Ülla Paras

720 aastat tagasi, aastal 1279 andis Saare-Lääne piiskop Hermann I Haapsalule linnaõiguse. Sellest ajast on palju vett merre voolanud. Haapsalu puhul oleks õigem öelda, et sellest ajast on veetase palju langenud.

Haapsalu asutamine on lahutamatult seotud piiskopilinnusega. Oli ju linna asutamise üks eesmärk piiskopkonna residentsile kanoonilise legitiimsuse tagamine. Tollase kanoonilise nõude järgi ei tohtinud piiskopkonna keskus olla maal. Ja kui piiskop poleks siia oma residentsi rajanud, kas Haapsalu oleks kunagi linnaks kasvanud. Kes teab?

Sajanditetagune minevik on Haapsalul üsna hämar. Valged laigud ja mustad augud laiutavad meie linna ajaloos. Seal kus ajaloolane kimpu jääb, tuleb appi “rahvasuu”. “Vanarahvas” on alati igasuguseid lugusid teadnud rääkida, ka Haapsalu kohta. Räägitakse, et ka Vanapaganal ja Kalevipojal olnud Haapsalu loomisega asja. siinkohal olgu ära toodud selle kohta mõned lood.

Vanasti olnud kuskil mere kaldal lihav haavamets. Sääl olnud Vanapaganal väga mõnus asupaik. Rahvasuu teab rääkida, et tal olnud sääl metsas pesa ja pojad. Kui pikne raksatas, tulnud Vanatühi metsast välja ühes oma noorsooga ja karanud merde. Ta lebanud seni vees, kuni ilm muutus ilusaks. Ta tassinud pojad pessa. Käinud ise ümbruskonna inimesi kiusamas. Hiljemal ajal, kui mets hävitati ja Haapsalu linn ehitati metsa kohale, kolinud Vanatühi põhja-hommiku poole uut elukohta otsima. Uue elukoha valik ei olnud Vanatühjale kerge, seda näitab meile tema teguviis. Oru vallas Vedra mäel olnud suur kivi. Säält leidnud loomad palava päikese eest varju. Ka öösel paha ilmaga seisnud hobused kivi ääres. Ühel ilusal kuuvalgel ööl näinud hobusekarjane nimetatud kivi otsas hirmus suure sarvedega olevuse. Ta vaadanud säält uue linna poole. Ise pomises endamisi: “Algavad juba kirikuga! Küll ma neid kutsikaid õpetan!” Siis ta astunud kivi päält maha, kahmanud kivi sülle ja visanud selle linna poole õhku. Ise kukkunud sellise mürtsuga pikali, et tuli tulnud suust välja. Hirmunud hobusekarjane jooksnud külasse, ajanud inimesed unest üles, ise karjunud: “Koll tapab linna! Koll tapab linna!” Teisel päeval mindud kivipaika vaatama. Ei sääl olnud muud näha, kui laiaks tallatud loomade pabulad. Pabulad olid pehmed ja libedad, seepärast kukkunud Vanakoll pikali. Kivi ei saavutanud oma eesmärki. Veel tänapäeval võib igaüks näha seda kivi Võnnusaares. Tükk kivist on sinna kukkumisel lahti põrunud, see lebab kivi kõrval maas.

Kord tahtnud Vanapagan Hiiumaale minna ja näinud, Haapsalu lahe ääres on tekkinud loss ja tema ümber hulk elamuid. seda nähes vihastanud ta, miks inimesed ehitanud selle ilma tema loata ja talle just teele ette. Siis võtnud ta suure kivi, pannud lingu ja tahtnud visata lossi tornile. Kuid oh õnnetust! Lingupael katkenud ja kivi kukkunud Võnnu saarde. Vanapagan jooksnud kivi juurde ja haaranud uuesti selle järele, aga kivi libisenud näppude vahelt maha ja läinud pooleks. Ta esineb veel praegu kahe kivina ning tas on viis Vanapagana näpujälge.

Kalevipoeg juhtunud korra Lääne-Nigula kihelkonda. vaatab sealt, näeb: Haapsalusse loss ehitatud, lossi kõrvale kirik. Tema aga ei tea ehitusest midagi. Vihastub, et ilma tema loata ehitatud. Otsustab ehitajaid karistada, ehitust purustada. Kahmab Pataka mäelt kivimüraka kätte, sihib Haapsalu torni pihta. Ennäe, visates libiseb jalg libedal maal. Kivil puudub sellepärast paras hoog. Kivi ei jaksa märki lennata, vaid peab paremaks Võnnu saarele heita puhkama. Seal kivi veel praegu puhkamas, tubli mürakas, kolm sülda kõrge, viis sülda pikk, paar sülda lai; otsast tükk lõhkenud, kõrval maas. Kalevipoeg vaatab: Haapsalu tornid ei kummarda ta ette maani. Sammub vaatama, mis kivist saanud. Sammub niisugusel jõul, et müdiseb maa, laenetab lahe. Sammu asemed praegu alles kividel näha: üks Vauksimäel, teine Tuulasmäel, kolmas Vastelõugumäel, neljas Laheva külas. Iga sammu vahet umbes verst maad. Kivimüraka leiab Kalevipoeg Võnnu saarelt. Et kivil tükk küljest lõhkenud ja lõhkenud äär terav, kardab Kalevipoeg, et kivi visates käe vigastaks. Ei hakka sellepärast enam teist korda viskama, seda enam, et teist parajat kivi pole saadaval. Sammub Võnnu saarelt tagasi, jätab Haapsalu lossi ja kiriku seisma.