Talis Vare

Aegade jooksul on Haapsalu linn ehtinud end võõraste maade ja linnade nimedega. Meenutame kasvõi Rootsi turgu, Saksa, Jerusalemma ning Pariisi tänavaid, Aafrika randa ja samanimelist diskoteeki; St. Peterburgi võõrastemaja ja restorani; Viiburi ja Ateena kohvikut ning Vietnamiks ja Kongoks kutsutud õllekaid. Mõni aeg tagasi oli linna serval ka Palermo nimeline lõbustusasutus. Kuigi enamusel eelpoolnimetatud kohtadel pole endale nime andnud paikadega nii otsest seost kui Kiltsi teel, Tallinna või Lihula maanteel, on nimesaamisel neil kõigil oma lugu. Järgnevalt olgu toodud Haapsalus lühikest aega eksisteerinud restoran “Veneetsia” lugu.

Oli 1922. aasta varakevad, kui tollal Haapsalus tegutsenud ärimehed tulid mõttele teha restoran, mis keset vett ujuks. Mõte sai teoks suvel, kui ühele vanale praamile ehitati puhvetiruum koos joogisaaliga. Esialgu Uuemõisa juures lahel asunud praam-restoranile anti nimeks “Veneetsia”, kuna vee peale ehitatuna sarnanes ta tõesti mingil määral tolle kuulsa Itaalia kaubalinnaga. Ent kliente, kes paatidel oleks restorani aerutanud, jäi oodatust vähemaks ning restorani omanikud kauplesid kahjudega. Sügise saabudes viidi “Veneetsia” Vanasse Sadamasse talvekorterisse.

1923. a. kevadel otsustati restorani laiendada ning ehitati veel ühele praamile saal. Nüüd juba poole suurem “Veneetsia” pukseeriti Suure Promenaadi äärde. Kuursaali juurest viis külastajaid ujuvasse restorani paadimees. Restoranis korraldati tantsuõhtuid ning töötas kabaree. Kõigest hoolimata ei tõusnud ettevõttest tulu, pigem vastupidi. Suurte võlgade tõttu laskis restoranipidaja enne sügist jalga. Ei täitnud põhjamaade “Veneetsia” ärimeeste taskuid, vaid - nagu mainis tolleaegne ajakirjandus “… sünnitas haigeid päid ning tühjendas taskuid”.     

Kahest praamist koosnevat “Veneetsiat” kujutava piltpostkaardi taga, mis on 1923. a. septembri lõpul Haapsalust Tallinna saadetud, seisab tekst: “Se on Hapsalu vee peal uiuv kabare “Vinetsia” mis pankroti jäi, ei ole enam kuulda seda ilus muusika kõla mis kostis õhtul. 19.IX 23.” Pankrottiläinud omaniku Madis Hollmanni varandus müüdi ära kahel oktoobrikuus toimunud oksjonil.

Viimaseks hooajaks jäi 1924. aasta, kui “Veneetsia” uuendatud juhtkonnaga veelkord lahele toodi, kuid jalgu see äri enam alla ei saanud.

1925. a. kevadel polnud enam mõtet “Veneetsiat” merele viia ning ta jäigi suveks sadama juurde. Siis hakkasid restorani vastu huvi tundma Tallinna ärimehed, kellel oli plaan see Piritale transportida.

16. augustil saabus üks Balti Päästeseltsi aurik Haapsalu Vanasse Sadamasse, võttis ühe osa restoranist enda järele ning pukseeris Piritale. Üks Piritale asumise tingimustest oli see, et ärimehed süvendavad teatud kohast Pirita jõge. Teadmata põhjustel polnud seda aga tehtud ning praam kästud jõelt ära viia. Kuigi uutel omanikel oli “Veneetsiaga” uues kohas probleeme, saadeti siiski aurik “Ingeborg” Haapsallu kõrtsi teist poolt ära tooma. 24. augustil 1925 jõudis “Ingeborg” Haapsalust tagasi Tallinna aga tühjalt. Pool “Veneetsiast” oli Osmussaare ja Paldiski vahel ümber läinud ning lagunenud, nii et vrakk lõpuks Nõva randa jõudis ning rannameestele reheahju rännanud küttematerjalina rõõmu tegi.

Kas pool “Veneetsiat” Pirital tööle hakkas ning milline oli ta edasine saatus, on hetkel teadmata, ent Madis Hollmann sellega ei leppinud, et teda “Veneetsia” hävimises süüdistati. 1925. aasta novembris oli asi arutusel isegi Tartus Riigikohtus, kuid otsus jäi siiski muutmata. 12. märtsil 1931 kustutati Haapsalu linnavalitsuse erakorralisel koosolekul surnud M. Hollmanni lootusetu võlg, mis ulatus 993 kroonini. Mingit varandust tal järele jäänud polnud.