31.08.1924, ajalehe ja autori nimi teadmata

Kolovere krahv  ja Kargu Aadu,
Vana Väike-Rõude Taagu,
Need seal põrgus kõige ees,
Pahemal pool nurga sees.
                             Mõisa teopoiste laul

/-/ Väike-Rõude mõis asub Haapsalu-Lihula mnt ääres, 30 versta Haapsalust ja 20 Lihulast, Kasari jõe läheduses /-/. Et see maakoht juba looduse poolest üks kenamatest Läänemaal on, siis pole ime, et nimetatud mõis vanal ajal aastat seitse-kaheksamümmend tagasi, millal nimetatud parun seal elas ja valitses, üks toredamatest oli. Iseäranis olid seal uhked tiigid kaevatud, suured laialised triiphooned ehitatud, mis kõiksugu väljamaa puudega ilustatud. Praegu on sellest ainult veel vari järel: umbseks kasvanud tiigi lohud ja suur kivist härrastemaja hoone vaatavad nagu kahju tundes tagasi minevikku.

Parun Stackelberg, ehk nagu rahvas teda lühendatult armastab hüüda: “Va Väike-Rõude Taagu”, mõned koguni veel “Va naiste Taagu”, on mõisas 1830-40 aastate ümber valitsenud, ikka sellesama kavaga, mis siis igas mõisas maksev oli. Inimeste orjus, mis siis igas mõisas valitsev oli. Inimeste orjus, pimedus, tööraskus, vaesus, — olid igas mõisas enam-vähem ühetaolised, peksu jagati samuti ühel määral, peale Rannamõisa, kus vana hea kindral valitsenud, kes inimeste peksu pole lubanud ja kus vald ka jõukam olnud teistest. Siiski on mõisnikkudel sel ajal peale ühise kava, veel igal ühel oma iseäraldused olnud, mis neid enam-vähem üksteisest eraldanud. Nii on Väike-Rõude  parunil, kes ise vanapoiss olnud, sel ajal keskmine, umbes 20-30 pealine naiste hulk olnud, või nagu inimesed ütlesid: “paruni armukesed”. Need “armukesed” olid oma valla ilusam õrnemsugu ja nende mõisa võtmine sündis just samal alusel, kui hiljem Vene valitsus noori liisupoissa või nekrutid soldatiks võttis. Iga aasta 1-2 korda, nii kuidas Taagu tuju olnud, on mõisa käsutatud kõik valla õrnemsugu, 18-25 eluaastani, endid parunile näitama, et sügelisi ega muud sarnast haigust ei ole. Ülevaatus sündinud järgmiselt: Parun, kui suur puhtuse armastaja ja hoopis häbelik, istunud oma kabinetis, suure laest maani ulatava peegli ees, ilma et oleks silmi ukselt tulija poole käänanud, sest peegel näitas kõik, mis tarvis. Eestoas, kus kokku käsutatud naistesugu viibis, olid mõned paruni armualused juhtijateks ja toimetajateks. Seal eestoas pidi siis iga õrnemsugu end pealaest jalatallani esiema Eeva ülikonda ehtima, selles ülikonnas paruni kabinetti ilmuma ja ennast igast küljest näitama, et kõik puhas on. Parunile näitas peegel kõik, mis tarvis oli. Oli see puhtuse vaatus läbi, võis igaüks koju minna, kuna nende hulgast parunile meeldivamad varsti käsu said mõisa teenima tulla. Ka on puhtuse vaatuse ajal mõnedele paruni poolt autasu antud. Nii on üks Reisi Liisu oma väga meeldiva keha eest parunilt kiituse ja kolm rubla autasu saanud.

Mõisa võtmine on sel mõõdul sündinud, kuidas vanemad eest vabastatud. Enamasti on vabastatavad oma valda mehele pandud. Sest:
Hakkas keegi naista võtma,
Pidi kohe mõisa tõtma,
Parunile sellest rääk’ma
Temalt antud vastu võtma.
Kes aga julges vastu tõrku,
Langes piinamise võrku:
Teda mõisa talli viidi,
Nahk seall risti lõhki löödi,
Siis veel vaeseks orjaks tehti,
Kohast, kraamist ilma jäeti.

Sõnakuulelikud, kes mõisast paruni antud kaasad võtsid, ei ole sellest just ainelist kahju saanud. Kaasavara anti selle järele, kuidas keegi mõisas ennast oli üleval pidanud. Kes oli ilma kohata, sellele anti vallast koht, kohale inventar. Esimesele lapsele tuli parun varrule, olla ka juhtumisi olnud, kus saksast äiataat kuni 25 rubla hambaraha annud. Olla midagi edaspidi tarvis olnud, pole ta ilmaski ilma jätnud. Aga häda neile, kes “aust ei hoolinud, häbi ei kartnud, omast mõisast naist ei võtnud!”

Elu mõisas olnud naistehulgal väga meeldiv ja on neil ka suur voli olnud. Kõik teised surelikud on neid pidanud austama ja nende käsud täpselt täitma. Kes neid julges pahandada, sellele arvas vana parun tallis pingil pikutamisegi liig kergeks karistuseks: õrnemsugu määranud temale ise karistuse. Vana Kudri Kaarel olnud tol ajal mõisas vahimeheks. Üks armuosalistest käskinud teda silmapilk puid tuua ja triiphoones ahju kütta, kuna teine käratanud, et silmapilk olgu tiigis jõe sees augud, et kalad hingata saaksid. Kaarli meel saanud pahaseks ja ta tarvitanud sel ajal väga tuntud kõnekäänu. Veidi hiljem on Kaarel oma keelega teiste naerulagina all pidanud seda tegema, mida ta käskis teisel teha. Sarnaseid ja muid häbistavaid karistusi olla naised sagedasti enda vastastele määranud, mida parun väga heaks kiitnud. Vana parun on nendega sagedasti aega viitnud lõbusõitudel jõgede ja tiikide peal ja jalutuskäikudel mõisapargis.

Kellel vägi, sellel võimus. Selleaegne Martna õpetaja Hoerschelmann käsutanud kord kõik Martna kihelkonna vöörmündrid oma juure, et neid noomida: nad valvaku rohkem igaüks oma vallas noorte inimeste järele, et mitte kiimalus ega liiderlikkus maad ei võta. Seal julgenud aga Haeska valla vöörmünder teiste seast öelda: “Aga õpetaja-härra, mis me siis selle va Rõude paruniga peame tegema, see olla ju päris omavalla sugutäkk”. Mis seal siis õpetaja poolt öeldi, ei tea vana rahvas rääkida, aga vöörmünder on kohe ametist vabastatud ja paar nädalat hiljem saab käsu Kiltsi mõisa haagrehi juure minna, muidugi uute triibuliste järele. Selleaegne Haeska mõisa omanik Hannibal v. Wartmann saab sellest kuulda, laseb mehe oma juure tulla, et järele pärida, milles asi õige seisab. Mees seletanud loo ära, mille peale vana Wartmann mehe õlale patsutanud ja kiitnud: “Vot tubli, tema olep mitte üksi see täkk, vaid kõik kihelkond sugukult. Mina kirjutab sulle üks kiri, mida Kiltsi paruni härra kätte andma ja tuleb kodu, mitte üks neps ei saama”. Nii olnudki. Kirja kätte saades ajanud Kiltsi Knorring suud-silmad pärani ja öelnud: “Ah, oleks mitte see Haeska härra kiri, kaheksakümmend hoopi saama, aga nüüd keip kodu ja hoidma, et mitte teinekord nii rumal, oma õpetaja härral üks ropp sõna mõisa paruni kohta ütlema: sugude täkk”. Nii tulnud mees tagasi, kuna vihavaen nende kahe mõisniku (mõlemad vanad-poisid) vahel kõrgele tipule tõusnud. Kumbki ei ole enam teisele võõraks sõitnud. Kus mõisas pidu ehk piiblitundi peetud, pole nad sinna ikka korraga tulnud. Kord katsunud Putkaste parun Maydell lepituse katset, teinud pidu ja kutsunud mõlemad pidule. Haeska härra sõitnud sinna. veidi hiljem ka Väike-Rõude parun. Paraadtreppi sõites näeb, et Haeska kutsar hobuseid jalutab. Karjub: “Silmapilk, kutsar, keera ringi ja tagasi, siin oleb vana õelus ees”. Ning Putkaste mõisa paraad uks ei ole enam kunagi selle au osaliseks saanud, et Väike-Rõude parun sealt oleks sisse sammunud.

Teoorjus Väike-Rõudes on kare olnud. Iga vähem kui eksitus karistatud tallis kibedasti. Igal laupäeval olnud tallis peksmine, mida mõisa koerad hommiku vara ulgumisega ette kuulutanud. Vana peksu Hans käinud sel hommikul kääritud käistega ja sidunud toomingaid ja pajusid kimpu, talvel veel ahjus neid soojendades, et hästi sitked oleksid. ka peksupink olnud eeskujulik: peksukohast hästi kirjas, vaevalt viis tolli lai, kuna otsad laiad. Peksetava kaela ja jalgade pealt käinud raudklamber üle, mis täiesti kinni hoidis, nii et Hans rahulikult oma tööd võis toimetada.