Ernst-Voldemar Laurmann, üks esimesi Eesti raadiospetsialiste ja ringhäälingutehnika pioneere sündis 28. augustil 1882. aastal Tallinnas puusepa perekonna esimese lapsena. Alghariduse omandas ta Tallinnas ja varakult tehnikahuvilisena täiendas end pidevalt iseõppimise teel. Kodumaal valitsenud kitsastel ja ärevatel aegadel siirdus 1906. a. St. Peterburgi. Juba noores eas valdas ta nii palju saksa keelt, et asus tööle elektrotehnikafirma Siemens&Halske tütarettevõttes Vassili saarel. I maailmasõja eel sai ta firmalt lähetuse Saksamaale ja õppis lühikest aega Strelitzi Polütehnikumis.
Laurmanni juhtimisel rajati mitu raadiojaama Venemaal, sh Siberis ja Kaug-Idas. Üks raadiojaam seati üles keiser Nikolai II jahtlaeval “Standart” 1910. a., mille eest kinkis Nikolai II Ernst Laurmannile nimelise taskukella (vt fotot).
1920. a. naasis Laurmann koos perekonnaga kodumaale ja asus Postivalitsuse teenistusse. Iseseisvunud Eesti vajas kibedasti sõltumatut raadiosidet välismaailmaga ja 1921. a. asus ta juhtima uue raadiojaama ehitust Haapsalus. Kuigi uus jaam oli ette nähtud telegraafijaamaks, oli põhimõtteliselt võimalik seda rakendada ka kõne või muusika ülekandeks ja Laurmann ei jäänud ootama — 11. mail 1924. a. korraldas ta esimese katsesaate Haapsalust. Ringhäälingu algus oli tehtud.18. detsembril 1926 alustas Tallinnas regulaarset tööd esimene ringhäälingusaatja — seda päeva tähistatakse nüüd Eesti ringhäälingu aastapäevana.
Ernst ja Emil Laurmann perekondadega, Cambridge 1927.
Alates 1925. a. töötas E. Laurmann Tallinnas vabariigi raadiojaamade ülemana. Kui Haapsalu ja Ranna raadiojaamade ning Nõmme vastuvõtukeskuse esmane tehnika osteti välismaalt, siis nende jaamade täiustamisel kasutati juba kodumaise tööstuse ja Eesti inseneride oskusi. Kaasa lõid nii jaamade personal kui raadioamatöörid, eriti Haapsalu lühilainesaatja ehitusel 1934-1935.
1930ndate aastate teisel poolel, ringhäälingu leviku kõrgajal asutas E. Laurmann oma kodus Koplis, Aia asunduses Neeme t. 2 väikese töökoja ja valmistas koos kahe abilisega vastuvõtjaid “Raadio E. L.” nime all, mis ei jäänud põrmugi alla sel ajal valmistatud tööstustoodangule.
"Raadio E. L." garantiikirja tekst:
"Raadio E. L." vastutab selle aparaadi korraliku töötamise eest ühe aasta, aparaadi müümise kuupäevast alates. Esimese kolme kuu jooksul rikkiläinud lambid vahetatakse ümber uutega tasuta. Rikete kõrvaldamiseks aparaadi omanik peab aparaadi toimetama aparaadi ostu kohta. Aparaadiga ühes tuleb esitada käesolev garantii tunnistus. Garantiitunnistuseta parandamisele toodav aparaat parandatakse ainult vastava tasu eest. Parandusele saadetud aparaadi eest on omanik kohustatud tasuma edasi-tagasi veokulud. Garantii kaotab maksvuse:
a) kui šassil asuvate poolide ja kondensaatorite trimmerite kruvidel on purustatud lakk, millest selgub, et trimmereid on omavaheliselt keeratud, või aparaat on võetud kastist välja, tehase, mittevolitatud isiku poolt.
b) kui aparaat väliselt kannab hooletu ümberkäimise või rikkumise tundemärke, või kui aparaadis on vead tekkinud tehastest mitteolenevatel põhjustel. Raadio E. L.
Neeme 2
Energilise ja silmapaistvalt algatusvõimelise raadiospetsialisti töömehetee katkes Saksamaa – N. Liidu vahelise sõja puhkemisega juunis 1941. 29. juunil 1941 Laurmann arreteeriti ja viidi Venemaale. Järgnev oli tüüpiline — süüdistus kriminaalkoodeksi § 58 põhjal, 5 aastat vabadusekaotust. Sel momendil oli ta tunnistatud juba II grupi invaliidiks. Ernst Laurmann suri Solikamski vangilaagris 13. mail 1943. Ta rehabiliteeriti 11. novembril 1976.
Ernst Laurmanni tütar Irene Tedder Türi ringhäälingumuuseumiga tutvumas.
Ernst Laurmanni tütar, St. Peterburgis sündinud Irene Tedder elab praegu Suurbritannias ja on osutanud tänuväärselt lahket kaasabi oma isa eluloo koostamisel.
Jüri Raudsepp, 2002 
Laurmanni juhtimisel rajati mitu raadiojaama Venemaal, sh Siberis ja Kaug-Idas. Üks raadiojaam seati üles keiser Nikolai II jahtlaeval “Standart” 1910. a., mille eest kinkis Nikolai II Ernst Laurmannile nimelise taskukella (vt fotot).
1920. a. naasis Laurmann koos perekonnaga kodumaale ja asus Postivalitsuse teenistusse. Iseseisvunud Eesti vajas kibedasti sõltumatut raadiosidet välismaailmaga ja 1921. a. asus ta juhtima uue raadiojaama ehitust Haapsalus. Kuigi uus jaam oli ette nähtud telegraafijaamaks, oli põhimõtteliselt võimalik seda rakendada ka kõne või muusika ülekandeks ja Laurmann ei jäänud ootama — 11. mail 1924. a. korraldas ta esimese katsesaate Haapsalust. Ringhäälingu algus oli tehtud.18. detsembril 1926 alustas Tallinnas regulaarset tööd esimene ringhäälingusaatja — seda päeva tähistatakse nüüd Eesti ringhäälingu aastapäevana.
Ernst ja Emil Laurmann perekondadega, Cambridge 1927.
1930ndate aastate teisel poolel, ringhäälingu leviku kõrgajal asutas E. Laurmann oma kodus Koplis, Aia asunduses Neeme t. 2 väikese töökoja ja valmistas koos kahe abilisega vastuvõtjaid “Raadio E. L.” nime all, mis ei jäänud põrmugi alla sel ajal valmistatud tööstustoodangule.
Energilise ja silmapaistvalt algatusvõimelise raadiospetsialisti töömehetee katkes Saksamaa – N. Liidu vahelise sõja puhkemisega juunis 1941. 29. juunil 1941 Laurmann arreteeriti ja viidi Venemaale. Järgnev oli tüüpiline — süüdistus kriminaalkoodeksi § 58 põhjal, 5 aastat vabadusekaotust. Sel momendil oli ta tunnistatud juba II grupi invaliidiks. Ernst Laurmann suri Solikamski vangilaagris 13. mail 1943. Ta rehabiliteeriti 11. novembril 1976.
Ernst Laurmanni tütar Irene Tedder Türi ringhäälingumuuseumiga tutvumas.