Mati Mandel, 2001.
Artikkel ilmus ajalehes Lääne Elu, 14. juulil 2001.
1941. aasta juulikuu algul jõudis sõda juba Eesti piiridele. 8. juulil loovutas Punaarmee vastupanuta Pärnu. Nüüd juhtus midagi uskumatut. Eestlased, kes ei olnud varem tundnud Saksamaa ega sakslaste vastu mingit erilist sümpaatiat, võtsid Hitleri armee vastu lilledega. Põhjuseks oli Eestis ühe aasta valitsenud Nõukogude võim, kes vägistas vaba rahva vaimu ja kehtestas maal terrori, mille sarnast ei mäletatud. Arreteeriti või tapeti ligi 8000 inimest, Siberisse küüditati üle 10000 naise ja lapse. Lisaks kümnete tuhandete noorte meeste mobiliseerimine armeesse, mida enamus rahvast pidas okupantide armeeks. Seepärast haaraski eestlane nüüd oma lootustes kinni õlekõrrest — saksa armeest, mõistmata siis veel täielikult, et röövli käest päästja on ise samasugune röövel. Sajad mehed peitusid Punaarmeesse mobiliseerimise eest metsadesse. Nagu tunnistab oma mälestustes tollane Kompartei Läänemaa Komitee I sekretär Aleksander Jakobson, õnnestus mobilisatsioon valdades erinevalt. Kui Vormsilt ja Hiiumaalt suudeti püssi alla saada praktiliselt kõik kutsealused, siis Velise, Vigala, Karuse, Kirbla ja Lihula olid „halvad vallad”, Varbla vallast ei ilmunud aga mobilisatsiooniupunkti ühtegi kutsealust (Sortside saladused XI, Tungal, 2001, lk. 7). Paljud metsa pagenutest otsisid üles peidetud relvad ning, ootamata ära Saksa vägesid, asusid ise oma maad vabastama. Metsavennad ründasid nõukogude asutusi, peamiselt vallamaju, nõukogude aktiviste ning üksikuid väiksemaid Punaarmee üksusi. Igati püüti takistada hobuste ja piimakarja äraviimist. Ometi õnnestus nõukogudel Läänemaa talunikelt umbes 3000 looma ära võtta ja Tallinna ajada. Seal tehti need lihaks ja viidi Venemaale. Mida loomadest ja konfiskeeritud viljast ära viia ei jõutud, see hävitati.
Halvasti relvastatud ja väljaõppeta metsavendade ning hävituspataljonide vahel toimusid ka päris tõsised lahingud, näiteks Mõtsu mõisa juures ja Koongas. Metsavendadel tuli enamasti ülemjõu ees tagasi metsadesse tõmbuda.
Sõda jõudis Kasari äärde
9. juuli õhtul oli väike sakslaste üksus Lihulasse saabunud. Samal õhtul käis Mihkli poolt tulnud metsavendade luure Kasari silla juures. Nõukogude poolele viirastusid juba sakslased. Kiiruga õhkisid nad Kasari silla.
10. juulil loodi Lihulas Läänemaa Omakaitse. See hakkas koos sakslastega vangistama neid, keda arvati olevat nõukogude käsilased ja peeti kaassüüdlasteks toimunud kannatustes. Osa neist koguti Lihulasse ja suleti politseimaja kõrval asunud arestimajja. Tegelikult oli enamikus tegu täiesti süütute inimestega.
Punaarmeel õnnestus Märjamaale tunginud Saksa üksused tagasi lüüa ja ise pealetungile asuda. 14. juulil jõudsid piirivalve ja madrused koos Läänemaa Hävituspataljoniga Laikülla, tappes seal asunud Omakaitse posti — neli meest. Hukkusid Aleksander Tikerpuu, Johannes Ääremann, Aleksander Ääremann ja Jaan Truuveer.
Algasid metsikused kohalike elanike vastu. Põletati maha mitu talu. Ribi sauna juures tapeti punaarmeelaste poolt valla hoolealune, 69 aastane Jaan Jaaniks, Keskküla Kubja talu põllul 78 aastane Anton Rets. Kasari veskis hukkus, Jaan Rakaselg, veski juures Jaan Pill, Tänavotsa talu karjamaal Karl Rakaselg. Kasari veskis (teise versiooni kohaselt veski juures) tappis Kloostrist pärit naishävituspataljonlane veskiomanik Karl Põdra. Abielupaar Tammsalud veeti punaarmeelaste poolt Laiküla sohu ja mõrvati seal metsikult.
Kirbla põletati maha
15. juulil alustasid punaarmeelased ja hävituspataljonlased, kokku umbes 900 meest, Kasari silla piirkonnas paletungi. Nendega astusid ebavõrdsesse võitlusse 25 omakaitselast ja 12 sakslast. Viimased taandusid lahingut pidades Kirblasse ja sealt Lihulasse. Kirblas Ergu talu juures tapeti punaarmeelaste poolt Aleksander Lall. Öösel tegid sakslased koos omakaitselastega, kokku umbes 100 meest, vasturünnaku. Punaarmeelased tõmbusid Kasari jõe taha, Läänemaa hävituspataljon jooksnud aga, nagu jutustab üks Kirblast pärit pataljoni liige, kabuhirmus metsa ja sealt rappa. Seal istunud nad terve järgmise päeva, jõudes lõpuks välja Laikülla (Sortside saladused XII. Tungal, 2001, lk. 81).
16. juulil asus Punaarmee juba suurtükiväe ja lennuväe toetusel 1400-1500 mehega uuele pealetungile. Üle Kasari tunginud üksuse kätte sattusid jalgratastel Vanamõisast Kasarile olukorraga tutvuma sõitnud relvitud talumehed. Viis punaarmeelaste kätte sattunud meest: Jüri Luukas, Edgar Maal, Voldemar Mait, August Toonpere ja Evald Körbis lasti Käära talu lähedal maha, 17 aastane Endel Luukas pääses põgenema. Rünnaku käigus süttis Kirbla küla, kus põles maha üle kolmekümne elumaja, lisaks kõrvalhooned. Kirbla elanike pea üksmeelse arvamuse kohaselt oli suures osas tegu tahtliku süütamisega, kusjuures süütajateks olid ka Läänemaa Hävituspataljoni liikmed, kelle hulgas leidus vähemalt kaks Kirblast pärit meest. Juba mainitud hävituspataljonlase jutt, et nemad olevat terve 16. juuli rabas istunud ning ei teadnud Kirbla põlemisest midagi, ei kannata kriitikat. Nimelt kuulsid kohalikud inimesed pealetungijate eestikeelseid hüüdeid ja käsklusi, mis võisid tulla vaid hävituspataljonlaste suust. Ka oleks hävituspataljoni juhtkonda lahingust kõrvalehoidmise pärast (leidnuks see ka tegelikkuses aset) tabanud karm karistus. Nii või teisiti, ükskõik, kes otseselt Kirbla küla ka maha ei põletanud, vähemalt kaassüüdlane on Läänemaa hävituspataljon selles igal juhul.
Rünnaku käigus tapsid punaarmeelased või hävituspataljonlased ka mitmeid Kirbla ja ümbruse inimesi. Lasti maha Mari Reinson Andruse talust, seitsmekümneaastane Jaan Tünder Mõraskilt, Jaani tallu põletati elusalt kaheksakümneaastane Mari Rand. Altkülas Sillaotsa talu oja ääres lasti maha Jaan Kubre, Vanamõisas Mihkel Lüll.
Arreteeritute hukkumine Lihulas
17. juulil jõudis lahing Hälvatisse ja Lihunetsi. Sealgi põletati maha kümmekond talu. Punaarmee ründas Lihulat suurte jõududega raudtee piirkonnast ja Penijõe poolt ümber haarates. Ümberpiiramise vältimiseks taandusid sakslased ja omakaitselased Parivere mäele. Lihulat rünnati ka õhust. Üks lennukipommidest sattus arestimajale, kus hoiti kommunistideks arvatud kinnipeetuid, surmates sealolnuist enamiku. Lihulasse tunginud Läänemaa hävituspataljon leidis arestimajast eest vaid koledasti purustatud laibad. Hävituspataljonlaste mälestustes leidub kõige võimatumaid oletusi sellest, mis hoones oli toimunud. Küll arvati, et maja on otsesihtimisega suurtükist tulistatud, küll, et sinna on pillutud granaate, küll, et kinnipeetutele on noaga otsa ette lausa viisnurki lõigatud (Sortside saladused IV. Tungal, 1996, lk. 63, 81; XI. Tungal 2000, lk. 125, 152). Neid versioone kui näidet fašistide metsikustest Lihulas levitati sõjajärgses nõukogudeaegses trükisõnas. Tegelikult jäid mõned kinnipeetud, aga ka mõlemad vahid plahvatusel ellu ning jutustasid hiljem, et hoonet tabas lennukipomm. Mõnede majas olnute eluga pääsemist tunnistab isegi üks hävituspataljonlane (Sortside saladused IV. Tungal, 1996, lk. 63).
Lihula ja Kirbla kant langesid aga veel enam kui kuuks ajaks Punaarmee kätte. Jätkati mobilisatsiooni ja loomade ning vilja äravedu. Jätkusid ka metsikused kohalike inimeste kallal. Vanamõisas lasti 17. augustil maha Jüri Luukase lesk Alma Luukas. Järgmisel päval tapeti metsikult Jüri Tomingas, keda olevat lausa köiega hobuse järel lohistades Keskkülla veetud. Suur osa elanikkonnast oli siiski repressioonide eest Pärnu kanti põgenenud ja pöördus tagasi alles septembris.
