Postimees, 1925

/…/ Juba raudteejaamast Kalda tänavat pidi linna sõites üllatus suur, sest vaade erineb oma iseloomu poolest täiesti kõikide teiste Eesti linnade iseloomust. Esiteks domineerib igal pool valge paekivi värv: paekivist on aedade madalad müürid, paekivist on tänava sillutus ja osalt ka majad. Teiseks on suurem jagu uulitsaid õige kitsad, mitte üle 5-6 sammu, ja seejuures liikumise poolest väiksed. Tundub, et nemad on rohkem suvitajate kõndimise jaoks kohased kui vankrite või koguni automobiilide kiireks sõiduks. Kolmandaks üllatab vaikus ja siis ümbruse kui ka õhu puhtus kõiksugu tahmast, suitsust ja lõhnadest, milledest eriti suurlinna eeslinnades puudu ei ole. Haapsalus paistab ka üllatavalt silma trahterite ja igasuguste joomakohtade puudus. Ainult turuplatsi ääres on üks “restoraan”; kuid minu paaril möödakäimise ajal ei näinud seal ühtegi hinge sisse minevat ega välja tulevat. Ka tänavatel ei või ühtegi purjus kuju kohata. Et suplusvõõrad alkoholi ei tarvita, on arusaadav; kuid linnakodanikkude karskus on igatahes üllatav ning rõõmustav. /…/ Et Haapsalu tänavad prügitamata ja tolmused olla, sellest olin juba varemalt Eesti päevalehtedes lugenud. Selle tõttu oli minul eelarvamine tekkinud, et Haapsalu uulitsad kuiva ilmaga paksu tolmukihiga kaetud on, vihmase ilmaga sama paksu porikihiga, nii umbes nagu Savi tänav Tartu linnas. Kuid sissesõidul ning ka pärastpool ei võinud ma pori ega tolmu tähele panna. Tolmu puudumise põhjuseks oli vist vihm, mida siin pea iga päev parajal mõõdul on olnud. /…/ Kõige mugavam ning ajakohasem ja ühtlasi eriti Haapsalu jaoks vist ka kõige odavam sillutamisviis oleks küll asfaldiga. Saksamaa linnades tarvitatakse uuemal ajal ainult veel asfalti sõiduteede sillutuseks, ja ühe kauemat aega Berliinis viibinud isiku arvates pidavat asfalt ka sealsele hiigla-suurele automobiilide liikumisele hästi vastu! Ning jalakäijatele, keda kuurordis esimeses joones silmas pidama peab, oleks asfalt mugavam kui kivitee, sest et ta sellest pehmem on. Ja tundelikkudele kõrvadele sünnitab asfalti-teed mööda sõitja vanker kahtlemata vähem müra kui väikeste põllukividega prügitatud uulitsal. Sarnase moodsa tänavasillutusega jõuaks Haapsalu ühel hoobil kõikide Eesti linnade etteotsa.

Taavet Linnupete, 1925

/…/ Ei ole karta, et tänavune päike triigiks nahka või tilguks põsenukile. Enamjagu Haapsalusse sõitnud kahvanägudest on alles valged ja klaarid, ühest inimesest ei ole veel saadud mitut nahka. Kui meeleldi sibliksid kostüümitarid rannaliival, vallatleksid lainekuhjadega, hüppaksid rõõmutuhinas paradiisi eeskottagi. Ja pealegi uues plääshis… Niisugust imevärki tahab linn soetada sinetavast Paralepa lehmakarjamaast. Pidavat tulema kõige moodsam ja ehtsam supelrand, ilusam kui unistus ja korralikum kui linnavalitsuse asjaajamine. Ujumiskabiinid, kuurkasiino, tennisväljad, kaklemisplatsid – niisugune tore plääsh tulevat sinna, kus mullu alles Päits ja Punu tegid ''ammuu'' ja talleke lõi kepsu. /…/ Ei ole kahtlust, et praegu on alles Haapsalu suvituselu baromeetriks Poska puiestee, rahvakeeles – suur promenaad. Siin heliseb kaks korda päevas suviorkester, päev läbi kisavad siin jõngermannid, siblivad terved ja puruhaiged, liuglevad kõnniteede hämaruses kudrutavad paarikesed. /.../ Ja kõnnivad siin puiesteel suvitajad ja patisaksad, ja kes ei kõnni, see istub ja kurameerib, ja kes ei kurameeri, see vaatab niisama taevast, taskukella ja rabedat liiva. Mõni aga kuulab muusikat, asetab kaks sõrme põselohku, surub huuled veidike torru ning võtab hästi luulelise poosi. Aga tuleb järsku üks värske leitnant, vibutab käega kõrva ääres ja laseb kuulda oma julget häält. On ta pealegi ratsaväest, siis on preilidele ja neitsikestele nagu külma vett ja nööpnõelu kaela visatud. Nad siristavad nagu linnud ja varblasepojukesed. Järsku lööb nagu pikne selgest taevast ja kõrvalistuv juudimammi pistab pööraselt kisama. Väikene Moosese võsu kükitab samapikkuse Jehuudaga kaldaserval, mõlemal pool keha üle ääre, sülitavad vette teineteisest kaugemale. Mammike lippab ähkides nagu tank oma võsukesi ''päästma''. Aga, nagu öeldud, kes tahab, see naudib rahulikult muusikat. /…/ Suvitajaid ei ole küll palju, alles poolteisttuhat, nende hulgas aga juba oma kolmsada välismaalast. Eriti palju on neist soomlasi, kelle lame ja jõuline ''s'' kõlab üldises jutukõminas meeldivalt ja koduselt. Heebrea rahvast, keda muidu Haapsalus ikka valdavas enamuses, liigub siin tänavu erakordselt vähe ja seetõttu on turul kukepoegade läbimüük kaunis väike.

A. Lüüs. Postimees, 1924

Haapsalu ja Kuressaare – need on kaks Eesti linna, millest igal aastal palju juttu tehakse. Neid on tutvustatud kui kuurorte nii sise- kui väljamaal. /…/ Haapsalus on kolm asja tõesti ilusad: vaksal, lossipark ja suur promenaad. Vaksal oma laia esisega ja ruumika vabaõhu einelauaga on kena ja moodsa suvituskoha vääriline. Lossipark on väike, natuke umbne, kuid lossivaremete vana restaureeritud kiriku ja ajaloolise pinna tõttu siiski huvitav jalutuskoht. Ka vaade kellatornist on tore. Päris pärliks võib suurt promenaadi nimetada: korralikud kõnniteed, põõsad, lilled, muusika, kuursaal. Ilus mere äär ja veel kenam vaade merele: lai, mõjuv, võluv, iseäranis veel siis, kui purjekad merel paraadi seisukorda on seatud. Ka paar kunstlikku ilustust meres meelitavad vaatleja pilku oma poole; kui õieti mäletan, siis jääkaru ja hülge raidkujud. Kaugel palistavad silmapiiri saared, maa, mets. Linn ise on ilusa koha peal, pea igalt poolt ümbritsetud veest, mis lahedena ja lahekestena siia-sinna majade vahele tungib ja nii linna mitmekesidust, ilu ja huvi veelgi tõstab. Ka aedasid ja puid on rohkesti, nii et linnake üsna rohelises uppub. Kuid mis rabavalt mõjub: linnal ei ole prügitatud uulitsaid. Nad on ainult kivise kruusaga kaetud, mis tuulega tolmavad ja vihmaga porised on. Võõrastav on ka see nähtus, et krahvi aed, mis oleks loomulikuks pargiks linna elanikkudele ja suvitajatele, on osalt suletud, osalt hobuste kopliks, osalt ehitatakse majadega täis… Suvitajat-terviseotsijat huvitab muidugi eeskätt vastavate asutiste seisukord. Neid on kaks: linna mudasupelasutus ja Dr. Arroneti oma. Esimesel on 18 üksikut vannituba, teisel 32. Nad mõlemad on juba vanapoolsed ehitused, neil kummalgi ei ole meestele ja naistele eriti lamamisruume, vaid mehed ja naised peavad samades ruumes ootama ja lamama. /…/ Üldiselt võib ütelda, et Haapsalu praeguses seisukorras vaevalt kuurordi nime väärib. Ta ei rahulda omamaalaste väheseidki soove, veel vähem suuremate nõuetega väljamaalaste omi. /…/ Nii Haapsalus kui ka Kuressaares kuuled tihti kurtmist nüüdsete halbade aegade üle: enne olnud saksad rikkad, maksnud hästi, pildunud rublatükkidega sinna-tänna, nüüd maksetavat vähe, saksad olla kidsid, omad, maa-inimesed j. n. e. Nende kaebtuste peale tähendan siinkohal niipalju, et ükski kuurort ei saa elada üksikutest rikastest, vaid elab peaasjalikult massist, paljudest keskmise jõukusega inimestest. Sest mis tähendab kuurordile kümmekond rikast, kui sajad ehk tuhanded jõukad puuduvad. /…/

Ants Laipman (Laikmaa). Päevaleht, 1929

Seepärast, et Haapsalu ei oska end hoida tarvilisel suvituskoha kõrgusel. Haapsalus valitseb kitsas ja lühinägeline omakasupüüd ja Haapsalul pole jatkunud seni oma tegelaste seas avarama, kaugemale-ulatuva silmaga kodanikke-eestvõitlejaid ja linnavolinikke. /…/ Kui mitmel puhul oleme pidanud vahele astuma, kui kirves ta külje all oleva uhke Parali metsa kallale kippus ja oma südames on ta lõhkunud kauni ''Krahvi-aia'' põlise pargi. See paik, ainus suurem ja avalikuks aiaks kõlbav puiestik Haapsalus oleks pidanud Haapsalule puhas ja puutumata olema, kui ta enda olemisest kui suvituskoht oleks osanud lugu pidada. /…/ Pean siiski nimetama, et viimasel ajal mõnelt poolt on katsutud kõike teha, et Haapsalu enesetapet hoida, teda tagasi tervendada ja talle meeldivamat ja juuremeelitavamat jume anda – ma mõtlen kõigi nende linna ilustuste peale, mis siia hilisemail aastail on siginenud Kaunistusseltsi või dr. Alveri – kui ma ei eksi – ahvatlusel kunstnik Espenbergi (Haavamägi) peitli kaudu, millest nimelt ma hiljuti Nikolai pargis ülesseatud meie vara kadunud suure helilooja Rudolf Tobiase mälestist nimetada tahan (muudkui et selle juures soovi avaldaksin, et ilusale kujule vabam vaade välja Noarootsi-poolsele lahele avataks mõne puu või nende ettetükkivate okste kõrvaldamisega, nimelt aga too vana kuuri ja kivikeldrilogu kasimisega, mis seal sellele vabale vaatesihile vägisi ja inetult ette tükib). Dr. Alver on nüüd Haapsalu linnapeaks valitud ja sedakorda tohib Haapsalule veel mõndki parandust loota, aga kõik need head teod ja püüded mõne üksiku inimese poolt teevad vaatajale ainult valu, kui ta näeb, kuidas sealsamas ja ühel ajal ikka edasi Haapsalu endiste väärtuste kallal näritakse ja neid hävitatakse mõne üksiku isiku kitsaks kasuks, linna marjamaid, paiku suvituslinna südames ikka enam ja enam tükeldatakse, mida võiks hoida linna üldiseks iluks ja eriti suvituslinna iluks ning heaks. Omal ajal oli krahv Brevern de la Gardie n. n. ''Krahvi aia'' ühes lossiga, kus keiser Aleksander III suvitada armastas, linnale müüa pakkunud umbes 65 tuh. rubla eest. Linnapea Selgi ajal (linnapeaks a. 1921-22. AV märkus) plaaniti see vana, linna südame all asuv park väikesteks ehituskruntideks, kuhu eeskätt väiksepoolsemad kastmajad peale tulid, vanade põliste, linna ilustavate puude asemele. Hea, et siia veel endisest lossist ümberehitatult eeskujulik maakonna haigemaja sai, millele ka oma tükike aeda jagati. Järele jäi ka ainult vastu endise piiskopi lossi müüre puuvilja-aed umbes 8 tuhat ruutsülla suuruses, üks varjulisem ja rahulikum paik, mida siit kergesti niihästi lossiaiaga kui merepoole ulatuva n. n. ''Aafrika ranna'' ja Nikolai pargiga (ma nimetaksin selle nüüd ''Tobiase saluks'' ümber), kuni välja ''Suurele promenaadile'' – nüüd vist ''Poska rand'' või ''kallas'' nimetatud – oleks ühendada võinud./…/
Taeblas, 15. 10. 1929

Päevaleht, 1930

Tunnustades ''Päevalehe'' teeneid Eesti ilusaima naise otsimisel, otsustas Haapsalu linnavalitsus oma viimasel koosolekul määrata valitavale iluduskuningannale ja kahele näitsikule väärtuslikud preemiad. Kõigile kolmele võimaldatakse eeloleval suvitushooajal – 1. juunist kuni 1. septembrini – Haapsalu kuurordis täiesti maksuta suvitamine. Iludustele reserveeritakse Haapsalus, arvatavasti linna supelasutuses (end. Bergfeldti mudaravila. AV märkus) kaks tuba, üks iluduskuningannale ja teine kahele näitsikule, mille väärtust rahasse ümber hinnates tuleb arvata kokku 19.500 senti. Kuna mitmesugused vannid palju kaasa mõjuvad naha õrna jume ja iluduse tõstmiseks, antakse kõigile kolmele suve jooksul iga päev tasuta üks vann linna supelasutuse arstide ettekirjutusel.Vannide koguväärtus oleks 56.250 senti. Iluduskuninganna ja kahe näitsiku toitmise eest kannab hoolt Haapsalu nooblima võõrastemaja ''Petersburgi'' omanik ja Kuursaali einelauapidaja V. Kiris, kes on oma poolt lubanud neile kolme kuu jooksul täieliku ülalpidamise, milline preemia rahasse ümberarvatult oleks 81.000 senti. Sel juhtumil, kui Eesti iluduskuninganna valitakse rahvusvahelisel iludusvõistlusel Miss Euroopaks, annab Haapsalu linnavalitsus temale kasutada Haapsalu suvitusrannas eraldi suvila, mis määratud preemiat veelgi tunduvalt suurendab.

Vaba Maa, 1930

Juba enam kui 100 aasta kestel, mil Haapsalu on kannud suvituspaiga nime, on külalised tulnud ja läinud kui suvilinnud. On minevikus olnud aastaid, kus Haapsalu on võtnud vastu kuni 8000 suvivõõrast. nende seas oli palju neid, kellest muud pole teada, kui et nad sündinud, olnud ja surnud, aga nende seas on olnud ka loorberitud päid, nagu kirikumuusik R. Tobias, kellele läinud aastal püstitati Vilmsi promenaadil mälestussammas, akadeemik Wiedemann, temanimeline mälestustahvel ehib praegu maja seina tema nimelisel tänaval, kus ta elanud j. t. Siin inspireeris Haapsalu suurele Tshaikovskile tema ''Chant fans paroles'' ning vana Hans Laipman hüüdis vaimustuses Haapsalu hommikust: ''Kuskil ei tõuse päike nii kaunilt kui Haapsalus!''

1930

/…/ Mitme alevi kõrval on Läänemaal ka kaks linna: Haapsalu ja Lihula. See asjaolu, et viimane ametlikult linnade võrku ei ole ülesse võetud, ei mängi ju suurt rolli, kuid juba ammu on käinud peale ''omamaa'' meeste Harju- ja Pärnumaa inimesed Lihula ''linnas'' laadal. Nii ei lähe ka kohalikkudel elanikkudel see kordagi, kuidas ennasttäisolevad ''teised'' Lihulat nimetavad – neile on see linn. Kui linn olemas, siis tarvis ka linna asutuste eest hoolitseda. Lihula suuremaks sooviks oli saada omale gümnaasium. Kui Haapsalu gümnaasiumi hoone ehitati, siis korjati hoolega allkirju, ja tehti rahvahäält, et gümnaasium Lihulasse üle viidaks. See jäi aga katki. Et Lihula mehed oma jonni ei jäta ja iseseisvalt oskavad midagi ette võtta, tunnistab see, et nad lõid siis omaette täiesti uue koolitüübi: Lihula kõrgema rahvakooli, nagu seda tunnistab igale külastajale avalik silt. Iseenesest on Lihula pikk linn. Oma rahukohtuniku, notari, arstide ja igasuguste kauplustega on ta pikkus ligemale klm. – laiuti aga mõnikümmend meetrit. Lihulas on ka vabatahtlik tuletõrje ehitanud omale nägusa pritsi- ja ühtlasi seltsimaja ja töötab ka seltside kodu. Seal võetakse ka külalisi vastu kui võõrastemajja ei soovita minna ning saab süüa ning söögialust seltsiliikmete kviitungi järele. Lihulas on ka auto ja taksikoer. Viimane saadab külalisi majesteetliku rahu ja eneseteadvusega, vaatab kõigile sõbralikult sabaliputades otsa ja juhib võõraid vaatamisväärilistesse kohtadesse nagu lossivaremed ilusa tiigi ja pargiga. Kahju aga, et neis mägedes varemed kohutava kiirusega hävinemisele vastu lähevad ja hävinenud ongi, sest nende korraldamiseks puuduvad kapitalid. Aga Lihulas peatudes võib küllalt teha sinna jalutuskäike. Lihula on kuulus ka lähemas minevikus ajalooliste ettevõtete tõttu. Nii umbes 12 aastat tagasi austati kuulust ''vabastajat'' kindral Seckendorfi (tema juhitud Saksa okupatsiooniväed tegutsesid 1918 .a. veebruaris Läänemaal. AV märkus) sellega, et tema nimeline uulits Lihulas tehti. Hiljem läks aga see ilus ettevõte kahjuks vett vedama – ja võib olla ehk edaspidi, kui hakatakse mälestussambaid püstitama kuulsatele meestele – ega siis ka ehk Lihula unusta oma kangelasi. Linnas eneseski on kangeid mehi. Sportliste saavutuste rekordiks on laadapäeval purjus peaga kotist lipu lehvima viimine kiriku torni. Torn on nõelterav, sirge ja kõrge, et sinna pääseda, pidi küll ronida oskama paremini kui mõni kaljukits ja hüppama paremini kui perus olev must inimesesööja. Ja mahatoomine ise sündis vaid korvi õlle eest. Kas viija enese poolt või mitte, sest see on saladus ja rekordilööja rekord avalikult fikseerimata. Lihula väikeseks halbuseks on ta eraldumine ja raske ligipääs teistele kultuurilistele kohtadele. Nüüd aga lõikab ta lähedalt läbi Rapla-Virtsu raudtee ning raudtee ääres asuval linnal on arenemisvõimalused hoopis soodsamad. /…/

Postimees, 1930

Ennevanasti oli Paralepa kõrts, mis tänavu mitmeaastalise vaheaja järele uuesti avati, Haapsalu ''patisakstele'' nooblimaks ja mõnusamaks väljasõidukohaks. Ja voorimeestele leivaallikaks. Et kuuma ilmaga, või ka nii päris jaheda temperatuuri juures voorimees oleks hea sõidu eest suupisteta ja suupiste aluseta jäänud, ei tulnud kunagi ette. Seda võis sõitja teha ka suurema riisikota. Sest ei saanud ju voorimees, niivõrt kui teda ka üles ei köetud, 100-kilomeetrilist kiirust ''peale panna'', ega läinud kunagi rikki rooliratas, kas olid kutsaril ohjad peos või mitte. Teid tundis tark hobune iseseisvalt igatahes paremini kui praegune auto, mis alati pahiseb ja podiseb. Sest esimesel on vähemalt looma mõistus peas. Suuremad löömingud olid Paralepal jaanipäeval. Siis kestis pidu tagant järele vähemalt nädal. Suurte puude all loitis tuli õieti toredasti ja tuju tõstmiseks oli tokayeritki kohale tellitud. Oli ka Paralepas jaanipäevaks nii tarvilik atribuut: kiik. Ainupärase konstruktsiooniga arvatavasti üle terve Eesti. Sellega võis ajada üle võlli täiesti hädaohuta, sest jalad jäid alati alla rippuma. Tuletas meelde Viini Praateri suurt ratast, ja olemine oli seal, olgugi et silmaring nii suur ei olnud kui Praateris, ikka mõnusam ja kodumaisem kui Viinis. Nüüd on sellest järele jäänud kahe männi vahele tugev võll. Teine mõnus asi oli ''kegelbahn''. Seal sai jaanilaupäeva hämaruses maha lüüa mitu korvi ''Sakku'' ehk samuti võita. Ja kus tervis tuli! Nüüd on aga ka varsti võimalik seda lõbu edasi kasutada, sest viskemunad ja vigurid on treimisel. Praegu saab Paralepas süüa ja juua. Isegi lõunat. Jäätist veel ei ole. Aga see tuleb, kui lähevad ilmad kuumemaks. Kohal on aga ilusate ilmadega puude vilus laulukoorid. Muidugi tenori- ja bassihäältest koosnevad. Laulavad tellimata. Et oleks lõbus lauljatel enestel ja kui meeldib, siis muidugi kuulajatel. /…/

Vaba Maa, aprill 1930

/…/ Mõni päev tagasi käisid Haapsalus kõrged külalised – riigivanem oma saatkonnaga (riigivanem Otto Strandman külastas Läänemaad ja Haapsalut 26.04.30. AV märkus). Oli see Metsik Lääs teinud talle tublisti peavalu. Laiutamised ja kokkuvarisemised kõikjal, otsekui kuskil Balkani poolsaare metsikus mägestikus. Kuid kaunis Haapsalus heldus riigi-isa meel, kuna ta nägi meeldivat kuurorti. Jalutas promenaadil, käis Vanasadamas ja muutus lahkemaks ning rõõmsamaks. Vana Haapsalu suutis riigivanemat võluda. Ja mis siis veel, kui oleks ta peatanud siin juulikuus, kui päike nii heldelt jagab kuurordile oma kiiri ja tervisemuda kiirgab välja seda tervekstegeva raadiumi lõhna. /…/

Päevaleht, juulikuul 1930

Hulgun mina hilistunnil Haapsalu uulitsal, hulgun ja plaanitsen: mis oleks, kui külastaksin õige Haapsalu lossi Valget Daami. /…/ Haapsalus on see haruldane nähe, kui mõni inimene liigub öisel tunnil uulitsal. Siin-seal lükatakse aken lahti, kulupäine eit või taat vaatab välja ja pomiseb: ''Imekene asi, mis see mees küll südaöösi neist kõnnitee kividest klõpsib!'' Ja tõesti, endalgi tundub kohutavana sammude kõla. Nii vaikne on linn. Siirdun Neidude uulitsalt Suurele promenaadile. Neidude uulitsal polnud muud kui kaks siili, kes veeresid kuhugi aeda nagu okkalised kerad. Suurel promenaadil kõik vaikne ja lage. Kuursaali rõdult vaid viskub valgust lahele, kus virvendab rahutult vesi. Päikesekella juures näen siiski inimpaari. Mees katsub veenda oma kaaslannat, et siin näitab tunniaega ka kuu. Tuleb vaid oodata, kuni kuu tõuseb. /…/ Lossivaremeis haarab mind öine hämarus, sest olen ümbritsetud kõrgest välismüürist ja tihedaist pärnadest. Rootsiaegsed kahurid mustendavad, nagu oleks mind ilmunud hirmutama kaks põrgukoera, kes kükitavad allmaa käigu tumeda avause juures. /…/ Puiesteel pole peale minu ühtki inimese hinge. Kuski kiiksatab mingi metallese. Vististi tuulelipp lossitorni tipus. Puuladvas soperdab öökull ja varemeilt veereb alla üks lahtipudenenud kivi, mis kopsatab kukkudes vanale trepiastmele. Kas Valge Daami sammud? küsitlen end ja mu peanahk kerkib. Torni aken endiselt pime. Istun pingile just sinna, kus torn läbi vahtrate näha. Kuskil hakkab kell lööma südaöö tundi. Nüüd, nüüd… Seal, äkki, mis see on!? Puiestee teisest otsast, varemete poolt küljest, läheneb valge kogu… Läheneb aeglaselt ja siirdub otse mulle. Nüüd on Valge Daam väljas, ei siin pole enam teist. Mu põlved hakkavad hirmu pärast võbisema nii, et nende vahele sattunud paberossikarp on kohe lössis ja lai nagu vihaleht. Mul pole jõudu püsti tõusmiseks. Nüüd seisab ta mu ees. Tal on tuli punases suus ja nägu valge kui kriit. Silmad imelikult viltused, kulmude joon ahtake nagu kõverdatud jõhv. ''Te ootate Valget Daami,'' rääkis öine ilmutis, ''ma tulin. Vaadake, ma pole halvem piigast, kelle kord üks ihardunud piiskopp peitis müüri. Tulge minuga!'' Nüüd põgenesin. Otsekohe mäest alla. Valge Daami naer nagu nõelus mulle kehha. Saaks rutem ära siit… Äkki olen peadpidi võrgus. Jah, võrk mis võrk, kisu kasvõi küüned sõrmilt, aga läbi ei pääse… Haa! Olen sattunud tennisplatsile. Siit pole väljapääsuteed linna. Peab minema varemete kaudu tagasi! Seda ma ei tee: seal puiesteel ootab ju Valge Daam, sädemeid kukub punasest suust. Tõmbun siilina kössi võrgu nurka ja ootan hommikut. Õnneks on Haapsalu öö lühike. Ärkasin, kui üks valge kuulike kopsatas mu ninale. Noor inimpaar mängis tennist. Päike pistis aga oma naerul näo üle lossitorni, varemeist olid ammugi kadunud vaimud ja varjud.

Päevaleht, 1930

Laadalisi saabus mandrilt ja saartelt. Võis näha Vormsi ja Noarootsi rahvarõivais noorikuid ja päevitunud mehi. Turuplatsile tõmmati kaubaplagude read. Tallinnast oli kohale sõitnud hulk kaupmehi, kes tegid siin rahaks pitse, satse ja seelikuid. Ilm oli äärmiselt soe ja plagude all liikumine maksis higi. Loomadest oli müügil kõige rohkem seapõrsaid. Neid müüdi umbes 20 krooniga. Noori harjasloomi osteti sedavõrd rohkesti, et terve linn oli sigudike kisa täis. Kes ikka vastu tuli, sel põrsas karjus kotis. Terve see kaubitsemine ja olemine jättis külalaada mulje. Uulitsa ääres lõid ''suslanaised'' oma lauad üles ja külapoisid ning –plikad pugisid rosinatega saia nii, et lõuad punnis. Pealtvaatajale tekib mulje, et see on külanoormehest suur kavalerlikkus, kui ta oma kallimale ostab kruusi kohvi ja paar naela saia, esijoones rosinatega saia. Räägiti, et üks Vormsi kaunitar keeranud tervelt kuus naela saia kinni. Taas oli turu ääres suur telk loomaaiaga ja ''trikimeistritega''. Sees saeti viiuleid. Sisseminek 15-35 senti. Ah, kui palju oli siin karvatunud külamehi, kes ''Mikumärdi'' Antsuna kratsisid küsitledes kukalt: kas minna või ei. Suured krokodillid ja loomad, neid peaks nägema, 15 senti raha pole aga ka plekk, et loobi aga tuulde. (Haapsalu turul sai 15 sendi eest kilo silku. AV märkus). Joogikohis lasti juba hommikutundidel laulu, sest palava ilmaga hakkab alkohol kergesti pähe. Kõrtsist väljudes võttis mõni külakangelane auto ja käskis kihutada puha promenaadil. Seal pole aga luba sõita jalgratturilgi, seepärast sooritati esitussõite kesklinnas, nii et tolm tõusis. Kui laadakaubad korras, mindi kuursaali juure supelsakste elu-olu uurima. Küla-pillimehed istusid pingil ja kuulasid Murrill-serenaadi. Üks kesteldunud ninaga poiss arvas, et Konnaoja Kustas kisub sama muusikapala lõõtspilliga iga oktaavi peal puhtalt välja. Üks turjakas Taebla taat oma naabriga vajus otsekohe kuursaali einelauda. Lõi piibu põhjaga kop-kop vastu lauda ja köhatas: ''Hehee, kas süüa saab?'' Kuna kelner kandis road lauale, seletas taat lauanaabrile, et karta polevat midagi. Kui inimesel on raha, suru end kas või otsekohe saksarahva sekka. Salatist ei saanud aga peremees aru. ''Mis see on? Mis salat! Mina maksan puhta rahaga et toote kobrulehti lauale, muudkui ma keeraku kinni. Koristage ära!'' Veel hilistundidel liikus uulitsail laadaliste jõuke. /…/

Päevaleht, 1930

Kui rääkida mudavannest, siis ei saa jätta mainimata ka söehappe-vanne. Neid kirjutab arst eriti meile, s. o. lehemeestele, sest oleme närvilised. Ravi ja suvitus Haapsalu linna supelasutuses algas nii söehappe-vannidega. Annad arstitähe kontoris hallipäisele daamile ja ootad siis õe ning vanninaiste korraldusi. Ootetuba on ilus ja avar. Ajalehti seinal ja laual. Valgega kaetud kuschetel lebab vannist väljunud inimesi, punased ja prisked kui porgandid. Vannitube on paarkümmend. Oled siin eraldatud kabinetis üksi oma haigusega ja alastusega. Kui olin juba vees, siis ilmus vanninaine ja suskas vanni põhja kuus kausikest mingi elemendiga, mis pani vee vannis mühisema ja kohisema. Pärast pistis vesi meeletumalt keema. Aiva visin ja vulin. Mind virutati ühest vanni servast teise. Sõnaga, olin kui kuivanud pintsel, mida maaler kupatab kuumas vees. Rebisin hirmunult kellapidet. Las’ ilmub keegi asutuse personaalist, siin pole asjad korras. Ilmus õde ja küsis, mis viga. ''Ah, mis viga… Kas teie ei näe, kuis kõik mu ümber kohiseb ja keeb. Arst kirjutas vanni närvide rahustuseks, siin kupatab aga inimese lausa tobedaks?'' ''Keemises just seisabki söehappe vanni tervendav mõju,'' seletab õde. ''Kas teie ei tunne kibelemist nahapinnal? Kas teie ei tunne, kuis mõnus soojustunne levib kehas?'' ''Tunnen ikka küll, aga see keemine ajas hirmu peale,'' ütlen ja õe nõuandel tõmban keha pärast vanni niiöelda lõõgele. Magan paar prisket söömavahet ja ärkan siis värskes meeleolus. /…/

Postimees, 1930

Aga üks suur nuhtlus on Paralepas kuiva ajaga: tolm. Selles on ta ise otsekoheselt vähe süüdi. Maavolikogu otsustas teetegemise sügiseks edasi lükata, sest suvel kuiva ajaga pole ju porri uppumist karta. Maanteid mööda sõidavad sagedasti teehöövlid – ja kui nüüd ikka iga paari nädala tagant muudkui hööveldatakse, aga tee peale midagi ei ole pandud – siis tuleb iga höövlikäiguga vähemalt tollipaksune kord kuiva tolmu juure ja kui siis vurab mõni Buick, ehk logiseb niisama tasapisi roheline Citroen, siis on tolmu mitu korda rohkem kui taevas pilvi. Ega’s aga Haapsalus suvitajad ja nii paremast seisusest inimesed, ülem talurahvas, kuigi palju ei armastagi kuivamaa sõidukitega sõita. Siis veel kui oma jalad vähegi kannavad. Autosõitu teevad peamiselt külapoisid laadapäevadel ja lähevad koju, nii et terved külad tee ääres vaatavad ja koerad suud vahtu hauguvad. Paraleppa läheb suvitama jala, auväärilises kauguses tolmavast maanteest, üle pehme ja mugava muru. Veel nooblim ja kergem on paadisõit Paralepa sadamasse Õhtukaldalt. Linnavalitsuse mootorpaadid teevad otsa mõneminutilise sõidu järele kindla taksi põhjal. Omakäe peal töötavad purjelaevade omanikud on taksi suhtes kõikuvad. Oleneb sellest, kuidas rahakasseerija ''nägu'' takseerib. Sest mõnikord on linnasõit kallim kui linnast välja. Teinekord ka ümberpöördult. Palju oleneb siin ju tuulest.

Päevaleht, 1930

/…/ Toormuda võtmisega tutvusin juba paar päeva varemalt. Näen, kaks meest lootsikuga lahel ja kougivad midagi merepõhjast. Aerutan sõudepaadiga vaatama. Meestel pikavarrega villkapad käes ja tõstavad rohekas-halli muda lootsikusse. Elavaid ja surnud vesiputukaid, põhjarohtu, kivikesi ja teokarpe: kõiki kihutatakse kasti ja veetakse supelmajja. /…/ Viidi mind tuppa, kus kaks vanni. Ühes muda, teises puhas vesi, loputamiseks. Vanninaine tuletab korduvalt meele, ma mingu ikka mudavanni enne. ''Oli siin üks asjamees, ma teen vanni ilusti valmis. Muda kraaditud ja kõik, mõtlen, inimene läheb sisse, pärast läheb vaatama, härra istub puhtavee vannis! Tema arvanud, et see teine vann ikkagi liig kuum ja räpane kah.'' ''Te olete vististi ammugi siin ametis,'' küsitlen vanninaist. ''Oi-jah. On ikka siin vürste vannitatud ja paruneile muda pükstesse podistatud. Ega siin anta armu kellelegi, muud kui mutta, ikka mutta!'' /…/ Vanni pannakse kümme pange muda. Muda võetakse põrandasse tehtud luugist. Vanni põhjas ootab inimest paks mudakord nagu vees leotatud kuum kasuk. Kui sõrmega mängled sind ümbritsevas mudas, siis hakkab pihku teokarpe, mis võivad olla mitusada aastat vanad ja purunevad nüüd, nagu õrnemad klaaspärlid. Taas tunned taimi ja mererohu jäänuseid, mis põimuvad ümber sõrme, soojad justkui elavad ussikesed. Ikka raskemalt vajud mutta. Mõnus soojus paitab sääri ja selg turjaga, kus hommikuti rögiseb rheuma, hakkab tõmblevalt tukslema. Varsti levib nõrgestav rammestus kehas. Silm kipub vägisi kinni. Seda aga ei tohi ette tulla. Selle järele valvatakse. Palju’s inimesele vaja, kui suu vajub mutta, ongi valmis. Õde ütleb, et mõnd ravialust, kel süda eriti nõrk, ei lastagi igakord vanni. /…/ Mudavammist tõustes oled justnagu mõni notsu, kes püherdanud küla vahel porilombis. Aga vaevu oled laskunud puhtavee vanni, kui kaob viimane mudakübe ja sa väljud varsti vannitoast, puhtana kui pulmapoiss. Ootetoas lebades saab lähemalt tundma õppida ravialuseid ja supelvõõraid. Tähelepanu väärib nähe, et naised, need alalised vestlusvärtnad, siin vaikivad. Nad on enamasti kehalt väga rasked ja väljuvad vannist äärmiselt väsinuina. Kui ikka laskub kuschetile, võtab oma räti või lina peale ja juba magabki. Ühele tõugatakse külge… ""Proua, prouake! Te olete maganud juba kolm tundi. Aeg oleks tõusta.'' Ärkab siis hetkeks lihav maadam, haigutab heledalt huiates ja keerab nohisedes teisele küljele. /…/ Vannide jaoskonnast ilmub teenija toetusel vana, vana prouake. Lumivalge juus, kortsunud pales paar punast laiku, käed värisevad. Samas ruttab mööda noor neid, värske ja painduv nagu hirv, kes jõge läbistades hüppab lillestunud kaldale. Kõik otsivad siit pikendust ja püsi elule ja ilule.

Päevaleht, 1930

Vaiksel kaldal istub pingil, selg vastu planku, mehekolak. See on Haapsalu ''Düsseldorfi roimar''. Mees tunginud kord kallale ühele naiskodanikule, mis eest pärinudki ülalmainitud tiitli. Ja ongi tume tüüp küllalt. Mütsilotust ripnevate juuksesalkudega ninal, silmad keerlevad rahutult ja karvatunud rind on paljas vööni. Vägevad koivad ulatuvad istudes ligi kurguauku, jalas süsta suurused saapalorbid. Seisatan veidi, aga see ei meeldi mehele. Ta segaseist silmist purskab tuld ööpimedusse ja kõlab kohutav kähvatus: ''Mis sa, kõbinas, uurid ja puurid! Kas kirstulauad kaubeldud?'' Mehe hääl raksus niivõrra jubedalt öövaikusse, et metspart tiigi pinnal kadus kõigi poegade perega vee alla ja ma andsin jalgadele säru. Pole hea tegemist teha ''Düsseldorfi roimariga'', parem juba külastada Valget Daami. /…/ Kohvik Ateenas suur segimine ja kära. Mis seal lahti? Vaatan hetkeks ukse vahelt. Laudade ümber paarkümmend memme. Areneb lotomäng raha peale. Üks elatanud proua, kel vanamoeline kübar laskub õlgadeni, keerutab mingit ratast ja loeb ühetooniliselt: ''Kakskümmend üks, dvadtsati odin! Viiskümmend seitse, pjatjdesjat sjem!'' jne. Teised krõbistavad nuppudega ja nüplitega laua ääres. Nende näos on ootust, ärevust, pettumust ja kirge: siin võib ju võita või kaotada terve krooni raha ja see summa tähendab Haapsalu elus palju. Mõni mängijaist on nii vana ja nõdruke, et lähemail kuil ta kindlasti lototab pilvede taga Peetruse mängumajus. Keegi nokastunud meremees tahab tekitada mängu käigus väikese segaduse ja hõikab äkki müriseva häälega: ''Loto!!'' Oh sa kallike, milline müra tõusis nüüd… Mängijad memmed tormasid rahurikkujale kaela peale. Lendas kübaraid, päevavarje, käsikotte. ''Kes teie olete?'' ''Välja!'' ''Siin pole kõrts'' ''Kelle loaga segate lotoklubi koosolekut?'' ''Kutsuge kojamees, las’ viskab välja!'' Meremees lahkus aga isegi juba ja minut hiljem jatkati mängu. Konstateerin, et Haapsalu ööelu polegi huvituseta. /…/

Päevaleht, 1930

Kell 12 algab kuursaali juures päevane muusika. Seda minnakse kuulama rohkel arvul. Seda rohkem, et ühel ajal muusika nautimisega võib kuursaali lugemislaual tutvuda värskete ajalehtedega. Õhtune kontsert on kell 7-9 ja nüüd on kuulajaid tunduvalt rohkem, kuna muusikale ruttab ka töölt vabanenud kohalikke elanikke. Kontserdi kestes ilmub kõlakotta fotomees ja pildistab kuulajaid. Seda tehakse igapäev ja pildid antakse pärast kioskisse müügile. Siin täitub nende soov, kel on kalduvus lasta end võimalikult sageli pildistada. Tehakse pilt paar korda päevas ja maksta pole sentigi. Seepärast, kui pildistaja ilmub, jookseb siit ja sealt inimesi kokku ja otsekohe aparaadi objektiivi ette. Noormehed võtavad neide käekõrvale ja teevad täismehe näo, plikad kihelevad püsti pingiotsal, poisikesed löövad troppi. Paar põlist saksa härrat pistavad aga igakord putku, kus sa lased end pildistada alamrahva hulgas… Ühel Tallinna mehel juhtus hale äpardus. Suvitusele sõites Haapsallu oli tal tutvus tekkinud ühe siinse iludusega, kellega jäi mitugi korda pildile. Mees ise, kel prillid armastusest udused, ei teadnud seda tühja asja tähele pannagi, aga Tallinnast kohale sõitnud naine nägi kohe, et asjad pole korras. Ta ostis peotäie piltpostkaarte ja viskas mehele näkku, aru pärides: ''Kes on see juudi-moodi plika, kelle külje all sa igal õhtul kössutad?''

Postimees, 1931

Meie omapärane rahvuskultuurne elustiil on veel alles kaugeil kujunemisteedel, ometi tahavad need veerud riivata suvituslinna Haapsalu suvist elutava. Olgu otsemaid tähendatud, et siinne elusoon on see oivaline meremuda, mille kuulsuse kasuks on meil veel väga palju teha. Ning see sinkjas Haapsalu elusäsi annab linnakesele vähemalt suviti omakohase elustiili: siin kohtame vabadussõdalasi-invaliide ihule värskust otsimas, siin on abiks mõnelegi eidekesele luuvalu vähendamiseks imehea Haapsalu merimuda. Ja vaat – kevadised komberdajad kõnnivad juulis juba üsna sirgeid samme. Nii imepärane on meie väikese riigi lõpmatu varaait. Tänavuse hooaja esimene veerand möödus Haapsalus vormivõõraste (mitte Vormsi lugeda: neidki rahvusvärvi-võõraid liigub siin sageli, eriti laadapäevil) märgi all. Esimesed univormis grupp-külalised Haapsalus olid päästearmeeväelased, kes kutsusid südameid Kristuse leeri. Aga kui päästearmee oli raputanud Haapsalu tolmu, siis ilmus uus rügement vormirõivlasi. Need olid sotsialistlikud noored ehk noorjad sotsid, kes tegid juba mõne ajalehe kaudu kuulsaks saanud Haapsalu “mürtsu”. Olgu siinkohal märgitud, et erilist mürtsu ometi sel päeval ei olnud Haapsalu lossipargis. Isegi vanad kahurid vaatasid vaikides pealt ning elatanud lagunevast kivimüürist ei pudenenud ühtki kivi. Ainult noorte punaliputsejate punalipp ei tahtnud tuules püsida. Kui kuningatest ja kuningannadest kuski puudus peaks olema, siis Haapsalus kohtame tänavu neidki. Ehk ongi siis nemad oleviku inimlikud illusioon-suurused. Neist on oma kauneid jalajälgi jätnud Haapsalu üsna korraldatud rannikule meie esimene ilotar (Miss Eesti 1931 – Lilly Silberg. AV märkus), kes aga ootamatult juba jaanipäeva varahommikul viirastusena kadus. Aga Haapsalus arvatakse, et augustikuu kuuvalged ööd näitavad “võerastemaja St. Peterburgi” rõdult imekaunist lummutist – musta daami näol. See oleks kaunis kaimas ajaloolisele suguõele lossikiriku lõunapoolses aknas augusti kuuvalu-öil. /…/ Noorte raioonides, romantilisemates reegionides puutub silma sageli eriline täht. Too täht on tuntud eriti algebras, kus ta ise küll täiesti tundmatut suurust esindab. Nüüd on see täheke eesti armunimedes eriline soosik. Vanal lossivallil, pinkidel, puil ja muilgi kohil leiame nimelõikeid, kus lõppmärgina figureerib ikka see algebraline tundmatu Y. Ennem oli ta ainult naiste kirjaline nimepiir. Nüüd piiristavad aga poisid (ja poisid eriti!) omi nimesid sama suurusega. Haapsalust võiksime loendada leegioni selliseid uus-imenimesid. Toome mõne tüüpnäite ainult: Edy, Ady, Ludy, Ossy, Sassy, Jussy jne. Ja nüüd leidsin varekivilt veel Gusty: “Ljully ja Gusty armastusele”. Siin on tegemist uue maadvõtva tõvega: Y-tõvega, mida peaksime ravitsema oma muistsemate maskuliinsemate meesnimede nimel. /…/ Mis Haapsalus muidu suvitamisse puutub, siis võib julgesti kinnitada, et puhkust ning kosu Haapsalu annab. Kaks korda päevas (välja arvatud esmaspäevad) võib kuulata rannamuusikat hra Tago takti saatel. Rahakamaile on kättesaadav kallimadki kuluaarid. Haapsalu ütleb kõigile midagi. Nii mitmekesine on ta juba oma asendilt. Siinseid rahusaid rannikuid kasutavad tallinlased enamasti, kuid leidub võõraid kaugemaltki. Soome ja rootsi keel kipub plääshi-publikus sageli võistlema eesti keelega, vene ja juudi-vene keelest kõnelemata.

Postimees, 1931

Vanade skandinaavlaste järeltulejate suurem koondus asub Vormsis. Seal on neid umbes 2500 hinge 15 km pikkusel ja 8 km laiusel saarel. Neil on seal oma kirik, koolid, “laevatehased” jne. Kas või väikene riigikene. Vormsisse on Haapsalust üle lahe 12 km. Ilusat sõitu mootorpaadiga. “Ekspeditsiooni äri” omanikuks on vana “posti Hans” – igivana postivedaja Söderby külast. /…/ See mootorpaat on muidugi mõeldud vormslaste eneste jaoks. Sõidab saarelt Haapsallu iga päev umb. kell 7 ja tagasi kell 3 p. l. Siis kui turul käidud ja ostud ostetud. Sõiduplaani täpsuse juures arvestatakse aga tugeva akadeemilise veerandiga: kui just väljasõidu ajal laevast paistab, et nii umbes 1½ km kauguselt üks kompsuga inimene tahab ka kaasa tulla ja selle sadamasillale jõudes veel teine hoopis eemalt külavahelt nähtavale tuleb, siis oodatakse rahulikult kuni mõlemad pärale jõuavad. Esimesena köidavad Vormsis tähelepanu rahvariided, tuulikud ja kitsad põlluribad. Rahvariideid kannavad ainult naised. See koosneb kodukoetud villasest seelikust. Värvilt must ja ilusasti plisseeritud. Kannavad seda noored ja vanad – pühapäeviti ja töö juures. Heina ajal on ta kindlasti õudselt kuum ja ebapraktiline. Seeliku juures käib hele “poeriidest” bluus. Peas punasekirju rätik. Juuksed on punutud kahte rippuvasse palmikusse. Jalakatteks oranžid sääred, mille peale tõmmatakse valged villased sokid ja mustakspargitud “plisseeritud” pastlad. (“Plisseeritud” pastlad on meestel ainukene rootslaste hulka kuuluvuse väline tunnus.) Mustad pastlarihmad ilusasti köidetuna annavad sääre ja valge sokiga must-valge-oranži värviriba. Lahutamata vormsi naisest on ta käekott. Riidest tehtud – punase-oranži põhitooniga. Kantakse käsivarrel; seal asub lõngakera, sest töökas vormsi naine käib teed, istub vankril, tuleb linna või laadale – klõbistades sukavardaid. Tuulikuid on Vormsis igal perel oma. Sellepärast et mitte naabrit tülitada – või ehk õigem, mitte teisest maha jääda. Mehed omaette on ju kõik. /…/ Külades on majad tihedasti üksteise kõrval. Elumajad lautadest ja rehetubadest lahus. Värvitud punase värviga. Punane on rootsi külade lemmikvärv – võib-olla mitte niipalju meeldivuse poolest kui selle tõttu, et osatakse seda koduselt valmistada ja tuleb odav. Väga sõbralikud rootslased külaliste vastu ei ole. Kui võõrad, paar, kolm grupis, lähevad, siis jookseb naispere sõna tõsises mõttes eest ära. Vaatavad ise põgenedes eemalt vilksti üle õla naerusui. See on mingisugune heatahtlik ja rõõmustav naeruvine, aga sealjuures ometi kartlik ja häbelik. Rootslaste kõrval asub Vormsis ka eestlasi. Kuigi läbisaamine nende vahel ei ole just päris avalikult vaenulik, siis ometigi peavad rootslased end maa pärisperemeesteks. Kui mõni eestlane oma taluga on kuidagi rootslaste vahele eksinud, ja kuidagi võimalikuks osutub, siis püüab ühendatud rootsi ühiskond oma kapitali nii kasutada, et võõras peab lahkuma ja maa jääks mõnele oma mehele. /…/ Hullos asuvad suvitajad. Neid näib seal suve jooksul saja ümber. Mõned üksikud ka teistes külades, väljaspool Hullot. Rohkesti rootslasi, aga ka kodumaalasi Haapsalust, Tallinnast ja Tartust. Need, kes Vormsit on juba varemini tundma õppinud. Suvitajate vastuvõtuks on Hullos 5-6 pansioni. Võimaldavad toa ja ülalpidamise, millega võib Vormsi oludes täiesti leppida. /…/

Päevaleht, 15. juuni 1931

Haapsalus ürgab juba nädalapäevad suvemuusika. Kui krõbe meretuul, siis mängib kuursaalis. 18 pillimeest koguneb kõlakotta. Varsti on ka kõik pingid kõlakoja ees rahvaga täidetud. Oodatakse algust. Üks targa näoga mees räägib niiviisi: “Talvekuil ei taha inimene muusikat kuulda ega näha. Korraldatakse kõiksugu kontserte. Ja siis veel see n. n. mehaaniline muusika: raadio, grammofon, helifilm. See paneb juba kõrvad huugama. Aga näe, suvituslinnas õpid muusikat hindama. Oled oma mudavannid ja massaashid kätte saanud, siruta koiba ja kuula iluhelisid.” Äkki lööb kõlakoja ümarik avaus mustaks. Juhatajajärile kerkib maestro Tago ise. Lööb pliiatsijupiga klõpp-klõpp vastu pulti, tõstab käed. Maestro vägev kogu moodustab seljatagant vaadatuna tömbi risti, mille ülemisele otsale visatud hangutäis mereheina. Mäng algab. /…/ Vaheajal ilmub kuursaali keskealine härra, kel kõik asjad ja esemed kipuvad ülespidi. Kikkhabe on ülespoole rõngas, nina samuti ja kübargi nagu lendu minemas kukla veerel. “See on elupõline linnavolikogu kandidaat Voldemar Vups,” sosistavad inimesed. Härra Vups kummardab tervitades siia ja sinna. Võtab siis istet ja koogib kõrvaluugest välja puuvillatropid. Orkester algab uut tükki. See on Rubinsteini “Barcarole”. Äkki tõuseb Voldemar Vups erutatult püsti. “Misjaoks kõik pillid ei mängi!?” küsitleb ta. “Meil paus, teate,” julgeb keegi noormees seletada. Elupõline linnavolikogu kandidaat aga ei rahuldu. “Mis paus?” pragab ta. “Siin pole pausi midagi: linn maksab palga, neil pole muud kui mängigu! Mis mood see on: üksainuke viiul mängib, teised vedelevad. Näe, tsellomees popsib sõrmega, poogen raiub aga tühja õhku... Hoiab teine jõhvisid."” Mõni publiku hulgast protesteerib, et onkel ärgu mörisegu, siin on kontsert. See vihastab Vupsi veel rohkem. Õnneks tuleb mängupalas koht, kus kõik mängijad hakkavad meeleheitlikult tööle. Juhataja vehib nii, et lakk puudutab lage, trummimehed lõhuvad nagu oleks viimnepäev ja kollajuuksega viiuldaja saeb seevõrd tugevasti, et poognal jõhvid lendlevad. Tsellisti käsi käib üles-alla justkui võitegijal, kontrabassist tõmbab nagu metsatööline saja-aastast männitüve ja pasunamehed puhuvad kõlakoja seinad lainetama. Härra Voldemar Vups satub vaimustusse. Nüüd kerkib ta kogu kehaga pingile, plaksutab käte-jalgadega ja keelega. “Vaat’, nõndaviisi! See on juba muusika,” rõõmustleb ta.

Päevaleht, 1931

Kauplusse astub päevitunud perenaine, perepoeg, pikk nagu Piccardi pilveteekond, käekõrval. Poiss pöördub kaupmehele. “Kas teil liigetega nuga on?” “On. Missugust soovite. Kas korgitõmbajaga või ilma?” “Kuluks õige korgitõmbajaga.” “Olge head!” Kaupmees tõstab letile terve kastitäie nuge. Poiss valib ühe välja. “Kas see puud võtab kah?” “Nagu seepi!” “Ja vedru ei lähe nõrgaks?” “Kus ta nõrgaks läheb: see ju eht inglise teras.” “Mõnel noal võtab plõksti tera otsast tüki ära?” “Noh, kui hakkate nuga tarvitama oherdi asemel, siis muidugi murdub tera.” Nüüd võtab perenaine ise noa kätte ja seletab targa näoga: “Ega sa, Ants, oska ka nuga proovida. Kas hingeauru terale puhusid? Nojah, ega tema tea midagi! Kas juba unustasid, mis isa kodus ütles? Kui hingeaur lahtub ruttu teralt, siis on kõva damasseri teras, jääb aga tera hulgaks ajaks auruseks, siis pehme nagu plekk.” /…/ Valivad uuesti. Poiss jääb peatuma sarvest peaga noa juures. Teeb tuult ja aurutab. Katsub tera headust vastu pöidlaküünt ja kratsib randme juurest ihukarvu. “Sihuke viskar läheks. Mis sa arvad, ema?” “Mis mina tean arvata. Ise sa ostja ja otsustaja oled…” Poiss otsustab jaatavalt, küsib aga kohe hinda. “80 senti,” ütleb kaupmees. Ema ja poeg hüüatavad ühest suust: “80 senti! Kas viiekümnega ei saa?” Tingivad ligemale kolmveerand tundi. Kaupmees jätab viis senti hinnast maha ja on veendunud, et ärioperatsioon nüüd läheneb lõpule. Seal küsib aga poiss: “Kas järelemaksuga annate?” “Järelemaksuga? Liigetega nuga!” Perenaine pistab seletama, kui vähe olevat talus raha ja rahasaamise võimalusi. Ta seletab soravalt ja ei jäta mainimata pisiasjugi talumajanduses. Mul polnud aega jälgida, kuidas jäi liigetega noaga. Kas anti see järelmaksuga või ei. Haapsalu kaupmehed kurdavad aga, et nii rahakehva aega pole enne nähtud.

Päevaleht, 1931

Õpilaste arvuga tuletab Haapsalu meelde natuke koolilinna Tartut. Väikelinnas hakkavad vormimütsid eriti silma. Siin on ühisgümnaasiumi, tööstuskooli ja kuulsaks saanud seminari õpilasi. Plikad käivad, sinised nokamütsid sügavasti üle kukla. Meesõpilased on enamasti raskekondilised maapoisid. Käivad tänavatel, mõlemad käed kõvasti püksitaskus. (Külma ilma tõttu on selline kõnnak vististi vabandatav?) Mitmel, ka plikadel, mütsipõhi läbi sorgitud. Mida vanem ja närusem vormimüts, seda rohkem annab ta ajakohase gümnasisti vurfi välja. Möödusid parajasti kooli lõpupäevad. Õpilased tõid metsast rohelist ja ehiti koolihoonedlõpp-peoks. Algkooli õpilaste lõpp-pidu oli läinud pühapäeval kuursaalis. Rahvarõivais plikasid kihas siia ja sinna. Tehti näitemängu, lauldi ja võimeldi. Võis märkida, et on talve kestes tehtud tööd, nüüd algab suvepuhkus ja noorte kära kandub koolihoonetest loodusesse.

Postimees, 9. august 1931

Haapsallaste kuumi igatsusi vee järele jahutab veidikene Aafrika. Mispärast seda just nii nimetatakse, ei ole teada. Geograafiliselt ei ole Aafrika Haapsalust lahutatud, vaid kuulub orgaaniliselt ühte. Asub isegi mitte lõunas, vaid idas. Oli mõne aasta eest täiesti maha jäetud koht – sest päikese soojenemist seal kaldal vaadelda ei saadud – ja päikese tõus on ka kuurortides nii varajane, et suvitajad sellest ilma pidid jääma. Talvel oli sealpool kõige suurem liikumine – siis tühjendati sinna lumekoormaid. Huvitav on Aafrika kultuurilooline arenemine. Mitu aastat tagasi laskis viimane sakslane linnapea sinna ehitada tennisplatsi – aga see jäi kasutamata ja traatvõrgud natsionaliseeriti. Sellepärast, et oli tuule käes külm valget palli mängida. Ka supelkostüümid olid sel aal palju soojemad. Edasi ankrustati seal mõned paadid, paari aasta eest tekkis sinna lastemajakene, miinid, ja tänavu suveks jõudis kohale Mikihiireke, supelonnid, karussell, mitu koormat liiva ja prantsuskeelne sõna eestikeelses transkriptsioonis ja väljaandes – “plaash”. Süvendati 100 ruutsülda merd, pandi metsadesse heajutuga vanamammi, kes supelonnide tarvitamise eest raha kasseerib – ja talupoisid kindlasti eemale tõrjub. Sest Aafrika rannas sünnib suplemine nagu aristokraatlises kolhoosis. Onne riiete asetamiseks jatkub vaid seitsmele üksikinimesele. Aga et seal enam kui seitse inimest korraga supleb, siis kasutavad kõik onne, kui see inimesest vaba on. Ja kui viimane oma riietele enam varna ei leia, siis tõstetakse eelmise kehakatted nurka maha ja asetatakse omad asemele, sest demokraatia ja üheõiguslus nõuab, et igaüks, vähemalt teatud ajakski, võib nõuda ka oma särgile ja sukkadele kultuurilist varjupaika ja hoolekannet. Aga politsei end kunagi vahele ei sega. Sest kõiki väikesi arusaamatusi pole vaja ametlikult lahendada. Basseinis suplemine on omaette nauding. Sest selle põhi on libe ja vesi segane. Ja sellepärast väga armastatud kombinatsioone ihaldavate suurärimeeste ja silmapaistvate tulundus- ja avaliku elu tegelaste poolt. Viimasel pühapäeval jäi Aafrika ühes Haapsaluga ajalukku. Härra Th. Lutsu filmiaparaadi kaudu. Ja temaga ühes palju suvitajaid – olgugi, et hõõrutud küünarnukkidega ja ähkides. Sest ka filmikaamera objektiivi ette pääseb isiklise tubliduse ja pealehakkamise läbi.

Postimees, 1931

Möödunud suvekuud on alanud Haapsalu pinevate võistluste tähe all. Võisteldakse raske- ja kergejõustikus, tantsus üksikult ja paari viisi, kestvuse ja sulavate liigutuste peale ning eriti suurejooneliselt naiseilu allakriipsutades. Viimase alaga ühenduses valis Haapsalu enesele kohe 9 (!) kohalikku missi – preilid elurõõm, tervis, noorus, salejoon, naiselikkus, kergemeelsus jne. Viimastele kohtadele oli aga eriti palju kandidaate ja valimine tõesti raske. Ja just sellepärast, et jury ja otsuste kuulutajad mitteametlikult samasse kategooriasse kuulusid. Haapsalu päriselanikkudele tegi aga muret asjaolu, et valitud missid – 90 prots. mitteeestlased. Paralepas supeldakse väga perekondlikult. Ei mingisugust mängimist jaapani päevavarjudega, nagu Aafrikas, või uhkustamist supelmantlitega, nagu nooblis Pärnus. Igaüks läheb nii ja sinna, kuidas ja kuhu meeldib. Vahetevahel lüüakse võrkpalli – mitte mängides, õrnalt, vaid ikka surudes kohe, ja sama sekka ka koronat. Metsas jalutavad pruunid kehad nagu indiaanlastel ja suud mustikatest tumesinised noored spordimehed ja gardepoisid. Noorte mändade all tehakse perekondlist olemist, aetakse oma jutud, süüakse söögid ja juuakse joogid. Ja vahetevahel sukeldutakse merre – ka pikkamisi hoogu võttes mööda madalat kallast, kus põlvini saab mitusada meetrit sulistada, nagu soojas teevees. Kui aga oleks veel vaid ilusaid ilmu ja leiget merevett. Viimasel ajal on ka Haapsalus moodi läinud nälgimise “kuuri” harrastamine. Mitte otsekoheses mõttes tiisikuse edendamiseks, vaid kaudsemalt. Suvitajate saleda joone kasuks, kes kipuvad Haapsalus kaalus kangesti juure võtma. Isegi iga päev vähemalt kolm korda supeldes ja suuri raudkive rullides. Eriti kasutatakse seda söögimajades, restoranides ja toitmispunktides. Sest niisugustes kohtades ei anta lõunat kunagi enne tunniajalist ootamist, mil isu täiesti kadunud. Juhtub ka seda, kui on suuremaid rahvakogumisi ilusate ilmadega nagu laupäeval, siis peale hariliku ootamise tuleb järjekorda kirjutada esimesejärgulises restoranis lusikate ja nugade peale. Taldrikutega ei ole lugu nii halb – neid antakse mitme peale üks. Aga kui elu läheb harilikku rada ja seda erakordselt üle ei ujutata, siis on rahu ja eluvõimalusi kelneril, suvitajal ja restoranidirektoril.

Postimees, 1931

Ilmakuulsa Meyeri leksikoni seitsmendas ja viimases trükis, mis 1926. aastal ilmus, on ka muu seas Haapsalut mainitud. See on väikene sadamalinn Muhu väina ääres, doom- ja lossikirikuga ning mere ja mudasupelusasutustega. On olnud daanlaste, rootslaste ja venelaste valitsuse all. Aga kuidas ka eelpooltoodule suhtume, siis lõpp on imehuvitav, sest: “Am 21. Febr. 1918 wurde es von den Deutschen besetzt” ja punkt. (Nimetatud tärmin märgib Saksa vägede jõudmist Haapsallu. AV märkus). See tähendab, et Haapsalu on praegugi veel saksa linn. Iseloomustav on see Haapsalu kohta kindlasti. Ja mõned aastad tagasi isegi päris tabav. Sel ajal, kui ülalnimetatud leksikoni trükivalmis seati, oli vägev saksa vaim 95-protsendilise kadaklise ilmega Haapsalus kaunis tugev. /…/ Sisemiselt on aga sakslus veel kaunis lihha ja verre imbunud ning mõnigi äge “rahvuslik” tegelane ja eesti rahva kasude kaitsja ning heakäekäigu eest hoolitseja laseb oma poja või tütre käia saksa koolis. Sest vast seal on see hariduse asi nagu veidikene kangem. Pole ka karta, et poeg siis niisuguseks “matsiks” tagasi kasvab nagu on olnud ta vanaisa. Suvitajatele paistab see kõva sakslus kohe silma. Väga palju on korteri üürimisel mammakesi, kes esimesena pärivad: “Sprechen sie deutsch?” Ja kõik need pansioonid oma nimedega, olgu see Friedenheim või Wienecke, mõni Laura, Luise, Mathilde, Rosalinde, Berthram jne., nagu tänavad ülimonarhistlises Baieri pealinnas Münchenis oma kuningliku kõrguste suguvõsa liikmete nimedega tahavad meelde tuletada kadunud ja tagasipööramatuid häid aegu. /…/ Ainukene pansion, kus suvitaja ühes ontliku vaimuga saksa perekonnas ei viibi, on linnavalitsuse oma, end. Bergfeldti supelasutuses. Seda vägevat saksa uhkust püüdis maarahvale kujukalt ka demonstreerida üks “mutter”, kes kaupluses palus omale sisse pakkida pool naela niisuguseid kalakesi, mis on väiksemad kui “hääring” ja suuremad kui “killod” ja mida ta pesunaine söövat. Aga sellest hoolimata, et selle maarahva kala nimi ei taha teiste kuuldes kergesti üle huulte tulla, maitseb ta ka bürgerile päris mõnusasti, siis kui on oldud iseenesele pesunaine ja kui ei olegi pesupäevi.

Uudisleht, 1931

Öiste lõbustuste eest kannavad Haapsalus hoolt kaks konkureerivat lokaali: Kuursaal ja “Peterburg”. Mõlemad maksavad linnale õige suuri makse ja sellepärast püütakse kõigi võimalikkude ja võimatute abinõudega suvekülalisi meelitada enda võrku. Üheks niisuguseks abinõuks on muidugi kabaree, mida siin korraldatakse laupäeviti ja pühapäeviti. Tellis “Peterburgi” peremees kord Tallinnast välja tantsijannasid igasuguseid, sai sellest teada Kuursaali mees ja olid temalgi samal õhtul balletiinimesed kohal. Järgmisel laupäeval tahtis Kuursaal üllatada ja tellis välja görlid. Asja hoiti suures saladuses, et vastane sellest ei saaks teada. Korraga, ole lahke – “Peterburgis” samal õhtul ka görlid! Kuursaal tõi kõva trumbi välja sellega, et valis terve rea missisid. Inimesi oli koos murdu. Ökonoom hõõrus käsi. Pool tundi hiljem saatis “Peterburgi” peremees missidele telegrammi, mis loeti ette terve rahva ees, et olete kutsutud homme õhtuks minu poole dancingule. Ja oligi järgmisel õhtul “Peterburg” tulvil ning Kuursaal haigutas. Võistluse asi, mis sinna parata. Aga muidu, kui mõlemi lokaali peremehed saavad tänaval kokku, kus teretavad teineteist kättpidi ja räägivad ilmamaa mehkat juttu. Vaata, et südamesõbrad kohe!

Uudisleht, 1931

Neid võetakse siin niipalju, et muda hakkavat varsti otsa saama. Üks nupukas ärimees tahtnud hakata juba asutama mudavabrikut. Et kärutab põldudelt musta mulda kokku, laseb kraavist vett peale ja peoga radioaktiivsust ka hulka ja ongi valmis. Ning raha tuleb kokku kui merd. No aga linnavalitsuses arvati, et muda jatkub veel järgmiseks tuhandeks aastaks, ja ärimees ütles, et ta niikaua küll ei või oodata. Nii jäi mudavabriku asutamine pooleli. /…/ Kohtasin siin ühte pealinna sõpra. Tuleb tänaval vastu, ise küürus ja kõveras nagu küsimärk. Küsin: “Tohoh tonti, mida sa põrguline põed?” Rääkis ära, et olnud terve kui kala vees. Läinud paari tunni eest korraks ka mudavanni proovima. Ja nüüd lops käes. Kurtis, et mis siis veel oleks juhtunud, kui oleks enne mudavanni minekut haige olnud. Siis oleks nüüd juba ühe jalaga taevas. Nüüd ongi Haapsalus levinud anektoodiline lause: “Peab ikka tervisega inimene olema, kes tahab võtta mudavanne, ei haigetel pole nendega midagi peale hakata!”

Päevaleht, 1931

Talvekuurordi tekkimiseks on linnapea arvates Haapsalus looduslikke eeltingimusi, mis asja läbiviimisel pakuvad häid soodustusi. Haapsalu sopiline ja madal merelaht külmab Eestis kõige varem kinni ning püsib ühtlasi pikemat aega kindla jääkatte all. Linna elanikud on endale Haapsalusse muretsenud jääpurjekad ning käivad nendega siin sportimas. Haapsalusse on nüüd ajajooksul kogunenud nii rohkesti jääpurjekaid, et talvekuurordi asutamisel võiks neid hakata ka välja üürima. Asi on ka seepoolest läbiviidav, et oskamatut sõitjat ei varitse Haapsalu lahes vettekukkumise hädaoht. Järgmisena tahetakse tänavu talvel asutada suur uisuväli. Uisutee tuleks 2 kilomeetrit pikk ja hariliku maantee laiune. Ta ehitatakse merele, kus loomulik jää juba iseenesest olemas ning tuleb ainult lumest puhastada. Edasi asutatakse suusajaam suuskade väljaüürimiseks. Eriliselt edendada tahetakse purje-suusatamist. Selleks valmistatakse väikesed raampurjed, millega avaral merel saab mõnusalt liuelda nagu uisutamiselgi. Uue spordivahendina tuuakse esile mootorkelgud. Põhjamaades on need sõidukid liikumisvahendina leidnud täit tunnustamist. Selles asjas on asutud läbi rääkima aurikute-liini pidaja kapt. Sergoga, kes muuseas kavatseb ka nendega korraldada talvist saarteühendust. Pullapää piirkonda tahetakse ehitada talvemajakene kaminaga, kus sportlased võiksid endid soendada. Lossiaeda tuleb kelgumägi ja eriline lasteliuväli. Kogu talve jooksul korraldatakse suuremaid võistlusi uisutajatele, suusatajatele ja jääpurjekasõitjatele. Talvituskoha asutamiseks asub linnavalitsus tööle koos kohalike organisatsioonidega. Talvituspaiga asutamise on linnavalitsus otsustanud kaalutlusel, et Eestis ühtki sarnast veel olemas ei ole, ning et Haapsalu talvituskohana omab mitmeid paremusi, nagu suvituskohanagi. Alul loodetakse külalisi peamiselt Tallinnast. Raudteevalitsuses on astutud samme, et suvitushooaja eeskujul ka talvitushooajaks müüdaks hinnaalandusega nädalalõpu-pileteid.

Kaja, 13. juuli 1932

Haapsalu toob teatud määral pettumuse sellele, kes esimest korda astub ta pinnale ja hakkab otsima siit suvituslinna, mida on reklameeritud Pärnu ja Narva-Jõesuuga kõrvuti. Kõverate uulitsate kaudu jõuab küll kergesti mere äärde, kus on kuursaal ja muusikakõlakoda ning natuke maad edasi väike liivaplats ja meres hüppetorn ning vetteliuglemise tee, kuid asjata otsib külastaja liivakallast, millel saaks jalutada ning võtta päikesevanni. Nagu varsti võõrale selgub, ongi too väike liivaplatsike Haapsalu “plaashiks”, paremat ei maksa siin tahta. Ja toogi “plaash”, mis on napilt sada meetrit pikk, on kunstlik saavutis. Loomulikku liivaranda Haapsalu kaldal ei ole. /…/ Üks väike maks on tolles rannas siiski enne merreminekut – see on riietehoiumaks. Ta on küll minimaalne, kuid tema eest pakutakse huvitavat. Nimelt on seal seatud riiete mahutamiseks väikesed vineerist putkad rannale. Igast kolmest küljest on putka vineerist ja ees on kaks kardinat. Katus on püramiidikujuline. Ronid sinna sisse ja riputad oma ihulikud “ehted” konksu külge. Aga esimene asi on seal, kaabut ei tohi võtta ligi. Kui selline atribuut oleks kaasas, siis tuleks ta visata onni põhja liivale maha. Riidekonksud on nii lühikesed ja kõverad, et kaabu kuidagi ei hakka külge. Kuid eriti huvitavaks kujuneb see riidehoid tolle poolest, et onnikesi renditakse nii mitmele inimesele, kuipalju onni seinas on konksusid. Ja ei rendita sugugi ainult ühe sugupoole esindajaile ühte onnikest, vaid lahkesti mõlemale korraga. Sel kombel võid leida eest paar-kolm mehepüksi ja samapalju seelikuid onniseintel, kuhu kästakse sindki riputada oma riidetagavara. Ja kui tahad neid sealt uuesti kätte saada, siis võib tulla tükk aega oodata, sest parajasti paistab kardina vahelt tütarlapse reis. Ei ole siiski sobiv olla pealetükkiv ning peale selle on putka nii kitsas, et ainult püsti seistes mahub kaks inimest kõrvuti sisse. Ja kõigi selliste “vigurite” peale vaatamata on Haapsalu rannarahvas lõbus. Pillutakse palli, kiigutakse pöörkiigel ja kiigelaual, hüpatakse tornist vette ja sõidetakse liumäelt matiga alla, nii et merepind laksatab. Ning muusikat on seal ohtrasti. Ja laht – see pakub lõbu paadisõidu harrastajaile, sest suurt tuult palju ei ole, kuid väike ei puudu pea kunagi. Võib olla on Ameerika konsulil mr. Carlsonil siiski õigus, kui ta tagasisõidul Tallinna poole ütles Haapsalu kohta – “very nice” (väga tore). Tema on juba ligi pooltosinat aastat seal suvitanud ja nähtavasti harjunud. Ja küllap vist peabki selle paigaga harjuma, et teda mõista.

Päevaleht, 1932

Kus kirjanikud ja kunstnikud, seal peab olema tingimata kohvik. Nii ka ümberpöördult. Mis suvitusmõnu võib olla, kui kohvilõhnagi ei saa kogu puhkeajal tunda. Aina piim ja vurtsvasser! Töötamistuju ja igasuguse inspiratsiooni võtab ära. Tuglas teab seda ja seepärast on ta endale töötamiseks toa üürinud otsekohe kohviku peale. Vajalikud lõhnad hoovavad iseenesest, ilma tellimata üles ja täidavad kogu atmosfääri. Nii, ehkki viibides “Ateena” teisel korral, võib tunda end otsekui viiruki ja mirriga lõhnastatud Olümpose mäel, nautides muusade jumalikku tantsu ja laulu… Aga praegusel hetkel Tuglas vaid juurdleb igavuse peletamise probleemi kallal, õieti, uurides elunähteid, mis kõige sügavamalt ja tabavamalt iseloomustaksid inimolendi igavuse tunnet ning tarvidust vahelduse järgi. Ühe sarnase on ta juba leidnudki. Nimelt karikatuuri, kus kujutatud väikekodaniku abielupaar toas istumas, naine koob sukka ja mees vahib aknast välja tühjusse, tundes pöörast igavust ning lausub omaette: “Küll on igav! Midagi ei sünni. Vahelduse saamiseks pole muud võtta ette kui mine kinno või tapa naine ära!…” Ega seepärast Tuglasel endal nii igav pole: igavuse probleemi uurimine iseenesest pakub head vaheldust, et – igavust peletada. /…/ Aga vaheldust leidub siin küllalt. Oleneb sellest, kuidas keegi end sisse seab ja mida ta tahab. Mõni tuleb siia ja otsib siit rannakuurordi mürtsu ja kirevat tralli, karnevaale ja balle. Siin midagi niisugust ei maksa nõuda. Intiimset rahu ja puhkust võib vaid siit saada. Nagu näiteks luuletaja Ridala. Tema kaaskodanike seltsist suuremat ei hooli. Armastab üksildust ja rahu. Loksutab hommikul paadis kogu oma perega, priimuse ja supipajaga “õhtu-kaldalt” kuskile lagedale saarekesele, mille suurus umbes 10 ruutmeetrit, kus ei kasva ühtki puud ega põõsast ja suvitab ja mõnuleb seal siis päevad läbi kuni päikeseveeruni. Õhtul tuleb jälle mandrile tagasi. Vahete-vahel käib siin plaashil ka Ants Laipman. Patseerib kepi najal, vana grenadeeri-sirge kõnnakuga oma traditsioonilises visiitkuues ja mustas kaabus, näos muhelev naeratus. Ümberringi ju noorus ja rõkkav elurõõm. Ja Laipman armastab noorust.

Postimees, 1932

Hommikune rong roomab kui tigu. Annab oodata enne kui saabub Tallinnast Haapsallu. Selleks kulub ametliku sõiduplaani järgi tervelt 3 tundi ja 20 minutit, kuid see on ametlikult. Tegelikult üsna tihti läheb veel rohkemgi aega, et seda 105 kilomeetrit ära sõita. Ja neid jaamu ja jaamakesi tolle 105 kilomeetri peal on tervelt veerandsada. Neli-viis kilomeetrit ja jälle seisak. Nõks ja nõks! Rong on just kui peru hobune, kes eelistab rohkem paigalseisu kui sõitu. Keegi pikatoimeline reisija kurtis, et raske olevat siin rongil klosetti kasutada, sest selle uksel seisab kuri keeld: “Rongi seismise ajal kloseti tarvitamine keelatud.” Vaevalt oled saanud klosetti asuda, kui juba jälle rong peatub. Klosetist väljumisel mõõdab sind vastujuhtuva konduktori pilk vihaselt – kas sa vahest pole keelu vastu patustanud ja kas sinult ei tule vahest karistuseks ja parema tooni õpetamiseks 1 kroon sisse kasseerida. /…/ Lõpuks siis ometi silmad vaguniaknast suurt jaamahoonet ja silti “Haapsalu”. Tähendab, oled õnnelikult päral. Öeldakse, et esimene mulje olevat mõõduandev. Ja nõnda võib juhtuda nendega, kes esimene kord oma jala tõstavad Haapsalu pinnale, sest nad satuvad jaama jõudes tollest linnast väga suurde arvamisse, sest milline jaamahoone ja perroon! Ainuke omasarnane kogu Eestis. Ei ole meil kuskil mujal linnas sellist pikka ja avarat perrooni ega jaamahoonet kui siin, näib, et isegi Tallinna jaama perroon on tolle kõrval nagu poisike mehega võrreldes. /…/ Linna sammudes otsid asjata kiiresti ruttavaid inimhulki, tuututavaid autosid, vuravaid omnibuse ja muid rühkiva elu tunnuseid. Igal pool on otse idülliline vaikus. Siin-seal üksik jalakäija – perenaine, kes tuleb turult päevase toidukraamiga või mõni “patisaks”, kes, supellina käes, tõttab rannale. Avatud kaupluse uksel seisab ja silmitseb pooltühja tänavat mõni pruunipõseline müüjanna. Kuskilt kõrvaltänavalt kostab tuttav karjakrapi kõla ja sa näed seal kolme-nelja lehma vanema naisterahva saatel tasakesi jalutavat. Tulevad vist kuskilt karjamaalt. Viimaks kostub kõrvu ka: tuu-tuu! Ning tänava nurga tagant viskub nähtavale üksik auto nagu äraeksinud suurlinna laps, mis kuidagi ei taha sobida siia idülli. Ja siis meenub jälle too majesteetlik jaamahoone ja kontrast, mis siin linnas näed. Seda paradoksi aitab seletada asjaolu, et kord olid ajad, kus suvitas siin Vene ilmariigi esimene kodanik, tema keiserlik kõrgus ja isevalitseja. Ja keiserlik kõrgus ei võinud ju liikuda sellel perroonil ega selles jaamahoones, kus liiguvad harilikud Haapsalu bürjerid ja sissesõitjad “patisaksad”. Keiser on küll kadunud, aga too jaamahoone tuletab igale sissesõitjale meele kõrge käskija omaaegset olemasolu ja suurt erinevust tavalisest lihtsurelikust. /…/

Vaba Maa, 1932

Vaadake, kahesuguseid suvitajaid on olemas. Nii nagu karakter ja iseloom. Ja kasvatus kah. Ühed, kes arvestavad suvituskoha väärtust rannasalongi eeskavade või conferencier näolapi järele ja arvavad oma rheumat võivat arstida five-o’clockil ja päivituda kohviklaasi vastuhelgist. Neil pole iialgi vaba aega, sest suurem osa päevast kulub riiete ümbervahetamisele ja ülejäänud ajanatuke kaob nagu iseenesest ballidele ja karnevaalidele. Teised aga pistavad põuetasku ujumispüksid, löövad portfelli hambaharja ja mõne armastusromaani ning sommerdamiseks tarvisminevad asjad ongi koos. Morsi asemel eelistavad nad rüübata soolast merevett ja mürtsuva jazzi asemel kuulata lindude vaikset sillerdust. Ja needsamad teise kategooria inimesed tulevadki Haapsalusse. Sellepärast pead enne õige sisse elama, kui sul avaneb võimalus mõne suurusega kohata. Enamasti hiilivad nad mööda vaikseid puiesteid või kaovad terveks päevaks metsa alla, kus püüavad elustada juba unustuse hõlma vajunud Tarzani lugusid. /…/ Et Friedebert Tuglas siin suvitab, näitab ainult patisakste nimekiri. Näha saab teda väga harva. /…/ Parnassilt tuleb maa peale ainult selleks, et teha väikese jalutuskäigu Aafrika kallastel. Püüab värskendada mõningate aastate eest tehtud Aafrika reisimuljeid, olgugi, et taimekasv on siin väga kodumaaline ja lõvide möirgamise asemel saevad ainult tirtsud rohustikus. /…/ Vahest võib näha siin ka maestro Hans Laipmani liikumas. Ikka püstipäi ja tikksirge kõnnakuga ning väikene muie suunurgis, nii võib kohata seda nooruslikku kunsti vanaisa. Aga ka pahane oskab ta olla. Ja kurjustadagi. See on siis, kui keegi julgeb ta eestimeelsust haavata. See avaldus alles mõned nädalad tagasi, muusikal. Laipman istub teiste pealtkuulajate hulgas ja on andunud täiesti muusika võludele. Aga just tema ees istuvad kolm vesise näoga saksa Gretcheni ja lagistavad vahetpidamata naeru. Ja nähtavasti päris meelega, sest Haapsalu kadaka arvates ei ole Eestis midagi, millele maksaks tähelepanu kinkida. Neile heidetakse pahaseid pilke, püütakse igatpidi märku anda, et niisugune asi ei sobi. Aga see ei aita midagi. Siis lõpeb Laipmani kannatus ja põrutab: “Tüdrukud, kui teie ei oska end korralikult ülal pidada, siis minge minema ja kohe!” Ning ütles seda nende emakeeles. Et mõjuvam oleks. /…/ Hiljuti saabus siia ka Tallinna teatripubliku lemmik Milvi Laid ja jäi peatuma linna supelasutusse. Ainult mõneks nädalaks küll. Aga Haapsalu meespere lõi kihama sellegipoolest. Ja kangemad meessoo esindajad otsivad igasuguseid võimalusi, et kohata kuidagi selle noore tähega. Või näha eemalt ta varjugi. /…/

Vaba Maa, 1932

Kui kunstirahvast juttu teha, siis tuleks kindlasti mainida Haapsalu oma poeeti – dr. Hoerschelmanni poega. Kõhn, mustade raamprillidega noormees. Olevat õppinud Heidelbergis ja hulkunud Aafrikas. Nüüd aga jalutab igapäev mõned tunnid Haapsalu promenaadil. Jalutab väljamõõdetud sammudega ja istub hästi läbimõeldud poosis, ning kui naerab … siis väga ja väga tagasihoidlikult ja intelligentselt. Kirjutavat Berliini ringhäälingule kuuldemängusid ja saavat selle eest kõva raha. Viimane asi teda nii ei huvita, selle eest on muretsenud juba isa. /…/ Aga orkestri tuluõhtu puhul tegid haapsalulased suure shesti ja kutsusid orkestrit juhatama “Gloria Palace’i” kapellmeistri Tago. Et tulgu tehku omale “gloriat” ja andku rahvale üks mõnus õhtu. Ja Tago tuli, nägi ja võitis. Niisuguse tähtsa sündmuse puhul olid lastud isegi eeskavad trükkida, et kodanikkudele muusika nautimise kuidagi kergemaks teha. Aga nagu heade asjadega ikka on, ei kuku nad alati nii välja, nagu tahetakse. Vahest on tagajärg hoopis vastupidine, nagu seda võis nüüdki märgata nende kahe vanahärra juures, kes mu kõrval istusid. Külakooliõpetajad arvatavasti. Aga võib olla ka suured seltskonnategelased. Kes meie ajal neist aru saab. “Sügis tunnelm”, loeb üks eeskavalt. “Sügis tunnelm, hm, mis asi see võiks olla?” “Anna, vaatan,” sirutab noorem oma kaela pikemaks. “Hm, sügis tunnelm jah. Arvatavasti on see trükiviga. Peab olema vist sügisunelm.” “No muidugi sügisunelm,” jõuab viimaks kindlale otsusele. “Mine’nd tea nüüd,” kahtleb teine siiski, “väga võimalik, et peab olema sügistunnel. Niisugune sõna nagu “tunnel” on ju ka olemas.” Ja et nad ei jõudnudki kindlale otsusele, siis ei teadnud nad ka, kuidas suhtuda muusikapalasse endasse. /…/

Vaba Maa, 1932

Ainult provintsis võib vahest õiget kuulutust kohata. Tallinnas seda kunsti veel ei mõisteta. Seal on küll hulk inimesi, kes loevad oma lehte taguotsast peale ja kelle korrapärasemaks pühapäeva lõbuks on – täiturul luusida. Aga kuulutused on sama hallid kui inimesed ise. Selle eest provintsis leiab vahel kuulutuse, mis võlub nagu romaan. /…/ Haapsalusse on ka niisugune mees sattunud. Tema kuulutusi on kõik nurgad täis. Sealt vaatab su otsa läbitungiva pilguga nägu, mis kohe ütleb, et ta palju vasktorusid on läbi käinud. Ja selle kõrval – poeem proosas: “Üleilma kuulus, paljudes maades tuntud, täiesti tõetundja elusaatuse selgeltnägija astroloog-okultist, vaimulik hingeeluteadlane (hüpnotisöör)”. See on juba kuulutus, kus iga sõna kaalub. Okultism juba lauseehituseski: “Paljudes maades tuntud, aga üleilma kuulus”. Ja mis põlisele hapsaliiterile eriti peab imponeerima: vaimulik! Mitte sugugi mõni tühipaljas ilmalik! See on see kuulutamise kunsti ülim reegel: juba esimese raksuga tuleb lugeja jalust maha rabada, talle auk pähe raiuda. Siis võib sealt august kõik sisse kallata, mis vaja: “Ütleb igale inimesele iseloomu ja kalduvused, kogu mineviku ja tuleviku õnned ja õnnetused iga päeva, kuu ja aasta kohta.” Mõelge, kui tähtis see võib olla trehvamisele minnes! “Täpselt ütleb sinu õdede ja vendade nimed ja vanaduse. Annab nõu abielu asjus. Avastab igasuguse saladuse spiritismi ja hüpnoosi mõjul, - kes kahtleb ja ei usu, tehku proovi. Ennustab teistest isikutest päevapildi ja käekirja järele. Hoiatab õnnetuste eest, selgitab unenägusid ja igasuguste sündmuste tähendust. Vabastab alkoholi joomisest ja suitsetamisest ühe nädala jooksul. Tänukirjade originaalid soovijatele alati näha. Korraldab võimsaid spiritistilisi seansse: vaimud mängivad kannelt ja laulavad, mida igaüks oma silmaga näha ja kõrvaga kuulda võib. Võimaldab igale surnud omakstega nähtava ühenduse rääkimiseks ilma tasuta.” Siis veel mõni praktiline näpunäide: “Enne sissekirjutamine soovitav.” Sest kuidas muidu täpselt ütelda sinu õdede ja vendade nimed ja vanaduse? Ja kuidas muidu saaks juure lisada, et “kui minevik ei vasta tõele, siis tasu ei ole”? Lõpuks muidugi: “Olen läbireisul ja jään Eestisse üürikeseks ajaks.” Nii et – rutake!

Päevaleht, 1932

Haapsalu oma kaunide lahekeste, sopikeste, Õhtu-, Lääne-, Ida-, Vaikse-, Schokolaadi- ja Aafrika kallastega, rohelisse uppuvate majakestega, lossivaremete ja “Valge daamiga” on praegu täies suvitustipus. Ka suvi on jõudnud oma päevast-päeva krõbedamaks mineva päikesega – haripunkti. Oli kuulda, et mujal maailmas ja Eesti riigi kandis hiljuti ka õige kurja äikesevihma tuli – siin ei ole sedagi juhtunud, kui välja arvata paar püssipaugu taolist raksatust, mis ühe korra mõni päev tagasi tuli – selgest taevast. /…/ No jah, kallas küll oma paar sortsu, tegi maa märjaks ka ja kõik, aga näe, kolmandal päeval võttis jälle kõik selle tagasi, mis andis: pühapäeva hommikupoole laskis umbes Pakerordi kandis oma vesipüksi-sääre või –londi alla merre (siin nimetatakse seda Wasserhooseniks), pumpas pilved uuesti vett täis ja vajus täie laadungiga minema – kuskile Soome või Rootsi kanti. Siin on palav ja rahulik ja haapsallane ise armastab rahu. Pealegi on ta – siinne põline pürjel – pikatoimeline. Vastand lõuna-eestlasele. Kõik ta teod ja toimingud sünnivad siin üsna aeglaselt ja rahulikult, ega sallitagi mingit häirivat mürtsu. Puhke-linn on tal ja ta ise on puhkamisega nii väga harjunud… Seepärast isegi maailma kurjad asjad hoiduvad siit eemale. Siin armastatakse rahu. Kas on see nüüd sellest suurest atmosfääri kuumusest, mis teeb supelsakste naha-kamarilla ellik kamara, nii tuimaks ja lodevaks, või tuntakse end niivõrd rahulikult “Vana Papi” selja taga, et peale supluse, mudavannide ja lahel purjetamise muud maailma asjad ei lähe üldse kellelegi korda. Õhtul kella üheksa paiku saabuvad siia värsked seitungid. Siis kohtad igal uulitsa käänakul kojujalutavaid lugejaid, värsked lehed ees laiali kui valged paadi purjed. Uuritakse ühe sõõmuga leht kuivaks ja minnakse magama. Sündmused, sensatsioonid ja muud maailma uudised – Hitlerid, Papenid & Co toimingud, mis õhtuvilus panidki peas mõtterattad liikuma, on hommikuks jälle lahedasti välja magatud. Ah, siiski: “hitlerikesi” on ka siinkandis olemas. Linna supelmajade kabiinides. Seal on seinad haakriste ja “Heil Hitler’isi!” täis kritseldatud ja lõigatud. Aga pole midagi ka imestada, sest seda puhtaverelist “Blutdeutschi” ongi siin nii laialt, et pikapeale võib oma emakeele sootuks unustada.Siin on ka väga palju muid puhtaverelisi olevusi – taksikoeri. Ei ole neid kuskil kohal nii palju näinud. Nagu teisi penisid poleks maailmas olemaski. Aga nad on selle eest ka – puhtaverelised…

Eesti Spordileht, 1932

Pidin Sulle juba ammu Haapsalust kirjutama, aga ei saanud. Läksin oma kirja postimajja viima, aga eksisin teel ära. Ja see juhtus nõnnamoodi, et olin ma mere ääres ja tahtsin võimalikult ruttu linna pääseda. Pistsin hea õnne peale üht uulitsat pidi minema, käisin ja käisin ja mõtlesin, et küllap nüüd hakkab paistma varsti lossi torn ja turuplats, aga võta näpust. Peagi kulges tänav merre ja ma pidin pöörama tagasi. Ja punktipealt niiviisi müttasin ma terve öö ringi – kuhu aga iganes läksin, igalpool oli meri ees. Viimaks, kui juba surmväsinud olin, tabasin unise takso ja käskisin sõidutada end postkontori ette, kuid sinna saabudes märkasin kohkumisega, et ma oma eksirännakute ajal kirja ära kaotanud olin. Nagu teisel päeval kuulsin, polevat sihuke ekslemine Haapsalu merepoolses osas mingi uudis. Linn on sealt nii sopiline ja kääruline, asub mitme-setme poolsaare peal, et isegi oma inimesed vahel tundidekaupa ümber kolistavad, leidmata teed. Üks rootslane olevat paar aastat tagasi koguni nälga ära surnud (?), nii räägivad kurjad keeled, leidmata teed võõrastemajja… Kuid hea küll. Nüüd olen ma oma orienteerumisvaistu arendanud juba otse indiaanlaslikuks. Võin leida tee kuursaalist hotell Peterburki ka kinnisilmi, käpuli, öösel ja päeval, nii kuis soovite. Ja ka postkontorisse minek on klaar. Sellepärast see kiri ongi saabunud.

Päevaleht, 1932

Jalutades õhtul tänaval, on sul tunne, nagu viibiksid Indias. On palav ja igal tähtsamal uulitsal võib kohata “püha looma” – lehma. Kui rannal muusika mängib ja supelsaksad naudivad pillihelisid, võid kuulda sinna sekka dissonantsina ka tugevaid baritoni röögatusi. Muidugi mitte orkestrantide tehtuna ega kõlakojast, vaid kõrvaluulitsaist. Siis tead, et on saabunud tund, mil raskete udaratega lehmad lähevad õhtule, orkester lõpetab päevatöö ning supelsaksad valguvad promenaadilt laiali, kes koju puhkama, kes rannalokaali tantsima. Teinekord juhtud nägema lehmade promeneerimisest õige idüllilist pilti: keset uulitsat vaarub hiiglama pungil-kõhuga ammuv lehm, taga sammub lombak vanamees, lükates enda ees vanamoelist kõrgerattalist punutud korviga lapsevankrit, täidetud värskete heintega. Nende kõrval kõnniteel patseerivad kaks näitsikut, üks moodsas püdschama-pükstes ja teine supeltrikoos, hoides teineteisel ümber kaela, vahtides punast kuu-sirpi ja niutsudes rumbat. Muide, näitsikuid näeb siin päeva läbi tänavail supelülikonnas ringi uitamas. Küll pesulaudlikult peenepuusalisi, küll kerekaid kui zeppeliine. Igas masstaabis. Ja nii on hea, ma mõtlen supeltrikoo kandmist – selliselt alandad oma elustandarti ega tunne mingit tarvidust mingisuguse alastikultuuri järele… Mis su meele veel rõõmsamaks teeb ja mida mõnuga naudid, need on siinsed ämblikuvõrgud. Noo on aga neid palju ja – suuri. Peaaegu iga maja katuse ja värati vahe on neid täis ja kohe süllaga mõõdetavaid. Tea’nd, kas need palavad päevad andsid ämblikule seda suurt inspiratsiooni võrkude meisterdamiseks, või on see mereäärse ja kalameeste-rohke linnakese eeskujul. Aga agarad ja virgad on need siinsed ämblikud küll. Ja elavad rahus. Sest haapsallane armastab rahu…

Päevaleht, 1932

Politsei arestikambris ei ole aastate jooksul olnud nii suurt liikumist kui praegu. Mitme nädala vältel on Haapsalus juba igapäev toodud kuni pooltosinat joodikut väljamagamiseks, kuna varem oli sellisel hulgal joobnuid ainult laadapäevil. Arestikambri külalised on eranditult maainimesed, kes tulevad turule oma sügisese saagiga ning hiljem hakkavad liig rohkesti napsitama.

Päevaleht, 1932

Kogu suvituselu keskkohaks on siin promenaad. Seal on järjest sagimist: hommikul, keskpäeval, õhtul, öösel kuni varavalgeni. Mitte, et vaid promeneeritakse – ei, see on paik, kus pakutakse suvitusmõnusid ja naudinguid, nii vaimlisi kui ainelisi. Esimest muusika näol, teist rannakasiinost või kuursaali lokaalist. Truisti ja kannatlikult istutakse siin toolidel ja kuulatakse pillimängu või kontserte. Vanemad ja keskealised daamid kasutavad sellist ajaviidet veel üsna praktiliselt: heegeldavad linikuid, salle, kampsoneid, või nõeluvad sukki ja sokke. Enamikus saksa soost daamid tegelevad sellega. Aga siin on ka elukutselisi heegeldajaid. Need on kohalikud naised, kes on end asetanud pingile vastu planku. Seal on tegevuses kogu Haapsalu tuntud “sallivabrik” – täies koosseisus. Need eidekesed teevad ilusat tööd, nende heegeldatud sallid olevat daamide poolt suures lugupidamises ja nõutavad. Üks nende valmistatud sallidest oli Rootsi kroonprintsiga saadetud koguni printsessile kingituseks. Sihukese salli teisend on vastava reklaamsedeliga ka praegu kuursaalis avatud Läänemaa tööstus- ja käsitöönäitusel. Ja kuursaal – see on koht, kus supelsaksad oma suvituskuludest ülejäänud veeringuid ohverdavad. Aga publiku enamus koosneb seal nagu ikka iisraeli rahvast ning muidu-muulastest. Kuid peale tavaliste tantsuõhtute ja tingel-tangelite korraldatakse siin ka muid pidutsemisi, nagu kuningannade valimisi, loteriisid, näitusi jne. Nädalas vähemalt kord läheb siin jälle midagi lahti, mis suvitajaid peab juurde meelitama ja neid oma ohvrimeelsust näitama. Oli kuulda, et Monte-Carlo mängupõrgu olevat pankroti lävel. Rikkaid mängijaid ja elupõletajaid ei voolavat sinna enam. Kriisiaeg. Aga näe, siin asub ka oma “mängulokaal” ehk Lotto-klubi ja tegutseb. Ehkki “pangad” ulatuvad isegi paari kroonini ja veel enam ega saa Monte-Carloga sel alal võistelda, seda enam on siin hasarti, mis sellega kaasas käib, ei jää vist isegi Monte-Carlole tema hiilgeajal alla. “Ta ikkagi liigub!” Tegutseb. Hilja õhtul kogunetakse ja klõbin läheb lahti. Tallinnast sõitvat siia vahel isegi salkkond heebrea-noorsaksu valgejuukseliste näitsikutega oma nädala-lõppu veetma ja ühes sellega kaasaskäivaid kulusid katsuvad siis lotoga tasa teha. Alatisteks kundedeks on siin kohalikud vanad tudid. Järjekindlalt. Mõnel koguni mulla lõhn juures, aga hasart on nii tugev, et soolatüüka-karvalised lõuaotsad aina võbisevad. Kuni sel "raudvaral" veel elu sees, püsib ka siinne klubi. /.../

Uudisleht, 1932

Meie sammume välise ühtlustamise teed: päike on otsustanud läbi viia radikaalse ihuvärvi demokratiseerimise. “Põhjamaalased” sarnlevad Aadama järeltulijaile teiselpool ekvaatorit: “valgenahksed” ei moodusta enam mingit tõulist eriliiki, vaid kujundavad päikesepelgajate vähe lugupeetud sekti. Praegu ei saa meie enam kõnelda kollasest hädaohust – oleme ju ise ületanud naha kollase varjundi, möödunud mulatigi soojast pruunidusest ja sammunud lähemale Libeeria vabariigi kodanikele Aafrikas. Sellises olukorras ei ole enam sugugi hämmastav, et ka meie laiuskraadil leidub Aafrika rand, kuigi see nimetus on tekkinud Haapsalu germaanilist kultuuri kummardavate kodanikkude vaimukais (või vaimutuis ?) peades. Aafrika rand on aga käesoleval hooajal kujunenud keskuseks, kuhu suunduvad kõik – peale ämmade, kuigi neid sageli soovitatakse sõitma sinna, kus pipar kasvab. Siinse Aafrika aga moodustab maksuta mudavannide, liiga madala hüppetorni, kuid ka paljude positiivsemate nähete segu. Ametlikult nimetatakse seda plääzhiks ja tolle nimetuse on see ärateeninud kui mitte muu, siis sellepärast, et siin võib kella 12-2 p. l. kohata tout (kogu. Pr. k.) suvitajaperet – peale nende, kes on oma hinge müünud mudaravilaile. /…/ Viimastel päevadel on Aafrika rannale ilmunud hingemattev sensatsioon, mis kehastub terashallide silmadega tütarlapses. Too tütarlaps osutub ainsaks olevuseks, kes oskab ja julgeb tarvitada rhön-ratast. Prl. Nõmberg, nii on tolle fenomenaalse ilmutuse nimi, keerutab ratta sees nii, et liiv tuiskab! Kord jalad ülespidi, kord horisontaalses seisandis, kuid pea püsib alati selgena. Segi on läinud vaid poiste pead, kes peavad”nõrgema” poolena alla andma.

Uudisleht, 1932

Haapsalus on kerge leida õnne. Selle kehastusi on küllaldaselt promenaadi pinkidel, mere kiikuvail lainetel ja saja-aastaste puude varjus. Suurim õnn aga peituvat – Aafrikas. Linnavalitsus, kes kuulus oma lastesõbralikkuse poolest, on asutanud siia Micky Mous’i ja teiste muinasjutuliste kujude kõrvale liumäe, mida ka täiskasvanud kasutavad. Too olevatki õnneallikas. Suurim õnn Haapsalus olevat nimelt see, kui lased palja istmiku peal liumäest alla ja pääsed ainult kahe pinnaga…

Uudisleht, 1932

Käesolev suvi möödub Čaikovski tähe all. Sel põhjusel toodi orkestri juhiks Čaikovskile hingeliselt sugulane prof. Nieländer Tartust, kes püüab ka väliselt säilitada Čaikovski-aegseid traditsioone ja +30º varjus hoolimata kannab musta rõivastust. Läinud pühapäeval kuulutas orkester välja oma tuluõhtu Čaikovski töödega programmis. Mugavusest ja laiskusest nimetasid suvitajad seda “Čaikovski tuluõhtuks”. Nimetus kandus ka ühe “indelligendse froua” kõrvu, kes kohe kirjutama vastava kultuurilise tasemega sõbrannadele Tallinna, et “kulla Manni, tule oma perega Haapsalusse pühapäeval ja võta Endriksonid ka kaasa, et see kuulus viiuldaja Saikovski tuleb isi siia oma tuluõhtule. Ja peletid ka kole odavad ja Saksmanid on ka siin”. Küllap see kunstimetseeni hüüe leidis ka vastukaja ja prof. Nieländer muutus üheks õhtuks “viiuldaja Čaikovskiks”.

Vabamaa, 1932

Aleksander 3. käis juba troonipärijana iga suvi Haapsalus mudavannis, kogu pere kaasas. Elas de la Gardie lossis, selle vastas, vana piiskopilossi müüri all puude vilus künkal jõi teed. Mõistis vähe eesti keeltki. Oli lahke mees, aga viimati hakkas liig jooma. Toetas Haapsalu vaeseid ja laskis lossikiriku üles ehitada. Ümberehitamisel tuli müürist välja naisterahva luukere, must siidrätik pea ümber – vist elusalt sisse müüritud. Haapsalus käis Aleksander 3. sagedasti kogu perega väljasõitudel, küll metsas, küll saartel. Lapsed sõitsid väikeste eeslitega, kes kisendasid mis kole. Poisid – pärastine keiser Nikolai 2. ja tema vennad olid väga elavad ja vallatud: loopisid teenijatel luuad-labidad tiiki, ronisid söögilaua all ja rebisid külalistel kuuenööbid ära. Kord sõitis keiser perega Uuemõisa taga metsas, ostis seal sulasenaiselt hapupiima. Tagasisõidul üle maanteekraavi põrutas tõld hapupiima nõust, mis kutsari süles, üle kogu keisripere, kes siis end haigeks tahtis naerda.

Jutuleht nr. 26, 1932

Inimene elab oma ea, kuid usk püsib igavesti – see teadmine läbistab aju, kui astud Haapsalu kalmistule. Nii paljud, paljud hauad on vajunud peaagu maatasa, jäänud veel vaid madal mättakühm, üleni kattunud lopsaka rohuga, kuid raske paekivist rist tunnistab, et seal mullas magab keegi. On varisenud hauda või kadunud laia ilma omaksed, ent põline rist on maetule vankumatult truu. Ja sellistest paekivist raiutud ristidest on Haapsalu kalmistu rikas, need tihedates põõsatihnikutes annavad kalmistule erilise pühaliku võlu. Üle mõne haua läheb juba jalgrada, kuid madal, paks paekivist rist seisab vankumatult haua päitsis. Haapsalu kalmistu on selge sireli aed. /…/ Hauad ei ole nii piinlikult üle tehtud, kui näiteks Tartus Maarja surnuaial, kuid just metsikuses on omapärane võlu, hauas puhkajad on otsekui sulanud loodusesse. Uusi haudu on vähe. Üldse on Haapsalu kalmistu väike. Surm Haapsalus on võrdlemisi tagasihoidlik külaline. Haapsalu õhk on tervislik ja terve siis ka rahvas. Mitte asjata ei räägita, et kis Haapsalus surra võivad, siis puusärgitegijad ja nimelt – näljasurma. Huvitavaks näiteks on üks matuseplats, M. Saarmanni oma. Sellele on juba vist ligi paarkümmend aastat tagasi püstitatud suur eesti graniidist rist, ent maetud ei ole kedagi kolmest sugupõlvest. Vanaisa on üle 80 aasta vana, kuid kõigiti veel hea tervise juures. Aastat poolteist, kui ei eksi, langes sisse kabeli põrand ja siis ilmnes selle keldri ehitus. Kabeli kelder moodustab endast kolmesopilise ruumi, millest igaühest on õhuauk läbi seina välja. /…/ Põranda sisselangemisel leiti tagumises pahempoolses kambris maetud mees ja naine alalhoidunud otse muumiatena. Hiljem müüriti põrand jälle kinni, nii et riismeid enam keegi tülitama ei pääseks. Peale mainitud mehe ja naise jäänuste on seal veel mitu väikest kirstu, kolm eelmainitute kõrval pahempoolses ja üks parempoolses kambris. /…/[Ajaloolase Kalev Jaago andmetel on tegu maanõunik von Richteri perekonnakabeliga. Maanõuniku lesk Barbara von Richter kinkis 1773. a. linnakirikule tollasest Uuemõisa põllust maatüki praeguse vana kalmistu rajamiseks. AV märkus]