Kalev Jaago, Andres Ammas, 1992. a.

Ilmus ajales Lääne Elu, 15. 02. 1992, 22. 02. 92.

/---/ Järjepideva ajakirjanduse algust Läänemaal tähistab nädalalehe "Läänemaa" sünd 14. detsembril 1927. Lehe esimene väljaandja oli tuntud seltskonnategelane Edgar Leopas, vastutav toimetaja Evald Soosaar.

26. aprillil 1928 ilmus "Lääne Elu" proovinumber. Vastuolud olemasoleva ja loodava lehe vahel olid juba enne "Lääne Elu" sündi, seda eeskätt trükkimise tõttu. Samal 26. aprillil ilmunud "Läänlases" nr. 17 kirjutati, et "juba pikemat aega liikusid kuuldused, et Haapsalus hakkab käima teine ajaleht 1 kord nädalas. Asja taga seisab, nagu kuulda, Tamverk, kellel Haapsalus trükikoda, ning kes väljaandjana alla kirjutab. Suuremad raskused olnud väljaandjal vastutava toimetaja leidmisega, isikud, kelle poole pööranud, on ära ütelnud (…)Üheks eriliseks tõukejõuks uue lehe asutamisel olevat olnud põhjus, et "Läänemaa" toovat liiga palju sõnumeid maalt, sellest loodab aga uus ajaleht eemale hoida. Sellega sammub Läänemaa kiirel sammul teistele maakondadele järgi, ka temal on ligemal ajal 2 lehte. Iseküsimus on muidugi, kui kaua ta suudab püsida, liiatigi, kui uus ajaleht hakkab käsitama kogu riigis ettetulevaid nähtusi"

"Lääne Elu" rõhutas algusest peale oma erapooletust ja süüdistas "Läänemaad", et viimane oma sihist olla "vaba parteipoliitilistest kõrvalmõjudest, kitsarinnalistest erakonnahuvidest, mis suuremalt jaolt ühiskondlist arenemist ja edu takistavad" üsna pea taganes ning et "Läänemaas" "taheti maksma panna vastutava toimetaja ja kõrvaliste isikute poolt sarnast poliitilist mõju, mille vastu võitlemiseks herra Leopas üksi jõuetu oli ja oli sunnitud vastu oma tahtmist kogu oma ilusast ideest loobuma."

/---/  "Teine põhjus, miks ajaleht "Läänemaa" ei saanud edasi, on see, et temal puudub majanduslik seljatagune ja igasugune äriline juhatus. Lehe korratu kätte saatmine ja kaebtused tellijate poolt — see oli igapäevane nähtus. Sõnumid ja kuulutused tulid 4 päeva enne lehe ilmumist sisse anda." "Läänemaa" korratu ilmumise üle sai "Lääne Elu" tublisti irvitada. Algul olevat asjad olnud korras, sest esimesed 7 numbrit trükiti Tamverki trükikojas. Et 7. numbri väljaandmine elektririkke tõttu viibis, "viidi trükkima Tallinna "Vaba Maa" trükikotta, kus aga lubatud 1 päeva asemel läks aega 3 päeva." Hilinemine jätkus ja see andis "Lääne Elule" põhjust kirjutada: "Neil põhjusil ei saa läänlased sellest peale, kui leht "Vaba Maa" trükikotta viidi, enam "Läänemaad" läänlaste häälekandjaks pidada. Hr. Leopas tegi ka viimase ja astus sellest supist välja. Et läänlased oma häälekandjat vajavad, mis erapooletu ja kohapeal trükitakse, otsustati "Lääne Elu" väljaandma hakata, mis tõsine läänlaste huvide kaitsja."

"Lääne Elu" kavatsuste kohta teatati juhtkirjas, et see korraldatakse nii, et leht saaks olla "täielikuks juhtnööriks igale läänlasele igapäevases elus". Igaks juhuks rõhutati korra veel, et kuna leht kohapeal trükitakse, "on meil võimalik lehe sisu kokku seada veel viimasel momendil enne ilmumist, sündmused, mis on olnud ilmumise päeva hommikul, võivad veel lehes aset leida, samuti ka kuulutused." Kadestamisväärne operatiivsus. Täna, kus lehe sisu trükkimineku kellaaja dikteerib suur monopol — trükikoda — võime vaid Tamvergi trükikoja järgi õhata.

"Läänemaa" kommenteeris "Lääne Elu" juhtkirja põhjalikult, avaldades selle ka oma lehes toimetusepoolsete sõrendustega. Vastuväiteid polnud aga kuigi veenvad, näiteks "Tamvergi trükikoda ei ole nii võimas, et võiks ajalehte trükkida". Ometi oli "Läänemaal" ilmselt tuline õigus ühes: "Uue lehe ilmumise tarvidus on väga selgelt välja öeldud, et oleks keht, mis Haapsalus trükitakse, et targu muidugi ütlemata jättes, vast "trükitehnilistel" põhjustel — et seda lehte peab trükitama Tamvergi trükikojas."

Sisu kohta öeldakse, et "küll tegelik elu näitab, kust sihist "erapooletus" puhub. Leht ise on aga täieline "Läänemaa" plagiaat — pealkirjad, nende paigutused. Maakonna sõnumid ainult teistest lehtedest välja kirjutatud."

Kahtlustamine erapoolikuses osutus hiljem küll põhimõtteliselt õigeks, sest "Lääne Elu" muutus õige pea keskerakonna vaadete kajastajaks. Ka välimuselt ei erinenud väljaanded oluliselt üksteisest. Küll oli aga "Lääne Elu" stiil loetavam ja ladusam, oma näo andsid ilmselt hiljem järjest tööle asunud noored professionaalsed ajakirjanikud.

10. novembril 1928 oli "Lääne Elul" taas põhjust konkurente pilgata, nimelt "Maavalitsuse häälekandja "Läänemaa" ilmub viimasel ajal õige omapäraselt. Alul ilmus leht igal neljapäeval, nagu see lehel oli märgitud, kuid neljapäevad venisid liiga pikale. Tihti nägi neljapäevane leht päevavalgust alles järgmisel esmaspäeval ja kord jäi üks nr sootuks ilmumata. Nüüd muudeti kuupäeva: leht ilmub igal pühapäeval. Kuid ka päeva muutmine ei mõjunud lehe korralikuks ilmumiseks. Leiti uus vigur: paneme lehe ilmuma igal  nädalal, olgu siis päev kuidas välja kukub. Ka sisu hankimisel käiakse seal teed, mis pole tarvitusel korralikus ajakirjanduses. Nimelt kirjutatakse seal järjekindlalt maha meie sõnumeid. Samuti näpatakse teistest ajalehtedest. Sageli sünnib see sõna-sõnalt. Poleks selle vastu midagi, kuid siis peaks märkima algallikat."

Südantkosutav on lugeda, et rohkem kui 60 aastat tagasi oldi hädas sama murega, mis tänapäevalgi. Nimelt et "Lääne Elult", mis varem trükki läheb, konkurent trükikojas vargsi sõnumeid kiigata võib.

Sulesõda "Läänemaaga" jätkus "Lääne Elu" teises aastakäigus 1929. aastal.

Sõnumis ""Läänemaa" kuulutustevabrik väidetakse, et ajaleht avaldas arstide kuulutusi, ilma et need seda üldse oleksid soovinud. "Kuuldavasti käivat toimetusele lähedalseisev isik arstide uste taga andmeid varastamas. Paistab tõenäolik, et paljud teisedki kuulutused on sünnipäralt samasugused."

Üks tänapäevalgi Läänemaa ajakirjanduses kasutatud nipp — avaldada arvud tellimise hetkeseisust naaberlehte "ära unustades" — pole tegelikult uus. 1928. a. 19. veebruari lehes kummutab "Lääne Elu" "Läänemaa" valeandmed oma lehe laiast levikust Taebla ümbruses. Nimelt väitis "Läänemaa", et Taeblas loetavat kõige rohkem "Vaba Maad", "Teatajat" ja "Läänemaad" ning kõige vähem "Kaja" ja "Lääne Elu". "Lääne Elu" teatab oma lugejatele, et "Läänemaad" on tegelikult Taeblasse tellitud 9, Martnasse 16, Räägule 3 eksemplari, Sutlepasse koguni mitte ühtegi. "Lääne Elu" seevastu läheb Taeblasse 29, Martnasse 20, Räägule 31, Sutlepasse 9 eksemplari.

 /---/
Kahe lehe vastasseisu taga oli peale ajakirjandusliku konkurentsi ka poliitilised huvid. Nimelt muutus "Läänemaa", kes sündides sõltumatust kuulutas, õige pea sisuliselt tööerakonna häälekandjaks, "Lääne Elu" aga hakkas paljudes küsimustes väljendama keskerakonna seisukohti.

Esimene ajakirjandusest põhjustatud kohtuprotsess Haapsalus on aga seotud hoopis kolmanda väljaande — 1927. a. 14. ja 15. veebruaril ilmunud "Haapsalu uudistega". "Läänemaas" nr 18 (3. mai 1928) kõneldakse, et 28. aprillil arutati rahukohtuniku juures endise Haapsalu linnapea Leopold Grönbergi kaebust erakorralise ajalehe "Haapsalu uudiste" kirjastaja Mihkel Hammelmanni vastu. Õieti oli see erakorraline ajaleht Haapsalu linnavolikogu valimiste number, kus süüdistati, et linnavalitsus olla nõuetele mittevastavat kruusa müünud, sinelisi müünud. Räägiti mingist "suhkru operatsioonist" ja väideti, et volikogu avaldas linnapeale järjest umbusaldust.

Linnapea L. Grönbergi vahetaski välja V. Põldots. "Läänemaa" 6. numbris (11. veebruar 1928) antakse mõlemale mehele mõnusas stiilis iseloomustus. Kummale poole ajalehe sümpaatia kaldub, otsustage ise.

Ekslinnapea linnapeaga ühe katuse all ei viibi
"L. Grönberg. Elukutselt juhtija. Juhtinud suuri laevu, mudapraame, majapidamist ja kodulinna keerulist valitsust. Viimast kaks aega järgemööda (…) Kõige kurvem ja suurem on see häbiplekk, et valitses omal ajal kõrvuti praeguse linnapeaga (V. Põldots oli siis nõunik). Kasvatas omale ussi põue soojuses. Raskemad silmapilgud minevikust on need hetked, kus tuli esineda kõnedega linnavalitsuse esitajana. Praegu juhib teravat opositsiooni. Kindlas, sirgjoonelises sihis: kõik, mis ühenduses praeguse linnavalitsusega, on roheliste ettevõte ja –mäda (…) Põhimõtteliselt ei viibi linnapeaga ühel ajal ühe katuse all. Ei seisa ka seal kohal, kus teine enne seisnud. Mõne aja eest jäi pidamata linna elektrimaksu koosolek, kuna linnapea kutsus erikomisjoni oma kabinetti. Komisjoni liige ekslinnapea lubas osaleda vaid juhul, kui koosoleku kutsub kokku üks komisjoni liikmetest ja võimalikust postkontorist.

Linnapea peksab kepiga
V. põldots. Suurim mees linnas. Mitte tollipulgaga mõõtes, siis kaob suurus. Auahne. Kindlakäeline ja järjekindel oma suuruse maksmapanemises. Igaühega ei kõnele — ja kui kõneleb, siis õige valjusti temperamendirikkalt, ning valitud sõnadega, milliseid tavaliselt rahulikul läbikäimisel ei tarvitata. Peksab kepiga. Osav kombineerimas. Mitte ainult 80 häälega kõrgele kohale, vaid ka Rohukülast telliskive, arveid, mootoreid kaevudele. Aga muidu rahuarmastaja: ei ilmu siis koosolekule, kui arutatakse kirja, mis ligi 6 kuud vana ja puudutab nii mõndagi joont ta mitmekesises tegevuses. (…) Eraelus baumeister. Nüüd ehitab kaastundmusestkodulinna vastu selle osi. Puumajadele kivitreppe, mootoriga purtskaevu ja paadisilda. Omab ühe idee fixe'i: pritsimeeste uus seltsimaja tuleb asutada Kalda ja Karja nurgale. Sest see kavand on tema tehtud."

"Linnavalitsus on vanadekodu"
"Lääne Elu" teises aastakäigus jätkas ajaleht teravalt kriitilist hoiakut linnavalitsuse suhtes. Pealkirjad "Linnavaltisus on vanadekodu", "Pikk kriis linnavalitsuses", "Volikogu koosolekud muutuvad kinoetendusteks" jt kõnelevad ise enda eest.

Süüd Haapsalu mõningases allakäigus nähakse linnavõimude passiivsuses. 7. numbris ilmub uuelt toimetajalt Leonhard Sõerdilt selleteemaline pikem kirjutis. "Pea viga, nagu eemalseisjale esimesest silmapilgust paistab, seisab selles, et linna kuurordi korraldamine ja suvitushooaja vaoshoid on antud (või võetud) linnavalitsuse, praegusel juhtumisel kuurordinõuniku hoolde." L. Sõerd nimetab linnavalitsust "kroonumaiguliseks asutuseks", kellel ei ole piisavalt painduvust ja kohanemisoskust. Edu oleks siis, kui kuurordi organiseerimis- ja korraldamistöödest võtaksid osa laiemad ringkonnad, näiteks Haapsalu Kaunistamise Selts (HKS).

Linna volikogu kritiseerides tõstab ajaleht korduvalt heast küljest esile HKS-i esimeest dr Hans Alverit, kes varsti saabki linnapeaks.

"Läänemaa" oli linnavolikogu suhtes hoopis sõbralikum. Ja kuidas oleks saanud see teisiti olla, kui "Läänemaa" väljaandja Adolf Korris, ametilt advokaat, oli Haapsalu linnavolikogu esimees. Oma 34. numbris avaldas "Läänemaa" anonüümse rünnaku dr Alveri vastu, millele viimane "Lääne Elus" artikliga "Raiskkärbsed" teravalt vastas.

H. Alver ütles otsesõnu, et rünnaku taga on valimisteeelne hirm poliitilise konkurendi ees. "Miks nii palju vaimurikkaid sõnu ühe absurdse ettepaneku pärast volikogus? Kas sellepärast, et ligineb 1. september — käes on raiskkärpsete viimased päevad."

H. Alver kirjutab, et raiskkärpsetel "on komme enne surma valusasti nõelata" ja ütleb, et volikogu enamus on oma raja selgesti määranud: praeguse linnapea Põldotsaga kaasa ei tõtata.

Viimane "Läänemaa" läks makulatuuriks
"Läänemaa" lõpp oli kurb. "Lääne Elu" 200. numbri puhul ilmunud ülevaates "Meie ajalehist Haapsalus" kirjutati: "Leht ("Läänemaa") elutseb kuni 30. maini 1929, üldine numbrite arv on 72. Järgmine nr olnud küll trükikojas valmis, kuid jääb rahapuuduse pärast väljalunastamata ning aurab pikapeale makulatuuriks. Pika vaheaja järele ilmub leht veel kord (8. jaanuaril 1930) kuid Viljandi lehe "Sakala" sabana. Toimetaja Aren läheb maavalitsuses ilmsiks tulnud kuritarvituste tõttu vanglasse.