Kaire Reiljan

Haapsalus algas Rootsi aeg 9. augustil 1581. aastal, kui Rootsi väed lõplikult Haapsalu venelaste käest vallutasid. Läänemaa rannikualadest koos Haapsalu linna ja linnusega moodustati omaette üksus — Haapsalu lään, mille eesotsas seisis valitsuse poolt määratud ametnik — lossifoogt. Foogti administratiiv–, osalt ka kohtuvõimule allus otseselt ka Haapsalu linn. Kuningas Sigismundi poolt 1594. aastal antud privileeg nägi muuseas ette, et foogt on kohustatud linnakohtus ettetulevate kriminaalasjade arutamisel ja otsustamisel osalema. 1628. aastal ostis prantsuse päritolu rootsi aadlisuguvõsa liige Jakob De la Gardie Haapsalu linnuse, linna ja lääni. Siis allus Haapsalu linn krahvlikule administratsioonile, osalt ka kohtumõistmisele. Haapsalu uut kõrgemat ülemust tuleb sisuliselt vaadelda riigi läänimehena. Muuseas oli ta kohustatud linnuse kaitseseadmeid teatavas korras hoidma ja garnisoniga varustama. See kohustus langes ära, kui Haapsalut enam riigikindluseks ei loetud.Pärast tema surma 1652. aastal, omandas Haapsalu linnuse tema poeg Magnus Gabriel. 1665. aastal pantis Magnus rahaliste raskuste tõttu Haapsalu valdused oma väimehele Otto Wilhelm von Königsmarkile ja 1681. aastal sai Otto need oma pärisomandiks. Reduktsiooni käigus 1691. aastal läks valdus riigile.

Liivi sõjas oli Haapsalu linnus tugevasti kannatada saanud. Jacob De la Gardie pidas esmaseks ülesandeks loss jälle elamiskõlblikuks muuta ning 1620–30ndatel aastatel tegeldi linnuse taastamistöödega. 1626. aastal lasi Jacob Haapsallu teenistusse toodud hollandi kiviraiduril ja ehitusmeistril Arent Passeril (1589–1637) mõõdistada varemeis linnus — see 1626. aastast pärinev plaan on esimene teadaolev linnuseplaan. 1631 (28). aastal läks Passer Tallinna ning teda asendas Haapsalu kiviraiduri ametis Joachim Winter (?–1664). Arvatavastituli Winter Haapsallu Rootsist, kutsujaks oli Jacob De la Gardie. Winteri kätetöö Haapsalus on näiteks Jaani kiriku altar (1630) ja toomkiriku ristimisvaagen (1634). Peale selle veel Noarootsi kiriku epitaaf (1630) ja ristimisnõu (1634) ning Pühalepa kiriku kantsel (1636). Jaani kiriku altar on suurim kivinikeraltar kogu Eestis ja esimene säilinud uut tüüpi altar pärast kappaltareid. 1634. aastal sai toomkirik valmis, 1640ndatel uusehitused, korrastati saale ja kirikusse sai uus rõdu ja pingid. Kuid ennistustööd seiskusid, sest Jakob ehitas losse ka Rootsis ning Winter oli hõivatud tellimustöödega sinna. Magnus Gabriel De la Gardie’l, kes oli isalt linnuse saanud 1652. aastal, pööras sellele rohkem tähelepanu pärast Saarema krooni alla minekut. 1653. a usaldas Magnus Haapsalu kavandamise kuulsa Augsburgi ehitusmeistri E. Holli pojale Matthias Hollile. (Tema projektist on säilinud A. Brentzelli poolt 1660ndatel tehtud koopia) Holl viibis Haapsalus 1653–54 ja 1657–58. Projekt nägi ette olemasolevate ehitiste ümberehitamist ja moderniseerimist —linnusest pidid saama nelinurkse sisehoovi ning eraldi kellatorniga loss, mille maneristlikult toretsevas stiilis on tunda lõunasaksalikke mõjutusi E, Hollilt, J. Wolfilt ja H. Schickhardtilt. Lossi ehitus hakkab venima 1670ndatel aastatel, kui Magnus Gabriel De la Gardie oli segatud tülidesse õukonnas.Kuigi linnuses olid aeg–ajalt pooleli ennistustööd, leidsid seal siiski kogu Rootsi aja vältel peavarju krahviametnikud. 1688. aasta märtsis, lihavõttepühade ajal oli linnuses tulekahju, mis muutis linnuse kasutamiskõlbmatuks. Lossiõuel asuvas aednikumajakeses oli tulega hooletult ümber käidud — leek kandus kellatorni, sealt kiriku katusele, edasi vahitorni ja osutitorni katusele. Tuul kandis leegid ka üle lossimüüri linna majade peale. Linnas põles maha kolm Rootsi turu ääres asunud maja. Pärast tulekaju vana kellatorni juurest leiti kolme kella jäänused. Nendest vanadest kelladest valati kaks uut, mis aasta hiljem vahitorni viidi. Üks neist kelladest, millel kiri vanas saksakeeles kiri ja aastaarv 1688 Tallinn, on tornis tänapäevani. Peale vahitorni tehti korda toomkirik.

Liivi sõda oli linna ja linnust tugevasti laastanud — linnus oli sõja ajal kuus ja linn kaheksa korda peremeest vahetanud. Enamik linna maju oli sõjas purustatud, hävis praegusel Lossiplatsil olnud hoonestus. Kannatada oli saanud piki praegust Rüütli ja Wiedemanni tänavat kulgenud linnamüür, mis pärast Liivi sõda lammutati ja nii ta linnaplaanilt kadus. 16.sajandi lõpus oli Haapsalu elanikkond üsna suur, vähemalt on teada, et 1595. aastal oli linnal raad, kuhu kuulus üks bürgermeister ja seitse rae liiget. (See ületab rae suuruse sajand hiljem) 17. sajandi esimesel poolel oli Haapsalu elanike arv võrdlemisi väike ja kaevatakse, et kodanikel puudub kapital ja algatusvõime. Elanike arv oli vähenenud pärast sajandi alguse näljahäda ja taudisid. 1648. aastal linnal raad puudus, kohtumõistmiseks oli olemas vaid alamkohus, kuid seegi puuduliku koosseisuga. Revideerimist toimetav komisjon pidas aga võimalikuks, et juhul, kui kodanike arv linnas peaks suurenema, võiks Haapsalus bürgermeister ja mõned rae liikmed ametisse seada, kuigi kõrgeim võim linna üle ka sel juhul pidi kuuluma läänihärrale. 17. sajandi teisel poolel Haapsalu elanike arv ilmselt suurenes, linna on väljaspoolt elama asunud rida kaubanduses vilunud uuskodanikke. Varsti on läänihärra ka esimese bürgermeistri (Christian von Huseni) ametisse seadnud. Reahärrade valimisest aga puuduvad esialgu lähemad teated. Veel 17. sajandi lõpul on Haapsalus peale bürgermeistri ja kohtufoogti (viimane oli ühtlasi raesekretär) ainult kaks rae liiget ametis. Sajandi lõpul oli Haapsalus u 45 kodanikku, üldse linnaelanike arv võis olla 700 ringis (Kalev Jaago arvates) (Soom arvab, et 400–500). Pärast 1695–97. aasta näljahäda elanike arv ilmsel vähenes. Haapsalu oli välisilmelt nigel — väike, halva planeerimisega, lihtsad õlgkatusega palkehitised. Linna ilmet taheti soliidsemaks muuta ja 1664. aastal Magnus Gabriel De la Gardie endis linnale raekoja ehitamiseks krundi. (Raekoda sai valmis alles 1775. aastal). 1640ndatel alustasid De la Gardie’d lossi ümber pargi rajamist. 1683. aastal aastal on Waxelberg joonistanud kaks linnavaadet, need on esimesed joonistused Haapsalu kohta. Rootsi ajal laienes linn väljapoole oma keskaegseid piire. 17. sajandil on esmakordselt mainitud ka mitmeid Haapsalu eeslinnu — Kastinina ehk Kaiserorti (Suur–Liiva tänava kandis), Bürgermeistri holmi, Koplit (praeguse Kopli tänava ümbrus), Loemäge (Õhtu kalda, Lahe ja Kalda tänavate vahel). Suurem osa tollaseid eeslinnade elanike olid pärit ilmselt Hiiumaalt ja Noarootsist.

Nii Jakob, kuid eriti Magnus Gabriel De la Gardie soovisid oma valdustes arendada tööstust ja kaubandust. Nad kutsusid Haapsallu rikkaid isikuid, kes oleksid võimelised kaubandusega tegelema ja endale laevu soetama. 1594. aastast on Haapsalul kuningas Sigismundi privileeg laevanduse ja kaubanduse arendamiseks, mille Gustav II Adolf 1616. a. kinnitas. Haapsalu tõusule oli aga väga vastu Tallinn, kes kartis konkurentsi ja nõudis, et väiksemad sadamad kaubandusele suletaks. Tallinn saavutas küll korraks oma tahtmise, kuid De la Gardie’d kasutasid oma mõjuvõimu Rootsi valitsevates ringkondades, ning neil õnnestus Haapsalu taas kaubandusele avada. Kõigile püüdlustele vaatmata ei saanud Rootsi ajal Haapsalust kuulsat kaubandus– ja sadamalinna. Esiteks olid siinsed sadamaolud üsna halvad — suured laevad ei pääsenud madala lahe tõttu sadamasse sisse. Teiseks polnud kohalikel elanikel kaubanduse arendamiseks vajalikku hulka raha ega kogemusi. Sellele vaatamata oli kohalik kaubandus üks haapsallaste peamisi elatusallikaid. Võõrastel oli keelatud Haapsalu ümbrusest põllusaadusi ja kala kokku osta ja talupojad pidid oma ülejäägid Haapsallu turule tooma. Kauplemine, alkohoolsete jookide müügiks valmistamine ja leiva küpsetamine olid lubatud ainult Suurgildi liikmetele. Linnas elavad käsitöölised ning aadlikest krundiomanikud ei tohtinud sellega tegelda. Hiljem lubas läänihärra õlut pruulida ja viina põletada ka rätsepadel. 1691. aastal oli Haapsalus 13 kaupmeeste gildi kuuluvat isikut. Teine tähtis linnakodanike majandusliku tegevuse haru oli käsitöö. 1691. aastal oli linnas u 30 käsitöölist. Käsitöölised koondusid vastavalt oma erialale tsunftidesse. Oma tsunftid olid rätsepadel, kingseppadel ja kangrutel. Teistel käsitöölistel, näiteks seppadel, tisleritel, sadulseppadel, pärlitikkijatel, klaasseppadel, habemeajajatel ja kipparitel tsunfte ei olnud, sest nende alade käsitöölisi oli linnas tsunfti loomiseks liiga vähe. Haapsalus on leidunud ka kullassepp. Haapsalu oli 17. sajandil vaene linn ning linnakodanikel polnud käsitöölistele aastaringi tööd anda. Nii leidsid enamik Haapsalu käsitöölisi tööd ka ümbruskaudsete mõisate juures ning käsitöölistel oli endil ka kariloomad ning peeti põldu. Talupojad tellisid linnakäsitöölistelt ainult meestekübaraid.    
 

1636. aastal peeti Haapsalus viimane nõiaprotsess. Nõidumises süüdistati ühte Kastininal elavat naist, Kai Kruuskoppi. Arvati, et Kai käib mustaks kassiks moondununa naabri sahvrist toitu varastamas. Ühel päeval visanud ta kassi puuhaluga ning samal päeval hakanud Kai lonkama. Kai juttu selle kohta, et jalg jäi hoopis rannakivide vahele, ei uskunud keegi. Kai ennast nõidumises süüdi ei tunnistanud ja nii pidi ta läbi tegema veeproovi. Sadamasillal seisvale Kaile sidus timukas köie ümber ja lükkas naise vette. Veeproovi vaatama kogunenud linnarahvas ootas — kas nõiaks peetu vajub põhja või jääb pinnale. Usuti, et kui inimene põhja vajub, siis on ta süütu. Kui ta aga pinnale hulpima jääb, siis on tegemist nõiaga, keda aitavad pinnal püsida kurjad jõud. Kui Kai vette lükati, ei vajunudki naine põhja, vaid jäi veepinnale hulpima. Põhjuse selleks andis timukas ise, kes veeprooviks liiga lühikese köie võttis ja nüüd ise Kaid veepeal hoidis. Rahvas ja kohtumõistjad olid aga kindlad, et naisele tulid appi kurjad jõud ning et Kai Kruuskop on nõid, kes tuleb karistuseks tuleriidal põletada. Haapsalu hukkamispaik Võllamägi asus seal, kus tänapäeval on Sireli tänav. Tol ajal kehtis aga selline seadus, et kõik kohtuotsused pidi enne täide viimist kinnitama kohalik härra. Haapsalus kuulus sel ajal Jakob De la Gardie’le, keda rahva hulgas ka Laisaks-Jaaguks kutsuti. Tema kohtuotsust ei kinnitanud ja andis hoopistükkis käsu Kai Kruuskop vabaks lasta ja rahule jätta. Esimene Haapsalu linnakool asutati 1554. aastal ja see asus Kooli tänaval. Linnakoolis õppisid peamiselt kaupmeeste, käsitööliste ja teiste haapsallaste lapsed, põhiliselt 7–12aastased poisid ja tüdrukud. Sellist kooli nimetati mõnikord ka saksa kooliks ja seda võiks võrrelda tänapäevase algkooliga. Nagu nimigi ütleb, siis õpiti selles koolis saksa keeles. Seda sellepärast, et tollel ajal olid suurem osa linnakodanikke sakslased, kuid loomulikult oli õpilaste seas ka mõned eestlased ja rootslased. Linnakoolis oli enamasti üks õpetaja, kes õpetas lapsi lugema ja kirjutama ning arvutama. Tollel ajal pidid lapsed kirjutama gooti tähtedega, mis küll meenutavad tänapäeva tähti, kuid tegelikult on neid meile väga raske lugeda ja kirjutada. Ilukirjale pöörati koolis suurt tähelepanu ja õpilased pidid üsna tihti tegema ilukirjatöid või kirjutama proovikirju, mida õpetaja ilu ja hoolsuse poolest võrdles. Kirjatööd riputati paremusjärjestuses ümber klassi tõmmatud nöörile. Väga tähtis aine oli koolis usuõpetus. Vanasti algas koolipäev suvel kell kuus ja talvel kell seitse. Koolipäeva alguses lauldi üheskoos vaimulik laul ja loeti palve. Õpilased pidid tollel ajal jälgima palju rohkemaid käske ja keelde kui tänapäeval. Suvel oli näiteks keelatud külm suplus, talvel aga jäätükkide ja lumepallidega loopimine. Juba vanal ajal olid olemas klassikorrapidajad, kelle ülesanne oli muu hulgas ka karistamisvitsakimpude valmistamine.1640. aastal hakati Haapsalu koolmeistrit nimetama rektoriks. See tähendab, et koolis hakati õpetama ka ladina keelt ja teoloogiat.