|
Haapsalu savitööstus |
|
|
|
|
|
Talis Vare |
|
|
|
|
|
Ahjupottide ja telliskivide valmistamiseks vajaminev savi koosneb kindlas vahekorras segatud sauest (sinisavist), liivast ja veest. Savi toodi Haapsalu linna idaservas asuvalt maa-alalt nn. Kopli pealt — praeguse Potissepa, Jalaka ja Haava tänava äärest, kus saueaukudest oli moodustunud terve labürint. Neid tekkis pikkamööda juurde ja alati oli pooleli vähemalt üks, kui mitte rohkem. |
|
|
|
|
|
Linna saueaukude kõrval asetseva maja omanik pidas aukudel silma peal ja nõudis sealt sauevedamise puhul nn. sauepiletit. Viimatimainitud dokumenti sai osta linnavalitsusest. See amet kuulus maja ja krundi juurde ning omaniku vahetusega läks automaatselt üle uuele omanikule.
Liiva saadi kindlatest liivaaukudest ümbruskonnas. Enne liiva tarvituselevõtmist tehti proov: liiv kuumutati läbi, et kindlaks teha, kas ta ei sisalda paelisandeid, mis kuumutamisel lubjaks muutusid ja veega kokku puutudes paisusid ning poti või telliskivi kõlbmatuks muutsid. Liiv toodi enne sauemasinduse algust masina kõrvale valmis.
Saue kaevamist alustati pinnase eemaldamisega. Õhukese mullakihi all algas sauekiht. Ülemised sauekihid old rabedad, kuivad ja neid oli raske kaevata. Varsti muutus sau aga sinakashallikas toonis läikivaks sitkeks ühtlaseks seebitaoliseks massiks. Selle saue kohta ütlesid pottsepad, et on “hea rasvane sau”. Saue loobiti august välja käsitsi, selleks otstarbeks spetsiaalselt kumeraks painutatud labidaga, mis lõikas kõik sauepätsi servad korraga lahti.
Saueaugud kaevati sügavad, oma 2.5 meetrit, küljemõõtmed olid umbkaudu 3x3 meetrit, seega võeti ühest august välja paarkümmend kantmeetrit saue. Augud täitusid peagi veega vihmasadude ja maast imbunud vee tõttu.
Kui nõutav ja küllaldane sauekogus august välja visatud ja sauemasina juurde veetud, sinnasamasse ka liiv toimetatud, algas saue masindus. Sauemasin kujutas endast suurt, läbimõõduga u. 70–80 cm ja kõrgusega vähemalt 1,5 m puutünni. Selle tünni keskel pöörles raudvõll, millel mitmes tasapinnas pikad raudogad küljes, mis võlli pööreldes saue liivaga segasid. Tünni põhjas olid võlli küljes kumerad labad, mis ringi käies juba valmissegatud saue väikesest kandilisest luugist välja tõukasid. Võlli ülemise otsa, mis tüki maad tünniservast kõrgemale ulatus, külge oli kinnitatud u. 3–3,5 m pikkune poolviltu maapinnani ulatuv tugev palk — tiisel, mille otsa käis harilik vankriratas. Tiisli ette rakendati hobune, kes aina ringi käis ja seega võlli pöörlema pani.
Sauemasina kõrval seisev mees loopis labidaga vaheldumisi saue ja liiva ülalt sisse, vahetevahel ka vajadust mööda vett vahele visates. Telliskivisegu pidi olema parajalt vedel ja voolav, potisegu tehti kuivem. Telliskivisaue masindus toimus tavaliselt suvel, soojade ilmadega. Potisaue masindus toimus hilja sügisel. Need masindused ei erinenud põhimõtteliselt üksteisest, erinevad olid kogused. Potisaue kogus oli suurem, sest varuti toormaterjali kogu talveks. Masinast väljatulev segu rulliti liivas pallideks ja pandi sauekambrisse.
Telliskivisaue masindamise järel algas järgmisel päeval telliskivide vormimine. Telliskivivorm kujutas endast õhukestest laudadest kokkulöödud pikka raami, mis vaheseinaga pooleks jaotatud, nii et sai korraga vormida 2 tellist. Otstes olid käepidemed. Vormist tulnud “toored” tellised kuivasid tuule ja õhu käes mõnda aega. Lõpuks rändasid nad ahju põletamisele.
Savinõude valmistamiseks oli tavaline jalaga ringiaetav treiratas e. pottsepakeder. Valmissegatud savikamakas asetati kedra peale ja meister voolis tema ees pöörlevast savitükist soovitud eseme. Ühe nõu treimiseks kulus u. 10–15 minutit. Sangad ja tilad vormiti käte vahel.
Savi käsitlemiskõlbulikuks muutmiseks tuli teda tallata. Eelmisel õhtul oli 3–4 sauepalli töötuppa soojenema toodud. Põrandale sõeluti liiva — et ei kleepuks. Paljaste jalgadega tallati sauepall liistakutena lahti, otsides seejuures, et segusse ei satuks kivikesi, puutükke ja muud sodi, mis poti sisse sattuda ei tohtinud. Samuti muutus sau korduval tallamisel plastilisemaks ja ühtlasemaks.
Ahjupottide valmistamisel oli järgmiseks etapiks rumpade pressimine. Rumbapress oli u. 12–15 cm läbimõõduga poole meetri pikkune raudtoru, millele rauast kolb sisse käis, mis pika käsihoovaga ühendatud. Toru allotsas asus vahetatav siiber, milles rumba ristlõikekujuline avaus.
Sauest rulliti paras käsivarrejämedune ja rumbapressi pikkune sauevorst, kasteti see märjaks ja lasti pressi langeda. Nüüd asetati talle kolb peale ja mees hakkas hoovale vajutades kolvi alla suruma. Pressist venis välja rump, mis oma nõutava pikkuse saavutanud, ülevalt siibri juurest pooleks lõigati ja alusele asetati.
Järgmisena kanditi sauest risttahukas, millest lõigati potiplaat. Plaadi keskele asetati neljakandiline, ümardatud nurkadega, ülal raudplekist sangakujulise käepidemega varustatud ja keskel pikergust avaust omav (et kaalu vähendada) kipsist valatud südamik, mille ümber keerati rump. Rump kinnitati kindlalt plaadi külge sõrmedega surudes ja savi kasutades. Lõpuks siluti kõik märja käega siledaks. Siis eemaldati ettevaatlikult südamik ning torgati vastava neljakandilise pulgaga kummassegi poti otsa, läbi rumba, naelaauk.
Järgnes mõni päev tahenemist. Tuli tabada õige moment, mil saue veesisaldus veel küllaldane ja võimalik potte “õigeks lüüa e. bisikkida” ( arvatavasti saksa keelest tulenev beschicken — ette valmistama, korraldama). Pott pidi olema parajasti nõtke ja plastiline, et tema esialgset kuju korrigeerida. Ülekuivanud potid läksid praaki — leotamisele ja uuesti kasutusele.
Bisikkimiskiviks oli hästi siledaks lihvitud paeplaat. Pott löödi tugevasti 3–4 korda plaadiga vastu kivi. Vormimisel oli poti plaat nimelt keskelt veidi nõgusse vajunud, löökidega vastu kivi see kõrvaldati. Järgmisena löödi vormipaku taolise tööriistaga rump pealt tasaseks ja loodi. Edasi löödi puunuiaga veel kord poti sisekülje poolt plaat vastu kivi. Kõige lõpuks löödi firmamärk poti põhja. Ka poti servajooksu sai veel parandada puupulgaga vastu servi lüües. Õhukese painduva noaga siluti plaadi pind ideaalselt siledaks.
Valmis potid virnastati ja algas nende lõplik kuivamine. Kui potid olid läbikuivad, läks lahti põletuseks. Ahi oli suur, tellistest ja paksude seintega, umbes inimese kõrgune ja 2x2,5 m põhjapinnaga.
Esimesed paar rida ahju tagaossa laoti telliskive, mis esimese ja suure kuumuse vastu pidid võtma. Siis tulid potid. Ava müüriti kinni ja kütteaukudesse tehti tuli. Soojus jõudis põletusahju küttekanaleid pidi. Esimesel ööpäeval hoiti tuli ahjus mõõdukas, et potid–kivid korralikult läbi kuivaks ja soojeneks. Siis hakati kütet lisama. Aeg-ajalt kontrolliti ahju sisu, selleks üht kivi müürist välja kangutades ja tagasi müürides. Hõõgumise järgi otsustati, millal on õige aeg kütmine lõpetada. Siis müüriti põletusaugud õhukindlalt kinni. Ahi hakkas pikkamööda jahtuma ja paari nädala pärast võis põletusprotsessi lõppenuks lugeda ja ahju taas lahti müürida.
Valmispõletatud ahjupotid ja telliskivid kõlisesid, kui neile sõrmenukiga pihta löödi — see oli hea kvaliteedi märk.
Haapsalu arheoloogilistest leidudest moodustavad savinõude killud enamuse. Keskajal toodi suurem osa savist tooteid välismaalt, kuid võõramaise eeskujul hakkasid ka siinsed meistrid savi vormima ja põletama. Kuigi peamisteks ehitusmaterjalideks olid puit ja paas, põletati savist nii katusekive, telliseid kui ahjupotte, samuti nõusid toidu tarbeks.
1691. aastal oli siin 2 pottseppa (linnas u. 400–500 elanikku).
Veel 1934. aastal oli Haapsalus 4 savitööstust ja 1 potitööstus, iseseisvalt töötas veel 4 pottseppa (linnas 4600 elanikku).
Savitööstusele viitavad kaks tänavanime — Saue ja Potissepa. Ükski teine käsitööharu pole end sellisel kujul Haapsalu ajalukku jäädvustanud.
Most of archaeological finds are crockery fragments and potsherds. In the Middle Ages great part of earthen products had been brought from abroad, but local craftsmen had begun to mould and bake clay. Though main buiding materials were timber and limestone there was baked both roof-tiles, stove-tiles, bricks and also vessels for food.
There were 2 potters in Haapsalu in 1691 (there were ~400–500 inhabitants in town). Still in 1934 there were 4 clay-manufactures and 1 pot-manufacture in Haapsalu, 4 potters worked independently (there were 4600 inhabitants in town).
To the clay-manufacture are pointing also two street-names — Saue (Pure Clay Street) and Potissepa (Potter Street). Not one another handicraft branch has left a sign in such way in history of Haapsalu. |
|
|
