Ülla Paras, 1998. a.

Aastatuhande algul on hea vaadata ajas tagasi. Inimese loomus ei ole aastasadadega eriti muutunud. Eksistentsiaalsed küsimused pole kuskile kadunud ega kao ka tulevikus. Teadmatus tuleviku suhtes tekitab endiselt sageli ärevust ja pidetustunnet. Hirm loodusjõudude ees ja jumalakartlikkus on üha enam asendumas reaalse füüsilise vägivalla hirmuga. Tõsiseimat hirmu tekitab tehnika, mille inimene on ise loonud, aga mille üle kardab kaotada kontrolli. Inimene endiselt tahab uskuda ja usub. Traditsiooniline rahvausund on asendunud astroloogia, parapsüholoogia, UFO-de, New Age’i rahvapäraste vormidega jms.

‘Usk’, ‘uskumine’ tähendab meie keelelises teadvuses üldiselt ja tavaliselt ‘arvamist’. Algselt on ‘uskuma’ asjatundjate arvates tähendanud ‘millelegi toetuma’, ‘usk’ seega vastavalt ‘tuge’. Uskumist ja religioossust ei saa üks-üheselt mõista. Uskumine millessegi või kellessegi on eelkõige psüholoogiline fenomen, mis ei pruugi kanda edasi traditsioone. Religioossus on lisaks psüholoogilisele ka ajalooline nähtus, s.o üks inimkonna kultuuriloo avaldumisvorm, mis väljendub ka ühiskondlik-ajaloolistes traditsioonides, kõlbelistes arusaamades jm. Eesti on 13. sajandist alates kuulunud kristliku Euroopa areaali ja omaks võtnud kristlusega seonduvad arusaamad, traditsioonid jm. Kuigi kiriku ja ristiusu mõju tungis rahva mõttemaailma aeglaselt, oli see 15.-16. sajandiks täiesti ilmne. Uku Masing on öelnud: “Eestlase kristlus ei ole taanlase oma ega vastupidi. Seepärast meid paratamatult huvitab meie esivanemate ja soomeugrilaste mütoloogia ja mentaliteet./-/ Kõik inimeste rajatud süsteemid on mütologiseeritud, nimetagu nad ennast dogmaatikaks, filosoofiaks, loodusteaduseks või otsigu uusi sõnu.” Eesti rahvausundit on nimetatud maausuks. Olid ju eestlased eelkõige maarahvas, kelle jaoks oli tähtsal kohal põlluviljakus, karjaõnn ja talutööde õnnestumine. Võimalik, et mingid alged varasematest arusaamadest on ka kaasaega jõudnud, mida ise ei oska märgatagi. On ju eestlane üldjuhul alles teist-kolmandat põlve linlane. Kõigi meie juured on kuskil maal, kuigi seda kiputakse ära unustama. Carl Jung on öelnud: “Mida vähem me mõistame seda, mida otsisid meie isad ja esiisad, seda vähem me mõistame iseendid.”

Andmeid eestlase maailmasuhtumisest ja tõekspidamistest on 17. sajandi eelsest ajast väga vähe. 17.-19. sajandini on säilinud kirikukatsujate ja pastorite dokumente. Vanimad tõendid uskumuste kohta Läänemaal võib välja lugeda Saare-Lääne piiskopi Johannes IV Kieveli kirikukatsumise- ehk visitatsioonikorrast, mis on välja antud umbes 1519. aastal. Selles on kirjas ka nn väärusku puudutav, mille vastu kirik peab võitlema:

    * Samuti, missuguseid karistatavaid süütegusid on rahva hulgas abielurikkumiste, hooramiste, liisuheitmiste, nõidumiste ja sarnaste avalikkude süütegude liigist, millede paranduseks vahel ei jätku preestritest.
    * Samuti, kas teavad nad mõningaid nõidujaid naisi või nõidujaid mehi.
    * Samuti, kas nad teavad mõningaid mürgistajaid.
    * Samuti, kas on mõningad kahtlases väärusus, nii et nad ei ole head kristlased, austades hiisi või kive, puid.
    * Samuti, kas pöörduvad mõningad haiguse või õnnetuse ajal nõidade, linnutarkade ja sarnaste poole.
    * Samuti, kas otsivad mõned lojuste haiguse pärast nõu mainitud nõidujailt.
    * Samuti, kas austavad mõned kõue, juues tema auks või tehes muid ebausukombeid, lootes sellelt vihma ja aasta suuremat viljakust, mis kõik on tühine ja kõlvatu, ja selle eest kui truudusetuse pärast tuleb neid karistada. Kes sel korral ei pane oma lootust Jumalale, vaid loodusasjale, nagu kõuele, nimetades kõue pühaks jne., need tuleb ärateenitult ära põletada kui uskmatud ja väärususlised.
    * Samuti, kui kõu oleks püha, sellepärast, et arvatakse, et ta vihma esile toob, mispärast ei nimetata ka tuult pühaks, sest et enamasti ka tuul vihma esile toob: kõik säärased asjad on tühised ning kõlvatud ja ärateenitult kõige valjemini karistatavad.<b style="mso-bidi-font-weight: normal>

Reaalsete märkidena meie esivanemate uskumustest on Lääne maakonnas riikliku kaitse alla võetud 69 kultusekivi, 14 ohvriallikat, üle 20 ohverdamis- ja hiie koha. Vanad tõekspidamised säilisid rahvakommetes ja lauluvaras. Eesti folkloori ulatuslikum üleskirjutamine algas alles 19. saj. lõpuveerandil. Järgnev kirjutis toetubki folkloristide poolt üleskirjutatud ja Kirjandusmuuseumis hoiul olevatele materjalidele.

    * Eba usk on see nasama moodi – nagu me praegu räägime sii – ma sii räägin seda ja kui keegi akkab seda uskuma, siis see on äba usk. Us on meite südames, keegi ei saa seda katsuda. /Kullamaa/
    * Äbausk on nisuke, öötalse inimese kohta – et kas mõni o vaimu näind – mõni kartis nõidust, see oli siis äbausk. Vanad inimesed ütlesid, kardab nõidust, vigurit näind siin ja seal, viirastusi näind – siis ööldi – see on üks äba usklik. /Kullamaa/
    * Äbausk on tühad kombed ja usk vaimudesse metsas, toa peal, vee sees ja mueal. /Lääne-Nigula/
    * Äba usk – kui sa akkad ühte asja uskuma ja selle järel põle kedagist – öötakse äba usk. /Kullamaa/

Muistne eestlane ei pidanud end looduse kuningaks, loodusest eralduvaks suuruseks. Tema elu aluseks oli animistlik maailmakäsitlus. Selle järgi omasid hinge ja hingejõudu nii inimene kui ka kõik olendid, esemed ja nähtused looduses.
    * Ah ing lähäb, kisseda teab kus ta lähäb, - mis ta teenind on, kas põrgusse või taevasse – nagu inimesed rääkvad – kui see aeg tuleb. /Kullamaa/
    * Eluõhk on see, mis jookseb naha ja liha vahel nagu rott, jalge vahel käriseb ja ... /Kullamaa/
    * Kui mingis asjas eneses kaheldi, kas läheb nii või naa, siis lasti ingeõhku akna peale ja tõmmati sõrmega kohe rist. Kui rist kohe ära kaob, siis asi läks tühjaks, aga kui selgeks jäi, siis said karistada. /Lääne-Nigula/
    * Ilmarine – Muudkui üks jumalatauline ikka oli vist, vanad rahvas rääkisid ikka. Siis olid ju tuule jumalad, vee jumalad ja../Kullamaa/

Meie esivanemad ei tundnud kultusehitisi, nende tempel oli looduslik hiis. Hiiemetsade ja –salude puudumisel asendasid neid üksikud hiiepuud. Peale tammede austati hiiepuudena veel saari, pihlakaid, jalakaid, vahtraid, pärni, leppi, haabu, remmelgaid, kadakaid, mände, kuuski jne. Hiiemetsas ja hiiepuude all käidi tavaliselt neljapäeva õhtuti palumas ja ohverdamas. Hiiepuude otsa sandi paelu, linte, lõnga, riidetükke, linapeosid, preese, sõlgi ja muud sellesarnast.
    * Hanila Mõisaküla ja Kukemõisa vahel kasvas eelmisel sajandil saar, millest rahvasuu kõneles, et see tulnud sinna mujalt. Räägiti, et saared tahtnud kusagile rännata. Ühel saarel rebenenud pastlapael ja ta hakanud seda kinni siduma. selle aja sees kadunud teised rändavad puud ta silmist ja ta jäänud sinna kasvama.<b style="mso-bidi-font-weight: normal>
    * Lääne-Nigula kiriku visitatsiooniprotokollis (23. dets. 1645) kurdetakse: Ohverdatakse ebajumala ohvrit kivide juures ja puude all, nagu iseäranis herra Buxhövdeni mõisas Paliveres, kus kaks puud olla, mille külge inimesed paelu seovad ja riputavad, arvates sedaviisi haigusi parandada ehk muidu õnne saada.
    * Hanila koeraküla viherpuule viidi linte, paelu ja soolatopse; nendega vajutati haigeid kohti, nagu maa-aluseid, vistrikke ja paiseid.

Läänemaal on eriti rohkesti pühaks peetud kive, millele toodi ohvriande. Enamasti on need tavalised rändrahnud, kusjuures suurus ei näi olevat pühakspidamise esmane põhjus. Kuju poolest olid nad enamasti lamedad, paljud looduslike ja mõned kunstlike süvenditega, millesse kogunenud vihmaveega on haigusi ravitud. Lohke on tihti peetud kellegi jälgedeks. Ohvrikivid asuvad peamiselt küla lähedal kultuurmaastikus: põllul, karja- või heinamaal, harvemini metsas.

Ohverdamisel etendas väga suurt osa sõna maagia, samuti ohverdamise aeg. Kunagi tunti palju maagilisis sõnu (nõiasõnu), ilma milleta ohverdamine ei mõjunud. Vahel aitas ka “Issameie” korduv (kuni 7 korda) tagurpidi lugemine. Nii segunesid muistne tundmatute loodusjõudude austamine ja kartus nende vastu ristiusu elementidega. Kividel arvati haldjas olevat, keda mõnikord ka kivialuseks nimetati. Iseäralikel kordadel ilmus see haldjas ehk kivialune nähtavale. Kividelt käidi veel selle sajandi algul abi otsimas vistrike ja muude nahahaiguste vastu. Mõne kivi juurde tuldi mitmekümne kilomeetri tagant ja viidi kivi lohkudesse ohvrit. Kodunt võeti pudelitäis vett, valati vesi kaussi ja pesti haiget kohta; siis valati vesi jälle pudelisse tagasi, et ühtki tilka üle ei jääks, vastasel korral ei saadud haigusest lahti. Seejärel viidi vesi ohvrikivile, kuhu veel soola või raha lisati, hiljem küll ainult soola. Koju minnes pidi haige lausuma: “Jääge te siia, mina lähen koju!”.
    * Virtsus on lohkudega kivi, kust veel 1921. a. suvel nõelu, riidehilpe ja muid värskeid ohvriande leiti.
    * Hanila kiriku juures Peedu talu maal oli enne kaks viske kivi, üks suur, teine väike. (Nimi 'viske' on tekkinud sõnast vistrik)
    * Lihula Rõkandi (?) kivil pidi ikka raha seisma. Võttis keegi rahatüki sealt ära, tekkis iseenesest teine asemele. Hõberaha peeti paremaks kui vaskraha. Kui abiotsija ei jõudnud hõberaha ohverdada, kaapis vähemalt hõbevalget lohu imettegevasse vette. Kaapimine pidavat kasvatama vee tervekstegevat jõudu.

Väga paljud kivid on seotud legendidega Kuradi ehk Vanapagana ja Kalevipoja kohta.
    * Saanika küla läheduses on suur kivi, viis auku sees. Rahvas räägib: Kalevipoeg visanud sellega Vanapaganat, aga kivi ei sattunud Vanapagana pihta. Kalevipoeg haaranud kivist nii tugevasti kinni, et sõrmejäljed kivisse vajutanud. Hiljemini on neisse sõrmeaukudesse kivi peale ohvreid viidud.
    * Kabrametsa külas Priki mäel on Kalevipoja jälg, sool hoitakse seal sees, kivil sees nagu lapse jälg.
    * Lääne-Nigulas olla Kalevipoja jälgi, räägiti. Kirimäe ja Võnnu vahel leidub kivis Kalevipoja jälg. Vist on see jälg muistne ohvrikoht olnud. Sest jäljest on leitud ohvriainete jälgi. Vist käidi seal vanasti ohverdamas.
    * Sinalepa mõisa juures on Kalevipoja kivi, milles on näha Kalevipoja jälg. Ükskord läks ta suure rutuga, pidi minema Puise pulma, Tagamõisa tite talgule, Väitse varrule. Astus seepärast suurte sammudega ja vajutas ühe jalaga kivile astudes sellesse jalajälje.
    * Oonga küla Karja talu põllul oleval kivil auk, mida kutsutakse Kalevipoja jäljeks. Kivil arstitavat maa-aluseid. Kivisse olevasse auku visatakse vaskrahasid.
    * Hanila valla Kaseküla karjamaal on umbes 2 m kõrgune kivi, millel vanasti Kurjavaimu naine olla maganud. Kivi päält lai, sääl otsas olla ka tantsit.
    * Lääne-Nigula kalmistul on Kaarnakivi Vanapagana sõrmejälgedega.
    * Tahuküla mõisa lähedal asub suur kivi. kivil on kolm kitsejälge sees, neid nimetatakse Vanapagana jälgedeks.Iga vana-aasta ööl nähakse seal kurjavaimu. Kui külas on üks süütu neiu, peab sellele keegi hõberisti kaela heitma ja sinna saatma, siis pääseb küla. Juhtub aga, et ei oleseda, siis hukkub küla. Kivile peab enne Vanapagana tulekut kolm ringi ümber tegema.Kui neiu suudab üle astuda ja kivile suud anda, on Vanapagan võidetud.

Eraldi peab välja tooma Uku kivid, mis olid samuti ohvrikivid. Uku oli majahaldjas. Talu, seal elavad inimesed ja koduloomad olid majahaldja kaitse all, kellele toodi ohvreid. Uku kivi oli tavaliselt suur ja lai paas, mõnikord tasane raudkivi, pealpool asuva lohuga. Uku kivi asemel täitis ohvrialtari kohuseid ka talus olev ukuvakk. Kui Uku vakk talus puudus, oli selle asemel Uku kivi. Uku kivid olid nii üksikute talude kui ka kogu küla jaoks. Enamasti olid ühised Uku kivid hiie juures.

Eiseni teadete järgi viidi kevadel seemnekülvi ajal igast sordist Uku kivile, samuti sügisel pärast lõikust. Küpsetati leiba või pruuliti õlut, ikka viidi kõigepealt osa Uku kivile. Mõnel pool ohverdati kivile toitu iga päev. Pruut viis pärast laulatust leiba ja viina kivile, lapse sünnitaja saatis esimese piima, ka lehma poegimise järel viidi sinna piima. Sünnitamata naised käisid kaks korda nädalas kivil ohverdamas, üks kord tingimata neljapäeva õhtul. Tapeti talus mõni loom, ikka pidi Uku kivi oma osa saama.
    * Uku kivi – need olid nisugused – suured kivid, ennemuiste peeti pühaks, käisid seal palvetamas -–enne kirikui põlnd. Ubasalus on iie kivi. /Kullamaa/
    * Uku kivi – eks se ole se sama mis iied olid – vanasti sur jumal oli. /Kullamaa/
    * Tapeti siga ära, peremees võttis poole sea pead kaenlasse – kuuvalgel õhtul – teinekord ratsaobusega, - egas igakord Uku kivi olnud ligi, teienkord kaugel ringkonnas kus teati kus jumala asukoht oli. Muidugist sel mõttel ikka, et jumalale ohvrit viia. /Kullamaa/
    * Uku oli endine äba jumal, vanasti oli ju se – kummardasid nisukseid kujusi ja kiva – peeti pühaks, nisukseid eluta asju – põlnd sest kedagi. Tehti äba jumala kujud, ennemuiste oli – pildi peal ju – ennemuiste põlnd ju usku kedagi, nüüd ikka natuke rohkem omiti. /Kullamaa/

Eestile on iseloomulik kultusallikate rohkus, eriti arvukalt on neid Saaremaal ja Läänemaal. Rahvas tundis mitmesuguseid allikaid: pühi allikaid, raviallikaid, eluallikaid, ilmaallikaid, uduallikaid, viinaallikaid, mõduallikaid jne. Palju on raviallikaid, mille veest on püütud haiguste vastu abi saada, näiteks nahahaiguste (nn. maa-aluste) vastu. Sageli on allikaveega silmi pestud lootuses, et see tagab hea nägemise ja võtab ära silmade väsimuse. Silmi pestes tuli iga kord allikale ohverdada kas lõnga, soola, nartsutükke, villu või midagi muud. Kõige enam arvati mõjuvat raha, eriti hõberaha, aga ka sõrmused ja sõled.
    * Taebla Tohtriallika veega pesti peale silmade veel kõrvu: niisugune pesemine tegi silmad ja kõrvad terveks. Kuna mujal hõbedat visati, lepiti siin vaskkopikatega. Mõned abiotsijad istusid Tohtriallikal ööpäeva ühtejärge ja pesid end tihti. Allikavett viidi pudelitega kaugele arstirohuks.
    * Rantsimäe allikas Karusel olla üks niisugune allikas, et kui sealt allikast vett jood või silmi pesed, siis pidi see vesi haiguste puhul aitama ja terveks tegema. See vesi jookseb allikast vastu hommikut välja, sinna visati asju sisse, et siis kui haigused tulevad, siis see vesi teeb terveks. Vesi olevat olnud vastiku hapu maitsega. Rohi peabki olema vastik ja paha, arvanud rahvas, - muidu ei mõju.
    * Oru Vallas Jalukse külas oli allikas, mida rahvasuus tunti Valgeallika nime all ja ajas vett välja 30-40 avausest. “Rootsi sõja” (ilmselt Põhjasõda) ajal uppunud allikasse mitutuhat vene sõdurit ja allika ümbruses olevat hiljemgi näha olnud vanu sõjakaevikuid. Allikas ise olevat tekkinud maavärisemisest. Kuna allikas on väga sügav, siis peeti seda ühtlasi põrguväravaks, mille kaudu vanasarvik ise käivat maa peal.
    * Vatlas asub Äiasilma allikas, mis on vanast ajast kuulus ohvri- või nõiaallikas, mille iseäranus seisnud selles, et ta olevat ühenduses olnud ümbruskonna talude kaevudega. Kord kukkunud Kaeru talu kaevu hani ja tulnud välja Äiasilma allikast. Selle talu ja allika vahe olnud 2 km.
    * Nehatu külas oli vanasti tuntud terviseallikas, mille vett viidi ravimise otstarbel kauge maa taha. Allikasse visati raha, soola, viljateri ja riidetükke.
    * Haeskas jooksnud ühe tamme juurte alt välja allikas, millest vanasti toodi jaanipäeva öösel vett. Kes seda vett jõi või tarvitas näo pesemiseks, see vabanes kõigist haigustest. Eriti heaks rohuks olnud allika vesi silmahaiguste vastu.

Eesti folklooris on mitmeid jälgi keskaegsest pühakutekultusest. Kujutlus kristlikest pühakutest on segunenud usuga kaitsehaldjatesse. Lääne-Eestis tunti majahaldja ja viljakuse edendajana Tõnni, kelle kultus püsis 19. sajandi keskpaigani. Tõnni nimi on mugandus katoliku pühaku Antoniuse nimest, kes oli loomade, eriti sigade kaitsja. Tõnni esindas iidolina vahaküünal või puust nukk, mida hoiti toalakas või aidas tõnnivakas, kuhu viidi ohvriks peamiselt toiduaineid. Tõnn oli taluhaldjas, keda iga pere omaette kummardas.
    * Aastaid tagasi ühel vanaperenaisel künataoline Tõnni vakk reheall loomade juures. Perenaine pannus sissa igast värskest asjast, lihast, leivast, viljast ja uuest kangast, esimese osa. Siis pidanud majapidamine korda minema. Vakk haisenud hirmsasti. Surres manitsenud perenaine minijat, et ärgu see hakaku seda kuntsi pidama, kuna ei oskavat õieti. /Kullamaa/
    * Tõnnivakk oli aida nurgas, sinna pani peremees igast uudsest asjast osa, uudse viljast, leivast, värskest piimast ja.. Perepoeg võtnud kord naise, noorikul sündinud poeg. Peremees nõudnud ka nooriku piima Tõnnivakka. Sulane läinud kord aita, näind, - punane koer magab vakas. /Kullamaa/
    * Tõnnivakk… nisuke oli enne… inime tegi kasetohust vaka valmis, siis pani küünlast, rauast või mitaalist niukse valatud kuju sinna sisse ja siis kui ta midagi müüs ja raha sai, siis viskas selle sinna sisse, siis Tõnn pidi seda hoidma. See vakk seisis ahju taga. Tõnnivakka ei tohtin teine keegi vaadata kui peremees. Ükskord sulane vaadand, lein 50 rupla seest, läin purjutand selle maha. Ei põle pimedas jään ega aiges ega kedagi. Tõnisepäe öösel tulega läin perenaine ja peremees lauta, Tõnni kuju oli kaasas, siis käin iga looma juures ja küsin: pühä Tõnnike, kas lubad seda mulle. Kui siis kuuldud mingit kassi või iire äält, siis see oln Tõnni ääl, siis seda looma ei tohtin enam pidada. /Kullamaa/
    * Tõnnivakk asus peremehe hoolel toanurgas, teised seda puutuda ja lahti teha ei tohtinud. Sinna korjati Tõnnile kõigist asjust, sööki, riideid ja kõiki asju. Seal pidas peremees vist ka oma väärtasju. Vahest nüüdki öeldakse: Mis tõnnivakka sa korjad. /Kullamaa/
    * Tõnni vakka pidi ike kõigist asjadest sisse panema, muidu ei lähe korda. Vaimud viie siis jälle ära. /Karuse/
    * Piiru pilbastest tehtud korv ja küünal pandud sisse, siis see olnud Tõnni korv. Ahju ees laudil riiulil olnud. /Piirsalu/
    * Tõnnisekott olle olnud. Rehe toa otsas rippund. Toitu viidud sisse Tõnise päeval ika oli viidud. /Lihula/

Viljakushaldjas Metsik edendas vilja-, lina- ja karjakasvu ning tõi kalaõnne. Metsikukultus oli kollektiivne. Metsikukultusest on teateid alates 17. sajandist ja see vaibus 19. sajandi jooksul. Arvatavasti tähendas Metsik algul metsa, metsatukka, aga ka metsa asujat. Hiljem sai Metsik metsa vaimu, metshaldja nimeks. Metsiku tegevusalaks sai taimeriik ja nii laienes ala metsast põllule. Metsaga lähedas ühenduses seisis karigi. Kasutati ju metsa ennem ka karjamaana. Seega sai metshaldjast Metsikust karja kaitsja ja järelvaataja, kellelt loodeti, et ta hundid karjast eemale tõrjub.

Metsikut kehastas suur õlgedest nukk. 1680. aastast Mihkli kihelkonnast pärineva kirjelduse järgi oli see 30 tolli pikk, linadest juuste ja habemega ning selgelt markeeritud sugutiga, peas müts ja õlal puulaastust mõõk. Metsik tehti ühel aastal mehe-, teisel naisekujuline. Need andmed osutavad selgesti Metsikule kui viljakushaldjale. Metsik valmistati enamasti talve hakul ja teda austati laulude ja tantsudega mängutubades, kus koosolemised olevat kohati võtnud pöörase orgastilise ilme. Metsikupidu peeti harilikult vastlapäeval, ka jõulude ja vastlapäeva vahel või varakevadel. Pidulikus rongkäigus viidu Metsik pillimängu, laulu ja tantsu saatel külast välja metsa, külakarjamaale või võõrale maale,asetati puu otsa ja tantsiti tema ümber. Metsik jäeti seotuna puu latva. Metsikukultusega on ilmses suguluses KADAAJAMINE. Teadaolevalt Hanilas tõnisepäeval pimeda tulekul kogunesid külanaised kokku, vanu riideid ja muid asju kaasa tuues. Need panid nad kera moodi kokku. Niisugust kotti vanade riiete ja muude asjadega kutsuti kadaks. Kott seoti kinni, naised võtsid pikad pulgad kätte ja hakkasid kada küla karjamaale veeretama, ise kooris üteldes: “Kada, mine … karjamaale!” Kada pidi karja suvel kõige kurja ja õnnetuste eest hoidma. Karjakaitsja sai riided ja muu tühja-tähja, tänutäheks pidi ta kada valmistajate loomi hoidma.

Pell oli viljakushaldjas või majavaim ja tema nimi on pärit Piiblist – Baal on Vana Testamendi järgi peamine taevajumal, kellest oleneb sigivus ning kasvamine. Pellile ohverdati koduses ohvriaias nagu teistelegi majavimudele ja tontidele, et vältida haigusi ja õnnetusi.
    * Pell olla vanasti see olnd, mis vanasti kõik ära neeland, mina olen sedamoodi kuulnud, mina ei tea paremat. Öeldakse vahest – nagu sur Pell, mis kõik ära neelab. /Kullamaa/
    * Kirjandusmuuseumi materjalide põhjal on Pell Läänemaal olnud esindatud ka ohvrikivina:
    * Pell – see oo jälle üks jumal. Pellele viisid niisamutigi jälle süia ja juua kui teistelegi. Seda öeldakse ikka ebajumalaks. Mo isa rääkis, et suur kibi see on jälle Pell. Kui pühad ond siis ond inimesed ratast ringis seal ümber. /Kullamaa/

Ühe või teise loodusvaldkonna valitsemine ja selle kaitsmine oli haldjate põhiülesanne. Loodushaldjad võisid olla nii heatahtlikud kui kurjad, see sõltus inimese enda õigest või taunimisväärsest käitumisest. Haldjatel oli palju ilmumiskujusid ja muutlik välimus. Sageli kujutati haldjat alasti inimese kujul, mis vastandas teda loodust esindava metsiku olendina inimesele, kes kannab riideid kui tsivilisatsiooni märki.

Üheks näiteks võib tuua vilja kaitsehaldja, keda on nimetatud Läänemaal enamasti Allapallakaks, mujal esineb ka nimi Rukki-Mart, viljaneitsi, rukkinudi. Rukkihaldjat kujutati hirmuäratava olendina, kelle ilmumise ähvardusega lapsi sõnakuulmisele sunniti ja keelati viljapõllus tallamist.
    * Allapallakas peab rukkis elama, mõni olle näin, oln päris alasti, muidu inimese moodi, pahandust põlle kellegile tein ühti. /Hanila/
    * Alapaljakas – rukki haldjas. Näitavat ennast vilksamisi. Olevat halasti. /Hanila/
    * Rukkis oln Allapallakas. /Karuse/
    * Kui mõni jookseb ihualasti ümber, siis on see Allapallakas. /Karuse, Lihula/
    * Rukkipallakas – see põln muud kui laste irmutamene, et lapsed ei lää rukkist tallama. Oln seoke valge, särgi väel.

Läänemaal olid tuntud ka laevahaldjas — Kotermann. Teda kujutati tavaliselt väikese halli vanamehena, mingi loomana vm kujul, kes laeva hukku eel sealt lahkus. Kui Kotermanni vihastada, võinud ta ise laevale õnnetust tuua. Kotermanni kujutelm on võrdlemisi hiline (18.-19. saj.) laen Põhja-Saksa või Hollandi meremeestelt.
    * Laeval on ka vaim. Kui näitab ennast, siis läheb rekki, laev tuleb senna kohta rekki. /Ridala/
    * Kotermann – see peab olema üks laevavaim. Vahel peab nägema teda, meremehed näevad. Kui ta laevast välja läheb ja midagi kaenlas on, siis üks madrus upub. /Ridala/
    * Laevas oli laevavaim. Taga Riguldis pandi laeva ehitamise ajal hõberaha kuskile, et oleks parem õnn. Lõhkusime kord laeva. Kiilu ja tamme vahel või luki vahel oli raha. /Noarootsi/

Näkk kuulub eesti rahvapärimuses mõjukaimate tegelaste hulka. Näkis kehastusid hirmud ohtliku veevalla ees. Loodushaldjate suhtumine inimesse ei ole üheselt määratletav. Nad võivad olla nii heatahtlikud kui kurjad, sageli sõltub suhtumine inimese enese õigest või taunimisväärsest käitumisest. Näkki peeti kardetavaks deemonlikuks olendiks, kes kippus ründama inimest, kes sattus tema tegevuspiirkonda.

Deemonlikel olenditel oli palju ilmumiskujusid ja muutlik välimus. Näki puhul eelistati naise kuju, kuid ta võis esineda ka (vana)mehena, lapsena, loomana, veelinnuna, vees ujuva puunotina jne. Inimesekujulist näkki kirjeldatakse väga sageli alasti inimesena, mis vastandab ta loodust esindava metsiku olendina tsiviliseeritud inimesele. Naiseliku seksuaalsuse ja deemonlikkuse seostamine on tunnuslik ka keskaja deemoneid käsitlevale õpetusele.
    * Vanasti olla noodaga püütud siin üks naisterahvas kinni, tagumine ots olnd tal aga kala moodi. Mehed mõtelnd, et mis ulluga ikka teha ja lasknud ta lahti. Siis kui pääsnd, teind meestele tänuks kummarduse vee peal ja läind minema. Rinnad joosn tal piima. Seda liiva, kus ta püüti, üitakse veel praegu ”neitsi liivaks”. Mehed ütlesid, et see olla mereneitsi. /Ridala/
    * Meres peavad olema merenäkid, soldatid ütlevad, et peavad pesema päeval vahel, kui vihm sajab ja päike paistab. Ta peab istuma vee peal kohe. Tal peab olema kalasaba, aga inimese nisad. Merineitsid ja näkid peavad olema. Vaarao rahvas on ka ikka seesama. /Ridala/
    * Üks vana soldat rääkis, et nad näind, et sedasi veest on üles tõusnd ja “vaarao” üüdnd. Nad on ühe kinni püüdnd, pand vee sisse laeva peal. Madrused akand ta nisasi näpistama. Siis ta näidand nii äbelik olema, naesterahvas olnd. /Ridala/
    * Hülged on sündinud siis, kui Iisraeli rahvas läks läbi Punasest merest. Vaarao rahvas jäi vette. Neist said hülged. Hülged karjuvad praegugi “vaarao, vaarao”. Hüljes on inimese moodi.

Kurat on eesti rahvapärimuses kõige populaarsem üleloomulik olend, kes esineb muinasjuttudes, naljandites, muistendites, uskumusteadetes, lauludes, vanasõnades. Kurat on kurja ja paha kehastus, hea (Jumala) vastand. Kurat sai eesti rahvausundis olulise koha seoses kristliku maailmavaate levikuga. Tabusõnana on kurat saanud hulgaliselt paralleelnimetusi. Kurat ilmub enamasti inimese kujul, vähem loomana või saba, sarvede ja loomajalgadega saatürliku olendina.

Kuradiga on segunenud paljud hirmutavad vaimud, näiteks kratid ehk varavedajad ning juhmid hiiud, näiteks Vanapagan. Vanapaganat kujutatakse kuraditaolise suure jõuga, kuid kohtlase olendina. Läänemaal on kuradi kohta peamiselt lood, kus Vanapaganana kujundab loodust ümber – viskab ja kannab kive, jätab jälgi kividele, ehitab, künnab jne, võitleb Kalevipoja, Suure Tõllu ja kirikuga.

    * Vanapagan tahab põrgut ehitada, tambib Mõisaküla raba.
    * Kloostrimõisa lähedal on mägi – Salumägi. Selle lähedal oli Tuuliku rehi. Vanapagan tulnud rehest välja tükkis pingiga, pingi külge kinni seotud. Kukkus mäest alla koos pingiga. Olevat öelnud, et selle koha peal ei pea rohtu kasvama ega inimesi käima. Mäel ongi kukkumise koht näha, seal ei kasva rohtu ega seal ei käi ka keegi. Pole asja kellelgi üles ronida.
    * Martna Ehmja küla linnamäge kutsutakse Kuradimäeks ja seal olevat ka Kuradikivi. Kuradimäeks sellepärast, et kuradid käivad seal öösiti kell 12 tantsimas.
    * Haapsalu lahes on saar, mida hüütakse Ruunarahuks. Sinna kogunud Vanapagan endale hobuseid, kui tahtnud minna õiguse vastu sõdima. Aga inimesed saanud sellest teada ja hakanud seda saart piirama. Vanapagan ise saanud säält kuidagiviisi põgenema, aga hobused jäänud sinna ja surnud söögipuudusesse. Pärast seda on tihti nähtud Vanapaganat sääl otsimas, et kas ei ole sääl veel mõni hobune, millega saaks minna õigust võitma.
    * Poole kilomeetri kaugusel Martnast on kivi, kus kurat kedrand laupäeva öösiti.
    * Suur Tõll viskab Suure väina kaldal magava Vanapagana liivahunniku alla. See liivapeotäis on praegu näha Kiireste mäe kujul endises Massu vallas.

Nõiduse valdkonda kuulub ka kratt, eesti uskumuste populaarsemaid kujusid. Kratil on mitmeid erinevaid nimetusi – puuk, tont, pisuhänd jm. Kratt oli olend, kes lendas ringi tule- või sädemejoana ja kandis kokku vara: vilja, piima, rõivaid, raha jm. Varasema arusaama järgi käis inimese hing või inimene ise nõiasõnade järgi kratiks. Hiljem on germaani rahvaste mõjul tekkinud kujutelm omavalmistatud krattidest.

Selle meisterdamiseks on antud konkreetseid juhtnööre, kusjuures üldine on olnud usk, et inimese kätetöö elustamiseks tuleb kuradile kolm tilka verd anda. Patt seisnes kuradiga verelepingu sõlmimises, mis tähendas hinge müümist temale. Selles mõttes oli krati peremees võrreldav nõiaga. Kaitseks krati vastu ja tema kinnipüüdmiseks rakendati mitmesugust tõrjemaagiat. Krati kohta on Kirjandusmuuseumis üllatavalt palju teateid Läänemaalt.

    * Kui inimese hing läks välja, siis läks teise juure krätiks. Inimene ise magab. Krätil on suur saba. Läheb kohe unka. /Noarootsi/
    * Üks naine kein krätiks. Pojad rääkin. /Noarootsi/
    * Vanamees ülgejahilt tulles näinud, et tulesoru tulnd. Vanamees oli oma isalt kuulnd, et kui sa kräti kohta midagi nimetad, siis ta selleks ka kohe muutub. Ta ütelnd kolm korda: kräti kartsas. Kolm pulka nagu kartsas kohe mehe ees. /Noarootsi/
    * Kratt ja tuleaga – see on vist üks, see on ka kraamivädaja, teise inimese käest toob ja teisele viib. Peab punane kera olema, peab katuse unkast sisse käima. Eks see kuri inimene ole, kis teda kurjaga seltsis teeb ja saadab. /Piirsalu/
    * Kratti – mõni ütleb tuleaga – saadud õbekuuliga või leivaraasukestega maha lasta. /Piirsalu/
    * See olnd niisugune nagu konn. Ronind säärt pidi üles ja imend lehma nisast piima. Tee raud tulseks ja turka, siis kaob ää. Siis pärast kuula, kes aige, see on käind See oli inimene neh. /Piirsalu/
    * Kratid vedasid teiste viljajätkud ära. /Martna/
    * Kratt olevat musta kassi sarnane – veab peremehele vara kokku, peremees söödab teda selle eest, pand söögi kausiga toa peale. /Kullamaa/
    * Kratt läind rehaltsi alt, suurem oli kui kass, aga kassi moodi. Kandis kõik varandust, pole tal lammast olnd, aga lambavillu olnd veel küll. /Kullamaa/
    * Tuliänd on nagu ratas, nagu tuline ratas veeres maad mööda, vedas omanikule vilja. /Karuse, Lihula/
    * Räägiti jälle pisuhändadest, et inimene saadab oma inge vällä teese aidast villa vädama, et niikaua keha maas surn ja... Vanast oln tarku, kes neid seisma pand, kui suure tulesoraga lööb. Kummargili tagaspidi oli riidid läbi jalgevahe läbi vädan, ja siis oli pisuhänd seisma jään. Kui ta siis oma kuntsiga oli lahti lasn, siis ta läin senna majasse, kus ta oli pidan menema ja pand selle põlema. /Karuse/
    * Tuliänd on niisugune ümmargune kuuli sarnane tume tuli, mis kotiga ööse teise inimese käest kõik sugu vara käib toomas, ühe kurja ja targa inimesel olevat tuli änd, üks saadana sulane. /Karuse/
    * Puugad käisid lehmade all imemas, kassi moodi pidid olema. /Hanila/
    * Perenaine viis igal hommikul pööningule krätile süüa. Krätid elasid pööningul vakkade sees, valged linad üle, kädisesid nagu luiged. Üks oli isane, teine emane. /Ridala/
    * Ööse suured tulelondid keisid katuse ungast välja. Viisid leivajätku ää. Tuliännad üüti. Ta oli justkui tulelont läks, väga palju jah oli enne neid. /Ridala/
    * See üiti pisuand, suur tulelont taga, ja viia teise villa aidast ää. See oli nõid, kes sedasi pisuända käis ja vedas teise aidast villa ää. /Ridala/
    * Krati omanik on kuradiga ühenduses. Krati eest annab oma hinge kuradile. /Ridala/
    * Üks mees sõitis hobusega ja nägi kuidas ta kõrval mööda valli sõitis vedeaja. Tuli oli ees, mustad tiivad pääl, kaherattaga käru järel. /Ridala/
    * Krätt peab keima taevaalust mööda, tuulelohe moodi peab olema. /Lääne-Nigula/
    * Poiss olnud karjas Malle soos, näinud, kuis kratt maast üles tõusnud. Poisid kivid kätte ja kratti piirama. Kratt ei pääsnud edasi, poisid alati kividega ees. Krati pea olnud kassi moodi. Üks poiss ajanud püksid maha, midagi kukkunud. Teisel päeval leitud sealt põlenud vilja, rukist, otri. Kui kratil suur koorem peal on, õõtsub üles-alla. Ükskord jutlustaja nägi kratti Koloveres laada ajal. Laat oli kahel päeval, öösel tehti tuld. Kratt läinud nagu tulejuga üle laadaplatsi. Kui kratt maja süütab, põleb maja raginal. /Lääne-Nigula/

Huvitavaid teateid on Kirjandusmuuseumis ka krati tegemise ja kasutamise kohta:

    * Kui krätti tahetakse teha, peab üks saja-aastane peale pühi, üks saja aastane vokki tald, üks sauna viht, ja tükk takkusi võetama, need keik kokku siduma, rist tee peale minema ja takkud põlema süütama. Siis peab see lindama hakkama ja krättiks jäema ja keik sugu varandust kokku vidama hakkama. Aga igakord peab talle senna rist tee peale õhtu vastu minema ja seda varandust ta käest vasta võtma. Süüa peab talle andma tangu pudru ja jahu suppi. Vihastada ei tohi teda mudu lindab ta maea ligidale, ja süistab maea põlema. /Haapsalu/
    * Varanduse tooja ehk vidaja. Tehakse sell kombel, et inimene kolm nelja päeva õhtut (eha valgel) läheb ristteede peale ja võttab omaga ligi kolm sannas viheldud vihta. Kolmandamal õhtul tulla siis kange tuule keerd ja ta piab siis vihad tuule keeru sisse viskama käskides “Too mulle varandust!” /Lääne-Nigula/
    * Rikas mees õpetab vaest, kuis rikkaks saada: tuleb teha kratt. Selleks võetakse saunast vihtu, aetakse mustal kassil ing välja. Siis viiakse kass vana kuu neljapäeval sauna lavale, kaks vihta tiibadeks, kaks elavat süttsilmadeks, ise üütakse, et kratt ellu tõuseks. Teisel ja kolmandal neljapäeval viiakse kratile süüa, kolmandal neljapäeval kratt hakkab liigutama, küsib juua. Siis peab andma pahema käe nimetissõrme otsast kolm tilka verd. Kratt tõuseb siis lendu, küsib tööd, eluaset. Ta juhatatakse elama toa äära pääle, kus on vaikne ja üksik koht. Kratt hakkab teenima, talle tuleb ainult süüa anda. Ära tulles ei tohi teiste loomadega tegemist teha. Kui sülitada valge hobuse saba alla 3 korda, saab hea kratt. /Lääne-Nigula/
    * Maider Ants teinud korra kratti, kuna kuulnud et see veab vara. Ants olnud vaene, tulnud kroonust. Ta käinud kolmel neljapäeva õhtul ristteel, vana luud ja vanad püksid kaasas. Esimesel õhtul üks noorhärra möödunud, torganud kepiga ta tööd, teisel korral kusnud koer ta krati pääle. Kolmandal neljapäeval tulnud uhke härra tõllas. Ants jooksnud minema suures hirmus, kuigi härra teda tagasi hüüdnud. Kratt jäänud sinna. /LääneNigula/
    * Krätti tehtud: üks vana saunaviht võetud, risttee peal tehtud, nimetissõrmest kolm tilka verd antud. /Ridala/
    * Pidi kolm tilka verd antama krati eest ja vanakuradiga kontraht tehtama 25 aasta peale. Kui ei täida kontrahti, pidi majad põlema pandama. /Ridala/
    * Krätt on inimese tehtod elukas. Teda tehakse: üks vana vokki pink, viibsiko harud, ahju pühkimese luua võrud ja pagan täeb mis sene kiik kokko ajatakse kolm neljase õhtod tehakse test vanapagana abiga siis hakkab ta vilja teiste aitadest ja salvedest ära vedama. /Ridala/
    * Mõisnikud tegid tontisid “seitsmenda Moosese piibli” abil. /Ridala/
    * Üks Väike-Rõude mees teinud krätti. Üks saunaviht, üks ahjuluud ja üks kraapluud, pannud need kokku, aga pole kratile hinge sisse saanud. Kuulnud, et peab kolm neljapäeva õhtut ristteel käima. Mees käinud kaks neljapäeva õhtut. Pole midagi olnud. kolmandal neljapäeva õhtul kuulnud kauget mühinat metsast, hirmunud ära, pannud plagama, visand selle juraka maha. Tuul pidanud teda ära viima jooksuga. /Ridala/
    * Kratt - äkepakkudest jalad, õlekotist kõht, koera pealuu peaks, kolmekeesed paelad, nendega kinniseotud. /Piirsalu/
    * Enne muiste oli olnd üks vätur või tulihänd, kes oli varandust kokku vädanud. See oli tehtud vanast ratta rummust ja vana ahu luuast ja tea veel, mis rämpsu veel oli senna juure pandud. Siis hommiku koidu aegas nähti, kuidas suur tulelont tuleb, siis vaadati, kust maja katuse unkast ta sisse läks, sinna siis pidi varandust viidama. Kui ta oli madalasse läind, lai tulesaba taga, siis tal oli väga raske koorm olnd, aga kui kõrgest käind, siis – kerge koorm. /Kirbla/
    * Neljabe õhta ristteel vilistades tuleb kolmanda vile peale kurivaim ja küsib mis vilistaja tahab. Kurivaim küsib ehk tahad et pisuänd selle vilja toob. Kui mees tahab, siis on kurivaim nõus, aga tasuks peab mees kurjale vaimule vasaku käe nimetissõrmest kolm tilka verd andma. Kui mees lubab verd anda, siis akkab kurat teda teenima. /Hanila/
    * Pisuänna jaoks oli ratas katuse ungaauku. Sulane võttis selle vana ratta ja viskas ära. Peremees sidus uue asemele. Selle ratta rummu läbi tuli pisuänd ja tõi peremehele saaki (vilja, erned, ube ja läätsi). /Hanila/
    * Sulane pand tühja nõu õhtu aita. Rangid pand sisse. Ommiku oln rangid kadun. Pisuänd toon nõu vilja täis – rangid jään alla. /Karuse/
    * Pusa… Pusakonn… Ega see põlegi konn. See niisuke vädaja konna kujul. ükskord üks eit keetnud iga lauba õhtu kangesti iad piimasuppi. Teenijatüdruk mõtend – kust kohast ta võtab selle piima – lehmad ei lüpsa ja kodust ta ka ära ei käi. Ükskord lauba õhtu, kõik läind sauna vihtlema – alati siis, kui kõik saunas olnd, ta keetnud suppi – tüdruk jäänd pimedas nurka valvama – ennemuiste olid pimedad tuled – kui supp valmis saand, siis eit üüdnud seda konna. Siis tulnudki suur kärnkonn paja ääre peale ja oksendanud piima patta mis kolinal. sest ajast tüdruk põle änam seda suppi söönd. /Kullamaa/
    * Tehtud ristteel kratt. Kolm tilka verd antud. Kratt vedanud öösiti teisest perest. Vigalas Kaljaste külas kratt läind öösi unkast sisse, tulejoru taga. Toidunõud tare otsa peal. Sinna vedand varandust sisse. /Kullamaa/
    * Kolm nellaba õhtut ikka kratti tehe. Kolm va aholuuda pandama kokko. Sõnad juure lugeda ja … Mõni pääst ikka perss taguse paela lahti, siis kukkund maha. /Kullamaa/
    * Kolm neljapäeva õhtad käidud krätti risttee peal tegemas. Leivalabidas ja takukoonlad viidud sinna, seal tehtud neid. Kel need olid see oli rikas. Mõni katsund laska, aavlid tulnd eese kätte. /Martna/

Krattidega pidi ka ettevaatlik olema, et nad ei vihastaks ja kättemaksuplaane hauduma ei hakkaks. Kratti väljavihastades olid õnnetused kerged tulema:

    * Kord oli rikas talu. Talu sulane märkas, et perenaine iga kolma- ja laupäeva õhtul pani kapi peale putru ja piima, mida imelik hall loom südaööl sööma tuli. Saba lohises mööda maad. Sulasele oli selge, et tegu kratiga. Hakkas teist petma. Kord pani tuhka pudru asemele. Kratt tuli sisse ja märkas pettust, tormas kolinaga välja. Perenaine tõusis ehmunult voodist. Sulase vigurist kuuldes kukkus pikali. Teisel päeval põlesid kõik selle talu hooned maha. /Ridala/
    * Perenaine teeb kratti. Sulane vaatab salaja pealt. Teeb järele. On ühe sõna unustanud ja tema kratt saab kolme jalaga. On palju tugevam ja virgem kui perenaise neljajalgne kratt. Sulane sai krati läbi rikkaks. Tahtis lõpuks temast lahti saada. Kord sulane sööb krattide pudru. Jätab väljaheited asemele. Kratid tulevad sööma. Sulase kratt ei söö, ütleb: “Äkk, äkk!” Perenaise oma: “Pupp, pupp!” , aga sööb. Kratid lähevad riidu, kuni mõlemad venduvad pettuses. Panevad kättemaksuks maja põlema, ise ronivad aiateibas olevasse rattarummu. Sulane näeb seda ja viskab rummu tulle. Nii saavad kratid otsa.
    * Kratid kahte moodi, ühed tulega, teised ilma…Käivad varandust korjamas, tulevad unkast sissekui palgid.Laudil on nende jaoks kauss,sinna peremees paneb kratile süüa. Korra sulane söönd kausi tühjaks ja pärast sittund kaussi. Kratid tuld tagasi,akand sööm, kuid asi ei ole õige, vaadand kaussi, üks ütld äkk, teine pupp, - viimati saand aru, läind välja ja pistnd maja põlema. /Kolovere/

Nagu eelpoolkirjutatus nähtub, on läänlaste uskumused heterogeensed ja vastuolulised nagu inimese mõttemaailmgi. Teadmatus, soovid, unistused, rahulolematus, hirmud jm tunded, mis üldjuhul väljendavad hirmu, et ei suudeta kontrollida ja juhtida olukordi, et on ”tumedad jõud”, mis mõjutavad nende elu, on arvatavasti olnud tõukeks mütoloogiliste olendite kireva maailma ja üleloomulike jõudude tõelisuseks pidamisel. Eks igal ajal ole üritatud maailma omal kombel korrastada. Eestlaste kui töörügaja rahva maailm korrastus läbi töö ja elatisega seotud ootuste. Eespool on käsitletu on ainult põgus vaade esivanemate mõttemaailma ja sedagi lähtumata žanrispetsiifikast. Loodan, et kunagi mõni selle eriala professionaal kirjutab põhjaliku töö läänlaste usuelust.