Mati Mandel, 2001

Artikkel ilmus ajalehes Lääne Elu, 7. juulil 2001.

Vähe leidub eesti rahva ajaloos ajajärke, mis võiksid oma traagilisuses olla võrreldavad 1941. aasta suvega. 1940. aasta pöördelistest sündmustest, millega iseseisev Eesti riik hävitati, jäi Läänemaa küll peaaegu kõrvale. Ometi pidi selle hävitamise kaudne eelaimus juba enne juunipööret ka siinse inimeseni jõudma. Rajati ju Läänemaalegi mitmeid Nõukogude sõjabaase, liikus ringi punaarmeelasi ja ohvitseride peresid. Hulluks läks asi peale 1940. aasta juunipööret. Likvideeriti Kaitseliit ja mitmeid muid iseseisvuse aegseid organisatsioone, hakati läbi viima nn. sotsialistlikku maareformi, värbama inimesi komparteisse ja looma komsomoli. Maad võttis totaalne agitatsioon: igati püüti Eesti rahvale õpetada, kuidas uut moodi elada. Selgitati ka, kes on uue õnneliku elu takistajad ja kuidas nendega käituda. Ükshaaval hakkaski inimesi kaduma, alles hiljem selgus, et NKVD piinakambritesse ja massihaudadesse. Maad võttis täielik hirmu õhkkond. Nagu välk selgest taevast tuli 14. juuni 1941. Hommikul selgus, et öösel olid paljud pered veoautodel raudteejaamadesse (Haapsallu ja Ristile) viidud, kus neid juba ootasid trellitatud vagunitega rongid. Vagunites eraldati kohe mehed naistest ja lastest. Ei äraviidud ega nende sugulased ei teadnud siis veel, et eraldamine on põhimõttelist laadi — mehed (ja mõned naisedki) loeti arreteerituteks ning nende tee viis vangilaagritesse. Seal lasti neist osa nn. erinõupidamiste otsusega maha, osa jõudis aga juba enne igasugust otsust nälga surra. Eluga pöördusid tol korral vangilaagritesse viidutest tagasi vaid üksikud. Meestest eraldatud naised-lapsed küüditati Venemaa hõredalt asustatud paikadesse, kus neistki paljud sõjaaja ränkrasketes tingimustes nälga surid. 14. juuni ei jätnud puutumata ka Lihula kanti. Siitki viidi ära mitmeid tuntud peresid. Inimesed olid masenduses ja hirmul. Levisid jutud, et niipea kui eshelonid on viinud küüditatud sihtkohta, tuuakse rongid Eestisse tagasi järgmise koguse järgi. Sõja puhkemist võtsid paljud vastu kui rõõmusõnumit, sakslast, keda kunagi varem eriti armastatud polnud, hakati ootama kui päästjat. Arreteerimiste ja mobilisatsiooni eest põgeneti metsadesse ja Matsalu roostikusse. Kommunistlik võim ei saanud seda taluda. Põgenike jälitamiseks ja igasuguse vastuhaku (nii füüsilise kui ka moraalse) mahasurumiseks loodi hävituspataljonid. Läänemaa hävituspataljon, kuhu kuulus 200, tipphetkel isegi üle 300 inimese, asutati kohe esimesel nädalal peale sõja puhkemist. Pataljon korraldas väljasõite piirkondadesse, kust tuli teateid metsa pagenutest. Arreteeriti või lasti kohapeal maha kõik, keda mobilisatsioonist kõrvale hoidnutena kätte saadi või kes kuidagi muidu kahtlasena tundus. Tolleaegse Läänemaa prokuröri Harald Kareva meenutuse kohaselt arreteeriti noil aegadel Läänemaal üldse umbes 800 inimest, neile lisaks veel piirivalve väeosade poolt vahistatud (Sortside saladused XII. Tungal, 2001, lk. 27). Haapsalu kõrval kujunes üheks vangistatute ülekuulamise ja piinamise paigaks NKVD staap Lihulas, mis asus endises Loidapi majas (Tallinna mnt. 10). Seal 8. juuli ööl vastu 9. juulit toimunud tapatööd, kus mõrvati metsikult 6 inimest, mäletavad veel üldjoontes ka mitmed Lihula vanemad elanikud. Ometi on detailid inimeste mälus tuhmuma hakanud. Seepärast tsiteerime ajalehes "Postimees" 20. detsembril 1941. aastal ilmunud artiklit "Tapatöö Lihula keldris". Selles jutustab doktor Mikk, kes tegi tapetute arstliku ekspertiisi: "Kõiki mõrvatuid oli enne tapmist piinatud. Kõikidel mõrvatutel olid enamikus silmad välja lõigatud. Tääkidega oli purustatud kaelasooned ja kõhukoopad. 78-aastasel vanakesel Jüri Frool oli purustatud töögilöögiga kukal, püssipäraga lõualuu, selja taha seotud mõlemad käsivarreluud olid murtud, samuti ka sõrmed. Kubemesse olid mõrvarid löönud kaks suurt ja sügavat täägihaava, kust sooled olid välja tulnud. Richard Paulbergil oli täägi-ja püssipärahoopidega purustatud jalad, käed, rinnakorv, kust paistsid välja süda ja kops. Georg Tammel oli püssipäraga enne mõrvamist purustatud nina ja parempoolne põseluu. Täägitorkeid leidus ka kõhus. Jaan Uritammel, Mihkel Vastupääl ja Johannes Kaljustel oli purustatud vaagnaluud ja kaelasooned. Enne mõrvamist olid ka veel mõrvarid oma ohvreid kantsikuga peksnud paljale ihule, sest mõrvatute kehadel olid hästi säilinud kantsikute vorbid." 9. juuli hommikul lahkusid NKVD-lased Lihulast. Peagi hiilisid mõned kohalikud naised Loidapi hoovile seal öösel toimunut uudistama. Ootamatult pöördusid julgeolekumehed aga uuesti Lihulasse tagasi. Naised rivistati seina äärde ja ähvardati loata õuele tungimise pärast mahal lasta. Siiski olevat nende nutt ja halamine ülema südame härdaks teinud. Naised kupatatud jooksujalu hoovist minema. Lihula rahvas oli toimunud veretööst nii jahmunud, et mõned mehed läksid juba Pangamäele jõdnud sakslastele vastu ja kutsusid nad kiiresti Lihulasse. 9. õhtul saabuski kohale väike saksa sõjaväe üksus, paarkümmend meest 6-7 autol. Mõrvatud toodi keldrist välja ja tuvastati. Postimehe artiklis leidub ilmselt küll üks nimeviga. Johannes Kaljuste asemel teatakse Loidopi õuel siis tapetud olevat hoopis Vatla kõrtsmiku poega Villemsoni. Selle mehe õuel toimunud tapmist nägid kaks Jaani kõrtsi pööningul ööbinud noormeest akna kaudu koguni pealt. Kes olid teised mõrvatud? Jaan Uritamme teatakse kui endist Lihula vallasekretäri, Georg Tamm elas Karuse vallas Türnil. Vanake Jüri Froo olevat Loidapi keldrisse toodud otse oma Muusi talu põllult Arukülast, kus ta parajasti kartuleid mullanud. Soontagana vallas elanud Mihkel Vastupää ja Richard Paulberg toodud Lihulasse okastraadiga selja taha seotud kätega. Mida NKVD neile kõigile süüks pani, pole teada, mingit juurdlust, kohtumõistmisest rääkimata, ei toimunud. Lihulasse toodud inimesed lihtsalt piinati siin surnuks. Leidub andmeid, et tegelikult mõrvati Lihulas noil päevil hoopis rohkem inimesi. Mäletatakse kahte Koonga meest, kes toodi Lihulasse mitu päeva varem ja kes siin jäljetult kadusid. Hävituspataljonlase Ado Jussi mälestustes jutustatakse veel seitsmest metsavennast (kõik noored, 20-30 aastased mehed), kes hävituspataljoni poolt Koonga kandis lõksu püüti ning Lihulas punaarmeelastele üle anti. Jussi andmetel lasti arreteeritutel enestele hauad valmis kaevata, misjärel nad samas tapeti (Sortside saladused IV. Tungal, 1996, lk. 83). Kas see toimus Loidapi õuel või kusagil mujal, pole teada. Kuhu maeti aga Loidapi keldris tapetud? Mõnede mälestuste kohaselt olevat omaksed enamiku kuuest ülalnimetad ohvrist kodukanti viinud. Teistel andmetel maetud mõrvatud samasse Loidapi aeda. Sõjajärgsel ajal olevat naaberkrundi Jaani kõrtsi hoones elanud inimesed oma aias kaevates rõivastele (ilmselt ka inimjäänustele) sattudes töö pooleli jätnud. 1991. aastal kuulis käesoleva kirjutise autor, et uue autobussijaama kanalisatsioonikraavi kaevamisel (see kraav läheb Loidapi krundi piirilt) olevat välja tulnud inimese pealuu. Nii või teisiti, hoone krunt, kus 1941. aastal tegutses NKVD, võib veel varjata mitmeid süngeid saladusi. Kindlasti tuleks majas toimunu mälestuseks hoone seinale kasvõi tagasihoidlik tahvel üles seada. Lihulas räägitakse ka muudest kohtadest, kus 1941. aastal inimesi olevat maha lastud või maetud. Nendeks on linnusemägi, mets vana Tallinna maantee ääres enne Hälvatit, aga ka Lihunetsi linnuse ja endise rauteetammi vaheline piirkond. Paraku ei jätnud tol ajal tegutsenud mõrvarid reeglina dokumentaalseid tõendeid. Inimesed, kes toimunut mäletaksid on praeguseks enamikus surnud. Mõnda neist kammitseb aga veel siiani hirm. Eks seda toonased mõrvarid taotlesidki. Lihula Muuseum on võtnud plaani ka sõjaaegsete sündmuste uurimise ja ajaloole talletamise. Seepärast ootame täpsemaid andmeid, dokumente ja fotosid siis Lihulas, Kirblas ja mujal Lõuna-Läänemaal hukkunute kohta.