Päevaleht, 1931

Kauplusse astub päevitunud perenaine, perepoeg, pikk nagu Piccardi pilveteekond, käekõrval. Poiss pöördub kaupmehele. “Kas teil liigetega nuga on?” “On. Missugust soovite. Kas korgitõmbajaga või ilma?” “Kuluks õige korgitõmbajaga.” “Olge head!” Kaupmees tõstab letile terve kastitäie nuge. Poiss valib ühe välja. “Kas see puud võtab kah?” “Nagu seepi!” “Ja vedru ei lähe nõrgaks?” “Kus ta nõrgaks läheb: see ju eht inglise teras.” “Mõnel noal võtab plõksti tera otsast tüki ära?” “Noh, kui hakkate nuga tarvitama oherdi asemel, siis muidugi murdub tera.” Nüüd võtab perenaine ise noa kätte ja seletab targa näoga: “Ega sa, Ants, oska ka nuga proovida. Kas hingeauru terale puhusid? Nojah, ega tema tea midagi! Kas juba unustasid, mis isa kodus ütles? Kui hingeaur lahtub ruttu teralt, siis on kõva damasseri teras, jääb aga tera hulgaks ajaks auruseks, siis pehme nagu plekk.” /…/ Valivad uuesti. Poiss jääb peatuma sarvest peaga noa juures. Teeb tuult ja aurutab. Katsub tera headust vastu pöidlaküünt ja kratsib randme juurest ihukarvu. “Sihuke viskar läheks. Mis sa arvad, ema?” “Mis mina tean arvata. Ise sa ostja ja otsustaja oled…” Poiss otsustab jaatavalt, küsib aga kohe hinda. “80 senti,” ütleb kaupmees. Ema ja poeg hüüatavad ühest suust: “80 senti! Kas viiekümnega ei saa?” Tingivad ligemale kolmveerand tundi. Kaupmees jätab viis senti hinnast maha ja on veendunud, et ärioperatsioon nüüd läheneb lõpule. Seal küsib aga poiss: “Kas järelemaksuga annate?” “Järelemaksuga? Liigetega nuga!” Perenaine pistab seletama, kui vähe olevat talus raha ja rahasaamise võimalusi. Ta seletab soravalt ja ei jäta mainimata pisiasjugi talumajanduses. Mul polnud aega jälgida, kuidas jäi liigetega noaga. Kas anti see järelmaksuga või ei. Haapsalu kaupmehed kurdavad aga, et nii rahakehva aega pole enne nähtud.