Haapsalu kalender 1908

Keegi Runö mees oli kuratiga kontrahi teinud, milles vana Õelus mehele hääd jahisaaki ja suurt sissetulekut tõotas. Ühtlasi andis ta mehele musta raamatu punaste kirjadega, millega mees enesele niipalju hülgeid ette võib nõiduda, kui ta iganes soovib. Kui aga kontrahi aeg lõpule hakkas jõudma, siis ei tahtnud hülged enam mehe sõna kuulda, vaid läksivad iga paugu järele ikka julgemaks, tulivad ligemale, näitasivad hambaid ja hakkasivad mehe kallale tükkima. Seda nähes püüdis mees mustast raamatust lahti saada, sest pääle määratud aja lõppu langeb raamatu omanik kuradile saagiks. Juba kaks kord oli mees raamatu ära müünud, aga või sa “kurjast” lahti saad: raamat tuli ikka jälle tagasi. Viimati kaebas ta oma häda nõiale ning see andis talle nõu, raamatu leivataigna sisse pakkida, ahjus äraküpsetada ja leiva nimel ära müüa. Mees tegi seda ja sai leiva just päev enne kontrahti lõppu ühele Saarlasele äramüüa. See võttis leiva kaasa ja läks merele kalu püüdma. Teisel hommikul leiti tühi paat, - meest ennast kusagil. Leib, mille sisse raamat oli peidetud, seisis paadi piida pääl ning kalamehe nuga oli otseti paadi põranda sisse löödud. Et ilm täitsa vaikne oli, seepärast ei võinud muud arvata, kui et kurat mehe ära viis. Õnnetuma järeljäejad kaebasivad raamatu müüja pääle konsistooriumisse, millel aga misgit tagajärge polnud.

Saastna mõisa järele on üks küla, mis Ullaste nime kannab. Selle küla talupojad tõendavad, et nad vanaste ühe saksa- või rootsisugu mõisniku järeltulijad olla. Nende liiadnimed on Klaus ja Homburg, ning nad lähevad oma kehavormide poolest teistest ümberkaudsetest talupoegadest pisut lahku. Vanarahva jutu järele olla vana-katku ajal selle sugukonna liikmed, kellede omandus selajal Saastna mõisa olnud, kõik ära surnud, ainult üks väikene poisike jäenud elusse, keda ta amm enesega Ullaste külasse viinud ja sääl üleskasvatanud. Et külas peaaegu kõik inimesed ka katku ohvriks olivad langenud, siis võttis ta viimaks ühe tühjaks jäenud talu omale ja heitis abielusse. Tema lapsed ja järeltulijad täitsivad pärast terve küla. Mineva aastasaja algusel on nad oma mõisniku seisuse õigusi katsunud uuesti maksvaks teha, aga ilma järeldusteta. Nüüd mõne aasta eest tagasi olla nad jällegi omi vanu õigusi hakanud taga nõudma, kuid selle tagajärg on kalendri väljaandjal praegu teadmata.

Umbes samasugune vanajutt käib Ridala kihelkonnas elutsevate Kelemithi ja Nuudi sugukondade kohta. Nende esiisa olnud Rootsi ohvitser Knut Kelemith, kellele Rootsi kroonu Sinalepa ja Mäemõisa vahel oleva maatüki vahvuse eest aupalgaks kinkinud. Ohvitser ehitanud sinna väikesemõisa ja nimetanud seda oma abikaasa nime järele “Dravida” mõisaks. Ohvitser leidnud ise Kolovere lahingus venelaste vastu võideledes surma, kuna ta abikaasa hiljem katkule ohvriks langenud. Nende alaealine poeg Roby jäenud ühe vana teenri, väljavahi Bengt Wendorfi kasvatada. Kuidas poeg isale kingitud maatükist ja isast ehitatud mõisast ilma jäi, sellest ei lausu vanajutt midagi. Võib-olla, et Rootsi valitsus need reduktsioni ajal tagasi võttis. Ohvitseri abikaasa nime pääle nimetatud “Dravida” mõisa hoone on praegu Sinalepa karjamõisana alles, niisamati ka selle põllud ja mets, milledest esimene “Kelemithi põldude” ja teine “Dravida sõeru” nime kannab, kuna karjarand, mida isa oma poja nime järele “Robi rannaks” nimetanud, praegu Mäemõisa käes on. Ka Pendi (Bengti) koht, kus väikese Roby kasvataja Bengt Wendorf elas, on praegu veel alles ja sai Mäemõisa küljest hiljuti äramüüdud Lillevälja (Tuuru) mõisa külge antud. Kui vanajutt õige on, siis on Ridalas elutsevad Kelemithi, Knuti (Nuudi) ja Wendorfi sugukonnad rootslased, kellede seia asumist ajaloolikult umbes 16-ma aastasaja viimase poole sisse võiks arvata.

Sellest on juba palju aastaid tagasi, kui ühel õhtul keegi ohvitser Kolovere lossi tuli. Lossi omanik graf Buxhövden võttis tulija lahkesti vastu ja käskis teda ööseks sinna jäeda, mis juures ta aga ütles, et tal muud kambrit võimalik ei olla anda, kui seda, mis lossi teises otsas on ja milles mõnikord tontisi nähtavat. Ohvitser oli sellega üsna rahul ja arvas naljatades et tal siis vähemalt seltsilisigi olla ja heitis julgesti magama. Kesk öösel kuulis ta aga iseäralist kahinat ning silmi lahti tehes nägi ta enese ees munka seisvat, kes tale märku andis enese järele tulla. Ohvitser tegi seda ja munk viis teda läbi pikkade käikude ühte nurka, kust ta krohvi seina küljest maha lõi ja salalise seinakapi ukse avas. Säält võttis ta suure võtme, andis selle ohvitseri kätte, kutsus teda lossist välja ja viis teda lossivärava ees oleva väikese künka pääle. “Siin”, ütles ta, “kaevake lahti, ja kui suure raudukse juurde jõuate, siis avage uks selle võtmega.” Seda üteldes kadus munk ära. Ohvitser langes suurest meelte ärritusest tabatud maha ja minestas ära. Kui ta teisel hommikul ärkas, siis oli võti, mida praegugi veel Kolovere lossis alalhoitakse, ta käes ja ta jutustas öösist juhtumist. Järelekaevamist aga ei arvatud mitte sündsaks ette võtta.

Dirslätti mõisahoone Noarootsis olla vanaste nonnaklooster olnud. Praegugi olla sääl veel üksikuid kambrikesi ja võlvialuseid, milledes nonned olla elanud. Rahva jutu järele olla sääl sagedasti valgeid inimese kujusid nähtud, kes ööseti mõisa ruumides ümberluusida ja majaelanikka hirmutada. Mõis müüdi ära, ning ta ostja, keegi graf Rehbinder, asus sinna elama, ilma et tontide ilmumise juttudest midagi oleks hoolinud. Ühel õhtul nägi ta aga üsna selgesti, kuidas kaks valkjashalli kogu, üks suurem, teine väiksem, läbi toa läksivad, mitmed kambrid ja käigud läbirändasivad ja viimati ühte kambrisse ära kadusivad. Ta jutustas oma nägemisest õpetajale. See laskis selles toas, kuhu tondid ära olivad kadunud, põranda üles võtta ja selle aluse läbikaevada ning leidis säält kahe inimese, ühe suurema ja teise vähema, luud. Need maeti surnuaia pääle uuesti maha ning sellestsaati pole sääl ilmasgi enam tontisi nähtud.

Sel ajal, kui Haapsalu loss Saaremaa piiskoppide valitsuse all oli, toonud üks doomiherra, kloostri valjude seaduste keelust hoolimata, ühe naisterahva, kes koorilaulja poisikese riidesse oli pandud, enese kaasas lossi. Kaua aega ei teadnud teised kirikuteenrid mitte, et koorilaulja poisike naisterahvas oli, aga viimati jäivad nad kahtlaseks ning kui piiskop Haapsalu tuli, teatati sellest temale ja ta laskis sel ajal, kui doomiherrad kirikus olivad, süüdlase elukorteri läbiotsida, kust poisikeseks peetud neiu naisterahva riides ülesleiti. Kohe kutsus piiskop kiriku nõukogu kokku, kes otsuseks tegi, et naisterahvas pooleli oleva kabeli müüri sisse peab müüritama ja doomiherra lossi vangitorni heidetama ning sääl lastama nälga suura. Piiskopi käsu pääle tehti kabelimüüri sisse paras õõnsus, pandi õnnetu neiu sinna sisse, anti tükikene leiba ja kruusi täis vett kaasa ja tehti müür ümbert kinni. Pisut aega kostis õnnetuma hädakisa inimeste kõrvu,aga kaua aega ja veel praegugi näitab ennast kuuvalgetel öödel selle koha pääl kummardaja naisterahva kuju.

Kui vene kindral Totmakov Läänemaal Vigala, Lihula, Kolovere ja Haapsalu lossid oli ära võitnud, siis käisivad ta sõjamehed venelased ja tatarlased ümberkaudu tapmas ja riisumas ning tulivad ka Vormsi saarele. Borby külas põgenesivad inimesed küla lähedal oleva suure Smäeni kivi otsa ja tõrjusivad vaenlasi, neile keevavett kaela valades, enestest ära. Kerslättis kaevasivad talupojad metsa sügavad augud ja peitsivad endid nendesse. Kohaline pastor põgenes tatarlaste eest vihtlemise sauna, aga need süütasivad sauna põlema ja põletasivad pastori elusalt ära. Kiriku paberid ja dokumendid hävitati ära ja kirikuriistad viidi Saaremaale. Mujal külades aeti inimesed majadesse ja põletati niisamati elusalt ära. Meestel nüliti nahk seljast maha ja naistel lõigati rinnad ära. Kõik, keda kätte saadi, tapeti ära, sest ülema vali käsk oli: mitte kellelegi armu anda! Üks soldat tuli tühja tuppa, kust kõik elanikud välja olivad põgenenud ja ainult imeva lapse hälli sisse mahajätnud. Lapsukene sirutas soldatile naeratades omad käekesed vastu, nii et see juba liigutatult ümber tahtis pöörata ja toast välja minna. Korraga tuli talle aga ülema vali käsk meelde, ta lükkas hälli kummuli ja pistis lapse läbi hällipõhhja odaga surnuks.