Talis Vare, 1996. a.

Teadaolevalt esimest korda seostas sini-must-valget värvikombinatsiooni eesti rahvusvärvidega Tartu Ülikooli usuteaduskonna üliõpilane Jaan Bergmann oma luuletuses “Eesti lipp”, mis ilmus M. J. Eiseni poolt 1881. a. välja antud kogus “Eesti luuletused”. Selle viimane salm algab:
“Kus kolme värvi kaunistuses
Must, valge, helesinine,
Kus usk ja lootus armastuses
On ühel meelel täieste, ... “ Samal mehel ning teisteski rahvuslikes ringkondades levis veel mõte sini-must-rohelisest ja must-rohe-sinisest värvikombinatsioonidest, kuid ajalugu lükkas need peagi tahaplaanile. Värvikolmiku ametlikuks sünniks võib pidada 29. septembrit 1881, kui Tartus tuli kokku “osakonna” (loe: korporatsiooni) “Vironia” (hilisem Eesti Üliõpilaste Selts) asutav koosolek, kus lisaks teistele tuntud rahvusliikumise tegelastele osales ka eelpoolnimetatud J. Bergmann. Organisatsioon otsustas võtta endale tunnusvärvideks sini-must-valge kombinatsiooni, kusjuures esitati iga värvi kohta ka põhjendused. Esimene avalik esinemine sellise värvikombinatsiooniga leidis aset 7. aprillil 1882, mil Tartu Ülikooli usuteaduskonna üliõpilane ja “Vironia” liige Aleksander Mõtus sõitis voorimehetroskas värvitekkel peas läbi Tartu kesklinna tänavate. Rüütli tänaval peatati ta saksa korporantide poolt, kes hiljem ta kolmevärvilise tekli jalge alla tallasid. Kaks aastat peale seda, s.o 1884. a. kevadel levis dr. K. A. Hermanni perekonnas mõte õmmelda sellistes värvides lipp. Mõtte algatajaks oli dr. Hermanni abikaasa Paula Hermann, kes koos maja naisperega sama aasta märtsis-aprillis õmbles EÜS-le sini-must-valge lipu. Selle esimese rahvusvärvides lipu (mida praegu säilitatakse Eesti Rahva Muuseumis) õnnistamine ja pühitsemine leidis aset 4.-5. juunil 1884. Päev varem oli EÜS-i seltskond vankritel Otepääle saabunud. 6 versta enne Otepääd rulliti lipp lahti ning lasti vabalt lehvida. See oli esimene kord, kui avalikkus võis sini-must-valget lippu näha. Ka kolmandal peopäeval sõideti lehviva lipuga kiriku juurest Pühajärve äärde (edasi-tagasi umbes 6 km).
Järgnevatel aastatel levis kolme värvi kombinatsioon tasapisi üle Eesti. 1886. a. 13. juulil toimus Tallinnas I Harjumaa laulupidu, kus suurvürst Vladimiri abikaasale annetati eesti värvides põll. 1891. a. 15. juunil Eesti IV Üldlaulupeo rongkäigus Tartus kasutati sini-must-valgeid lindikesi vanikute kaunistamiseks, samade värvidega rosett oli koorijuhtide rinnamärgiks. 1892. a. märtsis loodi esimene muusikateos sini-must-valgele ainesele. See oli Aleksander Läte poolt viisistatud Martin Lipu luuletus “Eesti lipu laul”. A. Taska toob oma raamatus “Sini-must-valge 100 aastat” ära Elisabeth Lammase (sünd. 1875) mälestused, mille järgi olnud näiteks Laiuse kihelkonnas Kivijärve vallas “...kõikides taludes juba kaua aega enne sajandi vahetust sini-must-valged lipud. Nii oli ka meie talus lipp juba sel ajal, kui ma käisin kooris laulmas Tallinna laulupeo jaoks, mis toimus 1896. a. Taludes olid lipud eri mõõtudes. Oli suuri ja väikesi ja neid tarvitati pidudel ja perekondlikel sündmustel, eriti pulmades.” V Üldlaulupeol, mis toimus 18.-20. juunini 1894. a. Tartus Liivimaa talurahva pärisorjusest vabastamise 75. aastapäeva tähistamiseks, ilmusid Suure-Jaani laulukoor Ilmarine ja Tartu-Maarja koguduse laulukoor peole oma uute sini-must-valgete lippudega. VI Üldlaulupeole Tallinnas 1896. a. ilmusid juba paljud koorid rahvuslipuga. Konkreetselt on nimetatud Kivijärve ja Rõuge laulukoori. Haapsalus tegutseva Eesti Kungla Karskuse Seltsi laulukoori lipp paistis selle poolest silma, et sini-must-valged värvid olid lipusse hästi p e i d e t u d (Jakob Hurda märkus — autori sõrendus). Eesti meredel lehvis see lipp veel varem. Kaubalaevaaktsiaseltsi “Linda” (kuni 1893) lipuks oli sini-must-valge, mille keskosas kuldne “L”.

Rahvuslik seltsitegevus Läänemaal
1895. a. lõi Karl Hellat Haapsallu Kungla Seltsi ning juba järgmisel aastal suutis ta Haapsalus organiseerida laulupeo. Seda sündmust ei saa aga ka parima tahtmise juures väga afiðeerida, kuna Haapsalu rahvuslikus liikumises sugugi esimest osa ei etendanud. Nii kurb kui see pole, oli rahvusliku seltsitegevusega hilja peale jäädud. Enamus eestlust kandvad organisatsioonid loodi Eestis ligi 30 aastat enne Kunglat, mõned aga juba tunduvalt varem. Olgu siinkohal mainitud vaid Laiuse meeskoori (1827), Väägvere pasunakoori (1839), Põltsamaa segakoori Heli (1840), Torma pasunakoori (1848) jne. Juba enne III Üldlaulupidu, mis toimus 1880. a. Tartus, püüdis Läänemaad virgutada Mihkel Veske, kes pöördus Lihula koolmeistri ja tuntud kirjamehe J. Pärna poole, et ta aitaks laulupeo jaoks koore organiseerida. Siinset olukorda vägagi iseloomustav oli J. Pärna vastus Veskele 16. augustist 1879: “Kurvastusega pean sule näpu vahele võtma ja Läänemaalt sõnumid Tartusse saatma, mis mulle südant ei soojenda. Läänemaal ei ole veel ühtegi laulu- ega muusikakoori ja neid minul asutada otse võimatu asi, ehk ma peaks peaga läbi seina pugema, tuulest ja vihmaveest elama ja siis koorisid jalale seadma. Juba oma kirjalikkude tööde pärast eesti rahva kasuks sõimatakse mind siin sotsiaaldemokraatlaseks, rahva mässama ajajaks jne., ehk mina nende sõnade sisugi veel ei tunne; siis saaks ma vist päris Saatanaks nimetatud, kui ma laulukoorisid veel hakkaks võõrastes kihelkondades asutama ja neid Lihulasse kokku kutsuma. Ma rääkisin veel mõne mõistliku eesti mehega selle asja üle, lugesin Sinu kirja ette, aga ka nemad arvasivad seda asja koguni võimatumaks. Läänemaal ei ole veel ühtegi kihelkonnakooli, köstrid on vanad, laulujuhatuse tundmata mehed, vallakoolmeistrid ei tohi ilma õpetaja lubata ühtegi ette võtta ja ma usun, et viimsed nendele lubagi ei saa andma kuhugi laulmisele ja mängimisele kokku minna, ehk kui nad seda ilma lubata teeksivad, siis oleksivad nad vaesed viimast aastat oma kohtade peal. Ka Lihula kodanikud, kes ennast puhtad sakslased arvavad olema, ehk küll igast kõnekäänust ära tunda, et nad seda ei ole, ei saaks minule luba andma nende koolimajas eesti laulusid laulda ega eesti rahvast, kes ju päris sead nende meelest on, nende maja reostama tulla, ja muud kohta selle tarbeks ma ei tunne.” Läänemaa olevat muudest maakondadest 50 aastat taga, ja teoorjus valitsevat seal veel tugevasti. Pärn ei suutvat midagi organiseerida, ja leitagu parem keegi teine selleks. Parasjagu möllasid Läänemaal ka lahkusulised liikumised, mis võtsid mitmes kihelkonnas kõik võimalused rahva muusikaliseks tegevuseks. III laulupeol Tallinnas oli Läänemaalt esindatud vaid Kasti (praegu Raplamaa) mees- ja segakoor 37 lauljaga P. Vaheri juhtimisel. Kui laulupeorongkäik jõudis Toompeale kubernerilossi ette, et pidupresident C. v. Wistinghausen saaks kubernerile üle anda eesti rahva truudusetunnistuse, polnud viimast lossis. Kuberner Polivanov oli sõitnud troonipärija vastuvõtuks Haapsallu . Seega peame tõesti tänulikud olema Karl Hellati, Miina Härma ja David Otto Wirkhausi “dessandile” Haapsallu 1896. aastal. Tänu neile sündis ja jõudis VI Üldlaulupeole ka Haapsalu Kungla Selts.