A. Grönberg. Kuurort Haapsalu. Haapsalu, 1932.

Paljude aastate eest piirasid poolakad Haapsalu lossi. Kuigi lossist viis maa-alune käik Uuemõisa, oli siiski raske hankida toiduaineid, sest maad kurnas nälg ning piiramine kestis juba seitsmendat aastat.

Elanikud otsustasid abiks võtta kavaluse. Viimastest humalanatukestest keetsid nad kange õlle, jootsid sellega ainsat järelejäänud härga niipalju, kui ta tahtis ning talutasid teda siis lossi müüride ääres. Joobnud härg möirgas rohkem, kui seda harilikult teeb terve härjakari. Kui poolakad kuulsid härja metsikut möirgamist, järeldasid nad, et lossis on toidutagavara veel küllalt ning lõpetasid piiramise.

Ühel rüütlil oli kaks poega, kes pikemat aega olid viibinud sõjas. Nooremale pakkus sõda niipalju lõbu, et isa suutis teda kodus hoida suuri vaevu, meelitades raha ja varandusega. Kui isa teda noomis pillava ja lodeva eluviisi pärast, ei meeldinud see pojale ning ta kandis isa vastu salajast viha.

Kord läks isa jahile ning poeg jälgis teda. Lühikese sõnavahetuse järele surmas ta auväärse rauga, kelle laiba peitis metsa. Pika otsimise järele leiti kadunu ning kahtlus mõrtsukatöös langes poegadele.

Pojad kutsuti Haapsalu kirikusse, kus nad pidid tunnistama oma süütust. Käsi surnu rinnal, vandusid mõlemad vennad, et nad ei ole isa tapnud. Noorem lisas juurde, et kui tema on süüdi, ta ei saa altari juurest edasi minna üle kolmekümne sammu.

Kuigi surnu haavadest seepääle hakkas voolama verd, jäi noorem vend endasse kindlaks ning lahkus kirikust. Vaevalt oli ta altarist eemaldunud kolmkümmend sammu, kui ta kukkus maha nagu välgust tabatu ning kohkunult piiskopile tunnistas üles oma süü. Kohe seepääle ta suri ning maeti sinnasamasse kohta.

Elas Haapsalus kaks venda, üks rikas ja ihne, teine aga pidi nälga eemale tõrjuma saapaparandamisega. Viimane nägi korra unes, et tema juure tuli hall mehike ning näitas talle üht nurka varemeis, kus tuleks kaevata suure varanduse leidmiseks. Mees pidas asja naljaks ning töötas edasi saabaste kallal.

Järgmisel ööl tuli hall mehike uuesti, raputas teda õlast ning juhatas varanduse juure. Hommikul läks mees rikka venna juure, jutustas sellel oma unenägu ning avaldas kahtlust selle kohta. Rikas vend kinnitas veelgi tema arvamist, et ega tühist unenägu ei maksa uskuda. Ise läks aga rikas vend öösi mainitud kohale, kaevas sääl ning hulga vaeva järele leidis mullast surnud koera.

Arvamises, et vaene vend teda tahtis narrida, viskas rikas vend koeraraipe vaese venna aknast tuppa. Ehmunult ärkas vaene kingsepp, leidis aga põrandalt selget kulda.

Haapsalu lossi seisab peidus rohkesti varandusi, milliseid valvab suur must koer. Mitmed vaprad mehed on katsunud neid varandusi kätte saada, kuid vaimud kustutasid nende laternatule või peletasid nende julguse muude kummitustega.

Keegi rootslane tuli aastal 1773 Haapsalusse, sai siin öövahi koha ning tuli korra kesköösel lossiaeda. Siin nägi ta suurt musta koera leekivate, taldrikusuuruste silmadega, istudes ise ühel rahakastil.

Mis öövaht koeraga rääkis, seda ei ole teada, samuti ka seda, mida kast sisaldas. Aga kohe pääle seda öövaht muutus ärimeheks, ostis linnas maju ning omas laialdase usalduse, nii et mitmed talumehed tõid talle oma raha hoiule. Teatava aja möödudes läks ta lõpuks metsa ning poos enda sääl puuoksa.

Muiste kasvas Haapsalu lossis suur tammepuu, mis aastate jooksul oli muutunud seest täiesti õõnsaks. Rahvasuu ei tunnustanud üksi tema kõrget vanadust, vaid samuti ka tema salapärast jõudu. Seetõttu ei tohtinud säält murda ühtki oksa ning tema varjus olev maa loeti pühaks. Samuti ei julgetud vaadata puuõõnsusesse, kuigi teati, et sinna oli varematel aegadel ohverdatud isegi raha.

Kord oli mingi sõjalaevastik Haapsalus ning üks ohvitser läks lossi jalutama. Järsku tõusis piksevihm ning et selle eest end varjata, puges mees tammepuu õõnsusesse. Kui vihm lakkas, tahtis ta uuesti väljuda, kuid komistas millegi metalli vastu. Üllatuseks leidis ta puutüvest plekktoosi paljude kullatükkidega. Raha võttis ta laevale kaasa ning see jagati hiljem sõduritele.

Haapsalu kohtuülema juure ilmus ühel õhtul kaks meest. Nad tulid ratsutades, kuljused kõlisesid, seljas ebaharilikud välismaised riided ning palusid luba nõiakepi abil varandusi otsida. Seda lubati neile sel tingimusel, et nad kogu töö viivad läbi oma algatusel, kuid leitud kullast saavad endile ainult poole.

Mehed käisid ringi, lossikiriku ees platsil paendus võluvitsake vastu maad ning mehed alustasid kohe kaevamist. Pettusvõimaluse vältimiseks seati linna poolt vahid juure. Varsti aga läks juba pimedaks ning kuna midagi veel ei leitud, läksid kõik koju. Järgmisel hommikul olid aga mehed jäljetult kadunud. Ühtlasi märgati, et lahtikaevatud augus leidusid jäljed, et sääl pidi olema asunud mingi raudkast.

Kui Haapsalu kiriku ehitamine oli lõpetatud, pahandas Kalevipoeg kellahelina üle ning otsustas kiriku purustada. Mitte kaugel Nyby´st leidis ta Vidra lähedal ühe kõrgendiku juurest suure kivimüraka, haaras selle pihku ning virutas tugeva hooga Haapsalu lossi poole. Siiski oli see kivi vist Kalevipojalegi raske, sest vise ei õnnestanud ning kivi kukkus poole tee pääl väikesele Võnnusaarele, mis asub Haapsalu lahes Roograhu lähedal. Kivi purunes kukkudes kaheks tükiks, millest suuremat veel praegu tuntakse Suurkivi nime all. Muiste olnud kivi pehme, mistõttu temal võib näha lammaste ja kitsede jälgi, mida loomad omal ajal sinna tallanud.

Haapsalust umbes 8 km kagu poole asuv Ridala kirik evib salapäraselt legendaarse mineviku. Kirik näib olevat väga vana ning teda loetakse koguni vanemaks kirikuks Eestimaal, mis ehitatud taanlaste ajal.

Ridala kiriku lähedal asunud muiste samanimeline kants või maalinn, mille varemete jälgi on praegugi veidi märgata. Möödunud sajandil leiti maapinnast veel õige sageli tahutud kive, lubjatükke, puusütt ja vanaaegseid naelu. Linna kohale on alles jäänud küngas, milles rahvajutu järele olevat maetud suur varandus. Seda valvavat aga mingi punane koer ning seetõttu ei olevat varanduse õiget kohta veel avastatud.

Rahvasuu jutustab, et Ridala kirik ja maalinn seisnud muiste üsna mererannikul. Isegi suured laevad sõitnud linna külje alla. Geoloogilised vaatlused lubavad eeldada, et siin varematel aegadel meri tõepoolest on ulatanud õige lähedale. Mõnekümne aasta eest leiti säält koguni vanaaegne laeva emapuu.

Ridala kiriku olevat ehitanud keegi hiiglasneiu, kelle kujutist praegugi veel võib näha kivisse raiutult kiriku portaali juures. Neiu valmistanud selle ehitise endale elumajaks ning kuigi teinud üsna kõrge ukse, olevat säält suure vaevaga läbi pääsenud. “Kui keegi minust suurem soovib majja sisse astuda”, ütelnud ta, “siis võib ta ju kummardada!” Hiljem tehtud sellest ehitisest kristlik kirik.

Seespool kirikumüüre viib põranda alla mingi käik, mis all on kinni müüritud. Paljude aastakümnete eest julgesid mõned uudishimulikud laternate ja nööride abil sinna käiku sisse minna. Äkki aga kustusid küünlad ning suuri vaevu pääsesid mehed jälle välja. Et sellesarnaseid julgustuskatseid vältida, müüriti käigu alumine osa kinni.

Oletatakse, et see käik on maa alt tulnud Haapsalusse. Kunagi peitnud end sellesse aga mingi röövsalk või teatud hulk ülejooksikuid. Sel puhul olevat käigu mõlemad otsad suurte kividega kinni müüritud ning roimarid koolnud said vaevarikkasse surma.

Paljude aastate eest vallutas üks taani kuningas väevõimuga Vormsi saare ning tuli Norby külasse öömajale. Enne magamaheitmist sõnas ta talurahvale: “Kui ma öösi saan hästi magada, siis ei tee ma sellele külale midagi halba, muidu aga lasen ta homme tuhaks põletada.” Otsekohe vaibus kogu liikumine, loomad talutati kaugemale, kuked viidi metsa, nõnda et varsti oli kogu ümbruskonnas rahulik vaikus ning kuningas sai mõnusasti uinuda. Pererahvas istus ise kartlikult kuulates eeskojas, et iga esilekerkivat segamist kohe kõrvaldada.

Kesköösi kuulis perenaine nagu mingit kahtlast tiksumist kuninga enda magamistoast. Väriseva südamega hiilis ta tasakesi sinna ning hämaras kuuvalguses nägi laual midagi, millest tuli korrapärane kribin ja tiksumine. Arvamises, et see on hiir, mis näris kuninga riideid ning võis koguni teda üles äratada, lõi ta käega sellele kohale tugeva hoobi ja purustas niiviisi kuninga taskukella.

Hommikul päikesetõusu ajal oli kuningas alles veel sügavas unes. Ärgates tundis ta ennast nii kosunud ja rahuldatud, et andis käsu, külaelanikkude vastu mitte tarvitada karme abinõusid. Riietumise juures märkas ta ootamatult, et tema taskukell oli lõhutud. Kohe laskis ta pererahva tulla oma juure ning määras neile ilma pikema jututa raske karistuse. Värisedes langes nüüd perenaine tema ette põlvili, rääkis oma murest kuninga unerahu eest ning saatuslikust eksitusest. Naine palus kuningalt pisarsilmil armu ja halastust. Naerdes naise teadmatuse üle, andestas talle kuningas ning külarahva tänuhüüete saatel sõitis kuningas jälle edasi.

Kui tatarlased tungisid Vormsi ning hakkasid sääl rüüstama, siis ainult üksikud elanikud päästsid end Borby lähedal asuva suure kivi otsa, kus nad kallaletungijaid tatarlasi keeva veega kihutasid eemale. Kärsläti juures kaevasid talunikud metsa sügavad augud ning varjasid end sääl peidus, kuigi vaenlased katsusid rootslaste keelt järele aimates luisata, et vaenlane olevat juba plehku pistnud.

Pastoraadis tungisid tatarlased õpetaja kallale, ning kuna ta puges peitu sauna, süütasid nad selle põlema ning piinasid õpetaja sedasi surnuks. Ühtlasi hävitasid nad kirikuraamatuid ning viisid dokumente ja kirikuriistu Saaremaale kaasa. Ka külades kihutasid nad inimesed majadesse ning süütasid need siis põlema. Meestel kiskusid nad seljast nahka, naistel lõikasid rinnad ära ning tapsid kõiki, kuna nende päälik oli käskinud olla vali igaühe vastu.

Ühte majja tuli sõdur, kus ainult laps lamas kätkis. Väeti maimuke sirutas talle käed vastu ning silmitses nii sõbralikult paluva pilguga, et sõdur tahtis liigutatult toast väljuda. Äkki meelestus talle aga pääliku karm korraldus, ta viskas kätki ümber ning puuris terava oda lapse selga.

Saulepis tuli tatarlaste röövel talumajja, milles elutses veel vaid naine ühes lapsega, kuna teised elanikud olid kõik metsas peidus. Ema ronis surmahirmus ahju otsa, väike laps jäi aga kätkisse kaeblikult karjuma. Röövel võttis lapse sülle ning tahtis teda heita küdevasse ahju. Meeltheitev ema haaras ahjult suure kivi ning viskas selle röövlile pähe nii osavalt, et mees jäi meelemärkusetult lamama. Kiiresti hüppas naine ahju päält alla ning mõne kivihoobiga surmas sõduri. Surnu riiete läbiotsimisel leiti säält hulk kulda ja hõbedat.

Rootsi kuningas Yngvar oli vahva sõdalane, kes oma laevastikuga sagedasti võitles taanlaste ja teiste meresõitjate vastu. Taanlastega sõlmis ta viimaks rahu ning astus siis seda suurema jõuga idapoolsete vaenlaste vastu. Ühel suvel riisus Yngvar Eestimaal, kuid eestlased tulid talle sõjariistus vastu ning tekkis verine lahing. Eestlaste ülekaal oli nii tugev, et rootslased sunniti põgenema. Kuningas Yngvar sai lahingus surma. Tema laip maeti sinnasamasse kohta.

Matsalu lahe ääres Saastama mõisa lähedal on kõrgendik, mis koosneb suurtest kividest. Kivid on kohati paigutatud korrapäraste kihtidena. Aja jooksul on kivid kattunud samblaga ning viimaks on hakanud sinna isegi puud kasvama. Seda kõrgendikku kutsuti porimäeks ning rahvajutu järgi olevat see mälestussammas, mis sinna seatud kuningas Yngvari mälestuseks.

Kiidevas Puistu külas teab kohalik rahvas näidata mitu kohta, kuhu olevat maetud keegi vana Rootsi kuningas. Selle tõenduseks näidatakse ka

vastavaid kive, mida tuntakse mälestusmärkidena.

Haapsalu lossi omanik Jacob de la Gardie oli õieti ettevõtlik mees, kuid kõiki toiminguid teostas ta äärmiselt pikaldaselt, rahulikult ja järelemõtlikult. Seetõttu andsid eestlased talle “Laisa Jaagu” hüüdnime.

Kord oli krahv parajasti saunas, kui ta adjutant teatas suure vaenlasväe liginemisest. Krahv keeras rahulikult teisele küljele ja vastas: “Nad oodaku senikaua, kui ma olen saunast väljas!” Ilma mingi ruttamiseta pesi ta end siis edasi.

Saunast väljunud, ligines ta vaenlastele ning võttes kaasa hariliku peapadja, sõnas seda avades: “Välja, välja, hobu ja mees!” Padjast võetud suled lendlasid tuules ning igaüks neist muutus ratsanikuks ühes hobusega. Niiviisi oli vaenlane peagi võidetud.

Kuigi puudus krahvil jällegi sõjavägi. Kuna vanakurat oli krahvi liitlane, ronis see kirikukatusele ning hakkas säält laastusid maha kiskuma. Iga hoobi juures hüüdis vanakurat: “Hobu ja mees!” Mahakukkuvad laastud muutusid kõik ratsanikkudeks ning krahv võitis lahingu.

Saadan aga nõudis säärase abi eest oma osa ning käis mitu korda vana sõjamehe hinge ära toomas. Krahv lamas aga voodis ning palus kurja sõpra, et see senikaua ootaks, kuni krahv on täielikult riietunud. Vanakuri tõotas seda, kuid kauem enam oodata ei lubanud, kuna varem oli teda sarnaste ettekäänetega juba mitmekordselt petetud.

“Tubli,” vastas krahv, “küll ma nüüd selle eest juba hoolitsen, et oleksin alati lõplikult riietumata!” Siitpääle puudus krahvi riietuse juures alati mingi ese, kas sukapael, kaelarätik või üks saabas. Vanasaadan käis teda tihedasti külastamas, kuid pidi alati tagasi minema pettunult.

Alles hiljem vabastasid taevased võimud vana rauga sellest kurjast sidemest. Krahv ehitas Stockholmi ilusa  Jacobi-kiriku ning palvetas kaua altari juures. Sel puhul oli selgesti kuulda vankrikolinat ning kivipõrandast kerkisid üles leegitsevad tulekeeled. Arvatavasti tegi niisugust tempu vanakurat ise, kes ärritas ennast ohvri kaotsimineku üle.

Peeter Suur saabus 8. juulil 1715. aastal oma sõjalaevadega Tallinnasse ning sõitis säält 17.kuupäeval lääne poole. 20.juulil jõudsid ta laevad Osmussaare, kuna keiser ise kell 5 pääle lõunat sõitis Haapsalu poole. Noarootsi olnud siis mandrist nii tublisti eraldatud, et keiser sõitnud laevaga Noarootsi ja mandri vahelt läbi. Haapsalusse saabus ta järgmisel päeval ning siis käsutas ta kogu eskaadri edasi sõitma Liibavisse, et sel viisil järgmisel kevadel kergemini jõuda Pommerisse.

Haapsalusse sõitis Vene tsaar otsima uut sündsat sadamakohta. Keisri saabumine tuli väga ootamatult. Ta randus siin Kassinina neemele, mis hiljem suures keisrivaimustuses ristiti Kaiserortiks. Peeter Suur viibis linnas lühikest aega, vaatas lossi ühes kirikuga ning juba paari tunni pärast randus ta Pullapää kohal, et sõita Ungrusse.

Külaskäik Ungrus oli mõeldud Rootsi ülemjäägermeister ja Eestimaa maanõunik parun Reinhold Ungern Sternbergile, keda ta oli tundma õppinud mitmetel kokkupuutumistel Peterburgis ja Tallinnas. Ent parun oli juba kaks aastat tagasi Tallinnas surnud. Ungrus elas ainult veel tema kahekümneaastane lesk Sophie Auguste ühes oma aastase pojaga. Peeter Suur avaldas talle mehe surma puhul kaastundmust ning veetis aega  mõnusasti vesteldes.

Ungru mõisa aed olnud sel ajal ilusamaid Eestimaal. Aedniku saatel vaatas tsaar aeda rohkem kui tund aega. Siis tuli ta tagasi ja asus einetama, mis oli vahepeal suure kiirusega jõutud valmistada. Laua juures ulatas talle keegi teener karika, millesse oli graveeritud Rootsi kuninga Karl XII nimi. Otsekohe püüdsid teised selle karika tsaarilt tagasi võtta, kuid keiser tõrjus nad eemale ning tühjendas karika hüüdega: “Elagu sõber Karl!”

Laua ääres istudes märkas tsaar ühe ukse kohal enda pilti, kuna teise ukse kohal seisis tühi raam. Ümber vaadates leidis ta ahju tagant Karl XII pildi, mis nähtavasti tsaari saabumisel oli kiiresti sinna peidetud.

“Ahjaa, vend Karl!” hüüdis ta. “Nüüd pead sina pugema ahju taha! Vahest  oleks vaja ainult üht lahingut, et ma ise peaksin minema sinna!” Nende sõnadega tõstis ta pildi jälle seinale tagasi.

Tänades perenaist lahke vastuvõtu eest, nõudis tsaar ärasõidul tavalise kutsari asemel hobusejuhiks aedniku, kes oskas rääkida saksa keelt. Vestlus aednikuga oli nii elav, et aednik suures jutuhoos jättis hobused päris hooletusse. Kutsari hirm oli aga suur, kui nüüd hobused äkki hakkasid pillutama. “Vaata nüüd korraks ka hobuste järele”, sõnas talle tsaar ja Haapsalusse jõudes andis talle rikkaliku jootraha.