Ülla Paras, 1995. a.

Aastakümneid kestnud mandri-eestlaste võitlus vabaduse eest lõppes 1224. a., mil murti lõplikult nende vastupanu. Ühtlasi õnnestus sakslastel tõrjuda taanlased eemale ja haarata Läänemaa enda kätte, mis 1224. a. teostatud maadejagamisel anti Riia peapiiskopile.

Läänemaa saadikud sõitsid Riiga, tõotasid kuulekust ja truudust Riia kirikule ning maksid hinnust (maarenti) tagantjärele ka nende aastate eest, mil maakonnas olid võimutsenud taanlased.
Viimased ei loobunud aga nüüdki oma õigustest Läänemaa suhtes ja kimbutasid läänlasi korduvalt relvadega. Samuti korraldasid Läänemaale retki saarlased, nähtavasti siinsete eestlaste alistumise eest sakslastele. Riia peapiiskopil polnud sõjalist jõudu, et läänlastele tõhusat abi anda, seepärast palusid läänlased 1225. a. kaitset paavsti legaadilt (saadikult) Modena Wilhelmilt, kes viibis Maarjamaal piiskop Alberti kutsel.
Modena Wilhelm oli olnud paavst Honorius III asekantsleriks, hiljem Modena piiskopiks. 1225-1226 tegutses ta paavsti legaadina Liivimaal, Preisimaal, Semgallias ja Kuramaal, etendades tähtsat osa kohalike kirikuolude ja poliitiliste suhete korraldajana, püüdes lepitada pärismaalasi võõra usu ja valitsusega, kõrvaldades vastuolusid taanlaste ja sakslaste vahel ning üritades kindlustada paavsti ülemvõimu.
Legaat Wilhelm võttis Läänemaa paavsti kaitse alla, jättes taanlastele ainult Harjumaa. Ta moodustas Läänemaast ja taanlastelt äravõetud maakondades erilise otse paavstile alluva puhverriigi, mille asehalduriks määras oma kaplani, magister Johannese. Riialaste sobitusel sõlmiti 1226. aasta lõpul rahu taanlastega, et ühisel jõul välja astuda seni alistamata saarlaste vastu. Sõjakäik Saaremaale sai teoks 1227. a. algul ja lõppes saarlaste alistumisega.
Modena Wilhelmi poolt taanlaste ja sakslaste valdusalade vahele loodud ja otseselt paavstile allutatud puhverriigi eluiga oli väga ühike. Sakslaste survel, kes 1227. a. haarasid enda kätte taanlaste valdused Eestimaal, likvideeris magister Johannes tema haldamisele usaldatud ala juba 1227. a. ja Läänemaa langes jälle Riia piiskopi võimu alla. 1228. a. kujundas Riia peapiiskop Läänemaast, Saare- ja Hiiumaast ning väiksematest saartest Saare-Lääne piiskopkonna, määrates piiskopiks senise Dünamünde (Daugavgriva) tsistertslaste kloostri abti Gottfriedi.
Piiskopi esimene residents asus Lihulas. Juba 1211. a., mil ristisõda eestlaste alistamiseks alles algas, oli Riia peapiiskop valinud Lihula tulevase Eestimaa piiskopkonna keskuseks. Selle otsuse langetamisel rääkis kindlasti kaasa Lihula asend teede ristumiskohas, mere lähedal ning olemasolevad looduslikud eeldused tugeva kivilinnuse rajamiseks.

Ülla Paras

Piiskopile kuulus nii ilmalik kui vaimulik võim. Ometi ei suutnud esimene Saare-Lääne piiskop Gottfried oma võimu kindlustada. Ta püüdis vasallide toetust saada aktiivse läänistamispoliitikaga, s.t. piiskopilt maad saanud vasall pidi talle kuuletuma ja kui vaja, siis tema eest sõdima. Nii jagas Gottfried laiali kõik vallutatud maad ning sellega jagas ta ära ka võimu.

Vasallide hulgast nimetas ta piiskopkonna foogtiks (kõrgem haldusametnik) Johannes Lode, kelle suguvõsast on otsitud ka eesti päritolu. Foogti asukohaks sai juba magister Johannese poolt eestlaste maalinnale rajatud Kullamaa linnus (castrum Goldenbeke).
Juba mõni kuu peale piiskopiks õnnistamist siirdus Gottfried Saksamaale ja ei pöördunudki enam tagasi. Aastail 1230-1234 haldas Läänemaad seetõttu jälle Riia piiskop. Nähtavasti püüdis samal ajal Mõõgavendade ordu siin oma kanda kinnitada, sest ühes 1234. a. paavsti kirjas on mainitud, et orduvennad on hävitanud Kullamaa linnuse ning maksustanud sealseid vasalle ja äsjaristituid 1000 marga hõbedaga. Samal ajal süüdistati ka Riia peapiiskoppi Läänemaa ülekohtuses anastamises.
See selgusetu olukord lahenes 1234. a. lõpul, mil teistkordselt paavsti legaadina Liivimaal viibiv Modena Wilhelm määras 10. septembril 1234. a. lõplikult kindlaks Saare-Lääne piiskopkonna piirid ja nimetas piiskopiks dominiiklase Heinrichi, kes valitses 1235-1238.
Piiskop Heinrich kaebas Riia peapiiskopile, et temal on Gottfriedist maha jäänud tegude pärast häbi. Legaat Wilhelm tühistas küll Gottfriedi läänistused, kui piiskop Heinrichil puudus reaalne jõud sundimaks vasalle kuulekusele ja loobuma läänistatud maadest. Eriti suuri raskusi oli tal endise foogti Johannes Lode poegadega, kes rajasid Koluvere linnuse ja tundsid end seal nii julgelt, et ignoreerisid isegi kirikuvande alla panemist. 1238. a. tegi Modena Wilhelm vennaste Odenwardus ja Henricus Lode võimu likvideerimise ülesandeks Liivi ordule. Ordu vaheleastumine mõjus. Loded põgenesid taanlaste juurde Tallinnasse ja Koluvere linnus läks piiskopi valdusesse.

Ülla Paras

Piiskopkonna residentsis asus peakirik ehk toomkirik, mille juures tegutses toomkapiitel — kõrgem vaimulike kolleegium, mis koosnes enamasti kaheteistkümnest toomhärrast ehk kanoonikust.

Toomkapiitel oli nõuandvaks ja kaasaotsustavaks organiks piiskopkonna juhtimisel. Kanoonikud valisid ka piiskopi, kelle paavst pidi seejärel ametisse kinnitama. Kui paavst ei olnud piiskopikandidaadiga nõus, võis ta ise piiskopi määrata. Baltisaksa ajaloolase C. Russwurmi uurimistööle toetudes võib öelda, et toomhärrad järgisid tsistertslaste mungaordu ühisreegleid ja Lübecki toomkiriku põhikorda. Toomkapiitli eesotsas oli praost, kes juhatas kapiitliistungeid ja piiskopkonna majanduselu. Jumalateenistuste korda ja üldist distsipliini jälgis dekaan. Toomkapiitli juures tegutsevat toomkooli, mida esmakordselt mainitakse 1280. a., juhtis õpetaja, kes täitis ka kapiitli kirjutaja ülesandeid. Köster hoolitses valgustuse, lauluraamatute, salvimisõli, kirikurõivastuse jm. eest ning andis teada jumalateenistusest. Toomkapiitli liikmete hulka kuulusid veel neli preestrit, diakonid ja alamdiakonid ning abilised. Vaimulikele lisandus arvukas majanduslik personal eesotsas köögimeistriga. Toomhärrad elasid tsölibaadis ja kasutasid ühiseid elu- ja tööruume. Kanoonikutele määrati ülalpidamiseks maid, kuhu nad ajapikku ehitasid endile häärberid, asudes sinna elama ja nende tööülesandeid pidid sageli täitma hoopis vikaarid (abiõpetajad).

Ülla Paras

Loomulikult ei abistanud ordu piiskoppi vastutasuta, vaid sai 1238. a. ¼ Läänemaast ja poole järgnevail aastail ordu ja Heinrichi poolt ühiste kuludega ehitatavast Lihula kivilinnusest.     

Linnuse ehitamist alustades tuli paratamatult lähtuda peakõrgendiku kuju järginud eestlaste linnuse põhiplaanist. Nii pidid ehitusmeistrid sobitama 13. sajandi Euroopa ehituslikud põhimõtted ja sõjanduslikud uuendused kohalike tingimustega. Tulemuseks oli täiesti unikaalne kindlustus. Selle tuumikuks sai peakõrgendiku kõige kõrgemale nukile püstitatud pealinnus. Põhja ja lääne suunas kaitsesid seda lisaks müürile veel paeastangu järsud küljed ning veega täidetud vallikraav. Linnust ühiselt ehitades leppisid piiskop ja ordu kokku, et torn ja värav pidid jääma piiskopi poolele. Ordu sai nüüd kindla jalgealuse, kus võis end segada piiskopkonna siseasjusse ja kasutada oma huvides piiskoppide ja vasallide vahelisi tülisid. Et orduga tülitsemisest pääseda, oli piiskop Heinrich lõpuks sunnitud oma residentsi Lihulast ära viima.

Ülla Paras

Uueks piiskopkonna keskuseks sai Vana-Pärnu, mis asus piiskopkonna lõunapiiril, Pärnu jõe paremal kaldal. Jõe vasakul kaldal asuv alla kuulus juba 1224. aastast ordule. Vana-Pärnu asus otse jõe suudmes, mis ühes oma lisajõgedega haaras laialdase maa-ala, võimaldades veeühendust Peipsiga. Kuna see oli soodne sadamakoht, siis hakkas sinna kujunema linn, kuhu piiskop Heinrich viis üle oma residentsi ja 1251. a. kuulutas Vana-Pärnu kiriku Saare-Lääne piiskopkonna peakirikuks ja toomkapiitli asukohaks.

1262. aasta 20. augustil pühitseti Lübeckis ametisse uus Saare-Lääne piiskop Hermann I — Hermannus, Dei gratia episcopus Osiliensis ecclesiae (Hermann, jumala armust Saaremaa kiriku piiskop) ehk Hermannus, Dei gratia episcopus Osiliae et Maritimae (Hermann, jumala armust Saaremaa ja Läänemaa piiskop).

Juba järgmisel 1263. a. talvel sai piiskop Hermann ja tema piiskopkond näguripäevi näha. Ordu sõjajõud koos teiste Liivimaa maaisandate sõjasalkadega, k.a. Saare-Lääne piiskopi omadega, olid Kuramaal linnuseid vallutamas. Seda teades tõi zemaidi (leedu hõim) vürst Treniota, hilisem Leedu suurvürst, oma sõjaväe Saare-Lääne piiskopkonda ja laastas seda. Dünamünde kloostri annaalide põhjal on teda, et küünlapäeval, 2. veebruaril 1263. a. tegid nad Vana-Pärnu linna koos toomkirikuga maatasa.
Ka järgmistel aastatel tuli Hermannil tegemist teha välisvõitlustega. Arvatakse, et tema vasallid ja sõjavägi ei saanud kõrvale jääda 1268. a. võitlustest venelastega ning et piiskop ise pidi osa võtma sellega seotud läbirääkimistest ja nõupidamistest. Sellest pole midagi konkreetset teada. Seevastu on teada, kui lähedalt tabasid piiskop Hermanni 1270. aasta sündmused.

Sel ajal kui ordumeister Otto von Lutterburg oli parajasti sõjaretkel Zemgales, kogusid leedulased tugeva sõjaväe, et minna Liivimaale. Üks äraandja tõi sellest ordumeistrile sõna. Lutterburg pöördus kiiresti Riiga ning saatis käskjalad Tartusse, Lihulasse ja mujale. Leedulased siirdusid Läänemaa kaudu üle jää Saaremaale, kus nad kõvasti laastamistööd tegid. Ordumeister aga liikus leedulaste jälgi mööda Läänemaale. Teel ühinesid tema väega sõjasalgad, sh. Taani kuninga vasallid Eestimaa hertsogkonnast, Tartu piiskop Friedrich kogu oma sõjaväega ning Saare-Lääne piiskop Hermann oma meestega. Lõpuks jäid leedulased lahinguvälja peremeesteks, sakslaste vägi aga põgenes.     
       
Vanema riimkroonika teatel langenud 1600 leedulast ja 600 sakslast, sh. ordumeister Otto ja 52 orduvenda. Piiskop Hermann sai haavata. Lahing Karuse juures merejääl toimus 16. veebruaril 1270. Riimkroonika jutustab:
Seal kuusteistsada surma sai
Ja verest punaseks jää jäi.
Seal Lihula piiskop sai
Ka haavata otsemaid.
Kuussada kristlassõjaväest
Maha sai löödud merejääl.

Piiskop Hermannist on teated ka aastast 1274. a., kui ta võttis osa Lyoni kirikukogust. Järgnevalt osales ta Liivimaa kaubanduspoliitika suunamises. 1277. aasta kevadel võttis ta osa Liivimaa maaisandate nõupidamisest. Selle nõupidamise otsuses kutsuti kõiki Läänemere kaupmehi üles tooma laoplatsid üle Liivi- ja Eestimaale. Kaupmehi kohutati hädaohtudega, mis Novgorodi või mööda Väinat ülessõitjaid ähvardavat. Selle otsusega haakub sisuliselt privileeg, mille ordumeister Ernst von Rassburg, Riia peapiiskop Johannes ning Saare-Lääne piiskop Hermann andsid 29. märtsil 1277. a. Läänemere kaupmeestele. Neile lubati mitmesuguseid kaugeleulatuvaid vabadusi: tolli- ja rannaõiguse vabadust; sadamate, karjamaade ja rannariba kasutamise vabadust; kütteks ja laevaparanduseks puude võtmise vabadust ja oma kohtupidamise õigust.

Tõenäoliselt piiskop Hermann I valitsemisajal asuti ehitama Haapsalu linnust. Võib arvata, et peale seda, kui 1263. a. Vana-Pärnu residents leedulaste poolt maatasa oli tehtud. Piiskop, kes nähtavasti jõudis veendumusele, et see koht asub siiski liiga lähedal ordu valdustele, ehitas uue peakiriku Haaspsalusse.

Haapsalu piiskopilinnust on ka varasemasse aega dateeritud. Nii kirjutab Chr. Kelch oma kroonikas, et Haapsalut hakkasid sakslased ehitama juba 1227. a., pärast verist retke Saaremaale, ja alles pärast seda toodi piiskopi residents Vana-Pärnusse. Seda teadet ei kinnita aga mingid ürikulised andmed. Kunstiajaloolased on Haapsalu toomkiriku ehituse dateerinud 1260ndate lõppu, kuigi on ka väiteid, et toomkirik on ehitatud enne 60ndaid aastaid.
Jooniseid ja plaane keskaegse Haapsalu linnuse kohta pole. Vanim säilinud plaan on aastast 1626. 1279. a. Haapsalu linna asutamisürikus on esmakordselt mainitud toomkirikut, aga ei selgu, kas toomkiriku juures on ka linnus. Linnust on esmakordselt mainitud 1284. a. piiskop Hermanni poolt talupoegadele kinnitatud koormistekirjas nimetuse all castra ecclesia, mida on tõlgitud kui 'kindluse kirik'. Üldiselt ollakse arvamusel, et esimesel ehitusetapil rajati toomkirik ja sellega põhja poolt seotuna madala kaitsekäiguga kastell. Kastell-linnus oli reeglipärane nelinurkse müüristikuga kindlusehitis.
13. sajandil, mil alustati piiskopilinnuse rajamist, olid peamisteks ehituskeskusteks kloostrid. Varasemate põlvkondade kogemustele tuginedes määrati kindlaks ehitise põhiplaan ja välisilme, detailide mõõtmed ja dekoratiivsete kaunistuste paiknemine. Meistrid töötasid oma kogemuste ja kunstis sel ajal kehtinud kiriku poolt kinnitatud üldnõuete järgi. Käsikäes ehitusmeistritega töötasid kiviraidurid, kes raiusid välja kõik plastilised ehitusdetailid — ehisviilud, konsoolid, kapiteelid, palestikfiguurid jne.
Haapsalu piiskopilinnuse toomkirik, nagu kõik Läänemaa vanimad kirikud, ehitati tornita, ühelööviliste ja lakoonilise interjööriga kodakirikutena. Tõenäoliselt tistertslaste mõjul, kuigi suure torni ehitamine oli keelatud ka dominiiklastel. Kirikutorni peeti liigse upsakuse märgiks.

Piiskop Hermann I on ajalukku läinud kui Haapsalu linn asutaja. 1279. a. on ta välja andnud Haapsalu linna asutamisüriku, mille tekst tõlgituna on järgmine:

Püha ja jagamatu kolmainsuse nimel. Aamen. Hermann, jumala armust Saaremaa kiriku piiskop tervitab kõiki Kristusele ustavaid neitsi kuulsusrikkas pojas. Me ihaldame, et kõigil, kes käesolevat kirja näevad, oleks teada, et meie, olles asutanud peakiriku Haapsalus ning varustanud meie kanoonikud vajalike eluhoonetega ning sissetulekutega, määrasime ühe paiga linna rajamiseks, kuhu kõik kokku voolaksid ning sinna taanduksid, kes koos meiega tahaksid valida seal elupaiga, ja, kui hädavajadus seda nõuaks, kaitsta kirikut oma võimalustekohase toetusega. Me teeme neid ka meiega ja meie kanoonikutega ühisvalduste osaliseks loomusekohtades, metsades, aasadel ja karjamaadel, kes neil, mis on meie poolt antud, või mis on meie raha eest hangitud, või mis on meie palvel vastristitute, meie naabrite poolt loovutatud karjamaade ja metsade ühisvaldusesse, keelates kõige kõvemini, et keegi keelatutest ei söandaks ilma kõigi nimetatute nõusolekuta midagi eraldi kasutusele võtta, vaid et kõik oleks ühine ning et igaüks ülalnimetatutest, nagu juba öeldud, kasutaks oma vajadusteks. Käesoleva jõul lubame ka esialgselt, et nad oma arutatavatest ja otsustatavatest kohtuasjades järgiksid ja peaksid riia õigust. Foogti aga ehk kohtuniku valivad nimetatud raehärrad üksmeelse valimisega, kelle, kui need on vajalikul viisil ametisse seatud, kinnitab piiskop, aga kinnitatuna ei saa teda ülalnimetatute poolt ilma juba otsuse langetanud piiskopi nõusolekuta tagandada. Sellest, kui keegi arvab endale ülekohut olevat, kannab ta oma asja esmalt raehärrade ette kaebusena, kui neilt õiglust ei saavutata, võib ta, kui tahab, piiskopile apelleerida, kes, asjaga tutvunud, mõistab ta õigeks või süüdi, ja mis kohtumõistmisest sisse tuleb, jagatakse võrdselt piiskopi ja ülalnimetatute vahel. Rahalöömise aga ning selle juurde kuuluva jätab piiskop endale üksi. Et niisiis ülaltoodu jääks kehtivaks ja kindlaks, lasksime käesoleva kirja kinnitada meie ja meie kapiitli pitseriga. Antud Haapsalus armu aastal tuhat kakssada seitsekümmend üheksa. [Tõlk. E. Tarvel]

Haapsalu linna rajamise eelduseks oli eelkõige piiskopiresidentsi rajamine. Piiskop Hermanni poolt linna väljakuulutamine oli kindlasti tingitud ka kanoonilisest nõudmisest, mille kohaselt piiskopi residents ei tohtinud asuda maal.
Tõenäoliselt said esimesteks linnakodanikeks linnuseehitajad. Linnuse rajamise juures oli vaja arvukalt müüri- ja mullatöölisi, lisaks paemurdjaid, kandjaid, voorimehi, lubjapõletajaid, puuseppi, seppi, rätsepaid, kingseppi ja muid meistreid, kes olme eest hoolitsesid. Lisaks oli käsitööliste ja toomkapiitli teenindamiseks vaja paarkümmend inimest, peale selle veel hooaegset abitööjõudu. Nii võis juba linnuse ehitustööde ajal paarkümmend meistrimeest taotleda krunti maja ehitamiseks ja majapidamise rajamiseks.
Haapsalu linna vanim asustustuumik — turuplats koos vanema tänavavõrguga — asus poolsaare esileulatuval seljandikul. Seljandik hõlmas ka piiskopilinnuse suure kastelli territooriumi, asudes poolsaare kaelal ja olles linnale kaitseks maapoolsest küljest. Vastu seljandiku idakülge (praeguse Krahviaia territoorium) ulatus madal vesine ala, mis oli linnale veetõkkeks maapoolsest küljest. Linnuse asend poolsaare maapoolse külje vastas, määras ära linna territooriumi asendi — linn jäi linnuse ja mere haardesse, lubades linna territooriumi edasist laienemist vaid lääne suunas.

Järgnevatel aastatel toetas piiskop Hermann I ordu vallutuspoliitikat, sest uus ordumeister Konrad von Feuchtwangen seadis 1279. a. jalule head suhted kõigi piiskoppidega. Saare-Lääne väesalgad võtsid 1282 ja 1286 osa ordu sõjakäikudest semgalite vastu. 1283 kinnitas piiskop Hermann varasemal ajal ordule antud privileegid. 1283. a. lõpul või 1284. a. algul võttis Hermann teiste Vana-Liivimaa maaisandate hulgas osa kokkulepete kinnitamisest, millega Taani vasallid Eestimaa hertsogkonnas lunastasid Tallinna piiskopile 60 adramaa vastu oma kirikukoormised.1284. a. andis piiskop Hermann välja üriku Saare-Lääne piiskopkonna talupoegade koormiste kohta.

Kuid sajandi lõpuaastatel puhkes ülemvõimu pärast Liivimaal kodusõda Mõõgavendade ordu ja Riia peapiiskopi vahel. Peapiiskopi liitlasena tõmmati sõtta Saare-Lääne piiskop Konrad I. Kuulutanud piiskopile 1298. a. sõja, tungisid Läänemaale ordu väesalgad, kelle ridades oli rohkesti metsikuid ja poolpaganlikke kurelasi. Nad laastasid ja riisusid, andmata armu isegi kirikuile. Martna kiriku hävitasid ordumehed tookord täielikult. Samuti piirasid Lihula linnust, kuhu oli taganenud Saare-Lääne piiskop. Saare-Lääne piiskopi poolt paavstile ordu vastu esitatud kaebuses on selle kohta kirjas: [---] Et nimetatud meister ja ordurüütlid, tehes sel puhul näo, et nimetatud piiskop neid olevat haavanud, püüdsid igasuguste riugastega teda Lihula linnusest, kus ta oli, oma võimusesse saada. Piirasid ta suure uskumatuist ja ususttaganenuist kokkutoodud sõjaväega ja kippusid talle kallale seal seni, kuni piiskop, kes teist viisi minema ei pääsenud, loobus oma linnusest, kindlustustest, piiskopkonna kõigi tuluallikate valitsemisest, tagasi astus ja kõik neile ordurüütleile üle andis, loobudes igasugusest lootusest selle tagasisaamiseks. Nii et piiskop elab püsivalt paaris mõisakohas, mis tal maal olid, ega lahku iial Saaremaa provintsist; ka ei saa ta kunagi esitada mingeid nõudmisi või kaebusi nimetatud meistri ja ordurüütlite ega kellegi teise vastu nende killast. Seesama meister ja ordurüütlid hävitasid peaaegu sootuks nimetatud Lihula linnuse ja muud nimetatud piiskopi kinnisvarad, kiskudes välja juurtega puid, röövides loomi, riisudes muud vallasvara, tekitades isegi tulekahjusid ja tegid niiviisi piiskopi paljaks kogu vallasvarast. Et nimetatud piiskop ja Saaremaa kirik eelnimetatud tagajärjel kahju kannatavad ja kandnud on umbes kuni 10 000 hõbemarga suuruses. Et nimetatud meister ja ordurüütlid sel maal sõjariistaga käes on hävitanud või hävitada lasknud mitu kirikut, riisunud altareid, purustanud jumala ja õndsa Maarja kujusid, on maha põletanud varjupaiku ehk hospiitse ja ühtlasi kavatsenud maksma panna hullema türannia kui see uskumatute juures valitsemas.
Kuigi piiskop Konrad oli lubanud Läänemaalt mitte lahkuda, õnnestus tal üsna pea põgeneda Riiga ja sealt uute vägedega Läänemaale tagasi tulla. Piiskopi väed said nüüdki lüüa. Ordu survel ütles toomkapiitel end piiskopist lahti, kui aga toomkapiitli orduvaenulikkus pärastpoole uuesti avaldus, siis kaotati toomhärrade kolleegium hoopiski ja asendati ordukonvendiga, ametisse seati piiskopi asemel ordupreester. Toomhärrad vangistati, nende mõisad laastati ning põletati maha. Eespooltsiteeritud ürikus on selle sündmuse kohta veel öeldud: Saaremaa piiskopkonna peakiriku, kus tavaliselt jumalat austati ja jumalateenistusi peeti, muutsid nad linnuseks, tugevdasid seda uute kindlustustega. Sealt nad panid ja panevad praegugi toime palju jõledaid häbitegusid. Et nad rohkesti teisi hirmsaid teotusi ja tõsist kahju on põhjustanud Saaremaa piiskopile, kapiitlile, preestritele ja rahvale oma vägivallategudega ja päevast päeva jätkavad nad neid, mida üksikasjaliselt seletada oleks aeganõudev ja ränk.
See sõda kurnas Läänemaad mitu aastat. Alles 1302. a. sobitati poolte vahel rahu. Ordu poolt paavstile saadetud kirjas on selle sündmuse kohta kirjutatud: Et härra Isranus, kunagine Riia peapiiskop, sõlmis rahu ja lepingu Saaremaa piiskopi ja selle kapiitli ning piiskopkonna elanike vahel ühelt poolt ja nimetatud orduvendade vahel teiselt poolt kõigi lahkhelide, riidude ja vaidluste kohta, mis neil omavahel olid. Et eelnimetatud ülem ja ordurüütlid nimetatud härra Isranuse korraldusel andsid nimetatud Saaremaa kiriku kanoonikuile neile samade ordurüütlite poolt põhjustatud kahjude katteks sada kuuskümmend säilitist teravilja maksis siis tavalise hinna järgi kuussada marka head ja puhast hõbedat riia kaalu.
Suhted orduga jäid siiski pinevaks, kuid avalike kokkupõrgeteni Läänemaal siiski ei arenenud. Liiatigi sundis vaenutsevaid pooli leplikusele talurahva seas tõusnud käärimine, mis 14. sajandi keskel vallandus avalikuks vastuhakuks.

1343. a. vapustas Vana-Liivimaa võime 23. aprillil, ööl enne jüripäeva alanud eestlaste ülestõus, mida peetakse muistse vabadusvõitluse viimaseks vaatuseks. Eestlased püüdsid viimast jõudu kokku võttes taastada oma poliitilisi vabadusi. Ülestõusust ei jäänud puutumata ka Saare-Lääne piiskopkond.

23. aprillil olid harjulased pööranud oma relvad üle sajandi maal võimutsenud võõraste vastu. Mõni päev hiljem järgnesid harjulaste eeskujule ka läänlased. Läänemaa sündmusi märgitakse tolleaegsetes kroonikates väga põgusalt ning selles väheseski on tõsiseid vasturääkivusi. Kroonik Johann Renner teatab pärast jutustust harjulaste saadikute tagasijõudmisest Tallinna alla järgmist: Mõni päev pärast seda lõid ka läänemaalased kõik saksad surnuks, keda nad eest leidsid, nii nagu Harjus oli sündinud, läksid ja piirasid Haapsalu ja tapsid Läänemaal 1800 inimest, noori ja vanu.. Wartberge kroonika järgi algas ülestõus Läänemaal alles suvel, 24. juulil, päeval enne jaagupipäeva üheaegselt ülestõusuga Saaremaal. Wartberge kirjutab: Samal aastal langesid Saare-Lääne piiskopkonna vastristitud üks päev enne Püha Jaakobuse päeva ära usust ja piirasid Haapsalu linnuses sisse piiskopi koos tema vaimulike ja teiste usklikega. Ka Pöide linnuse piirasid nad samuti sisse. Balthasar Russow märgib oma kroonikas ülestõusu Läänemaal peale Tallinna piiramisele asumist harjulaste poolt: Niisugust mängu alustasid ka Läänemaa talupojad ja piirasid Haapsalu sisse oma piiskopi koos kõigi toomhärradega ja paljude aadlikega.
Ülestõusu kandumine Läänemaale on väljaspool kahtlust. Raskem on aga lähemalt tabada selle selle käiku, iseloomu ja võimalikke erinevusi võrreldes Harjumaaga. Igal juhul algas ülestõus Läänemaal õige varsti peale avalööki Harjumaal. Pind selleks pidi valmis olema. Kroonikute napid andmed näitavad niipalju, et ülestõus kulges ka siinmail võrdlemisi hoogsalt ja üheskoos mindi piirama Haapsalu linnust.
Piiskop Hermann II ja toomhärrad olid ülestõusu ajal varjul Haapsalu linnuses, mille vallutamine piirajail ei õnnestunud, sest 16. mail, peale harjulaste sõjalise jõu purustamist, tuli piiskopile appi ordumeister Burchard von Dreileben koos oma väega. Kroonikate teadetel suruti ülestõus Läänemaal maha väga kiiresti. Suvel jätkus ülestõus Saaremaal, mis suruti maha alles 1345. aasta talvel.

14. sajandi keskpaigani oli Saaremaa ainsaks linnuseks Pöide tornlinnus, mis asus Saaremaa ordule kuulunud idaosas. Saare-Lääne piiskopi valduses olnud territooriumil täitsid kaitseülesandeid Valjala, Kihelkonna, Karja ja Püha kindluskirikud. Jüriöö ülestõus tõestas aga vanemate kaitseehitiste kõlbmatust. Nii oli Pöide linnuse meeskond sunnitud ülestõusnuile alistuma. Tõhusat kaitset ei suutnud pakkuda ka teised kindluskirikud. Tuli püstitada erakordselt võimas kants, mis oleks kindlaks tugipunktiks hädaohu korral.

Suuremaks hädaohuks kui eesti talupojad oli Saare-Lääne piiskopile siiski ordu. Seoses eestlaste ülestõusu mahasurumisega oli ordu mõjuvõim veelgi kasvanud. 1346. a. müüs Taani Põhja-Eestis asuva Eestimaa hertsogkonna 19 000 kölni hõbemarga eest saksa ordule ja järgmisel, 1347. a. andis saksa ordu kõrgmeister Harju- ja Virumaa valitseda Liivi ordule. Nii oli kogu Läänemaa ordu haardes. See oli ilmselt üks peapõhjus, miks piiskop otsustas oma residentsi üle viia Saaremaale. Kuigi ka Saaremaal kuulus ordule maid ja pealegi asuti ehitama Maasilinna ordulinnust, oleks saarel asuv residents olnud kaugel ordu mandril asuvatest peavägedest.
Nii püstitati piiskopi valdusalale Kuressaare linnus. Kuressaare piiskopilinnuse ja Maasilinna ordulinnuse ehitustöödele aeti eestlasi kokku mitte ainult Saaremaalt, vaid ka mandrilt. Sellele vaatamata kestsid ehitustööd kaua, kuna maa oli ülestõusu halastamatu mahasurumise tagajärjel kurnatud. Kuressaare linnuse ligi sada aastat kestnud ehitstööd viis lõpule piiskop Winrich von Kniprode, kes oli piiskopiks aastatel 1385-1419. Piiskop Kniprode valitsemisaeg oli piiskopkonnale suhteliselt rahulik. Piiskopi lähedane sugulane oli Saksa ordu kõrgmeister ja seetõttu suutis Kniprode hoida orduga häid suhteid ja samuti ohjeldada võimuahneid vasalle.
14. saj. lõpul sai Kuressaare peamiseks Saare-Lääne piiskoppide residentsiks. Haapsalu tähtsus aga ei vähenenud, sest see jäi toomkapiitli residentsiks ja peakiriku asukohaks. Arvatakse, et just piiskop Kniprode ajal rajati Haapsalu linnuse läänepoolne eellinnus ja linnamüür. Haapsalus peeti igal aastal meespäevi, millest võtsid osa piiskop, toomkapiitel ja vasallide esindajad. Samuti viibisid piiskopid sageli oma Läänemaa mõisates — Koluveres, Audrus, Koongas.

Kui piiskop Kniprode 1419. a. Kuressaares suri, vallandusid piiskopkonnas sisetülid, mille taga oli Vana-Liivimaa tugevaim jõud — Liivi ordu. 1438. aasta 12. septembril valis toomkapiitel piiskopiks Ludolf Grove, aga ordu sobitusel paavst seda otsust ei aktsepteerinud, vaid kinnitas 20. märtsil 1439 Saare-Lääne piiskopiks hoopis Johannes Creuli. Riigi eesotsas oli seega kaks piiskoppi: üks toomkapiitli valitud, teine ordu sobitusel paavsti määratud. Ordu ise püüdis taktikalistel kaalutlustel tahaplaanile jääda, ässitades endale mittesobiva piiskopi vastu võitlusse kohalikke vasalle.

Kahe piiskopi valitsemise all oli piiskopkond 1457. aastani, mil Johannes II Creul suri ja Haapsalusse maeti. Aasta hiljem varises manalasse piiskop Ludolf Grove, kes oli elanud Kuressaares. Uueks piiskopiks valiti Jodokus Hoenstein, kes paavsti poolt kinnitati ametisse 23. augustil 1460. Segadused piiskopkonna valitsemises tõid kaasa raske kriisi mitte ainult riiklikus valitsemises, vaid ka usulisel pinnal. Vaimulike kõlbeline tase langes, hoolimatult täideti kutseülesandeid. Samal ajal püüdsid piiskopid endale vasallide seas poolehoidjaid võita sellega, et läänistasid neile üha uusi maid. Seetõttu muutusid vasallid majanduslikult veel tugevamaks ja nende poliitilised nõudmised üha paisusid, kasvades piiskoppidel varsti üle pea.

Olukord muutus rahulikumaks kompromisse otsivate piiskoppide Johannes III Orgase (1492-1515) ja Johannes IV Kieveli (1515-1527) valitsemisajal.
Johannes Orgas on üks tähelepanuväärsemaid valitsejaid Saare-Lääne piiskopkonna ajaloos. Ta pärines Riia piiskopkonna vasallisoost, oli kanoonilise õiguse doktor, tegutses ajutiselt Riia peapiiskopi ofitsiaalina (ametnikuna) ja hiljem vikaarina (abivaimulikuna), 1473. aastast Saare-Lääne toomkapiitli dekaanina kuni 1492. aastani, mil ta piiskopiks valiti. Orgase ajal püstitati Martna, Kirblaja Käina kirikud ning osa Haapsalu suurest ringlinnusest. Kõigil neil ehitistel on tänaseni säilinud Orgase vapid. Piiskop plaanis Hiiumaale (Kõpu) tuletorni ehitamist. Sellest annab tunnistust tihe kirjavahetus Tallinna raega, milles arutatakse üksikasjaliselt majakaehitamise küsimusi. Orgase ajal majaka ehitamiseni siiski veel ei jõutud.

Piiskop Orgas püüdis parandada allakäinud usuelu. Seepärast viis ta läbi kirikukatsumisi ehk visitatsioone. Visitatsioonid viis läbi piiskop või tema ülesandel saadetud isikud. Kaasas oli notar, kes koostas protokolli katsumise tulemustest. Kui visitaator ei osanud eesti keelt, oli kaasas tõlk. Visiteerimise juures olid vannutatud tunnismehed, kelledeks võisid olla külavanemad, kümnisekogujad või muidu vanemad ja lugupeetumad talupojad. Sageli esinesid tunnismeestena kupjad.

Vaimulike järelvalvet teostati aga sinoditel — piiskopkonna vaimulikel koosolekutel. Koostatud protokollides on piiskop tunnistanud, et kus kihelkonans preestrid on vigased, laidetud, loiud ja hooletud, seal on rahvas distsiplineerimata ja rikutud, mitte mõistes isegi Meie-Isa palvet ega usutunnistust, veel vähem kümmet käsku. Orgas on öelnud: Vaimulikud on kogudusele seda, mida puule juur, kui puul on närbunud lehed ja ta ei kanna tarvilist vilja, siis on see tunnuseks, et juur on vigane.
Seepärast nõudis ta esmajoones vaimulikelt hoolast kohustuste täitmist ja laitmata eeskujulikke eluviise ning andis neile sinodil Haapsalu toomkirikus 23. juunil 1505 kolmekümne ühest punktist koosneva eeskirja, mille teatavakstegemist ja täitmist ta eriti tarvilikuks pidas. Selles nõuti, et vaimulik ei kannaks habet ega pikki juukseid, peab olema tonsuur (soeng, mille puhul pealagi oli keskelt paljaks aetud) ja kandma vastavat vaimuliku rõivastust. Preestrid pidid hoiduma keelatud mängudest, kõrtsidest, ilmalikest pidudest, v.a. pulmapeod, ja kahtlastest kohtadest. Nad pidid olema kasinad ja eeskujuks kogudusele, et ei saaks öelda, et nad kuulutavad üht ja teenivad teist jumalat. Kihluste, laulatuste, matuste ja sakramentide eest ei tohtinud maksu nõuda, sest vaesematel inimestel ei pruukinud nende kombetalituste täitmiseks raha olla. Igal pühal ja eriti pühapäeval pidi preester õpetama rahva keeles meie-Isa palvet ja Ole-tervitatud-Maria palvet ning usutunnistust. Veel pidi õpetama palvet: Jeesus Kristus, elava Jumala poeg, kes sa oled sündinud neitsist Maarjast, halasta minu peale.
Piiskop Orgase 31. punktist koosnevas eeskirjas oli kirjas ka rida patte, mille eest rängalt võidi karistada. Nendeks rasketeks pattudeks olid abielurikkumine, preestrite kasinuserikkumised, suguline läbikäimine ligemate sugulastega, juutidega, saratseenidega, ruteenidega, nunnadega, vallaliste neitsidega. Loomuvastasteks pattudeks loeti kirikuõiguste rikkumist, vägivalda vaimulike vastu, tapmist, relvade ja hobuste müümist venelastele ja uskmatutele. Piiskopi kohtule pidid alluma ka ihulisi vigastusi tekitanud isikud, oma ema ja isa lööjad, avalikult jumalat ja pühakuid teotanud, valevandujad, ligimese kahjuks valetunnistusi andnud isikud, kirja-, pitseri-, raha-, mõõdu-, kaalu-, küünra- jm. võltsijad. Samuti need, kes palju aastaid pihist ja armulauast eemale hoidsid, kihluselubaduse murdjad, keelatud ja salaja abiellujad, nõiad, ihuvilja kaotajad, mürgitajad, tõotuse rikkujad, väärusus ja muis suurtes avalikes süütegudes süüdistatavad. Kuivõrd neist eeskirjadest kinni peeti, on muidugi iseküsimus.

Piiskop Johannes Kievel, kes valitses aastatel 1515-1527 oli pärit Vana-Liivimaa vasallisoost. On oletatud, et Kievelite suguvõsa võis olla eesti päritolu, kuid seda oletust ei saa kuidagi tõestada. 1506. aastal Johannes Kieveli nimi nii Tartu kui Saare-Lääne piiskopkonna toomhärrade seas. Tol ajastul esines tõesti juhuseid, kus üks mees oli korraga mitme toomkapiitli liige. 1513. aastal sai Johannes Kievel piiskop Orgase koadjuutoriks. Kui Johannes III Orgas 19. märtsil 1515. a. suri, valiti tema järeltulijaks piiskopitoolil Johannes IV Kievel.

Ta jätkas oma eelkäija tööd usuelu reformimisel, kuna Orgase püüdlused polnud andnud erilisi tulemusi. Kievel alustas võitlust samade pahedega, mis Orgaski. Korduvalt manitses ta kõiki vaimulikke täitma korralikumalt oma teenistuskohustusi. Rahva kõlbluse tõstmise huvides keelas ta kõik piiskopi poolt kinnitamata gildid, mis pidavat arendama ainult joomahimu. 1518. a. oli ta sunnitud uuendama Orgase korraldust, mis keelas maavaimulikke sidumast kirikutalituste täitmist või täitmata jätmist koguduseliikme maksuvõlaga. Kievel nõudis preestritelt jutluse pidamist kirikus kõigil kirikupühadel, ähvardades korralduse mittetäitjaid ametist tagandamisega.
Et tundma õppida kirikuelu tegelikku olukorda, alustas ta 1519. a. kevadel piiskopkonna maakogudustes visitatsiooni. 1520. a. augustis sundis mandril puhkenud katk kirikukatsumise Läänemaal katkestama ja ta sõitis visiteerima Saaremaale. Maasilinna ordufoogtile teatas Kievel, et preestrid Saaremaa piiskopi aladel valdavad kõik eesti keelt, orduala kihelkondade preestrid seevastu eesti keelt ei oskavat ja olevat hooletud oma kohustuste täitmisel. Kievel teatas, et tema valitsusalal ainult Kaarmas oli kõlbmatu õpetaja, kes aga mõni päev peale visitatsiooni minema saadeti.
Johannes IV üritas kasutada usuelu parandamiseks ka vasallide abi. 1521. a. sügisel toimunud meespäeval tegi ta vasallidele ettepaneku, et need peaksid mõisates üleval ühe vaese, kes õpetaks talurahvale usutunnistust ja palveid. Vasallid olid ettepanekuga nõus. Nad nõustusid ka sellega, et iga mõisnik hoolitseks selle eest, et tema talupojad oleksid kristlikus abielus ja et karistataks neidude röövijaid, vägistajaid ja teisi vägivallatsejaid.
Juba varem oli Vana-Liivimaa võimukandjates seas hakanud levima mõte, asutada siinmail vaimulike ettevalmistamiseks ülikooli tasemele lähenev nn. ladinakool. Selle eestvõitlejaks oli Riia piiskop Jasper Linde. Teda toetas ka Saare-Lääne piiskop Johannes III Orgas ning tema järglane Johannes IV Kievel. Kievel kutsus Rostockist kooliõpetajagi kohale. Selleks pidi saama väljapaistev humanist, latinist Egbert Harlem. Kool kavatseti rajada Vana-Pärnusse. Kievel tahtis, et seal valmistataks vaimuliku kutseks ka talupoegade lapsi. Piiskop ilmselt uskus, et talurahva seast pärit inimesed on vaimulikutööks võimelised. Just tema valitsemisajal oli Haapsalus toomhärraks Johannes Pulck, kellel arvatakse olevat eesti päritolu. Kool jäi siiski avamata. Otseselt küll laieneva reformatsiooni tõttu, kaudselt aga Vana-Liivimaa valitsejate loiduse ja ihnsuse tõttu.

1522. aastal astusid vasallid usuliitu linnade ja teiste maahärrade vasallidega ning ründasid piiskop Kievelit aina uute poliitiliste ja õiguslike nõudmistega. 1524. a. oli piiskop sunnitud vastu tulema vasallide soovile ja andma neile erilise eesõiguste kirja. See tegi piiskopkonna valitsemise vasallidest sõltuvaks, sest piiskopi aadlikele antud armukirja järgi võis toomhärrasid valida vaid kohaliku aadli hulgast ja piiskopi valimisel pidi sõnaõigus olema ka vasallidel. Sellega läksid toomhärrade tulu toovad ametikohad koos neile kuuluvate mõisatega kohalike vasallide kontrolli alla. Lisaks oli Kievel sunnitud laiendama vasallide õigusi neile läänistatud mõisate suhtes. 1524. a. andis piiskop loa vabalt kuulutada luteri usku. Kõik need järeleandmised tehti vasallide tugeval survel ja see näitas piiskopiriigi keskvõimu nõrkust.

Peale seda, kui piiskop Kievel 22. aprillil 1527 Haapsalus suri, saabusid Saare-Lääne piiskopkonnale rasked ajad.
Keskvõimu ja vasallide suhted, mis olid niigi pingelised, kasvasid võitluses piiskopitooli pärast veriseks kodusõjaks.

18. oktoobril 1530 valiti piiskopiks range katoliiklane Reinhold von Buxhövden, kelle paavst kinnitas ametisse 8. juulil 1532. Uuel piiskopil oli toomkapiitlis ja vasallkonnas palju vastaseid, kelledest ohtlikuim oli Georg von Ungern. Et piiskop ei täitnud kõiki vasallkonna soove, liiatigi jätsid soovida tema eluviisid ja tegevus majandusalal, leidis tema vastu suunatud kihutustöö soodsa pinnase. 11. novembril 1532 tühistasid toomkapiitel ja vasallkond vähem kui aasta eest Reinhold von Buxhövdenile antud truudusvadne, ettekäändel, et piiskop polnud hankinud oma valimisele paavstilt õigel ajal kinnitust. Põhjusena toodi veel esile vägivallateod ja talupoegade rõhumine.
Reinholdi vastased kutsusid 1532. a. uueks riigipeaks varem Riia peapiiskopi koadjuutoriks valitud luterlase Brandeburgi markkrahvi Wilhelmi. Viimane nõustus ettepanekuga ja 14. novembril 1532. a. anti kõigile Saaremaa ja Läänemaa vasallidele korraldus 19. novembril uuele piiskopile truudusvande andmiseks relvastatult Haapsallu ilmuda. Wilhelmi vastuvõtuks telliti Tallinnast veini ja toiduaineid. Saaremaa aadlikud polnud käsu täitmisel piisavalt aktiivsed, nii et nõuet tuli korrata. 20. novembril sõitis Wilhelm pidulikult Haapsalusse ja võttis vastu Läänemaa rüütelkonna truudusvande, samas kinnitas nende privileegid. Wilhelmile vandus truudust ka toomkapiitel ja alistusid piiskopkonna mandriosa lossid, kuid Saaremaa jäi ustavaks piiskop Reinholdile.
Mõlemad pooled relvastusid ja tõid kohale võõraid palgasõdureid. Haapsalus resideeruva Wilhelmi väed rüüstasid Hiiumaad, Saaremaal viibiva Reinholdi väed tungisid Läänemaale ja rüüstasid seal metsikult. Mõlemad pooled otsisid toetajaid kohalikelt Vana-Liivimaa võimukandjatelt: Liivi ordumeistrilt, Tartu piiskopilt, Tallinna ja Riia linnalt. Kodusõda omandas lausa rahvusvahelised mõõtmed, sest sellesse olid segatud ka tolleaegsed võimsad Euroopa riigid: Preisimaa, Poola, Taani, Rootsi, samuti Saksa-Rooma riigi keiser ja Rooma paavst. Vana-Liivimaa tähtsamad linnad — Riia ja Tallinn — olid vastu võtnud luteri usu ja seetõttu Riia toetas luterlasest Wilhelmi. Tallinna linn aga hoidis piiskop Reinholdi poole. Wilhelmi katsed Tallinna linna evangeelsel alusel enda poole võita, jäid viljatuks. Selles, et Riia ja Tallinn erinevaid pooli toetasid, võib näha kaubalinnade omavahelise konkurentsi ilminguid. Wilhelm taotles, et Taani ja Rootsi blokeeriksid Buxhövdenit Kuressaares varustavate Tallinna linna ja Harju-Viru vasallide kaubaliikluse.
1533 saabus poolte lepitamiseks spetsiaalne komisjon. Reinhold toetus argumendile, et tema piiskopiks valitud ja paavsti poolt kinnitatud. Aga Wilhelm ei andnud järele, vaid nõudis komisjonilt, et see sunniks Reinholdi piiskopitoolist loobuma. Siiski nõustus Wilhelm 19. veebruaril kuni lihavõtteni vaherahu sõlmima.
1534. a. sügisel alustas piiskop Reinhold otsustavat rünnakut Brandeburgi Wilhelmi vastu, vallutades Virtsu ja Lihula linnused ning Audru ja Koonga mõisad. Edasi suundusid Reinholdi väed Haapsalu alla ja piirasid linnust. Haapsalus piiramisrõngas olev Wilhelm oli võimetu murdma vastase sõjalist jõudu. 30. septembril loobus markkrahv Wilhelm Haapsalu ja Koluvere linnustest, vabastas toomkapiitli ja rüütelkonna talle antud vandest ning lahkus Läänemaalt. 24. oktoobril tühistas kapiitel Wilhelmi piiskopiks valimise otsuse.
Kaotaja pool püüdis endale tuhka pähe raputada ja süüdlast otsida, süüdistades Wilhelmi valimises eelkõige vasalle Georg von Ungerni ja Otto von Üxkülli. Piiskop Reinhold pööras oma relvad peale vastupiiskopi minemakihutamist sõnakuulmatute vasallide vastu. Need, kes olid põgenenud Otto von Üxkülli juurde Vigala lossi, piirati seal sisse. Ordu sobitusel kapituleerus Vigala loss 1355. a. juulis. Alistunud vasallid pidid Reinholdile maksma 5000 marka. Piiskop lubas neil peale raha tasumist vabalt lahkuda, kuid kokkuleppe tingimusi rikkudes nad siiski vahistati ja peeti aastaid Haapsalus vangis.
Rahu saabus alles 1536. aastal. Siis määrati ametlikult kindlaks hüvitise suurus, mida piiskop Reinholdi reetnud vasallid pidid nüüd talle maksma. Samuti otsustati, et Reinholdi sõjaväe poolt hävitatud Üxküllidele kuulunud Virtsu linnust ei tohi uuesti üles ehitata.
1541. a. loobus Reinhold von Buxhövden piiskopitoolist ja elas kuni surmani 2. mail 1557 Koluvere linnuses. Reinholdi järglaseks valiti 1541. a. Kuramaa piiskop Johannes Münchhausen.

1558. a. augustis algas Liivi sõda. Samal ajal valitses piiskopkonda Kuramaa piiskop Johannes V Münchhausen, kes oli ka viimane katoliiklik valitseja siinmail. Tema perekonnanimi esineb kirjalikes allikates ka kujul Mönnichusen ja Monckhus. Vana-Liivimaa poliitikasse sekkus aktiivselt ka piiskopi vend Christoph, kelle initsiatiivil andis ordu komtuur Franz von Segenhagen 1558. a. juuli lõpul Tallinna linnuse omavoliliselt talle valitseda. Christoph kuulutas end Taani kuninga asemikuks, nimetades end “Eestimaa hertsogiriigi, Harju- ja Viru-, Saare- ja Läänemaa, ühes neile kuuluvate losside, linnade ja majade, Pärnu, Viljandi, Haapsalu, Paide statthalteriks”. Kõigilt võimudelt ülalmainitud Vana-Liivimaa osades nõudis see Taani isehakanud asemik kindlat alistumist uuele valitsejale.

Sama mees pidas oma venna piiskop Johannese nimel läbirääkimisi Taaniga, mille tulemusel jõuti kokkuleppele, et Taani kuningas pidi saama Kuramaa ja Saare-Lääne piiskopkonna valitsejaks. Kuid 1. jaanuaril 1559 kuningas Christian III suri ja läbirääkimised jätkusid uue kuninga Frederik II-ga. Kõnelustest võtsid osa ka siinse aadli esindajad Klas Aderkas, Conrad Burmeister ja Heinrich Üxküll ühes toomkapiitli esindajatega. Läbirääkimisi kroonis edu — Taani kuningas Frederik II ja Christoph von Münchhauseni vahel sõlmiti salaleping, mille järgi pidid Kuramaa ja Saare-Lääne piiskopkond Taani kuninga vennale hertsog Magnusele saama. Selle sammu astus noor kuningas Frederik II seetõttu, et oma testamendis oli vana kuningas Magnusele määranud mõningad maa-alad Schleswig-Holsteini hertsogkonnas. Frederik tahtis neid enda kätte koondada, otsides Magnusele mujalt kompensantsiooniks valdusi ja selleks said nimetatud piiskopkonnad.
Taani kuningale oli leping seega kasulik. Sama võib ka öelda Christophi kohta, kes vaevles suures rahapuuduses. Piiskopkondade mahasahkerdamise eest said vennad Johannes ja Christoph 30 000 taalrit. Oma seisukohast tegutsesid vennad arukalt ja ettenägelikult, sest kummitamas oli “vene oht”.
26. septembril 1559 lahkus Johannes V Münchhausen oma endistest valdustest. Selle kohta kirjutab kroonik Balthasar Russow: Aastal 1559 jättis Saaremaa ja Kuramaa piiskop Johannes Mönnichusen oma mõlemad piiskopkonnad maha ja andis need hirmus moskoviidi ees Taani kuningale Frederik II-le üle, kes need oma venna hertsog Magnuse heaks vastu võttis. Lühinägelikku ja muretut suhtumist sõjaohtu iseloomustab aga järgnev Russowi poolt kirjapandu: Aastal 1555, sügisel, pidasid Läänemaa ja teised aadlikud Pärnus maapäeva, kus nad muude hoopis tähtsuseta asjade hulgas isegi tantsu üle aru pidasid, nimelt kuis teenril või mõnel teisel, kes sünnilt aadlikud ei ole, tuleks tantsimisel aadliisiku vastu olla.

15. aprillil 1560 saabus hertsog Magnus Kuressaarde. Kuigi Magnus usutunnistuse järgi protestant oli, kuulutas ta enda Saare-Lääne piiskopkonna piiskopiks. Kroonik Russow kirjutab: See sündmus tekitas kogu Liivmaal suurt rõõmu ja hõiskamist. Ka reisis uus saatkond Lüneburgi maa aadlimehe Diedrick Behriga saatkonna juhina moskoviidi juurde Taani kuninga nimel, millest väga paljud liivimaalased suurt lootust ammutasid, et Liivimaa käsi kord jälle hästi saab käima. Siis hakkas suur muretus taas maad võtma ja inimesed ei arvanud muud, kui et nad kõigest hädast pääsenud on. Kuid nende lootused olid petlikud, sest Taani kuningal polnud mingit huvi venelastega võitlusse laskuda. Liiatigi polnud hertsog Magnus ei osav väepealik ega kogenud riigimees, vaid 19-aastane kergemeelne, kuigi väga ambitsioonikas, nooruk, kes polnud suuteline kindlakäeliselt juhtima oma valdusi. Piiskopkond sattus mitmeks aastakümneks sõjakeerisesse. Siinsete maade pärast võitlesid venelased, rootslased, taanlased, poolakad ja kohalikud sissisalgad. Alles 1581. aastal sai Rootsi riik siinse territooriumi peaaegu sajandiks oma võimu alla.

Alttoa, K. Kölni meister — kas fiktsioon? Läänemaa Muuseumi Toimetised (edaspidi LMT) I. Haapsalu, 1997.
Kala, T. Tallinna ja Haapsalu keskaegse õiguskorra võrdlemisest linnaõiguse alusel. LMT II. Hps, 1998.
Kreem, J. Keskaegne laevatee ja selle kirjeldused 16. sajandil. LMT II.
Leimus, I. Haapsalust Briti muuseumi. Ühe Eestimaa hõbeaarde kauge teekond. LMT I:
Leimus, I. Saare-Lääne piiskop mündihärrana. LMT II.
Leimus, I. Haapsalu õigus kui allikas keskaja Liivimaa rahaajaloo uurimiseks. LMT IV. Hps, 2000.
Mandel, M. Miks sai Lihula Eestimaa piiskopkonna esimeseks residentsiks? LMT I.
Mandel, M. Lihula piiskopilinnuse uurimisest. LMT III. Hps, 1999.
Mäesalu, A. Haruldased relvad Haapsalu piiskopilinnuses. LMT I.
Pärn, A. Haapsalu linn Saare-Lääne piiskopkonna keskuste kujunemisloos. LMT I.
Põltsam, I. Linn nagu keskaja Haapsalu. LMT II.
Sipelgas, K. Trapetsiaalsed hauakivid Lääne- ja Saaremaal. LMT IV.
Tarvel, E. Läänemaa varaajaloost. LMT I.
1294. a. Haapsalu linnaõigus. T. Kala tõlge ja kommentaar. LMT II.
Vunk, A. Ristisõda Läänemaal. LMT III.