Mati Mandel, 1995. a.

1994. aasta suvel hakkas Tallinnas Liivalaia tänava ääres (Pärnu maantee lähedal) ehitustöödel inimluid välja tulema. Koha üksikasjalikumal uurimisel selgus, et oli satutud keskaegse Tallinna tuntuimale hukkamispaigale. Arheoloog Ain Olavi poolt juhendatud kaevamistel puhastati välja kaks teravnurgas liituvat paekivimüüri ja kunagi ülespoole ehitisele viinud paekividest trepijäänus Ehkki müüride lahtisi otsi ühendanud kolmas müür oli hävinud, sai selgeks, et algselt kujutas ehitis kivivõllase kolmnurkse põhiplaaniga alust. Milline võis see koht omal ajal välja näha? Vastuse saame ühelt Mustpeade mälestustahvlilt, kus on kujutatud hukkamispaik Tallinnas 1560. aastal. Näeme kolmnurkse põhiplaaniga ehitist, mille igas nurgas kõrgub torn, tornide vahelistel põikpuudel ripuvad aga paarikaupa üles poodud kurjategijad. Peasüüdlase tarvis oli kivivõllase keskosas veel kõrgem võllapuu, võllase ümber näeme aga kolme rattale aetud hukatut. Üldse oli noil aegadel kombeks poodud pikemaks ajaks rippuma jätta ning maha raiutud pead teiba otsa torgata. Möödujatele (paik asus vana Pärnu maantee lähedal) pidi see võigas paik nii võimalikult kauaks silme ette jääma.
Muidugi teadsid ajaloolased koha süngest keskaegsest minevikust. Polnud aga erilist lootust, et hukkamispaigast veel midagi säilinud on. Oli ju piirkond suuremalt jaolt hoonestatud.
Kaevamistel õnnestus üldse tuvastada 107 inimese luud. Hukatud olid olnud meie mõistes enamasti noored inimesed, mõned lausa noorukid. Antropoloogide hinnanguil leidus nende seas 20-25 aastaseid üheksateist, 16-20 aastaseid kaksteist ja 13-16 aastaseid neli. Surmatud olid maetud sinnasamasse tapalava naabrusse, nn. raipeaeda. Paljud hukatud leiti selja taga asetsevate käeluudega. Ilmselt olid neil kohtuotsuse täideviimise ajal olnud käed nööriga selja taha kinni seotud. Kõige enam esines luid väljakaevatud müüride vahel. Sealt leiti koguni terve kolpade hunnik. Ilmselt viitab see leid süüdlaste maha raiutud ja tapalava alla visatud peadele.

Keskajale olid iseloomulikud väga erinevad karistusviisid. Seaduste vastu patustanu võidi näiteks lihtsalt linnast välja saata. Küllalt levinud olid kehalised karistused nagu ihunuhtlus või mõne kehaosa (kõrva, käe) äraraiumine. Kasutati veel rahatrahve, raskeima karistusena aga surmanuhtlust. Ka hukkamisviise oli väga erinevaid. Meessoost pikanäpumehed poodi, naissoost vargad aga maeti elusalt. Valerahategijatele, dokumentide võltsijatele ja sodoomia harrastajatele oli ette nähtud tulesurm, kusjuures neid võidi kas tuleriidal põletada, pannil praadida või pajas keeta. Näiteks mainib kroonik Balthasar Russow 1494. aastal Tallinnas hukatud kahte venelast. Neist üks mõisteti valekillingite müntimise eest ärakeetmisele, teine aga märaga suguühtesse astumise eest ärapõletamisele. Vastav kohtuotsus kutsus idapiiri taga esile lausa hüsteeriahoo. Moskva suurvürst Ivan III lasi vastumeetmena Novgorodis viibinud saksa kaupmehed kinni võtta ja nad jalad raudus üheksaks aastaks vangitorni heita. Ilmselt mängis rolli asjaolu, et kui Euroopas levinud õiguse järgi oli sodoomia üks taunitavamaid tegusid (hukati muide ka loom), siis Venemaal ei peetud seda karjakasvatajate rahvaste juures üsna laialt levinud kommet 16. sajandil ilmselt kuigi suureks patuks.
Piinarikas ja üks häbiväärsemaid karistusviise oli rattal hukkamine. Seda kasutati röövmõrtsukate, abikaasa tapjate ja kirikuvaraste puhul. Seejuures tampis timukas sellesama rattaga süüdimõistetu käe- ja jalaluud enne puruks, et neid oleks kergem rattakodarate vahelt läbi toppida.
Kõige auväärsemaks hukkamisviisiks peeti pea maharaiumist, eriti kui see toimus vaatemänguna linna peaväljakul. Mõnikord võidi kurjategijal erilise „halastuse” märgina tulesurm või elusalt matmine koguni selle karistusviisiga asendada.

Kuidas peaksime suhtuma keskaja hukkamispaikadesse ja noil aegadel hukatutesse? Ilmselt mitmeti. Nagu nägime, mõisteti siis pahategijaid sageli surma meie mõistes tühise süüteo eest, nii mõnigi mõrtsukas elas aga rahulikult kõrge vanaduseni. Lisaks on mõnikord hukatud meie mõistes süüdimatuid isikuid ja nagu Tallinna Võllamäe kaevamistel selgus, koguni lausa lapsi. Veel peaksime silmas pidama, et surmati ju ka võõrvõimu ja mõisnike vastu üles tõusnud maarahva juhte. Nii näiteks tapeti 1560. aasta talurahvaülestõusu juhid Koluvere juures toimunud lahingu järel peale hirmsat piinamist rattal. Teiste puhul olevat hukkamine toimunud kohapeal, üksnes ülestõusnute „kuningas” viidud selleks Kuressaarde, kus ta krooniku teatel mõni päev hiljem neljaks kisti.Nii või teisiti on selge, et keskaegsed hukkamispaigad väärivad ajaloomälestistena kaitset, nende teaduslik uurimine annab aga meie teadmistele tollest perioodist olulist lisa.

Kohe tuleb öelda, et kaugelt kõiki Läänemaa hukkamispaiku me veel ei tea. Tuntumad neist asusid linnade või linnaliste alevite (Haapsalu, Lihula, Kuressaare) juures. Oli ju keskajal nii vasallide (mõisnike) kui ka talurahva üle kohtumõistjaks maahärra (Läänemaal niisiis Saare-Lääne piiskop) ise või tema volinik (foogt). Seetõttu viidi ka karistus üldiselt täide maahärra asupaigas ja seda võimalikult kiiresti peale otsuse langetamist. Seoses maade läänistamisega läks aga ka kohtumõistmine lääni piires elavate talupoegade üle maahärralt vasalli (mõisniku) kätte.
Muidugi ei olnud mõisnikul mingit mõtet oma talupoegi lihtsalt maha tappa või invaliidiks teha lasta. Seetõttu püüti ilmselt enamasti läbi ajada rahatrahvide või kergemate ihuliste karistustega. Ometi ei saa välistada ka surmanuhtlust, seda vähemalt otsese vastuhaku puhul ülematele. Seetõttu võib arvata, et hukkamiskohti võis tekkida peale linnade ka väiksemates kohtades. Läänemaa puhul võiks sellise karistuspaiga olemasolu oletada eelkõige võimsa vasalliperekonna Lodede asukohalinnuse Kolovere lähistel, võib olla ka Virtsus Üxküllile kuulunud linnuse juures.

Haapsalu Võllamägi kujutab endast praegu umbes meetri kõrgust kamardunud küngast Sireli tänava äärsel majadevahelisel platsil, mitte kaugel iidsest Lihula maanteest. Ilmselt teavad vähesed, et kohas on kunagi ka kaevatud. Arvatavasti tingised selle mitmesugused rahvajutud. Nii räägiti, et mäel olid 17. sajandil asunud võllad ja piinakamber, kus piinati ning hukati nii kurjategijaid kui ka Eesti rahva vanemaid ja juhte. Veel 1932. aastal väitsid vanemad elanikud end seal noorpõlves mädanenud võllapuude otsi näinud olevat.
Igatahes hakanud ajalehe „Lääne Elu” teatel samal 1932. aasta suvel paar Haapsalu noormeest Võllamäel kangide ja labidatega kaevama. 1 m sügavusel tulnud nähtavale suured kivid, nende all aga kolmest kohast läbi saetud täiskasvanud mehe luustik. Saetud oli ohvril vasakut jalga pealtpoolt põlve, paremat jalga altpoolt põlve ja pead otsmikust kuklani. Järgnevalt korraldas kohapeal kaevamised juba Läänemaa muuseum. Seejuures leiti eelmise luustiku alt veel teine. Seda kattis meetrine liivakiht ja suured raudkivid. Tegemist oli 40-50 aastase mehe säilmetega. Pealuu alt leiti veel tihedaid musti juukseid. Märgati ka kaitsevärvi sineliriide tükke ja kolme metallist nööpi. Ilmselt oli laiba ümber tuld tehtud. Seda lubasid arvata riideosade põlenud servad. Hukatu jala- ja käeluud olid terved, pealuu aga nagu eelmiselgi läbi saetud. Luustiku rinnakorvi juurest leiti roostes noatera. Vaevalt, et mees siiski noalöögiga surmati nagu ajalehepealkirjast arvata võiks. Matuse juurest leiti ka kõdunenud palgiots, ilmselt võllapuu osa.
Nende leidude järel kirjutas „Päevaleht”, et 17. sajandil olevat Haapsalu linnas (või lossis) üks eestlaste mässujuht poomissurma mõistetud ja et esimesena kirjeldatud matuse puhul võiks just sellega tegu olla. Võib arvata, et kirjeldatud ei ole siiski ainukesed Võllamäel hukatud. Ilmselt võiksid suuremad kaevamised seal veelgi luustikke päevavalgele tuua.

1994. aastal teatas allakirjutanule geodeet ja ajaloo uurija Uno Hermann, et ta on leidnud Tartus arhiivis töötades andmed ka Lihula keskaegse hukkamispaiga kohta. 18. sajandi muinsusteharrastaja Carl Otto von Gullenschmidti 1785. aastast pärit käsikirjast loemegi, et too mees on umbes 5 aasta eest näinud väljapool alevit, kus üks kivist võllas on seisnud, sellest veel üht vundamendi osa ja ühte sammast. Need seisnud mitte kaugel Lihula kõrtsist suure tee ääres, kust Tuudi mõisa poole sõidetakse. See teade tuletas meelde ühe paiga Lihula läänepiiril, mis on riikliku kaitse all ohverdamiskohana kuid mida rahvasuu kutsub „Kivivõllaste metsaks”. Tegu on üsna madala ja tasase võssakasvanud paigaga, kus silm küll enam midagi võlla aluse sarnast, ega isegi mingeid jäänuseid sellest ei märka. Ometi pole kahtlust, et just kusagil sealkandis on Lihula ajaloo üks süngemaid paiku asunud. Küllap tasuks selle uuriminegi kunagi plaani võtta.

Mati Mandel on Eesti Ajaloomuuseumi arheoloog.
Artikkel ilmus  ajalehes Lääne Elu, 4. märts 1995, nr 26.