Haapsalu kuurordit peetakse Eesti vanimaks ühtejärge tegutsenud mudaraviasutuseks. Suuri teeneid eesti mudaravi arendamisel omas Haapsalus tegutsenud kreisiarst dr. Carl Abraham Hunnius (1797–1851). Kohalikke elanikke ravides puutus noor arst kokku omapärase rahvameditsiini võttega: mitmed patsiendid vannitasid soojas meremudas oma reumavaludes käsi-jalgu ja ütlesid sellest leevendust saavat. Dr. Hunnius lasi uurida meremuda keemilist koostist ning katsetades oma sugulaste ja invaliidide-ravialuste peal hakkas välja töötama mudaravi metoodikat.
Ravikuurorti algusaeg
Positiivsed tulemused julgustasid jätkama ning 1825. a. ehitati dr. Hunniuse initsiatiivil Haapsalu Eeslahe kaldale väike mudaravila. Peatselt asuti seda laiendama ning 1845. a. valmis juba teine ravila Tagalahe äärde. See oli märksa suurem ja tollaseid olusid arvestades märkimisväärsete mugavustega.
Mõlemad mudaravilad vahetasid korduvalt omanikke ja elasid läbi mitmeid laiendamisi ja moderniseerimisi (vanemat ravilat tuntakse Bergfeldti mudaravila ja teist Dr. Arroneti mudaravila nime all).Rahalisi vahendeid selleks laekus suvitajatelt-patsientidelt, kes enamuses pärinesid Peterburi rikka aadelkonna ja Vene keiserliku õukonna hulgast. Näit. 1859. a. subsideeris keiser Aleksander II, kes koos perekonnaga võttis siin vanne, Bergfeldti mudaravilat 1200 rublaga. Teises ravilas olid ehitatud mõned eriti elegantsed võõraste- ja vannitoad võõrustamaks Aleksander III ja ta lähikondseid. Tänutäheks teenete eest omistati dr. Hunniusele mitmeid riiklikke tiitleid ja aadliseisus.
Dr. Karl Arthur Hunnius jätkas oma isa tööd nii mudaravi kui linna puhkekeskkonna loomisel. Suvitajate arv tõusis paarituhande elanikuga Haapsalu kohta tuntavalt: 1845.a. suvitas ca 300 sissesõitnut, 1850. a. — ca 950, 1859. a. — ca 2000, 1881 . a. — 3000. Kuurort jõudis oma kõrgpunkti 20. saj. algul, mil oli rajatud raudteeühendus Tallinna ja Peterburi vahel.
Eesti Vabariigi aeg
Pärast I maailmasõja lõppemist asuti Haapsalu mudaravilate korrastamisele, majutusvõimaluste laiendamisele ja linna üldilme parandamisele. Propaganda suunati kodumaiste ja välismaiste, eelkõige naaberriikide suvitajate ahvatlemisele. 1930ndateks oli Haapsalu end mudakuurordina teadvustanud, kuigi Pärnu oli tõusnud Eesti esikuurordiks. Edukalt töötasid mõlemad mudaravilad, võimaldades hooajal anda päevas kokku kuni 600 vanni. 1938. a. valmis suur moodne sanatooriumihoone Sadama t. ääres, kindral Laidoneri nim. Eesti Punase Risti sanatoorium. Ravialustest moodustasid enamuse Eesti elanikud, välismaalastest olid esikohal soomlased ja rootslased.
Nõukogude aeg
Pärast maailmasõja lõppu ja Eesti okupeerimist korraldati sanatoorne tegevus ümber Nõukogude seaduste järgi, kus Haapsalu sanatooriumi patsientidest moodustasid enamuse mujalt Nõukogude Liidust saabunud ravialused. Sanatoorium “Laine” peahooneks jäi Sadama t. äärne maja, milllele lisandusid magamiskorpused mitmel pool linnas. 1970ndatel kerkis ka uusehitusi – mudaravila ja polikliinik. 1986.–1987. a. valmis Viigi kaldal söökla ja magamiskorpus, millele pidi järgnema veel kaks magamiskorpust.
Taasiseseisvumise aeg
Taasiseseisvunud Eestis tuli majandusraskuste kiuste hakata ümber korraldama senist riiklikku tervishoidu. 1990ndate algul alustati Haapsalu mudaravi traditsioonide taastamisega. 1994. a. kevadel asus tegutsema uuenenud sanatoorium “Laine”, endise Bergfeldti ravila krundile tekkis samanimeline väike mudaravila, Paralepa mändide alla ehitati ravi- ja puhkekompleks “Fra Mare”. Haapsalu on teavitanud end kui kuurortlinn ning jätkab seda arenguteed.
Asta Veenpere
Positiivsed tulemused julgustasid jätkama ning 1825. a. ehitati dr. Hunniuse initsiatiivil Haapsalu Eeslahe kaldale väike mudaravila. Peatselt asuti seda laiendama ning 1845. a. valmis juba teine ravila Tagalahe äärde. See oli märksa suurem ja tollaseid olusid arvestades märkimisväärsete mugavustega.
Mõlemad mudaravilad vahetasid korduvalt omanikke ja elasid läbi mitmeid laiendamisi ja moderniseerimisi (vanemat ravilat tuntakse Bergfeldti mudaravila ja teist Dr. Arroneti mudaravila nime all).Rahalisi vahendeid selleks laekus suvitajatelt-patsientidelt, kes enamuses pärinesid Peterburi rikka aadelkonna ja Vene keiserliku õukonna hulgast. Näit. 1859. a. subsideeris keiser Aleksander II, kes koos perekonnaga võttis siin vanne, Bergfeldti mudaravilat 1200 rublaga. Teises ravilas olid ehitatud mõned eriti elegantsed võõraste- ja vannitoad võõrustamaks Aleksander III ja ta lähikondseid. Tänutäheks teenete eest omistati dr. Hunniusele mitmeid riiklikke tiitleid ja aadliseisus.
Dr. Karl Arthur Hunnius jätkas oma isa tööd nii mudaravi kui linna puhkekeskkonna loomisel. Suvitajate arv tõusis paarituhande elanikuga Haapsalu kohta tuntavalt: 1845.a. suvitas ca 300 sissesõitnut, 1850. a. — ca 950, 1859. a. — ca 2000, 1881 . a. — 3000. Kuurort jõudis oma kõrgpunkti 20. saj. algul, mil oli rajatud raudteeühendus Tallinna ja Peterburi vahel.
Pärast I maailmasõja lõppemist asuti Haapsalu mudaravilate korrastamisele, majutusvõimaluste laiendamisele ja linna üldilme parandamisele. Propaganda suunati kodumaiste ja välismaiste, eelkõige naaberriikide suvitajate ahvatlemisele. 1930ndateks oli Haapsalu end mudakuurordina teadvustanud, kuigi Pärnu oli tõusnud Eesti esikuurordiks. Edukalt töötasid mõlemad mudaravilad, võimaldades hooajal anda päevas kokku kuni 600 vanni. 1938. a. valmis suur moodne sanatooriumihoone Sadama t. ääres, kindral Laidoneri nim. Eesti Punase Risti sanatoorium. Ravialustest moodustasid enamuse Eesti elanikud, välismaalastest olid esikohal soomlased ja rootslased.
Pärast maailmasõja lõppu ja Eesti okupeerimist korraldati sanatoorne tegevus ümber Nõukogude seaduste järgi, kus Haapsalu sanatooriumi patsientidest moodustasid enamuse mujalt Nõukogude Liidust saabunud ravialused. Sanatoorium “Laine” peahooneks jäi Sadama t. äärne maja, milllele lisandusid magamiskorpused mitmel pool linnas. 1970ndatel kerkis ka uusehitusi – mudaravila ja polikliinik. 1986.–1987. a. valmis Viigi kaldal söökla ja magamiskorpus, millele pidi järgnema veel kaks magamiskorpust.
Taasiseseisvunud Eestis tuli majandusraskuste kiuste hakata ümber korraldama senist riiklikku tervishoidu. 1990ndate algul alustati Haapsalu mudaravi traditsioonide taastamisega. 1994. a. kevadel asus tegutsema uuenenud sanatoorium “Laine”, endise Bergfeldti ravila krundile tekkis samanimeline väike mudaravila, Paralepa mändide alla ehitati ravi- ja puhkekompleks “Fra Mare”. Haapsalu on teavitanud end kui kuurortlinn ning jätkab seda arenguteed.