tegevus endisel kujul lõpetati ühiskonnas levima hakkava pahempoolsuse tõttu.
Kaitseliidu uuestisünd sai teoks alles pärast 1924. aaasta 1. detsembri enamlaste mässu. 21. detsembril samal aastal peeti Haapsalus Läänemaa Kaitseliidu ringkonna asutamise koosolek. Sellest võttis osa osa hulgaliselt seltskonnategelasi, riigiametnikke, omavalitsuse, hariduse ja avaliku elu tegelasi, kellest valdav enamus soovis KL taas ellu kutsuda. Koosolek valis organisatsiooni juhiks O. Pakase. Sellele järgnes Läänemaa ringkonna allüksuste organiseerimine, jaoskondade ja rajoonide juhatuste valimine ja relvade väljajagamine. 20. jaanuaril 1925 valiti maakonna KL ülemaks reserv-kapten V. Väeden - endine Läänemaa KL ülem Vabadussõja ajal ning KL organiseerija Saksa okupatsiooni ajal. 2. mail 1925 organiseeriti Lääne malevkonna juures esimene naiskodukaitsejaoskond Haapsalus. Noorte Kotkaste Lääne malev moodustati 1. juulil 1930. Kohaliku “Kodutütarde” organisatsiooni loomisele asuti pärast 3. oktoobrit 1931
1939. aastal kuulus kogu Eestis Kaitseliitu ja Naiskodukaitsesse kokku üle 59 000 liikme. Peale selle tegutsesid veel ligi 40 000 -se liikmete koguarvuga KL noorsoo-organisatsioonid “Noorkotkad” ja “Kodutütred".
