Aruküla, Seira, Altküla, Mõisimaa, Uluste, Jõeäärne, Võhma, Rumba külade kokkutulek. Juuni 2001.Voldik.

Peale jääaja lõppu kerkis kõige enne merest üks saar praeguse Kirbla ja Seli külade vahelises piirkonnad. Kiviaja lõpul (ca 3500 aasta eest) lainetas aga meri veel ainult Kasari äärsete madalate soode ja karjamaade kohal.

Kiviaja esemeid on Kasari jõe ürgoru kallastelt seni leitud vaid kolm: silmaga kivikirves Seli küla Juhani talu põllult, silmaga kivikirves Võhma küla Laari-Madise talu maalt ja talb Muti talu maalt. Kiviaja asulakohta pole seni leida õnnestunud. Üksikleiud viitavad siiski sellele, et neid siin on olnud.

Ka elust pronksiajal ja varasel rauaajal (II aastatuhande keskpaik ekr meie ajaarvamise algus) on seni andmed äärmiselt napid. Vaid üks nn väikeselohuline kultusekivi Kelu külas lubab oletada, et ka noil aegadel Kasari kallastel elati.

Siinsed vanimad püsikülad näivad olevat tekkinud alles I aastatuhande II poolel. Kindlamaid andmeid leidub seni siiski vaid Võhma küla kohta. See küla on tekkinud juba 5.-6. sajandi paiku kohal, kus asub praegunegi külatuumik. Külast 500 meetrit ida-kagu pool asuvast kalmest, mis oli muistse Võhma küla matmispaik, on juhuleidudena korjatud just mõned 5.-6. sajandi leiud. Intensiivselt kasutati kalmet matmiseks muinasaja lõpul, 11.-13. sajandil. Küla lähedalt on leitud ka keskaegseid matuseid. See asjaolu, aga ka külas teada olev Hiiepaik, räägib küla pidevast 1,5 tuhande aasta pikkusest asustusest.

Võhma külast vähem kui kilomeeter loodesse jääv Uluste ning samapalju läänes asuv Mõisimaa küla on samuti tekkinud juba hiljemalt muinasaja lõpul, 12.-13. sajandil ning asunud ühes ja samas paigas tänaseni. Muistsete asulate kultuurkihid on veel avastatud Seiras, endisest suurfarmi hoonetest vahetult lõuna pool, Vanamõisa mõisasüdames, peahoone varemete lähedal ja väiksema sulalaik Seira ning Vanamõisa vahelisel põllumaal. Need asulad on seni arheoloogiliselt uurimata.

Eri aegadel erinevate mõisate alla kuulunud vanemad piirkonna külad: Seira, Uluste, mõisima, Vanamõisa, Võhma ja Rootsiküla on keskajal kuulunud kokku Võhma (Woemes) vakusesse, s.t Lihula nunnakloostrile kuuluva Kloostrimõisa valitseja käis Võhmas kaks korda aastas (sügisel ja talvel) ümbruskonna külade andameid kogumas.

1564. aasta vakuraamatu järgi oli vakuse suurimas külas Võhmas 15.5 adramaad, Uluste (Ullas) ja Mõisima (Moysseassw) külas kokku 8 adramaad, Seira (Saure) külas 6,5 adramaad, Vanamõisas 5 adramaad ja Rootsikülas 1 adramaa. Kokku 36 adramaad, mida harisid 69 taluperemeest, üks adramaa oli kasutamata. Lisaks oli kaks vabatalupoega, 12 üksjalga, 5 vaba üksjalga ja 14 vabadikku.

1564. aastal mainitud Mõisaaseme ja Vanamõisa külade nimed viitavad arvatavasti mitte endistele rüütlimõisatele vaid üksiktaludele, mille ümber hiljem tekkisid külad. Rootsiküla nimi viitab algsele rootslaste asustusele, mis teatavasti Läänemaal on fikseeritud alates 13. sajandi lõpust, kuid lõpuks taandus vaid rannaaladele. Sisemaa poole jäänud rootslased tavaliselt sulasid kokku eestlastega. 1598 on Rootsikülas nime järgi otsustades vaid üks rootslane: Rootsi Olef.

16. sajandi lõpul 17. sajandi algul toimunud aktiivse läänistamisega sattusid endise Võhma vakuse talud erinevate aadlike kätte. Rootsiküla kuulus alates 1592 aastast Tatari päritolu bojaarile Kassari Baranofile, kes oli rootslaste poole üle tulnud ja kelle eesnime järgi hakati hiljem kutsuma Kasari mõisat ja jõge.

1710/11. aasta katk laastas Vanamõisat ja Seirat väga rängalt. 1712. a. revisjonis oli Vanamõisa all alles vaid 9 peret ja 39 inimest. Katku oli surnud 843 inimest. Seiras oli ellujäänuid 9, katkusurnuid 300. Katkusurnute kõrge protsendiga kuulusid Seira ja Vanamõisa 23 kõige enam katkus kannatada saanud valla hulka.

Keskajal kuulusid mõlemad Lihula nunnakloostrile. Rootsi ajal kuulus Seira enamasti Löwenite suguvõsale, Vanamõisa aga kuulsale Oxenstiernate (1583-1654) suguvõsale. Riigistamisest alates (1684) oli Seira mõis järjepanu renditud Löwenitele, Derfeldenitele, Stenbockidele, keisrinna Katariina ajast aga läänistatud Tiesenhusenitele või Rehbinderitele. Kindral Georg Johann von Löweni poeg maanõunik Friedrich Löwen (1654-1744) oli ka  aastatel 1730-36 Eestimaa kuberner. Tema põhiline elukoht oli Tallinnas või temale kuuluvas Koluvere mõisas. Ta oli ainuke kohalikku päritolu kuberner 18. sajandil. Maanõunik Gustav Reinhold Löwen (1690-1766) oli Peeter III ihukaitseväe kindralmajor.

Vanamõisa rentnikeks või omanikeks peale Rootsi aega on olnud De la Gardied, Derfeldenid, Weided, Oxenstiernad, Lungreenid, Hüened, Rehbinderid. Gustav Dietrich von Rehbinder juurutas 1805 aastal oma mõisates ühe esimesena Eestis rehepeksumasinaid.

• 25.9.1830 varajaotuslepinguga omandas Julie Clodt von Jürgensburg, neiuna Rehbinder Lautna, Seira ja Vanamõisa mõisad.
• 14.9.1852 omandas Seira ja Vanamõisa Alexandra von Budberg, neiuna Clodt von Jürgensburg (1830-1898) — maetud Vanamõisa matusepaika.
• 25.5.1860 eraldati Vanamõisast  Rumba vesiveski ja müüdi Jakob Sunninile, 1880 muudeti Rumba eraldiseisvaks poolmõisaks.
• 23.1.1881 omandas Seira ja Vanamõisa hilisem maanõunik Otto Budberg (1850-1907).
• 10.12.1907 kohtuotsusega pärisid tema lesk ja lapsed.

Budbergid olid markikrahvkonna (maakond Saksamaal) väikeaadlikud (ministeriaalid), kes olid oma nime saanud samanimelisest maakohast Westfalist Werli linna lähedalt. Lisanime — Bönningshausen —, millega Budbergid Kuramaal aadlinimekirja sisse kanti, said nad Bönningshauseni mõisast Wesfalis.

Ajaloolised andmed selle perekonna Kuramaa liini kohta leiduvad aadlinimekirjas juba 1620. aastast. Eestimaale jõudsid Budbergid 17. sajandi lõpus.

Vanamõisa mõisa omandas suguvõsa 1851. aastal, kuhu kuulus — Vanamõisa mõis koos Mõisimaa külaga, mille eest maksti 90 000 rubla ning — Seira mõis koos Kõrvetagusest eraldatud metsatukaga, väärtus 50 000 rubla.

1860. aastal müüs Roman Butberg ära vanamõisale kuulunud kahe kivipaariga Rumba vesiveski ning 1880. aastal müüdi talupoeg Hans Tombergile Vanamõisa mõisamaadest 329 tessantiini e. ca 359 ha suuruse talukoha Rumbas.

1881. aasta 23. jaanuaril on tehtud pärandileping Roman Budbergi ja laste vahel, millega Otto Budberg sai Vanamõisa ja seira pluss raha 239 000 rubla.

Maanõunik Otto parun von Budberg von Bönningshausen sündis 18. veebruaril 1850. a. Tallinnas. Ta oli tolle aja üks tähtsamaid mehi.Ta isa oli tuntud luuletaja Roman parun Budberg. Otto sai hariduse Tallinna Toomkoolis ja Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas. Peale õppimise lõppu 1876. a. asus isa Mõisatele elama. 1881. a. astus Otto Butberg manngerichti-kohtu assessorina (kaasistuja) rüütelkogu teenistusse. Seejärel oli ta järjestikku haagikohtunik. Läänemaa kreisikohtunik, aastatel 1881-1893 kreisisaadik ja 1886-1893 kubermangu talurahva-asjade komisjoni liige. Jaanuaris 1893 valiti ta rüütelkonna peameheks.

Vanamõisa algkool Irbla-Altkülas on asutatud 1853. a. Vanamõisa omaniku parun Romann Butbergi poolt ja töötas 2 esimest aastat mõisas. Esimene õpetaja oli annus Käärt, kes oli lõpetanud Jädivere Õpetajate Seminari.