1820. aastal tuli äsja ülikooli lõpetanud 23-aastane Carl Abraham Hunnius Haapsallu tolleaegse kreisiarsti G. Printzi abiks ja invaliididekomando haigemaja juhatajaks. Sajandi algus oli Venemaale olnud sõdaderohke. Kuigi Haapsalut see otseselt ei puudutanud, ulatusid sõjaviletsuste järelkajad siiagi: enamik invaliididekomando haigla patsientidest olid omaaegsed sõjamehed, nüüd sõjainvaliidid, vigased, haiged, kes vajasid ravi ja hooldamist. Ilmselt oli ka dr. Hunniuse põhitegevus esialgu seotud tolleaegsete sõjaväelaatsarettidega ning sõjainvaliidide ravimisega. Põhitöö kõrval tuli tal abi anda ka kohalikele elanikele.