Postimees, 1931

Vanade skandinaavlaste järeltulejate suurem koondus asub Vormsis. Seal on neid umbes 2500 hinge 15 km pikkusel ja 8 km laiusel saarel. Neil on seal oma kirik, koolid, “laevatehased” jne. Kas või väikene riigikene. Vormsisse on Haapsalust üle lahe 12 km. Ilusat sõitu mootorpaadiga. “Ekspeditsiooni äri” omanikuks on vana “posti Hans” – igivana postivedaja Söderby külast. /…/ See mootorpaat on muidugi mõeldud vormslaste eneste jaoks. Sõidab saarelt Haapsallu iga päev umb. kell 7 ja tagasi kell 3 p. l. Siis kui turul käidud ja ostud ostetud. Sõiduplaani täpsuse juures arvestatakse aga tugeva akadeemilise veerandiga: kui just väljasõidu ajal laevast paistab, et nii umbes 1½ km kauguselt üks kompsuga inimene tahab ka kaasa tulla ja selle sadamasillale jõudes veel teine hoopis eemalt külavahelt nähtavale tuleb, siis oodatakse rahulikult kuni mõlemad pärale jõuavad. Esimesena köidavad Vormsis tähelepanu rahvariided, tuulikud ja kitsad põlluribad. Rahvariideid kannavad ainult naised. See koosneb kodukoetud villasest seelikust. Värvilt must ja ilusasti plisseeritud. Kannavad seda noored ja vanad – pühapäeviti ja töö juures. Heina ajal on ta kindlasti õudselt kuum ja ebapraktiline. Seeliku juures käib hele “poeriidest” bluus. Peas punasekirju rätik. Juuksed on punutud kahte rippuvasse palmikusse. Jalakatteks oranžid sääred, mille peale tõmmatakse valged villased sokid ja mustakspargitud “plisseeritud” pastlad. (“Plisseeritud” pastlad on meestel ainukene rootslaste hulka kuuluvuse väline tunnus.) Mustad pastlarihmad ilusasti köidetuna annavad sääre ja valge sokiga must-valge-oranži värviriba. Lahutamata vormsi naisest on ta käekott. Riidest tehtud – punase-oranži põhitooniga. Kantakse käsivarrel; seal asub lõngakera, sest töökas vormsi naine käib teed, istub vankril, tuleb linna või laadale – klõbistades sukavardaid. Tuulikuid on Vormsis igal perel oma. Sellepärast et mitte naabrit tülitada – või ehk õigem, mitte teisest maha jääda. Mehed omaette on ju kõik. /…/ Külades on majad tihedasti üksteise kõrval. Elumajad lautadest ja rehetubadest lahus. Värvitud punase värviga. Punane on rootsi külade lemmikvärv – võib-olla mitte niipalju meeldivuse poolest kui selle tõttu, et osatakse seda koduselt valmistada ja tuleb odav. Väga sõbralikud rootslased külaliste vastu ei ole. Kui võõrad, paar, kolm grupis, lähevad, siis jookseb naispere sõna tõsises mõttes eest ära. Vaatavad ise põgenedes eemalt vilksti üle õla naerusui. See on mingisugune heatahtlik ja rõõmustav naeruvine, aga sealjuures ometi kartlik ja häbelik. Rootslaste kõrval asub Vormsis ka eestlasi. Kuigi läbisaamine nende vahel ei ole just päris avalikult vaenulik, siis ometigi peavad rootslased end maa pärisperemeesteks. Kui mõni eestlane oma taluga on kuidagi rootslaste vahele eksinud, ja kuidagi võimalikuks osutub, siis püüab ühendatud rootsi ühiskond oma kapitali nii kasutada, et võõras peab lahkuma ja maa jääks mõnele oma mehele. /…/ Hullos asuvad suvitajad. Neid näib seal suve jooksul saja ümber. Mõned üksikud ka teistes külades, väljaspool Hullot. Rohkesti rootslasi, aga ka kodumaalasi Haapsalust, Tallinnast ja Tartust. Need, kes Vormsit on juba varemini tundma õppinud. Suvitajate vastuvõtuks on Hullos 5-6 pansioni. Võimaldavad toa ja ülalpidamise, millega võib Vormsi oludes täiesti leppida. /…/