Noorus- ja õpinguaastad

 Gülnar Murumägi, 1988. a.

R. Haavamägi esivanemad pärinesid Hiiumaalt — Pühalepa kihelkonnast, Suuremõisa vallast Puliste külast. Selles Puliste külas Hindre talus elas Puliste Hindre Siim (sünd. 1760. a.), kelle perekonnanimeks sai Tischler. Tal oli kaks poega: Toomas Tischler Frankberg ning Mihkel Tischler-Espenberg. Viimase poeg Gustav Espenberg (sünd. 1826. a.) oli R. Haavamäe (Espenbergi) vanaisa. 1855. a. andis Suuremõisa parun kohanime Haavamäe järgi Tischlerite perekonnale nimeks Espenberg. Ajavahemikul 1934–1939 oli Eestis suur perekonnanimede eestistamine. Paljud perekonnad võtsid “Espenberg” asemele “Haavamäe”, üks perekond “Haavamägi” ja kaks perekonda “Espre” ning üks perekond “Erand”. Nõnda sai ka Roman Espenbergist 1937. a. Roman Haavamägi. R. Haavamägi isa Madis Espenberg abiellus Vilhelmine Luigega. Nad asusid elama Tallinna. Nii sündis 1891. a. 15. veebruaril Tallinnas Väike-Ameerika tänaval Espenbergide perre kolmas poeg, kes sai nimeks Roman Gottfrid. Romani vanema venna nimeks oli Paul-Paavo, hilisemas elus perekonnanimega Erand. Teine vend Johannes aga uppus noorelt. 1902. a. sündis Espenbergidele veel tütar Hilda. Pereisa Madis Espenberg pidas Tallinnas kingsepaametit.

1898. aastal alustas Roman oma kooliteed Martin Lutheri lastekodukoolis, mida rahvasuus tunti “leivaroti” kooli nime all. Selline nimi tuli sellest, et selles koolis toideti lapsi. Aastatel 1901–1902 õppis tulevane kunstnik Tallinna Nikolai kihelkonnakoolis. 1902. aastal kolisid Espenbergid elama Paldiskisse, kus isa hakkas elatist teenima kalapüügiga. Paldiskis jätkas Roman kuni 1903. aastani kooliteed õigeusu kihelkonnakoolis. Koolitunnistustest nähtub, et ta oli üsna keskpärane õpilane. Ainuke aine mida hindega “väga hea” hinnati oli joonistamine. 12aastaselt otsustas Roman Haavamägi jätkata oma elu iseseisvalt, endale elatist teenides. Selle kohta on ta ise kirjutanud: 12 aastaselt valdas mind suur tung saada iseseisvaks. Vanemate loal asusin Tallinna kaupmehe juurdeteenistusse. Peagi sain aru, et olin katkestades koolitööd teinud suure vea. Püüdsin nüüd iseõppimise teel seda parandada, nii hästi kui see mul korda läks.” 1930. aastal läks ta tööle Epðteini galanteriikauplusesse Tallinnas Viru tänaval. Töötanud seal kaupluses mõned aastad haigestus ta reumasse. Järgnev aasta möödus end ravides. Samal ajal pühendas ta iga vaba hetke joonistamisele. Kunstnik on meenutanud: “Juba koolis olin ma hea joonistaja, ka selles püüdsin end täiendada. Nii möödus kolm aastat kibedas töös leti taga, kasutades iga vaba silmapilku ukse juurest Viru tänava vaadete joonistamiseks ja kodus õppimises täiendades. Sihiks oli mul korjata raha ja kunstialal edasi õppida. Saatus tõmbas aga sellest ilusast kavatsusest kriipsu läbi, haigestusin raskel kujul jooksvasse. Aastane ravimine vanemate juures tõi küll tervise tagasi, kuid ka mu kogutud raha oli läbi. Tuli uuesti otsast alata.” Nii asus Roman uuesti tööle kaupmehe juurde, sedakorda Paldiskisse P. Lembergi kauplusesse, kus teenis elatist kuni 1911. aasta novembrikuuni, kaustades ikka innukamalt iga oma vaba hetke joonistamiseks. Noorukiikka jõudnud Haavamägi oli enese jaoks valiku teinud. Aastatel 1910–1913 viibis A. Laikmaa välismaal. Sinna saatis noormees oma esimesed katsetused Laikmaale järele. Vastuses innustas vanameister noormeest tööd jätkama ning lubas välismaalt naastes ise teda juhendama hakata. Aeg läks ning alates 1912. aastast hakkas R. Haavamägi end täiendama Tallinnas Eesti Kunstiseltsi joonistuskursustel. Nende kursuste korraldajad püüdsid võimalust mööda järele aimata Stieglitzi kunstikooli Peterburis, kus enamik neist oli õppinud. Kolme aasta vältel kavatseti edasi anda teadmisi ja oskusi, mida siis hiljem rakendada Tallinna arenevas tööstuses. Õppejõududeks neil kursustel olid V. Päts, E. Poland, R. Nyman, A. Kivi. Lähemaks kaaslaseks kursuste ajast oli Haavamäele Balder Tomasberg, kes oli ka pärit Paldiskist. Sellele sõprusele viitavad mitmed B. Tomasbergi poolt R. Haavamäele saadetud postkaardid. Ka esines lähedust nende varases loomingus. Kuid lisaks Tomasbergile õppisid aastatel 1912–1913 Kunstiseltsi joonistuskursustel veel näiteks Aleksander Mülber. Alfred Tuul, Oskar kallis jt., neist mitmega sidus Haavamäge hiljem 1917. aastal Tallinnas loodud Noorte Kunstnike Ühing “Vikerla”. Nendel joonistuskursustel ei tahtnud õpilased hästi püsida. Niipea, kui Laikmaa pärast tagasipöördumist suurelt välismaareisilt taasavas oma ateljeekooli, läks üks grupp noori sinna üle, teine grupp noori kunstijüngreid kogunes aga Nikolai Triigi ümber, nende hulgas ka noor Haavamägi. N. Triigist sai kunstikursuste õpetaja 1913. aastal. Tõenäoliselt mõjutas R. Haavamägi paigalejäämist N. Triigi isik. N. Triigi avaram kujutlusvõime, tugev kompositsiooni valdamine pidi paratamatult noort kunstnikku rohkem köitma kui Laikmaa vahetumalt ja konkreetsemalt realiteedimuljetes kinni olev loomislaad ja õpetamisviis. Triik oli tuttav skandinaavia ja vene sümbolismiga. Samuti oli ta oma 1913. aasta paiku loodud väikeste kompositsioonidega (“Märter”, “Suurlinn”, “Orjad” jt.) toonud esimesena eesti kunsti ka saksa ekspressionismi mõjud. Kuna R. Haavamäe õppeaastad N. Triigi juhendamisel langesid just sellesse ajajärku, sai ta oma õpetajalt kindlasti vastavasuunalisi mõjutusi kõige rohkem. Ka paindliku akvarellitehnika valdamise, mis avaldus tema järgmiste aastate töödes, võlgnes ta N. Triigile. Samast pärinesid ka mõningad stilisatsioonivõtted tema joonistuslaadis. 1914. aastast nimetati kursused ümber Tallinna Kunsttööstuskooliks ning R. Haavamägi jätkas seal oma õpinguid vabakuulajana kuni 1917. aastani. N. Triik õpetas akvarelli, stiliseerimist ja kompositsiooni. R. Haavamägi on kirjutanud oma õpingute kohta: “1914. aastal asutati Tallinna Kunsttööstuskool ja seega avanes eestlastel võimalus kodumaal kunsti alal edasi õppida. Olles viis aastat kaupmeest teeninud, otsustasin minagi mainitud koolis edasi õppida. Kogutud rahast jätkus mul parajasti esimese pooleaasta õppemaksu tasumiseks. Ülalpidamist pidin ma igapäevase koolitöö kõrvalt teenima. Kuigi mind juba järgmisel poolaastal kui silmapaistvamat õpilast õppemaksust vabastati polnud siin kerge. Oli koolis palju tööd aga ka igapäevase leiva eest tuli hoolitseda. Et tööd vähe saada, tuli enamalt jaolt kuiva toiduga läbi ajada ja vahetevahel nii mõnigi päev “paastuda” aga mis sellest olin ju noor…”. Juba siis võlus R. Haavamäge skulptuuriga tegelemine. Nii valmisid 1913. aastal ühtede esimeste katsetustena kaoliinsavist turul müüva suslanaise kuju ning kompositsiooniline skulptuurigrupp “Noorte härgadega kündmine”. Sõprade pealekäimisel viis ta oma tööd tolleaegsele põllumajandusnäitusele, kus oli eraldi osakond kujutavale kunstile. Þüriis, kes hindas isetegevuslike kunstnike loomingut, oli ka A. Laikmaa. Et ka skulptuuris oli noorel Haavamägil eeldusi, seda kinnitas þürii otsus, mille järgi algajat kunstnikku autasustati II auhinnaga ja 10 rubla rahaga. Kuna aga skulptuuriala õpetajat koolis ei olnud, tuli jätkata maaliõpinguid ning need läksid tal edukalt. R. Haavamägi esimesed säilinud joonistused pärinevad aastatest 1911–1913, mil ta oli kahekümne ringis. Juba nendes töödes on märgata küllaltki kindlat joont. Samuti on noor kunstnik tajunud maastikes ruumitervikut. Tema esimesed tööd olid põhiliselt tuði- ja pliiatsijoonistused. 1916. aasta kunsttööstuskooli õpilaste tööde näituse kohta kirjutas A. Laikmaa, et Triigi õpilastest olla kõige andekamad Tomasberg, Espenberg (Haavamägi) ja Grinew, kuigi kõigi kolme puhul olla märgata kas rohkem või vähem oma õpetaja mõjusid. R. Haavamäe tuntus näitab, et tema edasijõudmine koolis oli olnud “väga hea”. 1916. aastast sai haavamäest Eesti Kunstiseltsi liige. Selle seltsi etteotsa oli nimetatud ajaks tõusnud N. Triik, Kr. Raud ning auliikmeks A. Laikmaa. Uue juhatuse suuremaiks üritusteks olid 1916. ja 1917. aastal korraldatud ulatuslikud, hea tasemega kunstinäitused. Eesti Kunstiseltsi viimane näitus toimus 1918. aastal oktoobris-novembris Tallinnas, mille tase polnud enam ühtlaselt kõrge. 1917. aastal tuli Haavamäel õpingud katkestada, sest temast sai sõdur. Tsaariarmees, Polotskis, teenis R. Haavamägi tehnilise joonestajana. Tervisliku seisundi tõttu vabanes ta armeest aasta lõpuks.1918. aasta jaanuarist kuni 1920. aasta novembrini töötas R. Haavamägi Paldiski linna algkoolis koosseisulise joonistamisõpetajana. Majandusliku olukorra kergendamiseks oli R. Haavamägi saanud nn. Bergmani abiraha. Selline abiraha oli mõeldud “eesti seost noorte hariduse toetuseks ja eesti kirjanduse edendamiseks”. Selle abiraha kulul harisid ennast Gustav Suits, Nikolai Triik, Eduard Viiralt, Ants Laikmaa, August Gailit, Jaan Koort jt.