Haapsalu sanatoorne internaatkool

Tenno Sillaste, 1995. a.

Artikkel ilmus ajalehes Lääne Elu nr 57, 20. mail 1995.
Tenno Sillaste oli Haapsalu sanatoorse kooli õppealajuhataja.


1950ndate aastate teisel poolel ja veidi hiljem haaras Eesti lõuna- ja kagupoolseid ning muidki rajoone poliomüeliidi — lastehalvatuse — epideemia.

Epideemia haaras laialdaselt ka Venemaad, Lätit, Leedut ja teisi piirkondi. Lastehalvatuse tagajärjed olid paljudele lastele üpriski rasked. Vähesed tervenesid peaaegu täiesti, osal lastest jäid püsima vaevumärgatavad defektid, kuid osal olid kahjustused väga tõsised. Muist haigeid muutusid jalgade halvatuse tõttu liikumatuks. Osal olid halvatud üks jalg ja käsi või mõlemad käed ja jalad. Need lapsed vajasid tugevat järelravi. Vähemalt tollal ei olnud võimalik neile lastele ravi anda. Raskete halvatustega lastel oli raske või peaaegu võimatu koolis käia ja õpetust saada. Nimetatud asjaolud nõudsidki sanatoorse kooli toimimist. Haapsalus loodi kool seetõttu, et siin oli juba varem avatud lastesanatoorium lastehalvatust põdenud haigete laste järelraviks. Palju abi selleks osutas Tartu ülikooli professor Ernst Raudam.

 

Ministri määrusega asutati kool

Eesti NSV Ministrite Nõukogu 1960. aasta 2. juuli määrusega asutati Haapsalu sanatoorne internaatkool. Käskkirja kooli avamiseks andis Eesti NSV haridusminister Ferdinand Eisen 30. juulil 1960. Nende kahe dokumendiga määrati kindlaks, et õppeasutus nimetusega Haapsalu Sanatoorne Internaatkool alustab tegevust 1. septembril 1960. a. endise Haapsalu erirežiimilise internaatkooli hoonete ja varade baasil. Endise kooli kasvandikud viidi üle Paliverre loodud erirežiimilisse internaatkooli, kus enne seda oli likvideeritud Palivere lastekodu. Lastekodu kasvandikud suunati Eesti teistesse lastekodudesse.Pärast vastuvõetud otsuseid käisid nii rajooni juhid kui haridusministeeriumi esindajad ja leidsid, et hooned ja ruumid põhiliselt rahuldavad vastloodud kooli nõudeid.

 

Ehitistest oli puudus

Samal ajal leiti, et uut tüüpi kooli jaoks on vaja teha uusi hooneid ja ümberehitusi. Oli vaja katlamaja, korralikku kööki, laiendatud sööklat, üks maja oli vaja rekonstrueerida ravikorpuseks. Projekteerimisülesandeid hakkas lahendama haridusministeeriumi kapitaalehitusosakonna insener Enno Pohlak. Kogu selle raske ja keerukate probleemide lahendamise eesotsas seisis kooli asutajadirektor Voldemar Pihlau. Koos ehituste organiseerimisega hakkas Voldemar Pihlau kohe otsima uut tüüpi kooli loomise kogemusi küll Moskva, küll Läti Raiskumi samatüübilistest koolidest. Seal olid need koolid juba mõned aastad töötanud. Kogemusi sai, kuid palju tuli ise välja mõelda.

 

Ehitamine venis

Ehitusplaani koostamine oli omajagu raske. Kõigepealt ajaline küsimus. Kooli töötamise ajal ei saanud ehitajad luua endale normaalset töörinnet. Aga teist teed ei olnud: koolile oli maju kiiresti vaja. Ehitajail ja lastel tuli elada läbisegi, kumbki teineteist segamas. Kõikide vajalike ehitiste peale oli ette nähtud kolm aastat. Tegelikult jõudsid ehitused valmis alles viie aastaga. See oli raske aeg ratastoolide ja karkudega lastele.

 

Kooli avamine lükkus edasi

Ehituse tõttu oli kogu koolihoov üles kaevatud, täis kraave ja mullahunnikuid. Haridusminister F. Eisen, kes külastas kooli paar nädalat enne koolitöö algust ja nägi koolihoovi kui ülesküntud uudismaad, lükkas kooli alguse nädala võrra edasi. Seega alustas sanatoorne kool oma eksisteerimist mitte 1., vaid 6. septembril 1960. Nädalaga sai kooli hoov pedagoogide ja teiste töötajate pingutava töö järel enam-vähem siledaks. Sageli tuli pedagoogidel lapsi kanda üle hoovi koolimajja ja seda teisele korrusele, sest esialgu puudusid sanitarid.Kõigi põhiehitustega jõuti lõpule 1964. aasta lõpuks, kui valmis seni ainuke uus hoone, saal-võimla. Kõik teised hooned pärinevad kas eelmise sajandi lõpust või selle sajandi algusest. Vanemad majad aga vajavad pidevat remonti, milleks tänapäeval puuduvad vahendid. Aga hooneid on palju — tervelt 15, neist kaheksa on ühendatud üle 200-meetrise koridorsüsteemiga, mis võimaldab lastel majast väljumata lahendada kõik oma probleemid.

 

Lastehalvatused ei ole enam peamised

Kooli asutamisdokumentidega määrati, et sanatoorne kool on põhiliselt normaalne kaheksaklassiline kool, kusjuures õppeaega pikendati ühe aasta võrra, sest meie lastel oli võrdlemisi suur ravikoormus ja see väsitas lapsi ning nad vajasid rohkem puhkust. Esimestel aastatel olid õpilased peaaegu täielikult poliomüeliidihaiged lapsed, 1960. a. oli neid lapsi 92%. Viimased kaks poliomüeliidivastane vaktsineerimine tegi sellele haigusele lõpu.Edasi hakkas kool vastu võtma neuroloogilisi lapsi — lapsed kaasasündinud või omandatud kesknärvisüsteemi kahjustustega (tserebraalparalüüs, kesknärvisüsteemi traumad ja infektsioonid, kaasasündinud arenguvead jm.). Teiseks ortopeediline kontingent — kaasasündinud või omandatud haigused.

 

Kool täna

Kõikidele raskustele ja meie kooli mõningatele iseärasustele vaatamata elame, töötame ja õpime normaalselt. Kõigil õpetajatel on kõrgharidus, enamik on omal ajal käinud erikoolis töötamise kursustel, meil on neli logopeedi-defektoloogi, meie õpetajad võtavad agaralt osa kursustest ja seminaridest ning täiendavad end pidevalt. Meie õpilased, usume, õpivad nagu teisteski koolides — ühed paremini, teised halvemini. Nad teevad isetegevust ja harrastavad sporti, sest ka sport (kehakultuur) on meie koolis allutatud ravimise huvidele.Haige käe või jala, liigese pidev treenimine muudab selle aja jooksul tervemaks või päris terveks. Seega on sportlik tegevus meil muude raviviiside (mudaravi, füsioteraapia, massaaž, medikamentoosne ravi jm.) kõrval üks olulisemaid. Väga suure tähtsusega on kahtlemata ravivõimlemine.

 

Lõpetanud on silma paistnud

Ligi 70% lõpetanuist (kas põhikooli või keskkooli lõpetanud) on oma haridusteed jätkanud kas keskkoolis, tehnikumis või kõrgkoolis. Ja paljud meie õpilased, kes on lõpetanud kõrgkooli, on juhtivatel kohtadel. Tunnustust on leidnud juristid Ain seppik ja Mare Aarsalu, raamatupidajad, lasteaiakasvatajad jt. Kabetamises oli meie kool omal ajal Eesti üks paremaid. Me võtsime osa tolleaegse Nõukogude Liidu noorte kabevõistlustest, kus suurt edu saavutas Piret Liiva-Kreitsberg, võtsime osa paljudest Eesti noortemeistrivõistlustest ning saavutasime esi- ja auhinnalisi kohti. Nendest tol ajal noortest kabetajatest on juba aastaid tagasi saanud Eesti parimad kabetajad. Eesti paljukordsed meistrid on Piret Liiva-Kreitsberg ja Hans Vaab rahvusvahelises kabes. meil on olnud rajooni tasemel noori sulgpallureid nagu Ants Raadla, Raivo Lekk jt.Silmapaistvaid tulemusi on saavutanud meie fotograafid. Me võtsime kolmel korral osa Eesti noorte fotokonkurssidest, kus saime võistkondlikult kolmanda, teise ja esimese koha. Esimese koha sai 1985. aastal Anne Ütsik oma fotode eest, kool sai aga esimesena väljapandud rändauhinna.

 

Sidemed väljaspool Eestit

Meil on sõpruskool Lätimaal (Raiskumi sanatoorne kool) ja Leedus (Kaunase sanatoorne kool). Nendega oleme olnud sõprussuhetes kooli asutamisest peale. Kohtume nende koolide õpilaste ja pedagoogidega igal aastal sõbralikes spordiüritustes ja isetegevuses. Tiiu Laidre (enne teda Elisabeth Pauluse) juhendamisel mängitud õpilaste jõulunäidendid on tuntud ja tunnustust leidnud ka linna teiste koolide õpilaste seas.Tütarlaste käsitööõpetaja Helgi Milleri ja poeglaste tööõpetuse õpetaja Villu Baumanni juhendamisel tehtud õpilaste tööd on pikka aega leidnud suurt tunnustust maakonnas ja kogu Eestis, samuti Soomes, Bulgaarias, Indias, Hongkongis, Saksamaal jm.

 

Tulevikuplaanid

Praegu teeme jõupingutusi, et lähiajal vastu võtta raskete liikumispuuetega ratastoolilapsi. See eeldab aga üsna põhjalikke ümberehitusi nendele lastele normaalsete elamis-ravi-õppimistingimuste loomiseks. Need tööd nõuavad väga palju raha. /---/

 

Haapsalu sanatoorse internaatkooli statistikat

    * 1994.95. õppeaastal õppis koolis 170 õpilast, neist pooled Haapsalu linnast ja Läänemaalt;
    * 1994.–95. õppeaastal töötas koolis 46 õpetajat-kasvatajat;
    * 35 aasta jooksul on koolis käinud, õppinud ja ravi saanud 1450 õpilast;
    * 35 aasta jooksul on kooli lõpetanud: põhikooli osa 430 ja keskkooli 189 õpilast, seega kokku 619 õpilast;
    * koolis oli 1994.–95. õppeaastal 16 klassikomplekti;
    * keskkooli on kuldmedaliga lõpetanud kolm õpilast, hõbemedali on saanud viis õpilast;
    * regulaarsed suhted välismaaga algasid 3. septembril 1990, mil Rootsi Haninge Lions Klubi tõi koolile ratastoole;
    * suhted Helsingi Ruskeasuo kooliga algasid 1991. aasta septembris.