Oskar Kuningas, 1987. Töörahva Lipp 19.02.
Eduard Bornhöhe (kodanikunimega Brunberg) "Tasuja" saavutas küll ilmumise järel lugejaskonna laialdase poolehoiu, kuid autorit ennast see leivateenistuse muredest ei vabastanud. Töötanud algul lühemat aega õpetajana Põltsamaa kihelkonnakoolis ja seejärel Põhja-Kaukaasias Stavropoli linnas, oli E. Brunberg-Bornhöhe 1882. aasta sügisel kodumaale tagasi jõudes sunnitud otsima uusi teenimisvõimalusi. Seepärast võttis ta vastu parun Hoyningen-Huene pakutud koduõpetaja koha Matsalu mõisas. Ettenähtud neli õppetundi päevas ei olnud talle eriti koormavad. Muu seas tuli tal mõisniku lastele peale ladina keele õpetada ka vene keelt.
16-aastane paruness Agnes Hoyningen-Huene aga suhtus nooresse õpetajasse erilise poolehoiuga. Koos tehti pikki saanisõite, käidi ratsutamas ja kasutati ka häid uisutamisvõimalusi matsalu lahel. Muusikaharrastajana käis Bornhöhe vahel tosin versta eemal asuvas Karuse kirikus oma lõbuks orelit mängimas. Kui kirjandushuviline Karuse köster Puusepp sel puhul kord "Tasujast" juttu tegi, vastanud kirjanik üsna ükskõikselt, et see olnud ainult üks ta noorpõlve katsetusi.
Samal ajal hoolitses Bornhöhe ka enda teadmiste täiendamise eest, kavatsedes edaspidi eksternina gümnaasiumi lõpetada. Eriti süvenes Bornhöhe klassikalistesse keeltesse, mis tollal olid gümnaasiumi õppekavas olulisel kohal. Oma lähedase sõbra E. Franzi kaasabil sai Bornhöhe Tallinnast kreeka klassikute väljaandeid, mida ta hoolega läbi töötas.
Põliste aadlike konservatiivses õhkkonnas tundis vabameelsete vaadetega koduõpetaja end üldiselt siiski üksildasena. Mõisnikku ennast on ta ühes Matsalus jaanuaris dateeritud kirjas järgmiselt iseloomustanud: "Parun on küll räigelt konservatiivse iseloomuga, arvestab aga ka teiste inimeste arvamust, niikaua kui see paljalt arvamuseks jääb. Ta peab mind täielikuks materialistiks ja nihilistiks, mis teda aga ei takista mind kõige viisakamalt kohtlemast."
Maaelu isoleeritusest ihkas aga rännuhuviline kirjanik oma silmaringi laiendamiseks üha enam väljapääsu. "Liiga kaua kestnud paigalolekust näris noormeest ammugi äravõitmatu igavus ja tülpimus, juba mõnda aega oli ta pidanud plaani pikemast välisreisist", loeme selle kohta E. Nirgi monograafiast. 1884. aasta jaanipäevaks vabastaski Bornhöhe end koduõpetaja kohustustest Matsalus. Töötanud seejärel mõnda aega Tallinna saksa ajalehe "Revaler Beobachter" teatrikriitikuna, tegi ta 1885. aastal ulatusliku ringreisi Saksamaal, külastades selle kõrval ka Prahat ja Strassburgi.
1886. aasta jaanuaris aga asus Bornhöhe oma koolivenna ja sõbra J. Linnamäe kutsel tööle Märjamaa lähedal Kuuda seminaris. See vana Läänemaa üks omaaegne hariduskeskus oli jõudnud oma lõppjärku, töötades kolmeklassilisena, igas klassis 15 õpilast. Direktor A. Loffrenz oli tartu ülikooli haridusega ja varem töötanud Rakvere kreiskooli inspektorina; tema perekonnas harrastati sageli muusikat, mille puhul Bornhöhe osales viiuldajana. Seminaris õpetas ta peale keelte veel laulmist. Vaba aega kasutas ta peale muu oma vene keele oskuse täiendamiseks, lugedes selleks hulgaliselt vene romaane. Sõber E. Franzi palus ta Tallinnast endale saata ka mõnd A. Puðkini kogutud teoste odavat rahvaväljaannet.
Kuudal jätkas Bornhöhe ka oma eelmisel aastal alustatud reisimärkmeid, mis ilmusid aastatel 1885-1886 Tallinna ajalehes "Valgus" pealkirjaga "Teekond Õhtu-Euroopasse". Tema kolleeg J. Linnamägi avaldas samal ajal oma reisimuljeid Euroopast "Virulases". Nii võisid seminaristid jälgida koguni kahe oma õpetaja reisielamusi.
Kuid 1887. aasta juunis selgus, et seminar oli hariduselu reformide tõttu sunnitud oma tegevuse lõpetama. 33 aasta jooksul oli Kuuda seminar ellu saatnud ligemale 300 eriharidusega õpetajat, sellest suur osa asus tööle Läänemaal, nende hulgas ka rida Bornhöhe kasvandikke. Tõenäoliselt andis nii mõnigi oma töökohal edasi "Tasuja" autori ideid ning vaimsust.
Kuudast lahkudes võttis Bornhöhe veel kord vastu koduõpetaja koha Matsalus. Kuid välismaareisil oma ühiskondlikku pilku teritanud ja seminariõpetajana suhteliselt vabamat seisundit nautinud kirjanikule tundus elu siinses isoleeritud "aadlipesas" senisest veelgi talumatum. Nii on ta 1887. aasta septembris Matsalust E. Franzile saadetud kirjas kurtnud: "Kuudas elasin ma nüüdsega võrreldes paradiisis. Siin on kõik autokraatlikust mõisahärrast kuni kõige noorema põrsani täis feodaalset vaimu. Ma teen kõigele sellele üsna kangekaelset opositsiooni, ilma et keegi muutuks selle läbi targemaks — ja minule sarnasemaks." Oli siis täiesti loomulik, et Bornhöhe jättis järgmise aasta juunis Matsaluga lõplikult hüvasti, et pühenduda edasiõppimisele.
Bornhöhe loomingusse on Läänemaa-aastad vähe otseseid jälgi jätnud. Mainida võib tema sulest saksa keeles ilmunud visandit "Öine postisõit Eestimaal" (1884), kus ilmselt kajastuvad autori kogemused Matsalust Tallinna sõites. Et kirjaniku feodalismivastane hoiak Matsalus veelgi tugevnes, ilmneb tema järgmisest ajaloolisest teosest "Villu võitlused", mis on kirjutatud 1890. aasta algul Novgorodis puhkusel viibides. Vahest on üheks kaugeks vastukajaks Matsalu-ajast siiski ka Bornhöhe "Vürst Gabriel" (1893) naispeategelase Agnese nimi?
Kui aga lõpetuseks küsida, millist mõju võisid Bornhöhe ajaloolised jutustused avaldada toonase Läänemaa ärksamale lugejaskonnale, eeskätt noortele, tsiteerigem vastuseks kunstnik A. Laikmaa sellekohast arvamust aastast 1935: "Kahtlemata on omaaegsed raamatud nagu J. Pärna "Must kuub", "Oma tuba, oma luba", Bornhöhe "Tasuja" etc. Minusse mu nooreas suurt mõju avaldanud nagu neid raamatuid tol ajal rahvas suure isuga luges, sealt usku ja lootust ja enese lugupidamist ammutades, sarnaselt kui hiljemal ajal Ed. Vilde "Mahtra sõda" ja "Anija mehed" rahvas viha ja vastuhakkamise vaimu õhutasid."
