english russian

Hedwig Büll

Siranuš ja tema vanemad

Siranuš ja tema vanemad

Tüdrukutirts Siranuš mäletas veidike oma ema, oma isa ei mäletanud ta pea sugugi. Siranuš oli väga väike, kui nägi teda viimast korda. Me isegi ei teadnud, kui vana ta on – välimuse järgi tundus, et 4–5aastane, kuid ta rääkis nagu täiskasvanu. „Laula meile midagi, Siranuš”, palusime teda mõnikord. Ja siis hakkas ta laulma sellest, mis tal oli tulnud üle elada, meloodia mõtles tüdrukuke välja laulmise ajal See oli kurb lugu ääretust vaesusest ja kohutavast hirmust, sellest, et vanemad andsid ta ühele türklasele ja läksid ise edasi. Miks? – seda Siranuš ei teadnud. Türklane ei olnud eriti rikas ja nii tõi ta Siranuši ükskord meie juurde varjupaika.
Ikka ja jälle laulis Siranuš oma laulu. Ta armastas üldse palju laulda. Tema laulud Jeesusest kõlasid tihti minu toas. Aga kui ta esitas omaenda laulu, oli Siranuš alati tõeliselt kurb.
Kord levis varjupaigas sõnum: „Siranuši juurde tuli isa!” Ja tõesti, seda võis kohe uskuda – nad olid välimuselt nii sarnased. Siranuš oli rõõmust lihtsalt arust ära. Ta oli ootamatult saanud nii rikkaks – tal oli jälle olemas isa!
Me istusime Siranuši isaga minu toas. Ja mees rääkis mulle, mis tal oli tulnud üle elada, rääkis kohutavast vaesusest ja näljast, lahkumisest Siranušist, kelle nad andsid ühele türklasele, et päästa teda hirmsatest kannatustest teel, sellest, kuidas väevõimuga viidi tema juurest ära Siranuši ema, sellest, kuidas ta pidi üksinda jätkama viletsuse ja õnnetuse teed. Kuid jumal aitas teda paguluses: sõda lõppes ja armeenlastel lubati tulla tagasi kodumaale.
Ta oli rõõmus, sest nüüd sai ta minna külast külla, teha kõik selleks, et leida üles väike Siranuš ja tema ema.
 „See kestis väga kaua,” jutustas ta mulle, „mõnikord tundus mulle, et neid on võimatu leida.” Ja järsku kuulis ta kellegi käest, et tema tütar võib olla meie orbudekodus. Ja ta leidis siit tõepoolest oma kadunud lapse.
 „Aga mis on su naisega?” küsisin ma mehelt. Tema nägu muutus morniks. „Ma otsisin teda väga kaua. Lõppude lõpuks õnnestus mul ta leida. Ta elas ühes araabia külas, selle mehe juures, kes röövis ta minult. Kuid ta ei tahtnud tulla minuga. Ma nägin teda vaid korra salaja värava juures. Araablane ei tahtnud teda minema lasta. Ja ka tema ei tahtnud jätta maha oma väikest last, kelle ta oli seal sünnitanud.”
See oli kohutav, ta tahtis veel kord asuda pikale teele, et viia Siranuš ema juurde. Kuid see oli asjatu, Siranuš ei näinud enam kunagi oma ema.

Õde Hedwig Büll
„Lasteleht” nr 5, juuli 1921
 „Zonnen-Aufgang” lisa,
väljaanne nr 10, juuli 1921
Quelle: Kinderblatt Nr. 5 (Juli 1921), Rückseite
Beilage in SA 23. Jgg. H.10 (Juli 1921)

 

Pealtnägija jutustus Haruniest

Kui ei ole ema!
(Pealtnägija jutustus Haruniest)

Kas sa tead, mida tähendab igatseda lähedaste järele? Oskad sa ette kujutada, et sul ei ole ema? Ja keegi ei paita su pead enne magamaminekut ega võta sülle, kui oled kurb?
Sa ei kuule enam tema armsat häält. Teda ei ole mitte kuskil – oh, milline valu on hinges! Sa nutad ja hüüad „ema”, hüüad uuesti ja uuesti „ema”, aga tema ei tule ega tule.
Kui keegi teist on midagi sellist kunagi läbi elanud, siis ta mõistab meie suuri ja väikeseid armeenia lapsi, kes igatsevad kogu aeg oma vanemate järele.
Nad on üsna rahul oma eluga meie lastekodus, kuid aeg-ajalt haarab neid kohutav kurbus, sest nad tahavad oma lähedaste juurde.
Ükskord läksin ma sööklasse. Seal oli hämar ja mulle tundus, et olen sööklas üksinda. Järsku kuulsin ma mitmest nurgast nuukseid ja nuttu: „Kus on minu ema? Ma tahan oma ema juurde.” Osa lastest oli näinud, kuidas sandarmid viisid nende emad minema ning palju kuid ja aastaid ei olnud nad neist midagi kuulnud. Võib-olla jutustas keegi lastest teistele oma kurba lugu ja hakkas nutma. Vaadates teda, hakkasid pisarad voolama ka teistel ja nii puhkesid nutma kõik, kes olid sööklas. Ma hakkasin neid lohutama ja peagi kuivasid laste pisarad.
Kuid mitte kõiki ei õnnestunud nii kiiresti rahustada. Minu ees klassis istus Mairami-nimeline tüdruk. Ta oli umbes 13 aastat vana – orbude varjupaigas ei tea paljud lapsed oma täpset vanust. Mairam oli juba mitu aastat elanud emata. Mairami ema elas kohutavas vaesuses ja hirmsates oludes Marashis, ning oli õnnelik, et tema kallis laps on meie juures Harunies.
Ka Mairam oli meie juures õnnelik – ta oli elurõõmus tüdruk ning kui tal õnnestus korraldada mingeid mänge või meelelahutusi, siis tegi ta seda igal võimalusel. Kuid aeg-ajalt istus ta minu ees mornina, vastas tusaselt minu küsimustele ja näitas kogu oma olekuga, et ei soovi õppida. Kui ma hakkasin välja selgitama tema halva tuju põhjusi, puhkes ta nutma: „Ma igatsen nii väga oma ema järele.”
Lõpuks andsime alla tema pidevatele ja visadele palvetele ning saatsime tüdruku Marashi. Mairam säras õnnest – varsti näeb ta jälle oma ema!
Paari kuu pärast nägin ma Mairami Marashis. Ta oli olnud sunnitud taas lahkuma ema juurest. Tema ema oli nii vaene, et ei suutnud oma last toita. Ema andis tüdruku tööle ühe türklanna juurde. Sealt viidi Mairam minema ja nüüd elas ta põgenikelaagris, mis olid mõeldud naistele, kes olid pagendusaastatel elanud türklaste juures. Mairami nägu ei säranud enam. Mul oli tüdrukust nii kahju.

Poiss Avetis kaotas samuti oma ema ja isa. Vanemad olid sunnitud jätma Avetisi ja tema vanema venna maha pika tee ajal tasandikul, mida mööda sandarmid ajasid üha edasi ja edasi kõrbe poole sadu tuhandeid armeenlasi.
Mõlemad olid umbes 5–6 aastat vanad. Avetis sattus meie juurde, aga tema vend Akop anti ühte peresse Marashis. Nii elasid nad 2–3 aastat. Avetis käis koolis, oli püüdlik ja andekas poiss, kuid alati vaikne ja tõsine.
Kord möödunud suvel, kui ma olin Harunies, ilmus minu ette väike poiss. „Ma olen Avetisi vend,” ütles ta. „Miks sa siia tulid? ” küsisin ma temalt. „Ma hakkasin nii väga igatsema Avetisi järele,” vastas Akop. „Aga kuidas sa siia jõudsid? Kuidas tee leidsid? Marashini on kahe päeva tee, kõrged mäed?” „Ma käisin kogu aeg jalgsi,” vastas Akop. „Ööbisin mahapõletatud Findadžaki külas, kus tagasi tulnud armeenlased elavad telkides. Ma küsisin kogu aeg teed. Lõpuks leidsin teid üles. Ma tahan jääda Avetisiga.”
Poisi jutustus liigutas mind. Armastus venna vastu andis talle sellise julguse, et ta otsustas ette võtta pika teekonna mägedes. Nüüd olid kaks venda koos ja õnnelikud.

Kord pidin ma minema Adanasse. Ma ootasin rongi Mamure jaamas – ja kes seisis järsku minu ees? – Akop! „Kuhu sa minna kavatsed?” küsisin mina. „Ma lähen nüüd oma vanemaid otsima, ehk on nad Adanas.” „Kuule, Akop, see on võimatu. Sa ei saa asuda üksinda nii kaugele teele!” ütlesin talle. „Ma teatan sinu vanemate nimed headele inimestele Adanas, et nad otsiksid neid.” Kurb Akop oli sunnitud tagasi varjupaika minema; ta oli arvanud, et kõik on palju lihtsam.
Kuid igatsus vanemate järele ei kadunud kuskile. Nad arutasid kogu aeg midagi ja tegid plaane. Ja ühel päeval olid nad kadunud – nad mõlemad läksid otsima oma vanemaid. Vaene väike Avetis! Kas sa leidsid oma ema?

Kallid saksa lapsed, kas te teate, kui rikkad te olete, sest teil on emad? Palvetage, et meie Issand saadaks armeenlastele rahu ja et armeenia lapsed jääksid oma vanemate juurde ning neid ei lahutataks kunagi oma emast ja isast, et nad ei kaotaks kunagi enam oma vanemaid. Ja kas keegi teist tahaks aidata kaasa, et need üksi jäänud armeenia lapsed saaksid abi?

Õde Hedwig Büll
„Laste leht”, nr 4, mai/juuni 1921
Lisa „Zonnen-Aufgang”, 23. aastakäik,
Väljaanne nr 8/9, mai/juuni 1921
Quelle: Kinderblatt Nr. 4, Mai/Juni 1921
Beilage in SA 23.Jgg., Heft 8/9 (Mai/Juni 1921)

 

Hedwig Büll

ÕDE HEDWIG BÜLL

Ma sündisin 23. jaanuaril 1887. aastal Eestis, Läänemere kaldal, päris Euroopa põhjaosas. Olin kuues laps kaheksa venna ja õe hulgas. Minu kodulinn Haapsalu on väike sadamalinn 3000 elanikuga. Suvel saabus sinna palju puhkajaid kõige erinevamatest maadest. Minu isal oli seal mudaravila. Ma kasvasin eemal suurte linnade saginast, armastasin merd, metsi, Eestimaa kauneid lagendikke.
Tänu vanematele oli mul õnnelik ja rahulik lapsepõlv. Eesti oli Venemaa provints ja kuni 15. eluaastani käisin ma vene riigikoolis. Pärast saadeti mind Sankt-Peterburgi, saksa protestantlikku kooli, kus sain kolme aasta pärast bakalaureuse kraadi. Need aastad olid otsustavad minu elus – just siis omandasingi ma vaimse hariduse, mis määras kindlaks minu tuleviku. Issand sisendas minusse soovi teda tundma õppida ja mõned raamatud jätsid mulle sügava mulje. Siis ma otsustasin sõita misjonärina Indiasse koos ühe oma armastatud õega. Kuid tundsin, et mu minevik on tugevam minu soovidest ning kannatasin üha rohkem nende pattude pärast, mis mind kinni hoidsid.
1903. aasta suvel saabus Haapsallu evangelist M. Kargel, kes saatis M. Bedeckeri tolle reisi ajal mööda Siberit. Ta oli väga tuntud Venemaal ja kavatses Haapsalus läbi viia mõned koosolekud, mõned neist – meie majas. Teda kuulates mõistsin ma selgelt, et pean oma elu pühendama Issanda teenimisele. See oli unustamatu päev, minu hinges käis võitlus, kuid ma otsustasin kindlalt, et minu saatus peab olema seotud meie Lunastaja teenimisega.
Ma pidin sõitma tagasi Sankt-Peterburgi, kus elasin usukaaslaste peres pansionil. Koolis ei jaganud keegi mu veendumusi ja minu jaoks oli ootamatu leida toetust vene aristokraatide hulgas, kellel oli ülisuur mõju Sankt-Peterburi vaimse elu arengule. Näiteks vürstinna Lieveni palee uksed olid alati avatud evangelistidele, kes saabusid siia mujalt Venemaalt ja Saksamaalt.
Minu hinges käis sel ajal sisemine võitlus, mida iseloomustasid tõusud ja mõõnad, kuid ma jäin truuks valitud eesmärgile ja veendusin oma valiku õigsuses. Mäletan hästi seda vaimustust, mis valitses Sankt-Peterburis pärast Venemaa-Jaapani sõja väljakuulutamist. Mäletan, kuidas minu armastatud Eestis puhkes revolutsiooniline terror. Mitmed mõisad põletati maatasa ning vihkamine eestlaste ja baltisakslaste vahel kasvas. Just sel ajal tunnetasin palvete jõudu. Tean, et minu ema palved päästsid mu Peterburis sel äreval ajal. Samal ajal suri mu isa.
1903. aastal sain ma bakalaureuse kraadi, kuid esialgu ei teadnud, millega hakkan tegelema.
Kuid ma olin veendunud, et on olemas midagi, mida pean tegema – pühendama oma elu Issanda teenimisele. Mul avanes võimalus tutvuda saksa evangeelse kooli tegevusega Malches ja aasta pärast läbisin ma ema loal ümberkvalifitseerimiskursused. Kursused andsid mulle hindamatud kogemused ja sügavad teadmised. Õpingute ajal lugesin läbi raamatu armeenlaste saatusest ning soov töötada selle rahva hulgas sundis mind astuma evangeelsesse kooli. Peagi sain ma Frankfurdist armeenlasi toetavast organisatsioonist kutse töötada Türgis Marashi misjonärikeskuses. Ent minu nooruse tõttu saadeti mind alguses ühte saksa külla, kus töötasin naiste ja lastega. Pärast sain ühelt tsaariõukonna daamilt kutse töötada Peterburis vaeste hulgas. Seal töötasin ma mõned kuud.
1909. aastal algas Kiliikias taas kohutav veresaun, ja minu sõit Idasse lükkus taas edasi. Misjonikomitee soovitusel läbisin vastloodud koolis õpetajate-misjonäride koolituse. Seal õppisin kaks aastat ja lõpuks, 1911. aastal sain pühendada oma elu sellele tööle, mis oli minule määratud. Vaatamata sellele, et lahkumine lähedastest oli väga raske, oli mu süda täis rõõmu – lõpuks saan teha seda, mille poole olen nii väga püüelnud. Aastatel 1911–1916 õpetasin ma Marashi orbude varjupaigas, kus töötasin koos oma sõbranna Marie Levonjaniga, kes oli lõpetanud „Воn-Рasteuгi” Strasbourgis. Kooli tegevus toimus euroopalikel alustel. See koostöö tõi meile mõlemale suurt rõõmu. Väga tugevat mõju avaldas mulle suhtlemine õde Beatrice Rohneriga, kes töötas samuti Marashis.
1916. aastal saatis Harunie varjupaiga direktsioon mind teise misjonijaama. Eelmisel aastal oli alanud kohutav armeenlaste deporteerimine ja meie südamed olid lõhkemas kõigist neist metsikustest, mille tahtmatuteks tunnistajateks olime saanud.
Samal ajal valitses minu kodumaal revolutsiooniline ja bolševistlik terror ning mitmed lähedased inimesed langesid selle ohvriks. Peaaegu aasta ei teadnud ma oma koduste kohta midagi. 1919. aastal sain ma puhkuse ja lahkusin Türgist, et sõita oma pere juurde. Teel, Konstantinoopolis, sain teate oma ema surmast. Asjaolud sundisid mind peatuma Austrias, Gratzis, oma eaka tädi juures, kelle eest hoolitsesin umbes poolteist aastat. Ja alles 1921. aastal õnnestus mul jõuda Eestisse, oma lähedaste juurde. Marashi tagasi pidin sõitma aasta pärast, kuid jäin haigeks ja see uks sulgus minu jaoks igaveseks. Kuue kuu pärast, 1921. aastal õnnestus mul sõita taas Idasse, seekord juba vastloodud idamisjoni Action Chrétienne en Orient  kaudu. Aleppost sai minu uus tegevuskoht. Seal töötasin ma armeenia põgenikega meie Issanda nimel. Kristus ise suunas mind ja täitis minu elu õnnega …

Le Levant, nr 4, veebruar-märts, 1931